Kunagi oli mul üks prantsuse keele õpetaja, kes võttis mult tunnis ära ühe tema kohta käiva kirja. Ja peale selle lugemist rääkis tükk aega klassi ees sellest, et...
et....
et...
...äh, loo ümber jutustamise asemel lasen parem kõnelda värssidel!
***
Ära kutsu daami kaamliks,
muidu tabavad sind haavlid,
püssikuulid, terassaablid,
avatud elektrikaablid,
täie hoo pealt sõjatraavlid,
parmud, kurjad majanaabrid...
Seda teades, palgel kaamel
teata neile, kes ei saa veel
aru: "Daam ei ole kaamel!"
Kinnitavalt lisa: "Aamen!"
***
(Kuigi mina ei kirjutanud kirjas kaamlite kohta sõnagi vaid nimetasin toda õpetajat hoopis leebelt tähenärijaks.)
...mulle kangesti kangesti kangesti tuleb see õpetaja Nurmeotsa kaamlikõne viimasel ajal meelde.
Tuleb aga meelde ja ajab aga naerma. Isegi värsse treima, nagu näha.
Et kuidas saab panna teisele inimesele sõna suhu ja siis nii raevukalt selle vastu võidelda!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Taevas halasta.
VastaKustutaTuleb välja, et sa oled kooliõde, kuigi see on mõistagi üks seletus, kuidas sa Lauri blogirulli sattusid.
Heh, minu meelest jõudsite te juba ca 10 aastat tagasi koos veini võttes selle tõdemuseni... (minu mälu järgi vendade kaudu või midagi sarnast, aga siinkohal võin ma muidugi ka eksida)
VastaKustutatuleb välja, et ma ei mäleta inimesi, kellega ma olen koos veini võtnud, aga arvestades minu veinivõtmisstaaži ei ole see nüüd nii hirmus üllatav ka. Mingil Luksi peol või?
VastaKustutaEga ma ka ei mäleta midagi sellest loost ega tea, kellega notsu näol tegu on, aga kui pidudest rääkida, siis sobib ilmselt ainult Lauri sünnipäev kuskil Annelinna tagatipu-Mõisavahe esitipu korteris.
VastaKustutanojah, kesse neid kümne aasta taguseid asju mäletabki, vanad inimesed ikkagi juba, üks vanem kui teine.
VastaKustuta