Vesirotid ja väejuhtimine

Olen maal.

Kõrgemad jõud teatasid, et mügrid lahkuvad territooriumilt, kui panna nende käikudesse toomingaoksi.

Tõin võsast toomingaoksi. Sääsed sõid. Mind, mitte toomingat.

Toppisin 6-7 auku maa sees oksi täis.

Läksin magama.

Hommikul avastasin suure hulga muutusi aiamaastikul. Läksin uute toomingaokste järgi. Sääsed sõid.

Toppisin toomingaoksi uutesse moodustistesse maastikul, eeskätt peenramaa ümbrusele keskendudes. Mujal oli neid moodustisi lihtsalt nii palju, et kogu aeda hallata püüda käis mulle selgelt üle jõu.

Läksin kempsu.

Tagasi tulles leidsin maastiku taas muutununa. Sööstsin toomingaoksi tooma. Sääsed sõid.

Toppisin toomingaoksi hullunult mügriaukudesse, mutimullahunnikutesse, igaks juhuks peenrasse ka. Sääsed ikka sõid.

Ümber pöörates nägin selja taga auku, mida seal seitse minutit tagasi kindlasti kohe veel ei olnud.

Toppisin ka sinna toomingaoksa.

Siis läksin tuppa ära.

Loodusjõudude vastu ikka ei saa. Sääskede ja mügride ühendatud väed võtsid aia oma valdusesse ja mind redutasin hädiselt majas.

Aga järgmine päev koitis soe ja tuuline. Kõndisin sääsevabas aias ringi ning uurisin maastikku.

Pärast minu toomingahulluse lõppemist ei paistnud ka uusi hunnikuid-auke tekkinud olevat.

Moraal: võit võib peituda ka oskuses kaotada!