Mulgi (laulu)pidu

Käisin.
Mus on ikkagi 1/4 mulgi verd (pealegi see parem osa), ja lisaks olen ma kohutav kolkapatrioot nii Karksi kui Halliste suhtes!

Ai-jee-AI, valus elamus.

Kõigepealt oli rongkäik. Kus 1000 inimest kõndis.
Puhkpilliorkestri kõrval liikudes oli natuke rongkäigu tunne isegi. Muidu nad lihtsalt kõndisid. Miski lauluselts nimega "Üits viis" võttis korraks üles koorilaulu. Esimese rea järel, milleks oli umbes "Mus helisemas ikke üits viis" pöördus nende kuri prillidega koorijuht ümber ja sisistas hammaste vahelt "ÜITS viis!!!"
Mõned neist õnnetutest olid vist "üts" laulnud.
Siis nad enam ei laulnud ka.

Kui kooridele või valdadele tee äärest hõisati, tehti seda vaikselt, et keegi hõikajat ometigi tähele ei paneks.
Vastuhõiskamine rongkäigust oli veel haledam. Hõikajapoolsest servast mõned ikka viipasid enamasti.
Erandiks olid joviaalse oleku ja punaste ninadega uhketes mulgi kuubedes mehed. Kui neid mitu tükki koos oli, hõiskasid nad kogu aeg, vahet pidamata. Üksinda olid sama vait kui mudilased või memmed.
Ma hõiskasin paar korda, siis hakkas imelik. Mis ma seal omaette lõugan!

Jäin vait ja tõmbasin lossimäele publiku sekka Karksi heledat õlut tarbima.
Tumedat polnud neil müügil.
Aga oli 2 sorti siidrit ja päris head kalja. Ses osas tasus kolkapatriotism end ära.

Koorilaul ja rahvatants on toredad asjad, ilma häbenemata tunnistan, et kuna ma armastan pateetikat ja sentimentaalsust, siis kipub siuke asi silma vesiseks võtma väga kiiresti ja lihtsalt.
Eriti kui see on "Üitsainus Mulgimaa", mida lauldasse. Või "Venna sõalaul".
Ja samas, kui kuskil on rütm, siis mul puus kohe nõksub. Ja kui on regilaul, siis ma laulan kordusrida kaasa.

Nõnda tundsin ma end varsti ikka erilise värdvormina publiku hulgas huilates, käsi plaksutades ja kaasa tantsides.
Üldiselt, saage aru, oli see ju mulgi laulupidu, seal olid mulgid. Umbes 2000-st kohalviibivast inimesest kõva 400 ikka plaksutas ka pärast esinemisi. Enamik vaatas tuima näoga. Kel raha oli, sõi kebabi.
Püüne peal loeti ette hingelisi vahetekste ja hüüatati paatoslikult.
Selja tagant kostis (harilikul vestlusvaljusel) naishääl, mis ütles: "Kurat, ära karju, lollakas! Sul on mikrofon!"

Nii ta oli.