Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Kui on vaja öelda

...siis ütle välja, taevas küll!!

/pidas ära vestluse, mis oli 8 kuud ootel olnud ja tekitanud selle aja sees arvukalt ebamugavusi, kummalisi naeratusi ja segaseid olukordi.

Ma olen täiskasvanu küll, jah.
Lihtsalt - viivitusega.

Neljapäev, 24. veebruar 2011

Mida ma õppisin tänasest suurpuhastusest


* Kui tolmuimeja pole aasta osta märku andnud, et tolmukott on täis, võib asi olla lihtsalt selles, et lapsed on masinat näppinud ja kott on õigest kohast ära libisenud, miska tolmu on täis kogu imeja v.a. kott, mis on tõesti endiselt pooltühi.

* Hiigelsuur, kole ja ebafunktsionaalne mööbliese ruumis ei muutu ilusamaks, funktsionaalsemaks ega kohe kindlasti mitte pisemaks ja kergemaks, kui ta teise kohta nihutada.

* Oleks vaja mingit eraldi kohta riiete jaoks, mis ei ole enam täiesti puhtad, aga ka mitte pesukorvimustad veel. Kui nad kuhjuvad diivani- ja tugitoolikäetugedel, levivad nad varsti ühtlase kihina üle kogu toa ja vallutavad selle täielikult.

* Kui kohv lõppeb kodust keset koristuspäeva, jääb ainult iseennast süüdistada. Tõsiasi, et juba mitu kuud ei ole otsa lõppenud kempsupaber (milline imeline mälu mul on!), ei muuda midagi fakti juures, et kohvi lõppemine on äärmiselt ebameeldiv. Et koort kohvi jaoks on, tundub sellises olukorras veel erilise nöökimisena.

* Veidrad valkjad asjad kompostiämbri kaane vahel ei ole hajameelsushoos ära visatud seesamiseemned vaid äädikakärbeste munad. Räägitagu mis räägitakse, need on tegelikult päris pagana suured ja jõledad - mõelda, et me sööme sihandasi sügiseste puuviljade sees hulganisti ära, on üpris jäle.

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Haigus, väsimus ja peavalude peavalu

Vahel ma kahtlustan, et suudaksin teha palju rohkem, kui ma vaid rohkem tahaksin.

Siis aga tulevad peale haigus ja väsimus ja peavalude peavalu ja ma imestan, kuidas üldse midagi kunagi tehtud on saadud.

Tunnet, et kõik! rohkem tõesti ei suuda, ei suuda, EI SUUDA, kõik on antud - seda ikka on vahel olnud ka. Toimumise hetkel on piinav, aga jätab ereda mälestuse.
Esineb sellist tunnet palju harvemini kui tunnet "ma võin endale lubada laisk ja mõttetu olla, mul on piisavalt aega see heaks teha". Missugusele tundele järele andmine ei jäta aga üldse mingit mälestust ja on vaid mõõdukalt meeldiv.

Järelikult tasuks selliste võin-endale-lubada-mõtete pealetungi ajal endale meenutada, et aega ei pruugi olla ja tegelikult ma ei taha seda endale lubada. Kuna unistada, mõtiskleda ja isegi tööd teha on õigupoolest palju huvitavam kui molutada.
Hiljem võin muuseas ka olla haige ja väsinud ja peavalune ning asjade tegemine võtab nii umbes 6,8 korda rohkem energiat ja vaeva kui tervest ja erksast peast.
Või satub ette meeldivamaid asju teha kui ekraani jõllitamine ja Päevalehe netiversiooni lugemine, aga neid ei saa teha, sest on vaja töötada. Kuna too töö on ikka veel tegemata, sest varem oli vaja Postimees.ee kommentaare lugedes end siniseks vihastada. Kolm tundi järjest.

Tegelikult meeldib mulle laisk olla küll. Aga siis ausalt ja täie rauaga. Jutuka, filmi ja toidu seltsis, mitte mingeid võrgupäevikuid lugedes ja samas millimeeterhaaval töötegemist teeseldes.
See viimane, see on eluaja kulutamine ehk teisisõnu ja otse öeldes enese jupphaaval tapmine.

Neljapäev, 17. veebruar 2011

Asjad, mida mul on vahel vaja endale meelde tuletada

e. mõned mantrad koduste kordamisülesannetena

* Minu töö ei ole kõigile meeldida. (See ei ole muide ka võimalik.)

* Minu töö ei ole isegi kõigile meeldida, kes mulle meeldivad. (Muuhulgas seepärast, et seegi ei ole hästi võimalik).

* Enda hästi tundmine ei ole kuritegu. Isegi kui teised ei tunne end hästi. Painava süütunde korral aitab meenutus, et ega kellegi teisel ei lähe sellest paremaks, kui ka minul on halb.

* Sest minu töö tõesti on elada oma elu endale sobivaimal ja parimal viisi.

* Mina ei mõtle muidu kenadest inimestest seepärast halvasti, et nad vahel ebameeldivalt või suisa rumalalt käituvad. Pigem lisab see neile mu jaoks inimlikkust. Niisiis ei ole mingit alust oletada, et iga minu lollust ja eksimust igavesti meeles peetakse ja mind nende põhjal halvustatakse.
-> Kuigi kui samalaadseid veidrusi teha väga järjekindlalt, siis teatud renomee endale siiski korjab.

* Minu töö ei ole olla selline inimene, nagu keegi teine tahab mind olevat. Isegi kui see inimene mulle meeldib ja mina talle meeldin.

* Minu ülesanne on olla selline, nagu ma ise tahan end olevat.

* Mul on õigus eksida. Teisiti ei saa vigadest õppida.

* Ilma vigadest õppimata ei õpi (vähemalt mina) aga üldse midagi olulist.

Ja lisaks üks tähelepanek: kui mult eeldatakse mingit haledat käkki (ükskõik mis teemadel), ei ole mul ka suuremat indu, et midagi hirmus head valmis ponnistada.
Kui mult oodatakse midagi head, äratavad kõrged ootused mus kerget õudu, kuid ma vähemalt püüan, et nendeni küündida. Tavaliselt ajan lati maha, aga vähemalt ei jookse alt läbi.

Kõige paremini töötan siis, kui keegi mult üldse mitte midagi (ei head ega halba) ei oota.

Äärmuseni viidud "iseseisva töö" mõiste - keegi ei tea, et sa seda tööd teed. =)
Kahju, et sel juhul keegi ka palka ei maksa.

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Romantikapäeva eri


Hoiatus: tegu on ilukirjandusliku tekstiga. Kes selliseid asju ei salli, ärgu lugegu! Hilisemaid pretensioone arvesse ei võeta.

Kuninga aedades kõndisid elevandid ja paabulinnud ja kuninga naistemajas jalutasid puusade võnkudes ringi ilusad naised igalt poolt üle kogu keskmaailma.
Elevantide jalad olid suured ning silmad targad ja tüdinud. Naiste jalad olid enamjaolt väikesed, silmad aga veelgi targemad ja veelgi tüdinumad.
Kuningale olid nii aiad kui naistemaja vajalikud teistele näitamiseks ja vahel ka enda lõbustamiseks. Aga isegi paabulind vajab oma elule sügavamat sisu kui kellegi meelelahutus olemine, targematest olevustest nagu elevandid ja naised rääkimata.
Kuna see on muinasjutt, peaksin ma nüüd ütlema, et kõige ilusam ja kõige targem kuninga naistest oli Nias-su, aga ma ei tea, kas see on tõsi. Kuningal oli palju ilusaid ja tarku naisi. Võimalik, et üks või teine neist oli Nias-sust mõnda laadi arukuse või võlu poolest üle. Aga just Nias-su juurde oli valitseja tulnud selleks ööks, hoidnud teda oma ihu vastas ja saatnud pikki magusalõhnalisi tunde mööda aktiga, mis peaks olema seotud armastusega – aga kuningal oli nii palju tegemist, et ta oli armastuse unustanud ega sidunud seda seetõttu enam üldse mitte millegagi.
Ja kui kuningas oli rahuldatud ning lamas patjade vahel, päästis tark ja kaunis Nias-su tema kõrval põlvitades valla oma imelised ronkmustad juuksed ja need langesid tumeda kosena alla.
Kuningas sõrmitses raskeid siidjaid salke ja märkis naerdes. „Sa võinuks nad juba varem soengust lahti teha!“ ning Nias-su ei öelnud, et siis oleksid nad mõlemad tema juustele heitnud, ta peanahka kiskunud ja tal oleks olnud väga valus. Ta vaid naeratas vaikselt ja imepäraselt, heitis oma isanda kõrvale ja seadis pea tolle rinnale, nõnda et tema mustad juuksed katsid suurema osa nii kuningast kui asemest, kus nad koos lebasid.
Kuninga süda Nias-su põse all lõi nagu kõige tavalisemagi mehe oma.
Hommikul, kui tõusis apelsinikoore karva päike ja valgus naiste majas sillerdas nagu vedel mesi, tõusis kuningas üles ja Nias-su aitas talle kombekalt jalga ta kerged tuhvlid ja selga puhta siidrüü.
„Sa oled nii kaunis,“ ütles kuningas ja korraks oli tal rinnus tunne, nagu rebiks mingi vana haav end uuesti vallale. „Ütle, mida sa soovid, ja see saab sinu omaks!“
Ja Nias-su vaatas avaratest akendest aeda, seal jalutavaid elevante ja paabulinde. Ta oli väsinud ja kehanaudingutest õhevil, päikesetõus täitis ta unelmatega ja nii ütles ta kõigest tarkusest hoolimata välja ühe oma tõelistest igatsustest:
„Ma tahan... Mu kuningas, ma tahan rüüd, mis oleks uhke nagu paabulinnul ja päriselt minu oma!“
Kuningas naeratas.
Need naised ja nende edevus!
Selle pisiasjaga saavad tema nõunikud (kelle amet oligi hoolitseda selle eest, et ära tehtaks asjad, mida kuningas tahtis tehtud saavat) mängeldes hakkama ja see ei lähe isegi kuigi kalliks maksma.
„Aga muidugi, mu kaunis,“ ütles ta ning läks eineaeda sööma hommikueinet, mille olid valmistanud 16 orja ja serveerisid teised 16.
Juba samal õhtul tõi pikkade hallide vuntside ja suu ümber kogunenud kortsudega väärikas nõunik Nias-sule rüü, mille ta oli kuninga korraldusel naise jaoks valmistada lasknud.
Kuningal endal ei olnud naistemaja külastamiseks mahti.
Rüü oli sillerdavsinisest siidist ja vöö, mis seda ümber Nias-su sireda piha koos hoidma pidi, oli kaunistatud pikkade sügavvioletsete ja roheliste narmastega ning smaragdidega läbi tikitud.
Kuninga naine libistas kätt mööda libedat riiet ning naeratas nukralt. „See on väga ilus rõivas,“ sõnas ta. „Aga see on ju ainult võltsing, kas ei? See siid matkib paabulindu, lastes kandjal laenata tema värve. Värvid aga ei kuulu mulle vaid ikkagi talle. Mitte seda ei palunud ma kuningalt!“
Nõuandja heitis oma kokkukasvanud kulmude alt Nias-sule sünge pilgu, kõneles mõned mõõdetud, ent halvakspanevad sõnad ja lahkus, rüüd kaasa võttes. Nias-su ei pannud talle tema viisakusetust pahaks – kehval päeval võis kuningas naise vastusest kuulda saades nõunikku tolle taipamatuse eest karmilt karistada, ja nõunik teadis seda samuti väga hästi.
Aga Nias-su, ilus ja tark Nias-su, oli juba nii tüdinud, et ei hoidnud end ka nõuniku pärast tagasi.
Ta teadis, et nõunik ei varjaks eales oma arvamust tema heaolu nimel.
Kahe päeva pärast tuli terassil lebava ja igavusest tangidega hõbetraati keerutava Nias-su juurde teine nõunik. See oli kiilaspäine ja ulja kotkaninaga veel noor mees, kes meeliskles uhkeldavalt mõtte paistel, kuidas kuninga naised naistemaja tumedatest aknaavadest tema katmata ülakeha nähes piinlikku naudingut tunnevad.
Tal oli kaasas rüü.
Vaev, mida selle valmistajad olid näinud, pidi tõesti suur olema. Nias-su tõusis hämmeldunult, kutsus orja ning lasi end samba taha peitudes kingitusse rõivastada. Käsitöölised olid siidikangale sulg sule haaval kinnitanud paljude paljude isaste paabulindude kehakatted. Nias-su rindu ja õlgu katsid soomustena paabu sinised pisikesed rinnasuled ja pihalt langesid helde kosena alla pikad sabasuled, mida oli nii palju, et naise kannule jäi lohisema voogav slepp.
Kui ta paabusulisena taas terassile astus, mõtles nõunik, et see kleit polnudki nii halb mõte, kuigi nii paljud päris head õmblejad selle tegemise käigus piitsa said ja oma sõrmed verele töötasid. Naine nägi välja pimestavalt kaunis ja ühtlasi kuidagi – erakordne, tabamatu ja metsik.
Nias-su tõstis oma ühteaegu ümarad ja saledad käsivarred taeva poole ning sirutas end nagu lendu tõusev must luik. Keegi majas ahhetas valjusti ning eemalt aiast kostis elevantide pasundamist.
„See on oivaline rüü,“ ütles naine ja naeratas kurvalt, lastes kätel taas langeda. „Kuid see on röövitud – ja ma kardan, et julmalt – selle tõeliste omanike, ehtsate paabulindude seljast. Kui ma seda kannan, olen ma kaunis varas, aga ometi varas. Mitte seda ei palunud ma kuningalt!“
Ta astus rõivast välja ning tõmbas selga lihtsa valge siidmantli.
Nõunikul ei olnud vuntse, mida hammustada, nii et ta vaid kummardas ja lahkus, hirmuhigi seljal läikimas, paabulinnukleit käsivarrel.
Nias-su teadis, et varsti tuleb kolmas nõunik. Ta oli kuulnud palju muinaslugusid (noil aegadel räägiti neid rohkem kui tänapäeval) ning kolm oli alati otsustav arv. Ka tundis ta kuningat piisavalt teadmaks, et tema kuningas ei salli nurjumisi.
Nii et kui ka kolmanda nõuniku toodud kink teda ei rahulda, laseb kuningas ta tõenäoliselt peksta sinise-rohelise-lillakirjuks nagu paabulinnu, seob kinni ja jätab palee katusele päikese kätte aeglaselt surema. Sest kui üks naine on küsinud asja, mida kuningas oma lubadusest hoolimata talle anda ei taha, eks peab ju viga olema naises. Kindlasti mitte ei saa viga olla kuningas!
Nias-su aimas, et küllap tuleb kolmas nõunik kolm päeva pärast eelmist. Ta vaatas oma toa kõrgest aknast kaugele aedadesse, imetledes lopsakat, kõigis võimalikes toonides haljast taimestikku, õitsevat luuderohtu müüridel, mille harjadelt teritatud metallogad ülespoole küünitusid, ja taeva kartmatut säravsinist selle kõige kohal.
Aed oli ilus. Tõepoolest ilus.
Just nagu tema isegi.
Kolm päeva hiljem kolmandat nõunikku ei tulnud. Tuli kuningas ise. Tema paremal käsivarrel oli sinisest siidist rüü, vasemal paabulinnusulgedest. Orjad avasid talle uksi, tema järel tulid kaks nõunikku, aga kuningas ei märganud neist kedagi. Nias-su, mõtles mees, on pisut unistaja, pisut pirtsakas ja pisut ninakas, aga ta on väga kaunis ja peab minu järgi tõesti väga igatsema.
Sest eks olnud ta nende rõivastega rahulolematu seepärast, et ma ise neid talle ei andnud? Vaid siis, kui kuningas ise oma käega kingituse üle annab, ei saa selle kuuluvuses mingit kahtlust olla! Väga nutikas on Nias-su, tõepoolest.
Aga kui vaitseja jõudis Nias-su ruumidesse, leidis ta voodilt ainult naise hunnitud juuksed, mustad nagu kesköö, läikivad nagu vesi, ühest otsast musta paelaga kinni seotud.
„Mis see on?“ küsis kuningas jahmunult ja vihaselt, sest kuidas julges tema naine rikkuda ilu, mis kuulus temale, kuningale? „Kus on Nias-su?!“
Nõunikud taganesid uksest välja, kartes valitseja viha, ja langesid alles koridori kiviplaatidele jõudnuna põlvili, nagu oleksid selle liigutuse omavahel kokku leppinud. Aga kui vanem, vuntside ja kokkukasvanud kulmudega nõunik oli avanud suu ja madalal häälel vastamist alustanud: „Halastaja Armuline Kuldselt Hiilgav ja Kallisikiviselt Sädelev Armastatud ja Kõigist Targem Valitseja, kelle Jalge all kivid laulavad,“ kostis kõrgest aknast vali ja hirmuäratav müra. Selles oli kolinat ja mütsatusi, pauke ning inim- ja loomahäälset karjumist, ja kuningas pöördus ja nägi läbi akna oma haljast kaunist aiast kerkivat tolmupilve.
Nõunikud, kelle ta saatis selgust otsima, ei naasnudki.
Nende asemel tuli viimaks üks ori, kel polnud kuhugi põgeneda ega mingit valikut, kas ta täidab käsu või mitte. Ori roomas kuninga jalgade ette, kes istus ikka veel sealsamas Nias-su toas. Kõhuli lamav mees hoidis pilgu seinal, hoolikalt valitseja poole vaatamisest hoidudes.
„Oo Kõrgeimatest Kõrgeim ja Kalleimatest Kallim, kellega ma olen vääritu rääkima ja olen oma jultumuse tõttu surma ära teeninud,“ ütles ta selgel häälel, sest kuigi ta nagunii surema pidi, ei olnud põhjust saada enne pekstud ja piinatud arusaamatu pobisemise eest.
„On juhtunud nõnda, et elevandid Teie Imepärasuse aedades läksid metsikuks, murdsid maha aiavärava ja tormasid oma taltsutajate hüüdmistest hoolimata minema. Mõned valvurid, Armuline ja Targim, vannuvad, et tolmus nende ümber lendas kaasa kriiskav ja ulguv deemon, tulemõõk käes. Teised räägivad, et suure emase karjajuhi seljas istus keegi kasimata kerjuspoiss hirmuäratavalt säravate silmadega ja puhus elevandivilet. Tõde on aga kindlasti see, et kõik elevandid on läinud ja ratsasalk asub just praegu teele neid jälitama – midagi enamat, oo Võrreldamatult Üllas, ei osata nende juhtumiste kohta veel ütleda.“
Kuningas tõusis mõtlikult, vaatas aknast välja aia poole, keerutas sõrmede vahel Nias-su musti juukseid ja unustas hoopiski orja hukkamise temaga kõnelemise patu eest. Ori vingerdas end tagurpidi uksest välja ja pages tulistjalu, lootes, et ta kellelegi niipea enam meelde ei tule.
Aga kuninga rinnus valutas, just nagu oleks vana haav hakanud lahti rebenema, ja ta oli sügavalt vihane ning segaduses.
Kui Nias-su ei olnud oma kuningat enda juurde meelitada ihanud, mida oli ta siis tahtnud? Mida oli ta oma soovi soovides silmas pidanud?
Et seda teada saada (ja võib-olla ka selleks, et jultunud naist karistada, ta polnud isegi päris kindel), lasi kuningas teda otsida kogu riigist, igalt poolt. Ta lubas rikkaliku tasu iga teadmisekillu eest, mis Nias-su leidmisele kaasa aitaks.
Aga naine oli kadunud orgude uttu ja kuningas pidi lihtsalt hukkama hulga hanitajaid ja kelme ja lootusrikkaid õnnekütte, kes teda oma petujuttudega alt vedada üritasid. Tema rinnus valutas üks lahti kistud haav, aga ta ei osanud sellest valust õppida enne, kui leidis õpetaja.
Aga see on muidugi juba üks teine lugu. Ja kui hakata teisi lugusid rääkima, tuleks kõigepealt rääkida Nias-sust ja sellest, kuhu elevandid ta viisid.
Temast võiks rääkida veel palju lugusid. Aga mitte täna.
Vaadake, mina usun end teadvat, mida Nias-su ihkas. Ja just selle põhjal arvan ma, et kuninga naiste hulgas oli kindlasti targemaid kui tema. Selliseid, kes oleksid võinud talle rääkida, et asjatu on otsida iseennast kusagilt mujalt kui iseenda seest.

Kuid erinevalt nendest tarkadest naistest võis Nias-su oma põgenemiste ja ekslemiste, oma hirmude ja seikluste ja valude jooksul selles ka ise veenduda.

Laupäev, 12. veebruar 2011

Sain aru, mis mul häda on =)
Liigse mõtlemise viga sai tehtud.
Proovisin endale mõttes selga teistsugust elu ja see tundus jube ahvatlev.
Aga see ahvatlev teistmoodi elu ja temaga kaasnev tunne ei olnud müüa - ja nagunii poleks mul selleks ka ressurssi jätkunud.
Nõnda tirisin vana elumantli ja vanad elusaapad uuesti selga-jalga ning kurvastasin: mugavad ja sisse käidud, päris kenad isegi, aga vanad! Nii tuttavad, nii muutumatud, nii alati-üks-ja-sama-d! Juba servast narmendavad, kuigi pehmed ja mõnusad. Kas ma selle mantliga peangi surmani ringi käima, kas ma iial uut ei saa?!

Ah, seda uute asjade sära ja ahvatlust!
Ah, seda ihalust ja ahnust, mida nad lihtsameelsetesse naiivitaridesse süstivad!
Ah, neid elevil hormoone, mis otsisid kohta, kuhu end haakida, mida endaga teha! Raevukalt haardevalmid nagu takjariba.
Ja ah! seda inimloomuse võimet iga labane isu romantilistesse kujunditesse rüütada!

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Seljaga vastu seina, kuklaga vastu klaasi

Ma mõtlen, et kui paremaks ei lähe, avan uue, halisemiseks mõeldud blogi.

Selle pealkirja all siin on kuidagi piinlik järjepanu kaevelda.

Aga halb on.
Kurb on.
Patareid on tühjad ja rohkem pole midagi anda.
Nälg. Tüdimus. Lootusetus.
Lisaks tunne, et see kõik näitab minu kui inimese kõlbmatust: ei suuda seista omaenda seatud ideaalide kõrgusel. Ei suuda anda, nõudmata vastu rohkemat kui tänu. Ei - suuda.

Ega ma ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Aidatakse. Ise midagi vastu küsimata.
Ei saa kurta, et miks just mina olen see õnnetu. Ma tean nii paljusid teisi, kel on tõesti palju raskem ja halvem kui mul just praegu.
Ei saa isegi öelda, et midagi vastu ei saaks neilt, kellele mina andnud olen.
Saab. Inimesed kalduvad olema ilusad ja head ja oskama naeratada ja keni sõnu öelda - ning nad mõistavad tänada. Mul pole kaebamispõhjustki õieti!

Aga - ma vist ootasin, et ühel hetkel saab midagi enamat.

Ja nüüd on nälg. Tüdimus. Lootusetus.

Valu.

Kolmapäev, 2. veebruar 2011

Põhi alt ära

Minu maailmal.
Libiseb põhi alt ära. Tasapisi.
Pragu muudkui laieneb, aga laieneb aeglaselt ning ma ikka veel usun, et kui ma lihtsalt teen järjepidevalt neidsamu asju, mis varem, saab vanamoodi edasi elada.

Võib-olla.

Ega ei saa öelda, et uus maailm ei tunduks põnev.
Mul on olnud eluaegne kalduvus kukutada end pimedasse auku, lootuses, et see on küülikuurg täis imesid.
Aga see eluaegne kalduvus on mind ka õpetanud, et enamasti on augu põhjas lihtsalt augu põhi ja sellega kohtumisel murduvad kondid.

Ja ma tahaksin öelda mingeid ausaid, ilusaid ning õigeid asju, omada pehmeid valgeid käsi, mis leevendavad väsimust ja valu, ning heljuda läbi maailma pehmelt nagu sulg - ja samas ma ei taha seda ka.
Sest suled on surnud mateeria - aga isegi tuvidel on kirbud, rääkimata rebaste hammastest ja ebaküdoonia sentimeetripikkustest okastest.
Elu teeb haiget, oli selle metafoori mõte. Ja kui ta haiget ei tee - ju ta siis ei ole elu.

Tahaks ju tõeliselt elada.

Aga kui haiget saab keegi teine, mitte mina? Astud hooletu sammu, aga kanna all on kellegi sõrmed? Astud teisele poole, aga seal on kellegi nägu?
Sellega, et minu iha elada teeb haiget ka teistele peale minu - ja nagunii teeb - ei ole üldse nii kerge leppida. Kus on siis pehmed käed ja 24 milligrammi armastust, mida ma pidin maailmale lisama?

Peaks mõne musta küünlaga pildi ka panema, oleks eriti hale.