Esmaspäev, 31. detsember 2012

Kui sa oled hea, ole sina ise*

Hommik

Ma tean, et peaksin igast asju tegema praegu. Näiteks magama, võtma tolmuimejaga vannitoa põrandalt kassiliiva, nõeluma Tütarlapse jopet, mil on imelik rebend varrukal, ostma poest samale lapsele ilutulestikku, tegema süüa, pesema hambaid, kitkuma säärekarvu**, siluma oma märgade juustega magama minemisest pöörast soengut, võib-olla isegi vaatama, misasja õppejõud nüüd tahtiski, et ma kokku kirjutaks viiendaks jaanuariks...
Niisiis kirjutan teile.

Tulin kell 04.41 hommikul läbi jäitesaju kodu poole ja mõtlesin malbelt ning natuke äraolevalt, et kas ma tegin õigesti? Oot, mis inimene ma selle jooksva olukorra põhjal nüüd olengi?
Selgus, et sellele küsimusele leidus täiesti lihtne vastus: ma olen inimene, kes läheb kell 04.41 läbi jäitesaju kodu poole, ümber varruka lahkelt laenatud helkur ja hinges veendumus, et kui vähegi võimalik, tuleb peolt enne magamajäämist koju minna. Sest võõras kohas meiki maha võtta, magada samas pesus, mida tuleb hommikulgi kanda, ja pesemata hammastega, ning hommikul pererahva ning teiste ööbijatega suhelda, kui vedru on maha käinud, näos kaks värsket vinni ja rinnus väriseb pohmeluses küülik, on võimalik ja vbla isegi omajagu meeldiv, aga kokkuvõtteks siiski liigne koormus, kui olemas on ka alternatiiv.
Muu alternatiiv, kui magada märjas lumes, s.t.

Tuvastasin, et selline inimene olemise vastu ei ole mul vähimatki. Olen see inimene, see inimene olen mina.
Olen. Mina.
Ossa, see inimene olengi mina! Ja mulle meeldib see inimene!

Kodus tabas seda mina-inimest muidugi vajadus panna pesu kuivama, koristada kokku üksi kodus olnud laste poolt üüratus koguses maha puistatud plaksumais, pesta köögipõrandalt maha arusaamatu kleepuv miski ja siis nägin, mida üks lähedane sugulane oli mu ära olles kempsuharjaga teinud.
Hari nägi välja nagu oleks sinna oksendatud. 
Tekkis kohe soov asutada Kempsuharjade Päästmise Selts. 
Ja siis ma päästsin kempsuharja ja sain magama kuskil kell 6 midagi alles. Aga - kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei tee olud midagi - ehk isegi alkohol, vähe und ja varahommikune koristamine ei suutnud rikkuda üldist õnneliku enesetunnet.
Ei valuta pea, ei lämmata kõri.
Ainult ootus ja helgus.

Öö, 14 tundi hiljem

Loendasin: alates 14. detsembrist on mul olnud 2 päeva, mil pole olnud mingit Üritust, sellisele sõitmist või sealt naasmist.
Täiesti mine-lolliks-elutempo. Täna ka: ikka hästi palju oli vaja teha, ega muidu ei saa ju =)

Aga õudselt tore on. Tõesõna, pea kogu aeg on ilus, tore ja hea. Tahaks minna ja kõigile jagada, kõigile anda, kallata nagu kannust. Teen rohkem, on rohkem, saangi rohkem jagada!
Leevike lendab toas ringi ja minu sees on absoluutne rahu + enesega tasakaalus olemine ja isegi mõte, et tegelt ei peaks inimesel olema vaja linde, et end maailmaga tasakaalus olevana tunda, ei sega.
Ma olen see inimene, kes ma olen. See inimene, kel on leevike toas ja kes on selle üle õnnelik.
Ei peagi olema midagi veel, midagi endast ülemat-endast paremat, et suuta anda rohkem, armastada*** rohkem, teha rohkem.
Vajalik on saavutatav ka selle inimesena, kes ma olen - kui vaid piisavalt tööd teha ja tahta, iseennast tunda ja sobivad meetodid leida.
Ainult niisama istuda ja õnne sülle kukkumist oodata mina küll ei tohi.
Mõned vbla tohivad, aga vat mul tuleb siis õudus peale =P



* Tervitused Ramloffile! 
** Ma ei pea seda, ilmselgelt. Täna ka ei teinud =)
*** Valige suvaline meeldiv tähendus kogu selle sõna lollilt suurelt tähendusväljalt. Ei suuda täpsem olla hetkel.

P.S. Mõni parem inimene, parem mina oleks soovinud teile kuidagi erilist uut aastat ja püüdnud leida selleks kõige puhtamaid ja uuemaid sõnu, aga see inimene siin muidugi rääkis ainult endast.
Kahju - ent mu kiindumuse ehtsust abitus tema väljendamisel ei vähenda.

Olgu teil kõigil senisest veel enam julgust ja antagu teile osadusvõimalust igal pool, kus see tõesti oluline on!

Kolmapäev, 26. detsember 2012

Loomislood

See inimeste asi, see on ikka keeruline ja põnev ja natuke jube ka.
Katsud neid siit natuke ja sealt natuke, puudutad võib-olla huultega, võib-olla ripsmetega, võib-olla jätadki puudutamata. Pärast mõtled, et miks just nii, miks just teda, miks just seda, ning mille järgi ma üldse otsustasin?

Ja mismoodi see niimoodi läheb teistel?

Vanaema ütles kuuekümnendat korda, et "endale meest valides vaata, et temast su lastele ikka isa ka oleks!" ja langes leelotamisse minu vanaisa vooruste teemal.
Vanaisa oli mul tõesti väga vooruslik mees, maja ehitas sellise, et mugavusi minimaalselt, aga see-eest kestab kõik igavesti: alumisele korruse lagedesse on valatud raudteerööpad, sinna võib ka pommide eest pakku minna, riiulite küljes võib rippuda gorilla, katki need ei lähe, ning võigas määrdunudkollane õlivärv, millega värviti nii köök kui WC, pole ikka veel, pärast teistkordset ülevõõpamist 25 aastat tagasi, märgatavalt pudenema asunud.
Räästas pole purikaid, elektrisüsteem on ehitamisaegne ja jätkuvalt töökorras, ükski nagi ega pildinael pole vabal tahtel järele andnud. Maja on kõle: talvel on külm ja suvel on ka külm. Vanaisa eluajal oli ka sisustus kole nagu öö (no kes kombineerib ühes ja samas ruumis vaarikapunast ja pudelrohelist?), aga kõik püsis muutumatult ühesugune, ei idanenud, ei mädanenud.
Sest vanaisa oli vooruslik mees ja ehitas endale koos vanaemaga templi. Ja nüüd vanaema kurjustab, sest minu ema abikaasa püüab templist jõudumööda teha elumaja.
Ema oletab sealjuures, et vanaema ei valinud eriti midagi, oma lastele isa ammugi mitte - tema võttis selgest trotsist selle mehe, kelle kohta sõbranna sulaselges eesti keeles ütles, et out of our league, ja siis tal lihtsalt vedas sellega.

Aha, tõesti, aga kuidas siis ema ise?
Ema juhatas tema teise abikaasaga kokku esimene abikaasa e. minu isa, kes pani oma naise ja oma sõbra EÜE-s keset kirgast suveharja kahekesi koos nädalaks kuskile akendeta keldrisse põrandat valama.
Kui ma noorem olin, meeldis mulle seda lugu jutustada ohtrate võrdlustega.
Kõige parem sai, kui pildid eri vanustes meesterahvastega ka jutu kõrvale võtta olid. Mõlemad meesterahvad olid ühte tüüpi nägusad, umbes ühte kasvu, ühtlaadi loomulikus laines juustega, nooremana pikkade ja kohevate, hiljem lühikeste ja agressiivsetega. Mõlemad käisid karates ja tundsid huvi idamaade vastu, mõlemad veetsid aja Nõukogude Liidu sõjaväes kunstnikena, joonistades mõlemad arvukalt Lenini portreesid ja maalides kommunistlikke loosungeid, mõlemad tegid hästi süüa, ja kui nad parasjagu mõlemad mu emaga asju ajasid, võtsid mõlemad korraga ülikoolist akadeemilise (nad olid muidugi ühel kursusel ka), et mitte teise nägu enam näha.
Meeldiv üllatus aasta möödudes! =P

Selgesti oli mu emal lihtsalt oma tüüp. Tüübi esindajaga nr 2 klikkis seejuures paremini kui esimesega.

Mulle on ta ka üritanud tüüpi leida. "Sinu tüüp on keegi, keda pole eriti kodus," ütles ta näiteks kuskil 2004. "Meremees, kaugsõiduautojuht, arst või sportlane."
Mõned aastat hiljem mõtles ta ümber: "Sinu tüüp on keegi, kes teenib väga palju, nii et ta saab pidada koduabilist. Aga samas ei tohi olla loll ega kitsarinnaline. Diplomaat, arst või tippteadlane."
Hiljuti oli tal jälle uus mõte: "Sinu tüüp on patroon. Keegi, kes suudab nautida mõtet, et tema naine on kirjanik, ja sinu asjaamisega tegeleda, müüa ja korraldada. Keegi, kes on sinu ankur elumere mäslevate lainete vahel. Ta ei peaks sealjuures isegi truu olema. Seda rohkem sul oleks, millest kirjutada."
Nojah.

Esimese lapse isa tuli minuga rongis rääkima, sest ma naersin õigel hetkel, ja lihtsalt kuidagi... jäi nagu minu juurde elama varsti.
Ta oli kangesti sama nägu, kui minu ema tüübid nr 1 ja 2 päris noortena. Võib-olla mängis see ka rolli.
Ema ise igatahes räägib siiamaani hardunult, kui kaunis oli Tütarlapse isa kümmekond aastat tagasi. Heh, tal on vist tõesti oma väga kindel tüüp.

Teise lapse isa ma ei oska selgitada.
Vbla läksin võltsalfa hoiaku õnge. Ta rääkis väga enesekindlalt Tolkienist ja vürtsitas oma argumente tsitaatidega, millest ma iial kuulnud polnud. Vbla olid otsustavad mu isa omadega sarnased silmad. Nagu hundil: hallid ja kitsapupillilised tihedate längus kulmude all.
Vbla oli mul lihtsalt see aeg elus.
Igatahes ei valinud ma midagi.
Ainult seda, et millal. Enne, kui ta oma eelmisest naisest lahku läks, ma isegi ei naeratanud talle, sest mul oli moraal. Aga edasi... no edasi see lihtsalt läks nii.

***

Krdi imelik tunne oleks ikka mingeid teadlikke otsuseid teha sel teemal.
Ikka jääb nii, et puudutad, kui tunned, et tahad puudutada, ja kui ei tunne, siis jääb puutumata. Kas ripsmega, pihuga, huulega, jalaga, õlaga, keelega või millegi muuga, oleneb kõik selle sekundi tujust, kuuvalguse nurgast ja muusikast, mis mõtete taustale kummitama on jäänud.
Sest loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla.

Laupäev, 22. detsember 2012

Kui kõik on hästi, siis tahaks ikka rohkem. Tunne, et ilgem sitt ja ikaldus, tuleb kole lihtsalt peale juba väikeste probleemide esinemisel, sest eile neid veel ei olnud ju, mismõttes maailm kiusab sedasi?! AAAAaaaaaaa a a a  a   a      a       a!
Ses õnnetajumise mõttes on inimene üsna julmalt kokku pandud. Kui kunagi ahvil oli kõht täis ja hea olla, siis ta ei tohtinud jääda kauaks selle tundega vedelema ja laisklema, vaid pidi ikka igaks juhuks veel rohkem ananasse, banaane ja linnumune kokku ahnitsema, sest võibolla ülehomme ei ole enam sama hea korje-, jahi- või misiganespäev. 
Niisiis me ei ole valmis pikemat aega rahul olema ega ole ka õnne jaoks ehitatud, vaid rohkema tahtmine ongi inimesse sisse kodeeritud. Ja siis tuleb alailma selle rohkematahtmisega võidelda, et head õnnelikku elu elada. Loom meis tahab kogu aeg rohkem ja ei oska rahul-rõõmus olla.
Pikalt õnnelik olemine oli talle omal ajal eluohtlik, nii et teda tuleb ka mõista, aga me ei ole ju enam pärdikud!

Nii et pole vaja ka mõelda nagu pärdik.
Ütlen ma endale.
Ja hammustan vihaselt ära juba kolmandat peotäit küüslaugumandlit ja püüan aduda, et tegelikult on kõik ju kohutavalt hästi ja miniatuursed tagasilöögid ei tohiks mind segada ja üldse ja üldse ja üldse.

Aga ikkagi on ebameeldiv.
Kusjuures, kui ma leiaksin, et tõesti tegin halvasti, siis võiks nagu aktseptida ja paremini edasi minna.
Aga ma arvan jätkuvalt, et tegingi juba hästi.
Sitt ja sõnnik!

Neljapäev, 20. detsember 2012

Nõrkus on su nimi

Nagu Telc eelmise postituse kommentaaris märkis, ei ole ridamisi õhulisi linnupostitusi eriti diskussioone ega huvi äratanud, ja mulle ometi meeldiks ju, kui keegi mulle vahel midagi ütleks. Nii et pakun uduste õhkamiste vahele midagi pisut maisemat.

Panin müüdud luulekogud posti. Siis vaatasin, et edasi linna sõitmiseks sobiva hetkeni on veel kümme minutit aega ja peaaegu otse Smartposti kõrval oli pesupood.
Oot, ostaks õige paar paari erksavärvilisi puuvillaseid püksikuid ja siis karglen kohe edasi!

Nojah, ikka päris õudne, kuidas inimene on nii vana nagu mina, ja ikka veel loodab iseennast üle kavaldada. Sest ma mõtlesin küll, et on olemas hea võimalus, et jään sinna pesu sekka vaatama ja valima ja uimerdama ja mõtisklema ja selgelt oli mul ka liiga palju raha arvel, et end turvaliselt "ma nagunii eriti midagi osta ei saa" tunda - aga ikka mõtlesin: "Ah, aga ma siis lihtsalt ei jäta end sinna!"

Jah, muidugi mõista see toimis jube hästi, eriti kui õudselt sõbralik vene vanadaamist poemüüja tuli ja näitas, et siin on puuvillased ja viskoosist aluspüksid ja siin sellised... lõbusamad. Ja siis ta käis ja aitas teistel külastajatel rinnahoidjaid valida ja mina avastasin, et ei ole päris selliseid puuvillaseid, nagu mulle meeldiks, aga müüja oli jube sõbralik ja pesu oleks ju vaja ja siis ma lugesin hiljuti mingit artiklit, kus öeldi, et naise lahti pakkimise rituaal on oluline, ja siis ma vaatasin neid mittepuuvillaseid ka...
...ja nõnda mul kuluski tund ja kümme minutit, mitte kümme minutit, ja enam-vähem kogu luuletustega teenitud summa ka.

Esmaspäev, 17. detsember 2012

Üks seitsemiljardik

Olin nädalavahetus otsa erakordselt tegev.
Tegelikult nädala sees ka, kusjuures seekord erandina ei kukkunudki enne päris ära, kui kõik olulised asjad tehtud.
Kaks pidu käidud - ja kuigi ma ei ole üldse peoinimene, oli ikkagi tore, sest inimesed olid nii-nii-nii toredad, ilusad ja head. Mõlemal üritusel.
/läkitan virtuaalseid põsemusisid - eriti neile, kes jäid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu kallistamata.
Jah, sulle mõtlen, lemmik. Sulle mõtlen =)
Ma hindan füüsilist kontakti kõrgelt.

Teised inimesed kirjutasid käesoleva lehekülje servas olevat luulereklaami kuulda võttes mulle kirju ja tahavad osta mu raamatut (nagu MITU inimest järjest tegi seda, kui lahe!)
Hakkan täna neile spetsiaalpakette koostama - igale tuleb erinev, muidugi.

Üks kolm aastat tagasi tehtud töö eest maksta olev palk tuli arvele ära viimaks.
Jai, saan jõulukinke ka osta!

Ning kõik päevad on lund ja armsaid mõtteid täis. Lind (jätkuvalt on lahtine, mis liigist, ma pole teda veel nii paigale saanud, et ära määrata) lendab toast tuppa, puistab kõik siidpehmeid udusulgi täis ja on lihtsalt nii ilus, et täiesti harjumatu.
Nüüd ma tahaksin, et kõik oleksid õnnelikud.
Või noh, varem tahtsin ka, aga nüüd ihkan ma seda intensiivselt, tundega, mitte lihtsalt teoreetiliselt. 
Olen aastate jooksul kuidagi ära harjunud sellega, et kui ära armuda, hakkan joovastuse vahele perioodiliselt jalaga saama. Et nii see käibki. Vbla ei anta jalaga kurja tahtes ja meelega. Vbla ei anta isegi mitte teadlikult. Aga valus on ju ikka: käid ja lahti löödud veresooned lohisevad jalus, lähevad liivateri täis ning verepori on pahkluude ümber.
Surud hambad risti - pisarad jooksevad, huuled on katki - ja lähed edasi, sest mis muid valikuid sul ikka on. See pole elu, kui haiget ei tee.

udupehmuse illustratsioon, pildistas Jaak Sarv
Seekord aga, vastu kõiki ootusi, ei ole ikka veel üldse valus. Ainult kallistused, udusuled ja sihuke õrnus, et hea meelega kisuks südame rinnust, jagaks seitsmeks miljardiks tükiks ja söödaks kõiki näljaseid planeedil.

Ühel hetkel teeb muidugi haiget ka. Võib-olla juba varsti. Ja selliseid pisikesi paratamatuid valusid tuleb praegugi ette, sest elu ju. Elu.
Et aga armumine ise paneb küll tugevalt tundma, ent ei ole ikkagi juba mitu nädalat järjest mingit veidigi mainisväärset piina tekitanud - vat see on küll täiesti enneolematu nähtus. Väga elamuslik.

Et säärase pideva peaaegu täielike õnnestumiste perioodi eest tuleb kuidagi maksta, siis Poeglaps jäi universumi tasakaalu huvides haigeks.
Nii et pühendun nüüd vahelduse mõttes paariks päevaks lastele.

Pildi kopeerisin siit.

Teisipäev, 11. detsember 2012

... ja suurim neist on armastus

Keegi sööb mu aega.
Vannun!
Jätan ühe tegevuse tagant ära, kuid aega ei tule üldse juurde.
Jätkuvalt on täiesti otsas teine.
Kell 20.19 istun arvuti taha, söök tehtud, nõud pestud ja koolipäev selja taga. Õpin poole silmaga lapse seltsis inglise keelt ja matemaatikat ning kuulan ta klarnetimängu. Kell 21.37 ongi kõigile mailidele vastatud ja unejutud loetud, kodused kohustused seega täidetud ja... aeg homseks powerpointi kokku panema hakata.

Mäh. Tahan maagaadaa!!!

Nagunii on minu päevane treening siuke asi, et hommikul teen kähku mõned kätekõverdused või kükid, siis käin pesemas ja jooksen lasteaeda. Hiljem päeva jooksul tõstan biitsepsiga aeglaselt käekotti (õnneks on mul raske käekott), kui keegi ei vaata, ja kui rongi ootan, siis hoian end väljaastekükkide või kikivarvul kõndimisega kerest soojana, kuni transport viimaks saabub.
Sest noh, säästkem aega, onju. Iga hetk on kulda väärt.
Ei jõua semestri lõppu ära oodata, ainult et jaanuaris tulevad järgmisel loengud jälle peale.

Aga muidugi on elu üldiselt kaunis ja helge ning vahel tõmbuvad varbad puhtast rõõmust krussi, kui lumi langeb ja taevas on lilla ja suunurgas suudluse aimdus, kukla taga mälestus ja sõrmede vahel rusika sees soojus peidus. Inimesed, kõik inimesed on nii ilusad ja head, isegi see loll õpejõud, kes teab oma ainest vähem kui mina.
Ta vähemalt on ilus ja heatujuline.
Ma niiiiii armastan teid/neid/meid. Niiiiii hindan igaühte eraldi just tema olemise eest. Just sind just sina olemise eest. Isegi kui ma sind veel ei tunne.
Täpselt täna põrutavalt praegu tundub, et armastus ei saa otsa, kui inimesi juurde tuleb. Lihtsalt kiindumust ja hoolimist, hellust ja rõõmu tuleb ka aina juurde ja juurde.

Selgub, et julgeda hoolida ei olegi üldse nii õudne. Rääkisin sellest hiljuti ühega neist/teist/meist, kes niii-iii, nii väga, ning selle käigus teadvustasin, et mu võime inimesi ligi lasta, nendega olla, mitte ehitada seina, seisab lihtsalt julgemise taga.
Aga julgeda - julgeda on tegelikult lihtne, kui sa tead, et see on see, mida pead.

Muuseas - naerata ja maailma naeratab sulle vastu, olete kuulnud?
Olete ehk ka kogenud: suhtudes jamaolukorda rõõmsalt ja pingevabalt, laheneb see sageli nii, et hiljem on asjaosalistel isegi parem tuju, kui enne jamaolukorra tekkimist. Närvlikult suhtudes lendab see jama teile aga vastu silmi nagu plahvatav vahukooretort mardusele küülikute vanadekodus, ja pärast tahaks nutta.
Selgub, et sellele fenomenile on ka teaduslikum nimetus ja tõestus.
Ja ennast saab aidata. Krooniline närvitseja saab oma suhtumist muuta üsna lihtsa nõksuga. Lingi alt tuleb välja video, mitte lugemismaterjal, aga need 20 minutit videovaatamist kuluvad lõbusalt ära ja pärast olete targemad.
Väga soovitan.
Toosama nii-niiiii-inimene andis. Aitäh!
Pilt väljendab minu vaimustust ja kiindumust ja rõõmu.

No seal on ju süda, noh! Armastuse sümbol!

Laupäev, 8. detsember 2012

Kommunikatsioonihäired

...ja siis ma sirutasin talle käe, tema ainult viipas vastuseks ja mina seisin seal nagu loll oma väljasirutatud käega*.
Muigasin, kergitasin kulmu (seda sai noores põlves ühel suvel hoolega harjutatud ja enam meelest ära ei lähe) ja mõtlesin, kas peaksin äkki kohe pikemat aega niimoodi seisma nüüd, et näidata -  mul ei ole tema poole pihu sirutamise pärast piinlik. Näed, sirutasin ja sina ei võtnud vastu.
Aga see tundus nii vastikult süüdistuse moodi, et surusin rusika taskusse, naeratasin ja kõndisin edasi. Võib-olla ta skaibib mulle midagi mõni teine kord.
Võib-olla ei.
Mina olen kätt pakkunud, see osa on tehtud, kui ei taha, pole vaja.

Alles hiljem mõtlesin, et võib-olla oleksin pidanud peale käima.
Võib-olla ikkagi ongi nii, et neid sõpru, kellega sa saad seista selg selja vastas, temale toetuda ja teada, et ta ei kao sealt vaikselt ära, ei leita distantsi hoides. Ei leita õlakehitusega "ega mul sind tegelikult vaja ei ole" öeldes, oma mõtteid muigega kattes ja kaarte vastu rinda hoides.
Võib-olla on nii, et see on nagu abielu. Kui sa tõesti tahad end teise inimese poole sirutatada ja puudutada, siis möödavaatamine ei tohiks olla aktsepteeritav vastus.
"Ei" oleks küll aktsepteeritav vastus, aga mitte teesklemine, et pole olnud, ei näinud, ei oska sellega toime tulla.

Võib-olla.

Aga kuidas sel juhul suhtuda "no kui sa väga tahad, eks sa siis suru mu käsi ära" virilasse nõusolekusse? Mina küll tahaks alati nördida seepeale, oma käe taskusse tagasi panna ja minema kõndida. Ehk isegi teele maha sülitada, juhuks, kui keegi mind selja tagant jälgima peaks.

Võib-olla võidavad ent armastusemängud lõpuks ikkagi need, kes ei lase end virilast ilmest peletada. Kelle jaoks isegi "ei" aktseptseeritav vastus pole ja kes lihtsalt ei anna järele, ei anna, ei anna ja ei annaGI. Jaksavad oma aja ära oodata. Ühel hetkel on ju igaühel kedagi enda lähedale vaja, sama pakiliselt, kui käsi tahab veritsevat haava kinni suruda.
Mõnes mõttes kõlaks see äraootajate võit nagu hea ja õiglane maailmakord.
Mõnes mõttes ei saa ma aru, kuidas saab üldse mõelda, et suhetes saab keegi "võita". Suhted ei ole lõppresultaat (lõppresultaat on alati surm, kas suhte või mõne osapoole oma), suhted on protsess. Kuidas sa võidad protsessis? Võidab see, kel on kõige lõbusam.
Ja mis lõbus see enda peal tallata laskmine ikka on?

Aga kui tegelikult astutakse kogemata? Või kui juhtub, nagu minu eelmise postituse kirjaga - kõik oli ilus ja hea v.a. et vastuvõtjal parasjagu olid silmad kinni või kasvas pimetähn parasjagu terve silma suuruseks vms? Kui palju anda uut võimalust neile võib-olla-pimedatele?

Ringiga alguses tagasi. Inimsuhted on keerulised.



* Loodan, et armas lugeja mõistis - käesurumise näol on tegu metafooriga**. Päris käeandmine tänapäeval vaevalt enam kedagi niimoodi morjendab, et sellest võrgupäevikusse sõnu teha.
** Jah, ikka veel arvan, et metafoor on kõige rumalam viis millestki rääkimiseks. Lihtsalt ega ma olegi eriti tark.

Kolmapäev, 5. detsember 2012

Korrespondents

Otsisin postkastist, kas ehk olen kellelegi seda oma Õiget piparkoogitaignaretsepti saatnud ja saaksin seda nüüd ise ka uue, parema taigna tegemiseks kasutada.
Leidsin hoopis ilusa südamliku pika kirja pooltuttavalt inimeselt.  Aastast 2009.
Kiri tundus jumalasta uudne. Sisu üldse tuttav ette ei tulnud.
Mis pole imeks panna, sest ma polnud sellele kirjale ka vastanud.

Phmt inimene, kellega ma olen kohtunud ja kvalifitseerinud ta sümpaatsete kilda, kirjutas mulle kunagi ilusa pika kirja, millele ma lihtsalt ei reageerinud. Üldse.

Milline tropp! Miks ma niimoodi tegin? Armas D., kui sa veel loed mu võrgupäevikut, PALUN VABANDUST!
Andke nõu, kas kirjale praegu vastata oleks asja hullemakstegemine või parem hilja kui mitte kunagi?

***

Teistel teemadel: ma üldiselt väga kosmeetikareklaamija ei ole, aga vbla on veel keegi, kes ei tea sellist deodoranti nagu Lavilin. Mõni vast ikka on.
Igatahes ma alati imestan, kui kuulen, et keegi kasutab mingit muud deodoranti.
Sest see on täiesti imeline asi, see Lavilin. Kasutan teda juba palju aastaid, aga sel kevadel, kui karp pärast nelja-aastast kestmist tühjaks sai, ei leidnud korraga enam ühtegi kosmeetikapoodi, kust seda kraami saada oleks. Null.
Püüdsin siis mingi suvalise mineraaldeoga, mis lubas 24 tundi toimida, hakkama saada.
Väga õudne oli. Juhtus see postitus. Ja siis see, et pidi 2-3 korda päevas duši all käima ja korralikult raseerima hakkama ja mis kõik veel.
Siis leidsin, et Lavilini müüakse Eestis ju apteekides.

Õndsus.

Esmaspäev, 3. detsember 2012

Ok, see ei olnud kana.

Igasuguseid teisi linde (mh kukke) võib selleks suleliseks, kes mu mõttelistes tubades ringi tuiskab, oletada, aga see 

ei

ole

kana.

Kindel värk.

Seisad öösel linnas, vaatad taevasse ja helbeid muudkui langeb. Varbad on külmad, buss ei tule, Edgari sinine jõulukaunistus särab laternaposti otsas nagu pool kaubamaja.
Sina vaatad aga lendavaid lumepudemeid, nende kaootilisest heljumisest vormuvaid mustreid, ja naeratad endamisi.
Aina naeratad ja naeratad.

***

Muude uudistena võiks märkida, et Täheaeg 11 on väljas. Link viib e-raamatu juurde, aga paberväljaanne peaks kah neil päevil poodi jõudma.
Traditsioone järgides lugesin, autorieksemplari kätte saanud, kohe oma loo läbi ja kui mõned puuduvad komad ja umbes 15 väga häirivat sõnakordust välja arvata (et toimetajad neid ka kunagi ei märka!), on see üllatavalt hea.
Maht on 74 lehekülge, nii et 15 märgatavat sõnakordust vast ei hävita teie lugemiselamust täielikult.
Olin ise täiega haaratud =) ning soovitan südamest.

"Täheaja" uus, ajakirjalikum kujundus nõuab veel harjumist, aga samas, hah! Milline motivatsioon lõpuks ajakirjast välja saada ja päris oma proosaraamatuni pürgida!

Laupäev, 1. detsember 2012

Südamete murdumise maja

Ärkasin üles selle peale, et mu poeg luges kõva häälega päkapikusalmi - ja taipasin seda kuuldes, et öösel oli, khm päkapikk, khm, unustanud, et täna algas detsember.
Isegi kui tal tegelikult on kommivaru täiesti olemas.
Võimalikest üks kõige halvemaid hommikualgusi.
Üritasin vähemalt äratuskellani edasi magada, aga lapsed läksid teises toas loomulikult kaklema, keegi nuttis, keegi karjus, ning ma tirisin teki üle pea ja mõtlesin põgenemiseks välja ühe loo.

See tuli täiesti lohutu. Nii kurb, et ma keeldun teda kirja panemast, kuni sinna mingit natukenegi helgemat meeleolu sisse pole kasvanud. Vaikimisest, üksildusest, reetmisdilemmast ja vääramatuse aktsepteerimisesest. Armastusest ja usaldusest, muidugi, ja sellest, kuidas need ka tugevad haavatavaks teevad.
Oh, milliseid kohutavaid palmikuid sellest kõigest punuda annab!
Lihtsalt öeldes õudne.

Ning kui siis lohutuseks epl-i lugema läksin, sest täna on ometi Kiviräha-päev, meenutas Kivirähk mulle, et Ansip ja Michal on ka ikka veel ametis ja seda nägu, et nii peabki, see on normaalne. 

***

Veider lugu.
Tegelikult ma ei ole üldse õnnetu, aga ikka on juba 3 postitust täis sünkjat tumepruuni kurbusevilla.
See on vist sellest, et olen parasjagu lahti nagu lindu koju ootav aken, ja kogu külm pahiseb kah otse sisse. Külm pahiseb sisse - ja mina seisan ihualasti ning ootan naeratades oma ronka, kajakat või misiganes ta ongi.
Leevike. Siniraag.
Kana?