Reede, 31. jaanuar 2020

Puhas edevuspost 2020 esimene

Ruudu ütles: "Ära veel alla lae, ma kohendan värvid ära ja saadan ikka suurena".
Aga no mis. Ega võrgupäevikus peagi mingid SUURED pildid olema, eks?

Nii et.

Istun, tukk näos

no ma PEAN ju rongiga tegema, onju
See esimene mees, kes mu peale kuri oli ja küsis, kes te õige olete
oli teise rongi juht
Pidas me kõrval rongi kinni, et kurjustada =P

teh boss

See maailm on minu!

Ma väga ei osanud valida, häid pilte on veel. Suvalt võtsin.
Hea kink endale, väga väga naine.
Ma muidu mõtlesin ja küsisin, et miks Ruudu nende fotolavastustega jandib, kui tal on inimeste niisama ilu tabamiseks nii hea silm.
Aga ta ütles, et tunde järgi ta enesearengu jaoks on just need head.

Teisipäev, 28. jaanuar 2020

Enese ja oma elu analüüsi praegune vaheetapp kokku võetult

Tegelt on minuga kõik lihtne.
Juba niiiiiiiiiiii kaua siin arutatud ja mõtteid veeretatud (ja kolmteist korda "jube lihtne" leitud), aga ära sõnastanud ma ju ei ole seda, mida pidasin "vajaduseks olla vajatud", aga mis tegelikult on ...

Mulle meeldib positiivne tagasiside. Meeldib inimestele rõõmu teha.
Kui teine inimene on minu tehtu üle rõõmus, mul on ääretult hea olla. Ta nagu ütleb sõnadeta ka, et maailm on parem minuga siin sees, nii tore, et ma olemas olen, jee.
Ent kui ma olen teinud oma parima ja saan negatiivset tagasisidet, on see valus ja halb, sest paremini ma ei suutnud. Panin kõik välja ja ikka ei tulnud "jeeee!!!", vaid ... Noh, midagi muud.
Ja kui inimestele ei meeldi nimelt see osa, mis minu arust eriti hästi tuli, kui nad mitte ei rõõmusta, vaid halvustavad, ma hullun.
"Kuidas sedasi saama, et ma teen NII HÄSTI ja te kaebate, et oleks pidanud halvemini tegema?! Et siis oleks hea?! Kuidas te NII LOLLID olete?!"

Miks ma neid vaeseid õnnetukesi, haavatuid ja hirmunuid lembin - sest neile on lihtne head ja rõõmu teha. Kui inimene (või loom, sitast kodust koer näiteks) pole just sageli kõhtu täis saanud, ma söödan teda ja ta on nii rõõmus selle üle. Kui kodanik on kuulamata ja mõistmata, tunde sees, et maailm tahab talt aina rohkem ja ta ei suuda, mina mõistan, lohutan, hellitan ja ei taha vähemalt esialgu midagi. Tal on seni elus palju halba olnud? Ja siis saabun mina, õrnade käte ja isetehtud toiduga ja ta rõõmustab ju?
Rõõmustabki. Ja mina arva(si)n, et esiteks on tema maailm parem minuga seal sees, jai! Ja nüüd tema ka hoolib minust, hoolitseb, et ma ikka seal maailma sees olemas oleksin ja pojengid, vahtraõied, daaliad ja teeroosi lõhn.

Aga selgus, et päris nii ei lähe, et inimene saab minult, rõõmustab ja pakub seejärel sama vastu, sest tal on ju ka tore teisele (antud juhul mina) rõõmu teha.
Sellist tungi teisi õnnelikuks teha, sest siis olen mina (tema) ka rõõmus ja mul (tal) on endal samuti hea, pole üldse paljudel.
Mhmh, olen seda mitupalju kordi avastanud, aga IKKA üllatab. Sest minu jaoks on nii naturaalne ja loomulik tung teisi õnnelikuks teha, üritasin kogu maailma õnnelikuks teha ja läksin katki, kui selgus, et ma ei suuda isegi väikest osa inimkonnast rõõmustada.
Eks ole, "tee mulle pai" - ehk teisisõnu "ütle, et sa rõõmustad minu pärast, miski minus teeb su elu kaunimaks"!

Ja siis ma olen abitult hunniku ees. Mina ei saa ilma teiste eest hoolitsemata ja neile rõõmu tegemata, see rõõm teiste rõõmustamisest on mul sügaval sees. Kuid kui teise sees ei ole tungi minu elu paremaks teha, ei saa ei mina ega tema sinna midagi parata.
No ei ole, noh.
Ta on teistsugune.
Minu radarid on aina signaale saamas, kuidas talle (keskiganes on "ta") rõõmu teha, aga kui tal (kesiganes on "ta") üldse polegi selliseid radareid, võin ma selgelt ütelda ja ütelda ja ütelda, mis mulle hea oleks ja meeldiks - aga ta ikka ei saa aru.
Sest ta emotsionaalselt pole mulle suunatud, ta ei võta sisse.
Ja siis ei olegi midagi teha.
Lihtsalt nii on ja kogu mu kuradi elu on selline olnud.

Mina annan oma parima, et teist või teisi rõõmustada ja ootan, et nemad teevad sama vastu - ja no neis ei ole üldse seda mootoritki.

+ kui inimesed tegelt hindavad mind küll, aga nende panus on "räägin talle, mis kõik tema juures halvasti on", ma saan "mullle ei meeldi, et sa selline oled" ja ma isegi uduselt ei aima, et tegelt olen neile tähtis.

+ siis on veel see "liiga"-olemine.
Ole igavam, lollim, tavalisem, siis oleks hästi. Ole hästi suvaline tavaline, siis me lubame sul nt veel lapsi tahta.
Ma ei suuda. Ma ei taha. Mul on vastik. Ma tahan anda oma parima, mitte teha meelega sitta, jumalauta! Mitte teenida rohkem, vaid olla tore inimene!
Et see ei pea mõne arust olema "kas see või teine"?
Minu puhul on. Selgelt kindlalt ja üheselt. Kui ma ära väsin ROHKEM kui nagunii, veel hullemini, ma ei ole enam lahke, toitev ja leebe. Siis ma tahan, et minuga oldaks lahke, toitev ja leebe, sest ma lähen katki muidu.
Mõnedes asjades ma tean ka, et teen hästi. Nagu päriselt hästi, vaatan, imetlen ja imestan, et kas tõesti mina tegin??? Nii lahedad inimesed nagu mu poeg ja tütar on olemas tänu minule? Issake. MARU hästi olen teinud. Ja mõni raamat või lugu ikka ka.
Rõõmustage teie ka selle üle, maailm on tänu mulle VEEL PAREM!!!!

Ja siis tuleb mõni ebapärlikarp või X ulmesõber ja seletab, kuidas olen rõvehalvasti, ole tavaline, siis sobib.
Mul ei ole midagi seepeale öelda või teha.
Kuidas nähakse, on nägijas, mitte minus.
Aga nii masendav on, et inimesed on ... sellised. Teen oma parima ja ei saa üldsegi tunnustust ja vaimustust, vaid PAHANDADA.
"Sa teed maailma halvemaks oma tegudega," ütleb see pahandamine mulle. Ja lisaks: "Mina tean, sest ma tean kõike!"
Ja tead, isegi kui ma olen parasjagu tugev ja õnnelik, kui selliseid tuleb mitupalju, ma purunen kohutavalt. Nad ei pane mind mõtlema (enam, peale antidepressante olen sellest ideest vähemalt prii), et äkki ma olengi halb. Aga nad panevad mu meelt heitma selle üle, et sellised -paljud osad inimesed ongi, niimoodi nad mõtlevadki, selline ongi nende maailm ja mul on täiesti lootusetu seda ära parandada oma parimat andes.
Sest neile ei meeldigi mu parim, nad tahaksid midagi halvemat! Nad lihtsalt on - sellised.

Oiged ja õudus.

Aga miks ma tunnen, et pean maailmas eksisteerimise õigust saama endale aina üle korratud ja kinnitatud?
Aaaach, lapsepõlv, lapsepõlv ...

Pühapäev, 26. jaanuar 2020

Pühapäevlik

Ta ei saa must aru.
Aga äkki ikkagi mõistab?!
EI SAA!
Aga äkki ikkagi ...?
Ehk teisisõnu: mõistus võib mul ju vägev olla. Aga tunded (nt hea lootus) on vähemalt sama vägevad.

Ma võin teada. Aga ei tunne. Niuts ja häda ja viletsus?
Nojah, aga ma olen, kes ma olen. Ei ole teistsugune. Ja see on ju ometi hästi?
On.

Ma kunagi mõtlesin ühe toonase sõbra üle. Kuidas ta kogu aeg korrutas, kui tark ja ilus ta on (no oli ka üle keskmise mõlemat, aga mitte midagi erilist samas) ja see kool ja see ülikool ja "ma olen ikka nii suurepärane".
Leidsin toona, et kui ta seda vähem korrutaks ja rohkem iseenesestmõistevasena võtaks, oleks kõrvalt vaadates usutavam ja näitaks, et ta ise ka usub seda.
Noh, mina korrutan omaenda oivalisust nüüd selgel põhjusel: et ma ise seda usuksin. Kui kogu aeg ei korda, kipuksin ära unustama. Parem mitte taas sinna jõuda, et inimene on nõme olla?!
Vbla temaga oli samamoodi?
Kui kogu aeg korrutada, usud? Ja noh - et enesekindlus on hea ja ei saa olla liiga enesekindel, usun ma ju samuti ammugi. Kui enesekindlus toob sulle jama kaela, polnud enesekindlust lihtsalt piisavalt palju. Alul mõtlesid: "Ma saan hakkama (nt selle inimesega suhtlemisega)" ja kui ei saanud, masendusid? Ent lisahulga enesekindlusega oleksid: "MINA tegin oivaliselt, kuid see teine polnud olukorra kõrgusel. Noh, tema kaotus!" ja kõik oleks jorjenid ja mahe septembrihõng.

Lõdvalt haakub selle teemaga, et saatsin Varrakule järjekordse käsikirja. Seekord 6 juttu. (Kõige pikem neist vast 24 000 sõna - aga see on tõesti konkurentsitult pikim, teised jäävad kuskile alla 6000 sõna piiri.)
Mulle endale meeldivad nad kõik.
Kuigi mulle muidu eriti jutukogud ei istu.
Miska on natuke naljakas, et ma kirjutasin sihandase.
Aga mulle meeldivad jutud! Lihtsalt kogus on alati mõni, mis ei meeldi, ja siis on halb.

Poeglaps ja Totoro
Peaaegu täpselt nemad, ainult pojal pole eal sellist hobusesaba ja Totu kõrvad pole kikkis

Enesekindluse juurde tagasi - kui nad (Varrak) jutukogu ilmutaksid, saaksin paitunde ja sõbraliku tõuke selga oma kirjanikuenesekindlusele. Kui mitte, tuleb vapper olla ja mõelda, et nende kaotus siis.
Hetkel on lausa tunne, et suudaksin küll.
2020 on seni mu vastu väga kena olnud, inimesed mu vastu ilusad ja head ja vapper tunne on sehen.
Ning need jutud on mu meelest kõik tõesti head.
Isegi tagasihoidlik vastuvõtt "kuigi sa proovid olla hea"le on tegelikult tähendanud väga mitu korda privaatselt ühendust võtnud ja lummatud lugejaid ja ma usun, et temagi leiab oma lugejad tasapisi üles. Aga see uus oleks jälle rohkem "tavalise" ulme poole ja vbla kergem müüa.
Vbla tooks rohkem au ka sisse (kuigi see poleks aus, tegelikult)?

Mul ei ole talle veel pealkirja.
Enne tuleks teada, kas üldse ilmub nende alt, ja ... aga ma arvan, midagi nimisõnalist seekord. Vbla "Õpitud"?
"Ära õpitud"?
"Õppetunnid"?
"Õpi õpi hoolega"?
Tea, kas miski taoline kõlaks väga mitteilukirjanduslikult?
Sisuliselt sobiks hästi. Need on elu õppimise lood.

Igatahes.
Homme lähen siis tagasi romaani juurde, mis pool igavikku on kannatlikult oodanud, et ma jälle tema jaoks mahti saaksin. Tutvun temaga uuesti. Elan sisse. Ja vaatan, mis välja tuleb!

Kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Olen väsinud, nii et suva armuhala lissalt

Tasus ikka raamatu saatmine ära. Näe, veel üks tagasiside.

Olen jätkuvalt surnuks väsinud. Aga oli ju palju toredam veeta sünnipäev mitte midagi tehes (peale põrandapühkimise, poeskäigu, apteegiskäigu, tortillateo, pakendite väljaviimise jms pisiasjade), peavalust puhates (hommikul oli, aga sai maksimaalse sumatripataani annuse, kuuma duši ja kolmetunnise unega suht maha) ja mitte isegi väga millelegi mõeldes, kui oleks olnud sundus veeta seda samas seisundis igasuguseid asju tehes, rabeledes ja sebides.
Iu.
Nüüd söön sünnipäevajärgseks hommikusöögiks järjekordset puuviljasalatit järjekordse piimakiselliga (poe oma, ei ole hapuks läinud) ja pea ainult tuikab veidi.

***

Hommik möödus. Päev möödus ka ära.
Käisin lastega oma sünnipäeva puhul kinos. Tütar hakkas koduteel mossitama, emake maa teab, miks. Mõlemad lapsed kaebasid oma vanusele ja soole lähima tegelase lolluse ja ebaustavuse üle ja ainult mina oli Scarlett Johansoniga rahul. Tütar ütles:
"Mhmh, ta oli väga sinu moodi!"
Poeg ütles: "Jah, ja mul on samamoodi cringe vahel sinu pihta, nagu mul tema pihta oli! No mis seal filmi lõpus nutta oli?! Ja pidid sa nii kõvasti nutma siis või???"
Ma nutsin, sest ilus oli. Ma enamasti nutangi, sest ilus on. Või on kellestki jube kahju.
Nooremana nutsin viha pärast samuti. Enam mitte. Sest enam pole mu viha jõuetu, vastupidi. On isegi jõuline!
... ja selle filmi homomeestest armastajapaar oli kah nii krdi nunnu ....

Tead, see armusuhtevärk on mul ikka hinge peal. Vbla jääbki olema. Sest ma õppisin NII hästi raamatutest ja filmidest selgeks, et kui oled ilus ja hea, on sul suur armastus soolas ja et see püsima jääks, pead lihtsalt piisavalt hea olema.
Ning kõikidest "elus ei ole reegleid ega õigeid valikuid" ja "hinnangud sulle on teistes inimestes, mitte selles, missugune SINA oled" ja "on teatud keskmiste peal toimivad süsteemid, aga mina olen ju UHKUSEGA mittekeskmine!" hoolimata on mul ikkagi "no KUI hea ja ilus peaks siis olema, et õnnelikku armusuhet saada???" ning lõputu segadus.
Kuskil kuklataguses on usk, et hea armusuhe on preemia küllalt hea inimene olemise eest ja misMÕTTES ma ei ole küllalt hea? Kammaan?! Võtan loogiliselt: ka minu kõige-mittelemmikumatel inimestel on pikaajalised suhted (olnud või kestavad edasigi), nii et selgelt ei pea isegi natukene tore olema, et suhet pidada.
Aga ei, mina ei saama.
Ma ei taipa seda mustrit.
Kusjuures mul ei ole isegi tunnet, et see või too isane oleks väga above my league - olen elus teinud küll seda liigitust, aga ma olen alati vaadanud ainult välimust.
Jap, mina olengi see naine, kes vaatas, et ilus poiss, ja armus kohe, tema hinge ega mõistust lisaks uurimata, sest ilusa näo ja keha taha, laheda pealiigutusega visatud pikkade juuste ja mõtliku pilgu taha pikaripsmelistest silmadest suutsin kõik voorused kohe ise mõelda. Hui mulle luges, mis väljaspool minu pead toimub.
Seega oli mu esimene poisssõbra-laadne toode, väga pikaajalistele lugejatele tuntud kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ikka NII jube, et laias laastus võiks öelda, et hullemaks enam väga minna ei saanud.
Aga ta oli VÄGA ilus.
Ühegi nii ilusa mehega pole ma pärast enam asju ajanud (kuigi kenad on nad kõik olnud), ja tasapisi õppisin kogemus kogemuse järel, et psühhopaatidega ei saa head suhet, räme lollus jääb rämedaks lolluseks, isegi kui mees, kes loll on, on hea vaadata ja puudutada ... ja ikkagi, IKKAGI ei saa ma ka nüüd neid, keda tahan.
Olgu, mul ei ole eriti laia valikut, sest ma ei salli uusi inimesi, kes kohe armumänge hakkavad proovima, vaid valin ainult juba tuttavate seast.
Aga no ikkagi!
Ma olen ju NII hea! Kas üks või kaks neist tuttavatest kenadest meestest ei peaks arvama, et ma olen nii tore, et julgevad ka läheneda või midagi?
Aga ei. Ja isegi kui ma ise lähenen ja löön külge väga avalikult ja selgelt: ei.
Nad ei taha mind.

Nagu misMÕTTES?!
Ma ei saa üle sellest K. värgist. Mitte temast inimesena, vaid misMÕTTES löön ja löön ja löön külge mitu aastat, saan "ma mõtlen veel", "mulle ei meeldi otsustada", "ei, ma paar küll ei taha kellegagi olla" ja lõpuks saadan ise persse, sest mismõttes ta ei aita mind, kui mul on halb???
Ta tundus nii väga "just mulle".
See oli ka Rongimehega - kui ta oli oma naisest lahku läinud, tundus ta mulle nii täpselt klappivat.
Ja no... ei.

Mõned tuttavad mehed on, kes on nägusad, targad, lahked ja (vähemalt "suht") vallalised veel, ent nemad on mu jaoks ikkagi natuke liiga "above my league", sest teenivad ka VÄGA hästi.
Ja sel teemal on mul raske.
Kõik muu võtaksin innuga vastu, aga raha pelgan. Kui nad ise tahaks mind natukene pealetükkivamalt, kui kord aastas komplimente saates, osaleksin huviga. Aga peale mina käima ei hakka. Sest ... ausõna, kullakaevuri soont mus ÜLDSE pole.
Ma kardan raha.

Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Küberpunkvamplarp ja 40

Alustuseks: 



Seda me Ruudu Rahumaruga tegime ses postis.
Sest kammaan: ma tahtsin endale 40. sünnipäevaks midagi kinkida ja teile sünnipäevapilte ka panna ja mulle meeldib, mis ta inimeste pildilepüüdmisel teeb.

Nüüd ma olen siis 40.
Päris ... lahe tunne.
Kuigi väsinud.

Sest käisin ikkagi sellel mängul, mille krdile saatsin eelmises postis. Kui pea enam ei valutanud, tundus, et suudan kõike.
Muidugi hakkas pea mängul jälle valutama ja raske ja raske ja böäh. Aga samas oli see nii lahe kogemus, et ei kahetse raasugi. Üks liin moodustus nii ilus ja täiuslik nagu filmis. Sellist asja ei juhtu sageli.

Lisaks tuli  iseendateemaline mõtelus-avastus.
Kuskil pool aastat tagasi taipasin, et ma ei mäletagi ühtegi korda, kus ma EI oleks mänginud "teen ise, ei looda, et teised teevad, rühman ja uurin ja katsun saavutada" rolli.
See avastus oli päris suur ja otsustasin hoobilt, et nii. Nüüd PEAN saama mängida rolli, kes ise ei tee midagi, tõstab käpad püsti, aga käsutab-palub-palkab ja saadab teisi tegutsema enda asemel.
Seekord üritasin endale sellist rolli luua ja seda ka mängida.
Issand, kui igav see oli.
Kui olin võtnud hoiakuks "mina ei sekku, mind ei huvita, miski pole mulle piisavalt lahe!", mul töötas see küll. Töötas tasemel "a mind ei huvitagi eriti" ja mul oli igav, sest ma olin võtnud hoiaku, kus kõik ongi igav.
Ja kui siis juhuslik sündmus mu sellest välja lõi (tegelikult hääldusarusaamatus - kaks inimest rääkisid Chenist mu kõrval, kui evangelist oli mulle JUST näidanud videot, mille järgi mu surnud kallim Zheng on vist elus, ja siis neilt sain justkui veel kinnitust, et muidugi on elus), kui mu empaatia taas tööle hakkas ja kõik enam ükskõik ei olnud, hakkas huvitav.
Mis siis, et pea lõhkus valutada. Ikka oli põnev mängida!
Hoolisin nii väga ja korda läksid igasugused asjad.
Nüüd ma mõtlen, et mul on vist elus samamoodi. Et kui mul empaatia töötab, ma võin küll väga hullusti haiget saada ja alati saangi. Peroodiliselt, sest selline on elu - aga kui ei töötaks, mul oleks nii igav, et see ei klassifitseeruks isegi eluks enam.
Sellega ma tegelen: üritan pannna piiri ette, et kogu aeg ilma nahata ja verilihal ringi ei jookseks, ent samas elada sedasi, et tundlikkus säiliks.
Et oleks huvitav, et läheks korda, et oleks ELAMISE (mitte elu veetmise) tunne.

+36 ja -36 vaheldumine on parem, kui stabiilne +12 ikka.

See "nagu filmis"-liin:

„No ma olen teda ikka kõvasti täiustanud. Ütleme 40% on algne, 60% minu tehtud! Ja ma ei kirjuta tema aju üle, ta mäletab iga treeningut, iga võitlust, analüüsib neid ja leiab uued võtted.”
„Aga kui raske on remontida, kui ta võitluse käigus ära lõhutakse?”
„No läheb aega, aga ma olen selline nokitseja tüüp, tasapisi remondin ja teen veel paremaks.”
„Eks ta on päris heas korras ka, seda on näha, et võtab kõvasti tööd.”
"No sedasi nende hobidega juba kord on ..."

Kogu selle vestluse aja seisab Keravälk (võitlusandroid, inimnäolise näo asemel mask) kõrval ning vaikib.
Tema poole ju ei pöörduta.

Heimdall (teine võitlusandroid, ümberehitatud kaevandusrobot, kes tuntud oma legendaarse soomuse poolest, aga aeglasevõitu. Tema on värvi muutvate tulukestega kostüümis, ainult veerand nägu metalli all) seisab galeriis ja vaatab üksisilmi installatsiooni, mis sisaldab väikesi sisselülitatud pirne sinaka valgusega.
Seisab mitu minutit ja vaatab vaikides.

Plekipeks (ehk võitlusandroidide võitlus - phmt tolle maailma gladiaatorivõitlus).
Esimene faas. Väga vinge, vägavägavinge, Heimdall võidab, aga see, KUI vägevalt nad võitlevad, kuidas Ronin (teine võitleja) tabab Heimdalli põlveliigest ja kuidas hiljem seda uuesti ründab, aga nüüd on „raudvara” valmis – ohhhh!
Plekipeksu teine võitlus oli visuaalselt sama efektne, aga metamängija minus oletas, et Keravälk PEAB npc-d võitma, nii et polnud nii pinev.

Keskkonnakaitsja-kunstniku ettekanne-installatsioon-performance, mille käigus ta kavatses ära juua kuus topsitäit saastunud kraanivett vaestest linnajagudest.
Joob ühe, hakkab köhima ning õhku ahmima.
Joob teisest pool, räägib oma kehvadest tunnetest, köhib, vahepeal otsib võimalust istuda või toetuda kuhugi ...
Lavale astub Heimdall. Joob järjest ja rahulikult tühjaks neli ülejäänud saastunud vee topsi.
„MIKS sa seda tegid?!”
„Minule ei tee see midagi. Bioloogilised olendid võivad ära surra.”
„Ma ei usu, et ma surnud oleksin. Mul oleks lihtsalt väga-väga halb hakanud.”
Heimdall ei ütle midagi. EI kehita õlgu. EI ilmuta mingeid tundeid peale vilkuvate tulukeste vilkumise. Roheliselt ja punaselt.

Mõne aja pärast seisab ta uuesti galeriis. Vaatab sama installatsiooni, mis ennegi.
„See meenutab mull aega, kui ma veel ... olin. Kaevanduses töötasin. Need tähed vilguvad samamoodi!”
”Oota, mida? Mis sa olid?”
„Uus olin.”
„Aaa ... ma kuulsin „elus olin” ja mõtlesin, et oot, mida!” Mina (kuulus popkunstnik, kes tegelikult on salajas Neo-Hiinast pärit android, kelle esialgne programm maha võeti, kui Neo-Hiinast põgenesin)  isegi naeran.
Heimdall ei naera.
„Elus ... elus ma ei ole, eks ole ju. Jah ...”
Midagi mu sees murdub, aga ma ei ütle seda talle. Ainult mõtlen, kuidas ta need neli topsi tühjaks jõi.

Varsti pärast seda kõnnin mööda Keravälgust, kes seisab koridoris. Mitte midagi ei tee. Lihtsalt seisab. Otsustan, et pean küsima, mis mul sees kripeldab.
„Kas sind ei häiri, kui sinust sinu juuresolekul räägitakse nagu asjast?”
Ta vaatab mind. Krt, et ma selle näomaski alt pole enne märganud, et tal on ilusad kurvad silmad!
„Väga häirib.”
Vaikus.
„Ma mitu tundi tagasi kuulsin, kuidas see naine (näitan peaga Heli, üks mängija, ma tema rollinime ei teagi, poole) ja su treener sinust rääkisid. Ja sa seisid seal kõrval. Ja mind jäi ... piinama. Sul on ju tunded!”
Noogutan omaenda jutu kinnituseks.
Hakkan minema.
Ta haarab mu käe, labakäe, nagu vanadel rüütellikel aegadel. Ei suudle seda, aga hoiab pihkude vahel.
„Aitäh. Aitäh, et sa seda ütlesid.”

Ma arvan, kõige toredamad inimesed siin klubis-galeriis ongi androidid.

Et meil hiljem on kolmekesi galeriis veel selline südamest südamesse vestlus, kui Keravälk on juba vaba (ta võitis vabaduse oma hiilgavate võitudega areenil) ja uue, inimnäolise peaga varustatud, ning Heimdall istub, sest tema energia on korraga väga otsa saanud, mina näitan neile oma androidikoodi ja me räägime sellest, kuidas on vabadust ihata ja siis lihtsalt ei tea enam, mida teha, kuidas Heimdall vaatab sädelevate lampidega teost ja mõtiskleb, et võiks ehk ka kunstiga tegeleda ja Keravälk räägib, kuidas ta nii väga tahtis vabaks saada ja mitte enam võidelda, mitte enam võidelda, aga nüüd ei tea, mis edasi teha ... see oli lihtsalt ilus finaal.
Edasi ei olnud minul sel mängul igatahes enam midagi teha.
Kõik oluline oli nähtud ja tehtud.
Aga päriselt sai mäng otsa vast veerandi tunni pärast.

Neljapäev, 16. jaanuar 2020

Ach, krdile

Olgu, pingutamine on jälle liiale läinud.

Ja oleks, et sellest mingit KASU oleks, eks ju. Et mu poeg oleks: "Oo, emme, sa tõidki mu kohustusliku kirjanduse raamatu ära! Nii lahe!"
Ei. Tõin talle Tallinna raamatukogust raamatu. Nüüd pean päevast päeva talle ütlema: "Loe täna 20 lk ka!" ja siis taluma tema virisemist, et kohustuslik kirjandus on nõme ja miks nad vabalt valida ei saa, mida loevad?!
Või kui ma olen välja ajanud öömaja Tartus, transpordi Tartusse, välja mõelnud ja suht valmis pannud kostüümi, oleks mängujuhid minuga: "Oo, sa oled nii vapper ja lahe, meil on nii hea meel, et sa tuled, me tõesti proovime sind õnnelikuks nüüd teha!"
Ei. Nad on: "Võta midagi kunstiks kaasa, meil vähem tassimist" ja "Printige oma tegelased ise välja, meie seda ei tee" ja tõtt öelda ma kirjutasin oma tegelasplaani, et tahan, et mul raha oleks ja sain rolli, kus "mida sa tahad" - oma töid müüa, "majanduslik tase" - vaene ja midagi veel teemal "vaene kunstnik, ei ole kerge kunstnik olla".
Käin poes, toon igasugu asju. "Keeda mulle makarone, mul ei ole nende muude asjade isu ja lõhe sa sõid ka ära!"
Ja vinnatakse ära mu endale toodud mineraalvesi, sest "tal on isu".
Ja ma ei kaitse seda ka, sest ma ju tahan, et ta rõõmus oleks! Mulle nii üldse ei meeldi endale meeldivaid inimesi pahandada või kurvastada!
Kirjutasin jutu, saatsin testlugejale. Nüüd peaksin ilmselt küsima, kaugel ta on ja mis vead jne, aga ma ei jaksa. Peaksin välja mõtlema veel mõned inimesed, kes võiksid testlugeda, ja neilt küsima, kas viitsivad - aga ma ei jaksa.
Kõik tahavad mult asju, aga mul ei ole enam midagi anda. Nagu mitte krdi midagi.
Ja pea valutab.
Kuidas ma aru saan, et olen päris katki: pea valutab mitu päeva järjest. Pausidega, sest mul on imelised migreenitabletid, aga valu tuleb ja tuleb ja tuleb tagasi.

Nüüd olen seisus: "Inimesed räägivad muga messengeris, aga ma ei vaata nende sõnumeid, sest nad tahavad mult midagi - isegi kui see on "lahke olla, me viime su oma autoga tartusse, tule mängima!""
Ma ei jaksa enam.
Läksin rikki, ei tule kuhugi, ära ka ei ütle rohkem, et EI TULE, lihtsalt ignon.
Sest ma EI JAKSA.

Ostsin endale uue telefoni, et näeksin neid sõnumeid, mis tulid (piiksud käisid), aga ma ei saanud neid lugeda, sest telefoni ekraan on pekkis.
Nojah.
Hea asi on, et mul on uus telefon. Halb asi on, et sealne sõnumisalvestamisvõimalus on vist pisem kui vanal (no poes polnud minu mudelit, võtsin selle, mis oli. 20 euri odavam). Igatahes nägin ma 16 iidaegset sõnumit ja kui olin need ära kustutanud, uusi igatahes peale ei tulnud.
Ma annan oma pojale iga päev D-vitamiini kapsli. Kas ta võtab seda ise, kui mul meelest ära läheb? Olgu, see on palju soovitud. Aga kas ta ütleb aitäh? Ei. Kui mul hästi läheb, võtab ta kapsli sisse ja joob vee peale kommentaarideta. Kui halvasti, teeb ta mingit keeldumisenalja, söödab mahakukkunud rohu Totorole või ohkab demonstratiivselt, nagu tuleks midagi eriti vastumeelset teha, ja ma peaks nagu PEALE KÄIMA ka veel, et ta võtaks D-vitamiini, kui ma niigi olen ju räme tubli olnud, meeles pidanud ja talle arvuti taha kah viinud.
Iga. Krdi. Päev.
Seepärast mulle ei meeldigi need "vahepealses vanuses" lapsed. 3-10. Mulle NII ÜLDSE EI MEELDI saada inimeste käest negatiivset tagasisidet, kui annan oma parima. Aga nii palju koristada, kui tuleks minule meeldiva keskkonna saamiseks koristada laste järelt, kes ei pane prügi prügikasti või joonistavad põrandale ja oma näole ja jätavad poolsöödud toidu voodi äärde põrandale 8 söögikorral järjest, ma lihtsalt ei jaksa. Nii et ma pean sundima neid tegevusteks, mida nad teha EI TAHA ja see on nii vastik ja raske ja vastik ja vastik ja kas ma mainisin, et vastik?
Aga jai, migreenitablett hakkas jälle toimima.
Enam ei valuta.
Mis on hästi.

Kokkuvõte: ma rabelen ja rabelen, torman elu eest, et hoida taset, mis juba on.
Et edasi jõuda, tuleks joosta kaks korda kiiremini.
Õnneks ma vähemalt tean, mida nüüd teha. Nimelt TEHA VÄHEM. Mitte minna. Mitte valmistada. Mitte värvida, pesta, naeratada, kiita, olla soe ja innustav.

Mina vastutan enda eest. Keegi teine seda ei tee.

Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Tasakaalupunkt puudub

Jestas, vahel ikka juhtub ka täiesti ettearvamatuid asju.
Ma sain Südameloole TAGASISIDE mujal kui oma võrgupäevikus.

Muidu tegin asja, mida olen enne ka siin minu moodi hullujatele soovitanud ja suus vahus, seletanud, kui lahe see on, aga vahepeal lihtsalt ununes, et sedasi tasub.
Kui kogu aeg pingutada, kaotab sisemine termomeeter igasuguse usaldusväärsuse. Minu arust Organism lihtsalt tõdeb, et nagunii mind ei kuulata, nii et tavatasemel ei tasu üldse enam infot edastada, aint valuga.
Aga nüüd ta ütleb, et täna veel midagi teha on selgelt liig. Nii et otsustasin, et kuna mu pea valutab, olen nii väsinud, et ei suuda magada ... krt, ma ei lähe psühholoogi juurde!
Ja SIUKE kergendus ... peavalu läks ka ära.
Hiljem tuli tagasi.

Tegelt mõtlen, miks ma seal üldse käin. Olen seda mitu korda mõelnud, eelmise terapeudi puhul veel rohkem, selle puhul isegi mitte seepärast, et mulle ei meeldiks, vaid ... minu peamine vaimne raskus on, et pingutan liiga palju, olen kogu aeg väsinud ja püüan samas ikka kõik ära teha, mis lubatud.
(Muuhulgas ma ju ÜTLESIN, et ok, käin siin, ja lasin endale aja kirja panna jälle.)
Elik - phmt et ma seal käin on KURNAV, ja minu meelest võtab mult rohkem, kui annab.
Aga arvatakse ju, et on hea ja kosutav ja psühholoogi juures käimine näitab, et hoolitsen oma vaimse tervise eest ja see on tasuta ka veel ...?
Oh, mind küll ... Jälle usun, mida "räägitakse" ja "mis üldiselt inimeste meelest hea on" ...
Tõesti, ma ei saa medalit, et käin seal. Ega raha. MIKS ma siis teen endaga sedasi?

Kui ma ei ole värske, paneb juba mõte minekust mul pea valutama. Kui ma olen suht heas seisus, pole mul midagi vajagi ju ...

Muidu purustasin asju. Et ma, Tartust tagasi tulnud, lõhkusin järgmisel päeval ära oma presskannu, on üsna loogiline.
Koordinatsioon kaob ära, kui väsinud.
Jõulujärgne aeg ostukeskustes, uus kann 6 euri, olgu, olemas.
Kann on kaks korda pisem, kohv maitseb natuke teistmoodi. Hämmastav, mis kõik mõjub - aga mulle tegelt meeldibki pisema kannu kohvimaitse rohkem.
Aga et eile otsustas mu telefoni ekraan lakata pilti näitamast (korra ta enne hoiatas ka, aga siis sain peale aku küljest ära võtmist ja SIM-kaardi eemaldamist ja tagasipanemist korda), on vähe nõme. Jah, mul on nuputelefon, jah, uut tahan ka sellist, nii et hind ei tapa, aga siiski. Veel 59 raha kaob. Mis toimub? Jälle jooksen lämbumiseni, et paigale jääda, samasugust elu evida kui varem?!

Laupäeval on mul jälle larp. Tartus.
Ikka ON VAJA end surnuks rühmata, ON VAJA.
(Aga kui mu pea enam ei valuta, tundub rollimängimine väga hea idee taas olema. Nii ma elangi.)

Laupäev, 11. jaanuar 2020

Aruanne reede möödumisest

Napilt, ent siiski elus.

Mul nimelt tuli uid minna eile Tartusse oma juttu sisaldava raamatu "Isaac Asimov 100" esitlusele. Noh, ja kui ma juba nii kaugele lähen, võiks minna ka sõpra vaatama, eks? Noh, aga kui veel varasema rongiga minna, saab ehk tehtud ka ühe asjaliku asja, mille hetkel saladusse jätan, ent sünnipäeval paljastan.
Mhmh.

Juba sinnasõit oli väga raske, sest istusin teisel pool vahekäiku vanamehest, kes ainult jutustas. Kui ma nüüd tema juttu takkajärele analüüsin, siis ilmselt ta nipernaaditses - ajas täielikku jama, ent esitas seda kui "minuga päriselt juhtus, mina olengi see, kes elab sellist elu!" Aga asja sees ma ei kahelnud, et ta ise usub, mida räägib.
Alles hiljem tuli veendumus, et mkmm, võimatu.
Jaa, imestasin küll, kuidas ääretult enesekindlalt võib sellist iba esitada ("soomlased on uskumatult lollid", "ei, kõhuli maasikate korjamine on ammu möödas, põlvili on tervisele kõige kasulikum ja marjakorjamine on maailma kõige tervislikum töö", "me käisime tollal Siim Kallasega ühes klubis tantsimas. Siis abiellus tema arstiga, aga mina litsiga - ega ma ei kurda, neli last!", "ma olen eluaeg massöör olnud, helistage mulle, ma kahe minutiga annan mõned nipid" - no kasvõi see viimane! Mis krdi "helistage"? Sul on inimene reaalelus ees, kui sa tahad talle massaažinippe anda, on vist NÄITAMINE hetkel teema, eks, mitte hiljem telefonis seletamine???), kuid et see ei saanud tõsi olla, tabasin alles sõidu päris lõpus, kui kõik juba tõusma hakkasid, ja onu, kes oma jutu järgi oli olnud tippsortlane ja tippsportlaste massöör, hetkel elab Soomes ja kasvatab seal maasikaid ("helistage mulle, ma kolme minutiga annan teile mõned nipid, kuidas maasikaid kasvatada", "ei, sort pole tähtis, välja arvatud, et liiga pikaks ei tohi kasvada, nii et kile paigast nihutab"), nägi välja suht nagu suvaline vaesepoolne vanaonu odavatest saabastest veits vileda heleda jope ja logupoolse valge vana jalgrattani.
Siis pöördus minu poole (mul kukkus ennist välgumihkel taskust maha) ja väitis, et ma poole aasta eest olin talle rääkinud, et tahan suitsetamist maha jätta ja kuidas see läheb? Võtku ma tasakesi vähemaks ja saan hakkama!
Ma olin: "Mul pole IIAL sellist plaani olnud!"
Tema: "Oli-oli! Ma mäletan!"
Siis oli mul veel selgem, et ta tegeleb väljamõeldiste esitamisega tõe pähe. Mingid asjad on aluseks (minu välgumihkel, üle vahekäigu pingis istunud naine ütles, et on kehakultuuri õppinud, nii et sealt sportlased ja massöör), aga ülejäänu puhas väljamõeldis, mida enesekindla häälega esitada.

Olgu, aga siis oli see ju möödas, mina Tartus ja kõik korras?
Ooei.
Me tegime seda tsenseeritud asja ja saime esmalt ühelt mehel sõimata, et vales kohas oleme, miks me seal oleme, kes me üldse oleme sellised?! Mina vastasin: "Oi tahad tülitseda v? Tülitseme! Mis see sinu asi on, kes ma olen?"
Tema: "Mis sa oled purjus või?"
Mina: "Ei, minu arust sa võiksid ise tagasi tõmmata!" Ja näitasin talle kahe käega fakki.
Sest noh. Kui minuga nõme ollakse, ma olen täie rauaga nõme vastu.

Ok,tema pidi lahkuma (ta oli sõidukis, mis ei tohtinud teele jääda), meie lahkusime samuti ja siis mu (tsenseeritud) kaaslane, kes on väike leebe naine ja armastab rääkida "hingedest" (jutumärgid on tähtsad!) ja "metsikust loomusest", "armastusest" ja "ühtekuuluvusest" ning  kokku on minu arust "üpris uhhuu-inimene, aga hea silmaga kunstnik", oli hirmus šokeeritud. Juba enne oli ta "ma üldse ei taha riielda saada" ja "ei tea, kas tohib?" Pärast kõndis, pea norus, ja ütles, et see faki näitamine oli ikka liig, mees tegi ju lihtsalt oma tööd.
Aga ses osas ma ei kipu andestama - sul on alati valik, kas teha oma tööd lahkelt ja inimlikult või ülbelt ning teistes halba tunnet tekitavalt. On täiesti õige anda inimestele, kes sind ründavad, sama rauaga vastu.
Mitte tõmmata saba jalge vahele ja vabandada ette ja taha ja arvata, et maailm saab siis paremaks, sest kui käitud inimestega hästi, muutuvad nemadki tasapisi paremateks.
Ei, kui käitud ülbikutega aladlikult, õpivad nad, et see ongi õige viis, saab inimesed, kes kuulavad sõna.

Ma ikka veel olen kuri Keiti peale, kes kunagi siinsamas kommentaarides väitis, et MINA olen silmakirjalik, kui tahan, et mind kenasti koheldaks ning ei lähe samas ülemuste juurde nõudma, et (võibolla kehtivaid, pole kindelgi) reegleid muudetaks.
See "ülemused vastutavad oma alluvate nõmeda käitumise eest"-idee ajab mind siiamaale vihale.
Õnneks ei ole viha minu meelest halb.
Jap, ma siiamaale ei saa aru, kuidas paljude arust on.
Viha on vabastav ja tugev reaktsioon, lasen endal tunda kuidas: "Nõnda on teiste vastu kuri käituda ning mina ei kavatse sellega leppida!" ja miks, MIKS mitte vihastada, kui sees torgib?
Ma ei taipa.

Nojah, aga kuna ma tahtsin, et väike ehmunud naine õnnelik oleks, läksime teise kohta. Tegutsesime seal ja kuskil 20 minutit hiljem veeres kohale auto. Et paigas polnud isegi sõiduteed, vahtisime sõidukit päris jahmunult. Autost ronis välja lühike jässakas mees, kes naeratas meile ja teatas vene keeles (aga seekord sõbralikul häälel!), et seal ei tohi olla.
Vahtisime teda jahmunult. Ta küsis, kaua meil muidu läheks veel, viis minutit? Kümme?
Pöörasin pilgu kaaslasele. Too kehitas õlgu ja arvas, et tegelt me lõpetasime.
Mina: "Mõ uže ... mis see on ... zakontšalis?"
Mees naeratas. "Bcё?"
Mina (kergendunult, seda sõna ma tean): "Mhmh, vsjo!"
Naeratasime, tema ütles veel midagi lahket, ent arusaamatut, ja lahkusime.
"Siin ei ole ju isegi mingit silti väljas! Kuidas me teada saaksime, et siin ei tohi olla?" küsisin hämmeldunult ja retooriliselt oma kaaslaselt.
"Ilmselt pole silti vaja, kui sellised autoga mehed kohe tulevad, kui siin keegi on," vastas tema sama hämmeldunult. "Huvitav, seal on kõik see graffity ja teismelisena me käisime ikka siin veini joomas ja ..."

Ning see polnud IKKA VEEL kõik. Kui me veidi eemal tänaval peatusime ja jahmerdasime, andis signaali sealsamas kõrval foori taga ootav auto. Vaatasime sinnapoole. Autoaknast vaatas välja kena noor mees, kes tõstis laialt naeratades pöidla.
Siis oli mul küll tunne, et jaa, positiivne tähelepanu on iseenesest jee, aga mul on tähelepanust tegelt väsimus peal.
JA sõbra juurde minek ja raamatuesitlus olid veel ees.

Sõber on tegelt hea sõber, temaga ja tema lastega (appi, ta poeg on vist aasta noorem kui minu oma, aga teeb täitsa vabatahtlikult talle ja külalistele oivalist espressokannukohvi!) veedetud aeg ainult mõõdukalt raske. Pealegi on tema (ka?) õde (haiglas), tal oli öövahetus tulemas ja siis me vahepeal suikusime kumbki oma sohval.
Aga no ma lahkusin sealt raamatuesitlusele (jee, et mina olin esimene esineja pärast koguõhtustaari, kes on raamatu koostaja + ees- ning vahesõnade, kus autoreid tutvustati, kirjutaja). Raamatuesitluse eel oli mul juba pissihäda ning kavas veepudel kempsu kraanist täita - aga see krdi vets oli lukus!
LUKUS!
Ok, esitluse elasin üle, kaua see ju ei kestnud ja nagunii kargasin lõpuosas püsti ja traavisin rongijaama, sest rongi ikka ju mahun, ei ole reedeõhtust "miks ma küll varem piletit ei ostnud, nüüd ei saagi!" Ja noh - ma olin juba nii väsinud, et loobusin juba kella 3 paiku rahulikult mõttest "no tegelt ma esitluse pärast üldse Tartusse tulin, peab ikka lõpuni olema" ja võtsin selle asemele "niigi olen jube tubli, et kohale lähen. Et ma pärast tahan sedasi koju saada, et saan veel rongiga KOJU, mitte ei pea ema juures ööbima, on täiesti hea, hoolitsen enda eest!"

Aga ma jõudsin rongi kaks minutit enne selle väljumist. Mis tähendab, et ei olnud aega käia ka raudteejaama vetsus (noh, rongis saab ju ka pissida) ega täita seal vetsus veepudelit (eluliselt oluline, sest rongivetsu kätepesukraanil on silt, mis ütleb, et juua sealt ei tasu) ega ka osta vett.
Asi lõppes sellega, et siiski jõin seda mittejoodavat vett seal rongikempsus, sest ikka parem, kui vedelikupuudusest peavalu saada. Sõin ära sõbra juures kotist välja võetud ja siis jälle kotti tagasi pandud, sest poodi minna polnud enam mahti ja mul peab midagi söödavat rongis kaasa olema, brie juustu, sest vat seal rongis läks mul viimaks kõht tühjaks.125 grammi paljast juustu. Päris maitsev.
Päeva jooksul olin küll natu midagi napsanud siin-seal, aga no ei läinud kõht tühjaks. Ja siis rongis ...

Teine rong Tallinnast Keilasse läks 3 minutit pärast Tartu rongi Balti jaama jõudmist.
Nii et ei ikka mingit vett, ei ikka mingit kohvi (mu kohvineelud olid selleks ajaks samuti täiesti hullud, ibuprofeen võttis küll valu maha, aga KOHV, miks ei saa kohvi?! küsis keha), glükoosi sisaldava toidu manustamist ka mitte ...

Kodus jõin mineraalveepudeli tühjaks, sõin joonelt ära neli viilu pehmikut kahe pannitäie peekoniga (poeg sai ka kolm viilu peekonit. Enne käis koeraga õues, sest ma rääkisin talle, kui väsinud olen ja tal hakkas minust kahju), tegin nelja kruusitäie jagu kohvi, jõin selle kõik ära ning lõin endale kaks korda parema käega näkku. Ükskord tahtsin nina sügada ja panin sõrme silma.

Ma arvan, natuke aega ei tee ma nüüd midagi.
Et täna hommikul kirjutasin BAASI kaks arvustust, tegin testlugejavalmiks oma viimase jutu ja saatsin neist ühele ka ära, tegin putru, puhastasin pomel(o?)(i?) t ning nüüd kirjutasin valmis selle kilomeetrise võrgupäevikuposti, ju ei ole millegi tegemine, ega ju?
Esitlusest panen siia pilte ka, kui mõni ilus tuleb. Hetkel veel ei ole, aga maijaksa oodata posti avaldamisega.

käib küll

aga riides olen ju kaunilt, onju?!


Muide (juhuslik huvitav fakt), kas te teadsite, et kohvi ergutina mittemõjumine on tähelepanuhäire üks sümptome? Mina ei teadnud. Lihtsalt imestasin, et miks mulle ja mu pojale kohv üldse ei mõju, nagu inimestele nähtavasti tavaline on.
Et autism ja tähelepanuhäire esinevad sageli koos, ikka teadsite? Mina vähemalt seda teadsin. Aga siiski, koos selle kohvivärgiga mõtlemapanev.

Teisipäev, 7. jaanuar 2020

Lühhike juupeltus

Ossa.
Ma vaatasin URRAMist Mudlumi "Poola poiste" leidumust ja "Kallist Mikaeli" (mis on mu poja järgmine kohustusliku kirjanduse raamat) ja nähes, kuidas "Poola poisid" on igalt poolt väljas, aga Saue Linnaraamatukogus on "Kallis Mikael" olemas, tuli mulle pähe vaadata, kuidas on "kuigi sa proovid olla hea"'ga.
Et no KEEGI KUSAGIL vast ikka laenutab?
Ja wtf.
Minu raamatu kohta oli real "tunnustus"

KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2019

Olgugi, et ma pole selliste soovituste olemasolustki kuulnud, rääkimata sellest, et oma loomingu kohta käivaks arvata, olen naeruväärselt õnnelik.
Keegi kuskil struktuurides on lugenud ja arvanud, et hea on! JAI!!!
Paarist mittetallinna raamatukogust oli teda ikka võetud ka, nii et ma niigi ei oleks kurtnud, aga kulka soovitus? Nagu mida?! Kas see tuleb automaatselt kaasa, kui raamat toetust on saanud või mis?! Aga miks siis 2019?
Toetuse andmine otsustati ju juba 2018 viimases voorus positiivselt.
Olen jahmunud ja väga rahul.

Tegelt olen ka jahmunud ja väga rahul, et eelmises postituses olnud jutu all on isegi KOMMENTAARE.
Ma mõtsin, et vähe pikemat ilukirjanduslikku teksti keegi netist lugeda ei viitsi, ammugi siis kommenteerida. Ja veel hästi ka öelda ...
Rabav.

Ja täiesti ootamatult on mu korterikorjandus viinud tulemi juba üle 2000 raha. Nagu.
Vau.
Nagu.
Jee.
Nagu.
Issaristike, jälle hakkab mus reaalne lootus pead tõstma, et ehk õnnestubki!

Mul on kaks ja pool pudelit mineraalvett, pott tom kha suppi, pojale spagetid keevad, koerale maks küpseb (jah, ta toorest maksa ei söö, igatahes mitte enne, kui rõvedad verised kamakad on köögipõrandale laiali laotatud ja seal x aja seisnud - ma ei tea, kui kaua, sest ma korjasin kokku ja viskasin ahju.  Ning ma nunnutan jaburalt, sest samas osta seamaksa 1.48 kilo või osta seasabu (mis oleks nagu head kondikad) 2.48 ei ole mõtlemiskoht üldse. Poodi, kust searaguud saab, maiviitsinud jällegi minna), Varrak kinkis mulle jõuludeks Ursula Le Guini viimatise väljaande neilt ehk hetkel loen "Tehanut" veel (mida olen ennegi lugenud ja hea on), ent edasi tuleb "Teine tuul", mida eesti keeles varem polnudki.

Ja kõik on hea.
Sest mu sees on hea.
Ei põe =)

Pühapäev, 5. jaanuar 2020

Südamelugu

DISCLAIMER: ilukirjandus!

Ma ei tea, kas sa nägid seda kutti, kes siit nüüdsama minema lendas.
Kui nägid, siis tead, et ta on neetult nägus. Säherdused tumedad kiharad ning silmad säravad ja soojad, kirjud nagu leopardi kasukas, kollase ja tume-tumepruuniga. Pikad jäsemed. Pikad sõrmed. Jume, jah, jume on praegusel ajal veidi liialt heleroheline, et teda laitmatult kauniks pidada. Aga mul on veel vesiselgelt meeles, missugune ta välja nägi, kui minu madratsil (punased triibud, pruunikad plekid, umbes sama vana kui ma ise) musta suhkruga teed jõi, veidi määrdunud lina puusade ümber, aga mitte selleks, et midagi varjata.
Talle meeldisid kunstipärased poosid, iialgi polnud miski hea lihtsalt selle pärast, mis ta oli, alati oli vaja kõigest teha kas
performance
elav pilt
või vähemasti natüürmort.
Lugu on nõnda, et lisaks ilule oli ta palju – noh – targem, kui oleks võinud arvata. Ma ei pea silmas tõelist tarkust, hingearukust, oskust valida hästi ja ausalt. Ma pean silmas, et ta teadis mõnest asjast palju ning minu seisukohalt võttes lausa ülearu palju. Ma olin enda meelest igakülgselt soomustatud ja kaitstud, karmatu nagu ikka see, kes teab, et temaga midagi juhtuda ei saa.
Ja siis varastas ta mu südame ära.
See pole nali ega ammugi mitte romantiline klišee.
Tõsi ta on, et kõige lihtsam on varastada armunu südant ja mina, naiivitar, arvasin, et kui ma natuke ära armun, ega sest midagi halba ei sünni. Igal juhul vähemalt siis mitte, kui ma oma tundeid hoolega kontrolli all hoian. Aga ta teadis tõesti palju ning oskas hetke valida. Küllap tegi ta peale veidi veinist, ent igas muus suhtes külluslikku armuühendust, kui mina rahuldatult tekikuhjas magasin, mu laua tühjaks ja hakkas metoodiliselt tööle, sellal kui minu usaldus, nauding ja ükskõiksus muu maailma suhtes talle nagunii väravad poolenisti avanud oli.

Tunnistan kohe üles, et ma ei tea ikka veel, kuidas see täpselt käis. Arvan, et hoolimata mu lohakusest ei saanud ta esimese ega vist ka teise korraga hakkama, sest ma mäletan mitut hommikut, mil ma ärgates tundsin rooside, jasmiini ja vere lõhna segatuna millegi nii ürgsega, et see mu ihast täiesti pööraseks ajas, ja ma mõtlesin, et sel kombel lõhnab tema nahk. Aga ühel hommikul ärkasin ma taas selle lõhna sisse, kuid teda polnud, aken oli lahti ja minu rinnus kummaline, väär, võigas tühi tunne.
Tõusin püsti, vankusin akent sulgema ja nägin siis oma alasti keha peeglist.
Esimesel hetkel ei saanud ma arugi, mis valesti on. Pilt oli lihtsalt võõras. Pikemalt vaadates tõusid karvanääpsud mu kehal püsti ja ma tundsin iiveldust rinnus ülespoole tõusmas. Mu roided olid mõlemalt poolt laiemale tõmbunud, kõhunahk allapoole vajunud, külgedel olid tumelillad muljumisjäljed ning vasakust rangluust tosin sentimeetrit allpool väike, umbes 2 cm pikkune valge arm justkui mälestus aastavanusest vigastusest. Ainult et eelmisel päeval polnud mul seal mingit armi. Surusin käe rinnale ja tundsin tuksumist. Muidugi, vastasel korral olnuksin juba surnud – kuid see oli teistmoodi, kuidagi tuim, ning sõrmedega roiete vahele vajutades tungis sõrm mõnes kohas peaaegu sentimeetri jagu laialivenitatud ribikontide vahele.
Seletus sai olla ainult üks.
Ainult üks.
Mul läks selle väljanuputamiseks kuus päeva – ja asi polnud selles, et ma poleks teadnud, et nii saab teha ning missugused on sümptomid.
Seda teeb inimesega südame kaotamine – ta ei tee enam vahet õige ja vale vahel, ta kaotab võime tulevikku tunnetada, inspiratsioon ei pääse temani; mõistagi ei suuda ta enam armuda ega hakata armastama kedagi, keda ta varem juba armastanud ei ole. Kui keegi õpib kunagi varastatud südamest seal juba olevaid tundeid eemaldama, on asi päris hull, ent seni pole seda tehtud. Ilmselt selle tõttu, et sellest ei saaks keegi mingit kasu.
Kui ma lõpuks aru sain, mis oli juhtunud, tundsin säärast õudust ning jälestust, et see ajas mu suisa segadusse ning ma pidin veel paar päeva kulutama arupidamisele, mis täpselt nii vastik oli.
Reetmine. Olgugi me polnud üksteisele õigupoolest midagi lubanud, olime vahetanud sõbralikke sõnu, hellusi, ühiselt naernud ja oma minevikke arutanud. Väliselt olid meie suhted olnud soojad. Usalduslikud. Ning ta oli mind petnud, ära kasutanud, reetnud.
Ei tekkinud tunnet, et seda võiks andestada.
Ma pole kindel, kas ilma südameta on andestamine üldse võimalik.

Otsisin üles oma sõbrad ja võlglased.
Seekord vajasin ma ise teeneid ja keegi ei söandanud mulle ära ütelda.
Ometi ei osanud nad mulle ütelda, kuidas röövitud südant tagasi saada. Kui varas seda ise ei tagasta, on ainus võimalus õnne peale loota, kuid südameta inimene ei tunne õnne ära. Kuidagiviisi unustab ta alati oma rahakoti prügikasti servale, ei vaata kõigist võimalikest kohtadest just sinna, kus otsitav peitub, saab eksamil just need küsimused, mida ta kõige vähem õppinud on – õnn elab südames.
Nii jäi mulle vaid üks võimalus. Mul tuli võidelda mitte ainult inimeste vaid ka saatusega, kel nüüd on piiramatus koguses kaikaid mu kodarate tarvis. Aga mu röövija andis mulle ka ühe tahtmatu eelise – kaastunde ja halastuse osutamine on südameta inimesele puhtalt tahte küsimus. Seda pole võimatu teha, ent kergem on lähtuda vaid omaenese mugavusest.

Südametu inimene on elu lindprii – kõik võivad teda rünnata, tema ise on vaba kõikidest reeglitest.

Mu õnnelikumad sõbrad panid pöörlema rattad mu röövli leidmiseks. Mu hirmunud võlglased relvastasid mu enam kui hästi. Mu tõsised õpetajad treenisid mu keha , kuni see oskas õnne puudumise kõikvõimalikele ilmingutele (k.a. need, mis seisnevad suure, vihase ja paremini relvastatud mehe ootamatus sinu selja taha ilmumises) adekvaatselt reageerida.
Ja mu õnnelikud sõbrad leidsid ta üles.
Lollpea.
Ta polnud kaugele põgenenud. Küllap arvas, et ma olen ilma südame ning vajaliku taustateabeta abitu teda leidma. Ta tegeles ikka mingi kujundamisasjanduse ja graafilise disainiga ning jälitades tema tööandjaid selgus kiiresti, et ta elab isegi samas linnas kui mina.
Teadsin, et kuitahes hoolikalt ma tema tegemisi ka jälgiks, minu jaoks ei tuleks iial sobivat aega. Läksin niisiis kohe, kui teada sain ja (peale paaritunnist ekslemist tema maja vahetus läheduses) lõin puruks välisukse klaasakna ja avasin selle lingist, raiskamata aega õige numbrikombinatsiooni asjatu mõistatamisega.
Jooksin hallist trepist üles, trepikoja seinad olid vist kuuserohelist ja pasapruuni värvi, ma ei näinud ega kuulnud midagi peale omaenese beežide saapaninade ja taldade laksumise.
Korter 27. Tema uks oli veinpunase kunstnaha üle löödud ja nägi habras välja, aga ma ei suutnud uskuda, et ta olnuks nii tobe, et jätaks end veidigi kindlustamata. Koputasin (uksekella ei paistnud), keegi ei vastanud. Ega ma muud oodanudki, aga ometi… Taganesin viiendale korrusele trepikäänaku taha. Ootasin. Ootasin.
Umbes viie tunni ja umbes 24 umbuskliku inimese (viies korrus oli viimane, küllap pidas keegi just sel päeval seal sünnipäeva või midagi) möödudes kuulsin ukseketi kõlinat ja ust avanemas. Vaatasin alla ja nägin teda, pakk pruuni Barclayd (märk tema majandusliku olukorra ilmsest paranemisest) näpus, üdini hooletuna korterist väljumas. Tema kiharad olid veel pikemad ja läikivamad kui varem, seljas olid tal üldiselt inetu sinipunase ruudustikuga särk, mis nägi tema keha ümber välja nagu jumalate soomusrüü, ja tumehallid velvetpüksid. Ta vaatas nagu segaduses ringi ning tuli siis üles, koridori avaneva rõdu ukse poole.
Ma laskusin talle vastu.
Oletan, et esimesel hetkel ehmatasin ma teda. Pupillid tema kollasekirjutes silmades tõmbusid punktjateks, enne kui nad endisesse suurusesse tagasi tõmbusid.
“Mis sa tahad?” küsis ta ja ma ei vastanud, veendunud, et tõlgendaksin tema sõnu nagunii valesti ja küsimise peale ei tagastaks ta seda, mida ma tahan, nagunii. Ründasin täiskiirusel, teades, et kui ta just nirgi reflekse pole omandanud, taban ta hiljemalt kahe sammu jooksul.
Ta kerkis sujuvalt õhku otse mu parema käe alt, heljus uskumatu kiirendusega mu haardeulatusest välja viiendale korrusele, mind ühtaegu nii jahmatades kui rõõmustades – seal oli ta lõksus ja minu südame väega omandatud lennuoskus ei saanud teda kuidagi aidata. Pöördusin ja irvitasin, irvitasin filmilikul moel pahaendeliselt, nagu tema oleks seda sarnases olukorras teinud, sellal, kui tema vaatas mind mittemidagiütleva kivinäoga, õõtsudes lae all (ehk umbes meetri kõrgusel põrandast) õrnalt üles-alla.
Viskasin bola  (mis koosnes nahknöörist, paksudest sokkidest, patareidest ning täpselt kaalutud haavlitest) pärast vaid poolekeerulist hoovõttu, et ta midagi välja mõelda ei jõuaks, ja minu sügavaks ja siiraks üllatuseks tabasin puhtalt, nahkrihmad mässisid ta endasse, ükski sokk ei riivanud kitsas ruumis elektrimõõturite kappi ega takerdunud. Ta karjatas ning mina olin üleval parasjagu selleks, et ta kinni püüda ja sama hooga uimaseks lüüa.
Kui olin ta üle õla sättinud ja valmistusin raskuse all ägisedes alla minema, väljus samas olevast korterist 31 keskealine paar. Kuulsin neid tulemas, aga ei saanud midagi teha.
Otse loomulikult tõstsid nad kohe kisa. Olin liiga elevil ja vihane, et mõtelda, viskasin mehe oma seljast maha ja andsin kummalegi paar-kolm raiuvat lööki, nii et nad vajusid väga vaikselt põrandale. Olin valmis, et kohe väljub terve seltskond, kuid seda ei juhtunud. Kummaline … Läksin trepist alla, lootes, et ma paarikest ei tapnud, ent selle üle ka eriliselt muretsemata.
Oli tähtsamat teha.
Vedasin oma noormehe alla, uksest välja, kusjuures kohtasin enne oma tumerohelise Žiguli juurde jõudmist (vanaisa vana auto, mida keegi enam ei tahtnud. Õigupoolest minagi mitte) kahte inimest, kes sekkumise asemel millegipärast hoopis kähku minema ruttasid.
 Vahepeal oli keegi vajalikuks pidanud mu ürgvana sõiduriista esiklaasi sisse lüüa. Võetud polnud midagi, sest miski kergesti teisaldatav ei väärinud võtmise vaeva.
Toppisin kinniseotu suu hoolikalt oma kinnastega kinni, sidusin salli veel peale, kinnitasin ta tagaistmele ja asusin sõitma.
Oletatavasti tuli ta teadvusele kuskil poolel teel, aga ma olin kuradi hoolikas olnud, pannud isegi turvavöö kinni, ja sellest oli kasu: ta püsis paigas. Kui jõudsime mu kunagise kodumajani, vaatas ta selgete valvsate silmadega mulle otsa, sellal kui mina ta veidi lahtimale pakkisin ja, keti tema kaela ümber kinnitanud, tal liikuma hakata käskisin.

Läksime keldrisse.
See on päris viisakas kelder, küllalt tühi, vett on ainult ühe ruumi põrandal, ning külm, mida seintest õhkub, on lihtsalt külm ega sisalda aimatavat jälkuselehka, mis enamikus keldrites sõõrmeid ärritab. Mõned mu sugulased on pidanud koguni plaani sinna saun rajada.
Selle keldri keskmist ruumi on mu perekond varemgi sarnasel eesmärgil kasutanud, kuigi, ärge saage valesti aru, nad on kõik üsna kenad üsna tavalised inimesed. Et mu vanavanavanavanavanemad (ema poolt ja muudkui emaliini pidi edasi) olid midagi nõiataolist ja me oleme igat liini pidi teadnud mõnesid lihtsaid, kuid vähelevinud tõdesid maailma toimimise kohta, ei muuda neid veel oluliselt erinevateks ükskõik kelle naabritest.
Ma ei hakka teid tülitama seletusega, miks oli siiski peetud vajalikuks keskmisesse keldrisse kivitool jalgadega põrandasse betoneerida, spetsiifilised konksud lakke kinnitada ning miks esimesse ruumi kamina juurde mingit kaminaruumi polnud ehitatud.
Aheldasin ta käsi- jalgu- ja kõripidi tooli külge, võtsin ära ta kerged nahast kingad, sokid, kella käe pealt, lõikusin keha ümbert räbalateks särgi ja püksid. Siis läksin ette tagasi,  sulgesin ukse kõigega, millega vaja. Asusin kaminasse tuld süütama. Lõõrid olid nädala eest puhastatud (ja enne seda 2 nädala eest, tegin seda oma hullunud ettevaatuses nii sageli kui vähegi viitsisin, sest ma ei tahtnud riskida millegagi, millega riskimist oli kuidagi võimalik vältida), puud kuivad. Tuli süttis kui bensiiniga ergutatult.
Tagasi keskmisesse ruumi.
Lükkasin vaheukse koomale. Panin põlema laes rippuva elektripirni. Vaatasin teda.
Ta vaatas vastu. Minuti jagu põrnitsesime teineteist ja kuivõrd minu süda oli tema valduses, olin sunnitud mõtlema sellest, kui ilus ta oli. (Teile poleks ta räbalates, pool nägu salliga kinni mässitud, mingit muljet jätnud, aga teie pole samas olukorras kui mina). Mõtlesin kõigest meeldivast, mida me koos läbi olime elanud. Sellest, mida ta öösiti praojoonelise lae all pimedusse rääkinud oli.
Tema kõvasti kinninööritud randmetega käed olid valged ja ta värises ajuti.
Kulm oli katki (küllap see juhtus paarikese sekkumise järel trepile pudenedes, ma poleks olnud suuteline teda näkku lööma). Kahe tule vahel – pole sugugi kerge vaadata otsa oma südame röövijale, soovimata tema jalge ette maha istuda ja ükshaaval ta sõrmi suudelda ning limpsida. Samas tundsin tema suhtes säärast erkvalget vihkamist, et polnud vist isegi tarvis südametuse mõju, et muuta mind tema suhtes halastamatuks, panna mind tema kannatusi nautima.
Läksin sidusin salli lahti ja koukisin oma ilased kindad tema suust välja. Ta ahmatas õhu järele ja hakkas köhima.
“Tere jälle,” ütlesin ma.
“Kust sa teada said?” küsis tema.
Ma ei hakanud sellele totrale küsimusele vastama. Rebisin siugketti tema kaela ümber ja ta hakkas kõõksuma, lõug surus rinnale, püüdes kõrisõlme kaitsta, ja ma astusin väga tema lähedale.
“Vaata,” seletasin päris vaikse häälega, “nüüd küsin mina. Mul on üks küsimus. Kui sa oled valmis sellele vastama, siis tee seda. Mina tegelen seni uue toreda meelelahutusega, mille sa mulle kinkisid.”

Meie pere keldrid on väga helikindlad. Karjete pärast polnud mul põhjust muretseda.

Tunnistan, et mul polnud õrna etteaimdustki, mäherdust naudingut tema piinamine mulle pakkus. Juba ainult hirm tema näos, kui ma tõusin, pani vere mu kehas tuikama. Kahtlustasin varem ikkagi mingit uudset trikki või ootamatut võimet, millega ta end vabastada võiks, kuid sulaselge hirm vihaga pooleks tema vaikiva suu kurdudes oli nii selge, mu süda temas tunnetas kõiki ta kehareaktsioone, ja nii suutsin ma lugeda näovõpatusi, lõhnu, hingamiskiirust – lugeda teda nagu ma iial kedagi lugenud polnud.
Tema hirm ja segadus heljus keldris nagu raske parfüüm.
Kuni tuli põles ja alles süsi tekitas, võtsin tema vasaku käe ja murdsin näpitsaid kasutades ükshaaval ja aeglaselt nelja sõrme küüntealused lülid. Tema valust tohututeks suurenenud silmadesse vaadates võtsin tangide vahele nimetissõrme teise lüli. Ta huuled olid hammaste kohalt tagasi tõmmatud ning ta hingamine kõlas valjult nagu terve sümfooniaorkester. Surusin alla soovi tangid kokku pigistada ning sosistasin:
“Millele sa loodad, armas? Anna see mulle tagasi ja sa pääsed suhteliselt tervena. Piinle kuni lõpuni – ja sa ei saa seda ikkagi kasutada. Mis mõte on sul praegu kangelaslikult vaikida?”

Ei saa väita, et ta tegelikult just vaikinuks, kuid ta ei öelnud ühtki abistavat sõna, kui ma hoolikalt ning talle toibumiseks aega andes murdsin ta vasaku käe nelja sõrme järgmised lülid. Ta üritas minestada, kui ma tõin kaminast (kuhu mõistagi puid lisasin) esimese kühvlitäie sütt ning selle tema kehale laiali laotasin, siin-seal pahtlilabidaga söetükke ta nahal veidi koevedelikulägaseks kuumaks tuhaks vajutasin. Kuid ma võtsin abinõu tarvitusele, muuhulgas sundisin teda leiget suhkruga teed jooma, ja kuigi tema kuivusest krobelised huuled, higised oimud ning meeletud hingetõmbed anusid paari minutit pimeduses ja unustuses, ei saanud ma neid talle lubada – ma vajasin oma südant vähemalt sama palju, kui tema vajas valu lakkamist.
Selleks ajaks, kui ta viimaks äratuntamatu häälega hingeldas: “Ma annan selle sulle tagasi, aga luba, et lased mu vabaks. Jätad ellu – ja – lased vabaks,” olin ma isegi juba kaunis väsinud ja lootusetu. Üle 20 tunni uneta on paras koormus. Küllap ei suutnud ma esimesel hetkel uskuda, et ta seda öelnud oli. Mulle jäi ka arusaamatuks, miks ei loovutanud ta oma südant mulle kohe alguses, ja veel arusaamatumana tundus tema nüüdne järeleandmine.
Kui temas oli piisavalt vaprust, et siiamaani vastu pidada, pidanuks seda päris lõpuni jätkuma.
Situatsioon häiris mind, aga ma andsin nõutud lubaduse.
Ta sosistas, et ma pean ta lahti siduma.
Tegin seda, sisemiselt imestades, miks tal oli vaja oodata seni, kuni temast enam iialgi päris tervet meest ei saa, ükskõik mis meetoditega teda ka ravitaks. Aitasin ta püsti vasakule jalale, millele hea tahtmise puhul oli veel võimalik toetuda, astusin tema palve peale paar sammu eemale ja vaatasin, kuidas ta nagu muinasjutuvõlur värisevad käed tõstis ja sedasi paar sekundit seisis. Siis sööstsin ma edasi, aga jäin hiljaks. Oma viimasesse, mao väledusega tehtud liigutusse oli ta suunanud kõik, mis temas veel oli, haaranud paremasse kätte teravaotsalise õhukese noa, mille hajameelselt olin jätnud tabureti servale (koos hulga muude lõbusate mänguasjadega, mis laiali vedelesid) ja löönud selle altpoolt üles endale kõrri.
Ta kukkus põlvili ja edasi kõhuli – polnud ka ime, ta jalad polnud just seismisvormis – ma ei püüdnud teda kinni, kuid siis pöörasin ta näo enda poole ja ma vannun, tema verises  näos kustuvad silmad palusid andestust. Vähemalt sel hetkel olin ma oma tõlgenduses väga kindel ja ka hiljem olen  eelistanud sellest niiviisi mõelda.
Ma ei mäleta, mida tegin või tundsin järgmisel paaril sekundil. Esimesed mälestused pärast on sellest, kuidas seisan apaatselt seina ääres ning silmitsen tema keha, mis hakkab rohekalt helendama. Siis tõusis laip, jubedustäratavalt moonutatud (tuksatasin mõnutundest, meenutades, kuidas ma seda tegin, tema määrdunud pisaraid ja nahapooridest tõusvat valulõhna), istuli ja pühkis suurema jao verd maha. Vaatasin, kuidas haavad, lahtised, ent veretud, läbipaistva kileja nahaga kattuvad. Tema vaatas mulle otsa, silmad mustad kui tahm ta rohekal nahal ning ma mäletan, et mu mõtteis oli üksainus sõna.
See sõna oli “sedaviisi” ja ma püüdsin välja nuputada, misviisi siis ikkagi.
Ta tuli ja embas mind oma koolnukätega, mis olid veel soojad, ent ilmselgelt peagi jahtumas.
“Nii et pääsesidki mu südamega minema,” sosistasin. “Ja saad seda kasutada…”
“See annab mulle elu kuni sina elad,” jätkas tema mu segaduses katkenud lauset. “Ja mida tugevam sa oled, seda suurem on minu elujõud.”
Ma ei teadnud säärasest kasutusviisist.
Või olin sellest kuulnud, aga unustanud?
Aga see polnud veel kõik, taipasin samas. Mina jään teda oma elu lõpuni armastama, sest enam ma oma südant tema käest saada ei saa. Meie side on nüüd sama tihe kui nabanöör ema ja lapse vahel.
Ta hoidis oma laibakäsi ikka minu ümber ja ma tunnistan, et see polnud ebameeldiv. Ometi lükkasin need õrnalt lahti ja nägin tema nägu võpatavat.
“Sa tunned valu?” küsisin uskumatult.
Ta kehitas õlgu: “Ma ei tea… ma pole veel proovinud.” Vahtisin teda. Ta vaatas vastu. “Lähme siit ära,” ütles ta, ja viimaks me läksimegi.

Ma ei tea, mis see oli, mis selle olukorra lõi – õnne vastumeelsus südameta naise vastu, karistus vägedega mängimise eest temale, kosmiline nali?
Ehk oleksin ma südamega mõeldes tajunud, et tema äratoomine käis väga lihtsalt. Ehk polnudki seal midagi tajuda. Ma ei tea.
Ma tean, et ma ei saa oma südant iial tagasi, ent ma ei oska enam isegi kahetseda. Kes ma olin, kui mul see rinnus oli – ei mäleta.
Ja tema? Kahetseb? Nüüd, kus ta surnud on, pole tema tundeid nii kerge ära mõistatada. Aga vähemalt seda ma tean, et kuitahes vihaselt me teineteisest ka ei lahkuks, hiljemalt kolmandal päeval koputab ta akna taga. Tema haavad lähevad lahti kui ta kaua eemal on. Minul pole probleeme sellega, millega ta nüüd tegeleb ning tema ebasurnud silmad ei vaata viltu minu tegudele. Nii et –  küllap on meile mõlemile täie rauaga tasutud.

Miljoni kliki puhul.
2000. aastal kirjutatud. 

Väga natuke just nüüd toimetatud. Peamiselt tegin lauseid lühemaks. Lükkisin punkte vahele.

Laupäev, 4. jaanuar 2020

Aitäh!

Kas ma võin jälle samu vanu tarkusi üle korrata?
No see on minu võrgupäevik, ilmselt võin. Sest ma õpin neid üha uuesti ise. Ja on ju tähtis.

Kuna mul hakkas vahepeal parem, adusin taas, et kui on halb, on jubedalt vaja kellegi teise hästiütlemist ja paitegemist. Tunnet, et keegi hoolib.
Ja kui on heam (no päris hea ei ole, aga oluliselt parem), on palju enam pohhui. No ei kirjutata "kuigi sa proovid olla heast" eriti kuhugi, no ei kirjutata. Aga see on hea raamat, ise olen rahul ja pohh siis muu ju?! Et ma ei saa kogu aeg kiita ja patsutatud, et MÕNI ei taha minuga paar olla - mis see minu asi olema peaks? Nende probleem ju.
Mina olen ükssarvik, ükskõik, kellena mind ka nähakse. Hobusus pole minus, ükssarviku mittenägemine on nägijates.

Kui enesetunne läheb hapraks (ja oi! kuidas läks. Ole neetud, pingutamine!), on palju välist toetust vaja, et üldse natukenegi helgemaks tunde saaksin. Kõik hakkab lugema, iga öeldud või kirjutatud sõna, iga vaikus ja lausumata sõna, KÕIK.
Iga vestlus, mida minuga ei peeta, iga teene, mida võiks teha, aga ei tehta ... kõik luges. Ja samas töötas nõme mootor peas, mis sortis kohe välja, et mõni tunnustav lause tunnustas asja, mis tegelikult pole üldse mu tekstis seeski, ei peagi olema, ja tunnustaja ei saa ju aru! Nii et tunnustus seega ei loe.
Ja mõni tunnustas asja, mida ma tegin 15 aastat tagasi.
Ja mõni seda, kuidas 10 aasta eest välja nägin.
Ja mul oli kohe tunne, et praegune mina teile ei kõlba, jah? Teile meeldiks see, kes ma kunagi olin, jah?
Sest haprana võtsin südamesse ka selliseid asju.
KÕIKE võtsin.

Aga te aitasite mu üle.
Tõesti, TEIE.
See, kuidas jõuluks vaikselt kingitusi laekus ja et paljud said lisaks aru, et korteriostu-kogumise arvele tulevast on mul piiratult rõõmu, kui pojale on vaja uusi tantsukingi (kulge, ses vanuses poisi jalg kasvab peaaegu nagu imik!) ja meil süüa ja juua osta ja et niierikuraditore on mitte mõelda, kust ma kolmapäevase kohvi peale valgendajat saaksin. Vaja vist pojaga rääkida, et ta mulle piima jätaks ... või saab lihtsalt osta kohvikoort ja veel ühe paki piima samuti.
Sest tal läheb palju.
On nii tore, et korteriarve peale koguneb.
Aga oli ka nii kuradi tore, et see polnud ainus koht.

Hakkan kirjutatavat juttu lõpetama.
Tundub selline kena, natuke jabur lugu, ent ma pean veel testlugejate tagasiside saama, sest ON võimalik, et pole üldse põnev.
See segaks mind kõvasti. Tuleks kohe suuri muutusi teha, sest jutt PEAB huvitav olema. Kõige muuga annab mängida, kuid kui igav on, on halb.

Teate, kui hea on, kui on hea? Kuidas enesekindlus tuli tagasi, kuidas saabus taas veendumus, et maailm koos minuga on parem koht, kui maailm ilma minuta?
NII hea.
Aitäh!

P.S: Miljon klikki on nüüd tehtud, ma veel mõtlen, mis teile vastu teha. Aga midagi teen!

Kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Oeh, käes =)

Kuulge, aasta esimene päev ja juba läheb ülesmäge.
"Tee ainult seda, mida tahad!" ja nii tore.
Tegelikult see oli juba üleeile (vist, mu ajamääratlused on nüüd aina "umbes"), kui mõtte järel "ma pean koeraga välja minema, noh, eks siis juba suur ring ja poodi ka - krt, üldse ei taha" tuli "ma ei pea poodi minema. Ma ei pea ka suurt ringi tegema. Ma tahan, et ta enam ei niitsuks ja tal oleks hea, aga selleks piisabki ju ta õue pissile viimisest!" ja SIUKE kergendus saabus hinge.
Ma ei pea.
Teen ainult seda, mis tahan.

Täna tahtsin puuviljasalatit kastmega ja mul oli ostetud (ja lahti tehtud ja sedasi lahtisena nt 5 päeva seisnud) "Tere" piimakisell. Tegin siis puuviljasalati valmis, banaan, hurmaa, pirn, pool apelsini, panin natuke sellest kaussi, kastme peale - ja kui maitsesin, olin nördinud.
Kaste ei maitsenud õigesti. Ilmselt hapuks läinud, kuigi tähtaeg on alles 4. jaanuaril.
Sõin ikkagi kausitäie salatit ära, sest mittevärske piimakisell ei ole otseselt rõve - lihtsalt ülejäänust teen pannkooke.
Aga ma tahtsin ju HEAD salatit HEA kastmega!
Nii et noh, 5 munakollast, veidi tärklist, suhkrut, vaniljesuhkrut, liiter piima, pakk vahukoort (kohvikoort polnud), kokku sametsupp või sõpradele lihtsalt Kustard ja oo.
Mu tahtmised said täidetud.
Nii tore!

Muide, kustardi tegemisel kuuma vedeliku ümber ja taas ümber valamine on raisatud aeg. Klimpe see ära ei hoia, võib täiesti teha segu vahustamispurki ja siis tasakesi valades kuuma piima sisse segada.
Ja kui vahustamispurgis vahustamiseks ja siis tärklise ja koore vahu sisse segamiseks on mikser, on tegelikult jumala lihtne söök.
Ainult klimpidega on see, et kui asi kisub juba rohkem sametpudru kui sametsupi poole, tulevad nad mul ALATI sisse.
No kui tahan natuke paksemat teha või läheb lihtsalt tärklist segu sisse veidi palju. (Sest ega ma alati ju lusikaga mõõta viitsi, mul on "umbes".)
Ma väga ei häiru neist, aga vbla mõni häiruks.
Nii et hoiatan.

Tee ainult seda, mis tahad, ja elu on kohe parem ...

Ma arvan, et mõnda aega jalutan Totoroga ainult nii, et ta on rihmas. Sest ma nii üldse ei taha enam temaga tülitseda ja kui ta lahti on, ta ALATI hakkab. Kodus on nii nunnu ja armas, aga neutraalsel territooriumil juba kahtlane ja ilma rihmata neutraalsel territooriumil nii krdi tüütu, et ma enam ei taha temaga niimoodi minnagi.
Tahan koera rihma otsas pidada, kui ta normaalne pole.
Muidugi põrgib ta ainult minuga. Kohe, kui mõni teine inimene või koer välja ilmub, on Totsik kuulekas ja nunnu (täna ilmus jõe äärde HIIGELSUUR kutsu, omanik ütles, et ta on 85 kilo! Mul on PISIKENE koer!). Aga mind kurnab ka see minuga põrkimine, minu peale hüppamine, larisemine ja haukumine tohutult.
Ma ju rõõmustan, kui minu tegevus teeb kellelegi toredale rõõmu ja tunnen end halvasti, kui mingile toredale isikule kurbust või viha põhjustan. Nii et mul on konkreetselt halb olla, kui mina isegi midagi halba ei ole teinud, aga tema kurjustab minuga, sest on pubekas.
Phäh.
Ainult inimestele ja loomadele, kes mulle ei meeldi, on tore meelehärmi teha.

Totoro kardab pauku ainult kodus.(Meelehärmi teema.)
Aastavahetusel värises laua all mu jala vastas ja nii õnnetu - aga täna õues ta aint pööras pead paukude ajal, aga siis läks omi asju ajama. Ja korra hakkas minuga põrkima just paukude ajal, ei olnud mingit "oi, jube, kaitse mind!"-värki.

Muidu on nii, et mu pageviews all time history-s saab kohe täis miljon klikki.  Mul on tunne, et see on täitsa suur asi, aga maitea, mis sel puhul teha. Kas teil on mingeid mõtteid? Küsimusi, millele ma pole ise postitades taibanud vastata? Soovilugude pakkumisi?
Ise mõtlen praegu, et pole ammu muinasjutte kirjutanud ja siin avaldanud, Vbla see oleks hea plaan?