kolmapäev, 2. veebruar 2011

Põhi alt ära

Minu maailmal.
Libiseb põhi alt ära. Tasapisi.
Pragu muudkui laieneb, aga laieneb aeglaselt ning ma ikka veel usun, et kui ma lihtsalt teen järjepidevalt neidsamu asju, mis varem, saab vanamoodi edasi elada.

Võib-olla.

Ega ei saa öelda, et uus maailm ei tunduks põnev.
Mul on olnud eluaegne kalduvus kukutada end pimedasse auku, lootuses, et see on küülikuurg täis imesid.
Aga see eluaegne kalduvus on mind ka õpetanud, et enamasti on augu põhjas lihtsalt augu põhi ja sellega kohtumisel murduvad kondid.

Ja ma tahaksin öelda mingeid ausaid, ilusaid ning õigeid asju, omada pehmeid valgeid käsi, mis leevendavad väsimust ja valu, ning heljuda läbi maailma pehmelt nagu sulg - ja samas ma ei taha seda ka.
Sest suled on surnud mateeria - aga isegi tuvidel on kirbud, rääkimata rebaste hammastest ja ebaküdoonia sentimeetripikkustest okastest.
Elu teeb haiget, oli selle metafoori mõte. Ja kui ta haiget ei tee - ju ta siis ei ole elu.

Tahaks ju tõeliselt elada.

Aga kui haiget saab keegi teine, mitte mina? Astud hooletu sammu, aga kanna all on kellegi sõrmed? Astud teisele poole, aga seal on kellegi nägu?
Sellega, et minu iha elada teeb haiget ka teistele peale minu - ja nagunii teeb - ei ole üldse nii kerge leppida. Kus on siis pehmed käed ja 24 milligrammi armastust, mida ma pidin maailmale lisama?

Peaks mõne musta küünlaga pildi ka panema, oleks eriti hale.

3 kommentaari:

Kober ütles ...

Julge elada, mis sa muud ikka kostad.

Mu lemmikkirjanik W.S.Maugham kirjutas Paul Gauguini kohta:
"Oma eesmärgi nimel oli ta valmis ohverdama mitte ainult iseend, selleks on võimelised paljud, vaid ka teisi inimesi." :))

notsu ütles ...

Äkki see iha elada teeb kellelegi head ka?
Ma olen ise kogenud, kuidas kellegi tahtmatus elada võib haiget teha, eluiha oleks sellega võrreldes lausa õnnestav olnud.

Anonüümne ütles ...

Sinu mõttepilpad sobivad ka minu maailma...Aga minu omad on nii kuivaks mõeldud,et nad isegi ei põleks enam!