neljapäev, 14. juuli 2011

Kutsesobivusvestlus

Kui teised inimesed ei osutu veel ootamatumalt lollideks kui mina, siis nad mind sinna medkooli vist ei võta.

Iga kord on mul intervjuude ja vestlustega sama jama.
Enne ma ei pabista. Mõtlen, et mu loomulik intelligents ja pisut hoolikamalt kultiveeritud kui päris loomulik, aga see-eest väga süüdimatu sarm veavad mu kenasti välja.
Valmistun põhiliselt nii, et magan vähemalt 7 tundi, käin duši all, söön hommikusöögi, mis oleks tasakaalus, joon tagasihoidliku kruusitäie piimaga kohvi, pesen kindlasti hambad (ma ei tee seda igal hommikul, sest... no sest see ei tundu nii tähtis. Õhtul alles pesin ju!), panen viisakad ja puhtad riided selga ning värvin silmad ja kulmud ära.
Lähen aegsasti kohale. Võtan kaasa kerget ajaviitekirjandust, et tähelepanu närveerimiselt kõrvale viia.
Ja vat kuskil seal lähevad asjad viltu
Ma jõuan oma pooletunnise ajavaruga kohale (sest muidu ajaks kiirustamine mu närvi), loen seintelt teadetetahvleid ja istun siis tasakesi toolile, aga enne, kui ma krimka avamiseni jõuan, teeb süda juba põkk-põkk-põkki asemel tõkõ-tõkõ-tõkõ-tõkõ.
Loen oma Rex Stouti, püüdes lausetele keskenduda, hingan hästi aeglaselt ja sügavalt, aga südant see ei huvita, tema teeb ikka tõkõ-tõkõ-tõkõ-tõkõ ja tasapisi hakkab selja sees miski surisema nagu oleks selgroog ära surnud, kõrvus kumiseb ja süda on paha.
Alates täielikus meelerahus intervjuuruumi ukse taha saabumise hetkest töötab ootamispinge kuskil veerandtunniga mu pulsi nii üles, et kui on viimaks aeg tõusta ja uksest siseneda, tunduvad põlved kuidagi pehmed ning sarmist on alles ainult võime öelda "Tervist!" ja naeratada. Intelligentsist jäävad sõelale vast mõned varem välja mõeldud vastused võimalikele küsimustele.
Uued küsimused toovad kaasa tõelise ummiku mõtlemisaparaadis, ideed ei moodustu, laused ei liigu ja suu sülitab välja esimese sõna, mis ajus tekib, sest istuda ja ripsmeid plaksutada ja totralt vaikida on veel hullem kui anda enesekindel ja loll vastus.
Ja oh, ma andsin neid enesekindlaid ja lolle vastuseid! Ikka kohe mitu tükki järjest!
Eriline pärl oli, et küsimusele, mis omadused teeksid minust hea medõe, suutsin ma vastata: "Mul on väga kõrge vastikuslävi. Paha ei hakka kergesti. Ja... mulle meeldivad inimesed." (Kui välja arvata meeldivate inimeste osa, pole sel vastusel veel häda midagi. Aga...)
Täpsustavale küsimusele, et kas muid ameteid ei ole, kus inimestega tegeleda saaks, vastasin ma, et mulle meeldivad tegelikult väga veri ja haavad.
/ahastab oma juhmuse üle.
Ja seletasin sel teemal erutatult veel oma kolmkümmend sekundit edasi.
Ime, et nad ei küsinud: "Ega te lihuniku kutsele mõelnud pole?"

Ka küsimusele, mis on minu prioriteedid elus, suutsin erakordselt mõttetud vastused anda.
"Perekond!" teatasin esimese hooga, sest just enne oli mu lastest juttu olnud ja mõte ei olnud veel eriti sellelt teemalt edasi jõudnud nihkuda. Siis taipasin, et inimene, kes hakkab halama "ma ei saa öösel töötada, mul on lapsed!" ei ole vast päris see, mida nad vajavad ja lajatasin järgmise ideena välja "Headus," omamata mingisugustki ideed, mida ma sellega õieti mõtlen või mis asi see headus minu jaoks üldse on. Väga vedas, et keegi lähemalt ei uurinud, muid ma oleks v-o kannatuste vähendamisest hakanud rääkima ja siis oleks jutt peagi juba eutanaasiani jõudnud ja... Oioioioi.
Seal mul vedas, aga et vedamine vähemalt osaliselt heaks teha, lisasin täiesti lampi sinna prioriteetide otsa ka: "Lojaalsus!" sest unustasin ses tõkõ-tõkõ-tõkõ-seisundis ära eestikeelse väljendi "oma tegude eest vastutamine," samuti ununesid "ausus" ja "julgus" ja midagi tuli ju öelda.
Või vähemalt nii ma arvasin, kuni nad mulle hämmeldunult naeratasid ja üks naine ütles: "Aitab-aitab, ega me nii palju ei tahtnudki teada!"

Ja ma ei teadnud, mis vahet siis õigupoolest täpselt ON arsti ja medõe ametiülesannetes. Pakkusin, et arst juhib protsesse ja õde assisteerib. Ilmselt see ei olnud päris õige vastus, lähtuvalt kuuldud muigamisi kommentaarist: "Nojah, eks operatsioonidel see nii tõesti ongi."

Ühesõnaga, nüüd ma mõnd aega põen. Eriti seda vere ja haavade asja.
Püha taevas ja emake maa küll!

7 kommentaari:

  1. Sa kirjutad siin oma vastuste tõlgendamisest ebaadekvaatseteteks. Samu vastuseid annab päris hästi ka adekvaatseteks tõlgendada.
    Ma näiteid ei too.
    Lõpptulemus sõltub, lisaks teiste foonile, siiski rohkem tõlgendajast kui tõlgendatavast. Eriti nii pealiskaudse kohtumise puhul. Kõigi eelduste kohaselt ei olnud neil koostatud tabelit õigete/valede vastustega, vaid hinnati üldmuljet isikust.
    Kutsesobivusvestlus on umbes nii nagu esimese klassi katsedki enamikus koolidest - eesmärk kõrvaldada selgelt ebaadekvaatsed, kirjaoskamatud ja ...
    Nii et, ära põe ja ole kannatlik. Juba see paari vale vastuse üleelamine keeletestis näitas sinu liigset püüdu olla täiuslik. Sellega teed vaid enda elu raskeks.

    Tegelikult - teisel pool ekraani on palju sulle kaasaelajaid - tunne nendest rõõmu.

    VastaKustuta
  2. Minu meetod edukaks närveerimiseks on võtta närveerimine varakult ette. See tähendab, kui mul on tunne, et olukord ikka tõesti väärib pablamist või siis oskan ennustada, et see, kasvõi põhjendamatult, kipub nüüd juhtuma, sõidan ma ka võimalikult varakult kohale - närvitsema. Siis jõuavad enamik nõmedaid reaktsioone enne minust läbi ratsutada, kui jõuab kätte hetk enese üle kontrolli ilmutada.

    Aga lolle vastuseid võin sellegipoolest loopida :D

    Pealegi, ma lausa TEAN, et vestluste eesmärk number üks on täita tekstiga ajavahemik, mil asjassepuutuvad komisjoniliikmed ülekuulatavat oma kuuenda meelega skaneerivad. Nad võivad seda mulje kogumiseks nimetada, aga peamiselt tähtis tegelt ei ole jah mitte, mis sa ütlesid, vaid et sa kabinetis istusid ja end skännida lasid. Nii et tegid mis võisid ja viisid oma olemuse vähemalt õigel ajal kohale, erinevalt kindla peale mõnest teisest kandidaadist.

    VastaKustuta
  3. lähed päriselt medõeks või lihtsamat teed pidi ehk parameedikuks?

    VastaKustuta
  4. Miks Sa kirjanikuks ei hakka? Sul tuleb avada oma kirjastus ja raamatuid välja andma hakata. Mis sa annet raiskad?

    VastaKustuta
  5. einoh... anatoomiateadmised ja see, kuidas veri jookseb ja kuidas teda kinni pannakse ja kuidas just kael murdub ja mis siis juhtub ja kuidas see või teine kehaeritis nahale mõjub võiks ju kõik kirjutamiseks lõpp kasulik inff olla =)

    Ja ma kardan, et omaenda kirjastuse jaoks kipun ma pisut uitpäiselt kasumiükskõikne olema. Ma maksaks ainult pidevalt peale ja sureks siis nälga koos kogu pesakonnaga.

    VastaKustuta
  6. meenus lugu kirurgist, kellele meeldibki inimesi lõigata ja kui ta poleks kirurgiks saanud, siis tõenäoliselt lõikaks ta niisama inimesi

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.