Kaotasin esmaspäeval telefoni ära. Välja pole kuskilt tulnud, paraku.
Telefonitus tekitab imelikult isoleeritud tunde - nojah, avalik rahvusvaheline arvutivõrk on ikka olemas, aga need inimesed, kes on kuskil maal ilma vastava ühenduseta (selliseid jätkuvalt leidub), on minust korraga ära lõigatud.
Ning on ju inimesi, kes on lihtsalt harjunud telefoniga ja mitte harjunud avaliku rahvusvahelise arvutivõrguga!
Elan nende suhtes kotis.
Ah, ja ma lisan ühe akordioniga naise veel.
Et postitus vähem nüri oleks.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.