Ups

Kolm päeva oli matusemeeleolu. Kõik inimesed tundusid vastikud ja kurjad ja ma ise mõttetu ja tulevikutu ja mitte midagi ei tahtnud teha. Nagu üldse. Kunagi.
Kõik eesmärgid ja kogu tahe surid välja.

Eile läks kohe eriti sitaks. Milleks, ma küsisin endalt, milleks see kõik?!
Vaatasin süngelt isegi mingisugust suitsiidikute lehekülge internetis, mõeldes, et ehk neil on mingit tarka juttu ajada mu õudselt viletsa, üksildase ja lootusetu enesetunde kohta.

Ei olnud.

Tuju läks veel halvemaks.

Õhtul enne magamaminekut silmasin esimest korda mõttega enda kõrvale tekkinud hunnikut. Õhtu jooksul oli sinna kuhjunud tatiseid paberiräbalaid terve (nüüdseks tühja) kempsupaberirulli jagu. Pluss paar pakki õigeid pabertaskurätikuid ka.

Meenutasin, et hommikul pesin puhtaks köögi- ja esikupõrandad, ilma et keegi oleks külla tulemas või need isegi eriti räpastena tundunuksid.
Võtsin uksepiitade ja pildiraamide pealt tolmu. Valmistasin korraliku pajaprae, sellise, kus liha enne pruunistatakse, mitte ei visata lihtsalt potti mõttega "keeduliha on ka hea".

Ja mul tekkis teatud kahtlus.
Üldiselt olen ma tubli ja korralik ainult ebaterves olekus. Ja suur hunnik - väga suur hunnik - tatist paberit nagu vihjaks, et tervis on läinud veel halvemaks kui üleeile, üleüleeile ja veel päev enne seda, kui haigus pihta hakkas. Kurguvalu ja nohu on juba 4 päeva olnud.

Korjasin kapist välja kraadiklaasi. Kraadisin.

Jai! Mul ei ole depressiooni ja mu elu ei olegi üdini mõttetu ja parem-oleks-kui-läbi! Olen lihtsalt palavikus!
***
Huvitav, kas maailmas on palju inimesi ennast ära nõksinud, kuna neil oli gripp, bronhiit, angiin või midagi muud sellist, aga nad ei saanud sellest aru?