Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!

Siniheleroheline esmaspäev

Jõulukook tuli väga hea.
Ma loomulikult ei hakanud kohe sööma, aga sellesse tuleb augud torgata kange alkoholiga toitmise jaoks ja torkerelva - kahvel - lakkusin küll puhtaks. 
Ehk siis: kui on selliseid idioote veel, kes pidasid kinni selles retseptis olnud küpsetusajast: mees ei tea, mida ta räägib. Normaalne küpsetusaeg on poolteist kuni kaks tundi ja tulemuseks on kordades maitsvam nämm. Ehk mul läks igavene proovimine ja vaev, et saada kõrbemata tulemust nelja ja poole tunniga (alumine siin päästis), aga tulem IKKAGI ei olnud pooltki nii hea, kui tumeni jõulukook. Ükskõik kui heldelt alkoholiga kasta. 
Nüüd tegin lühema ajaga ja vualaa.

Krt, väga väga naine, sa ju peaks teadma: inimesi ei tasu uskuda. Pädev tulemus sünnib katse-eksituse meetodil proovides. 
Aga ei, ikka on vaja kindel olla, et vot just selles retseptis öeldakse õigesti ...

Totorol läheb lainetena. Laupäeval mõtsin, et minek, nii vilets. Vaevu sööb, trepist üles minnes hakkab värisema ja esikäpad libisevad alt ära. Kui inimene koju tuleb, ei liputa enam sabagi, vastuminekust ei tasu isegi mõelda.  Kogu aeg magab.  Kirjutasin loomaarstile ja see vastas täna, et jah, lootust ei ole, see on surm. 
Ainult et eile ja täna oli koer jälle palju kebjam. Mis me trepist räägime, vinnab end voodissegi ise, sõi igasugu asju, mille vahepeal ära põlgas (nagu mõned järgijäänud vorstid ja kuivanud pelmeen), lakkus innukalt puhtaks võipaberid (ma tegin jõulukooke!) ja muidugi tema tavaline searaguu lisaks. Silmad läksid ahastavatest rahulikeks. Nii et ma loodan ikka parimat. Söödan iga päev tabletid sisse ja loodan.
Kuigi täna ei tahtnud ta isegi oma juurdetulemise-viinerit. Panin selle tema kaussi, kui tuppa jõudsime, siis seisis see seal ja Karu, kes elab pidevas näljas, leidis tunni aja pärast, et oo, viiner! Seda võiks süüa! Haaras viineri kaasa ja läks sellega tuppa, kui ma tema nina koera kausis nähes ähvardavalt liigutasin. 
Seni, kuni ma mõtlesin, et kas võtta viiner kassilt ära või ei, leidis Totoro, et nii küll ei lähe, ronis vaevaliselt voodist maha ja pani oma pea kassi juurde.
Karu taandus, viinerit maha jättes. 
Totoro nuusutas viinerit. Lakkus seda korra, mispeale viiner veeres kaugemale. Heitis viineri kõrvale pikali ja kui ma siis uuesti vaatasin, oli selle ära söönud. Ilmselt tundus kõhus kõige kindlam koht olevat - aga oli vaja hirmsat kassiohtu, et ta selle ära sööks.

Täna võtsin jälle metüülfenidaatvesinikkloriidi lisdexamfetamiini asemel ja pea juba valutab. 
Mul on tunne, et tuleb vanad rohud ka ikka ära süüa, ent need on nii palju halvemad, et päris kurb.

Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, sest tundus, et seda ma jaksan rohkem teha kui pesema minna. 
Aga pea valutab ja dušš aitab enamasti peavalu vastu (eriti kui tablett all on), nii et triivin pesema samuti.
Pärast ostan veel mune ja võid ja apelsini. Ja vahukoort.
Sest ilmselt ma ikka tahan piparkoogitainast ka teha.

Laisk laupäevahommik

Mu pea peaaegu ei valuta, mul on õunakook ja must kohv ja laisk laupäevahommik. 
No olgu, kell on 11.59, laias laastus lõuna. 
Olen üsna vähe kirjutanud viimastel päevadel, sest effing peavalu, ja teinud ainult kõige kergemat trenni või jooksnud natuke, kui valu on väike. Aga see kõik on andnud ilmatu rahutunde, kui pea viimaks ei valuta (olgu, peaaegu ei valuta) ja maailm tundub sõbralik. 
Lisaks soovitas psühhiaater suurendada duloksetiiniannust veel kolmandiku võrra ja kahtlustan, et sel on samuti mõju. "Ma olen ikka veel suremas (me kõik oleme suremas, seda elamine tähendabki - liikumist ajas surma poole), aga olen seejuures rõõmus ja rahul," nagu ütleb anekdoot antidepressantidest. 
Aint mingit anekdootlikkust pole - see ongi tõsi. Meie kehad peaksid tootma nii palju tunnet helgeks tõmbavaid kemikaale, et elu tundub hea, ja kui nad seda ei suuda, kui meie pilk elule on kaine, on see peaaegu talumatu. Elu depressiooniga = kaine pilk elule = pole üldse hea. 

Loomade tervisega on ikka (jälle) kahtlased lood. 
Mitte et ma arvaksin, et teile tuleb raporteerida koera igast niitsatusest, kuid see on juba koomiline. Või peaaegu.
Leidsime üleeile toolilt, kus kass magada armastab, kolm üsna suurt kuivanud vere plekki.
Vaatasime Poeglapsega üksteisele otsa.
Ohkasime ühekorraga häälekalt.
"Nende loomadega on aina jama!" ütles poeg. Siis vaatasime kassi üle. Ühtegi välist vigastust ei leidnud (mis on halb uudis), aga samas kuna kass käitus, nagu poleks tal elus ühtegi muret peale selle, et süüa ei anta piisavalt sageli, otsustasime oodata-vaadata. 
Seni ei ole uut verepulma toimunud. Aga minu ülitähelepanelike silmade ja kõrvade jaoks küsib kass süüa veidi vähem innukalt. Joob rohkem. Liivakasti kasutab tavalisel määral. Kaks korda on enne joomist kurva häälega nägunud. Natuke midagi on viltu, ent vist mitte väga.
Ma ei oota halvimat. Antidepressandid töötavad. Äkki veab ja saab ise terveks. 

Koer sõi põieantibiootikumid lõpuni, aga ma ei leidnud endas mahvi kontrollanalüüsiks pissi koguda. Neli päeva pärast antibiootikumikuuri lõppu küsis ta öösel välja ja ainult pissis. Minu sisetunne ütleb, et põiepõletik pole möödas. Aga kuna sellesama sisetunde järgi elu ei tundunud jäle ja lootusetu, kõik läheb halvasti ja ma pean sellele vastu seisma nagu lõputu tõusulaine vastu, ma hoidsin raha ja energiat kokku ja ei läinud loomaarstile koera uut uriinianalüüsi viima. 
Peab vist ikka. Koguma kust ja minema. 
No ma esmaspäeval.
Peavaluga kadus aeg ka nii kiiresti. Mitte kui kestis, aga takkajärgi vaadates. Ükspäev olin tõsises segaduses, mismoodi mu dušipäev juba käes on, alles ma ju käisin duši all??? Lasin selle päeva üle ka, aga vat järgmisel oli tõesti räpane tunne, selge, et pesupäev lausa möödas, mitte lihtsalt käes. 
Üldiselt on peavalu halb. EI soovita kellelegi.

Muidu, osad inimesed käivad iga päev pesemas? Ma ei ole nemad. Pluss mul on tore Lavlini deodorant, mille mõju kestab nädala, pesemisega ei kao ja higistamist ka ei pärsi, aint lõhna võtab maha. 
Olen selle deodorandi suur fänn. 

Olemine on nüüd väga jõuetu ja rauge, soe ja pehme. Aga noh - nii antidepresseeritud ma ka ei ole, et sellel end takistada laseksin. 
Lähen koeraga jooksma. Kuni pea ei valuta, ma jooksen =P

Rahast vist peamiselt

Mõnikord ma ikka hämmastan ennast. 
Näiteks tabas mind korraga meeleheide, kuidas mul enam kunagi rahulikult raha ei ole, ja kandideerisin Selverisse tööle. 
Ilmselt nad ei võta mind, aga kui võtavad, ma lähen ka. Kui raske see infoleti töötaja olemine ikka saab olla, eriti kui rõhutasin kaaskirjas, et ma mitte mingil juhul ei saa võtta täiskohta?
Mõtle, kui sul hakkab iga päev pea valutama, väga väga naine, kas sa sedasi suudaksid toime tulla? Või isegi üle päeva? Ja pearinglus ning kohmakus ülejäänud ajal?
Olgu, saab raske olla. Aga ma vähemalt prooviksin. 

Vahepeal sain kerge külmetuse. Ehk tõesti pisikese haiguse: natuke nohu, natuke kurguvalu. Paraku minu depressiooni ja migreeni otsa oli see päris ebameeldiv. 
Mitte hirmus halb, aga halb. Ja pea kogu aeg valutas ja sumatriptaani läks jälle nagu leiba. Huvitav, kas nad saavad perearstikeskuses mu retsepti ära uuendatud, enne kui mul sumatriptaan otsa saab ja ma tasulise retsepti tellin? (Sest seda kogemust korrata küll ei taha, mis mul viimati oli: kui ei teadnud, et tasulise retsepti saab tellida ja sumatriptaan otsa sai. Sa jutas, millised kaks päeva! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.)
Selgelt puudega inimese hädad - kerge haigus võib põhjani kahjustada, sest eelnev seisund on juba kehv. Võibolla on jabur sellisel inimesel Selverisse tööle tahta minna? Isegi proovida?
Muidugi riik soosib seda täiega - tee ikka tööd, isegi kui see su tapab. Aga mulle on ka lapsest saati sisse taotud, et kui inimene ise end ülal ei pea, on ta halb ja väärtusetu, mõttetu kulu. Ma olen sellest ennast läbi võidelnud ja usun, et mul on väärtus ka siis, kui ma raha ei teeni - aga ma tahaks anda. 
Nt oma lastele. 
Ja ühele neist mul ei ole juba ammu enam anda emmet, kes talle hommikul kell pool kaheksa leiba ja sinki praeb, ja varsti on ka teine veidi liiga suur, et see minu meelest adekvaatne andmine oleks.
Veel on. 
Või noh, ütleme et oleks täiskasvanud mees, kes läheb uuele töökohale, ma ka tunneks soovi nunnutada ja talle hommikusööki teha. 
Erandkorras on see teema igavesti (ja tavakorras ma seda ei teinud ka nelja aasta eest).

Aga ma tahaks anda neile raha, ma tahaks maksta nende trenne, sporditarvikuid, saapaid ja pükse, lõunaid ja sõpradega väljaskondamisi, nii et see kõrist kinni ei tõmbaks. 
Aga ma elan praegu rahulikult ainult annetuste toel. 

***

Rahulikult? Ma ei ela rahulikult. Kassi põieprobleemid olid ära, käisin täna temaga vaktsineerimas ja ostsin põietoitu, kõik lill. Sain seda endale finantsiliselt lubada. 
See-eest ajas koer hommikul mu vaikse niitsumisega üles mingi 4-5 tundi enne tavalist aega. Mõtsin, et tal on kõht lahti - aga ei olnud. Selle asemel ta pissis mingi 8 korda või umbes nii. Guugeldasin kodus. Esitasin arstile küsimuse, et kas ja mis ja vaatab, ehk ta teeb seda jälle ja siis pöördume? Aga arst ütles, et homseks pissiproov.
Nüüd ma vaatasin ka, mida ta pissib ja konkreetselt verine oli see kusi.
Nii et nüüd on põiepõletik koeral. Viisin analüüsi - koera pissi püüdmine oli lihtne, hoidsin purki all ja pärast tõmbasin süstlasse - saan antibiootikumid ja maksan end vigaseks. 
Vahel on loomaomanik olemine ikka raske. 

Rahaliselt.
Ja et vahel on mure, et neil on halb ja valus.
Muidu on loomad nunnukad ja toovad mu päevadesse rõõmu ja paisid. Totorole on põiepõletik ses osas veidralt mõjunud, et ta tahab palju rohkem mängida kui vahepeal. Ja nunnutada, sügamist-kratsimist-kallistamist. Kuidagi kutsikalik käitumine on tekkinud. Ja ta on alla võtnud. Silmaga nähtavalt kõhnem. Küllap on ta juba mitu nädalat haige olnud, lihtsalt seni pole ma seda märganud, sest õueminekute tavalise arvuga sai toime. 

Tegelt on mul hea meel, kui saab antibiootikumidega probleemi lahendatud - ja tundub, et saab, sest ta on muidu ikka rõõmus ja külma ninaga, lihtsalt kuseb verd. 
"Muud pole midagi, lihtsalt kuseb verd."
Idiootlike lausete hulgas päris kõva. "Muud pole midagi, lihtsalt ajutükid tulevad ninast välja," oleks mõnevõrra hulllem, kahtlemata. Aga sama vaib.

Tegelt koer magab vist veidi rohkem ja sügavamalt samuti. Ja on nii armas. NII ARMAS. 

See kott-tool, mida ta armastab, on väga nagu Ritsiku koera lemmikki, eks?

Tudub

Need heledad kriipsud voodile
näris ta kutsikapõlves =)

Et natuke ka päevakajalistel teemadel kaasa rääkida, siis see Vikerkaare artikkel pani mu mõtlema, et krt - äkki polegi normaalne, et nii raske peab olema? Sest ma arvasin siiralt, et mees on siuke lisalaps, kellega jamamiseks peaks olema lisajõudu ja üksikvanemana ONGI kergem. Aga et on ka teistsuguseid mehi ja keegi lausa ootab, et mehed võiksid olla võrdsed partnerid, tuli täitsa üllatusena. Neil üürikestel aegadel, kui ma proovisin meestega kodu mängida, olin alati mina see suurem, tugevam, vastupidavam ja et ma ühtlasi raha ei teeninud, tekitas lisaks veel süümekad ka - kergem oli üksi. 

Vähemalt polnud iga kord "ma tean, et ma pole seda väärt", kui mees poest asju tõi. 

Natuke oli avastades tunne, nagu selle lapse kogemuslugu lugedes. 
Mis siis, et selgesti välja mõeldud, ikkagi lõikas hinge - kas selliseid peresid ka olemas on ... ja mehed minu elus (jah, ka isa ja ema mees) on alati olnud siuksed ... luksuseseme laadi. Need, kes ei tohi haiget saada, kelle eest tuleb hoolitseda, kes võivad katki minna, kui nendega ettevaatlik pole jne. Ma siiralt arvasin enamiku oma elust, et sedasi mehed käivadki.
Oot, MINA olen see, kes tegelt katki läks?!
Pole midagi, ma olen erinevatelt meestelt küllaga saanud rohkem või vähem looritatult tagasisidet: "Kuidas sa võisid (mulle, oma emale, oma lastele, Rongimehele) niimoodi teha?!" 
Tütarlapsel on üks onu, kes ütles: "Arusaadav: sa läksid katki. Piir käes." 
Ma olin nii liigutatud, et siiamaani mäletan.
Üldiselt tuli ikka süüdistusi. Nii meestelt kui naistelt. Mitte mõistmist, vaid süüdistusi. 
Kunagi ei ole naine piisavalt hea, ükskõik kui palju ta endast ka annnab =P Mina kui väga väga naine, eks ole. 

Noor suvi

Poeglaps on ametlikult üle viidud järgmisesse klassi. 
Päris hämmastav, missugused tavapärasused ikka saavutustena tunduvad. 
Et tal on suveks töökoht, tuli nii sujuvalt, et ma õieti ei jõudnud isegi aru saada, kuidas see nüüd nii läks - phmt ta läks omateada tööintervjuule, aga kui ta kohal oli, näidati, et see käib nii, see käib naa, neid asju saab siit, neid sealt, ja graafiku saadame mailile. 
Ta on juba kaks korda ujumas käinud, õpib tõuksiga trikke ja tal on sõbrad. Lisaks on ta ise täiega tore inimene. 
Ma täpselt ei tea, kuidas ma nii lahedad lapsed olen kasvatanud, aga no selgelt olen midagi väga õigesti teinud. 
Või siis on vedanud. 
Ilmselt mõlemat.

Muidu on jätkuvalt veits kehv, aga siiski nii palju kehv ainult, et on lootus: kord läheb see üle. 
Kui on täiesti halb, lootust pole. Siis ongi mu ees igavesti must elu, kus on vaja ainult välja kannatada iga päev ja jubedus ja õudus. 

Isegi see, et ma lõikasin oma juukseid ja MÕLEMAD lapsed on tulemuse suhtes väga kriitilised, päriselt ei murra mind. Sest minu meelest on armas. 
Ainult ebatasane. Üritan Tütarlast veenda veidi tasandama. Ja siis võibolla lasen tal minust teile pildi ka teha. 
Sest ... sest ma sain postituste pealkirjade esitähtedest taas sõna kokku (seekord "jõeveed") ning ma peaksin sellesse posti mõne pildi panema, et sõnavahe teha. Ja samuti, kuna olen otsustavalt jälle sööma hakanud ning esimesed tulemused juurdevõtmisel on juba ilmnenud, mõni pilt võiks mu järjekordsetest kõhnadest aegadest ka ju olla. Lasen teha, enne kui hilja. 
Jaaah, oma vanu fotosid vaatan juba kui igaveseks kadunud nooruslikkuse maamärke. Ma oli nii noor ja sile ...
Menopaus on ikka päris veider elumuutus. 

Kass pissis jälle kott-toolile. Ja üleeile vannitoa põrandale.
Tal on parem ja ilmselget verd enam ei paista, aga täiesti hea ka mitte. Mida ma saan teha? Helistan loomaarstile ja kurdan? Mitte et mul enam 130 eurot kulutada oleks võimalik. 
Ma ei tea.
Oot ... krt. Ma liigun oma mõtteradadel jälle depressiooni süvenemise ja "elu on nii raske, ma ei jaksa!" suunal! Pidi ju natuke parem olema? Ent muuhulgas unustasin eile õhtuse Betamaxi võtta ja tänane päev ilmselt on sel põhjusel ka sitem kui tavaliselt. 
On, tõsi, üpris normaalne, et niipea, kui hakkan mõtlema asjadest, mis on halvasti, tuleb neid meelde leegion. Minu-praeguse-elu normaalne vähemalt.
Nii et vbla ei ole halvem kui tavaliselt. On täiesti tavaliselt halb. 

Tegin pildid ära. Või noh, lasin tütrel teha. (Ta on nii tore!)
Meie majanurgast veits edasi on roosipõõsas, nii et seal taustal. 
Ma kutsun neid valgeid põõsasroose teeroosideks (pole aimugi, kuidas neid tegelikult kutsutakse) ja nad lõhnavad nagu suvi. 

Ei me ette tea, mis häda järgmiseks on

Karu - see tähendab kass, ma ei suutnud vastu panna - kusi verd.
Kott-toolile, sealjuures.  
Homme hommikul viin ta loomaarsti juurde. Karou-Karu, mitte kott-tooli.
Homme hommikul peaks mulle ka töövõimetoetuse laekumine tulema, nii et ma saan õhtul ka arstiarve ära maksta.
Loodetavasti ei pea ma kassile tema tervenemise huvides tablette andma - ma olen selles piisavalt palju läbi kukkunud, et mitte tahta taas proovida.
Ma loodan, kõik saab korda.. 
Aga see tundub siiski kuidagi ... jaburalt kurb. Kogu aeg on mingi häda. Võiks olla nii, et hädad lahenduvad ka millekski muuks, kui et uuele hädale ruumi teha. Aga ei - poja kooliga sai korda, lapsuke viiakse ilmselt uude klassi üle, depressioon taandus veidi - ja nüüd on kassil mingi põiehäda. 
Nagu ... ma ei tea. 
Tegin õues sirelipõõsa kõrval suitsu ja mõtlesin süngelt sellest, et kui kopsuvähi saan, tuleb ikkagi ennast tappa ja oeh. Ainus võimalus MITTE kannatada on kohe ära surra.

Kuid eks ma riski edasi. Nüris lootuses, et tuleb ka paremaid päevi jms. 

Muide, ma tegelt loodangi, et tuleb. Sest mul hakkab hea, kui on halb, kui ei ole LIIGA halb, ja hetkel on kass oluliselt kebjam kui talvel, mil ta praktiliselt ei söönud kuus päeva jutti ja ainult magas. Praegu näeb ta välja nagu keegi, kes võiks antibiootikumikuuri järel terveks saada. Sööb ja isegi küsib süüa.
Pealegi ei ole ma talle andnud halba toitu - peamiselt kanapugusid, vahel kanamaksa. Toored, maitsestamata. Tema halb toit võis pärit olla vaid koera kausist. 
Tõsi on, et ma ei ole väga karmilt seda valvanud ega teda varastamast takistanud, arvates naiivselt, et kui ta tahab koerakrõbuskeid süüa, ei tee need talle halba. 
Võibolla ei teinudki. Kõigel ei ole lihtsat põhjus-tagajärje seost võimalik kindlaks määrata. Aga no eks ma edaspidi annan koerale süüa ainult järelvalve all ja hoian kassi eemale. Igaks juhuks. 

Lissalt ... lissalt see on täiesti hämmastav, kuidas teistel inimestel on mahvi mingite väikeste probleemide jaoks stiilis "auto ei käivitunud" ja mul on kogu aeg "eiei, ega see pole maailma lõpp, saan hakkama!"-sisekõne asjade jaoks, mis siiski on suht ... maailmalõpulikud.
Aga ma pean lootma, et läheb paremaks. Ma PEAN. 

Kui tegelikult ei ole midagi öelda

Nägin unes, et olin me lokaalses miniRimis, kükitasin mingi riiuli ees ja kui eemale astusin, korvi kaasa võtsin, juhtis töötaja mu tähelepanu sellele, et must jäi maha valge loik. Piim lekib.
Ehmusin nii, et ärkasin.

Isegi minu enda jaoks on nabauurimine võrgupäevikus läilaks läinud. 
Midagi muud sisukat kirjutada samas ka pole. 
Ainult seda, et ma olen nii kaua napilt ellujäämise-joonest ülalpool loksunud, et olen täitsa ära unustanud, kuidas vahepeal aktiivne olla maitseks. Nii et kavatsen nädalavahel reisida Eesti teise otsa, minna sünnipäevapeole ja järgi uurida. Inimene vajavat seltskonda ja mul on udune mälestus, et mõnikord on seltskond tõesti tore olnud - see tähendab, mitte need inimesed, keda ma nagunii vähemalt korra kuus näen, vaid mitu kord-aastas isikut korraga, tants, muusika ja trall. 

Veits pelgus on ka. Aga noh, migreenitabletid kaasa ja lootkem parimat. 

Kass lamab mu käe peal, nii et trükin teile teise käega. 
Jaa, muidugi saaksin ma käe kätte, aga mõnus on ka - tema raskus ja usaldav olek mõjuvad kuidagi turvaliselt ses ebakindlas maailmas. Mulle meeldib ka hirmsasti, kui ta tuleb öösel mu peale magama - magan kohemaid paremini. Ilmselt mõjub ta mulle nagu raskustekk, aga on armsam, ehedam, pärselt turvalisust ja usaldust täis. 
Koer tegi suhteliselt vastupidist kui kassi mu käe peal lamamise naudingupakkumine. Nii malbe ja sõbralik kui ta muidu ongi, mingi veidi väiksem tüüp hakkas oma rihma otsas tema peale urisema ja haukuma, mispeale Totoro hakkas ka urisema ja haukuma ja vedas rihmast nii kõvasti, et tegin oma paremale käele haiget teda kinni hoides. 
Täpsemalt keskmise sõrme küüneümbrus sai viga ja valutab nüüd. 
Jah, olin küll nördinud pärast. Mis mõttes minu koer sedasi käitub? Urr!
(Ei lähe eneseanalüüsi, kuidas mu nördimus kestis kõva seitse sekundit ja väljendus ühes pahuras lauses, olen nii krdi ühetasane oma emotsioonides ... ei lähe!)

Mu poeg magab mingi ... viieteistkümnendat tundi järjest. (Täna on koolis distantsõppe päev, nii et kohale ei pea minema.) Päris õõvastav mõelda, KUI väsinud ta pidi olema! Ma mõtlesin igasuguseid - peamiselt vene keele õpet hõlmavaid - asju välja, mis me kõik teeme, kui ta üles tõuseb, aga tema muudkui magab ja magab ja magab ja ma lasen tal magada, tänan küsimast, sest kui inimene nii kaua magab, on tal järelikult seda vaja. 
Ma magaksin ka kogu aeg, sest ärkvel ei ole tore olla, aga mul lihtsalt ei jätku und. Aga tema magab tõesti - ma näen ju. 
Peaaegu 17 tundi tuli kokku lõpuks. 
Kirjanduse tunniks peab ta lugema Poed. See on nunnu. Minu jaoks ei ole Poe isegi nagu päris kirjanik, vaid tema lood tunduvad nagu unistava varateismelise tüdruku ettekujutus sellest, mida kirjanik võiks kirjutada. Ja siis tema kirjutas sihandased päriselt ära, end pealtnäha tõsiselt võttes ja puha. 
See on nii nunnu. Nunnususe eest täispunktid.
Ja koolis kohustuslik olemise eest veel mõned. 

Rohkem ei jaksa enam teksti toota. Midagi võiksin kindlasti veel öelda, ent ma ei jõua oodata, kuni mõte tuleb. Avaldan ära =P

Olme

Järgmine tase: ärkasin ja mul oli voodis hea olla. Mõnus. Ei olnud palav, ei olnud vale asend. Püsisin esimeses kaua, siis vahetasin külge ja ikka oli mõnus.
Nüüd olen ligi pool tundi kassi silitanud. Ta on nii sile ja pehme käe all.
Aga emotsionaalselt ei ole lill. Ei ole halb, aga kogu aeg on sees kõhelus, et kõik hea läheb ära, pea hakkab valutama, viletsus tabab hooga ja põhimõtteliselt on siis veel halvem kui tavaliselt, sest kontrast. 

Võibolla peaks kohvi tegema. Nõrk stimulant küll, aga ikkagi stimulant. Äkki aitab.

Poeglaps sai vene keele töö tehtud (seekord anti talle sama töö, mis eelmisel, nii et tal polnud raske selleks õppida), aga haiguse ajal kogunes talle nii palju teisi järeltöid veel, et see on ainult väike kergendus. Jah, ta jääb praegu kooli edasi, aga kas suveks saab kõik tehtud või ei ja mis juhtub, ei tea. 
Ma ARVAN, et nad tahavad teda sinna, kuid ega tal kerge ei ole.

Mu burritotäidis läks pooleteise päevaga - no üleeile tegin - hallitama. Täiesti ootamatu. Koer sööb seda vastumeelselt - nii palju head liha ja see on teravate maitseainetega ära rikutud - aga kassile ka ei anna. Tormab kohe põrandale asetatud panni kaitsma, kui kass sinnapoole astub.
Kass sööb meil kõike. Ilmselgelt sööks ka hallitanud burritotäidist. Eile pistis nahka nii suure hulga kohupiimakooki - muidugi salaja, aga samas pole kedagi süüdistada ka peale iseenda, ise ma jätsin koogi avalikku kohta - nagu inimene. Inimesele paraja koogitüki. 
Oot, ma annan kassile hallitanud burritotäidise seest ühe südame. Panen tema söögitaldrikusse.
Muidugi sõi innukalt.
Mhmh, meie "palju head liha" on broilerisüdamed. Need on mu lemmikud burritotäidist tehes. Normaalsed inimesed teevad hakklihaga? Nojah. Pole vist vaja tõestada, et ma ei ole normaalne. 

K luges ATH ravimite kohta ja märkis murelikult, et enamiku kõrvaltoimeteks on depressioon ja suitsidaalsed mõtted. Vastasin, et ainult osade ja et ma ei jaksa selle üle muretseda. Mul on vaja loota. Loota, et läheb paremaks. Sest sedasi elada, nagu mina seda parasjagu teen, on nii halb, et kui ei ole lootust paranemisele, tuleb paratamatult peale: "Aga miks ma pean???"

Hetkel-hetkel, just praegu, on emotsionaalselt kõhe ikka. 
Ja ma tean, et see on palju parem, kui päriselt halb, aga ka hirmus kaugel sellest, et päriselt hea, ning mul on vaja loota, et läheb paremaks. On vaja. Ja no eks need antidepressandid aitavad ka, aga minu meelest aitavad nad mu täpselt nii kaugele, et elu pole otse jäle - aga mitte ka hea.
Muuseas ATH sümptomid tugevnevat seoses perimenopausi ja menopausiga - östrogeen muidu aitas, aga siis väheneb östrogeeni hulk dramaatiliselt.

Ma mõtlen - praegu ainult mõtlen - et kui Confido igasugused tasulised teenused, mida ma võtnud olen, hõlmavad ainult õdesid, on mul diagnoosi saamiseks ju ikkagi arsti vaja. Minu esmane idee oleks võtta kõik tehtud uuringute paberid ja viia oma tasuta psühhiaatri juurde, et tema määraks.
Muuhulgas MINU meelest on ka selge ATH märk, kuidas ma hakkasin neid asju tegema ja ajama, temaga enne nõu pidamata. Ja veebruaris suurendasin ravimiannust temaga nõu pidamata. Ja üldse ma teen, mis pähe tuleb, selgelt ju?
Aga kui ta solvub, et ma temaga nõu pole pidanud? Või kui ta vanema põlvkonna prouana üldse ei arva, et ATH on ka täiskasvanutel, vaid peab seda lastehaiguseks, moehaiguseks, kui ma saan asjad tähtaegadeks tehtud, pole mul mingeid lisaravimeid vaja? 
Siis tuleb Confidosse VEEL üht aega taotleda, VEEL 180 euri maksta (nii palju pole seni miski maksnud, psühhiaater on maksimumkallis), ja
ja
ja
kõik saab korda, kuidagi. 
See on küll mul juba sisse tulnud, et mulle meeldib seal käia. Nad on lahked, sõbralikud, võtavad mind tõsiselt ja ma ei saa tagasisidet: "Sa oled mingi tülikas imelik, kohanda end meile mugavamaks," mida igalt poolt tasuta kohtadest saanud-võtnud olen. 
Jah, kui ma väga korralikku raha neile maksan, võikski nagu eeldada, et ma saan selle eest meeldivat teenust. 
Ent omast arust ma ei käitu erinevalt kuskil ning keegi ei ole ka minu vastu otse ebaviisakas või jõhker olnud. Lihtsalt mingi - mingi õhkkond, mingid väga väikesed detailid erinevad ja need detailid on kõik suunal: "Ma usun, mida sa mulle räägid, ma saan aru või vähemalt püüan saada" versus "Sa eksid, sa ei tea, ma tean paremini."
Enda allasurumise ja ikkagi mitte arsti ootustele vastamise tunne on tasuta kohtades tugev olnud. 
Samas veel 180 ... ma olen ema käest toetust küsinud, ta maksis poole rohkem, kui küsisin, kuid mu kulutused on ka rohkem kui poole suuremaks kasvanud. Kõik oma varurahad olen ka Confido alla pannud ja vajadus VEEL raha maksta ei ole väga meeldiv mõte. 
Ei ole võimatu teha, aga on ebameeldiv. 

Olgu, ma ei kurda rohkem - tõesti, tegelt saab kõik korda nii või teisiti. 
Ja ATH ravimid lihtsalt PEAVAD mu olemise paremaks tegema. Sest miski peab. 

Hambad, karvad, elu

DISCLAIMER: Lõpupoole on eneseanalüüs

Ilmselgelt on kass toibunud. 
Olin kuidagi väga väsinud, peaaegu nagu lapsena. Magasin kaua ja sügavalt, kuigi polnud õhul söönud, nägin veidralt elavaid unenägusid ja oleksin küllap veelgi maganud, aga KEEGI pidas vajalikuks oma märga vurrulist nina vast minu oma hõõruda ja korra mind laubast hammustada.
Ta hammustab väga õrnalt, aga see tunne ei soodusta siiski magamist. 
ÜLDSE.

Nii väsinud pole enam ammu olnud. Mitte lihtsalt füüsilised näitajad, aga eile peale lõunaund ja enne ööund oli raske pead püsti hoida. Toetasin kätele. Vahepeal lihtsalt lebasklesin laual, pea kätel.
Hommikul tegin läbi "isiksusomaduste uuringu", mis seisnes selles, et täitsin psühhiaatriahaigla polikliiniku-osas ühes toas teste. See, milles oli umbes 120 küsimust, tundus nagu üsna suvaline internetis tehtav test eesmärgiga teada saada, kas ma olen vana kooli poiss-autist. Ime, et polnud küsimust: "Kas sulle meeldivad rongid?"
Aga see, kus oli umbes 520 küsimust, võttis mu suht läbi. Neid küsimusi oli lihtsalt nii palju, et mul kadus mõistmine, mida ühe või teise küsimusega üldse mõeldakse, üldse teada tahetakse.
"Ma kuulen sageli hääli, mida teised ei kuule" oli näiteks üks, kus ma pidin valima, kas õige või vale väide.  Olin selleks ajaks juba nii tümaks tehtud, et mõtlesin: vahel ju kuulengi? Näiteks mingeid väga kõrgeid pininaid. Ka olen küsinud, et kas teised kuulevad neid samuti või on aint minu peas?
Aga "sageli". Ok, see on siiski vale väide, "sageli" ei kuule. 

Ja siis, saate aru, tulen mina koju, ja viin koera õue. Vahepeal on saabunud ka mingi teade paki saamise kohta, nii et ok, lähme toome selle paki ka ära ... ja see pakk oli kaup24-st koeratoit, mille ma olin tellinud kulleriga koju. Effing 15 kilo. 

Tassisin koju, mis mul muud üle jäi. Ei ole isegi üllatunud, KUI väsinud ma pärast olin. 
Ausalt ma ei tulnud selle peale ka mitte, et nad on kokkulepitust päev varem kauba pakiautomaati toimetanud. Mõistatasin, mis seal tulnud pakis olla võiks, ent mul polnud isegi kelku kaasas, millega kott koju vedada. Õlal tõin. 
Krt, ma spetsiaalselt selleks tellin neilt, et saada kulleriga kojutoomine ja et ise ei peaks seljas vedama! Ilmselt, kui kasutada kaup24 eurosid (mingi kuhjuv soodustus), nad leiavad, et minu valitud kullerteenus enam kohustusena ei kehti, ja teevad nii odavalt, kui saavad.
Seni olen alati nautinud kojutoomise võlusid, aga ma seekord kasutasin ka esimest korda noid kaup24 eurosid osa arve maksmiseks.
Varem ma lihtsalt ei pannud tähele, kuhu kasti millal linnuke teha, et jaa, kasutagem ära, mis kogunenud. Krt ... krdi krt!

Et oleks veel koduloomadest juttu, mainin ka ära, et Totoro on alustanud sügisese karvavahetusega. Varsti on ta aastale ringiga sisse teinud. Furmineerin teda kirglikult, aga kuidagi veider on mõelda, et noh, märsti lõpuks on tal talvekarv korralikult seljas, siis enam ei aja kogu elamist karvaseks. 
Nagu ... jestas, kui kuum tal suviti on! Jube! Pole üldse see aeg, kus tahaks endale paksema kasuka selga tõmmata. 
On, nagu on. Ei ole teistmoodi. 
Üritan taas endale selgeks teha, et elu on, nagu ta on. Ma ei pea teda ümber tegema, nui neljaks ja veri kõrvadest nirisemas.
Ta nagunii ei lähe teistsuguseks.
Ikka on, nagu on. 
Tuleb seda jälle endale korrata, sest olen palju rõõmsam oma uue ravimikokteiliga? Jaa. Aga kui ma varem oli täiesti külma kõhuga ja ükskõikne, sest mis loeb, kui miski veel halvemaks läheb, tunne on juba nii halb, kui võimalik, siis nüüd kipun muretsema. Pelgama, et kui läheb halvasti, kui jube halb siis hakkab. Ei taha, kardan!
Ja seda tunnet samas KA ei taha. Kuidas hirm ja ärevus ja mure kuhjuvad ja lämmatavad. 
Iu, täiesti mõttetu. Mitte kellelgi pole parem sellest, et minul on halb. Ja ma ei pea kõike täiuslikult tegema, maailm saab hakkama mu ebatäiustega. Maailm on suur ja miski, mida ma teen või ei tee, et hukuta ega päästa teda.
Isegi mu poeg ei saa koolist välja visatud või viskamata jäetud, kui ma hästi palju sel teemal muretsen =P

Muide, lõdvalt seotud teemana:
Vahel olen blogilugejate peale ikka veel nördinud. Enamik neid, kelle peale, on kas lahkunud või ümber mõelnud, ent minu valu on värske ja kuum ikka. Tuleb aga meelde ja teeb aga haiget.
Nii raske, nii kuradi urrima rõveraske on vaadata maailma ise oma silmadega, mitte kujutada ette, kuidas teistele tunduda võiks. Mitte üritada kellegi teise jaoks ja meelest hea olla ja hästi teha, vaid otsustada ise, mis meeldib, mis ei. Mis on muudetav, mis ei.
Olen ligi kümme aastat seda üritanud. Vahepeal isegi nagu õnnestus - ja kui ma siis tulin siia rõõmustama, kuidas vau, mul ongi pohhui, päriselt, ongi! Sain:
* nii isekas ja ülbe
* häh, oleks sul pohhui, sa ei rõõmustaks selle üle, sul oleks pohhui
* nii vastik inimene ja ise selle üle veel uhke ka

Ja noh. 
Olnuks mul päriselt pohhui, ma muidugi ei hoolinuks sellest, aga mul oli raske töö ja endaveenmisega saavutatud pohhui, ja see läks vett vedama. Ma isegi ei kahelnud, et äkki ma OLENGI mölakas, aga tekkis kahtlus, kas ma ikka teen õiget asja, püüdlen õigele poole, äkki ikka head inimesed hoolivad sellest, mida teised neilt ootavad - ja noh. Et ma järele mõelnuna otsustasin, et ei, mina olen enda mõõdupuu, ei päästnud enam. 
Kahtlus oli tekkinud ja lahti tast enam ei saanud. Nüüd ongi alati sitt - kas on sitt, sest üritada toppida end kellegi teise raamidesse nagu prokustese sängi on otseselt valus, või sitt, sest on kahtlus: äkki ma olen mölakas ikkagi, kui olen mina ise?

Krt, miks oli kellelgi vaja mulle sedasi teha? Kuidas neil parem on, kui minul on halvem? Kuidas see neid üldse mõjutab???

Ei saa ma inimestest aru. 

Vaimselt karmid ajad

Alustagem jutu keskelt: ka päev loomaarsti juures (hommikul viisin, õhtul tõin) ei andnud selgust, mis kassil viga, kuidas parandada - ja ta sööb kord kahe päeva tagant kaks ampsu või nii. Kuigi pasteet ja kassipiim ja hautatud broilerisüdamed ja mis kõik veel valikus on. 
Täna lõi vaaruma aknalauale hüpates ja oleks kukkkunud, kui ma poleks kõrval seisnud ja kinni püüdnud. 
Kuna enam ussirohu andmata jätmist ka süüdistada ei saa, on mu järgmine kahtlusalune kanakaelad ja et see ikka on talle liiga suurte luudega toit olnud. Kass peab saama pehmet, luudeta toitu, sest nii peenikesi konte kui närilistel ja väikestel lindudel, ma nagunii kuskilt osta ei saaks. 
Üldiselt olen pooliti leppinud, et eks ta nüüd sureb ära.
Mis ei tähenda, et iga kord, kui ta midagigi sööb, ükskõik kui vähe, mus taas lootus ei ärkaks. Äkki ikka veab välja, äkki ikka paraneb ... ta on nii ilus sõbralik kass, noh. Kui ma ta aknal kinni püüdsin, ta üldse ei löönud mulle tänuks küüsi sisse, vaid suhtus rahulikult. 

Erinevalt minust, kes ma olen: "Aaaa, kass hakkas maha kukkuma hüppel, ta on ikka täitsa omadega läbi!"

Viimati sõi ta korralikult nädala eest neljapäeval.
Reede oli mul nii persses nagunii endal (vt eelmist postitust), et ma küll registreerisin, aga ei võtnud emotsionaalselt üldse sisse, et ta ei söö ja vist probleem. Laupäeval ja pühapäeval lootsin, et noh, kohe--kohe läheb paremaks ju? Nädalavahetus ka. Ega muud peale palvetamise väga teha saanuks ja ma ei ole palvetajat sorti.
Esmaspäeval käisin Eest Kirjanduse Päeva puhul Keila sotsiaalkeskuses esinemas. Üsna keeruline publik oli - põhiliselt igasugu erinevate vaimsete erivajadustega inimesed, aga mõned sellised ka, kellega mul hingesugulase tunne tuli. Ja alles kui see pinge maha sai, registreerisin enda sees ära, et kassiga on päris jama. 
No loomaarst. Mida me teeme, kui loomal halb - ega midagi peale loomaarsti pähe ei tule väga, eks? 
Ja täna ma lihtsalt - vaatan ja mõtlen. Tal ei paista mingeid valusid ja õudusi olevat, nurrub, kui silitada, muidu on vait ja väga ei liigu. Nälga surra, toidukauss ees, tundub mu mõtteviisile olevat parim viis nälga surra - sööki on, lihtsalt ei taha. 
Aga no ikka loodaks, et ehk ei sure veel. Ausõna, enam ma talle kanakaelu ei anna!
Rääkisin loomaarstile ka K-lt pärit teooriast, et äkki asi broilerikaeltes. Too (s.t. arst) ei öelnud jaa, aga ei öelnud, et ei. Küsis, kas kassile maitses ja arvas, et no eks peab kakat jälgima - aga no sellega olen hiljaks jäänud, sest pole vist mõtet kakat jälgida, kui ma talle nagunii enam kanakaelu ei anna. 

Ühe lausega: ma arvan, et kass sureb ära, aga loodan, et äkki veel ei sure.

Poeglapsega on üsna sama seis, ainult teda ma ei karda surevat, vaid koolist välja visatud saavat. 
Selgub küll, et ka Keila Kool pakub mittestatsionaarse õppe võimalust, aga mu poeg ei ole sellest üldse väga vaimustatud ja tahaks ikka tavakoolis edasi käia. 
No eks ta peab selleks aineõpetajatega kokkuleppeid sõlmima ja värki. 
Ja ta ei liiguta väga lilli selleks. Ent noh - tema vähemalt on inimene ja ise teab, mis teeb. Nii et pehmem tragöödia kui Karoul. 

Endal on mul ees isiksuseuuringud 6. veebruaril. 
Kas mul on ATH ja vbla isegi midagi autismiga. 
Eks näis, kas mul tuvastatakse midagi. Mu lootused hetkel on väga madalad, sest mu lootused kõiges on väga madalad.

Hea ja tark

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Oh, leidsin lühikese täpse sõnastuse.
Ma ei ole, mis ühiskond arvab, et ma peaksin olema. Heas seisus mind ei huvita see eriti, välja arvatud teatud üleannetu rõõmutunne olla ootamatu. Halvas seisus mind ahistab ja lämmatab lõputult, et ma ei saa heakskiitu, kui ma ometi olen nii hea, kui vähegi oskan ja suudan.
Ma arvan, ühiskondliku heakskiidu otsimine on ka osa mu ahistusest teemal "ma olen nii kohutavalt vaene" ja rõõmu teemal "oi, keegi jälle saatis mulle kohvi- ja mineraalveetoetusi!" 
Sest vaesus ütleb mulle: "Sa ei ole meie meelest seda väärt, et mingit raha saada," ja annetus: "Tegelikult sa oled väärt mitte kannatama, mina igatahes arvan nii." 

Praegu, detsembris 2022, muudkui pendeldan halva enesetunde ja hea enesetunde vahel. Eile oli hea, üleeile veel parem, täna juba halb.
Homme on võibolla veel halvem.
Mul on nii lahe poeg, aga ta tõesti ei oska vene keelt ja mismoodi sai ta matemaatikas kahe, kui tal ometi ole pärast töö äraandmist täiega hea tunne ja ...
Oh, kus ma jään.

Loomaarst jäi haigeks, nii et kassiga tema juurde kohe minna ei saanud ja eilseks toibus kass ise ära. Sõi küll, ent EI söönud ussirohtu (mingil määral oli mu lootus, et võiks süüa, põhjendatud, sest ta ON seda söönud - aga ma tuvastasin nüüd üsna kindlalt, et sööb koos pasteediga, aga koos tükilise konservtoiduga mitte). Üritasin vägivallaga ussidevastast tabletti anda. Ei saanud hakkama. Kutsusin appi Poeglapse, kes küll tuli, aga otseselt solvus, et ma tahan, et ta kassile nii ebameeldivat toimingut teeks, ja ka koos ei saanud me hakkama.
Tellisin netist ussidevastast pastat ja nüüd ootan, et see kohale jõuaks. 
Kass ise on rõõmus ja näljane. Kui ma teda ainult natuke heldemalt toitsin kui tavaliselt, läks koerakrõbinaid sööma. Kolmel korral. 
Koer ei olnud rahul. Välja arvatud et tegelikult ei teinud ta väga välja. 
Tal on juba pikaajaline kogemus, et kui kass toidukausist eemale ajada, tuleb too varsti jälle tagasi ja ainus viis toitu kaitsta on kausi kõrval magada. 
Ja voodis on palju mõnusam.
Või noh, toidu ärasöömine aitab muidugi ka. Vahel ta ponnistab selllega, aga vahel tal ei ole üldse nälga ja las kass siis sööb. Vahet pole. Lõpuks - talle ehk siis koerale antakse nagunii uus söök ju mõne aja pärast.

Mul ei ole veel lühikest ja täpset sõnastust sellele, kuidas mind kurnab kohutavalt välja tahtmine olla hea ja tark korraga. Ma lihtsalt tean, et seal on arvukalt raskeid kohti ja eriti raske on ressursipuuduses. Sest ühiskond ikka arvab, et mõistlik=tark ning halvas seisus ma hoolin, mida ühiskond arvab. Saan palju lisahaiget sellest, et minu hinnangud ja ühiskondlikud hinnangud ei kattu ja üritan olla tark igatepidi, nii enda arust kui ühiskonna arust ja SEE EI OLE SAGELI VÕIMALIK.
Pluss veel headusekomponent lisaks.
Mõistlik on mitte kulutada raha, samas tahaks oma poja ja loomade vastu hea olla - tagajärjeks pidev pinge ja häda.

Jah, minu hinnangu järgi on hea mitte teha valu, teha rõõmu. Samas ühiskondlikult arvatakse, et vahel on vaja olla karm, et olla hea. Kassile ussitableti sissevägistamine on kindlasti paljude arust Hea Tegu.
Ja mul on võimatu seda teha, sest tal on ju halb ja valus ja ta üldse ei taha ja see on jäle ju!
Olen pehmo, tellisin pasta - aga ma ei suuda üldse olla nõus sellega, et tabletiandmine on hea tegu. Tal on ju halb! Tal on valus ja paha! 
Põhjustad valu, et teine hiljem ei peaks suuremat valu tundma? Sittagi. Suurem valu võib tulla, võib ka mitte tulla. Kass võib enne südamerabanduse saada, kui jälle ussiahastus saabub. Aga praegune valu on reaalsus.   
Jaah, pasta on kallim kui tablett. Ja täpilahust paneb vist üldse ainult loomaarst, müügil ma seda ei leidnud olema, ehk see on veel kallim lõbu.

Et kui raha ei ole, siis peab julm olema?!
Eih. Kui muid variante ei ole, minu arust on ikkagi parem surra, kui valu kannatada või teha. Ma JÄLESTAN valu.
Kassile tabletti anda ei ole mitte halb ja raske, vaid minu hinnangul seda ei ole võimalik teha.
Päriselt. 
See ongi võimatu. Et inimesed suudavad seda? Ma ei saa aru, mis inimesed need on. Mingid väga imelikud inimesed.

Nojah. Igatahes vahel on headus ja tarkus omavahel vastuolus ja pole olemas lahendust, mis sobiks mõlemaga. Ja siis on veel olukorrad, kus headus ja tarkus on ühel meelel, aga mul lihtsalt ei ole jõudu ja jaksu. 
Näiteks võib tuua enda kohvipaksuga pesemise. On hea nahale, on hea rahakotile (mul on kohvipaksu tasuta käes tohhuijaa), on hea keskkonnale. Väldid mõttetuid lisakulusid igal pool - aga kohvipaksu peab nahale hõõruma palju hoolikamalt, kulub palju rohkem pingutust, täpsust ning tunnetamist  kui end dušigeeliga üle nühkides, ning pärast on dušialus läbune.
Ja ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan enne pesemist kohvipaksuga kausikest ja seebipudelit, ja võtan seebi. Sest mul ei ole jõudu olla tark ja hea. Vabandust, maakera. 
Ma lihtsalt ei jaksa. 

Et võiks mitte tahta kogu aeg hea ja tark olla?
Ma ei saa. Mitte rohkem kui kassile tabletti anda. 
Ma lihtsalt
ei
saa.

Ühtlasi: ei olnud esimene ega viies ega kümnes kord, kui seda lugu kuulasin-videot vaatasin. 
Aga seekord lugesin esimest korda sõnu. 
Juba ammu arvasin nõnda, juba palju kordi leidsin-tuvastasin, oh Moderation, oh Spectrum, oh Delilah, oh, OH - aga nüüd sain veel korra kinnitust.
Florence Welchiga oleme ühtekad. 
Ta on paraku kõvasti parem kui mina loominguliselt.
Aga no ma teen ka oma ... parima. 

See video on filmitud ... fakk, kuidas seda nüüd kirjutadagi? Kõjivis. 
Muide. 

Elu

Duaal tähendab "kaksust". Midagi on kaks. 
Väga veider sõna. Kas "paar" ei oleks kõlvanud? Aga võibolla on seal nüansivahe. "Paar" viitab sellele, et ilma teiseta ei olda täielikud. Näiteks kinga- või kindapaar. Duaal on siis ... kaks tüdrukut? (Kes kõnnivad Puiestee tänaval.) 
Või siis mitte.
Kui aus olla, ma ei tea täpselt, mis on "duaal". Lihtsalt see on viimane sõna, mis ma siin võrgupäevikus pealkirjade algustähtedest kokku panin. Kuidagi piinlik on kirja panna, saati veel spetsiaalselt kahe nädala jooksul tähti ladudes koostada sõna, mida ma kasutada ei oska. 

See selleks. Täiesti tähtsusetu fakt. 

Lihtsalt nüüd murrate ka teie pead, mis vahe on "paaril" ja "duaalil". Kui sa ei saa oma probleemi lahendada, levita seda. Kui kõigil on sama probleem, pole sa vähemalt oma hädas üksi.

Üldiselt on mul suht läbi olla, ent samas mitte enam halb ja kurb. Hormonaalne heaolu. Sest kass jäi haigeks ja sebin sellega. Hommikul rääkisin Keila loomaarstiga, aga ta on tööl alles homme. Ütles, et helistagu ma homme hommikul kell 9, siis ta teab, kuhu ja kuidas meid toppida. Täna sain kõmpida apteeki ja osta Microlaxi, sest äkki on kassil kõht kinni. Ja nüüd olen kõik ära teinud, mis teha saab, ja lihtsalt - loodan parimat. 
Väga raske ei ole. 
Poeglaps: Ma saan aru, et ta on haige, aga ta näeb nii chill välja. Ja siis ma ei oska õieti kaasa tunda.

Mhmh. Kass on uimasem ja vaiksem kui tavaliselt. Mis tähendab, et ta põhiliselt magab ja vahepeal lihtsalt lamab, pea püsti. Ta haliseb VÄHEM kui enamasti, sest ta ei küsi süüa. Lihtsalt - on. Terve eilse ei söönud. Täna ka mitte.
Väga kõhn ta just pole (mõni korralikum loomaomanik hädaldaks, et liiga paks, peab ikka alla võtma), nii et tema näljasurma ma kartma ei pea. Ainult et hommikul sain neljast kohast okset koristada. Nii et mingi minu mugavuse vähenemine siiski on. 
Jaa, kui tema kõrval peatuda ja pai teha, ütleb ta ikka: "Kurr!"
Nii et ma loodan, et asi väga hull talle endale ka ei tundu. 

Minu elu teeb kriis muidugi paremaks.
Sellega on mingi värk. Et kui ma midagi ei tee, isegi kui on kriis, isegi kui ma ei saa midagi teha, on jube olla. Aga kui ma midagi teen ja saan endale pärast öelda: "Ma olen kõik ära teinud, mis saab, nüüd on ohjad kellegi-millegi teise käes," on täiesti hea. Siis on kombes. Mina olen oma osa ära teinud, ülejäänu pole minu asi.
Oot, ei. Ukraina teemadel ma ju ei pidanud tegutsema? Ei pidanud ka soola ostma. (Kuigi ostsin mõned konservid, mis nüüdseks kõik ära söödud on.) Mul hakkas hea lambist, lihtsalt. 

Nojah, aga nüüd ei ole nii. Nüüd terve eilse päeva põdesin, et kass ei söö, oioioi, poeg on haige ja koolist nad kirjutasid, et miks ta nii palju puudub, oioioi, jõuludeks saan kinkida sedeleid kirjaga "kui ma raha saan, ostan sulle selle raamatu" ja "kui ma raha saan, ostan sulle jalgpalli", oioioi - alles täna peale helistamist ja Microlaxi ostmist-tegemist (muide, Karoul vist oligi kõht kinni) hakkas korraga kerge ja rõõmus. 
Ei, mul ei ole tegelikult veterinaari jaoks raha - aga ma üldse ei muretse seepärast. Mul on: "Olgu, kerjan emalt ja K-lt ja teilt, see on õigustatud, sest kass on vaja arstile viia!" ning täielikult puuduvad süütunne, tunne, et peaksin suutma, peaksin saama, peaksin-peaksin-peaksin ... 
Ma ei saa. 
Kõik, otsustatud. 
Meel rõõmus.

Selline näeb välja haige kass,
kes teist päeva ei söö,
vahepeal oksendab.
Tema meel ei ole rõõmus.

Aru ei ole ... noh, oma teha, jajah. Vahel sattub vale valik sisse minulgi*

Ehk siis: ei olnud mu elu kõige kavalam valik minna täna järgi 3 km kaugusel asuvale pakile, kus sees sokid ja kindad ja mis lubas automaadis oodata kuni 22. jaanuarini. 
Oli ... pisut libe.
Olen ka veidi haige.
Päris kõva tuul puhus. 
Kas mainisin, et oli libe?

Püha kurat, kui väsinud. JA seda, pärast kodus kaks tundi magamist.
Kass, sa ei sure nälga! Jäta mu supp rahule!
Kass (tema nimest on saanud Karou) väidab, et sureb ja minu tuline supp on asi, mis ta napilt päästa võib. 
Ma olen ikka teist meelt. Kuigi et kass nii kuuma asja süüa üritas, on teatud punkt idee kasuks, et ta siiski ON näljane. 
Supp on hea ka. Ütleme, kui ma juba pidin jube kaugele jube libedaga kõmpima ja siis tagasi ka, vähemalt oli mul eile tehtud maitsev supp olemas ja seda annab muudkui üles soojendada ja mmm. Palju liha!
Armastan liha. 
Ma olen vist samuti näljane - nagu Karou - sest phmt neelasin esimese poole toitu alla, maitset õieti tundmata. Lugesin One Piece'i mangat ja sõin ja avastasin, et pärgli päralt, taldrik on tühi. 
Vaja juurde tuua.

Poja klass läks distantsõppele v.a. need, kes on vaktsineeritud - nii et me varjame seda, et ta on vaktsineeritud, ja rõõmustame distantsõppe üle nagu lumekuningad. 

Igatahes, jajah, mhmh. Olen seda postitust kolm tundi kirjutanud. 
Ehk: vist veidi väsinud või midagi. 
Eriti mõttekas post sai ka. 

* See oli sarkasm. Ma olen raskelt õppimas endale kasulikumaid valikuid tegema, ent raske, RASKE on.

Täna

Ma tegin täna palju head sööki, sest tähistame mu tütre sünnipääva.
Eile tegin ka head sööki tänaseks ja käisin pojaga ID-kaardi pilti tegemas ("Ma ei mäleta, kuhu minna tuli, ma ei taha üksi, liiga hirmus!") ja jalgpalli ostmas ja keegi oli kuritahtlikult ehitanud aia sinna, kus ma üle raudtee minna plaanisin, nii et ma pidin lumisest järsakust üles turnima ning see oli esiteks raske ja teiseks läksid mu kindad lund täis ja kokku olin surnuks väsinud, kui koju jõudsin.
Mispeale magasin kaks tundi, käisin napilt enne sulgemist poes ja koeraga jõe ääres ja siis tegin kooki ja panin pesu kuivama ja oot, enne koju tulemist käisin veel läbi Vaga Mamast ja tõin koju loomaliha ja aedviljadega riisi, sest Poeglaps väga tahtis ja ma olen suht pehme südamega.

Ja siis täna imesin tolmu, võtsin tolmu, koristasin kassi liivakasti ning käisin veel poes kavatsusega osta teepuuõli ja vaniljesuhkrut (ehtsa burboonvaniljega!) ja tulin välja arvega 42 midagi, sest lisaks eelpoolmainitule - 2 pudelit teepuuõli! - ostsin veel kohvi ja pesupesugeeli ja söekapsleid. 
Söekapsleid, sest neid oli vaja ja jess, ma vähemalt ei pidanud apteeki minema, ja teised asjad olid allahindlusega ja "nagunii läheb varsti vaja".

Olen nii väsinud, et kogu aeg iiveldab.
Lapsed mängivad Don't Starve Together'it ja on rahul, aga mina ei jaksa isegi Monty Pythonit vaadata.
Ei, 20 minutit ikka vaatasin enne, kui liiga-liiga ära väsisin. 
Püha Graali, see on mu lemmik.
Ma ei tee nalja, kui kurdan, et kogu aeg iiveldab. 
Iiveldabki. Ok, mitte päris KOGU AEG. On pause. 
Ikkagi hakkab ajudele, et süda paha on ALAILMA. 
Nagu poleks veel piisavalt paha, eks ole.

Vähemalt läheb täna öö tulekuga külmemaks NAGU PEAB, mitte et öösel on sula ja päeval jälle kerge krõbedustundega pakane.
Ma ei suuda kuidagi mõista, miks nii oli ja mitte ühel ööl, mitte ka kahel, vaid ... maitea, kümnel või enamalgi? "Kliimasoojenemine" ei anna ka vastust. Lihtsalt kummaline. 

Lapsed otsustasid, et Rust saab Karru. 
Arvestades, et kass nagunii ei tunne nime vastu mingit huvi, ohkasin ja ütlesin, et olgu siis peale. 
Varjupaigas oli ta nimi Kaarel, noh, ja siis nad üritasid tekitada Kaarel-Ru või Ru-Kaarel kaksiknime. Mu poeg oli: "No "Kaarel", see on nagu kellegi kodutu tuttav, kes nüüd on töö leidnud ja enam-vähem otsa peal. See ei kõla hästi!" ja siis nad proovisid ja proovisid ja tulid lõpuks välja Karruga. 

Miks nad üldse: Totoro täisnimi on tegelikult Totoro Wilhelm II.
Miks selline isane nimi? Sest Poeglaps juba mitu aastat tagasi tahtis pidulikeks hetkedeks ta nimeks midagi uhkemat kui lihtsalt Totoro. Pakkus Totoro Wilhelm II.
Mina: Izver see sobib nii hästi! Mu esimene koer oli Villu, lühend Villemist, ja Totoro on nüüd mu teine!
Ja nii ta jäigi. 

Oh jah

Üritasin teha head metalalbumi
kaane jaoks sobivat pilti, 
aga näeb täiesti süütu välja.
Elusast peast on palju hullem,
tumepunane ja üpris gore. 
Ma lihtsalt ei oska pildistada ja
Poeglaps ütles, et liiga rõve,
talle ei meeldi rõvedad asjad,
miks neist pilti peaks tegema???

 ... kuitahes armas ja sõbralik kass Ru ka on, kui ta hüppab mulle sülle, aga hakkab siis taas alla libisema, on tagajärjed üpris verised. 
Et ka just mu käeselg tema hädaklammerdumise kohaks sai! See on hilisemat nõudepesu ja erinevate toimingute tegemist palju raskendavam, kui oleksid näiteks sarnased kriimustused reiel. 

Ru ON väga armas ja sõbralik kass ja talle nii meeldib silitamine, et ta lepib isegi täieliku nätserdamisega. Poeglaps on kassikratsimise viinud tasemele "hoiab kassi kaenlaalustest ühe käega rippu ja kaevub ta kõhukarvadesse teise käega" ja Ru küll ei nurru sellise kohtlemise peale, ent otseselt põgenema ja rabelema ka ei hakka.
Poeg seda õnneks kuigi kaua ei teinud, sest ega tal endal ka väga mõnus olnud. Aga kass sülle istuma beebiasendis ja siis tema kõhu kratsimine - see sobib neile mõlemale. 
Ru näeb suht topakas välja sedasi esikäpad konksus ja silmad suured. Ei mingit aristokraatset väärikat kaslast, vaid midagi karvase mänguasja ja päriskassi vahepealset.

Üldiselt ma mõtlesin, et mul on sitaks jõulukinke. 
Täna "pakkisin" need ära (see tähendab, osad pakkisin, osadele kleepisin nimesildid peale, ühele lihtsalt kirjutasin nime karbile) ja tuvastasin, et no saab hakkama, kuigi natuke napilt.
See-eest on mu õe peika jõulukingijälestaja, mida ma ei teadnud, kuid nüüd tean, sest mu tütar informeeris mind, ja tema kink on üle. Ja siis on mul kaks asja, mis võetud kui "igaks juhuks, kõigile ju meeldiksid need" ja ei oska kuidagi jaotada, sest kõigile on miinimum olemas, aga kellele siis nagu ... üle miinimumi kinkida???
Noh, põhiline, et miinimum olemas, ja tegelt on hea raamat ja karvased sussid ka miskid, mille ma endale võin jätta, onju?

Mul muidugi on juba paar selliseid karvaseid susse. Hetkel näiteks jalas. Aga elu on näidanud, et nad ei kipu kauem kui aasta vastu pidama ja siis oleks mul juba uued ootamas!

Päris jõuludeks läheme mõisa. 
Ausalt, see on üpris hirmus ja arvestades, et enamasti ma ei karda midagi, on minu "veits kardan" üsna suur hirmumärk. 
Sest nad seal meeldivad mulle tõesti ja K tuleb ja Totoro tuleb ja Tütarlapse tädi (kes on kaunis noor naine) põhikorraldab ja tahaksin, et tal endal oleks üleni hea tunne seepärast, kuid ürituse alla läheb nii palju raha ja vaeva ja kui palju mina siis nüüd panustama peaks, et hea oleks, ja AAAAAAAAAAH!
Minu kaasaelamine tähendab ka, et kui küsin endalt, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab, tuleb sisemine vastus: "Ma lähen sealsete inimestega tülli ja K-ga ka tülli ja tahan koju, aga keegi ei vii, ja Totoro saab sealse koera käest (kes on isane ja mu suur lemmik tegelt, ma olen tema fänn) hammustada ja jookseb verest tühjaks, kui loomaarsti juurde ei viida, ja selle kõige juurde püüan ma ikka oma eksämma ja Tütarlapse tädi kuidagi rahustada, sest nad on nii toredad ja püüavad mind aidata, ja PÕRGUVÄRK kui jube!"

Ei, selline asjade käik pole tõenäoline. 
Ok, aeg end rahustada mõtlusega sellest, mis ON tõenäoline. 
Ehk: kõik saab korda. Kui ei tee mina, teeb keegi teine, ja kui mitte keegi ei tee, polnudki nii tähtis asi järelikult. 
Ma võin teha täpselt nii palju, kui ma tahan, ja kui rohkem ei jaksa, siis polegi vaja - keegi ei taha, et ma endal hinge kinni tõmban ja õnnetu olen! Ega nad selleks neid hõimlaste jõulusid korralda!

Ilm ja vaktsineerimise eelmängud

Sellest on tegelikult mingi 10 päeva möödas või nii. 
Kogu aeg oli midagi pakilisemat kirjeldada kui ilmavaatlused või ei tundunud need piisavalt tähtsad, et üldse midagi kirjutada, aga mõtlen sellele ikka veel kummastusega.
Ehk siis esimest korda kogu mu teadliku elu jooksul kogesin vihma algust NIIMOODI. 

Nimelt seisin mina jõe ääres ja tegin suitsu.
Mul on siuke rutiin, et jooksen koeraga jõe äärde, lasen ta seal lahti ja siis ise jalutan, tema jookseb. Mingil hetkel mõne pingi või mugava suure kivi juures pean kinni, toetan tagumiku alusele või nt selja vastu puud, panen koti maha ja suitsetan rahus. 
Niisiis seisin mina jõe ääres, tegin suitsu, pimedus ümberringi, sest kell oli umbes 10 õhtul, ja kuulen mingit pidevat krõbinat. Nagu väike koer jookseks kiiresti mööda kruusa, aga kuulsin seda kogu aeg ühetugevusena, koer aga peaks nagu liikuma, mulle lähenema ja siis jälle kaugenema. 
Totoro ka ei ilmutanud mingit huvi. 
Mis pagana heli see on, maitea ... nagu vihm sajaks, aga on ju ometi täiesti kuiv. 
Ei saja midagi.
Jõudsin pool sigaretti ära tõmmata, enne kui esimene piisk mulle pähe kukkus. Veel üks mahv ja mõtlus, kas äkki ikka sajab siis, enne kui teine. 
Ja siis tuli neid juba üsna sageli ja tõesti, vihmarabin. Äratuntavalt selge seesama vihmasabin, mis ennegi, aga nüüd kuidagi õigustatum, sest piisad. 
Enne oli ainult heli. 
Vau. 

Pea valutab. 
Lihtsalt selline märkus, tegelt sumatriptaan juba sööb valu otsast pisemaks. 

Täna söötsin tohutute ponnistusega koerale ussirohu sisse. Arvasin, et maks on hea tugeva lõhna ja maitsega, sinna sisse saab tabletitükid peita - aga eip, ainult üks kaheksast õnnestus maksaga koerale sisse sööta, üldiselt sõi ta maksa ära ja sülitas tableti välja. Siis olin kavalam, valmistasin ette tablettidega reostatud viinerid ja kohukesetükid, aga koerale andsin need mitu tundi hiljem, kui ta enam ussirohu osas valvas ei olnud.
See toimis.
Ussirohi tegelt oli umbes poolteist kuud hilinenud, aga ilmselt oleks võinud veel veidi hilineda, ma ei ole väga lawful ja kuni koer ei tunne end selgelt halvasti ega isegi söö meeletutes kogustes, on minu arust kõik ok. Ent Totoroga tuleb vaktsineerima minna. Seal arsti juures nad arusaadavatel põhjustel ei taha riskida sellega, et marsib loom sisse, saastab põranda ohtlike parasiitidega ja no ma olin siis ka korralik: rohutasin ta ära.

Faas kaks oleks siis Ru ka arsti juurde viia, sest me pole kordagi käinud veel ja vist peaks vähemalt kohalikule loomaarstile ette näitama, et võtsin kassi. Küsima, palju talle ussirohtu andma peab ja kas see vedel ikka kõlbab ja mille vastu kasse vaktsineeritakse jne. 
Kulge, MINA ei mäleta. Guugeldada, jah, saab, aga guugel mu kassi ei rohitse ega tee minu eest ära hirmsaid toiminguid, mida arst teeb. Ja üleüldse ma LUBASIN varjupaigale, et viin kassi mingil hetkel peale võtmist arsti juurde. 
Nii et kui ma olin koerale ravimikuuri teinud, valmistasin ka kassi arsti juurde minekuks ette. See tähendab panin ta kassikotti ja käisin sellega ümber maja. Et tal ei oleks tunnet, et kottipanekule järgneb mingi õudus, vaid et jõle on küll, aga siiski talutav.  
Arvestades, kuidas ta õues peenikese häälega haledalt nuttis, aga kodus preemiaks kausiga kotti pandud maksale kohe järele tormas, täitus plaan 100%. 

Kolmandaks sain viimaks ometi Poeglapse nõusse endale vaktsiini tegema. Peamiselt selle toel, et me oleks muidu läinud kolmekesi tähistama mu ema sünnipäeva Tokumarusse, kus Tütarlaps töötab, aga kuna noormees on vaktsineerimata, läheme emaga kahekesi ja Poeglaps jääb koju. 
Tokumaru oleks talle meeldinud.
Hm.
No ...KFC ja järgmine päev ei pea kooli minema ja olgu.

Panin kohe aja kinni. Kolmapäeval siis. 
Mu poeg tsiviliseerub! Jee!

Sisemonolooge

Ma tahan et ta armastaks mind!
Ta ju armastabki.
Ma tahan, et ta armastaks mind sellena, kes ma olen, päriselt!
Ta ju armastabki.
Ma tahan ... nojah, ma tahan, et ta tahaks koos minuga olla!
Ära liiga palju ka taha. Kas sa ise tahad aina teiste inimestega koos olla?
Aaaach, ma ... olgu, ma olen tegelt rahul.

Kuigi on öö ja ma ei saa magada. Käisin pesus, sest midagi pidi ju tegema. Sõin ühe pirni. Võibolla peaks veel midagi sööma, sest see on enamasti nälg, mis mind öösel kell pool neli ärkvel hoiab. 
Ru oli väga häiritud, kui ma kell kolm, pärast pesemaskäiku, otsustasin tekikoti ära vahetada, kuigi tema oli seal teki sees mõnusasti magamas. Kui kott oli ära vahetatud, ta kurises küsivalt ja ronis siis teki peale magama tagasi. 

Varem õhtul õppisin Poeglapsega koos keemiat. Õppisimegi koos, mina ei mäletanud keemiast midagi peale selle, et mitteorgaaniline keemia oli lihtne. Millise avalduse peale poeg urises ja ei tahtnud, et ma veel midagi ütleksin, eriti kui ma olin ka avaldanud arvamust, et kõik on perioodilisuse tabelis kirjas, phmt tuleb lihtsalt sealt maha kirjutada.
Peab ütlema, et tema perioodilisusetabelist ma ei leidnud kohta, kust vaadata laenguid. Aga kui ma murelikult õpikut läbi lehitsesin, et leida, mida ma valesti mäletan, kus need siis on, Poeglaps halastas mulle ja tõi välja teise, eraldi lehel tabeli, kus OLID laengud ja siis eraldi mingid ioonid, mille laengud ka ära olid toodud. 
Olen nüüd veidi segaduses, sest mina sihukesi asju küll ei mäleta nagu eraldi laengutetabel ja eriti eraldi ioonilangute tabel. Aga samas oli tal abi sellest, kui mina pobisesin: "Ömm ... no mina teeksin seda vist nii, vaata, aines peavad need laengud klappima, negatiivne ja positiivne peavad nulli andma," ja "Ei, korrutamine on alati teema, see ongi asja mõte!", sest siis ta sai kaasamõtlemisega toime. K andis talle valmis vastused kätte nii keeruliste noolekeste ja vahetehete abil, et isegi mul oli raske saadetud pildil jälgida, mis kus ja kuidas käib. 

Kuigi ma põhimõtet nagu teadsin - võrrandite tasakaalustamine tundus mulle alati lihtne. 

Vist ei olegi kirjutanud, mida Tütarlaps veel teeb, peale selle, et valas endale keeva vett peale. 
Noh, ta teeb nüüd lõpuni Otsa kooli, kus ta alul üritas keskkooliga paralleelselt käia, ent kui ta nii haigeks jäi, et isegi oma 37. ei jõudnud eriti, ta võttis Otsast akadeemilise. Ja lisaks, kuna peale keskkooli minnakse ju kas veel kooli või tööle, leidis töö ettekandjana Tokumarus.

Ma tunnen end natuke süüdi tema ees, Poeglapsel on mind nii palju rohkem kui Tütarlapsel, kui tema 15 oli.
Aga ma aitasin teda prantsuse keelega vähemalt. 
Nad on nii pagana oivalised, mõlemad ...
Ja on hulk inimesi, kes saavad kaks last ja neile piisabki sellest. 
Kui ma lapsendan või hoolduspereks hakkan, ma niigi olen neist sammukese ees ja need kahe lapsega inimesed on täiesti normaalsed rahva silmis!
Krt, ka kirjandus vanast ajast rääkides on TÄIS lausa ühelapselisi peresid ja keegi ei imesta, mis neil vanematel viga oli! 
Peale minu, tähendab. Mina küll imestan. Mõtlen, et kas naine jäi reesuskonflikti tõttu viljatuks või milles asi.

Hoolimata oma seiklustest kuuma veega (kes, kurat, peale minu tütre teeks endale keskööl taskulambi valgel chaid, sest kui tuli põlema panna, on alasti tunne, kõik näevad???) läheb tal hästi ja ta on suur D&D entusiast. Keskmiselt kolmest jutuajamisest kahes keskendub Tütarlaps rääkimisele, mis ta tegelane tegi ja kuhu läks ja mis plaanid tal on. 

Krt, kui ma lähen veel korra õue suitsu tegema, äkki peaks koera ka kaasa võtma? Kell on juba 4 öösel ja siis ma saaksin hommikul rahus väljaminemisega venitada?

Kilde elust

Poeglaps tuleb koolist, paneb mahlapaki külmkappi.. 
Vaatan mõtlikult. 
"Ma tahtsin proovida, kuidas granaatõunamahl maitseb. Pole eriti hea."

Nojah, see pole mahl ega isegi nektar, muidugi pole ma seda ostnud.
Aga ma panin seda värki hapu moosisilma asemel oma hommikusse sametsuppi ja sinna sobib imehästi. 

Muidu on nii, et kulka lubas mulle ja K-le honorari, kui raamat välja tuleb. Kirjastaja on olemas, tema taotleski raha ja kõik võiks olla ilus ... aga K. tahab, et oleks parem, veel parem, veel-veel-veel parem, ta illustreerib ka (mõned pildid on olemas, ei tule nullist, on täitsa vaadatav ja puha, ent siiski natuke jube) ja mul on sees väike kõhelus. 
Sest noh. 
Kader annab välja puhtalt oma kuludega, lihtsalt honorarid on riigilt, ja ma täitsa saan aru, et ta tahaks seda enne jõulu teha.
Siis ostetakse, noh.
Aga ma armastan K-d nii väga ja ei taha talle pinda käia isegi mitte seepärast, et kirjastaja inimesena on imeline! Nii et kui ta ise ei sunni end kohutavalt takka, olen ma phmt jama ees. Mis on täiesti ebaõiglane, kuna nii K kui Kader mõlemad tahavad, et ma õnnelik oleksin ja misMÕTTES ma ei saa oldud siis?! 

Muide, veidi parem on.
Eriti puhanud ja söönud peast.  
Isegi juukseid värvida ei tundu täiesti tobe mõte. 
Aga ükspäev naeratasin peeglisse. 
Jumala võõras nägu. Ma pole nii ammu iseend naeratamas näinud, et hakkan ära unustama, et see tige kitsas kuivanud nägu, mis mulle otsa vaatab, polegi ainus võimalik minunägu. 
Jap, kitsas ka - võtsin üsna korralikult alla.

Käisin boffermõõgaga vaipa kloppimas. Mis teha, kui vaibaklopitsat pole, eksole.
Lahenda probleem nii, et see pole enam probleem.

Aega läks, aga olen oma kassi viimaks armastama hakanud. Enam ei ole: "No ole ometi vait, mis sa JÄLLE tahad?!" vaid teen pai täitsa omast huvist ja innukalt. (Enne tegin ohates ja mehaaniliselt, sest kass toppis nina mu käe alla nii nõudlikult, et leppisin.) 
Enamasti tahab ta pai. Kõik muu on talutav ja võib oodata, kui pai tehakse. Siis on kohe nrrrnrrrnrrrnrrr ning ainus liikumine suruda oma pead paremini ja kõvemini käe alla. 
Paar korda on ta ka külili heitnud, esikäpad nunnult kõveras, et paita nüüd kõhtu. See on vist sellega seotud, et Poeglaps on teda ammu, sageli, igalt poolt, üleni ja kohati "agressiivne paitamine, kõvasti ja kiiresti!" nätserdanud ja ta arvab, et nii käibki.

Kuna ma midagi isiklikumat ei kirjuta, sest ei SUU-DA, palun, pilt.

Arvestage, et mu parem käsi väriseb ja mul on päris raske pilti teha üldse. Jumala palju kordi olen andnud telefoni Poeglapsele tagasi, veendununa, et ma nüüd pildistasin, palun tulemus mulle discordi saata - ja seal pole ühtegi pilti. On näiteks kaks videot, mis kogemata filmisin, kui üritasin fotot teha.
Ükskord hakkasin otse karjuma. Telefon keeldus pilti tegemast, kui kass ja koer lamasid nii nunnusti kõrvuti voodis, valgus oli hea, kõik klappis peale selle, et SEE KURADI TELEFON EI REAGEERI MU VALGE TÄPI PEALE VAJUTAMISELE ÜLDSE!!!!
Ei reageerinudki. Mitte ühtegi fotot ei tuld. 

Elukad ehk vabade assotsiatsioonide rida

Laps, keda hoidmas käin, ütles kajaka kohta: "Kaak-kaak!" sellise häälekõrguse ja intonatsiooniga, et tundsin kohe kajaka hääle ära.
Pealegi tegi kajakas kohe seepeale samuti: "Kaak-kaak!" ja ma leidsin, et "kajakas" on onomatopoeetiliselt täiesti hea nimi. 
Hei, vahel ta ju kiljub ka: "Kaja-kaja!"

Kas ma olen sellele ka varem mõelnud?
Kusjuures vist olen. Aga mitte üles kirjutanud. 

Rul on just öine mürgeldamispooltund alanud, nii et ta jookseb peaga vastu seinu (hääle järgi vähemalt) ja mängib pastakaga, mille ta enne raamaturiiulilt maha katkus. 
Üldiselt viitsib ta mängida asjadega, mille on enne kuskilt maha ajanud ja mis teevad põrandal veeredes-libisedes ka natuke müra, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad. 
Asjade vastu, mis juba põrandal, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad, ei tunne ta järgmise mürgeldamissessiooni ajal enam mingit huvi. Peab saama maha ajada ja siis raevukalt jälitada. 
Vahepeal oli meil ka pall, vildiga kaetud pinksipall, mille sees mingi kellukesemasti klõbisev värk, aga Totoro hammustas selle nii lömmi, et ta enam üldse ei veerenud ja siis lihtsalt seisis kurvalt. Ükski loom ei huvitunud.
Totoro peale ei saa ka  pahandada teemal "palli lömmihammustamine", sest kui tema poleks seda palli tänavalt leidnud, erutunud ja suhu haaranud, meil poleks seda üldse ja iial olnud. 
Ma ei ole eriline loomadele mänguasjade ostja.

Kuna ma Ru juba kõne alla võtsin, mainin ka, et ta sõi täna üksteise järel ära neli kooritud mandlit (neid müüdi kilohinnaga 13.28, nii et koduseks näksimiseks võtsin) ja üritas seejärel ära vinnata majoneesipurgi kaart, kuhu ma nagu pisikesele taldrikule neid veel kümmekond ladustanud olin. Seepeale hakkasin lõugama ja ei lasknud, aga olen nüüd natuke rabatud, KUI taimtoiduline kass ta ikka on. 
Tegelikult vist ei peaks hämmastunud olema, sest kass on varem kahel korral vahele jäänud saiaviilu närimisega ja korra katsega varastada shokolaadiküpsist. Et ta peaks olema kompromissitult lihatoiduline loom, pole keegi talle niimoodi öelnud, et ta ka uskuma jääks. 
Ja MANDLID. Saiast ja küpsisest saan kuidagi paremini aru. Kass, kes krõbistab pähkleid nagu orav, tundub päääris imeliku loomana. 

Elukad ...

... mõtlen ikka selle inimeste lolluse ja arukuse üle. 
Olen sellele palju kordi konkreetselt aastaKÜMNEID mõelnud. Ikka ringi ja ringi, suhteliselt samamoodi.
Ühel tasandil tundub, et tegelikult on kõik targad, ainult nende alustõed on erinevad ja sellest tulenevad erinevad järeldused. No et kui usud baasilisel tasemel, et kõik on üks, KÕIK ON ÜKS, siis võidki uskuda, et maal käivad tulnukad inimesi valvamas ja hoolitsemas, et nad omadega väga peesse ei läheks. Sest neil tarkadel arenenud tulnukatel on sügav arusaamine, kuidas kõik mõjutab kõike, kuna kõik on üks, ja seetõttu huvi hoida ka inimeste elu ja inimesi heana. Sest kui nad hoolitsevad inimeste eest, hoolitsevad nad tegelikult enda eest. Kõik on üks!!!
Teisel tasandil: ei, osad ikka on kriminaalselt juhmid. Kui tobe saab olla, et sihukesi alustõdesid isegi kuidagi tõdedeks, rääkimata siis ALUStõdeks pidada? Kuidas saab inimene olla koroonaeitaja?! See on nagu ... nagu mu poeg ütles: "Nagu öelda, et koeri ei ole olemas. Need, keda sa näed, need on muteerunud kassid. Koeri kui selliseid ei ole. Ja hundid ja taolised on inimeste poolt tehtud 1900 aasta paiku! Koeri pole olemas!"
Ja kolmandal tasemel tuleb: KÕIK on rumalad, sest ükskõik milliste alustõdede pealt ükskõik kui loogiliselt edasi mõelda, ALATI tuleb kuskil sisse selliseid vigu, et vaatad oma tavainimese-tarkusega ja ainult vangutad pead. Jah, arusaadav, mhmh, ta jõudis selle "EKRE on Eestile elutähtis partei ja inimesed, kes neid valivad, targad ja lihtsalt muude väljapääsudeta" mõtteni nii ja nii - AGA SEE JÄTAB ARVESTAMATA SUURED ILMSELGED TÕSIASJAD SEE JA SEE JA SEE JU?! 
Aah, inimesed on lollakad!!!
Ringi ja ringi ... 
Nüüd ma lähen jälle kolmandalt tasemelt esimese poole. 
Naljakas on end sel rajal jälgida, aga no - küllap mul iga ringiga õnnestub end täpsemalt jälgida ja uusi asju õppida. Ei tundu mõttetu (veel?), ei tundu.

Selle üle imestan ka vahel, kuidas ma nii endassesüüvinud olen. Peamiselt nurgast, et mina viitsin kirjutada endast, mul on huvi rääkida endast, minaminamina, ja mus äratavad tugevat võõrastust kõik "Miks nad sedasi teevad?!" hüüatused.
Näiteks teiste blogides, meedias, isiklikes vestlustes.
Miks ma nagu ... peaks huvituma sellest, mida "nad" teevad, kuidas elavad? Kas ma päriselt peaks NÖRDINUD olema, et nad minu silmis valesti teevad???
"Nad" alates kellegi ekspeikast kuni ekresõpradeni, trumplaste ja rihmata koerajalutajateni, telefonimüüjatest metsatöösturiteni, antivaksikutest abordivastasteni jne jne on minu jaoks kõik: "Nojah, eks nende teguviis on nende meelest parim" ja ma hädaldan ainult siis, kui mulle isiklikult kõvasti varba peale astutakse või ma tõesti näen, et kellegi on väga valus. Noh, surmale määratud loote lõpunikandmise kohustus on reaalne valu mu silmis, sellest ma hoolin ja see on minu asi.
Samas oma prügikastis võõra prügi talumine pole isegi naljakas kujuteldav valu, see lihtsalt ei oleGI mu silmis ja jaoks valu.
Et "Ära halvusta teiste kannatusi, sa ei mõista neid?" 
Sry, not sorry, ma olen ka inimene, ei jaksa kõike. Mu jaoks paistavad inimesed, kes sellistel teemadel hädaldada viitsivad, nii ära hellitatuna, et ma lihtsalt ei jaksa nende tunnetest grammijagugi hoolida. "Pole minu asi, et neil enda meelest halb on, tegelt ju ei ole!"
Mu mahv läheb peamiselt nende peale, kel mu meelest päriselt ka halb on, teiste jaoks jääb vähe. Ja selle vähese kulutan siis nendele, kes minu vastu kenad on. Neile, kes mu peale esimese suhtlusaktina karjuvad, ei jää midagi. 
Not. Sorry. 

Üldiselt aga on mu suhtumine ükskõik milliste kolmandate inimeste tegude suhtes: "Pole minu asi," ja mul on raske mõista inimesi, kelle jaoks nii ei ole.
Isegi "Miks nad sedasi teevad?!"-karjatuste põhjustatud võõrastust ei maini ma enamasti kuskil. 
Sest pole minu asi.
Inimesed elavad, nagu nende jaoks kõige parem on ja kui neile on kõige parem kaevelda, olgu nii. 
Ainult kui on mu varvastele astumisest valus, hädaldan. 
Huvitav, et sellistel puhkudel tekib alati mingi hullem: "Neil teistel on õigus, ise sa oled paha!" kommentaariumis. 
Ma nagu ei näe samasugust reageerimist kõikvõimalike teemade all, kus minu reaktsioon oleks: "Nojah. Pole minu asi." Seal hoopis kiidetakse kaasa, et X, Y ja OHUJFGE on mölakad jah, mulle käivad ka närvidele. 

See on mingi teistmoodi sisemine tunnetus vist. Kas vaadata peamiselt enda sisse või endast välja. 

Aina jahutab

Konditsioneer päästab mu elu. Iga minutiga, mis ta töötab.
Ometi sain päeva migreenitabletita läbi! Võibolla saan teisegi!
Kahju, et sooja õhu aknast välja suunamisega nii palju jama on. Minu viimane valik (peale õhutusava ja teibiga kolmel korral rabelemist ja ikka asi ei toimi): "Kuradile, ehk kass lihtsalt ei lähe aknast välja, seal on lõpuks toru ees, nii et natuke oleks vaja vaeva näha, ja vahepeal võib ta üldse poja toas kinni ka olla."
Kass seni ei ilmuta indu aknast väljuda. Tema ilmutab kräunu teemal: "Veel süüa!" ja innustub teemal: "Oo, inimese pai!" 

See kass käitub, nagu oleks ta sotsiaalsem kui koer. Sest koer on liiga viisakas, et tähelepanu nõuda.
Lisaks on kass minu arust kuskile mujale pissinud kui liivakasti (mis on jumala puhas ja EI haise), sest suvalistest kohtadest tõuseb kassipissi hõng ja mul on juba hallukad ka sel teemal. "Oi, jälle kassikusi! Aa, ei, need on toorvorstid, mis ahjus küpsevad."

Olen nii väsinud valutamast. Nii. Kuradi. Väsinud. 
Et valu ei ole mina? Mis seal, pagan võtaks, vahet on, pagan võtaks, kas on mina või ei ole mina, point on, et ma tahan, et see läbi saaks! Valu on valus! Aga kui see aina kestab ja kestab ja kestab ja miski ei aita, mis seal VAHET on, et valu pole mina?!
Selline poolanonüümne röögatus.
Ja konditsioneer päästab. Phmt ongi selline tunne, nagu oleksin muidu kogu aeg olnud vatiteki all, mis üle pea, ja nüüd saan näo välja ja hingata. 
Ehk: jep, palavus on nagu vaesus, täiega tunnetan paralleeli. Korraks (palavuse puhul: veerand tundi sauna on vastuvõetav ja kuigi ma pole kunagi otse saunasõber olnud, ma saan seal seltskonna pärast istutud) pole hullu, aga kui see üha kestab ja kestab, tekib tunne, et väljapääsu ei olegi, selline elu ongi. Isegi kui korraks hakkab jahe (mul üleeile kesköö paiku ujumast tulles oma palja seljaga kleidis täitsa oli) või tuleb raha arvele ja huhhhhhh, mingi üldine pidevlämmatus kestab. Kunagi ei jätku lahedalt kuu lõpuni, kui kaks nädalat suht rahulikult läbi saab, on juba hästi ja et öö otsa oleks normaalne, saaks näiteks tekiga magada? 
Oo, konditsioneer!
Kusjuures jahedama ilmaga piisaks tegelikult ka ventilaatorist. Aga kui päriselt karmiks läheb, läheb ... karmiks. Siis on kondekast väga rõõmu.
(NB! Praegu jätkub raha kuu lõpuni, riigi toetus vabakutselisele loovisikule on nii tore! Ma saan osta ravumeid ja uue koerarihma ja kingakreemi ja muid võib-edasi-lükata-asjaga-ei-põle esemeid ja IKKA jätkub.)

Aga noh - kui kuskil resurssi jätkuma hakkab, võetakse kuskilt mujalt ära. 
Seekord pole ka kuumalainet võimalik süüdistada. Et vasaku munasarja kandis valutab, viitab, et ilmselt tuleb naistearsti juurde minna. Kui järele mõelda, siis 2018 vist käisin viimati ja kord aastas peaks nagu külastama ja ... 
... aga ikkagi ei jaksa eriti. Ma ... homme panen aja. Kui olen taas jahedas maganud ning puhanud. 
Täna mitte. Mul niigi raske. Muuhulgas valutab kõht.