Kustutasin rumala postituse ära. Usun seda ikka veel hea tava olevat - ei ole vaja oma tölplust üleval hoida, kui arusaam, et tegu on tölplusega, selge ja kindel on.
Vabandan nende ees, kes lugeda tahavad, aga ei saa - phmt ma põdesin asja pärast, milles ei olnud midagi põdemist vajavat.
...ja üldse, inimesed ei mõista (ega armasta) mind piisavalt, toad on jälle sassis, piima pole, et kohvi peale panna, ja Poeglaps peab nii pidevat-tüütut-võigast-lakkamatut võimuvõitlust, et sain jube vihaseks, asetasin lapse kõigi riietega dushialusele ja lasin talle vett pähe.
Mis ta siis valab mu vannitoapõranda vett täis! Mitte mänguhimust vaid kättemaksuks selle eest, et ma ei lubanud tal süntekat klimberdada ajal, mil Tütarlaps klarnetit harjutas.
Kardetavasti on organismil trennipuudusest tulenev mornsus kallal ja võib ehk loota et peale jooksmist lähevad asjad kuidagi paremaks.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kusjuures ma pole sugugi kindel, et tegu on tölplusega. Teisalt olen ma kindel, et põdeda pole Sul kyll vaja. Nii et on, nigu on. :)
VastaKustutaKui see oli vastukaja arvustusele, siis polnud tölp ühti (tuli teine riiderisse ja kohaletulnd asja ei saa ju lugemata jätta). :-)
VastaKustutaMa ka arvan, et see post polnud sugugi põhjendamatu, sest näe, me saime selle teema üle terve õhtu arutleda ju! Tulemusel mõistan mina asja nüüd poole laiemalt kui iseseisvalt oleks suutnud. Nii sind, raamatut, arvustust, arvustajat kui ka luulemaastikku. Ja me jäime kahes punktis eriarvamusele ju. Seega. Mis tölplusest seal veel rääkida. Ning lisaks arenes vestlus mulle nii huvitavale õigusluse rajale :P
VastaKustutaVõi ega ma nüüd valesti aru ei saanud, mis sa ära kustutasid, asusin õhinaga kommenteerima kontrollimata.