Poeglaps värvis küüned guashiga punaseks.
Olime mänguväljakul, kui ta neid mulle demonstreeris ja ma tegin tähenduse, et mehed/poisid tavaliselt ei laki küüsi. Vähemalt mitte punaseks.
"Mis värvi siis?"
"Noh, ma olen näinud musta üsna mitu korda."
Täna hommikul värvis ta küüned musta guashiga üle.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Tütarlaps (kes näeb juba välja nagu varateismeline, peajagu pikem kui tema klassiõed keskmiselt) tahab kõrvadesse auke. Arvasin, et vara veel.
"Aga sellel klassiõel on ja tollel klassiõel on ja..."
Pakkusin, et ta võib saada kõrvaaugud, kui on kümme aastat vanaks saanud. Mu poolest näiteks sünipäevakingituseks.
"Aga kõigil on ju juba! Mina tahan ka!"
Pidasin loengu sellest, kui tühipäine on tahta mingeid asju seepärast, et need on kellelegi teisel - kuidas tuleb vaadata enda sisse ja leida üles just see, mida ise tahad.
Ja teate mis? Ta paistis täitsa rahulolev! Rohkem peale ei käinud.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Oih, see post liigutas mind väga! Kogu ühiskond kajab ohkamisest, millise pöördumatu kahju, lausa isiksusehäire on igaühele põhjustanud vähemalt üks tema lapsepõlves saamata jäänud teistega sarnastumisartikkel. Ja me teame ju kõik, et hiljemalt teismeeas võib erinev olemine tõesti väga valusalt kätte maksta. Mõnigi teab seda omast käest. Ning just siis on hädasti vaja, et laps oleks iseenesest tugev ja oskaks juba väiksemast ja vähem traagilisest ajast peale oma saamised ja tahtmised endale ära põhjendada. Muidu mõjub lapsevanema ükskõik kui põhjendatud seisukoht VÕÕRA seisukohana, pimeda ja nõmedana veel pealekauba. Mul oli nii hea lugeda, et see tõesti ära seletamine vähemalt kellelgi ikka õnnestub ka! Endal hakkasid juba tulevale "suuremad lapsed, suuremad mured"-perioodile mõeldes kõrvad lonti vajuma. Kusagil seal "mulle ei lubatud Barbie-nukku mitte sellepärast, et meil raha polnuks, vaid kuna see nukk oli ema meelest vale kehakujuga" ja "aga ma ei taha, et mu tütar hakkaks end mingite meedia poolt fotorobotina kokku pandud ideaalnaiskokteilidega võrdlema, kuna ükski inimene ei SAA ses kategoorias nendel tingimustel peale jääda ja nii tal ei arenegi naturaalset ilumeelt" vahel tuleb see tarkus järelikult ja see leppimine omaenda mälestustega. Aga kuidas oma nüüd tervislikum seisukoht järgmisele põlvkonnale niimoodi edasi anda, et see asjatu pealesurumisena tagasi ei põrkaks...
VastaKustutaHea kuulda, et töövõite ka on. Armastusel väga valus olla muidu.
Ja see lugu kuulub natuke ka sellesse kategooriasse,et "ostame igal aastal uued guaššvärvid",kuigi vanadest pole poolgi otsas! Et ikka ainult tarbime ja tarbime ,"teistel on uued" jne. Ja võid lugeda hommikust õhtuni kena lugulaulu,et m e i l ei ole raha arutult käituda, väike otsmikusagar ei võta seda teadmiseks...
VastaKustutaAga augud kõrva saadi meie peres ka kümne aastaseks saamise puhul,kuid üks neist kasvas kinni,sest kandja ei suutnud närivat paranemist taluda ja hiljem veel vähem rõngast tagasi toppida.Loomulikult oli kõige kõvem põhjus see,et " aga teistel on" !
Kallid emad, palun, palun kasvatage iseennast oma laste kõrval. Mul on 2 tüdrukut, nüüdseks juba 16 ja 17, kellede varapuberteedi ajast on huvitavd mälestused. kui mina keelasin oma plikasid kuhugi minemast või midagi tegemast, siis minu omad teadsid, et lunimisel pole mõtet. Aga siis hakkasid mulle helistama nende sõbrannad ja klassiõed, kes olevat väitnud, et nemad suudavad alati kõik välja lunida. Noh, minuga ei suutnud. Nad olid väga üllatunud.
VastaKustutaTegelt teise anonüümse kommentaar tõi mulle ühe huvitava asjaolu meelde oma teismekapõlvest. Ma võisin küll patja viskuda ning NUTTTTTTAA, kui ema mind ei tahtnud enne üheksanda klassi lõppu ja suve meie linna ainsasse ja vastavatud ja nii kohustuslikku noorte klubisse lubada, nii et ma olin linna ainuke noor, kel selles klubis käimata jäi. Ning veelkord nutta, kui see klubi täpselt kooli viimase eksami ajal kinni panna otsustati. Oi, ma olin oma ema peale väga pahane, ehkki kust tema võis teada.
VastaKustutaAga teisest küljest oli mul mõnikord äärmiselt hea meel mõnesse kohta mitte minna julgedes teatada, et "mul mamps ei luba, jah ta on tõesti selline kuivik", ning mõttes pärast ema käest andeks paludes tänulik olla selliseks kuulikindlaks vabanduseks sobimise eest...
Äkki mõnigi mees, kes sõpsidega õlut jooma minekust keeldub kahetsevalt naisele vihjates, kepsutab samamoodi koju tegelikult õnnelikumana, kui ta just välja paistis. Mõnikord isegi mehed EI VIITSI järjekordsele labrakale minna, aga seda üksteisele tunnistada oleks ju piinlik. Äkki teinekord enam ei kutsutagi! Aga see oli puhtalt spekulatsioon. Tahtsin vaid öelda, et vähemalt emadel maksab küll endale kindlks jääda, kuni jutt käib laste tervisest ja tublist üleskasvamisest.