Viuh! alla.
Siuh! üles.
Hetkel on "üleval" faas jälle. Kool võttis ette ja andis 3. õppepäeval mulle ka natuke informatsiooni.
Sellest millegipärast piisas, et jõuaksin 8 tundi hiljem söögilauda eufooriliselt niitsudes ja rusikate ning peaga õhku tagudes. Suisa omaette lauldes, v.a. siis, kui suu täis oli.
(Ma päriselt ka teen nii. Ükskord lõin nt asja käigus kukla päris kõvasti vastu autoistet ära.)
Romaan on võistlema saadetud. Jutt on ilmunud, Täheaeg 9, ja selle kaanepilt on täiega äge. Õhtul päike loojub ja iga kord on see üleloomulikult ilus. Maailmas on juustu! Sinki! Silmatilku!! Piparmündipastille!!!!
Nagu...
Lapsed on praktiliselt hüljatud. Raha saab kogu aeg viimseni (viimseni) otsa. Ei ole ka viimasel ajal laekunud uusi sooviavaldusi nägusatelt noortelt meestelt stiilis "palun, kas tohib, ma suudlen harda aupaklikkusega su reite sisekülgi ja toetan sind käsivarrest, mis siis, et sa seisad ilma ka suurepäraselt püsti?"
Aga.. elu on ikka nii täiega äge!!!
/käte, pea ja puusadega helge 80-date elektropopi rütmis vehkides kööki ära
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
aga õnnitlused koolilapsele 1. septembti puhul :)
VastaKustutaEsimene on suhteliselt ebaoluline kuupäev, meil on juba 29.augustist tegevused.
VastaKustutaAga tänan ikka!
That's the spirit!
VastaKustutaMul on umbes samasugune tunne (sink ja piparmündipastillid küll niiväga ei eruta).
Ja milline suurepärane ettekääne raamatupoodi minna.:)
=)
VastaKustutaonju