Unustasin uimase peaga pealkirja panna

Alkohol on ikka tõesti saatanast.
Vahetult peale tarbimist ja ka otse joomise ajal on jah tore, aga isegi kui järgmisel päeval ei ole olulisi kehalisi vaevusi, tekib sihuke süngus meelde, kõik inimesed tunduvad vastikud, kõik olukorrad just minu kiusamiseks loodud ja närv läheb iga pisiasja peale väga kiiresti mustaks.
Korduvalt kontrollitud.
Alkoholi liik järgmise päeva mõjude osas rohkem kaasa ei mängi, kui et mõnede sortidega on füüsilised vaevused ka kaasas.

Aga kui ma suurema osa oma tänasest pahast tujust võin ajada eilse Paulaneri kaela, siis Murphy seaduste igavene ja lõppematu toimimine leidis aset reaalselt.

Mul pole 2 kuud telefoni olnud. Sain kaotatud eseme septembri alguses tagasi, aga see lasi mul teha ühe kõne ja siis lõpetas levi tuvastamise ära. (Mina muidugi arvasin, et kompanii lülitas mu välja, sest ma polnud neile jupp aega raha maksnud. Kuna mul telefoni nagunii polnud, miks maksta, eks ole.)
Sellega oli igavene jama, ma ei saanud vana numbrit uude paketti üle kanda, kuna mina olin loll ja nemad olid lollid, aga lõpuks sain lihtsalt uue numbri koos uue telefoni ja uue süsteemiga.
Avasin siis täna esimest korda tollesama uue telefoni ja üritasin ühtlasi ka vanaga natuke jutu peale saada, et kontakte ümber toksima hakata.
Mis te arvate, kes oli levi külge võtnud ja mind rõõmsasti toimiva vana kõnekaardi vahendusel tervitas?

Kusjuures ma mõtlesin varem sellele, et väga peen ja väga Murphy oleks, kui rikkis telefon taas tööle läheks pärast uue kõnelemisabi saabumist - aga et see juhtub samal päeval ning samal minutil, kui ma uue kasutamise esimest korda ette võtan, tundub ikkagi kuidagi arusaamatu ja uskumatu.
Nagu totras komöödias.
Eriti huvitav tänu sellele, et mul on hetkel Murphiga lähem suhe kui enamikul inimestest - ma tekitan temaga seoses jupikest alternatiivmaailma.
Selle tekitamise käigus telefoni üldse näppima hakatud saigi.