Kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Miks ma nõuandeid ei talu

Polegi ammu ühtegi nõuandmisevastast postitust kirjutanud.
Omast arust olen kõik sel teemal ära öelnud, mis seal veel, eks ole.  Aga kuidagi --- tundub, et igaüks mu elus ei loegi kogu aeg või ei mäleta enam või midagi?!
Minu tunded ses osas ei ole muutunud.
Eks siis jälle.

Algul PealeRongi oli mul tunne, et KÕIK on targemad kui mina, sest ma ei teadnud, et olen haige. Mõtsin, et kõik elavad samamoodi kui mina, ainult on tugevamad, ei tunne sellist ahastust ja ahistust ja lootusetust kogu aeg.
Aga ikkagi, IKKAGI olin mina ise see, kes arvas, et peaksin psühhiaatrit külastama.
Ja kuna esimeseks korraks, kui mul aeg oli, jäin 39 komadega palavikku, teist korda veel. Ikka ise.
Siis sain arsti juurde ning ravimid peale. Emake maa, kui lahe!!!
Aga see oli minu otsus, mis mu sinnani viis. Nii pooleks, kui ka olin, ikka oli mu oma otsus kõige adekvaatsem, keegi teine ei viinud mind käekõrval kohale.

Siis hakkasin ka mõtlema, et oot.
Päris ma ei olnud enne teinud teiste nõuannete ja soovituste järgi, üritanud end nende abil parema elu peale viia. Ja mida ma sain sellest? Esiteks ei olnud neist nõuannetest abi, ma ikkagi olin enesetapmise joonest üle lõpuks. Ja PärastRongi - kurat, oleks KEEGI mulle öelnud, et neetud, valesti sai nõu antud, valesti tehtud, sul oli hoopis muud vaja!
Ei, mulle tuli korraga paljudest suundadest, sealhulgas ka need varasemad nõuandjad: "KUIDAS sa võisid, nii isekas sinust, sa ikka tegid nii valesti, oleks sa parem, poleks selline mõtegi sulle pähe tulnud!"
Ja kui ma olin endale ära teadvustanud, et depressioonis, nii haige kui üldse saab, hakkasid need avaldused mulle ikka VÄGA pinda käima.
VÄGA.
Mul enam ei ole kahju ühestki suhtest, mis sedasi kaotsi läks.
ÜHESTKI.

Ja veel edasi - teate, et algul ma ei teadnud isegi seda, et riik maksaks mulle toetust, kui taotleksin? Aasta aega elasin ilma. Kuni ISE avastasin, et ehei, ei pea olema tööstaaži selleks, et miinimumi saada, taotlesin - ja avastasin oma üllatuseks, et millegi pealt oli mulle 7 aastat staaži kogunenud. Rohkem kui miinimumi jagu raha! (Laste eest? Õppimise eest? Siiamaani ei tea, kust see staaž tuli.) Kes läkitas mind kooli lõpetama? Kes, kurat, ütles mulle, et mu romaan on hea, seda tuleb avaldada?
(Tegelt üks Tänapäeva romaanivõistluse žüriist, kus ma üldse midagi ei skoorinud, siiski pani mulle fb-sse pildi, mida võtsin tunnustava vihjena.)
Kes ütles mulle, et võta vabalt, sa oled tähtis ja armas, ilma et midagi rohkemat teeksid?
KES?!

Mina.

Ja siis ma peaksin teisi usaldama? Kui nende nõuanded viisid mu hukatusse ja ainus, kes mu välja aitas, olin ise? Jah, oli neid ka, kes ei andnud nõu - aga et keegi oleks mind päästnud ja kaitsnud ja mu eest hoolitsenud?
Nõup. Saa ise hakkama ja kui ei saa, oled ISE SÜÜDI.

Eeeeeee .... miks ma nüüd kedagi peale enda usaldama peaksin? KUI loll ma peaksin olema, kui ikka ei suudaks elukogemusest  õppida, et kuulan enda asjus ennast ja mitte kedagi teist?
Teised inimesed on teised inimesed, neil võivad asjad käia teistmoodi, nemad kujundavad ise oma elu - väga hea ju.
Aga ärgu, raisk, sekkugu minu omasse.
Keegi kurat PRAKTIKAS TÕESTATULT ei adu mind paremini kui ma ise.

Ei saanud aru?! Et mul nii halb oli?
Ma rääkisin terve 2014 suve, kui kohutavalt halb mul on.
Jah, enesetapust mitte, sest mul on kindel veendumus, et kui millestki räägin, teen ka ära - ja ma ei tahtnud endale moraalset KOHUSTUST end tappa. Niisiis ma sellest ei rääkinud. Aga et halb, halb, halb ja kõik metafoorid - ojaaa.
Igale kuradi poole.
Ei saanud aru? No selge, teised ei saagi must aru, väljendan kui hästi oskan.
Mis tähendab, et enda osas ongi mul usaldada ainult ennast.
Ma võin kohati end halvasti mõista, jaa.
Aga teised mõistavad veel halvemini.
Tõestatud.

Ja siis tulevad inimesed mulle oma tarkust jagama, kuidas elama peaksin?!
Minge. Persse.
Kuidas üldse saab nii küündimatu olla, et mulle ikka veel nõuandeid jagada?!?!?!

Esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Väljaspool ühiskonda

Olen natuke pahviks löödud, et eelmise postituse alla tuli nii vähe kommetaare.
Mis ma olen normaalsusest nii eemal, et kellelgi pole midagi öelda ka enam v?
Mitte et kurdaksin. Lihtsalt üllatus.
Ootasin - midagi.
Nüüd on lausa kergendunud tunne. Et nojah. Viimaks on keegid aru saanud, et ma käigi neid radu, mida --- noh, paljud. Et "originaalitsen", sest sry, not sry, aga ma ei oskagi mõelda "nagu kõik".
See lihtsalt pole minus.

Sellest olen ka pahviks löödud, kui hästi mineraalvee joomine mulle on mõjunud.
Võingi olla öösel üleval, ilma, et järgmisel päeval peavalu murraks. Miks kõik migreenikud vee vahetamisega oma probleeme ei lahenda?!
Ei saa öelda, et mul üldse enam migreene poleks. Aga niiiiii palju vähem! Igasugused tegevused, mille varem enda jaoks "neidmaeisaateha-ks" arvasin, on jälle tehtavad. Elu on - hoopis teistsugune korraga.

Lihtsam.

Mul on vahel söömisega imestus, kui palju lihtsam nüüd on.
Varem ma arvestasin et söögiasi, mida ostan, peaks olema
a) päris toit, mitte midagi väga lisaainelist
b) võimalikult vähekaloriline
c) tervislik
d) nii odav, kui saab
e) maitsev
f) sobiks mõne asjaga, mis juba olemas, nii et saaks normaalselt süüa valmistada
g) ideaalis ka seisaks mõnd aega halvaks minemata
h) ning et vaheldust toidulaual ka oleks

Nüüd vaatan, et toit oleks
a) maitsev
b) mitte päris üle mõistuse kallis
c) üldse, kas ma tahan seda?

Kõik.
Nii palju lihtsam.

Ma teen süüa, mida TAHAN, mitte mida SAAN. Panen selga, mida tahan, mitte "kõige vähem halb komplekt olemasolevate valikute seast".
Üks ütles kunagi, peale kogu oma raha korteri alla panemist, nukralt, et "rahavaru lülitab mingi rotiaju välja". Kuna mul oli see rotiaju kogu aeg, KOGU aeg sestsaati kui olin umbes viieaastane, töötanud, mõtsin, et eriti nõrk. Tunda puudust vabadusest, mida pole enamikul Eesti inimestest, misasja?!
Aga nüüd tunnetan seda vabadust.
Mitte "mida saan", vaid "mida tahan".
Ja nüüd tunnen seda ka, et peavalu mitte tulles ... VÕINGI öösel neljani üleval olla ja civilit mängida, kuigi juba keskööl tegelikult oli tunne, et jääksin magama küll, kui voodisse läheksin.
Oi.
OI!
(Ma muide kaotasin tookord, aga kuna ühtlasi tean, miks, võtan mõne seivi lahti hiljem ja mängin samal põhjal mängu uuesti - sõjaliselt ja religiooni levitades läks mul ju nii hästi!)

Hoopis teistmoodi maailmatunnetus.
Saan valida, mitte ei püüa end maailmasse sobitada. nagu mahub. Saan teha, mis tahan, mis tundub õige, mitte mida "peab".
Täiest teistmoodi.
"Orkaani südames on vaikus"  ehk karikate emand on ka täpselt sellesama tõdemuseni jõudnud. Et tunneta ennast läbi - ja sa tead, mida teha. Teadmine on sinus endas, leia see üles - muu on ebaoluline mudru.

Tee, mida sina tahad.
Lihtne.
Ja miski muu ei loe, miski muu ei loe ... Ma ei saa Noizmakazit jagada, sest muusikaliselt on nad minu jaoks liiga piinarikkad kuulata, ent ma mõtlen neile. See krdi käega löödud värav ja sitt ilmaennustus jaanipäevaks ja briti poissmehed ja - ühesõnaga, sõnad oli kohati ikka väga armsad. 

Olgu, aga Toe Tagi võib ikka kuulata!
Nende nr 1 hitt on ikka veel ja ilmselt kogu elu minu jaoks imeline.

Laupäev, 27. jaanuar 2018

Teemaareng, mis vast isegi on huvitav jälgida

Sain täna kätte spermadoonorite nimekirja.
Taanlased, see oli enam-vähem ette teada (sealt), aga et 8 üheksast on blondid siniste või sinakasroheliste silmadega, ma küll oodata ei osanud.
Mul oli isegi ebamäärane idee, et kui saab rassi valida, valin asiaadi - aga aga aga ... nojah, ei saanud.

Ei, see on saatus.
Blond. Siniste silmadega.


Sest noh. Päris elusaid mehi mainimata on Sanji, blond, sinakat tooni silmadega isane, ainus väljamõeldu, kellega olen oma peas oma lapsetahtmisest rääkinud.
Kellega last teinud.
Ja siis veel 6 korda, sest no ... hakkas meeldima.
Talle. (Kammaan, minu isiklikud võlud isegi välja arvata, pole kerge olla vanuses 21 süütu, kui sulle samas naised väga meeldivad.
Mida, ta elas kaks aastat drag-queenide saarel, kus ühtegi naine-naist polnud! Ja üldse, minu kujutelmad: MUIDUGI talle hakkas meeldima!)
Mulle. (Sest mu võimetus orgasme saada ei muuda mind siiski mitte huvituks seksi suhtes, isegi/eriti kui see toimub vaid minu peas.)

Meil on (minu pea sees vähemalt) üksteisega hell, aus ja väga huvitav.

Nii et lapsele on isafiguur välja valitud, vaja ainult ära otsustada, millise numbriga doonor sellega kõige täpsemalt klapib.
Päris äge ikka =)

Oli tunniajane nõustamine ämmaemanda juures ja tundub, et minu protseduur saab olema väga erinev Oliühe omast.
Ent suurt vahet siiski pole.
Tulemiks on ju laps! Et ma ei võta tablette, vaid süstin ennast enne iga päev?
Mis see on mingi oluline erinevus või?!

Nii mõistetamatult lahe.

Lisaks - natuke ka lapsevanemluse teemas - mul eile oli päris valus. Kuidas inimestel on nõnda halb elada ja mina olen väike ühik, ei saa kõike ära parandada.

Jõulude ajal saatsin ühe paki. Tundus, et neil on vaja, kes saajad olid. Pleed ja riided ja taldrikud ja kruusid ja piparkoogitainas ja käterätikud ja ...
Ja eile ... noh, ma olin natuke lahke kunagi, eks ole. Ja kui kelleltki enam abi küsida ei ole, siis meenusin ka mina.
Ma tean enda pealt, mis tunne on, kui usud üleni ja vähimagi kahtlusevarjuta, et maailmal on sinuta parem. Aga kui keskteismeline paneb käe oma elu külge, on ikka hirmus.
KUI valus tal olema peab!
Seekord jäi ellu.

Ta õde küsis mult bussiraha laenuks, et too enesetapjast õde psühholoogi juurde viia.

Ma mõtlen, et ükski lapseealine või veel selle ligidal inimene ei peaks sedasi kannatama kui nemad.
Ma mõtlen, et nüüd, kus ma ise vaene pole, pakun neile mingit kevadvaheaja - spapuhkust, teen välja.
Ma mõtlen, et maailma küll ära parandada ei jaksa, aga mul endal on NII halb, kui tean, et kellelgi on halb!
Ja raudselt on see parem koht, kuhu raha panna, kui raamatud ja kinoskäigud ja ainult oma lastega väljas söömine.
Kunstlik viljastamine osutus ka odavamaks, kui ootasin - 2018 jaanuarist haigekassa hüvitab palju rohkem.

Ma oletan, et nad ei taha vastu võtta. Sellised sirgeselgsed "saameisehakkama"-tüdrukud on. Väike vend, kes elab tädi juures, on veel liiga väike.
Aga neil on vaja tunda, et keegi maailmas hoolib natukenegi, kas nad elavad või surevad, on neil hea või halb.
Ma mõtlen, et kuradile. Midagi igatahes teen.
Võibolla on neile üks poodlemiskäik - nagu, ka pesumasinat ju ostetakse - vajalikum? Ja siis välja sööma.

Olgu neil vähemalt midagi toredat oodata!

Neljapäev, 25. jaanuar 2018

Maailm TEGELIKULT saab hakkama. Aga vahel tahaksin inimkonna peale ikka oksendada

Huvitav, kas sellest oleks kellelegi kuidagi rõõmu, kui ma ütlen, et naisepeksjad, minge persse? Ja sama hooga võiksid minna ka kõik need, kelle arust see kombes käitumine on?
Et sotside "me ei reageeri teadlikult" käitumine läheb "naisepeksu kombes-käitumisena hindamisena" kirja, ei ole vist vaja öelda.
Või on?

Mul on suht sama õudus mis Trumpi valimise järel.
Et see ongi võimalik, mis toimub.
SEE ONGI VÕIMALIK!
SEE TOIMUB!
Päriselt toimub.
Inimesed ONGI sellised, nii ONGI nende arust hea.

Ridamisi ilmub artikleid "mehed on etemad kui naised", "naised, jääme ikka naisteks", "olla naiselik ja olla õrn nõuab tänapäeval suurt julgust".
See toimubki päriselt, siinsamas Eestis.

Muidu oli mu arust iseenesestmõistetav, et naisepeks ei ole ok? Et probleemi tunnistamine on selle lahendamise esimene samm ja probleem on, kõik ju teavad seda?
Seksuaalse ahistamise osas ka arvasin, et jai, viimaks ometi räägitakse jamast, mis on mu eluaeg otsa kestnud! Toimub üleüldine vabanemine, kurat, oleks ma ometi 20 aastat tagasi aru saanud, et toimuv pole normaalne!!!
Aga ei.
Ikka arvasin inimesest liiga hästi.
Ja ma ei oska ja ma ei tea ja ma ei oska ja MISKURATTOIMUB?!

Lisaks, mine persse, Endel Talvik (juba teine jabur artikkel ta klaviatuurilt mõne kuu sees loetud, kusjuures see on tegelikult mõistlikum neist kahest, ja kuna ma teda isiklikult tean, on mul üsna täpne ettekujutus ta vaimsetest võimetest). Jah, muidugi on tal teatud määrani õigus - et solvumine on solvuja sees.
Aga kui solvava liigutuse teinul samas puudub emotsionaalne intelligents nii täielikult, et ta ei NÄE, kuidas tema käitumist tõenäoliselt tõlgendatakse solvavalt, on see tema juhmus.
Dohh.
Ei, oleme juhmid edasi, nii ongi hea ja õige ju!

Muidu MINU elu on hea, tänan küsimast.

***

Läksin magama, tuli täna ja kõik läks umbusaldamisega täpselt nagu oli oodata, ent olen nii krdi väsinud, et ei jaksa sel teemal enam erutuda.
Inimesed. On. Lollakad.
Eriline üllatus.

Mina tegelen sellega, et jääda jalule. Ei, libe oli ka, aga ei räägi sellest.

Selgelt, SELGELT teen liiga palju. Aga kuni pea ei valuta (jee, mineraalvesi!) ja magu ei märatse (jee, Rennie!), seni on mul natuke nõrk motivatsioon teha vähem, kui kõvasti üle oma jaksamispiiride.

Väsinud? Topeltnägemine? Kadunud koordinatsioon ja saabunud täiesti teadvustamatud liigutused? Krdi pissi ei saa ka päris kinni hoitud, kui vastu mingit nurka kõnnin, mis selgelt näha? Raevukas post võrgupäevikusse?
Aga ei valuta ju.
No siis nii palju ikka võis veel. Napilt.

Aga päriselt, päriselt hakkab titendus reaalsuseks saama. Mis on rämedalt lahe.

Esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Isegi haigena tahan!

Haige on ikka oluliselt nõme olla.

Poeglaps on ka. Haige.
Ja sellest, et temagi, õigemini mõtteni, et oot, mingi jama on, kraadime ka teda, jõudsin, kui ta ebatüüpiliselt kurb ja "kõik on halvasti" oli.
Keha tunneb, et midagi on valesti ja aju seepeale üritab leida, mis. Mitte ainult minul, tal ka. Valusad mõtted, valus tunnetus. Kõik on halb.
Emotsioonid on kehas, jajah. Kui kehal on halb, ei ole aju kuidagi asjast üle ja ei ela teisel tasandil. Tal on ka halb.

Paneb päris mõtlema, kas see tegelt ikkagi on mingi üldine tendents, mitte minu eripära: kui KÕIK tundub nõme, on kas palavik või päev menstruatsioonini.
Välja arvatud neil, kel menstruatsiooni kunagi pole.
Neil on ilmselt palavik.

Või mõni palavikuta, kuid ränk tõbi.

Mul üle 37.5 polegi ammu olnud. Noh, saab jälle proovida.
On täiesti naljakas (või oleks naljakas, kui poleks nii kurb), kuidas igasugused sünged mõtted ja mälestused tulevad, kuidas igast probleemid, mille olen juba "noh, ta on selline, mis teha" või "no tegin oma parima, rohkem nõuda ei saagi" vormis alla neelanud ja oma ellu või elust välja lülitanud, jälle esile tükivad ja üritan, mis ma üritan, neile mitte mõelda, nad on ootel.
Niipea, kui tähelepanu laokile läheb, istuvad rõõmsalt selle keskele ja tahavad veel rohkem.

Ma võin ju teada, et see läheb üle.
Tunda millegipärast väga ei ole. Natuke vast on, aga väga ...
Mind häirib isegi see, et civilizationis Saksa apostlid tapavad teiste omi. Mul on "kõik peaks ju ise saama oma usku valida, tapmine on jabur!"
Oi, just tappis mu misjonäri Norra apostel.
Nutt ja hala.
Isegi mängutegelased on nii kurjad!

Nuusk. Nuusk. Nuusk.
Kusjuures tegelt on Sinupret täiesti üleprahi nohurohi. Kui kujutlen, mis ilma selleta oleks, tuleb nii õudne kujutluspilt, et võtab oigama.

Poeglaps on tegelt juba päris reibas. Minu vana suur kere võttis haiguseinertsi sisse ja nüüd veereb sellega küllap veel mõnda aega. Näiteks homme ka.
Ülehomme on mul arstiaeg. Ei saa arsti juurde minna, sest haige?
Häh. Muidugi lähen. Sest tahan. Tahan oma kunstliku viljastamisega sammu edasi pääseda tunduvalt enam, kui mitte õue minna ja külma õhku hingata.
Tahan ja teen.
=P

Laupäev, 20. jaanuar 2018

Tähtsuse järjekorras

Mul on mu võrgupäeviku statistikalehet alailma lahti, sest seal on kohe kõik silme ees: uued kommentaarid, palju lugejaid on, saab teha uue postituse, näeb, mis poste täna millegipärast palju loetud on, näeb ära, kust tuleb palju inimesi (ja seega näeb ka mulle viitavaid linke automaatselt).
Aga mida ma peaaegu kunagi ei vaata, on riikide nimekiri, kust klikid tulevad.
Nüüd vaatasin.

13 klikki päeva jooksul Ukrainast?!

Kõik mu sees pudenes korraks laiali.
Sest ma ei saa aru ega üle, kuidas on võimalik, et inimesed ei vaevle sealse pärast vähemalt iga nädal korra. Kuidas neile ei jõuaGI kohale, et seal elavad inimesed nagu meie, et sama hästi kui seal, võidaks surnuks peksta su ülekoridori pere, kolm last, vanemad ja mehe ema, kes ka samas elabs, takkapihta.
Ah, see on kaugel, meid ei puuduta.
Puudutab. Oi, kuidas puudutab.

Jaa, võrgupäevikut loevad ilmselt need eestlased, kes seal midagi tegemas, korraldamas. Ukrainlased ise ei saaks lihtsalt keelest aru.
Mul on nii hea meel, et selliseid inimesi Eestis on. Kes teevad. Et kõigil pole kama. Et ma võin ise mitte teha, aga keegi ikkagi teeb.
Isegi inimkond ei lähe minuta hukka!

Võtmesõna on usaldus. Ma usaldan teisi tegema asju, milleks nemad sobivamaid on, keskendun ise oma suutmistele ja oma võimetele kõige paremini sobivatele ülesannetele.
Nõnda ütles Luffy One Piece'is: "Ei, ma ei tea midagi mõõkadest, ei oska kaarti lugeda ega süüa teha - häh, ma ei oska isegi valetada! Aga mul ei olegi vaja - selle jaoks on mul meeskond!"
Igaüks teeb OMA asju ja kokku on võitmatus. Mitte et igaüks pusib omaette ja kui kõike ei suuda, ongi puuks.
Võrgustik. Võrgustik!!!

Mis ei tähenda, et iga osa võrgustikust poleks oluline. Iga osa. Keegi ei suuda kõike, aga kui iga osa teeb oma jao, on daalia.
Näiteks mina. Mul on mõned eriomadused, mõned valdkonnad, kus töö võib mulle jätta ja ma teen ära paremini kui enamik teisi.

Mul on täna, muide, sünnipäev.
Mispuhul, palun. Siin on pilt minust. Või mis, kohe mitu pilti. Istun kiiktoolis, nagu vanaemaealisele kohane ja näoilmed on ka vanaemale kohased. Kurjast naervani loogilises järjekorras.




K tegi fotod.

Nii, ja kuna ma Jaini "Come" lugu olen juba jaganud, panen kuulamiseks midagi muud reibast ja lootusrikast. Midagi, mille videos on "kõik inimesed on inimesed!" idee näha näiteks.

Lootusrikast, sest noh: ma eriti ei julgenud loota, et miski kunagi ka hästi võiks minna.
AgA SellE AastA eel, mille 38 olen, peaaegu julgen.
Äkki läheb hästi?!
Äkki lähebki?!



Huvitav, kas see lugu on ka Rentsi juurest? 

Neljapäev, 18. jaanuar 2018

See jookseb mu soontes koos verega, noh

Naljakas päev.
Olin varahommikuni üleval, mängisin civi. Kaotasin, aga tore mäng oli. Lõppes pool viis või sedasi.
Ootasin keha kättemaksu täna - aga täitsa kombes enesetunne. Kummalisel kombel.
Käisin siis jooksuga poes (minu põhiline jooksuteekond: poodi ja tagasi. Olen ka viiekilose kotiga täitsa tõhus tagasijooksja), toimetasin - kohe saab esimene laks romaani kolmandat osa läbi töötatud, siis jälle otsast peale - viisin hulga vanas mängunurgas seisnud papp-prahti välja paberikonteinerisse, tegin süüa. Alustasin uut civilizationit.
Kõik on hea.
Minul.

Õrnus on peal.
Selline "tahaks, et tal oleks hea" kõigi pihta, kes nägusa noore mehe kvalifikatsiooni alla kuuluvad. Välja mõeldud või mitte. Kui ma mõne lõhna isegi meenutan, kui ainult kujutlen, kuidas tundub selle või tolle teise nahk peo all ...

Mõtsin ükspäev, misasi on nägus noor mees.
No et mees, on selge - suguküps isane.
Noor? Vat see on ... peale endas kaevamist ja üritusi lubatavat vanust ikka ülespoole venitada, sain ausa "mitte üle 5 aasta vanem kui mina". Noorem olemise osas mängib aint "suguküps peab olema" piir.
Ja nägus?
Mis on "nägus"?
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks leidsin, et ainus piir on kehakaal ja mõningase ülekaalugi saab andeks, kui noor mees on väga tore inimene. Veidi pontsakas, pekiga läbikasvanud lihas - jah, toredate inimeste puhul see ei sega.
Aga suurt ülekaalu ei saa ka toredusega mittemärgatavaks muuta.
Päris paks mees lakkab minu jaoks mees olemast. Pigem seksiksin koeraga.

Seksijutud =)
Ei, ei saa orgasmi ikka veel, aga et ma seda tean, viitab, et vahel ikka üritan, eks ole.

Selgelt on teema ülestoomisel ovulatsiooni mõjud.
Aga ma ei tea, kas ovulatsiooni pärast või lihtsalt kokkusattumusena oli mul eile ka kaks väga päris, väga elus netivestlust kahe erineva noore nägusa mehega (mida, see kategooria mahutab tegelikult palju!) ning tahaksin nii- nii-nii väga, et neil oleks hea.
Mitte ainult minul.
Või noh, mul ei olegi üleni hea, kui teistel ümberringi on halb.
Nii lihtsalt on.
Aga see ei tähenda, et mul näotegijate seltsis hea olla oleks - närin läbi, et mulle antav ei ole siirus, ja on hoopis kohutav.

Eelistan ehedat ükskõik-kui-hirmsat valetamisele.
Nii ka lihtsalt on.
Kaasa arvatud arusaamine, et mulle antav ei ole päris, ei ole vahetu, ei ole see. Ma ei saa midagi teha, et ära tajun.
Tegelt oleks kergem, kui jääksin uskuma teeseldud naeratusi, on ju? Aga ma ei jää. Isegi kui mõistusega ei registreeri ära, et jama siin või seal, tunne jääb halb ning tühi. Ausus on ehe ja elus, muu ... brrr.
Lisaks, kui mind hoitakse eemal, käsivarre kaugusel, et ometi külge ei kleepuks, mul ei ole huvi ka seal käsivarre kaugusel tuterdada.
Siis ma lihtsalt lahkun.
Bye! 

Aga eile oli kangesti hea, kangesti elus!

Teisipäev, 16. jaanuar 2018

Et mulle meeldiks

Peab tõdema, et mul pole ainult migreenid, vaid kohati ka niisama-peavalu.
Nii neetult hea olla on, kui valu (selgelt väsimusest antud juhul) ibuprofeeni mõjul üle läheb. Ei tea, mis kohe teeks.
Mitte et väga palju jaksaks, aga no äärmiselt tore tunne!

Digiallkirjastasin oma uue raamatu lepingu.
Oot, see tulebki päriselt välja?! Ei olegi ainult kujutlus, et võiks ju?!
Mul on ees veel mitu etappi uskumatust ja rõõmu. Mu üleüldise "nagunii läheb halvasti"-suhtumise hea külg: kui rattad mingi hea asja juhtumiseks juba veerema on hakanud, saan mitupalju korda imestada ja rõõmustada, et ei juhtunudki midagi kohutavalt halba veel! Jätkuvalt paistab, et rattad veerevad! MIDA?!
Kuigi üldine maailma sünge lootusetusega vaatamine ja "mis võiks halvasti minna, ka läheb"-usk ei ole tervislik suhtumise viis.
Aga olen vist liiga vana, et selle päriselt endast välja kraapimine teema oleks. Olen, nagu olen, ei parem, ei halvem.

Vahel teen nõmedusi.
Pakkusin mõne aja eest tahvlit - keegi tahtiski - saatsin talle ära - öösel enne und tuli meelde, et ILMA LAADIJATA.
Noojah. Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama.
See pole isegi jäine enesepõlgamise koht, lihtsalt tõdemus.
Nii on.
Nii olen.
Mis ma peaks veeeeeeeeeeeeeel parem olema v?!
Täna siis saatsin laadija ka.

Ole selline inimene, kes sulle endale meeldiks! Päriselt. Mis paljud inimesed ei püüagi sinnapoole v?!

Mitte et ma ise poleks tegelikult selline juba ammu olnud. Endale meeldivate kvaliteetide poolest olin üleni inimene, kes peaks mulle meeldima.
Aga ma ei õitsenud üldse vastava tunde sees. Et meeldin endale. Vastupidi.
Mu nõudmised iseendale olid nii palju kõrgemad kui teistele. Vaatasin seisukohalt, et kui mina midagi juba tegin ja suutsin, ilmselt see polnudki midagi eriti olulist.

Kusjuures mõistusega adusin, et nii ei ole kaval: nõuda endalt palju rohkem kui teistelt - aga alles nüüd näen, kui suured need käärid olid. Kuidas mulle meeldivate kvaliteetidega minu arust "toreda inimese" sai kokku ka veerandi selle eest, millega mina ise ikka polnud "see".
Varem arvasin, et teised on küll inimesed, eksklikud, ent oivalised ikka.
Aga kui mina eksisin, ükskõik kui harva, ükskõik kui natuke, sain endalt täie rauaga pähe.

Nüüd annan endale andeks.
Ja teistele, kes minu suunas nõmedad on olnud, enam mitte nii väga. Täna ei või mulle pähe kusta ja mina mõtlen seepeale, mis mina selle pälvimiseks küll valesti tegin. Paha mina!
Vähemalt vabandust paluma peab enne, kui andeks annan.

Oh, ma pole seda selgelt välja ju kirjutanudki =)
Et miks on headus ja tarkus minu arust tegelikult samad asjad ja "kurja tarkust" pole olemas!

Minu jaoks on asjad lihtsad. Kui inimene on rumal pisiasjades - kuidas elektrivool töötab, mis värk on klorofülliga, mis on ruutvõrrandi valem jm teadmised - on need pisiasjad, järgivaadatavad. Teadmiste mitteomamine ei ole lollus.
Aga kui ollakse rumal suurtes asjades, pole isegi kuskilt järele vaadata. Vat SEE on lollus, juhmus, napakus, kõik koos ja hüüumärgiga.
Minu definitsiooni järgi ei saa olla olemas tarka rassisti, seksisti, lapsepeksjat. Jaa, ma olen ka vihahoos oma lapsi löönud - aga see on vihahoos, meeleheites, mitte põhimõttekindel "nii peabki, olen hea vanem, annan peksa".
Pärast palusin andeks.

Aga suurtes asjades rumalust ma ei andesta. See ei ole mulle "mõned arvavad nii ja see on ka okei".
Ei.
Ei ole okei arvata, et las teised surevad, kuni mina ja minu lapsed ellu jäävad.
Ei ole okei arvata, et osad inimesed on lihtsalt sünnipära tõttu paremad kui teised.
Ei ole okei süüdimatult teatada: "Mis ta siis on selline!" oma kurjade tegude vabanduseks.

Ei ole okei.

Laupäev, 13. jaanuar 2018

Staarenesetapja

Tegelt ei ole.
"Staardepressiivik" oleks täpsem, kuna ajakirjandus ikka vaatab mind huviga teema "depressioon" pealt. Aga samas: keegi kurat ei teakski, et see on minu jama, kui seda enesetapmise eredat sündmust taga poleks. Seega natuke ikka staarenesetapja.

Täna võõrustasin "Nädal Roaldiga" saatejuhti, kaameranaist ja helimeest. Ma ise muidugi pole ühtegi nende saadet näinud, telekata ja telekahuvita, nagu olen, aga olevat täitsa ok.
Kunagi märtsis tuleb siis deperssioon neil teemaks.

Nad olid täiega toredad, aga nii hullu väsimust kui pärast, ei mäletagi, millal oli. Lihtsalt sellest, et "ära veel teed välja vala, me paneme kaamera", "tule nüüd sealt uksest uuesti välja", "oota siin kolm minutit, me võtame auto, muidu ei jõua järele kuidagi", "hea kaader, istu veel sedasi. Ma istun ka, siin võibki rääkida!", "mhmh, läpaka taga, niih ... skrolli blogi üles ja alla!"
Muidugi olid küsimused ka üksjagu kurnavad ja neid oli PALJU (kindlasti ei lähe kõik vastused eetrisse, sel juhul tuleks ainult minust 50 minutit). Aga kui oleksime kogu aeg köögis istunud, ma nii surnud ei oleks RAUDSELT.
Kui nüüd olen.
Jätkuvalt olen.
Sedasi tühja kõhuga ja külmetades (ärgates olid ikka veel tekid üle pea ja varbad jääs) pole tükk aega uinunud. Enamasti ei jää magama nõndamoodi ja tuleb midagi ette võtta, kuid seekord oli väsimus nii suur, et miski muu ei lugenud.
Mitte et oleksin kohe jäänud, aga liiga väsinud, et süüa või tekke juurde tuua - ja viimaks viis see vaimne kurnatus siiski ärakukkumiseni.

Emake maa, kui jube väsinud!
Peale ärkamist, seejuures. Enne olin kirjutamisele mõtlemisekski liiga kapsas.

Muidu toimetan läbi oma uut romaani.
Viimane osa, selgub, on täiesti mitteviimistletud. Kergelt imestan, et kulka sellele raha andis - aga noh, nüüd teen ta ilusaks. Lõikan siit ülearuse maha, panen sinna paar lauset juurde ja vaatan, kuidas rohmakast tekstikamakast kerkib esile selge ja ere figuur.
Algne kirjutamine on nagu kiviploki lahtiraiumine ja laias laastus paika lõikamine. Aga hilisem toimetamine, läbiviimistlemine on alles kujuritöö.
Teen seda päris hästi.
Pühendumine. Selles olen jätkuvalt hea.

Mõtsin täna depressioonisaatele järgnevalt läbi, mis siis ON need uue mina avastused, kuidas elada SAAB (vastandina sellele, et vanamoodi lihtsalt ei saanud enam. Praktikas tõestatult).
Lühidalt ja selgelt kokkuvõetuna järgmised:

* Sina oled tähtis. Tee, mida SINA tahad. Hooli endast. Maailm saab hakkama. Ära ennast mingi anonüümse võibolla-on-neil-parem pärast katki tee, vaid võta (või ära võta üldse, kui niimoodi tahad) ette midagi, mis sind õnnelikumaks teeb!
* Oma ellu tasub kaasata ainult neid inimesi, kes sinusse suhtuvad sama "ma tahan, et tal hea oleks"-iga, mis sina neisse.
* Valu ei tasu kannatada. Kellelgi pole sest parem, et sul halb on. Valu vastu on IGASUGUSEID paremaid vahendeid kui "kannatan ära. Kui enam ei suuda, suren maha".
* Soodoma ja Gomorra värk - kuni maailmas on vähemalt mõned head ja ilusad inimesed, on maailmal ju põhjus olemas olla? Meenuta seda, kui kõik näib nii jube, et enam ei tea ega oska!
* Võta rõõmu, kust saad!

See ongi kõik või?
Õnneliku elu alused minu moodi inimestele?
Unustasin midagi v?

Kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Sügavmust ja kiirgav helevalge


Äärmused.

Mhmh.
Ma olen siin paar korda vestnud kuldse kesktee voorustest, aga ... ma ei oska sel käia.
Ei taha, ei oska, ei püsi seal. Täiesti kogemata olen jälle ühte või teise äärmusesse vajunud ning hirmasti tuleb meelde Amanda Fucking Palmer, kes käis ühel aastal, kui "Coraline" oli kandidaat, Neili kaaslannana Kuldgloobuste jagamisel, ja pärast oli muidugi erinevatel saitidel maailmapalju "kel-mis-seljas-oli"arutlusi.

Ühes arvukatest lehtedest (kusjuures mul on meeles, krt. Mu aju on info panipaik: saidi nimi oli go fug yourself) oli ka küsitlus üleval, et kes oli best-dressed ja worst-dressed. Neil ütles, et ta hääletas Amanda poolt mõlemas kategoorias, teades, et need mõlemad teeksid ta rõõmsaks.
Hulk tema blogi lugejaid järgis ta eeskuju ja phmt nad ummistasid saidi ja Amanda valiti best ja worst dressed isikuks umbes neljakordse eduga järgmiste ees.

Ma tunnen samamoodi. Kas best või worst, andke minna, mõlemad on oivalised.
Mida mina peaksin läbikukkumiseks, oleks olla keskmine, hall, märkamatu.

Muide, viimaks sai Amanda tiitli "best undressed", mis oli päris tabav ka.

Nojah.

Aga minuga on samamoodi.
Nagu - ma vahel guugeldan ennast nimepidi ja kuna mul on nüüd romaan, ka koos selle nimega. Ja teate, mis ma leidsin? Rabarberibulvar kirjutas: "started with Triinu Meres’ “Lihtsad valikud”.. will talk about it soon. This book is probably the freakiest thing I’ve had in my life since 1999."

Ja ma olen nii krdi meelitatud, et!
Midagi paremat ei saakski öelda.
Mõtlen ja ei tule pähe, MIS mulle rohkem meeldida saaks. Isegi määratlus "since 1999" on ülim, sest viitab, et tegu pole mõttetu emotsionaalse hüüatusega ("maailma pehmeim voodi, ilusaim naine ja teravaim mõõk ühekorraga!"), vaid tegu on konkreetse määratlusega.
Autist täpselt piirini, kus ma küll mõistan metafoore, aga äärmuslikke liialdusi mitte. Et toon maailma 0,086% armastust juurde, aga mitte "toon maailma nii palju armastust, et teil kõigil suu lahti jääb!"
(Mis on minu arust üleni ajuvaba, kui mõtlema hakata - keda ja miks tabab siis lõuakramp, nii et suu lahti JÄÄBKI?! Kui väga vaja, võib aint kirjutada "nii palju armastust, et teil kõigil suu lahti VAJUB".)

Täpsus ja äärmused. Mitte ebamäärane hall mudru, ei siin ega seal, ei ei ega jaa, ei nii ega naa.
Päris naljakas: olen nii mustvalge suhtumisega, kui üldse saab, asi või inimene kas meeldib mulle või ei meeldi, kõhklemine ja kahtlemine ajavad mind isegi meeldivate inimeste puhul peast hulluks ja halliks ning raudselt on mu lipukiri (üks neist) "tee oma valik, maksa hind ja ära, kurat, VIRISE!"
Ja nii mitu arvustajat on kirjutanud, kuidas mu romaan on tegelaste poolest halltoone täis. Kõik on hall.
Ja ma mõtlen: misasja?!?!

Aga noh. Ilmselt paistab välja, et ma ei usu heasse ja kurja. Headusse ja kurjusse.
Paistab välja, et minu tegelased teevad kõik oma parima neis tingimustes, kus nad on.
Kurjus on üldse täiesti haige mõiste. Inimesed ei ole KURJAD. Nad on parimal juhul ajuti lollid, pimedad, isekad - aga mitte kurjad.
Headus klassikalises mõttes on lihtsalt teiste valu tundmine ja üritus seda võimalusel vältida. Ja kurjus - selle mittetundmine. Pole vaja vältida, kui ei tunne ise, eks ole.
Minu lahend maailma väga vastikutest inimestest vabastamiseks oleks nad kiirelt, valutult ja kõige parem, kui nad ei teakski, mis toimub, hukata. Sest ma ei taha nende valu tunda.
Empaatiavõime (või selle puudumine) on ainus hea ja ainus kuri, mis olemas on.

Mhmh, mina tean, kuidas on =)

Mu tädi tegi pildid ja lõikas kokku ka.
Mida, mis ülevalgustatud? Mulle igatahes meeldib!
Kirjutada "minu arvates" oleks kuidagi väga silmakirjalik, kui tõesti siiralt usun, et nii ongi. Nagu - kelle arvamust ma siin esindan, Kersti Kaljulaiu oma v?!
Muidugi on nii "minu arvates"!

Paneks endast veel mõne pildi ka. No et ma esitlesin raamatut ja jee ja ...? Ja südaööni, mil postituse ilmutan, on veel tervelt kuus pikka minutit.

Esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kui endal midagi tarka öelda pole

Kui paremat pole, kõlbab juba see tuhklume ja umbkaudu ühe miinuskraadiga ilm ka talveilmaks.
Kuigi keeldun asja Talveks nimetamast, kuni vähemalt nii paksu lund pole maas, et rohuladvad välja ei paistaks.
Eelmine talv oli 2016. aasta novembris. See pole veel alanud. No näis, mis saab, vast algab kunagi.
Kunagi.

***

3 tundi hiljem tuiskab. Pole paha.
6 tundi hiljem IKKA tuiskab.
Mis ma peaks nüüd kaebama v? Ent nii lahe! Aga seda lund võiks ikka rohkem olla!
Aint teile kirjutamisega on vähe jama: ma olen niiiiiiiiiiiii väsinud! Mis, ikka veel või? Kusjuures praegu on pigem "jälle", täitsa oli paar ärksat tundi eila.
Või oli see üleeila.

Ma lingin siis arvustusi. Oma romaanile, millele veel?

Loterii
Kirjanduslik päevaraamat
Postimees
Goodreads
Ja Reaktori omi ma tegelt juba linkisin. Aga Baasis on needsamad + mõni veel.

Suht positiivsed kõik, aga muidugi on ka teistsuguseid arvamusi. Lihtsalt nende omanikud on viisakad ja vähemotiveeritud ka ütlema, et näh, jama.
Marcalt nt võib küsida vist teistsugust arvamust.

Ja kui juba, võiks ju "Roheliste välisseinte" lugejamuljeid ka jagada.
Loterii
Baas
Goodreads, kus lugudele eraldi on lehekülg puudu, aga natuke on kogumiku üldarvustustes minu loost juttu ikka.

Ja et oleks täiuslikult minuvälistele (hei, arvustakse küll minu loomingut, kuid arvustusi kirjutavad ju teised!) loome- ja ilmamaanähtustele keskenduv post, panen siia alla laulu, mille olemasolu olin ära unustanud, kuigi alla-kahekümnesena kuulasin seda kogu aeg ja nüüd, ta taas leidnud, armastan nii väga!!!



Reede, 5. jaanuar 2018

Osta on nii tore

Ootan homset. Sest laekumine ja siis saab jälle uusi asju osta.

Vahel meenutan aega, kus mul oli kõik arvel, laste sokkidesse tulnud suured augud ja tühjakssaav hambapastatuub tugevad probleemid ja mul on "wtf minuga toimub?!?!", kui ühe lapse üks tahvelarvuti (jah, pojal see isalt sünnipäevaks saadu) vedeleb kasutamatuna ja ma ei saa seda isegi ära antud kellelegi.
Tahate keegi v?
Seal on sees vaja koristada, sest seesinane isa pani sinna igast asju peale, aga phmt ta lihtsalt seisab. Kaantega, sest millegipärast need oli mul ikka vaja osta, enne kui sai selgeks, et seda ei kasuta mitte keegi.

Mulle ikka veel meeldib osta.
"Saan, kui tahan!" tunne.
Meeldib eriti just see ostmishetk. 2015. aasta alguses ostsin Tütarlapsele hõbedast päristürkiisidega kõrvarõngad, sest mul oli täiesti arutult raha enda kohta ja mida sellega nüüd teha? Väärismetall on kuidagi eheteteema eks? Ja no selgelt hõbe ja türkiisid käivad kokku. Ainsad Pärisasjadest ehted, mida olen netist piltidelt imetelnud ja hinge haavu rebinud, sest nii krdi ilusad.
Väga ajukahjustunud ja katkine mina ei leidnud neid siis enam kotist üles. Kolm korda olin otsinud ja leppisin vaikselt mõttega, et ilmselt tõmbasin mingit asja võttes välja, ise seda märkamata, ja küsisin endalt, mis tunne on? Ja tõdesin, et kurb on küll, aga see hea hetk, hea tunde põhiosa oligi juba ära. Seisin poes ja ostsin asju, sest tahtsin!!!!
Neljandal korral leidsin kõrvarõngad sealt kotist ikka üles ja jee.
Mitte et üks neist nüüd ikkagi kadunud poleks ja et Tütarlaps pole sihuke omavahel klappimatute kõrvarõngaste kandja kui mina, ei kanna ta ka teist. 

Pakke meeldib mulle samuti saata - kellelgi on vast rõõmus neid saada? Nii tore! Teistele rõõmu tehes on mul ka rõõmus ja kui nad ei rõõmustagi - noh, ma vähemalt tegin oma parima, et rõõmustaksid, eks? Kõik hea!
Ainus, millega on probleemid, on asjad, mis mu enda meelest on ka jamad, aga samas liiga head, et nad minema visata (vt see tahvelarvuti-jutt).
Asju, mis on suht vanad, ent funktsionaalsed, on täiega tore kellelegi annetada, kel nendega rohkem peale hakata kui minul. Näiteks on mul neljast fliispleedist alles kaks. Aga uued asjad, mida ma ei taha ja kasuta? Raamatud, mida ei loe? Mängud, mis on liiga igavad, et neid mängida? Vana pliit, mis on tegelt jumala töökorras v.a. ahi, ma lihtsalt sain uue kingiks, ja ta on liiga suur ja raske, et kellelegi pakiga saata? Mida ma TEEN nendega?!?!
(Ok, pliit vast viiakse minema, aga kui sihiks on prügimägi, mul on küll kurb.)

Nii hästi on meeles aeg, kus mul oli asju VAJA - aga ka siis oli VAJA ikkagi funktsionaalseid asju. Pleed nt annab sooja ja vahel on ka sisustuselemendina hea vaadata. Pesumasinast, mis ei pese, on aint vaeva ja kui olla visa nagu noor mina, saab enne kolm masinatäit pesu märjaks teha ning käsitsi vannis ära pesta, kui lõplikult selge on, et see masin ei tööta. Kindad kaovad alailma, neid ikka kulub, pole ülearu. Head vett ja sooja pidavad saapad on oivaline leid, muidugi tahaksin vett ja sooja pidavad, aga pojale väikeseks jäänud saapad edasi anda ...

Aga mul endal ei ole enam eriti asju VAJA. Ostan uue šampooni juba valmis, kui vana pudel viimase veerandi peal on, võin vajadusel osta uue kinkekoti, kui kodust ei olnud meeles kaasa võtta, aga millegipärast tahaks pakkida,  võin osta raamatu, kui tahan väljas süües midagi söögi kõrvale lugeda.
Pimestav vabadustunne.
Ma võin ära visata piparkoogitaigna, kuhu pandud soodat ja jahu piisavalt hästi ära ei seganud ning piparkoogid tulid soodamaitselised. Ma võin halvaksläinud pudrupära pärast seda, kui talle on ka külmkapis hallitus külge kasvanud, kempsupotti saata üldse endamisi hädaldamata, et krt, sellest oleks ju pannkooke saanud, kui varem reageerinud oleksin. Ma võin keset kooliaastat osta uusi raamatuümbrispabereid, mitte hoida iga krdi suuremat paberitükki alles juhuks, kui on vaja uut raamatupaberit ning häda korral lasta lapsel raamat reklaamlehte pakkida.
Ma võin.
Ja kui keegi meist midagi tahab - mina, poeg, tütar - ma ostan ja naeratan sisemiselt, uskumatuna, et sedasi ka saab. Tahad ja saad, mis värk see on?!?!?!

Mõlemad lapsed on midagi tahtnud, homme saan nood asjad ära tellida ja mõne, mida mu arust veel neil hea oleks kasutada (üks müts on ikka kuidagi liiga vähe inimesele, kes mütsi kannab) ka ja ... Võit!
Nii krdi tore tunne.

Üldiselt on nõnda vähe probleeme, et aju arvates mõne võiks leiutada.
Minu arust halb mõte. Lähen teen hoopis küpsiseid.
Kuna mul on nüüd töötav ahi, saan igast huvitavaid asju jälle teha, mille valmistamisest vahepeal loobusin. Enne aastavahetust käisin poes, seal oli allahindlusega roogitud forell. Jõudsin mõelda, et njah, kahju, et mul ahju pole ... kui korraga lõi ette, et on küll.
Forell majoneesi-sinepikattes oli kohe teema.
Ja KÜPSISEID saan teha samuti. Šokolaadikooki. Hautatud ahjupraade ...

Sellise eluga harjumine võtab aega. Ent päris tore on.

Teisipäev, 2. jaanuar 2018

Uuel aastal uus mina uue hooga

Olen oma unenägudes ka uue mina tõekspidamised - ja tunde, et kui maailm ei ole selline, nagu mina tahaksin, ma mitte ei kohane, vaid teen ikka omamoodi - sisse võtnud.
Eile enne ärkamist seletasin unes kellelegi oma eksi poputamise üle ahastuses mehele, et mul on ka eksid. Aga see ei ole minu asi, kui nad lollakalt toimivad, see on nende asi. Korraldagu ise oma elu, nad ei puutu kuidagi minusse!

Täna öösel nägin unes, et mu isa on džoki ja ronib rangluumurruga tööle, hobusega võistlema (tänks, Dick Francis), sest muidu lastakse lahti. Pidasin talle siis kirglise kõne teemal "See ei ole võimalik, kui inimesel on kuramuse LUU KATKI, tööandja ei tohi teda lahti lasta töö tegematajätmise pärast!" ja ärkasin kõrgendatud erutuse seisundis.
Aga see oli selline "nõme süsteem, mina seda ei kuula", mitte "parandan maailma ära, mis mõttes siin nii nõmedad asjad sünnivad?!"
Elik "jee mina!"
Alateadvus ka õpib!

Ei paranda maailma ära, raisk. Puhka! Lama! Koht!
Nii on hea.

Lapsepõli ikka on Aeg.
Eile puges mu poeg mulle kaissu ja rääkisime kõige külmematest talvedest ja kõige soojematest suvedest, mida mäletame. Ning selgelt joonistus välja, et sellised mällu vajunud ja unustamatud talved olid meil umbes samast vanusest. 6 - 8.
Suvede osas polnud kummalgi nii eredaid mälestusi - et jaa, oli palav, aga palav kuidagi ei vajunud sedasi ajju kui "miinus kolmkümmend kolm ja ma kõndisin Viljandis rongi peale, kui ema vedas samas kelguga kõrval mu väikest venda" või "pargis olid nii sügavad hanged, et mind ei olnud näha, kui lumme läksin ja natuke küürutasin".
Suvedest olid tal hoopis kõige eredamad mälestused sellest, kui vihma sadas ja siis me olime meres soojas, sest vesi oli oluliselt soojem kui õhk. See konkreetne kord on mul ka sügaval mälus, 2015 suvi.
Minu elu - võta parim sellest, mis on. Kui oodata paremaid aegu, jäädki ootama ning elu läheb mööda.

Enda suvised eredad-unustamatud mälestused on üldse äikesetormidest. Kuidas äike lõi sisse saarepuuse Karksi kodust umbes 20 meetri kaugusel. Ja siis teisel pool maja elupuusse, mida me ei näinud, aga toas läks jälle valgus roosaks ning mürin oli sama vali. Nii hämar ja põnev ja lahe oli.
Üks asi vaevab mind.
Olen ära unustanud, milline oli seinakate Karksis teises toas. Esimese toa oma on mul väga hästi meeles, aga teise oma ..? Midagi heledat. Mitte tänapäeva mõistes heledat, aga tolleajase arusaama järgi küll. Ent ... mis muster? Kas põhivärv oli roosakas või hoopis kollakas?
Loodetavasti lekib see info mul mälust välja mingil hetkel. Sest kogu aeg, KOGU aeg on tunne, et ah, see, käes ... ja viimasel hetkel enne päriselt teadvustamist kaob ikkagi ära.
Heleoranzi ja kreemvalge pikitriibuline? Ja pisikesed lillekesed ... kumma triibu peal? Ja kas triipude vahel olid mingid tumedamad piirid ka?

Panin uue aja viljatusravi arsti juurde. Põnev, põnev.

Nüüd on veel jaanuaris plaanis jätkata pornoloo kirjutamisega - lubasin, Reaktori erinumbri jaoks - ja oma teise romaani läbitoimetamisega.
See on oluline. Igast nõmedaid vigu on sees - näiteks üks mu lemmik-testlugejatest küsis, et kui kõik on postapo ja elul üsna vähe väärtust ja jama kõriauguni, miks nad ikkagi õues suitsetamas käivad?!
Ma ka ei teadnud.
Sama absurdne, kui romaani varasemas osas, kus tegelased on äärmusnapi varustuse peal, kaasa on võetud vaid kõige hädalisem - ja siis kodanik nuuskab taskurätikusse.
Nagu.
Niipea, kui mõtlema hakkasin, sain asja absurdsusest aru. Nuuskamiseks sellistes oludes on NÄPUD.  Aga kuni testlugeja ei ole märganud, ma lihtsalt ei MÕTLE nende asjade peale. Et suitsetada võib vabalt ka toas, kui surm nagunii kogu aeg suu ääres, või et nuuskama ei pea taskurätti.
Nii palju oli loogika ajus, et polnud vähemalt pehme paber tati eemaldamiseks, ent mitte rohkem.

Nii loogiline, kui olengi, vahel mõistus täiega ripatab.

Lähen nüüd ja viin oma loogilise mõistuse õue jooksma ning poest piima ja koort tooma.
Sest elu piima ja kooreta on vilets.