Ma ei ole julgenud ühtegi sel teemal rääkivat artiklit ajakirjandusest lugeda, et mitte ära solkida omaenda ehedat muljet, enne kui see võrku vabalt loetavaks mõtiskluseks välja lendab. Nii et juhuslikud kokkulangevused või vaidlevad seisukohad mõne teise jutukese suhtes on tõepoolest juhuslikud.
Öelda on mul tegelikult väga vähe. Essents:
See hetk, kus langenud veresuhkur, väsimus ja karjainstinkt kaare alla tõusnud lauljad täiesti purju panevad, see on pealtvaatajatele ka tunda. Nagu sauna eesruumis istujatele leiliruumi ukse avamine.
Joobumus õhkab välja lauljate liikumistest ja häältest. Korraga kostuvad (ka varem rõõmsad ja selged) hõisked poole valjemalt, korraga ei suuda lavalolijate käed ja jalad enam (sedakorda muide uskumatult nüride) vahetekstide vältel paigal püsida. Tekivad lained ja aplausipuhangud. Korraga saab nö. "ühtsest" laulupeorahvast nii selgesti "nemad" ja "mina", et selgemini enam ei saakski.
Kusjuures need "nemad", need lauljad, need on need päris inimesed. Pealtvaatajad... on koobas, kus päris inimese hääl kajab. See kõlab vastu, aga see ei ole keegi. Pealtvaajatajad on lihtsalt ruum, mis jätkab "nende" lainet, sest minale platsi peal läheb korda too arutu õhin, mis lava poolt õhkab, ta tahaks meelsasti oma reaktsiooni abil nende tunnet veel enam üles kütta. Ning pealtvaataja annab nõnda ka oma unisevõitu, tagasihoidliku aplausi lisaks lava poolt tõusvale, kõmisevale, huilgavale, et näidata "Jah. Jah, tehke seda veel! Ma ei ole nagu teie, aga ma näen, kui äge teil on!"
Tegelikult pühib pealtvaataja enamasti oma laste nina, jagab välja pirukaid või jäätist, kurdab päikese üle ja trügib kempsusabade poole või sealt tagasi. Ja kuulab ka natuke, kui mahti on.
Aga "nemad", lauljad, nemad on veidi aega seal laululava peal päris tõeline tervik. Midagi hoopis teistsugust kui lihtsalt 20 000 suvalist inimest.
Pealtvaatajad pole lauljatega võrreldes midagi. Nende kohta ei sobi tegelikult isegi see ühtseks haarav termin hästi, aga ma ei leia säärasest "palju minasid" üksusest rääkimiseks paremat vormi kui siiski mingi koondnimetus.
Pean silmas, et... kui pealtvaatajaid ei oleks olnud mitte murdu (nagu oli) vaid ainult 356, nad ei oleks seepärast ilmselt oluliselt teismoodi käitunud (v.a. trügimine, sest siis poleks olnud tarvis trügida). Nende jaoks ei muutnud teiste olemasolu nende ümber suurt midagi.
Aga kui joovastus oli viimaks lauljaid haaranud (selleks kulus omajagu aega), sai nendest tervik. Üks organism paljude rakkudega.
Ma mäletan ka seda tunnet, mis neil seal oli. Mis laulupeo-päev otsa kohus ja siis mullitades ja kobrutades end viimaks välja murdis.
Ma olen ka seal olnud.
Ma olen seda teinud.
Kui sarnane oli nüüdne toonasega! Oli hetk, kus ma vaatasin ja nägin, kuidas laulupidu on igavesti noor samal moel nagu on igavesti noored roosid, kuna iga kevad sünnitab uusi, eelmistega absurdselt sarnaseid. (Võrdlus laenatud P. Meriméelt).
Kuidas ma neid lauljaid imetlesin! Ah, kuidas ma neid kadestasin!
Muidugi lahkus mõnigi neist blaseerunult muiates, nii et muljetest kõnelevaid sõnu jätkus eelkõige Aaviksoo totralt õõnsa lõpukõne, liigse kuumuse ja selle kohta, kuidas rahvas hakkas "Mis maa see on" pausi ajal plaksutama ja rikkus ülemineku ära.
Aga ma ei usu, et nende seas, kes sega-, roki- või ühendkooris osalesid, oli kümmetki inimest, kes tegelikult ei olnud ilma viinata purjus, kes seda tulisust endas ei tundnud, mida kaare poolt platsile õhkas. Võib-olla (ma võin ju niimoodi loota) polnud ühtegi.
Vahel on nii hea olla kari ja mitte lihtsalt üks omaette mina kuskil teiste hulgas. See laulupeo-karjatunne lööb (minu jaoks) üle suurema osa võimalikest originaalsusrõõmudest. Selline karjajoobumus on imelisem (ning kaugelt haruldasem) kui orgasm. Mitte mingi kuri ja arutu kari, aga me oleme üks millegi hea jaoks-tunne. Me oleme laulupeol lauljad! Meie.
Karjatunne kõige paremas võimalikus mõttes.
Laulupeo kui Eesti kultuuri vältimatu osa, laulude valiku ja teab-mille-üle-veel võib ju vaielda ning viriseda. Aga see lauljates tekkiv tunne - see on see, mis mu meelest selle ürituse sisuks ja mõtteks on. Mille pärast seda tasub pidada. Ja edasi pidada. Ja pidada, kuni vähegi võimalik.
(Arvad, et oled säärast asja tundnud Mingi Ullult Laheda Bändi kontserdil ja see ju asendab? Ei. Sa ei ole iial nii õnnelikult meie, olles kellegi publik. Olla tarbija ei ole iial nii hea, kui olla tegija.)
Ah, ma olen nende noorte pärast nii õnnelik!
Kuidas ma neid imetlen, kuidas ma neid kadestan..!
Kui netikommentaatorid saaks lukku panna, oleks see lehes ilmutamist vääriv lugu küll.
VastaKustuta:)
mina küll laulsin kaasa ega põdenud, et mina pole nemad. Vaevalt neil oleks tühja lauluväljakusse ja kümnele dirigendile nii äge laulda :)
VastaKustutaMinu selja taga ahhetas keegi nooremas keskeas ameerikamaa mees: "See on uskumatu! See on võimas! Youtube ei anna sellest absoluutselt mingit tunnet edasi..." Ja ta huilgas ning "lainetas" kohalikest kolm korda suurema vaimustusega, silmad säramas ja sinimustvalge lipuke rinnataskus. :D
VastaKustutaEga ma ei öelnud, et pealtvaatajad midagi ei saa.
VastaKustutaMa pidasin silmas, et see jõud, mis kaare alt õhkab, see on tohutu ja osa sellest ulatub ka pealtvaatajateni.
Lihtalt... see vägi, mida sa tunned pealtvaatajana, see on KÜBEKE sellest, mis on lauljate ümber.
See jõud on kahtlemata väga suur ja võimas. Aga ma ise ei suuda kunagi ära unustada, et sama võimsa tunde, sama jõu saaks rakendada ka millegi ilge teenistusse. See tunne on suur ja jaksab ka inimese kriitikameelest, mis tal individuaalselt ehk olemas oleks, teerullina üle sõita.
VastaKustutaMu isa mäletab kaheksakümnendate lõpu öölaulupidusid - seal olid kõik osalised, kõik laulsid - ja ühtäkki haaras tema kõrvalseisja tema käest kinni ja hakkas ka seda taeva poole rebima, et saaks ühtselt õõtsuda - ja rahvas skandeeris ühe kehana "Üks rahvas! Üks rinne!" ja mu isal hakkas äkitselt väga kõhe tunne.
st kui selle jõu, selle meie-olemise tunde suudab käivitada osav demagoog - või isegi kui see on kuidagi teistviisi käivitunud, aga demagoogil õnnestub ohjad võtta -, siis võib ta selle jõu suunata sinna, kuhu tahab, ja andku siis taevas, et ta satuks olema healoomuline demagoog.
VastaKustutajah.
VastaKustutanii ongi.
Ma see aasta nii umbes üle seitsme aasta esimest korda ei laulnud kooris ja olin seepärast vist üle väga pika aja publiku seas, mis oli ka tore (sai paraadil tee ääres kooridele hurraa hüüda ja puha) aga eelmisest korrast (kui ma laval olin) jäi mulle see küll meelde, kuidas rahvas hakkas laval äkki skandeerima "Eesti! Eesti!" ja mul hakkas mõnevõrra jube- et vabandust, aga ma ei ole tegelikult selliste rahvuskonservatiivsete vaadetega ja ma tegelikult ei taha sellesse skandeerimisse sulanduda, kuigi mu ümbrus mult seda nagu nõuab. Mäletan, et isamaaliste laulude (mis tegelikult ka meeldisid) asemel oli minu lemmik hoopistükkis "Tuljak" ja puha, kuna see rääkis üleüldisest lustist ja elurõõmust, mitte ühest rahvast ja isamaa eest surma minekust ja muust säärasest kraamist. Aga jah, sellest kõigest hoolimata oli seekord ikka publiku seas tunne küll, et kurask, laval oli ikka parem olla.
VastaKustutaMine võta nüüd kinni.
Elamusi juurde:
VastaKustutahttp://foto.juriado.com/maa-ja-ilm/