Palju õnne! (e. sünnipäevasöökidest)

Täna on minu poja sünnipäev.

Mitte see ei ole oluline. Täna on lihtsalt üks päev. Poeg on mul ju olemas kuupäevast ning aastaarvust sõltumata!

Oluline on, kuidas sedasinast kuupäeva ja sünnipäeva fakti üldse omakasupüüdlikult ära kasutada.

a) Oma figuuri meeldivalt vormika (ja mitte vohavana) hoidmise nimel ei tee ma viimasel ajal enam väga sageli kooke.
Samas, eile kell 22.33 lükati ahju kook, mis koosnes peaasjalikult šokolaadist, suhkrust, võist, munadest ja majoneesist. Natuke oli jahu ja küpsetuspulbrit ka.
Kell 22.38 tiriti kook uuesti välja ja segati servadest juba pisut tahkunud taignasse kaks suurt pihutäit hakitud mandleid, mille ma esialgu ära unustasin. Siis läks ahju tagasi.
Küpsetamissaadus tuli suur, pontsakas ja magus, sest šhokolaadi oli võetud tavalisega võrreldes kahekordne kogus.
Muid aineid võeti pooleteisekordne kogus.

b) Kell 8 hommikul kanti eelnimetatud kook hõbedasel vaagnal voodi juurde, kus paraku ei maganud minu poeg, sest too oli mingil ajahetkel keset ööd otsustanud vahetada sängi õe madratsi vastu.
Sellel kitsukesel asemel magasidki minu lapsed üheskoos nagu imeline kahe peaga loom lüka-tõmba, üks pea peatsis, teine jalutsis.
Koogi kandja e. mina ei ilmutanud mingit üllatust (öösiti juhtub meil hullemaidki asju), vaid lasi imelise lüka-tõmba kõrval lahti laulu "Palju õnne sulle!" ning ulatas siis kandiku udusel ilmel ärkava Poeglapse-poolse pea suunas.

c) Seejärel pühendus ta (e. koogikandja e. mina siis) õnnelikult hiiglasliku koogi manustamisele. Sealjuures ei olnud (tal) mul eriti konkurentsi, kuna ma ei tunne väga hästi mitte ainult traditsioone ja seda, et sünnipäevahommikuks tuleb teha kooki, vaid ka oma poega.
Niisiis oli koogi kõrvale kandikule sätitud ka pakk kartulivahvleid, mida asus õnnelikult konsumeerima sünnipäevalaps ja nii palju, kui lubati, ka tema õde.

d) Kella poole kahteistkümneks olen koogist uimane ja jõuetu ja ja ja... noh, kahtlen, kas sünnipäeval midagi veel toimub, sest ma ei jaksa kahjuks eriti liigutada enam.
Aga siiski - Poeglaps sai kuulda ka teisest imepärasest, sünnipäevale ainuomasest annist: nimelt võib ta saada "nii palju kiirnuudleid kui tal vähegi sisse mahub".
Hämmastav asja juures on see, et temasse neid nuudleid muudkui mahub ja mahub ja mahub, nii et ilmselt ma siiski pean varsti liigutama hakkama.
Lubaduse pidamiseks on tarvis poest veel kiirnuudleid tuua.

Oh, need laste lemmikroad... Vähemalt pole neid raske valmistada.
Ja kook jääb mulle.

Kuidas ma kohviga läbi ei saa

Miks on kohv alati külm, kui ma ta kirjutamise kõrvale mekkimiseks arvuti juurde võtan, aru ma ei saa!

(Samamoodi nagu "Why is the rum always gone?!")

***

Kirjaniku imagoga sobiks nii ilusti kokku see, et muudkui istun, kirjutan ja joon sinna kõrvale kohvi. Millegipärast läheb kohv aga alalõpmata täiesti maagiliselt külmaks just selleks hetkeks, kui ma teda esimest korda lausete vahele lonksama asun.

(Võimalik, et probleem on rituaalides enne kirjutamist, aga seda ma salgan.)

Ka on mul mingi imeline kirjutamisvastane inimmagnetism kuskil lümfisoontes ringlemas, sest niipea, kui oma emamajas kirjutama asun, tuleb köögist vanaema ja valab mu üle tunniajase katkematu lobavooluga. (Ei oska ma teile umbkaudugi öelda, mitu korda olen juba kuulnud asjadest (enamasti peenmotoorikat puudutavad), millega mu vanaisa oma insuldi järel enam hakkama ei saanud, sellest, kuidas nemad vanaemaga omal ajal ühe viili ja käsikäruga maja ehitasid ja kuidas Animäe-Leeni mehe nimi oli Risu ja siis teda hüüti Risu-Leeniks, kuni Leeni ema käskis Risu-Peetril ikka teine nimi võtta ja siis sai Leeni Animäeks tagasi.

Ükskord mu pea veel plahvatab neist lugudest.)

Kohv läheb vanaema jutu ajal kindlameelselt üha külmemamaks ja külmemamamaks, aga ma ei saa teda ometi juua ajal, kui ma olen täiesti võimetu kirjutama, kuna vanaema aina räägib! See rikuks ilusa kirjanikupildi täiesti ära!

Kui ma olen omas kodus, ei tule rääkima mitte vanaema vaid Tütarlaps. Ja tema jutud on huvitavamad ja tähtsamad, nii et neid ei õnnestu niigi edukalt ignoreerida kui vanaema omi. Kohv jahtub ära peatamatult ja lõplikult isegi termoskruusis.

Raske, raske on see kirjaniku elu!

Koolis on meil kohutavalt halb sööklakohv - maitseb nagu 8 tundi seisnud - ja teisel korrusel päris vahva kohviautomaat, mille saadus maitseb hästi ning kergelt magusjalt.
Ilmselt tuleneb magus maitse kasutatavast veest, sest joogiveeautomaat kohviautomaadi kõrval pakub samuti õrnalt magusat vedelikku.

Õnnetuseks töötab kohviautomaat ainult 10- 20- ja 50-sendistega ning seega toimub iga loengupausi ajal automaadi ees pisike münditurg, kus ostetakse endale nt 86 senti osaliselt kohviks konverteeritavat valuutat 1 täiseuro eest, mis kahjuks otseselt automaadikohviks muudetav ei ole.

Kuna automaadikohv on nii palju parem kui sööklas pakutav, ei tundu see ostmise hetkel sugugi paha tehinguna. Paha tundub see aga hiljem, kui tahaks nagu teist kohvi veel, aga rahast ei jätku. =(
***

Kokkuvõtteks võib öelda, et minu ja kohvi suhe on hetkel complicated.

Tühi aeg ja vaimu närimine

Praegu on siis selline hetk, kus üks loeng lõppes üle tunni aja varem, kui ette nähtud, ja järgmises e. anatoomias-füsioloogias tuleb ladina keele sõnade töö, nii et õudne kiusatus on tirida materjalid lahti ja õppida, kuni selg hirmuhigist aurab.

Kole on sõnade töö mitte seepärast, et ma kodus õppida ei viitsiks ja sõnu selgeks ei saanud, vaid seepärast, et meie õppejõud on sadist.
Sadism väljendub selles, et tööformaat pole "õppige selgeks need sõnad, kui kõik on õiged, saate A" vaid hoopis selline: "aega 10 minutit, kirjutage nii palju ladinakeelseid sõnu koos tõlkega, kui jõuate, hindamine toimub nii, et parim töö on 100% ja teised hinded moodustuvad protsendina sellest."
Igal aastal olevat olnud mingeid hulle, kes kirjutavad umbes 250 sõna nende kümne minutiga, aga ma saan aru, et kui mediaankeskmine kulgeb ikka väga palju allpool, siis toimub ka hindamises teatud õgvendumine.
Igatahes ma ei tea, kuidas mul oma "heal juhul 100 tuleb ära" sõnade arvuga läheb, aga olen üsna kindel, et üritades veel uusi sõnu meelde jätta lähevad minema needki, mis seal ajus praegu kenasti paigas on. (Genu-põlv, palatum - suulagi, palpebra - laug, palma - peopesa, dextra - parempoolne, sinistra - vasakpoolne jne jne jne jne.)

Niisiis istun arvutiklassis ja kirjutan teile oma elust, et eemale tõrjuda üleõppimiskiusatust.
Mite seepärast, et midagi öelda tahaks.

Kursus on mul väga muhe. (Kuigi ma nägin inimesi, kes olid välja kirjutanud 273 ladinakeelset sõna e. sihivad maksimumi suunas ja see muidugi tundub mulle ebasümpaatne, sest mina ligemale 300 sõna üheks korraks pähe õppida lihtlabaselt ei viitsi ja pean nende ülikõrgete tulemuste käes kannatama järelikult.)
(Huvitav, kas leo-lea, ursus-ursa annaksid kokku neli sõna kahe asemel või oleks see ajaraisk?
Animal-loom, bestia-elajas.)
Niisiis, kursus - muhe. Jap.
Kõik täiskasvanud inimesed, mh. ka mu lasteaaiaaegne armastus (ta on siiamaani vallaline ja kui ta natuke vähem uimane tunduks, v.o tasuks proovida, kas õnnestub see, mis lasteaias tegemata jäi), igasugu põnevate taustadega inimesi, üks komplekt ema ja tütart ning samuti üks abielus paar, üheskoos õeks õppima asunud.
Väga vähe selliseid inimesi, kes vaataksid lehmasilmadega ringi ja malbelt teataksid, et tulid "inimesi aitama". (Mul on selle "inimeste aitamisega" teatud omad probleemid.)
Rohkem selliseid oli meil EMO-s selline kahemeetrine üleni tätoveeritud tüüp, kes läks otse keset koridori deliiriumisse. Õed vahivad hirmuga läbi ukseklaasi. Ja mina...-tüüpe.
Noh, ning minusuguseid, kes loobivad muude valdkondade teadmisi õppejõudude jutu vahele ja segavad neid, aga samas ka motiveerivad - loodetavasti.

Täna tegime grupipilti. Reedel oli sotsialiseerumisüritus, kust ma küll väga armsa sõbra sünnipäevale minema lippasin - aga äge oli ka see poolteist tundi Õ-13 trallitamisest ja hõiskamisest osa saada. V-o saab meist pikapeale lausa sotsiaalne üksus! See oleks lahe, sest mu kunagise katse käigus akadeemilises ülikoolis õppida kursust kui sotsiaalset üksust ei tekkinudki ja see oli mulle meeletu pettumus.
(Sinna kadus ka fantaasia, et ülikoolis need tõelised sõpruskonnad vormuvadki. Pectum - rind. Cervix - kael. Collum - ka kael, aga teistmoodi. Fauces - kurk. Larynx - kõri. Bucca - põsk. Zygoma - sarn.)

Üldse on inimesed kohutavalt toredad. Toredate inimestega on niipalju tegemist olnud viimasel ajal, et tundub lausa mõistusevastane ja veider, et kõik inimesed siiski ei ole nii toredad ja nt pritsivad su silmini pori täis, kui juhtud valgete pükstega bussipeatuses seisma.
See oli nii hämmastav, et minusugune inimarmastaja ei taibanud õigupoolest vihastadagi kohe =) Aga oh, mu armsad inimesed, mingu 400 g armastust teie poole lendama praegu! See on nii hea, et te olemas olete ning ei pritsi mind poriga vaid hoopis naeratate, silitate ja kallistate!

(Orbita - silmakoobas. Oculus - silm. Tempus - oim. Nasus - nina. Naris - sõõre.)
Kui ma suudaksin nüüd võtta kuskilt veidi aega ja oma järgmise jutu viia "tooriku" staatusest "mustandi" staatusesse, siis oleks üldse kõik hüper.

Jah, väga bipolaarne naine on täiega üleval praegu.
(Superior - ülemine. Inferior - alumine. Ventralis - kõhupoolne. Dorsalis - seljapoolne.)

Mul on isegi kohtamine kokku lepitud.
(Inguen - kube. Vulva - häbe. Nates - istmik. Membrum - jäse, liige.)
Vahel on ikka väga äge vallaline olla.
See on see värk, mida üks sõber ütles: "Kui mul keegi on, siis ma olen temasse armunud. Oma mehesse ja ei kellessegi teise! Aga kui mul kedagi ei ole, olen ma armunud... no kohutavalt paljudesse, peaaegu kõigisse meestesse. Lihtsalt erineval määral."
Ma olen ka. Kas nüüd just kõigisse, aga paljudesse. Erineval määral =)
(Bonus - hea. Malus - halb. Magnus - suur. Parvus - väike. Multus - arvukas.)

Ja nüüd antakse sööklas ehk juba lõunat ka. (Varem olid ainult hommikupuder ja pannkoogid saadaval.)
Lähen ja toidan aju hädavajaliku kütusega ning loodan sõnade tööst parimat.

Tervisi!

...ah, ja see ka! Mu elurütm on nagu selle laulu oma. + see meeldib mulle.

Naised ühendavad mehi

Tartus, uue turu juures üle silla minnes.

Tulevad mulle vastu kaks meest, innustunult üksteisega rääkides. Laiad žestid, valjud hääled, elav miimika (naeratused!), säravad silmad. Ilmselgelt naudinguga peetav vestlus.

Soniga mees: "Vaata, mina olen see Paha ju! See, kellega võrreldes kõik teised tunduvad head! Aga mina, mina olen see Paha, sest meil oli kõik väga halvasti!"
Veidi noorem, kiilaks aetud mees: "Ei-ei-ei, mind ta sarjas ju ikka ka kõvasti! "Muud ta ei tahtnud kui keppi ja lapsed jäid ka ainult minu kanda," sellised jutud ikka käisid ringiratast ja jõudsid minu juurde tagasi ka!"

Mul läks kuidagi süda nii soojaks. Ühe naise mehed võivad ka päriselus üksteisega suhtlemisel õnnelikult elevile minna ja särada nagu rasvased pannkoogid vaagna peal!

Alone forever

Vahel mulle meeldi enda kohta tõtt tuvastada.

Rääkisin täna kena noore mehega prioriteetidest. Polnud pikk jutt, paar lauset. Et tuleb teada oma prioriteete ja neile panustada ning mõned muud pealtnäha toredad asjad on lihtsalt vaja kõrvale panna, kui tõesti tahad oma tähtsatest valdkondadest kõvasti kinni hoida.

Siis täitsin hiljem üht avaliku arvutivõrgu pakutud testi, kus pandi ette valikuid.
Ja sain korraga aru, et - ma vist peangi igavesti vallaline olema.

Sest mu prioriteedid on nii hirmsasti mujal.

Kui valida oleks kas sõbrad või armsam, valiksin ma sõbrad (jah, muidugi, miks mitte võtta mõlemat, eks ole. Aga kui peaks valima, siis elu sees ei koondaks ma riske sel moel, et valiksin oma sotsiaalseks võrgustikuks ÜHE armsama PALJUDE sõprade asemel!)

Kui oleks valida, kas armastus, raha, eneseväljendus või teadmised, valiksin ma eneseväljenduse.

Kui oleks valida, kas ülivinge karjäär või armsamaga ühes linnas elamine, valiksin ma karjääri.

Ükskõik mis valikud seal olid, ma valisin kogu aeg midagi muud kui armastuse.

Kuramus.
Maailm on selgesti liiga õiglane =(

Peeglike, peeglike...

Lõikasin juukseid. Soeng meeldis.

Värvisin juukseid. Sama karva, mis varemgi. Värv loomulikult samuti meeldis.

Vaatasin peeglisse ja miski oli valesti.

Värvisin igaks juhuks silmad ka ära.

Peegelpilt tundus seepeale veelgi valem.

Tükk aega ma ei taibanud, mis katki, mis valesti on.

Siis, valguse ülaltpoolt langedes, mõistsin: poisipea, tušitatud ripsmed, mille tõttu sinised varjud silme all tavalisest veel tumedamatena mõjuvad, peaaegu must juukse- ja (suvi on ju läbi!) peaaegu valge nahavärv + külma ilma puhul selga tiritud mõõdukalt liibuv meestekampsun (tervisi Tumenile ja Maxile!) koos laiade pükstega (tervisi Tindarienile) jätsid must mulje, nagu oleksin ma Euroopa Haige Mees Uuno Prostamool isiklikult.

Või vähemalt midagi sinnakanti, nt mõni narkomaanist Itaalia gootipoiss, kes päeval magab kuskil keldris ning roomab ainult öösel sealt tasakesi välja, et suitsu osta ja kuskil pimedal kõrvaltänaval saladuslikult vanade ajalehtedega krabistada.

Isegi käelabasuurused plekist liistakud, mis naiselikuma välimuse saamiseks kiiruga kõrvade külge said riputatud, ei päästnud.

No... ma ei teagi nüüd.
Kunagi täitsa olid ju ajad, mil suisa ihkasingi androgüünne välja näha...

Oh, vaadake ette, mida te soovite! See on nii ohtlik asi, see soovimine!

Tühi ruum keldris - kaevusügavuses

Mul on tegemata üks ammune asi.

Eelmisel aastal ilmus Aili Raualt raamat. Pealkiri "Kaev keldris".
Lubasin teost avalikult arvustada, aga nagu tähtaegadeta töödega ikka, on asi veninud ja veninud.


***

"Kaev keldris" koosneb lugudest.
Kuna tegu on suhteliselt väikesemahuliste tekstidega, mis lisaks mitmel korral (eriti osas "Etüüdid variatsioonidega etteantud teemal") vormistuvad nagu värsid, kus kasutatakse poeetilist keelt ja mille loogika ei ole alati päris loogiline, olen kuulnud kellegi käest lauset, mis vihjas, nagu oleks tegu luuleraamatuga.
Tegelikult ma ei teagi, kas see võib tegelikult nii ollagi või mitte. Kuigi seal sees on kindlasti lood ja puha. Sest...

"Kaev keldris" tekstid justnagu oleksid proosa:
* Korralik lauseehitus v.a. mõnes hüpakamas kohas, kus see tahtlikult segi on loobitud.
* Toosama korralikult lausestatud tekst jookseb suuremalt jaolt siiski lehekülje ühest servast teise välja (v.a. mitmed mitmed erandid, eks ole) ja sellest vormub peaaegu iga kord täiesti loona kulgev jutt.
* Tegelastel on tavaliselt olemas nimed, staatused, ametid - samas kui luules on tavaliselt kõik puha sinad, minad, meied, nemad jne.
* Ja neis lugudes JUHTUB asju. Nad ei ole lihtsalt seisundikirjeldused.

Samas - Baudelaire kirjutas ka ju "Väikesed poeemid proosas", kus tekst kulgest korralike lausetena vasakult paremale ja moodustas lõike, mitte salme?
Ja luule moodi on "Kaev keldris" igatahes ka.

* Mitmed lood on kas üles ehitatud (või vähemalt koolduvad mõnes olulises punktis) sõna- või suisa tähemängu peale ja alla. Argouse lugu tuleb muidugi esimesena meelde ses osas (sest tegu on üldse esimese jutuga raamatus), aga ta pole sugugi ainuke.
* Sageli on "Kaev keldris" tekstid täis tühja ruumi lausete vahel. Väga mitmes kohas on iga lause selle rõhutamiseks suisa eraldi reale lükatud.
See on sihuke tühi ruum, mille sees ei ole raske kirjaniku mõttekulgu jälgida, mis ei sunni lugejaid metsikult vaeva nägema, et sündmustikku mõista - aga on siiski selline tühjus, mis paneb lugeja ridadevahesid omaenda mõtetega täitma. Ning kui lugu jõuab lõpuni, ei pakuta seal enamasti valmis vastuseid. Jääb veel see samalaadne tühi ruum, kus ise edasi mõelda.
Mõnes kohas on valmis vastused siiski olemas (seesama Argouse lugu nt) ja siis mina oma aruga tahaks sealt vastusekohast delete-ga üle käia. Pole vaja!
Need on tühja mõtteruumi täis tekstid, kus väga hellade, täpsete pintslitõmmetega joonistatakse ette osa kujundit ja jäetakse ülejäänu aimata. Kui sellisel pildil on allnurgas mudel, kuhu mind kui lugejat tahetakse oma kujutlustega välja jõudvad, nõrgestab see minu silmis teost, mitte ei lisa talle hädavajalikku selgust. Aga see on ainult minu arvamus.
Ja Argouse-jutt on muidu ikkagi väga suupärane lugemine, lihtsalt viimaseid ridu mina ignoreerin =)

- Vahel on need õhku jäetud tühja-ruumi-küsimused väga selged.
Nt. üks mu kõige lemmikumaid jutte/luuletusi sealt kogust, "Koda ja kuri", evib lõpus lausa sõnaliselt esitatud suurt rasvast Elulist Küsimust. Aga sellega koos jääb õhku ka palju väikesi magusaid ja peenemaid küsimusi, mis seal suure küsimuse taustal oma pidu peavad.
- Vahel on need küsimused varjatumad.
Nt "Kuusik", ka väga hea jutt, on üldse üleni üks küsimus, kuigi kogu loos pole ainsatki küsilauset.
Tagasi teema juurde - selline tühja ruumi jätmine on samuti luuletuste kui juba eeldusena nappi vormi mahtuma pidavate tekstide omadus.

* Ja siis veel kujundlikkus. Kujund ei ole selles raamatus miski, mille sa lased teksti sees silmist sisse ja mis moodustab mööduva pildi, aga meelde ei jää.
Kujund on liider, kujund on (nagu luules, nagu vahel teatriski) erk ja esiplaanil, ja isegi kui ta jääb arusaamatuks, ei teki hästi tehtud kujundi puhul küsimustki, kas tegu on lihtsalt mingi rippuva linaga, mille taha asju peidetakse - iga puupea taipab, et kujund on kujund, see tähendab midagi.

Mõelge, mida võiks kujundina tähendada kaev keldris, eks ole.
***

Kokkuvõtteks ma nüüd ei teagi, kas tegu on siis luule- või proosaraamatuga.

Ja ma kardan, et seesama segadus on tabanud ka teisi lugenud inimesi, kogu "Kaev keldris" tundub ise ka olevat kukkunud kuskile tühja ruumi, kus teda ei nähta.
Sest miks muidu siis ei ole ma selle kohta kuskilt arvustusi leidnud?
Tekstid on ju tugevad, üksiku erandiga, mida ma nimetama ei hakka (äkki kellelegi teisele see just meeldib).

Võib-olla on asi selles, et niimoodi, üheskoos, tunduvad need lood oma proosaluules-luulelises proosas järjestlugejale liiga tihedad? V-o vajaksid nad enda ümber rohkem - nojah, tühja ruumi?
V-o tahaksid nad olla mitte kogutäis pisikesi jutte vaid paikneda nii, et igal jutul või nende tsüklil oleks vabadust esile tõusta ja ere olla?
Oleks ehk hea mõte olnud teha mitte õhuke mahult-piskeste-juttude-kogu vaid paks kogu, kus mahult tüsedate, mõttelt aga veidi hõredamate pikkade juttude vahel (mul pole kahtlust, et autor ka nendega hästi hakkama saab) oleksid need tihedad laastud 3-4 kaupa?

Ma ei tea.

Aga soovitan seda raamatut lugeda küll - kuigi ehk mitte kogu teost järjest, mis siis, et ta lehekülgede arvult üsna pisike. Nii saaks vast liiga palju mõtteid-küsimusi korraga pähe, nii palju, et neid ei jaksa enam mõelda.
Soovitaksin neid jutte lugeda 3-4 kaupa ja siis paus teha.
Lugusid on seal igasuguseid - absurdseid, igapäevaelulisi, maagilisi, unistuslikke. Igasuguseid!
Saate mõndagi, mille üle mõtiskleda, ja vahel on lõbus, vahel kurb, vahel mõlemat.

Elu väikesed tõsiasjad

Käisin eile Tindarienil külas ja selgusid mõned asjad, mis pidanuksid olema selged juba ammu, aga ootasid õiget inimest seltsi, et ennast sõnastada.

***
Naistel enamasti ikka on kedagi vaja.

Õnneks see, et mul keegid juba on (lapsed nimelt), on vabastanud mu meele vähemalt niivõrd, et kuigi ma näen oma igavese vallalisuse probleemi siiski probleemina, ei tunne ma ometi mingit vajadust võtta seda küsimust lahendama suvalist õigete suguelunditega täiteainet.
Aega, kui olin päriselt (mitte ainult hingelt) noor ja ilma lasteta ka, mäletan ma väga hästi. Siis oli ikka suhteliselt tihti tunne, et "keegi, oleks ainult keegi, ükskõik kes!"
Üsna piinlikke asju juhtus sellega seoses.

Nii et vähemalt see imevägi on lastega küll kaasa tulnud.
Võin olla täpselt nii kuradi valiv ja pirtsakas, kui tahan. Meeleheitehormoonid (üksindus on surm, kari on turvalisus!) ei sunni mind kuskile suvalise isase rüppe.
Pealegi on lapsed nii neetult kvaliteetsed õnnestunud, et see kergitab lati ka meeste osas suht taevasse =)

***

Lugu ei ole enne lõpetatud, kui ta on avaldatud. Punkt.

***

Iga kord, kui õues käin, jään uuesti haigeks. Konkreetselt nii ongi.
Õueallergia? Igatahes selline siis, mille vastu aceterin ei aita, sest seda ma juba näsin iga päev tableti (ja sellega seoses on mul üldiselt palju parem hingata kui varem - v.a. hommikuti.)
Köha vastu tundub aga aitavat ainult toaspüsimine ja kuum aur.

***

Mulle ei meeldi eriti tänapäeva kirjeldavad ja sealjuures realistlikule käsitluslaadile pürgivad raamatud - ja nende kirjutamine hoopiski mitte - sest sellised lood kõlavad enamasti nagu vastused.
Aga kirjandusest ei otsi ma ju valmis vastuseid! Valmis vastused ei eruta mind üldse. Tahan küsimusi, millele ise vastuseid otsida!
Kirjutada tänapäevast realistlikku raamatut nõnda, et see tekitaks küsimusi ja aitaks mõelda tähtsate asjade üle, on palju raskem, kui teha sama asja nt kuskil fantastilises maailmas.
Saab, muidugi saab. Aga raske on!

***

Vaata ette, mida sa soovid

See kõik, mis ihatud, on viimaks kättesaadav.
Siinsamas, ootab. Võta ainult, nopi!
Kõik see, mis nimel elatud need aastad,
kuspoole võetud joosta pimesi -
su ümber sirutub,
kui silmanurgast vaatad,
see kants, kust uskusid end leidvat imesid.

Ja näe, see kuldne udu lähedalt on ving,
ja näe, see uks on tegelikult suu,
su suunas ahmib, ablas, armutu –
see ongi paik, kus poole ihkas hing.

Ning müürid sirutuvad nagu kooljakäed,
sa seisad metsaserval hingetult ja näed:
siin on, jah, midagi. Kuid oli see su siht?
Kõik meelitav vaid oli pealiskiht?

No võtku kurat sind, mu hirmund meel,
see pole hetk, mil katkestada teed!
Kui olen seda lossi otsind igiammu -
ei jäta astumata viimast, värisevat sammu!

Kuskil siiski on piirid

Phmt kirjutasin nii rõveda postituse, et hoolimata disclaimeri sättimisest teksti ülaserva ei julgenudki seda üles panna.

Mõtleme nüüd kõik koos räpaseid mõtteid.

Tagasi- ja edasivaade

Täna on minu ja maailma vahel mitte lihtsalt kõik hästi, vaid valitseb kirg ja kuumus.
Õlad-puusad ei seisa paigal, tahavad üha tantsida. Too maailm pakub päikesepaistet, häid inimesi, naeratusi, kohvi ja sõrnikuid (ok, need viimased kaks ma tegin ise, aga maailm varustas mind vahendite ja maistmismeelega) ning mul ei ole saabunud päeval mitte ühtegi tüütut ega kurnavat tegevust ees, kui ma midagi just ise selliseks ei vormi.

Nädalavahel mätsisin koos hea seltskonnaga savi-liiva-põhu segu igavesti sümpaatse maja seina (vt. pilt, mille autorit kahjuks ei tea, kuna kaameratega käis päris mitu isikut ringi. Mina, muuseas, olen pildi peal all paremas nurgas), terve möödnud nädala käisin naljakates loengutes, kus räägiti, et ülikool on ikkagi ametiasutus ja nad ei taha näha e-maile "kiisumiisu87@midagi.veelmidagi".
(Sain aru küll, et ka minu mail on nende arust midagi sinnakanti.)
Hiljem üks nooruke kursuseõde saatis eraldi palve, et muudaksin ära oma e-maili settingutes sisalduva nime, sest nähtavasti õenduse üliõpilased ja Tervishoiukõrgkool on paindumatumad kui üksi teine inimene, kellega ma viimase 10 aasta jooksul kokku olen puutunud, ega suuda seega taluda imelikke nimesid oma postkastides.
Keegi teine pole enne kurtnud, et nad ei saa hakkama.
Aga kuna maailm on nii tore, siis andsin neile andeks ja tulingi omalt poolt vastu.

Nojah, ja põhimõtteliselt oli kõik hiigla vahva. Kui saab läbi aine lollidele ("Õppimine kõrgkoolis", 4 EAP), on mul ainult 1 selline õppejõud, keda üldse ei viitsi kuulata ja kelle loengust tahaks lihtsalt minema kõndida. Huvitav, kas on mingi loogiline loogika tõsiasjas, et tegu on mu ainsa meesõppejõuga ühtlasi? =)
Tegelikult suhtun ma meessoosse imetluse ja kerge hardusvõbinaga.
Ent aeg-ajalt siiski hämmastun, kui ennast täis ja ülbed suudavad mõned mehed olla pagasiga, mis normaalse naise paneb lihtsalt õlgu kehitama ja leidma, et "jah, ma olen suhteliselt hea spetsialist, mis siis?"
Räägitakse, et naised on kole tagasihoidlikud ja ei julge palka küsida ja seepärast pole seda neile ka vaja maksta.
Vabandust, aga naised on lihtsalt normaalsed. See, et ma oskan lugeda ja kirjutada, ei ole eriline uhkuseasi, mille eest lisaboonusi oodata.
Veel vähem on uhkuseasi see, et ma netti õppematerjale üles panna ja e-maili kasutada ei oska ega viitsi. Dohh...

***

Täna ärkasin täitsa ise (ilma tiriseva abivahendita s.t.) 10 minutit enne seitset ja mõtlesin, et oeh, äge, vaba päev - aga mida ma ometi teen nüüd terve selle vaba päeva? Ühtegi kohustust ei ole!
Õnneks mõned siiski meenusid tasapisi. Elu on täis ilusaid ja häid inimesi, kelle vastu saab olla ilus ja hea, kui on mõnigi vaba hetk selleks nt.

Kui te tahate mind näha ja minuga koos midagi teha, siis alanud nädal on nt. väga hea aeg.