Neljapäev, 30. jaanuar 2014

Teha hästi ja saada preemia

Seisan perroonil ja mõtlen, kuidas ma olen täpselt samasugune kui too autistlik laps autistlike laste koolis, kus ma praktikal käin.
Samad tungid. Sama nördimus, kui teen hästi, aga tunnustust ei tule. Sama üllatus ning kiire vajadus uusi piire katsetada, kui teen mitte väga hästi, aga preemia ikkagi tuleb.
Sama raev, kui on tunne, et oled olnud üleni pai, aga maailmal on selles kama.
Siis tuleb meelde, et õigupoolest näib minuga väga sarnasena ka mu sealne lemmikboss.
Settib adumus, et autistlike laste kooli lemmikboss ja autistlik laps on peaaegu täpselt ühesugused olendid: võrrand on sama, lihtsalt arvud erinevad.
Meil, suurematel, on rohkem kõnet ja muid rabelusvidinaid, aga ajame sama asja. Olla pai ja saada preemiat.

Lainena tulvav labasustunne kõliseb külmas õhus.  Panen silmad kinni.
Maailma labasuse tunne, inimene olemise labasus seal sees see kõige hullem. Iseenese labasus eriliselt terav ja ere, sest mina lisaks muule labasusele ka mõtlen sellest. Adun seda. Tunnetan oma labasust moel, mida võib-olla keegi teine sel perroonil ei taju, sest neil on illusioonid - ja illusioonid jätavad mulje inimlikkusest.
Katvast kultuurikihist.
Olla vähem mõistuslik jätab ju illusiooni, et oled rohkem mõistuslik.

Kui mul oleks ka midagi, millele loota, et oh, oleks mul (see ilus ja ahvatlev inimisend, suurem maja, auto, ilus teeserviis, aega reisida, uus beebi, kamin, oma hobune, oleks ise noorem ja ilusam), küll oleks siis elu parem - ma suudaksin vast sellest unistada ja unustada, et olen lihtsalt karjas head positsiooni ihkav loom.
Aga mul ei ole.

Kui mul oleks õhelevat usku mõnda neist sõnadest, millega püütakse teadvuste sisse ehitada midagi suvalisest kariloomast erinevat (jumal, hing, armastus, headus, õiglus, eesmärk, areng, täiustamine, lootus, sõprus, kunst, usaldus, usk, kui esimesena pähe tulevad nimetada) või kui mitte päriselt ehitada, siis vähemalt veenda teadvusi, et need miskid on olemas - ma saaksin peita oma näo nende sõnade taha ja mitte näha inimese kõikevaldavat sotsiaalset ja emotsionaalset labasust.
Aga mul ei ole.

Mul ei ole usku usku, haa =P

Loom, kes otsib sooja ja toitu ja karja.
Aga mis on siis kultuur, mis on see miski, mis peaks nagu andma mulle inimese näo ja olemuse, toitma mu mõistust ja ihasid?
Rong tuleb ja ma istun seal, raamat põlvedel, aga motivatsioonita seda avada. Labasus, labasus, lihtsalt sõnadesse rüütatud labasus. Ilusatesse sõnadesse rüütatud, sest see raamat on hea, aga - valetab.
Labasus.

Ebamäärane nostalgia aja järgi, kui ma seda lihtsust ja loomalikkust ei näinud. Aja järgi, mil ma kügelesin läbi päevade, veendumusel, et ainult mina olen mingi moondunud värdjas, kes ei sobitu, aga enamik teisi, vähemalt enamik täiskasvanud teisi, liigub ringi mingi teadlikkusega, tantsib mingi sisetundest läbi õmmeldud elegantse elutunnetusega läbi kõigi takistuste, ja alati, kui keegi raamatus ütleb end kelleski nägevat "midagi tabamatut", on tema ees tõesti midagi erilist, mitte lihtsalt vaatleja naiivne kalduvus unistamisele.
Nostalgia aja järgi, kui ma nägin teistes inimestes midagi, mille poole püüelda, mille poole alt üles vaadata, mida imetleda.
Kuidas üldse saab teist inimest imetleda, tema poole püüelda ja temasse uskuda? Me oleme ühesugused loomad, ja parimad meist on need, kes seda avalikult tunnistavad.  Avalikud loomad.
Või olgu - võid ju imetleda ja ihaldada ka, aga küsimus on lõpuks ikkagi selles, kui hästi sa suudad endale valetada.
Kui hea omaenda mõistuse eest põikleja sa oled?
Ikkagi nostalgia aja järele, kui see ilusa unelma nägemine teises oli veel võimalik.
Nostalgia aja järele, kui olin rumalam, sest kuigi iseennast tundsin toona kohutavalt halvasti (mõlemas mõttes), oli vähemalt teiste võlu ja laheduse illusioone võimalik uskuda.

Mis on kultuur, mõtlen ma seejärel, soojas rongis juustu süües. Mis on minu elus see, mida ma ei tee otsese kehalise mõnu jaoks või hormoonide siia-sinna tirimise tõttu, või seetõttu, et lapsest peale on õpetatud, et nii on kasulik?
Mida ma teen omaenda inimliku valikuna? Mis on minus kultuurne, mis on minus tsiviliseeritud ja inimlik ja vabalt valitud?

Sain kaks asja.
Suitsetamine (ok, ma suitsetan umbes sigareti kahe kuu jooksul, aga siiski) ja luule lugemine.

Proosalist ilukirjandust ma loen nagu loom, mõnu pärast.
Teaduslikke tekste ja filosoofiat loen ma üsna väikese mõnuga: mitte naudingust, vaid selleks, et ma loodan end sellega targemaks saavat. Kusjuures enamasti ei looda (ega saa) ma mingeid häid uusi vastuseid ega küsimusi. Lootus targemaks saada on tolle lugemise juures selline ajutreeningu lootus - idee, et kui ma loen palju teadust ja filosoofiat siis ma lihtsalt hakkan asjadest paremini aru saama seetõttu, et aju areneb.
Umbes sama põhjus, miks olevat hea matemaatikat õppida. Ma ei tea, kas see toimib, aga no lootus on.

Aga see püüdlus kuhugi ulatuda, millekski muutuda, targemaks saada - see ei ole asi iseenesest. See on tühi eesmärk, rühk mitte millegi poole. Ning vabadus teha midagi, mis ei paku ühtegi päris naudingut, ei ole pealegi see miski, mida ma inimlikkusena defineerida tahaksin - kui plaan on inimlikkuses midagigi head näha.
Luulet ma ei alusta mõnueeldusega nagu ilukirjanduslikku proosat (enamasti). Minuga ei juhtu kunagi nii, et loen luulekogu arvustust ja sees käib soe erutav põks teemal: oh, kui ma sellele raamatule küüned taha saan, milline nauding mind ees ootab!
Ma võtan luuletused kätte teadliku otsusega "Nüüd loen luulet, sest tahan end seestpoolt kraapida ja siluda korraga."
Kui on hea kogu, ei teki samas mingit teaduskirjanduse-lugemise-tüüpi hambad ristis läbimist, vaid mingi hoopis muu teadvusekanal avaneb ja haarab endasse sõnad, mille Teine on kirja pannud. Haarab kuidagi otsesemalt ja intutiivsemal  tasandil kui filosoofiat lugedes, ehedamalt ja ausamalt: vaid mõne lühikese reaga tekib side selle Teisega, kes kirjutas, ja nende Teistega, kes ka loevad ja ka intuitiivselt aru saavad ja end kaasahaaratuna tunnevad.
Sidusus kultuuris.
Ka nauding on olemas, kuigi ilma põneva proosa kaasahaaravuseta, hormoonilõksuta.
Vaba tahe, mis viib teiste inimeste ja ühise kultuuriga sidususe tunnetamiseni.

Noh, ja suitsetamisega on sama.
Miski ei kisu mind sinnapoole. Mingit kehalist vajadust tubaka järele mus ei ole. Mingit otsest kasu ma sellest ka ei näe, loom on sel teemal täiesti segaduses, et no miks?!
Lihtsalt miski, mida ma võin teha, sest see liigutus, sigareti huulte vahele riputamine, süütamine ja sissehingamine, kannab mu jaoks kultuuritaaka, mis iga kord meenub, iga kord endaga kaasa haarab. Ühendab mind kõigiga, kes suitsetavad ja suitsetanud on, ja kõigi kordadega, mil ma ise seda teinud olen. Kerkiv suitsujuga kinoekraanil. See, kuidas Corwin nõjatub laevareelingule ja süütab sigareti.
Vabad tahted, lugematud vabad tahted!
Ühisus vabas tahtes.
Kultuur. Luule ja suitsetamine.

Või olgu. Üks asi tuleb vbla veel, aga see ei ole lahe asi.

Nimelt kollased tähed.
Lasteraamatutes. Lasteaedade kleepetöödes. "Lihtsatel" piltidel. Kollased tähed.
Miks on tähed lasteaedade öötaevastes kollased?!
Isegi kuu on tegelikult enamasti valge ja ainult üsna harva kollane - aga tähed tegelikus taevas ei ole ju kunagi kollased? Marss (jah, ma tean, et see on planeet) vilgub vahel punakana ning Veenus punaka ja rohekana, aga enamasti on tähed valged või siis vast helesinised, kahvatud sinakad tuled öötaeva mustal või tumesinisel taustal.
Kes oli see, kes mõtles välja, et tähed pildiraamatutes peaksid olema kollased - ja miks seda traditsiooni hoitud on? Miks on meie kultuuris hea pidada tähti kollasteks? Kas me oleme tegelikult pärit mingilt teiselt planeedilt, kus tähed paistsid läbi atmosfääri kollastena? Kas see on viimane märk meie iidsest päritolust?

Oh.

Loomalikkus. Loomalikkus on märk meie iidsest päritolust. Ja see on ühtlasi ainus, mis teeb elu elamisväärseks, sest ainult hormoonide nauding ja karjalooma iha midagi teiste jaoks olla saab luua mingi illusiooni inimelu mõttekusest.

***

See pole olnud suurem asi jaanuar, tõesõna.

Laupäev, 25. jaanuar 2014

Tugeva mehe mõõt

- "Emme, aga kuidas see oli: kas sina jätsid maha minu issi ja (vanema õe nimi) issi või teistpidi?"
- "Mmm.... Kord nii, kord teisiti."
- "Kas sina jätsid maha (vanema õe nimi) issi?"
- "Mhmh, rangelt võttes küll, jah."
- "Jee, siis minu issi oli ikka suur ja tugev!"

Reede, 24. jaanuar 2014

Murdja loom

Räägitakse, et enamik mehi ja enamik naisi reageerivad millegi viltuminemisele vastupidiste süümustritega. Mehed (üldiselt, eks ole - mitte kõik) süüdistavad esmalt teisi ja kui kuidagi enam ei saa, siis hakkavad süüdistama ennast. Naised (jälle - üldiselt, mitte kõik) süüdistavad esmalt ennast, aga kui see kuidagi enam ei tepsi, hakkavad süüdistama teisi.

Mina olen väga tüüpiline naine =)

Niisiis, olles lõpetanud enda halvasti tundmise, et miks ma ei läinud 38.6 palavikuga praktikale ja ei nakatanud kõiki lapsi ja töötajaid ka oma gripiga, sain kohutavalt vihaseks oma kooli peale, mis mind üldse sinna olukorda pani, kus mulle nii loll mõte pähe sai tulla. Ja saatsin erinevatele instantsidele laiali sellise väga vihase kirja selle kohta, kuidas erinevate ainete kohustuslikkuse määra ja eriti kohustuslike asjade vahetult järjestikku paigutamise juures võiks nagu tudengi peale ka mõelda.

Seni tulnud vastused ütlevad mulle väga palju selle õppeasutuse kohta, kus ma õpin.
Päris rabav.

Või noh - tegelikult ju mitte. Tegelikult on loogiline, et tahetakse lihtsalt märatsev mutrike maha rahustada ja seejuures oma tegutsemise juures mitte midagi muuta, mitte möönda, et midagi on kuskil valesti ega üldse ajurakke liigutada.
Aga et mul on nüüd kellegi vastu võidelda, mitte lihtsalt enda pärast nutta, siis on vaimne seisund (e. tuju) kohe kõvasti parem.

Esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Sünnipäevapilt


Eelmise aasta lõpust, Manjaana tegi.

Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Võtsin skaibis oma viimase aja probleemid kokku

kriimuline: ma olen tegelikult üleni segaduses,
kriimuline: sest ma ei saa aru, kuidas elada nii, et oleks hea elu ja kõik poleks mu peale pahased samas.


Ja täpselt nii ongi.
Kolm vahetut edasilükkamatut rolli on kõik puudulikult täidetud ja pole ka kuskilt mingeid jõuvarusid ega asju kokku koguda ning vapraks-heaks hakata, sest kõik on niigi otsas juba ja täiega suren, 38 palavikku ja lihtsalt pask.

Lihtsalt pask.

Laupäev, 18. jaanuar 2014

Tee

... ja ma mõtlen, et lugedes kokku kõiki neid röövitud tõldu ja sadulast kistud mehi, ehmunud prouasid ja nende pehmeid kehi, kuule, valatud vere kruusitäisi ja kuuma päikese käes varitsetud tunde, mööda laupa voolanud higiliitreid ja noateritamise siuh-siuh helisid, tundub, et see arv saab liialt suur, et mahtuda ühte elusse, ühe naise pihkudesse ja mõtetesse.
Arme, haudu ja musti lõkketa öid püüan ma kokku lugeda, kuid iga kord kaotan järje.
Kõike saab rohkem, kui meeles pidada jaksan - kas see tähendab, et seda oligi lõputu arv?
On siiamaani lõputa arv?
Kuidas saab olla arme mu kehal lõputa arvul ja arme mu mõtteis lõputa hulgal, kui ma ometi pole isegi kuigi suur? Vahel surun iseend rusikasse ning kaon sinna täiesti ära. Surun mälestused rusikasse ja neist saab vaid õhuke higikord, ei midagi, millesse küüsigi vajutada annaks, et valu kägarasse pressida ning lömastada, endast eemale heita.
Vahel püüan leida iseennast, leida teda kellenagi, kelle tegusid ja mõtteid mingi järjepidevusega jälgida saaks, kuid kaon endal käest, kaon endal käest nagu raha, iha või lapse lõhn, kelle ise sünnitasin, ise vastu võtsin ja ise kiriku ukse taha jätsin.
Päike lõõskab, tolm ja lõikehein muudavad õhu karedaks, aga lõhnavaks. Leian oma kaheksa puuga salu, vana tuttava kivi ning niiske koha liivas, libisen nende mustade tammede varjus sadulast ja surun näo hobuse kaela, kellele ma nime ei anna. Ta on soe ja elus ja lõhnab veel magusamalt kui õhtu ning päikeseloojang.
Kui see ratsu sureb, kriisates ja maad oma eluverega läbi leotades, ma ei leina, vaid valjastan uue. Olen teinud nõnda juba lugematuid kordi. Teen veel ja veel.
Aastad mu ees ja järel tõusevad ja langevad samamoodi kui tee punane tolm, ja mina olen ikka veel siin. Vahel küsin neilt aega, ostes külast või linnakesest nööri, viksi ja moona, aga kuud ja aastad tunduvad nende sõnades vilkuvat edasi ja tagasi ning mul on ammugi segi, olen ma kolmkümmend seitse, viiskümmend seitse, kakskümmend seitse, või seitseteist.
Päike tõuseb ja loojub, kõrbeharakas naerab ning öö valgub must mööda ja läbi kui terasse hõõrutud õli.

Võib-olla olen ma neetud, surutud püsima aega, mis ei liigu tuulena edasi, vaid voolab ringiratast nagu veri soontes.
Aga võib-olla pole see lugematu arv kõike ikka veel kõik ja minu aeg tuleb, kunagi, kui kõik saab tehtud ja valmis.
Ja tuleb ta siis valges kleidis tüdrukuna, püstol käes ja hülgamissüüdistus huulil, või silmuse, või kotkana, kelle turjal söösta taevasse ja leida endale koht päikese südames - seni kuni ta tuleb, teritan ma nuga ja higistan Kollaste mägede varjus ja valan verd kannutäis kannutäie järel, sest see on minu tee.

Neljapäev, 16. jaanuar 2014

Nälja-aastad e. sunnitöö

Ausõna, ma tegelikult tahaksin kirjutada midagi mõistlikku.
Täpsemalt vootegevustest, eluvoost, voogamisest ja sellest, kuidas kohustused ei lase vool tekkidagi ja mu elu on praegu nagu legodest ehitamine, teades, et kõik lõhutakse öösel ära ja hommikul alustad otsast. Iga tegevus on nagu järgmine legotükk, mis paigale panna, ja hulluksminemise vastu aitab see, et ei vaata paigalepanemist nõudvate tükkide kuhja , vaid mõtledki ainult järgmisele tükile.

Aga kahjuks olen liiga väsinud, et mingit artikuleeritud juttu ajada, nii et jääb kirjutamata.

Mu ainus natukenegi voogav aeg on õhtul pärast toiduvalmistamist ja enne voodisseminekut, ja seega on raske magama saada. Sest homme on jälle need kuradi legod terve päev otsa ja nii mõnus on samas tunda, et nokitsen üht ja teist, loen mingit artiklit ja kuus võõrast blogiposti järjest, lobisen võib-olla skaibis ka, ja see on Minu Aeg, kasutamiseks nagu tahan.
Magada on ka mõnus, muidugi, aga ma ei tea magamise ajal tihtipeale, et ma magan, ega saa seda seega vabadusena nautida.
Niisiis suren väsimusse. Üsna aktiivselt ja progressiivselt.

Kui ma varsti ei omanda mingisugustki vabadust, võimalust ise oma aega kontrollida ja voolama lasta, hakkan jälle suitsetama ja suren hoopis sellesse.
Ma ei suuda elada niimoodi, viimseni tõhusaks ja plaanikohaseks moduleerituna.

Laupäev, 11. jaanuar 2014

Dialoogid

Mõtlesin ükspäev selle üle, miks raamatudialoogid on nii sageli nii palju rohkem ütlevad kui päris vestlused.
Noh, näiteks kaks sõpra mingis kujuteldavas raamatus võiksid pidada nt sellise dialoogi:

- "Ma arvan, et siitkaudu," sõnab üks, näitades eriti pimeda ja haisva kangialuse poole.
Teine silmitseb esmalt kangialust, siis sõpra korraga vastikuse ja lootusetusega:
"Tead, mis su peamine viga on?" küsib ta. "Sa ei lihtsalt ei saa kunagi ühtegi jälge külmaks lasta. Ükskõik, kui jälki urkasse see ka ei viiks!"
Esimene muigab ning pöörab väga väljendusrikka pilgu teise valgest ja mustast lakknahast eritellimusel tehtud kingadele.
"Mul pole vist vaja välja öeldagi, mis on sinu peamine viga. Need kingad ütlevad seda ise, ei, lausa karjuvad. Loodame, et need kaabakad seal sees on juba silmini täis ja ei pane su röökivaid kingi tähele, sest muidu ei pääse me neile millegi vargsuselähedase abil ligi ja sellest loost saab üks kuradima kole veresaun."
"Kuule, ainus põhjus, miks me selles "loos" oleme, oled sina ja su kuradi vajadus oma nina igast sita sisse toppida," poriseb teine, ettevaatlikult kuse- ja sopaloikude vahel edasi loovides, ning nad kaovad meie kui lugejate silmist haisvasse kangialusesse ja kahtlemata järgnevasse seiklusse.

Aga selle pisikese vestluse abil oleme me saanud nende osas ilmatuma targaks. Teame, et nad ei hoia end üksteisega tagasi, näidates sellega omavahelise sideme jõudu ja tihedust. Teame, et neil on tumehalli huumorimeelt ja oskust nautida üksteise ja iseenda kaeblemist ka ohtlikes olukordades. Lisaks on vähemalt üks neist jahiinstinktiga ja teine (kes esimesega visalt kaasas jõlgub, nii et eks temalgi on mingi jahiind tegelikult hinges, onju) edev ning nad moodustavad sellise toreda dünaamilise duo, millest on lihtsalt lust lugeda, kuna "tead, mis on sinu peamine viga"-jutt sisaldas sõnastamata, aga ometi ilmselget lisa "aga ma armastan sind su vigadest hoolimata buldogi visadusega, sest muidu oled sa ju silmini äge" ja edasi lugedes on oodata vähemalt ühte seda suurejoonelist kiindumust (ja tegelaste vähemalt sama suurejoonelist ägedust) allajoonivat stseeni

Noh, ja siis on päris elu.
Kus inimesed loovivad kogu aeg üksteise võimalike õrnade kohtade, ebakindluste ja potentsiaalsete tüliõunte või rütmist väljakukkumiste ümbert ringi nagu too teine sõber oma õrnade kingadega kuse- ja sopaloikude vahel, ja paneme tähele, et üksteisest räägivad nad tegelikult üliharva.
Igaüks paneb omaenda monoloogi iseendast ja kõige tugevam omavaheline haakumine tekib siis, kui rääkitakse kellestki kolmandast - sest see on hetk, kus väljendatakse oma ettekujutust inimlikest väärtustest ja väärustest ja võib uduselt aimata ka suhtumist teisesse. Võib-olla söandatakse tolle kolmanda kohta öelda ka midagi negatiivset ja sellega midagi otsest sõnastamata teisele teada anda "seda viga sul minu meelest pole".
Aga sealt edasi naljalt ei jõuta. Seda viga, mis on, sõnadesse ei panda, vaid räägitakse viisakalt, isegi isiklikel teemadel visalt viisakalt, sündsuse piires ja nii ongi.

Sest sellist sidet, mida ei kardetaks lõhkuda - sellist sidet naljalt päris elus ei kohtagi mujal kui sugulaste vahel.
Vähemalt mina ei kohta.
Vahel ma püüan, üritan luua seda lähedast ruumi, mis tekib pärast üksteise ausat haavamist ja sellega toime tulemist, üritan luua vaba armastuse õhkkonda - ja tunnen end pärast enamasti täieliku eeslina. Sest saavutan ainult asjatu draama, tobeda lapsiku rabelemise, mille siis teine pool heal juhul malbelt unustab ja igavesti ignoreerib. Kogu me suhe jätkub täpselt nagu enne, ainult veidi ettevaatlikumalt, sest häh, ma võin vahel ära flippida, ja nüüd nad teavad seda.
...ja mingis mõttes on see põhjatult kurb avastus.

***

Käin lihapoes (mis pole enam see hea lihapood, aga parem ikka kui Säästumarket) ja väljudes toetan koti radiaatorile, et kotilukk kinni tõmmata. Minu selja tagant tulevad õue ka lihunik ja müüja, kes lähevad suitsu tegema, ning lihunik sõnab mulle:
"Meil on tegelikult nii peen pood, et saalis on pink, kuhu saab kotti toetada. Pensionärid võivad seal jalga ka puhata, kui väsinud on."
"Vinge," vastan eemaolevalt, kotiluku kinni saanud, aga lihamüüja (noor poiss, nii 22-24) turtsatab ning korraga muutub lihuniku hääl paaniliseks: "Ei, mitte selles mõttes! Üldse mitte selles mõttes, ma lihtsalt... " ja ta kaotab kõnevõime.

Nädala parim hetk.

Neljapäev, 9. jaanuar 2014

Lähedusest vol II

Täna oli selline asi, mida tavaliselt ei ole.

See, et jooksen tormiga võidu ja tormi harjal, on normaalne.
See, et tormi lakates olen kurb, istun omaette veidi aega mingis kurnatud pisara- ja kaltsuhunnikus ja siis leian mingi laisa voo ja loksun selles nagu kausist välja valguvas piimakissellis, on ka normaalne.

Aga see, et ma kukun tormi seljast maha - seda iga päev ei juhtu ja tegelikult pole mul erilist tahtmist sellest kirjutada, sest ma ei õppinud midagi ära (nt "ära enam nii tee"), ning imagoloogiliselt oleks tore kõik see nende eest, kes pealt ei näinud, maha salata ja teha nägu, et suudan alati tormi harjal sellega kaasa söösta ja kunagi ei juhtu nii nagu täna.

Aga tegelikult ei pea ma ju seda päevikut selleks, et teeselda mingit paremat inimest, kui ma olen.
Ma püüan olla nii hea, kui suudan, nii õnnelik, kui suudan, nii tõhus kui suudan, ja osata ka selle osaga toime tulla, et olen inimene. Juba definitsiooni põhjal on inimene täiusevaba, võimetu kogu aeg ainult oivalisusteks oma elus ja päris olulise protsendi jagu on ta lihtsalt oma instinktide ja hormoonide ori.
Lisaks ei ole mul ka häbi elik ma käitusin tegelikult enda kohta adekvaatselt ega teinud kellelegi halba ja võib vast isegi öelda, et olin julge ja aus ja see oli - ilus päev?

Sest oli ka elamus inimeste headuse osas.
Ses osas, kuidas saab kontakti.
Ning selle osas, kuidas see teise inimese inimlik püüd olla inimlik mul alati kuhugi koore alla läheb ja kangutab lahti tasemed, mis ei liigahtagi viha või ebaõnnestumise peale, samuti.

Phmt selgus, et eelmise postituse kommentaariumis sai oldud natuke liiga optimistlik ja lootusrikas, sest mu viimase sekundi projekt ikkagi kaitsmiselt läbi ei lähe (ma unustasin, mitu allikat peab olema, nt). Ja ühtlasi on meil seal üks haukuv õppejõud. S.t. ma teadsin varem ka, et on, aga ta polnud minu peale haukunud, sest ma ei olnud absoluutselt üheski seminaris kohal käinud ega midagi ette kandnud, ning seega oli kogemus siiski esmakordne ja üsna omapärane.
Kui ta oli minu peale neli korda haukunud (harrastab lause keskel vahele segamist, agressiivset lampteemalist ründeküsimist, mille peale enamik teisi üliõpilasi hakkas hämama, aga mina olen konkreetne inimene ja kui mult küsitakse, mitmes seminaris ma olen kohal käinud ja ma olen nullis, siis nii ma ka ütlen, sarkastilist rünnet stiilis "preili kindlasti teab seda, sest ta on nii tark, et tal pole vaja seminarides kohal käia" jms) oli mul talle nii palju öelda: "Ma saan aru, et teil on õigus olla pahane ja rahulolematu minu tööga, aga kas te palun väljendaksite seda pisut sõbralikumalt?"
Mispeale tema poolt tuli mingi järjekordne põlglik haugatus, aga omaenda kergeks üllatuseks suutsin ikkagi nii tema kui teiste õppejõududega edasi mingit normaalset dialoogi pidada selles kaunis kuumaks köetud õhkkonnas. Sain asju teada, käitusin ise normaalselt ja moodustasin täislauseid - aga kui ma olin viimaks maha istunud ja too haukuja hakkas iga järgmise ja ülejärgmise ettekandja vigade peale (mis minu omadele alla ei jäänud ja kohati isegi ületasid) mulle otsa vahtima esmalt jälle ründeküsima ja kui ma ei teadnud, seletama, et ta seepärast kordab asju, et need meelde jääksid ja hiljem lõputöö ajal oleks meil lihtsam, valgusid mulle alguses mõned pisarad silma ja siis lõpuks ma istusin seal, kuulasin ja nutsin. Mismõttes ta on nii kuri ja siis korraga sõbralik ja räägib minu huvidest?
Nutsin ja isegi ei varjanud seda, sest noh.
Mis seal ikka.
Vähemalt ei hakanud ma nutma audika ees, seal ma olin täiesti ok.

Muuseas võin selle kogemuse põhjal soovitada Isadora vildika-tüüpi silmalainerit, sest käisin Selverist läbi silmi värvimas enne, kasutasin seda, ja siis nutsin väikeste vahedega umbes kolm tundi kuni kojujõudmiseni välja ja kodus peeglisse vaadates olid mul ilusad siledad värviga silmad. Natuke puudrit ninale ja samahästi oleks võinud minna fotograafi juurde otseteed.
Muidugi mitte nutmise ajal, siis ma näen välja sama jube kui kõik päris inimesed nuttes ja veel natuke jubedamgi. Ikka vahepeal või pärast.

Nojah, pisardasin siis oma pingis natuke ja mitte eriti murtult. See oli täpselt selline nutt, et ma samal ajal istun ma mõtlen, et tegelt kui ma saaks nüüd sellest sõbralikkusest seal rünnaku lõpus üle, siis oleks ok, sest midagi ei ole tegelikult ju halvasti.
Ja siis tuli teine õppejõud, kutsus mu ukse taha ja rääkis seal, kuidas sellest minu tööst tõotab tulla väga hea töö, kui ma need paar viga ära parandan ja kõik kasutatud kirjanduse ikka kirja ka panen, aga et jah, see uurimistöö reeglite järgi kirjutamine ei ole niisama ja vahel mõnes seminaris kohal käia ei tee paha, ja siis ma muidugi jälle pidin pisaratesse UPPUMA.
Õppejõud läks tagasi järgmist ettekandjat kuulama ja mina läksin kempsu ja phmt ulgusin seal häälega juba.

Aga noh, suur pihutäis paberkäterätte kaasa ja audikasse tagasi, sest mis ma ikka end kempsus peidan. Midagi piinlikumat kui avalikkuse ees nutmine ma nagunii enam ei tee ja see on tehtud niiehknii.
Kusjuures keegi oli mulle ukse lahti jätnud, mingist märkusest taipasin, et mind oli sealt uksest otsimas käidud. Kuidas nad nii... keegi märkas mind! Keegi märkas, et ma tagasi ei tulnud! Issand, kui armas neist!
Aga õnneks keegi enam midagi lahket ei öelnud vähemalt ja kui üritus läbi, olin nutmise kontrolli alla saanud ja käisin läbi (peaaegu tühjast) arvutiklassist, et rongiaega vaadata. Jäin seal ühte kirja kirjutama, püüdsin seal kaitsmiskogemust kuidagi sõnadesse panna - ja hakkasin uuesti natuke nutma.
Ja kuradikurat!
Kena sire selg koos heledate juustega kõige aknaalusema arvuti taga selgus olema mu kursaõe oma, kes pidi mulle kaks korda tere ütlema, et ma teda üldse märkaksin, ja arvas mulle mu punasilmsesse ja -ninasesse näkku vaadates, et mul on nohu. Aga selleks hetkeks oli mul juba sügavalt "nutan ja mis siis?!" ning ütlesingi talle, et eih, ma nutan.
Mis on halvasti, mis juhtus?
Eriti ei midagi, lihtsalt viimase nädala pinge - ja valasin kõik selle loo talle kaela.
Ta tuli minu juurde istuma, rääkis, kuidas tal hiljuti oli üsna samamoodi, et midagi pole halvasti, aga pinge ja väsimus on nii suur, et mingi pisimagi ajendi peale läheb kraan lahti, ja soovitas veini ja und, mida tema ema talle oli soovitanud.
Klaas veini ja voodisse.
Pakkus kusjuures lausa abi töökirjutamise juures, kui mul peaks vaja minema, ja murdis mu südame phmt tükikesteks sellega, et ta mulle niigi meeldib, aga et ta oli selline hea ja arvestav ja me tegelt ei ole mingit erilised omavahel suhtlejad - aga ta nii püüdis, tuli ligi ja tegi aktiivset kuulamist ja pakkus lähedust.
See oli temast nii armas, et ma rongi peale minnes nutsin terve tee ja siis rongis muudkui edasi.

Sest nagu ütles Malin Peterile Tjorveni-raamatus: "Ära ole minu vastu lahke. Sest muidu ma nutan nii, et tuleb uputus."

Millega ma ei taha öelda, et tegelikult ei tohiks olla lahke. Lahkus on hea. Mis siis, et just lahkus ongi see, mis uputuse vallandab - see tekitab ka sideme. Tükikese lähedust, tunde, et oled olemas, keegi näeb, keegi märkab. Uputus on selles kontekstis hea asi.
Aga kui sa ikka tõsiselt vihane pole nutja peale, hoidu ütlemast "Mis sa ikka nutad, see on tühiasi." Sest seepeale inimene vihastab, tunneb end üksijäetuna ja tõesti lõpetab nutmise, sest mis siin ikka nutta, elu annabki jalaga kogu aeg, vaja vastu hammustada.
Aga ka teievahelisele lähedusevõimalusele oled korraliku kabelimatsu andnud.

Siis ma tulin koju, püüdsin natuke kirjutada, aga kuidagi aju ei töötanud väga hästi.
Keerasin muusika kõvaks ja tantsisin veidi, muuhulgas alloleva loo järgi.



Helistasin lastele, tegin kindlaks, et mõlemad on elus. Võtsin klaasipõhja jagu brändit purgitäie vahukoore juurde ja läksin siis voodisse, sest nii ilusti esitatud soovitust nagu kursaõe oma tasub võimaluste piires tõesti kuulata.
Kolm tundi hiljem ärkasin ja kirjutasin kahe tunniga teile selle postituse, sest kaine kaalutlus teemal "inimlikkuse ja läheduse olemus" ütles, et nii on õige teha.

Pealegi, kui kella ühe paiku nuttes rongi peale läksin, nägin jaamas jaanuarikuist vikerkaart, päikest, vihma ja sinitaevast korraga.
Mis oli päris jõuline metafoor.

Teisipäev, 7. jaanuar 2014

Vana vagu

Noh, hakkaski aasta jälle peale.
Kolmandat - ei, neljandat, see on eilne postitus - päeva järjest jooksen nagu segane ainult selleks, et paigale jääda.
(Et edasi jõuda, peaksin jooksma kaks korda kiiremini, loomulikult.)

Kell 6.13 üles.
Kohv keema, paar (no ok, umbes 165) kõhulihast. Kohvivesi tassi, veevanni plekkkruus šokolaadiga. Paar selja ja paar kõhulihast (vastavalt 66 ja umbes 180). Šokolaadiglasuur koogile, kookoshelbed peale, kingitus kapist välja, vahukoor vahustada. Veel mõned seljalihased, pesen enda ära ja tirin päevariided selga. Segan vahukoore sisse kohupiima, raban kingituse ja koogi, lülitan arvuti sisse ning kuni ta käivitub, äratan sünnipäevalapsest Tütarlapse lauluga.
Kell on 7.05.
Poeglaps ärkab ka. "Sinu pärast pidin ma kümme sekundit varem ärkama!" käratab ta mulle nördinult. Laotan puhtad riided vooditele, taon parooli pildi ette võtnud arvutisse sisse ja lidun kööki, kus koorin apelsine ja pakin oma koti kokku. Joon kohvi ja lõikan kööki ilmuva sünnipäevalapse loal koogi lahti.
Kraban kohvi, oma apelsini ja vahukoorega kohupiima ja suundun arvutisse järele vaatama, kuhu ma täpselt praktikale pean minema.
Tuvastan aadressi, sihtjaamast on vaja minna umbes 7 minuti kaugusele.

(Muide, seda postitust kirjutan teist päeva, sest esimesel kell 21.19 võttis aju kätte ja aeglustas tööd 60% jagu, sest liiga palju avatud programme - ja mul oli väga vaja oma 200 sõna päevas täis ilukirjutada.
Sest elu on näidanud, et kui pidada seda 200-sõna asja vältimatuks rutiiniks, suudangi iga päev oma 200 sõna valmis produtseerida. Aga kui pidada seda asjaks, mida ma ei tee, kui olen suremas (haigusest, kurbusest, vihast, väsimusest, ajapuudusest, laste kisast või põnevusest kellegi teise raamatut lugedes), selgub ainult, et olen kuidagi väga sageli suremas ja produktiivsus langeb nagu kivi katuselt.)

Kui olin esmalt Poeglapse ja siis ka enda koos sünnipäevalapsega viimaks kodust välja saanud, rongi peale lidunud ja sellega praktikajaama sõitnud, kand-varvas meetodil arvutist tuvastatud õigesse kohta jõudnud ja end valvelauatädile esitlenud, selgus, et see oli täiesti vale maja ja ma pidanuks olema hoopis kaks bussipeatust kaugemal.
Bussini 15 minutit, kella üheksani 8 minutit. Lippasin siis jalgsi kohale, loomulikult hilinesin ja niipea, kui uksest sisse sain, pandi kohe tööle.

Olen vist paar korda ka maininud, et olen natuke halb uute inimeste ja kohtadega.
Eriti halb on nendega harjuda siis, kui keegi ümbruskonnas lisaks muudele vaevadele käitub ettearvamatult. S.t. on tükk aega ühesugune ja siis teeb midagi ootamatut.
Aa, et see jäi vist mainimata, et nüüd on mul vaimse tervise õenduse praktika. Ettearvamatust süle ja seljaga.

Kuus tundi hiljem olin LAIP.
Tegelikult oli aju lukus juba kella 10-ks, aga no polnud parata, põrnitsesin klaassilmselt enda ette ja kannatasin ära. Niipea, kui tahtsin kuhugi seinal rippuvasse tutvustusteksti või kaasavõetud raamatusse õudse uue maailma eest peitu minna, tegi mõni klient-patsient midagi, mida pidanuks märkama (ja soovitavavalt eos lämmatama) ja siis oli süütunne lisaks kõigile muudele vaimsetele piinadele lisaks.

Väga õudne.
Kuigi inimesed, nii personal kui asjaosalised, on tegelikult armsad enamjaolt.
Aga no nii väsinud olen, et lihtsalt ulu.

Ulgumise asemel läksin ent pärast praktikat hoopis ujulasse, sest mingil segasushetkel otsustasin, et ujun (lisaks muule spordile, eelkõige lõualagetamistele, sest tõsta ma jätkuvalt ei jaksa) jaanuaris 15 km (ei tundugi nii palju, eks ole - eriti kui teil on ka tuttavaid, kes ujuvad nt 5 km igal hommikul vms) ja hankisin selleks ka kuukaardi.
Mul on õnnetuseks see häda, et kui vahepeal ei puhka, siis kipub kuskil 800 meetri peal jalatald krampi minema. Suvel pärisveekogudes mitte, aga basseinis millegipärast küll. Vbla on asi selles, et seal perioodiliselt lükkan end labajalaga lahti seinast?
Igatahes ei tule need 15 km üldse mingi 6-8 korraga kätte, seni olen 4 korda käinud ja skoor on täpselt 4400 m. Parem õlalihas valutab seejuures üsna kõvasti, miskipärast.
Vbla on šokeeritud, et peab palju vähem hiirt liigutama?

Nii et lisaks praktikale, õppevõlgade likvideerimisele ja kirjutamisele ma ka ujun kogu aeg, et poleks hetkegi planeerimatut aega.
Ning istun vahepeal saunas, sest sellega, et lähen esmalt sauna sooja, ma üldse motiveerin end ujulasse minema sedasi praktika abil surnuks väsitatud peast, nagu ma olen.

Ujumise ja jooksmisega ponnistamise suurepäraseks nähtavaks tulemuseks on see, et mu pealt lahkus pea igasugune lihasreljeef. Mul on selline tüütu kehatüüp: lihas muutub väga ruttu nähtamatuks, kui jooksvalt palju musklipunnitamisharjutusi ei tee. Läheb rasvakihi alla peitu phmt. Neid punnitusharjutusi pole ma aga umbes poolest detsembrist tõesti rohkem kui neljal päeval teinud, sest kes see kogu aeg jaksab ja joosta ja ujuda ju võib ka ja...
...ja nüüd on nõõ-mee.

No ja siis on kodu ja lapsed ja söögitegu ja õppimisel aitamine ja teise poolaasta õpikutele paberite panemine ja loovkirjutamine ja homme on mul pealegi arvestus.
Kell on 21 õhtul ja korralikku süvenenud õppimise asemel ma kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Mis mul arus on?!

Nojah, eks mul on arus see, et homme kuuest üles siis jälle, värske peaga mäletan paremini. (Kontrollitud fakt.)

Aga oi, kurat!
Miks mul on vaja nii rasket elu elada, et endast lugu pidada?! Kas kuidagi kergemini ei saa siis õnnelik olla?

Pühapäev, 5. jaanuar 2014

Surve

Selline hästi tõhus päev.
Ujud ja teed lõualangetusi. Venitad pärast korralikult ja sööd päev otsa ainult päris sööki.
Saun ja dušš endale ja lastele, puhtad voodipesud. Kirjutad nii üllatavalt palju tähtsat ilukirjandust ja kõik kirjasaanu tundub nii õige. Pesed puhtaks kaks masinatäit pesu, pesumasina, kõik suured peeglid, vannitoa kraanikausi, ja pesud sead pealegi kuivama ka. Kuivad pesud paned kappi.
Loed paarsada lehekülge ilukirjandust, lepid täpselt kokku homse perekohtumise ja mängu, käid nende jaoks poes, ja saad (tundub et) enne ühte veel voodissegi õhtul.
Ainus, mis päeva ära rikub, on teadmine, et homme seda kõike ei saa, sest homme on juba vaja kodust kaugele minna ja terve päev ära olla, aktiivsused, ülesanded ja nõme.
Olen ajaga täiesti kinni jooksnud jälle, sest millal siis kursatööprojekti vormistamine ikkagi, ja kas saaks natuke veel ainult kirjutada ja kodune olla?

Ja nüüd nüke: ainus põhjus, miks kõik  need asjad said täna tehtud, on teadmine, et homme ei saa. Homme on vaja kodust kaugele minna ja muid asju teha ja nõme.
Kui see äramineku- ja aktiivsuspäev oleks nt ülehomme, oleksin heal juhul saanud tehtud kolmandiku tänastest asjadest.
Sest pole survet - pole ka tegevust.

Selline tore inimene.

Reede, 3. jaanuar 2014

Nälg võib ikka olla igasuguste asjade järgi

Vedasin enda öösel normaalsel ajal magama. Täna raske ja tihe päev tulemas ning kogu sellest aastavahetusel rändamisest, nii tore, kui see oligi, näris keres ka ränk väsimus.
Vaja välja puhata. 9 tundi planeeritud und, õndsus ju!
Siis hommikul ergas ja vapper ja innukas ja kõik vajadused kaetud, jee!

Unes nägin, et läksin mingi seltskonnaga larpi jaoks süüa ostma ühest neist hiidsäästumarketitest, milline on näiteks Järvel. Seal tehti otse riiulite vahel 25 euro eest masinmaniküüri, nii et vajutad lakipudelile ning lakk phmt roomab ise küüntele täpselt õigesse kohta, ja pidi olema hästi kauapüsivat sorti värk ka. Sellal, kui mu kaaslased end vaimustunult lakkida lasid, seisin mina ukse kõrval ja kügelesin minema, sest 25 eurot küünte eest?
Ha.
Mitte mingil juhul.
Keegi vanaldane turvamees tuli mind tüütama. Tahtis kangesti juttu ajada ja avaldas sümpaatiat. Seda juhtub minuga ka päriselus sageli ja mul on üsna tugev vastureaktsioon tekkinud. Niisiis astusin pigem poest välja ning suundusin üle parkimisplatsi bussipeatuse poole, et ootan rahulikult seal ja saan omi mõtteid mõelda vähemalt.
Aga turvamees tuli muudkui järele ja siis ma jooksin, vahetasin jooksu pealt sugu, mõtlesin, et peaks koera ostma, tõusin madalalt lendu ja kui see kuramuse turvamees ka lendu tõusis, taipasin, et tegu pole tavalise poeturvamehega, vaid see on mingi koll ning nüüd läheb kohe võitluseks vähemalt elu, kui mitte millegi veel olulisema peale.
Mingil arusaamatul põhjusel ründas poeturvamees mind küünelõikuri küljes oleva küüneviiliga, nii et selle tema käest lahti kangutamine ja ise tema vastulöömine polnud eriti hirmus. (Vähemalt pole terav, eks ole.)
Tema muidugi koukis seepeale kuskilt välja üsna kurja olemisega taskunoa, aga kuna mina olin juba ära veendunud, et küüneviil on maagiline ja seega hakkab kollide peale hästi, olin ka oma relvaga üsna rahul. Vehkisime umbes kahe meetri kõrgusel lennates abitult oma teradega üksteise poole, aga mina sain lendamise iga hetkega paremini kätte, võtsid vägevasti kõrgust ja kiirust sisse ja turvamees jäi maha.
Küll aga juhtus see, et mulle torkas lennates pähe, et tegelikult inimesed lennata ei oska ja niisiis olen ka mina mingi koll ju.
See oli selline natuke ebakindel hetk, aga lennata oli hirmus tore ja lisaks olin lennu pealt kindlalt otsustanud ka koera hankida ning mõte isiklikust ägedast põrgukoerast tegi tuju jälle päris heaks.
Lendasin sadamasse, kus ühe katamaraani moodi asjanduse peal ootas umbes kahe ja poole meetri pikkune elus luukere kuldse maski ja valge rüüga, et anda mulle üle minu koer, kes oli juba saatusest mulle mõeldud (ja seega oli ka selgitatud, kust see äkiline kinnisidee hankida koer - minu kollisaatus!)
Ühest aknast möödudes vilksasin vaadata ka oma peegeldust, mis nägigi välja üpris selline.... kollilik. Pungis kollased silmad kolmnurksete pupillidega, lömmis nägu, ebamäärane kahu lokke, huulteta suu kui vereta haav ja kaheharuline limpsav keel.
Mõtlesin asja üle järele ja leidsin, et phmt annab sellise näoga ka inimühiskonnas normaalselt elada, kui vaja on ja olen ise normaalne mees, ja maandusin paraja tümpsuga katamaraani peal, mis läks seepeale ümber.
Luukere kargas õhku ja maandus omakorda mingi poi otsas, kus ta siis graatsiliselt tasakaalu hoidis ja mind noomis, et niimoodi ikka laevale ei maanduta ja nüüd on mu koer ju puhta märg.
Aga mul polnud sellest midagi, me koeraga armastasime üksteist esimesest silmapilgust peale. Patsutasin teda (phmt nagu hästi suur rotveiler, ainult silmad nagu sulalaava), tema raputas end kuivaks ja lendasime koos uut korterit otsima, sest ilmuda vahetatud soo, põrgukoera ja kollinäoga vanasse ning teatada, et jaa, see olen ikka mina, tundus olevat endale mõttetu häda kaela kutsumine.

Ja siis ma ärkasin sellest üsna toredast unenäost üles ja visklesin kaks tundi voodis, suutmata uuesti uinuda. Kell 7.40 tõusin viimaks üles, tuvastasin, et kõht valutab, igalt poolt on halb, meel on kurb ja oh-kui-õudne. Nii nõme on kõik! Need ülesanded ja nende leegion! Täna, homme, ülehomme ja terve uus nädal otsa! Miks? Kust? Kuidas? Appi!

Ja siis saabus laekumine kontole.
Selline kergendunud tunne, nagu oleks nälg olnud ja sain viimaks midagi sooja süüa.