Nii üleval, et lendan pikkade tugevate tiibade toel ringi nagu kajakas.
Luude arvestuse tegin ära.
Esmaspäev on õppetöövaba.
Tänane päev on üldse üsna edukas olnud, nt olen ma 3 tunni jagu vähem ajahädas kui arvasin.
Varsti tuleb talveaeg = üheks ööks pikem uni.
Esmaspäeval võtan kiisu! Musta isassorti kiisumiisu, kellele panna mõni kole ja karvane nimi.
Nii palju lastevaba aega, et igatsen juba nendega rohkem tegelemist.
Ja... muidu on ka kuidagi väga kaunis ja meeldiv =)
▼
reede, 28. oktoober 2011
teisipäev, 25. oktoober 2011
Lõngade hargnemise teed
Maailmal peab olema raam. See, mille sisse jäävaid asju sa näed, ja mis jääb raamist väljapoole, läheb sinustki mööda.
Kui sinu maailmal ei ole raame - kui sa ei saa valida, mida endasse võtta, mida mitte - uputab maailm su ära.
Me oleme haprad. Meie mõistused samamoodi. Meil on raame vaja.
Inimese aju armastab maailma raamida muuhulgas lugude abil.
Isegi eeskätt lugude abil.
Elus ei ole lugusid, aga nende abil on nii hea piiritleda, paika panna, vaadelda osi terviku asemel (kuna tervik on adumatult suur). Looline mõtlemine võib olla inimesse nii sisse kasvanud, et ta kaua aega ei mõista, et niimoodi on juhtunud. Et ta niimoodi mõtlebki. Või et v-o saaks ka teistmoodi.
Aga isegi kui mõistab, on ikkagi raske ära tunda neid eriti salalikke lugusid, mis teadvust valitsevad. Kõige suuremad ja tugevamad lood on kõige märkamatumad.
Lood saavad meid valitseda, sest neid on kerge uskuda - neis on mõte ja loogika.
Elus ju ei ole.
Inimese - vähemalt meiesuguse Euroopa 20+ sajandi inimese - aju nõuab mõtet ja loogikat ja kui ta seda elust ei leia, otsib kusagilt mujalt. Paneb oma raamid niimoodi üles, et maailm paistaks loogiline.
Need ei pea muide olema õiged mõtted ja õige loogika.
Silmnähtavalt vale loogika võib mõnele isendile isegi erakordset, tavalisest suuremat naudingut pakkuda.
Aga mingi loogika peab siiski olema.
(Ja ei, muidugi ei ole see mingi uus mõte. See ei ole kindlasti kohe päris minu enda mõte, aga see on üks neist käibetõdedest, mille ka mina mingil hetkel välja olen mõelnud, ratas, mille miljardindat korda ajaloos just mina leiutasin.)
Kui mu elu kipub muutuma erinevate krussis kiudude murenevaks massiks, vajan ma veidi omaette aega, et need kiud mingisse lukku panna. Kohendada neid enda kui peakangelase ümber teatavasse korda, teatavasse rütmi, mingisugusse mõttekasse narratiivi, millel oleks algus ja suund, kui ka mõtet ja eesmärki pole.
Teate, kui raske see on, kui sul ei ole kunagi aega üksinda olla, kui sa oled kogu aeg, kogu aeg, kui sa just ei maga, jooksvalt osa ka kellegi teise lugudest? Kui sind pressitakse nendesse sisse - ja sina, silmad vidus, põsed tuuletõmbusest selja taga lehvimas, püüad ka kõiki neid kõrvalosasid ausalt ja südamega täita? Korraga tosinas jutus hea tegelane olla?
***
Mu aken on õhtu poole.
Kui just ilm täiesti pilves ei ole, näen ma sealt iga päev, mida päike loojudes teeb.
Püüan iga kord just seda loojangut meelde jätta, et mul oleks midagi võtta, kui tass ja korv ja süda on kõik ühtemoodi tühjad ja näljased.
Kui ma olin väike - väike nagu "laps" ja väike nagu "kinni ühe väga kitsaste raamidega loo sees, kust ma väljapääsu ei näinud" - ja mõtlesin, et parem oleks olla surnud (mida ma tegin väga sageli), mõtlesin ma sageli ka umbes kolme erineva loojangu peale, mis olid olnud nii head, et põhimõtteliselt olidki kogu seda ülejäänud jama, mida elu endast kujutas, väärt.
Kaalusid koguni üles - kuigi napilt.
Ja ma korjasin oma jupid nii palju kokku, et elasin kuidagi edasi. Päikeseloojangute pärast.
Nii et õhtud on minu (elus) loos tähtsad.
Ma mõõdan ning lahterdan nende abil oma eksitentsi.
Korjan kuldseid ja kannikeselillasid, rohelisi ja kahvatukollaseid, leegitsevaid ja õhetavaid loojanguid, et neid kriitilistel hetkedel rohkem varuks oleks kui kolm.
Midagi, mille nimel alati elada tasub.
Aga ehadega natuke sarnaselt toimivad ka sigaretid.
Ka need on lahterdamisvahendid. Võimalus olla korraks täiesti üksinda, mitte kellelegi ega millelegi muule mõelda, kümme minutit päevas (või nädalas, vahel isegi kuus) omaette, iseiseise, aeg võtta ümbrus ning maailm enda sisse - ning teha sellega rahu.
Eileõhtuse sigareti ajal nägin õues puu taga mingit meest.
Ma ei tea, mida ta seal tegi. Kuigi esimesena tuli pähe "kindlasti midagi perversset", siis sel ei tundu õigupoolest mingit mõtet olema - miks peaks keegi ronima tänavaäärse aia nii teele kui majale kõige lähemasse nurka, kus pole isegi varjavat hekki ees, kui ta kavatseb nt vabas õhus rahulikult pihku lüüa? Või miks peaks ta mingisuguse naisterahva aknale ilmudes puu taha peitu pugema, kui ta nt liputada plaanis?
Või kui ta hoopis pissis, siis jälle - ta oli selleks ülimalt imeliku koha valinud.
Ma mõtlesin selle üle sügavalt.
Poole minu sigareti ajal hiilis peidumees maja taha, ilmselt naiivselt oletades, et ma ei näinud teda ega kuulnud tema tekitatud kohutavalt valju krabinat.
V-o plaanis ta oma vaesele haigele emale ja kurvale pruudile meie aiast lilli varastada ja ma peletasin ta peenra juurest eemale just siis, kui ta oli kauneimaid välja valimas?
Lood.
Kui sa tead, et neid vajad, saad neid vähemalt ise valida.
Asi seegi.
Kui sinu maailmal ei ole raame - kui sa ei saa valida, mida endasse võtta, mida mitte - uputab maailm su ära.
Me oleme haprad. Meie mõistused samamoodi. Meil on raame vaja.
Inimese aju armastab maailma raamida muuhulgas lugude abil.
Isegi eeskätt lugude abil.
Elus ei ole lugusid, aga nende abil on nii hea piiritleda, paika panna, vaadelda osi terviku asemel (kuna tervik on adumatult suur). Looline mõtlemine võib olla inimesse nii sisse kasvanud, et ta kaua aega ei mõista, et niimoodi on juhtunud. Et ta niimoodi mõtlebki. Või et v-o saaks ka teistmoodi.
Aga isegi kui mõistab, on ikkagi raske ära tunda neid eriti salalikke lugusid, mis teadvust valitsevad. Kõige suuremad ja tugevamad lood on kõige märkamatumad.
Lood saavad meid valitseda, sest neid on kerge uskuda - neis on mõte ja loogika.
Elus ju ei ole.
Inimese - vähemalt meiesuguse Euroopa 20+ sajandi inimese - aju nõuab mõtet ja loogikat ja kui ta seda elust ei leia, otsib kusagilt mujalt. Paneb oma raamid niimoodi üles, et maailm paistaks loogiline.
Need ei pea muide olema õiged mõtted ja õige loogika.
Silmnähtavalt vale loogika võib mõnele isendile isegi erakordset, tavalisest suuremat naudingut pakkuda.
Aga mingi loogika peab siiski olema.
(Ja ei, muidugi ei ole see mingi uus mõte. See ei ole kindlasti kohe päris minu enda mõte, aga see on üks neist käibetõdedest, mille ka mina mingil hetkel välja olen mõelnud, ratas, mille miljardindat korda ajaloos just mina leiutasin.)
Kui mu elu kipub muutuma erinevate krussis kiudude murenevaks massiks, vajan ma veidi omaette aega, et need kiud mingisse lukku panna. Kohendada neid enda kui peakangelase ümber teatavasse korda, teatavasse rütmi, mingisugusse mõttekasse narratiivi, millel oleks algus ja suund, kui ka mõtet ja eesmärki pole.
Teate, kui raske see on, kui sul ei ole kunagi aega üksinda olla, kui sa oled kogu aeg, kogu aeg, kui sa just ei maga, jooksvalt osa ka kellegi teise lugudest? Kui sind pressitakse nendesse sisse - ja sina, silmad vidus, põsed tuuletõmbusest selja taga lehvimas, püüad ka kõiki neid kõrvalosasid ausalt ja südamega täita? Korraga tosinas jutus hea tegelane olla?
***
Mu aken on õhtu poole.
Kui just ilm täiesti pilves ei ole, näen ma sealt iga päev, mida päike loojudes teeb.
Püüan iga kord just seda loojangut meelde jätta, et mul oleks midagi võtta, kui tass ja korv ja süda on kõik ühtemoodi tühjad ja näljased.
Kui ma olin väike - väike nagu "laps" ja väike nagu "kinni ühe väga kitsaste raamidega loo sees, kust ma väljapääsu ei näinud" - ja mõtlesin, et parem oleks olla surnud (mida ma tegin väga sageli), mõtlesin ma sageli ka umbes kolme erineva loojangu peale, mis olid olnud nii head, et põhimõtteliselt olidki kogu seda ülejäänud jama, mida elu endast kujutas, väärt.
Kaalusid koguni üles - kuigi napilt.
Ja ma korjasin oma jupid nii palju kokku, et elasin kuidagi edasi. Päikeseloojangute pärast.
Nii et õhtud on minu (elus) loos tähtsad.
Ma mõõdan ning lahterdan nende abil oma eksitentsi.
Korjan kuldseid ja kannikeselillasid, rohelisi ja kahvatukollaseid, leegitsevaid ja õhetavaid loojanguid, et neid kriitilistel hetkedel rohkem varuks oleks kui kolm.
Midagi, mille nimel alati elada tasub.
Aga ehadega natuke sarnaselt toimivad ka sigaretid.
Ka need on lahterdamisvahendid. Võimalus olla korraks täiesti üksinda, mitte kellelegi ega millelegi muule mõelda, kümme minutit päevas (või nädalas, vahel isegi kuus) omaette, iseiseise, aeg võtta ümbrus ning maailm enda sisse - ning teha sellega rahu.
Eileõhtuse sigareti ajal nägin õues puu taga mingit meest.
Ma ei tea, mida ta seal tegi. Kuigi esimesena tuli pähe "kindlasti midagi perversset", siis sel ei tundu õigupoolest mingit mõtet olema - miks peaks keegi ronima tänavaäärse aia nii teele kui majale kõige lähemasse nurka, kus pole isegi varjavat hekki ees, kui ta kavatseb nt vabas õhus rahulikult pihku lüüa? Või miks peaks ta mingisuguse naisterahva aknale ilmudes puu taha peitu pugema, kui ta nt liputada plaanis?
Või kui ta hoopis pissis, siis jälle - ta oli selleks ülimalt imeliku koha valinud.
Ma mõtlesin selle üle sügavalt.
Poole minu sigareti ajal hiilis peidumees maja taha, ilmselt naiivselt oletades, et ma ei näinud teda ega kuulnud tema tekitatud kohutavalt valju krabinat.
V-o plaanis ta oma vaesele haigele emale ja kurvale pruudile meie aiast lilli varastada ja ma peletasin ta peenra juurest eemale just siis, kui ta oli kauneimaid välja valimas?
Lood.
Kui sa tead, et neid vajad, saad neid vähemalt ise valida.
Asi seegi.
esmaspäev, 24. oktoober 2011
neljapäev, 20. oktoober 2011
Kusagil piirialadel
Naine sülgas suust välja karvad, mille kriiskav tuul ta oma kasukakraest rebinud oli, ja püüdis silmi lume eest varjates läbi valgete pööriste näha, mis eespool ootab. Aga ta nägi ainult lund ja pimedust, pimedust ja lund.
Miljon sillerdavat helvest näljase pöörisena teda endasse neelamas.
***
Tähelepanu on armastus. Näita seda!
Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda siis üldse teed?
Püüa päeva!
Kui teed, tee hästi!
Tahe viib mehe läbi halli kivi. (Aga naise?)
...oh, ja siis veel eriliselt jäle: Kes palju teeb, see palju jõuab.
Ma saan aru küll, miks ma niipalju ette võtan. See on see bipolaarsuse värk - kui ma jooksen ja raban ja plaanin ja teen, püsin vaimselt maniakaalse piiri lähedal e. energiline, rõõmus, veidi hüsteeriliselt innukas, aga igatahes õnnelik.
Särav, v-o isegi.
Ükskõik millest loobudes tabaks aga automaatselt läbikukkumise tunne ja depressiivsele tasemele ohtlikult lähedale nihkumine. Mis oleks - ebameeldiv. (Pehmelt väljendudes. Ning ma arvan, et väljendugem pigem pehmelt, "leebe" ja "õrn" on ometi kaunid kvaliteedid ja maailm oleks parem paik, kui inimesed üksteisega hellemad oleksid.)
Pealegi on prioriteete määrata väga raske. Millest loobuda? Inimestest? Kirjutamisest? Koolist?
Mismõttes?!?!?! KÕIK need on ju prioriteedid nr 1 ometi!
Pärast lapsi s.t. Nende heaolust ju loomulikult ei loobu! Sest nemad on esimene prioriteet nr 1! (Või kuidas krt neid number ühtesid järjestada üldse? Mis on tähtsam, hingamine või südame töö?)
Muidugi, kangesti ihkaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja mäurata: "Kes saab mind takistada, kui ma TAHAN (endast kõik anda nt)?!"
Ja ega keegi ei saagi. Lihtsalt kui kõik on juba ära antud ja otsas, siis on edaspidi väga vähe anda. Mu tass täitub üldiselt paganama kiiresti, nii et olen juba harjunud sealt peaaegu lakkamatult kallama, kallama, kallama. Mida rohkem ära anda, seda rohkem saab. Õudselt lahe.
Aga tundub, et inimvõimete piirid hakkavad ikka väga kätte tulema. Ma ei - leia enam iseennast üles kõigi oma rabeluste seest. Mida üldse saab endast anda, kui see "ise" on kuskile kaduma läinud?
Fassaad on püsti, aga sees on mingi segadus. Mitte häda ja õnnetus, lihtsalt hunnik, milles keegi mitu nädalat korda pole loonud. Lõngaotsad turritavad pusast välja ja tahavad, et neid rahulikult ja hellalt harutataks. V-o unistavad sellest, et neist kunagi midagi lausa luuakse..?
Inimeste veidrused, millele varem leebelt vaatasin, on hakanud ärritama.
Igapäevased kohustused tunduvad korraga väga suured (issand, ma olen täna juba 2x süüa teinud, te tahate öelda, et veel on vaja?!) .
Kogu aeg on tarvis ühele või teisele inimesele midagi ära öelda või edasi lükata, mis on ebameeldiv, tühjendab mu tassi üsna karmilt, ja tagasi ei tule nii ka midagi.
No ei ole enam kuskilt mujalt millegi jaoks aega võtta kui une arvelt ja pärast eelmist nädalat, kui silmaalused varjud ulatusid nina alumise servani välja, enam väga ei taha nii teha.
Nagu... kõigest muust hoolimata ihkaks ju ikkagi olla pretty pretty princess, mitte mingi tölbistunud eideke liiga pikaks kasvanud poisipea ja segase pilguga. Vähemalt fassaad peaks ju ikka paigas olema, eks ole, kui ka sees kõik imelikku lõngapussa keerdub!
See ei ole nii halb, nagu v-o kõlab. Kehvasti ei olegi otseselt midagi, lihtsalt - mina, mina, mina, ma hakkan ära unustama, kes ma üldse olen.
Ma ei ole ju oma teod.
Ma ei ole ju see, mida teised minust mõtlevad.
Ega see, mida endast teistele näitan.
Ja ma ei ole mingi kuramuse lõngapusa!
***
Kusagil kogu selle lume all oli tema soo. Tema rabamännid, tema turbasammal, tema sookail ja rästikute tee.
Naine komistas läbi lumetuisu edasi, silmi sulavast veest pooleldi pime, nahk külm ja kirvendav, tuul iga hingetõmbega kurku kraapimas.
Kusagil selle lume ja jää all olid tema laukad. Kui ta piisavalt kaua kõnnib, piisavalt kaua püsti püsib, leiab ta mõne nii hästi üles, et see haarab ta saabastes jalad oma märga suhu. Ja imeb selle järel nagu näljane imik endasse ka kõik muu.
Võib-olla osake temast suisa lootis seesugust lõppu.
Aga ta ei võinud ka edasiminekust loobuda, heita lumehange ja lihtsalt oodata.
Lumi piitsutas, tuul karjus nagu uksehinged hüljatud majas, naine hammustas oma kasukakraed ja rühkis edasi.
Miljon sillerdavat helvest näljase pöörisena teda endasse neelamas.
***
Tähelepanu on armastus. Näita seda!
Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda siis üldse teed?
Püüa päeva!
Kui teed, tee hästi!
Tahe viib mehe läbi halli kivi. (Aga naise?)
...oh, ja siis veel eriliselt jäle: Kes palju teeb, see palju jõuab.
Ma saan aru küll, miks ma niipalju ette võtan. See on see bipolaarsuse värk - kui ma jooksen ja raban ja plaanin ja teen, püsin vaimselt maniakaalse piiri lähedal e. energiline, rõõmus, veidi hüsteeriliselt innukas, aga igatahes õnnelik.
Särav, v-o isegi.
Ükskõik millest loobudes tabaks aga automaatselt läbikukkumise tunne ja depressiivsele tasemele ohtlikult lähedale nihkumine. Mis oleks - ebameeldiv. (Pehmelt väljendudes. Ning ma arvan, et väljendugem pigem pehmelt, "leebe" ja "õrn" on ometi kaunid kvaliteedid ja maailm oleks parem paik, kui inimesed üksteisega hellemad oleksid.)
Pealegi on prioriteete määrata väga raske. Millest loobuda? Inimestest? Kirjutamisest? Koolist?
Mismõttes?!?!?! KÕIK need on ju prioriteedid nr 1 ometi!
Pärast lapsi s.t. Nende heaolust ju loomulikult ei loobu! Sest nemad on esimene prioriteet nr 1! (Või kuidas krt neid number ühtesid järjestada üldse? Mis on tähtsam, hingamine või südame töö?)
Muidugi, kangesti ihkaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja mäurata: "Kes saab mind takistada, kui ma TAHAN (endast kõik anda nt)?!"
Ja ega keegi ei saagi. Lihtsalt kui kõik on juba ära antud ja otsas, siis on edaspidi väga vähe anda. Mu tass täitub üldiselt paganama kiiresti, nii et olen juba harjunud sealt peaaegu lakkamatult kallama, kallama, kallama. Mida rohkem ära anda, seda rohkem saab. Õudselt lahe.
Aga tundub, et inimvõimete piirid hakkavad ikka väga kätte tulema. Ma ei - leia enam iseennast üles kõigi oma rabeluste seest. Mida üldse saab endast anda, kui see "ise" on kuskile kaduma läinud?
Fassaad on püsti, aga sees on mingi segadus. Mitte häda ja õnnetus, lihtsalt hunnik, milles keegi mitu nädalat korda pole loonud. Lõngaotsad turritavad pusast välja ja tahavad, et neid rahulikult ja hellalt harutataks. V-o unistavad sellest, et neist kunagi midagi lausa luuakse..?
Inimeste veidrused, millele varem leebelt vaatasin, on hakanud ärritama.
Igapäevased kohustused tunduvad korraga väga suured (issand, ma olen täna juba 2x süüa teinud, te tahate öelda, et veel on vaja?!) .
Kogu aeg on tarvis ühele või teisele inimesele midagi ära öelda või edasi lükata, mis on ebameeldiv, tühjendab mu tassi üsna karmilt, ja tagasi ei tule nii ka midagi.
No ei ole enam kuskilt mujalt millegi jaoks aega võtta kui une arvelt ja pärast eelmist nädalat, kui silmaalused varjud ulatusid nina alumise servani välja, enam väga ei taha nii teha.
Nagu... kõigest muust hoolimata ihkaks ju ikkagi olla pretty pretty princess, mitte mingi tölbistunud eideke liiga pikaks kasvanud poisipea ja segase pilguga. Vähemalt fassaad peaks ju ikka paigas olema, eks ole, kui ka sees kõik imelikku lõngapussa keerdub!
See ei ole nii halb, nagu v-o kõlab. Kehvasti ei olegi otseselt midagi, lihtsalt - mina, mina, mina, ma hakkan ära unustama, kes ma üldse olen.
Ma ei ole ju oma teod.
Ma ei ole ju see, mida teised minust mõtlevad.
Ega see, mida endast teistele näitan.
Ja ma ei ole mingi kuramuse lõngapusa!
***
Kusagil kogu selle lume all oli tema soo. Tema rabamännid, tema turbasammal, tema sookail ja rästikute tee.
Naine komistas läbi lumetuisu edasi, silmi sulavast veest pooleldi pime, nahk külm ja kirvendav, tuul iga hingetõmbega kurku kraapimas.
Kusagil selle lume ja jää all olid tema laukad. Kui ta piisavalt kaua kõnnib, piisavalt kaua püsti püsib, leiab ta mõne nii hästi üles, et see haarab ta saabastes jalad oma märga suhu. Ja imeb selle järel nagu näljane imik endasse ka kõik muu.
Võib-olla osake temast suisa lootis seesugust lõppu.
Aga ta ei võinud ka edasiminekust loobuda, heita lumehange ja lihtsalt oodata.
Lumi piitsutas, tuul karjus nagu uksehinged hüljatud majas, naine hammustas oma kasukakraed ja rühkis edasi.
teisipäev, 18. oktoober 2011
Oktoober
Olen selle, mida tegelikult öelda tahaks, ükskord juba ära kirjutanud.
Täna kõndisin Vabaduse puisteel ja tuul täis vabadust tõi mulle suure koguse kuivanud lehti juustesse. Hästi hall ja külm ilm, päike ei olnud veel pilvede tagant välja tulnud (nagu ta hiljem tegi) ning üldse väga selline... magusvalus hetk oli. Väga sügisene.
Ja siis mõtlesin, et tegelikult on hea, kui vahepeal on valus ka.
Tuletab meelde, mismoodi on päriselt elus olla.
See ei ole ju elu, kui haiget ei tee =)
***
Muidu:
"Asjad, mida keegi mulle ei rääkinud" on täna väga nunnu pildi üles pannud.
Selline mõte mind küll lohutab mu kurbadel hetkedel.
Täna kõndisin Vabaduse puisteel ja tuul täis vabadust tõi mulle suure koguse kuivanud lehti juustesse. Hästi hall ja külm ilm, päike ei olnud veel pilvede tagant välja tulnud (nagu ta hiljem tegi) ning üldse väga selline... magusvalus hetk oli. Väga sügisene.
Ja siis mõtlesin, et tegelikult on hea, kui vahepeal on valus ka.
Tuletab meelde, mismoodi on päriselt elus olla.
See ei ole ju elu, kui haiget ei tee =)
***
Muidu:
"Asjad, mida keegi mulle ei rääkinud" on täna väga nunnu pildi üles pannud.
Selline mõte mind küll lohutab mu kurbadel hetkedel.
laupäev, 15. oktoober 2011
Cartilago costalis, arcus costalis, processus xiphoideus jt.
Üldiselt on nii, et luud jäävad palju paremini meelde, kui sul on neid kellegi pealt täpselt üle vaadata.
Eriti kui see keegi on nägus noor mees, kelle lahja kehaehitus laseb luud ka kompida.
Ikka veel on mul oma luude arvestuse osas väga must eelaimdus, kuid midagi on siiski õnnestunud ka selgeks õppida. Ütleme, umbes 1/8 materjalist.
Selged on skeletiosade nimed, umbes pool craniumi osadest, columna vertebralis enam-vähem, thorax (pildil) kuidagiviisi, sacrum enam-vähem, os coccygis kuidagiviisi... suurem osa femurist on samuti meeles.
Esimesel korral kukun ilmselt ikkagi läbi =P
***
Kui elu on nii hea nagu praegu, tekib kangesti hirm, et kohe varsti läheb miski väga halvasti. Ma tean, et teistel inimestel on praegu raske ja valus ja halb. Millega olen mina ära teeninud selle, et mul on nii narrilt hea?
Kuid... loogilise loogika järgi ei pea ju seepärast, et asjad on hästi, nad kohe ka halvaks minema? (Nagu üks sõber märkis. Täiesti õigesti).
Loogilise loogika järgi on hoopis nii, et anda oma parim on parim, mida üldse saab teha.
Ja ülejäänu läheb juba nagu läheb. See ei ole enam minu (ega sinu ega sinu ega sinu ka mitte!) vastutusala.
Kui sa oled andnud oma parima ning asjad on hästi, naudi seda, kuni saad!
Kui nad lähevad halvasti, tuleb seegi üle elada.
(Tavatarkusi tasub üle korrata küll. Nad on üldteada-nämmutatud klišeedeks saanud sageli üsna hea põhjusega.)
reede, 14. oktoober 2011
Kodutunne
Meil koolis on arvutiklassides arvutid ilma mäluta. Täiesti arusaadavatel põhjustel.
Sina ise keelad neil meeles pidada oma paroole ja nimesid. Selle eest, et nad ei mäletaks ühegi kasutaja kohta üldse mitte midagi, on hoolitsenud juba klassi ülevaatajad raalide toimimispõhimõtete paika seadmisel.
V.a. üks arvuti raamatukogu esimese arvutiklassi parempoolses nurgas.
See peab su lemmiklehed ja isegi su viimati avatud lehed meeles.
Ju ta lihtsalt unustati üldise sättimise käigus korralikuks ja mälutuks teha.
Ja mis te arvate, millise arvuti ma oma pooletunniste loenguvaheliste pauside ajal seltsiliseks valin?
Jah, ta pole nii turvaline selle sõna vihases, agressiivse kaitse mõttes.
Aga ta on kodune ja turvaline selles mõttes, mis loeb. Ehk emotsionaalselt. =)
Sina ise keelad neil meeles pidada oma paroole ja nimesid. Selle eest, et nad ei mäletaks ühegi kasutaja kohta üldse mitte midagi, on hoolitsenud juba klassi ülevaatajad raalide toimimispõhimõtete paika seadmisel.
V.a. üks arvuti raamatukogu esimese arvutiklassi parempoolses nurgas.
See peab su lemmiklehed ja isegi su viimati avatud lehed meeles.
Ju ta lihtsalt unustati üldise sättimise käigus korralikuks ja mälutuks teha.
Ja mis te arvate, millise arvuti ma oma pooletunniste loenguvaheliste pauside ajal seltsiliseks valin?
Jah, ta pole nii turvaline selle sõna vihases, agressiivse kaitse mõttes.
Aga ta on kodune ja turvaline selles mõttes, mis loeb. Ehk emotsionaalselt. =)
kolmapäev, 12. oktoober 2011
Esemeline maailm
Asjad, mida ma lapsena jälestasin ja nüüd armastan
* keedetud, hautatud vm moodi valmistatud porgand, kaalikas, lillkapsas
* sibul igasugusel kujul
* pikamaajooks
* voodipesuvahetus
* saunast külma veekogusse sumatada
* teod (eriti keppivad teod. Kahesoolisus ja reaalsed armunooled on ikka päris pagana lustakad seksiasjaolud!)
* sinep
* mädarõigas
* brändi
Asjad, mis tundusid lapsena õudlahedad ja mida ma nüüd tõsiselt ei salli
* kastanid ja tammetõrud - neid, mida minu lapsed sügisel koju veavad, viskan järgmisel sügisel ikka veel eest ära, et uuele satsile ruumi teha. Vedelevad, kuradid, põrandatel ja riiulitel aasta läbi.
* hästi hilja üleval istuda
* Miki Hiir ja Co
* Purjus peaga kõvasti ja valesti laulvad inimesed
* haige olla
* igasugused loteriid
Asjad, mis tundusid lapsena ülilahedad ja tunduvad ikka veel:
* päikeselise ilmaga ostetud topsijäätis, mida kohe sööma hakkan
* Astrid Lindgreni raamatud Vladimir Beekmani tõlkes
* vahtraõied
* lehtlad
* jänesekapsas
* kaks punupatsi kahel pool pead. Eriti täiskasvanud naistel.
* "Kääbik"
* värvilised vahtralehed
* apelsinid
teisipäev, 11. oktoober 2011
Füüsis juhib, tahe hoiab tublit teist kohta*
Phmt on selgeks saanud (taaskord), et keha ikka ignoreerida ei anna. Talle tuleb teha järeleandmisi, väikesi kingitusi, puhkepäevi, anda korralikku und ja muidu ka poputada või juhtub nii nagu pühapäeval, kui ma füüsilise ning vaimse nõrkuse tulemusena kasutasin kogemata ära umbes 110% oma sotsiaalsest krediidist teatud inimeste juures (e. natuke rohkem, kui oli üldse oligi teist).
Mis toob siiamaani kaasa teatud piinlikkustunnet.
Aga püüan lähtuda motost "edaspidi lihtsalt käitu vähem nõmedalt" ja mitte põdeda.
Muidu on - kuidas ma ütlengi?
Üks lähedane sugulane märkis pärast seda, kui jõudsin oma ülesannete ja tegemiste ja huvide loetlemisega umbes 40% kanti: "Aga sulle sobibki see, kui tegemist on nii palju, et pole aega peadki pöörata. Palju parem kui selline rahulik ja tüüne olemine."
Ja tal on õigus. Mis siis, et näost kergelt hall, vähemalt olen õnnelik, eks ole.
V.a. et on asju, mille tegemise ümber on vaja tühja aega. Mida ei saa teha sutsakana pärast kooli ja enne küllaminekut.
Nt, maeitea, mingite sisukate võrgupäevikupostide tekitamine.
Mul ei ole mahti mõelda. Pean kogu aeg rabelema.
* Tubli osasatavas käändes tõesti kirjutataksegi nii :D
Mis toob siiamaani kaasa teatud piinlikkustunnet.
Aga püüan lähtuda motost "edaspidi lihtsalt käitu vähem nõmedalt" ja mitte põdeda.
Muidu on - kuidas ma ütlengi?
Üks lähedane sugulane märkis pärast seda, kui jõudsin oma ülesannete ja tegemiste ja huvide loetlemisega umbes 40% kanti: "Aga sulle sobibki see, kui tegemist on nii palju, et pole aega peadki pöörata. Palju parem kui selline rahulik ja tüüne olemine."
Ja tal on õigus. Mis siis, et näost kergelt hall, vähemalt olen õnnelik, eks ole.
V.a. et on asju, mille tegemise ümber on vaja tühja aega. Mida ei saa teha sutsakana pärast kooli ja enne küllaminekut.
Nt, maeitea, mingite sisukate võrgupäevikupostide tekitamine.
Mul ei ole mahti mõelda. Pean kogu aeg rabelema.
* Tubli osasatavas käändes tõesti kirjutataksegi nii :D
reede, 7. oktoober 2011
Kes saaks mind takistada, kui ma TAHAN?
Phmt võiks mu viimase (ja ilmselt ka järgmise ja ülejärgmise) kuu elu kokku võtta järgmise pealkirjaga
Grandioosne vastasseis: mis jääb peale, kas inimese tahe kõike teha või tema füüsise sügav veendumus, et inimvõimed on piiratud?
Praegu on rebimine üsna tasavägine.
Grandioosne vastasseis: mis jääb peale, kas inimese tahe kõike teha või tema füüsise sügav veendumus, et inimvõimed on piiratud?
Praegu on rebimine üsna tasavägine.
pühapäev, 2. oktoober 2011
Laastud
Liiga palju asju ja elu. Muudkui toimub ja toimib.
Aga kirja saab panna ainult - mõtete kallal meelisklemisi, eks ole.
Sest mis on faktid? Ainult luud. Ja ma pole ometi eelkõige luukere! (Cranium, clavicula, scapula, humerus, ulna, radius, ossa carpi, ossa metacarpalia, ossa digitorum manus, costae, sternum, manubirum sterni, os coccygis, os pubis... ah, ma olen luude arvestuseks õppimist alles alustanud!)
***
"Sandman".
Lugesin kunagi läbi esimesed 3 osa ja ei leinud üles seda midagi, mis teeks sarjast unustamatu klassiku. Kenad raamatukesed, jah, aga...
Nüüd lugesin läbi peaaegu kõik ülejäänud ja - See Miski on seal olemas.
Ausõna!
"Sandmani" struktuuri moodustavad lihtsad lood, millele järgnevad veidi keerulisemad lood ja siis korraga muutuvad nad võrgustikuks, mille vahelt ja seest leiab palju keerukamaid lugusid kui ükski silmnähtav. Jutu justnagu igavalt sile pind vajas ainult valguskiirt, et kristallvõre tema all sillerdama lööks ja sind trepina iseenda sügavusse kutsuks!
Soovitan, aga mitte neile, kes kiiresti tüdinevad.
***
Päike paistis, õunad keerlesid purustajas ja pressides, mida toitsid teised inimesed, mina istusin oma mantli peal ja jõin kruusitäit värskeltpressitud toormahla.
Uskumatu, et nii hea asi üldse olemas on!
Tuli Tütarlapse onu, kes on selline inimene nagu mina kujutan ette härjapõlvlasi (neid, kes Gaimani järgi olid künkaaluste rahva seast kõige pikemad; ta on tubli 193 cm või umbes nii) - üleni tugevate joontega loomus ilma mingi õrna viirutamiseta - istus mu kõrvale ja ütles: "Elu on nii kuradi hea! Tunned seda?"
"Jah. See on just selline päev, mis jääb..." ja sel kohal sai mul julgus otsa, peas jooksis sada mõtet selle kohta, kuidas eluks ajaks on väga julge lubadus ja neid päikeselisi täiuslikke sügishetki on mul juba mitu tükki katalogiseeritud kui "ei iial unune" ja ega nad äkki ei hakka omavahel sassi minema, krt, eile oli ka ju imeline päev...
...ning siis ütles Kuradi Pikast Härjapõlvlasest Onu (teda võiks nt lühidalt Lugiks kutsda, ta on samasugune haarav segu headusest, lojaalsusest ja halastamatusest): "...jääb eluks ajaks meelde, jah. On küll. Selline päev."
Ja siis ma lugesin Sandmani edasi ja vist kaotasin enda jaoks selle sära ära, mida koos teistega mahla tehes oleksin tundnud, aga leidsin päevale natuke - teistsuguse, mõrkjama, nukrama maitse.
Nüüd jääb mulle eluks ajaks meelde hoopis see, et oli selline täiuslik päikeseline talgupäev, mis oleks võinud ja pidanud jääma eluks ajaks meelde kui sügisekuld - aga selle asemel valisin ma lugeda koomiksit ja kaduda vaimus kaugetesse paikadesse, nukrutseda ning uneleda, võtta laglede lahkumise ja muidu kaduvuse võlu endasse üle noor olemise, töö, naeru ja mahlaste käte oma.
Mul oli muidugi kerge pohmelus ka, selle võin vabanduseks tuua.
***
Pohmelus ei olnud muide üldse nii tugev, kui ta võinuks olla.
Vaimuseisundi mõju mu füüsilisele seisundile on ikka väga suur ja kuna joodud sai meeldivas seltskonnas + meeldivas meeleolus, siis kuigi ma jäin absoluutselt silmini purju ja magasin selle järel naeruväärselt vähe, oli järgmisel päeval ainult natukene habras, õnnetu ja kergelt iiveldav olla.
Lasin endale teatud joobumusastmes ka kaarte panna ja nad ütlesid mulle asju, mida ma nagunii juba teadsin.
Ühe erandiga, aga selle ma jälle unustasin hommikuks juba ära.
Selge näide, et ma ei tahagi oma ellu imesid ja ilmutusi =) Nad võivad isegi olla midagi mingil moel töötavat, aga kuna need ebateaduslikkused maailmapildis ebamugavalt hõõruma kipuvad, saadan nad teadvuses kuskile lava taha peitu.
Unenägude valda.
Kui mu unenägudel on midagi öelda, võivad nad olla päris paganama kõnekad.
Aga kirja saab panna ainult - mõtete kallal meelisklemisi, eks ole.
Sest mis on faktid? Ainult luud. Ja ma pole ometi eelkõige luukere! (Cranium, clavicula, scapula, humerus, ulna, radius, ossa carpi, ossa metacarpalia, ossa digitorum manus, costae, sternum, manubirum sterni, os coccygis, os pubis... ah, ma olen luude arvestuseks õppimist alles alustanud!)
***
"Sandman".
Lugesin kunagi läbi esimesed 3 osa ja ei leinud üles seda midagi, mis teeks sarjast unustamatu klassiku. Kenad raamatukesed, jah, aga...
Nüüd lugesin läbi peaaegu kõik ülejäänud ja - See Miski on seal olemas.
Ausõna!
"Sandmani" struktuuri moodustavad lihtsad lood, millele järgnevad veidi keerulisemad lood ja siis korraga muutuvad nad võrgustikuks, mille vahelt ja seest leiab palju keerukamaid lugusid kui ükski silmnähtav. Jutu justnagu igavalt sile pind vajas ainult valguskiirt, et kristallvõre tema all sillerdama lööks ja sind trepina iseenda sügavusse kutsuks!
Soovitan, aga mitte neile, kes kiiresti tüdinevad.
***
Päike paistis, õunad keerlesid purustajas ja pressides, mida toitsid teised inimesed, mina istusin oma mantli peal ja jõin kruusitäit värskeltpressitud toormahla.
Uskumatu, et nii hea asi üldse olemas on!
Tuli Tütarlapse onu, kes on selline inimene nagu mina kujutan ette härjapõlvlasi (neid, kes Gaimani järgi olid künkaaluste rahva seast kõige pikemad; ta on tubli 193 cm või umbes nii) - üleni tugevate joontega loomus ilma mingi õrna viirutamiseta - istus mu kõrvale ja ütles: "Elu on nii kuradi hea! Tunned seda?"
"Jah. See on just selline päev, mis jääb..." ja sel kohal sai mul julgus otsa, peas jooksis sada mõtet selle kohta, kuidas eluks ajaks on väga julge lubadus ja neid päikeselisi täiuslikke sügishetki on mul juba mitu tükki katalogiseeritud kui "ei iial unune" ja ega nad äkki ei hakka omavahel sassi minema, krt, eile oli ka ju imeline päev...
...ning siis ütles Kuradi Pikast Härjapõlvlasest Onu (teda võiks nt lühidalt Lugiks kutsda, ta on samasugune haarav segu headusest, lojaalsusest ja halastamatusest): "...jääb eluks ajaks meelde, jah. On küll. Selline päev."
Ja siis ma lugesin Sandmani edasi ja vist kaotasin enda jaoks selle sära ära, mida koos teistega mahla tehes oleksin tundnud, aga leidsin päevale natuke - teistsuguse, mõrkjama, nukrama maitse.
Nüüd jääb mulle eluks ajaks meelde hoopis see, et oli selline täiuslik päikeseline talgupäev, mis oleks võinud ja pidanud jääma eluks ajaks meelde kui sügisekuld - aga selle asemel valisin ma lugeda koomiksit ja kaduda vaimus kaugetesse paikadesse, nukrutseda ning uneleda, võtta laglede lahkumise ja muidu kaduvuse võlu endasse üle noor olemise, töö, naeru ja mahlaste käte oma.
Mul oli muidugi kerge pohmelus ka, selle võin vabanduseks tuua.
***
Pohmelus ei olnud muide üldse nii tugev, kui ta võinuks olla.
Vaimuseisundi mõju mu füüsilisele seisundile on ikka väga suur ja kuna joodud sai meeldivas seltskonnas + meeldivas meeleolus, siis kuigi ma jäin absoluutselt silmini purju ja magasin selle järel naeruväärselt vähe, oli järgmisel päeval ainult natukene habras, õnnetu ja kergelt iiveldav olla.
Lasin endale teatud joobumusastmes ka kaarte panna ja nad ütlesid mulle asju, mida ma nagunii juba teadsin.
Ühe erandiga, aga selle ma jälle unustasin hommikuks juba ära.
Selge näide, et ma ei tahagi oma ellu imesid ja ilmutusi =) Nad võivad isegi olla midagi mingil moel töötavat, aga kuna need ebateaduslikkused maailmapildis ebamugavalt hõõruma kipuvad, saadan nad teadvuses kuskile lava taha peitu.
Unenägude valda.
Kui mu unenägudel on midagi öelda, võivad nad olla päris paganama kõnekad.