Reede, 29. september 2017

Laupäev on pealegi veel ees

/näoli laual, mõmiseb midagi.
/laste sünnipäevad: ainus tõsiseltvõetav põhjus mitte rohkem lapsi saada.

Ma väsin nii kohutavalt ära, kurnun täiesti üle kõigi kujutlusest väljas olnud piiride samuti.
Ei TAHA seda vastutust, EI TAHA tunnet, et on minu asi hoolitseda, et kõik õnnelikud oleksid - ent see tuleb mulle peale täiesti mõistuslikust endataandamisest hoolimata. Laps ise ju ei pea vastutama, tal on SÜNNIPÄEV ja ühtegi vastutust ei ole. See on tema päev, mitte tema kohustuste päev.
Keegi samas peab otsustama, sest alati on plaani puudumisest parem ka kuitahes vilets plaan, juhi puudumisest kuitahes vilets juht - ning kuna laps ise mitte, jään peoperenaiseks ju mina.
JA IU!

Mitte kuidagi pole oluline, et konkreetselt oli praegu tegu toredate inimestega ja mina ei pidanud midagi väga tegema.
Isegi kui nemad tõid söögi.
Isegi kui kõik on täiskasvanud või sinnapoole.
Ikkagi oli minu vastutus, et kõik laabuks, inimesed saaksid nõud, kuhu süüa panna, istekohad, normaalse vestluse jooksma ...
Õudus.

Ja laupäeval on lastepidu.

Laste sünnipäevadega ei ole isegi "Miks ma teen endaga nõnda?!"
Tahan, et neil sünnipäeval mõnus oleks, selge ju.
Mitte kuhugi ei ole põigelda. Lihtsalt on need päevad aastas, mis tuleb kuidagi üle elada.
Vähemalt migreenitablett paistab seekord toimivat.

Lisaks vihastasin jälle mineviku pihta samuti (sest kui mul on halb, tuleb viha kergemini). Või tegelikult teiste inimeste minevikukäitumise. Kuidas nii kaua nii põhjalikult olen üleni hea olnud ja oleks siis keegi seda hinnanud, raisk!
Ei. Maailm tahtis alati rohkem.
Mul ikka läheb aega, et seda kõike sisse võtta ja ära seedida, sest olen nii palju lasknud endale ja endaga teha ning leidnud, et oh, mulle ju võib. Ma kannatan ju ära.

Nüüd mõtlen, et ei enam.
Ei iial.
Talun küll, ilma et rikki läheksin. Päris krdi palju. Aga too talumine läbi elu ja aja ei andnud mulle mitte krdi midagi.
Maailm tahtis ikka rohkem ja rohkem. "Kannatasid selle ja tolle ja tolle seitsmenda asja välja, kannatad ka kaheksanda." Mitte et "nüüd on küll, nüüd kaitseme meie sind!", "my turn", vaid "tema veab vankri ära, paneme sinna veel asju".

Ei enam.
Ei.
Vedage nüüd omad asjad ise, täh, mina ei võta rohkem. Ei meeldi? Jama küll!

Aga seda oli nii krdi palju. Nii krdi palju! Ma elasin ikka pika elu, enne kui Rong, ja mitte kordagi ei mõelnud, et kõik halb pole minu viga.
Ei, peaksin ikka ise paremaks saama.
Kogu aeg mõtlesin aina seda.
On vaja veel paremaks saada.
Ikka pole õnnelik?
Järelikult tuleb veel paremaks saada.
Ma ei saa vana ennast kaitsta, lohutada ja talle öelda, et maailm ei lähe hukka, võta vabamalt. Aga saan nüüd vihastada ära kõik need vanad mittevihastatud vihad.
Ja kuna mul ei ole "vihastan ju enda juures ärritavate asjade peale, ise olen paha inime!", vihastan rahuga.
Ei, rõõmuga.
Ammu oleks võinud!

See oli mulle hästi tüüpiline käitumine, et koristasin kellegi tundmatu poolt täisoksendatud peldiku (seinad, põrand ja kõik, juba kinni ka kuivanud) ära, kellelegi ütlemata, et nii tegin. Keegi peab selle ju ära koristama ja mis maailm oleks parem, kui kuulutaksin, et mina küürisin v?
Arvasin, parem on, kui keegi ei teagi, et peldik sellises seisus oli. Mul ei ole ju abi vaja, mul ei ole tunnustust vaja, ma teen tasakesi omad asjad ära, keegi ei märka - ja daalia, onjo?

Mis ma kaheksa-aastasena klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju? Sama vanana oli mu tohutu error laste etluskonkursiga? Et viieteistkümnesena üritasin end esimest korda tappa ja keegi isegi ei märganud? Et kaotasin süütuse nagu kaotasin? Et vihkasin kooli? Et mu esimene boyfriend võttis meie ühes korteris elades minu asemel paariliseks sealsamas korteris elanud minu sõbra?  Et mul ei olnud vahepeal nii üldse raha, et elasin nädal aega ainult kapis olnud kaerahelvestest ja võõra puu otsast näpatud kuldrenettidest? Et Tütarlapse isast läksin lahku, sest ta andis mulle klamüüdia ja sealjuures polnud mu mootor mitte "mis ta oli teise naisega?!" (mis oli suht ok mu arust), vaid "kurat, ma pole talle niigi tähtis, et ta minu elu ohtu ei paneks oma põgusate lõbude juures, mismõttes ta kondoomi ei kasutanud!"? Et ma ööbisin koos oma tütrega ja rasedana ühe öö naiste varjupaigas, sest kuhugi mujale polnud peale tüli vanaemaga minna? Et mind jäeti rasedana maha? Et ...
Aga ma ju kannatasin välja, onjo? Ei surnud selle kätte?
No mis sest ikka kilbile tuua veel, kellel sellest parem on?
Kellel sest parem on, kui kuulutan, et kemps oli rõve, ma koristasin selle ära?

Ent minule millegipärast kirjeldati iga krdi kriimu varbal ja räägiti, KUI valus see ikka on ja KUIDAS segab käimisel ja kuidas oli ometi vaja nii kaugele minna, kolm kilomeetrit!
(Mitte et mina lapsevankri ja viieaastasega poleks harjunud kuute kilomeetrit otse kruusateel jala käima - see ei ole kujund, nii palju oli maad bussipeatusest mu ema ja tema mehe maakodusse.)
Et ma ei kaeba, kui mul jalad verised?
Noh, vea veel, vea kaugemale! Et ma ei kaeba ikka veel? Noh, vedi veel rohkem!

Wtf, inimesed!?

WTF?!

Kolmapäev, 27. september 2017

Suht lõbus

Mul kahte romaani ikka korraga välja ei tule.
Fantaasia ei saanud Kulkalt peaaegu üldse raha, aint ühe tõlkeulme-kogumiku jaoks, ning minu asi koos teiste kodumaistega lükkub edasi.
Seega jääb kohe-saabub teemaks vaid Varrak. Nemad vähemalt said Kulkalt ka midagi, kuigi aint väljaandmiseks, mu honorari taovad omast taskust (elik on nagu veidi õigustatud neile poes raha anda, mhmh, tehke seda, kui aeg tuleb, onjo!)
Olen natukene häiritud, aga too ebamäärane "mäh"-tunne võib olla ka sellest, et PMS ja seekord sattus ajale, kui niigi olen end enne üle pingutanud.

Nii väga, et mul umbes kõik logiseb sees ja väljas, ei saa magada, valutab, isegi kohv ei maitse eriti, oh kus ma jään. Samas: lähen oma lapsesaamisteemalist vereanalüüsi andma menstruatsiooni kolmandal kuni kuuendal päeval ja olen seega uudishimust vallatud. Pisikesed sammud titale lähemale, aga iga samm on asi, iga millimeeter loeb!
No võibolla ei rasestu, tean seda võimalust ning on ebameeldiv.
Kuid vähemalt üritan, raisk!

Muide, postituse pealkiri ei ole sisuga liiga tugevalt seotud, lihtsalt Poeglaps ütles nii pappkasti lammutamise kohta, mis tal käsil, ja kõlas hästi.

Kui ei proovigi ... ei, sellist suhtumist on. Mitte vähe. "Parem mitte proovidagi, kui püüda ja ikkagi mitte saada."
Noh, ma proovisin juba enne rongi.  Aga pärast - oot, mis te tõsiselt tahate mulle öelda, et üritamine, ent läbi kukkumine on kuidagi HALB asi v?
Ha. Ha. Hahahahahaaaaaa!
Ei usu =) 
Et ei oleks tasunud proovidagi? Ennast ära tappa?
No ei. Täiega tasus. Sel ajal oli üleni mõistlik valik ja surnud olles ei kahetseks ma raasugi, et surnud olen.
Samas: kas elan nüüd paremini? Elan.
Täiega tasus niisiis ära.

Noh, ja tegelikult: mul on tegelt ühe romaani üle ka juba nii rõõmus, nii rõõmus. Kaks peaaegu korraga olekski juba liiga hea. Ei jaksaks rohkem rõõmustada, aint kordi oleks vähem. Selge rõõmu raiskamine.

Järgmine päev ja PMS üle. Aint vä-si-nud.

Hormooniori mina, mis parata. Nii on.

Mõni asi on minuga nagu vanasti oli.
Mõni uus asi on täiesti veider.
Näiteks pole mul enam nälga. POLEGI. Aga kui olen vähe söönud, läheb mul süda pahaks. Mis on ebameeldiv, hoidun sellest ja kui õnnestub pidevalt enam-vähem söönud olemist säilitada, on oluliselt mõnusam elada.
Samm enne, kui iiveldama hakkab: ei saa magada. Uni ei tule enne, kui midagi söönud olen.
Üldse kuramuse une ja väsimuse asi - varem oli minu jaoks ainult üks und välistav asjaolu: külm. Aga istudes magada, kõval aluspõhjal magada, valju muusikaga magada, heleda välkuva valgusega või rahva hulgas? Hei, arvasin, et kui mõni neist minu und vähe segavatest asjadest takistab kedagi uinumast, pole inimene lihtsalt piisavalt väsinud. Miks kurta, et ei saa magada, kui sa tegelt väga väsinud polegi? Emake maa, mütsud vastu lage (mis on minu põrand, lapsed hüplevad)?
TÕESTI jube.

Nüüd kuid võingi olla LIIGA väsinud, et magada. Nagu - pff.
Nii on.
Nõnna, mis veel ...

Veider postituse ebatäiuse tunne on. Tahaks mõnest nägusast noorest mehest pilti siia, teeks kohe paremaks. Oot, vaatan ...

Leidsin hoopis midagi muud. Oma kirjandusliku (ja elu-) kreedo ühelt mu lemmikkirjanikult.
Mhmh, me peamegi sarnaselt mõtlema, sest niimoodi kirjutamine, nagu tema seda teeb, elab ja väriseb mu sees. Haagib. Nii väga.
Tema raamatud üldse ÜTLESID mulle esmalt, et sedasi ka saab. Jutustada elusid, mis on EREDAD.
Ei ole julgenud enamikku ta teostest üle lugeda (+mu omanduses on ka praegu aint kolm), aga tean, et need on olemas, need lood elavad mu sisemuses - ning sellest piisab.
Ma TEAN.
Tema kirjutised ei ole mingid ülikunstilised läbini masendavad lood - sihukesed ei meeldiks mulle natukenegi mitte. Iu, jäkk.
Ta keerab hoopis nii mitu vinti kõigele peale, et seda peaks olema LIIGA PALJU. Kõik tegelased on KÕIGE, keegi neist 10-s raamatus tegutsevatest umbes viiesajast pole "oh, on kah mingi, tavaline". Liiga koomiline ja liiga tundeline, liiga valus ja liiga põnev on kõik korraga ja kordamööda ja hoo ega hoobi vahet pole ... ja ometi tuleb absoluutselt imeline teos. Iga kord.
Niimoodi peabki, mõtlen ma.
Mitte oma tahti madalamaks keerama, vaid põlema nii ereda leegiga, kui sinus on.
Go for the throat.


slaine69 on märgitud pildi autoriks.
Mitte et teaksin, kes ta on =P

Oojaa.

Pühapäev, 24. september 2017

No nii on

Mulle tuli jälle kohviraha (tähh!) ja see oli nii täkkesse-hetkel, et väga märkasin ja rõõmustasin.
Mind päriselt vaesus ei vaeva, aga rollimängijate kokkutulekule kulunu saan tagasi alles siis, kui tšekid sisse skännin. Ja no - isegi kui läksin sinna külla, kus skänner on, seal polnud inimest kohal, kes skänneriga oskab toimetada. Kui olin koos oma tütrega mõnd aega katsetanud, tulin sama targalt tulema.
Otsustasin, et lähen lasen raamatukogus raha eest, nad vähemalt oskavad enam-vähem.
Olen suutlik lahendama probleemid pisima vaeva kulutamise läbi ja aju ütles veendunult, et mitte skänneri tööpõhimõtete väljaselgitamine ja mu tütre arvutiga ühinemine pole teema, vaid raamatukogu.

Aga no aeg kulub, mul on vaja seni ka elada ja kui hakkab "nii, mis külmukas ja kuivainetekapis on, mitu söögikorda annab sellest kombineerida?", on väike lisaraha väga teretulnud.
Seda enam, et ma ikka pole raamatukokku jõudnud. Vbla täna.
Või siis mitte, sest just vaatasin netist järgi, et siinses raamatukogus pole sisseskännimisteenust.
Maivõi.
Ok, järgmine käik - anda tšekid isasele, kes külla tuleb ja kel on kodus skänner.

Abipalumine.
Ühest küljest: õpin seda. Teisest: WTF, mis mõttes IKKA on inimesed "mh, mina oleks ju võinud teha"? Mitte et palun neid kui häda, vaid võiksin ka, kui eriti muret polegi?!
Sakurat.
Liiga keeruline.
Ei OSKA midagi paluda ju!

Näiteks nõelas mind herilane kätte. (Suitsetamine on tervisele väga kahjulik, kui lähed seda imelise sügisilmaga õue tegema, istud maha, aga ei vaata, kelle peale käe toetad.) Pihk, kuhu nõela sain, valutas ja valutab. On küll ebameeldiv - aga mida nüüd kelleltki küsima peaksin sellega seoses? Palumine teemal "Tee nii, et mu peopesa enam ei valutaks!" ei tundu lootusrikas, ent midagi muud ka pähe ei tule.
"Nüüd olen veidi aega veel eriti kohmakas, no nii on" ning kogu karamellikaste.

Suhtumist "no nii on" on tutvustanud ja propageerinud, tutvustamas ja propageerimas hulk kunstiteoseid (kuigi mulle meenuvad peamiselt idamaised, lääneilm pole nagu selle põhitõeni jõudnud), ent mul on Eestis pidevalt tunne, nagu räägiksin mingit inimestele täiesti uut asja.
Nende jaoks on kontsept "Praegu on nii. Mis möödas, on möödas. Vaata, mis tulevikus saab, ja kui sulle senitoimumu ei meeldi, proovi vähemalt ise teha teistmoodi!" veider ja võõras.
ALAILMA kahetsetakse tehtut, olnut, valitut. Aga et siis sellepärast nüüd ise teistmoodi teha ja olla? Olen ikka ERITI naiivne, kui arvan, et nii võiks ju.

Seejuures on eriti eriti veider, et suurtes asjades ma enam ju ei arvagi, et minu tegevus midagi mõjutada võiks. Olen loobunud lootmast, et kui olen eriti hea, saab maailm natuke mõnusamaks paigaks ja inimesed hoiavad mind ja teisi enda ümber paremini. Tunnetan hoopis väga teravalt, et teiste inimeste elu ja suhtumine on NEIS, mitte minus, ja võin olla hea, kuni pooleks lähen (proovitud), nende sisemust ja olemust see ei muuda.
Kuid kui just oma valikud, omaenda teod häirivad, võiks siiski edaspidi teisiti teha?

Poeglapse isa umbes korra aastas kirjutab mulle vestluskasti, kuidas ta ikka on kehv isa ja tahaks parem olla ja rohkem Poeglapsega hängida ja. Mis te arvate, kas MIDAGI muutub?
See on tõesti ainult ta oma valikutes ja iseendas kinni. Mina olen üleni "muidugi minge tehke asju koos, jee!" Poeglaps leiab issi jaoks aega ALATI. Mitte miski peale nimetatud mehe enda ei takista tal "parem isa olemast".

Aga no ei saa. Hädaldada mineviku pihta küll võib, aga et teeks edaspidi ise siis midagi teistmoodi ..?!

Mul on muidugi ERITI ERITI ERITI imelik seda pealt vaadata, sest mina ise olen ses suhtes väga loogiline. Kui senine ei toiminud, tuleb teistmoodi teha, teistmoodi olla. Mis möödas, see möödas, seda enam ei muuda, ent tulevikus elan uuel viisil, olen uus mina ja pohh.

Mitte et suud-lahti-võtvalt hämmastav poleks nende tagasiside, kes tahaks ikka vana minuga asju ajada ja uus on nende arust "vale".
Ma ei tea. Te ei märganud, et vana mina polnud elujõuline nii palju ka mitte, et üldse enam elada?!?!?! Mis teile tuleb ootamatusena, et nüüd teistmoodi valin, teistmoodi olen, teisi asju hindan?!?!

Väikestviisi tegin "nii ei toimi, muudan" kogu aeg.
Mul ei olnud hea? (Ei olnud.) No teeme siis seda või toda teistmoodi.
Aga suuri mindmoodustavaid talasid ei liigutanud. Need tundusid liiga põhilised, liiga minu aluspõhja moodustavad, neid ei saa nihutada, kui tahan ikka mina olla. Ju?!
Välja arvatud et paigutasin nad ümber ja hämmastav, aga olen ikka mina.
Ma ei ole oma korter ja inimestessesuhtumine, oma sõbrad, oma lemmikroog ega dušigeel. Ma ei ole oma enesehinnang ega pihaümbermõõt, oma erialavalik ega suhtlemisviis.
Ma olen midagi muud.

Mis? See on veel lahtine.

Reede, 22. september 2017

Puhastavat viha võib ikka jagada

Hämmastav, kui lollakad inimesed ikka on!

Peaksin olema omaks võtnud, aga IKKA üllatab.

see, mida sina oma eluga teed, on sinu asi. Aga minu elu korraldada?
sa võid küll olla ennastimetlev nartsisiist, varem sa ei olnud, aga ei, sa ei ole loll, endiselt ei ole
mõtle omaette, mind tõesti ei huvita
ma ei korralda su elu
kuidas ma saakski
ma lihtsalt avaldan oma arvamust

Isssszzzzzandjumal! Emake maa! MIKS?!
See sinine olen mina, eksole. See teine ei ole mina.

Punkthaaval siis taas:

1. Ma ei taha kellegi arvamust kuulda, kui seda just enne küsinud ei ole.
2. Arvestades, et ma ei kõnele mõne isikuga kunagi omal algatusel, isegi ei anna ju välja signaale "mind tegelt huvitab, mida ta mõtleb"?
3. Oli igati ok, kui vana mina oli nii õnnetu, et tappis ennast, üleni katki ja hädas, valudes ja õuduses. Aga nüüd, kui olen õnnelik, on hirmsasti vaja midagi muuta, sest olen ju valesti?! Nüüd on vaja nõu anda?! VVN, ela paremini?!
Nagu - jep, ma õudselt tahaksin olla rohkem selline inimene, kelle jaoks surm tundub kui kerge väljapääs elu pakutavatest piinadest.
Et see ongi kellegi arust parem variant, kui reaalselt olev?!
Maivõi.
4. Minu elu on minu elu. Elage oma elu teistmoodi, palun - aga ärge sekkuge minu omasse.
5. Mulle meeldib ka hirmsasti "ennastimetlev nartsissist".
Maivõi x 2.
Et kui ma ei rooma teiste jalge ees kogu aeg ja ei arva, et neil on õigus, mina ilmselt eksin, olen ennastimetlev nartsissist?
Palun, teil on õigus sedasi arvata.
Mul on sügavalt suva, sest ma ei pea teiega suhtlema

Fb blokk, rahu ja vaikus. Jaa, vihastasin küll, aga mul ei ole õnneks vihastamise vastu midagi. Isegi meeldib.
Katarsis.

Teil on minuga probleem?
Aga miks see MINU probleem olema peaks?! Reaktsioonid, teatavasti, on reageerijas, mitte teistes ta ümber. Elik kui käin teile pinda, ei ole probleem mitte minus ega minul, vaid teis ja teil.
Minu probleemile (tema käib mulle pinda) on lahendus lihtsalt mõned inimesed oma elust maha lahutada.
Nope, ei püüa enam kõiki ilma lollakaid ära remontida. Lahendan mitte suunas "ta peaks teistmoodi mõtlema, selgitan, õpetan, olen lahke ja sõbralik!", vaid "mõelgu nagu tahab, lihtsalt mitte minu kuuldes-nähes".
Elagu oma elu.
Mina elan enda oma.
Ei võta vastutust. 

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."
J. Lawson

Phmt sama teema, miks Anomaalikat kustutan, tema kommentaare isegi lugemata.
(Jaa, ta kommentaarib ikkka veel. Te lihtsalt ei näe, sest käin oma võrgupäevikus üsna tihti ja kustutan teda reeglipäraselt.) Mina ei taha teada, mida tema asjadest arvab. Ei taha oma maailma tema mõtteavaldusi. Olgu ta kuskil mujal ja mõelgu oma asju, ent mitte minu juures.
Olen omandanud oskuse vaadata esmalt, kellelt, ja siis alles lugeda. Või mitte lugeda ja kustutada.
Jee mina!



Ja see ka, noh



+ eelmise postituse alla tuli postituse endaga täiesti mitteseotud kommentaar, mis samas kuidagi imelikul kombel sama teemat puudutas, mis mu ärablokitud fb-kontakti äsja vaevas.
Oi, lapsed, oi, kuidas ma ikka söandan neid juurde tahta!
Ma siiralt ei saa aru - mis tõesti keegi mu elus väga kõrvaline arvab, et tema tänitamise pärast võiksin ümber mõelda oma elus olulised otsused v? Et ma ei ole enne aspekte arvesse võtnud, nüüd saabub "oi, aga vbla ma ei ela kõrge vanuseni?!"-avastus ja see muudabki kõik?!
Mul on uudis: keegi ei ela garanteeritult kõrge vanaduseni.

Järelikult ei tohi keegi lapsi saada! Just!!!
Muust absurdsusest rääkimata.

Kurat, kas nii raske on minna ja elada oma elu, selle asemel, et minu omasse sekkuda?!?!?!

Kolmapäev, 20. september 2017

Paari eelmise posti laiendus (sest mõtlen veidi aeglaselt)

Krt, võiks olla mingi reegel, mis keelaks mu kehal sumatriptaaniga harjuda ja ravimi mõju põlistuks.
Kahjuks toimub vastupidine protsess. Algul raudkindel "nüüd saab valust lahti"-meetod on muutunud "kui teine tablett koos kuuma dušiga ka ei aita, tavalised valuvaigistid peale. Ja kui need ka ei aita, kannatad. Nii hull vähemalt pole kui üldse ilma tabletita."

Võiks nutta, aga mis abi sellestki on.
Kui väga valus on, niitsun. See kuidagi teeb olemise kergemaks.

See eelmises postituses sõnastatud värk (misMÕTTES läks mul nii krdi kaua, et see sõnadesse panna ja asjadest aru saada?!) selgitab jälle palju. Muuhulgas vastab ka küsimusele "miks ma TEEN endaga sedasi?!", mida olen perioodiliselt endalt küsinud.
Loogiline ju.
Ma teen oma isikule, oma füüsilisele minale halba ja panen ta peaaegu kindla peavalu teele, sest kui kuidagi õnnestub teised rõõmsaks teha, on see vaeva väärt. Mul on teiste rõõmust rohkem hea, kui omaenda valust halb. On näiteks täiesti tunne, et see rollimängjate kokkutulek oli great success ja jee, hoolimata juba teist päeva kestvast peavalust.

Mul on hea, kui teistel on hea.
Mul on halb, kui teistel on halb.
Nii. Krdi. Lihtne.

Seepärast ma ei hooli endast, seepärast kipun kõik hinge tagant ära andma, seepärast. Sest äkki keegi teine naeratab ja on rõõmus mu tegude peale, ja siis mul on hea.
Kui keegi teine ei naerata ega rõõmusta ja mina muudkui annan, annan rohkem, veel rohkem - tekibki olukord, kus mul ei ole enam midagi, aga maailm, oh! See tahab alati rohkem.
Kõik, mis teen, kaob põhjatusse kurku ja keegi isegi ei märka, kui palju endast andsin.

Mina ja isekas?
Ikka ei mõika, kuidas on võimalik, et mu poolt täitsa arukateks hinnatud inimesed NIIVÕRD millestki aru ei saanud.
Miks ma ümbritsesin end sellistega?
Sest vahel nemadki naeratasid, mul õnnestus. Siis oli hea.
Mul ongi hea, ükskõik kui halb minul isiklikult, valud-vaevad, on, kui teistel on minu tegude või isiku tõttu hea.
Korrutan sama asja, sest ausalt, ei taibanud seda varem. Ja ometi on see kohutavalt ilmne!
Jah.
Aga vat kui mulle ei väljendata, et minu pärast on hea; nii tore, et olen nagu olen, mul on halb.

Sest ma ju iseenesestmõistetavusi ei tunneta. Kui ei öelda, et on hästi, on järelikult halvasti.
Pole midagi head öelda, noh.
Ja mul on halb.

Tegelt usun üleni, et depressioon on haigus ja moonutab pilti silme ees. Aga samas mõtlen inimestele, kes mind ümbritsesid ja no - see ikka mõjutas maailmapalju, kuidas nad minuga suhtlesid.

Kui mulle ei öelda hästi, eeldan, et ei mõelda ka hästi.
Dohh.

Mis kõigil ei ole ligilähedaseltki nõnda v? Mis mu "ütlen hästi ka suvalisele lahedate kummikutega tüübile, keda aknast näen" on põhjusega imelik komme v?

Esmaspäev, 18. september 2017

Kolm aastat ehk mis ma NÜÜD siis olen

On tunne, et otsad on enam-vähem koos, selline ma (nüüd) olengi.
Võibki otsustada: oluliselt rohkem ei parane, võibolla ajapikku veidi. Nüüd elan sellena, kes must peale Rongi arenes.

Vahepeal häiris ja olin kuri väljaspoolse arvamise peale, kuidas ei tohiks rahul olla, et end tapsin ja mis välja tuli.
Enam ei viitsi eriti kuri ka olla. Teile ei meeldi?
Teie probleem.
Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem rahul. Selline tunne, et nüüd elan oma tõelist elu, teen, milleks võimeline olen, ja õitsen kui daalia. Muidugi väsin jubedalt ära, muidugi mu jalad valutavad pidevalt, muidugi ma kohati tuigun ja puterdan väsimusest ja trükivigad, lausestusvigad jne vajuvad robinal peale. Seksiga on ikka veel halvasti (kuigi jälle naaaaaaatukene paremini, see antidepressantide annuse vähendamine kuidagi toimetab mu kehaga).
Aga olen nii palju tõhusam kui enne, mu süda on nii rahulik, mul ei ole nii paljusid muresid, mis varem.

Näiteks ei põe:
* välimuse pärast
* üldise atraktiivsuse pärast
* kohatine püksipissimine ei ole mu arust murekoht
* raha pärast ei muretse
* rääkimata "ma ei ole piisavalt tark/ei väljenda end piisavalt hästi/ei hooli teistest küllaldaselt"-häiritusest

Ma või mu teod või mu sõnad ei meeldi kellelegi? Olgu, aga miks see minu mure peaks olema?!
Issszzzzzzzzand, ikka jaksasin varem põdeda seeüle, et piisavalt hea pole!

Igatahes ei ole enam "aga mis sinu elus siis toimub?" küsimusele "ah, ei midagi, sama vana jama" vaja vastata.

Inimesed kusjuures apsaluutselt ei käitu sedasi, et nüüd kuidagi halvem oleksin.
Rollimängijate kokkutulekul (millest, arvan, ei üritagi kirjutada, sest minu jaoks see oli siiski üle-elamise üritus, ma ei suuda adekvaatselt kirjeldada [kuigi vahepeal oligi täiesti tore näiteks tantsida või kell 4 hommikul üksinda koristada]) sain kolmelt inimeselt kingitusi. Nad olid täiesti omavahel mittekokkuleppinud, lihtsalt lahked mu vastu, ja need kolm kingitust olid: hea kohv, hea raamat ja rippuvad kõrvarõngad.
Ma olen endast vist õige mulje jätnud.
Pealegi nad hoolivad! Nii! Nunnu!

Mul õnnestus ka natuke selgemalt sõnadesse valada, kuidas kipun teistele andma, mida nemad tahavad, ennast tähtsustamata.
Hästi lihtne, tegelikult. Miks mulle ei meeldi need vahepealses vanuses lapsed, kelle kasvatamises ongi neile hetkel tahetu mitteandmine põhiline, miks end tapsin taustaveendumusega "ma ei huvita kedagi", miks tunnen kaasa inimestega üle kogu maailma, läbi kogu aja, väljamõeldud inimestega, ainult nende väga konkreetsetega ei tunne, kelle enda jaoks inimeste killast välja olen arvanud.
Mul on hea, kui teistel on hea. Mul on halb, kui teistel on halb. 
Ja nii ongi.
Kui mitte kellelgi minu arust toredal ei ole minu pärast heam nii, et sellest aru ka saaksin, ongi mul halb, sest on täiesti mõttetu ühiku tunne.

Rollimängijate kokkutulek. Iti tegi pilti

Laupäev, 16. september 2017

Maailm pole selline, kui tahaksin. Mossitus

Ei, nagu.
MisMÕTTES?!
Ehk vihastasin end siniseks seepeale, et võin küll inimesega hästi läbi saada, aga ikkagi on ka tema suhtumises "aga ole parem-ilusam-oivalisem" sees.
Olgu, jah, see on ühiskondlik pidev taust "aga olgem paremad, kunagi ei aita", ega paljud polegi sellest edasi saanud. Esineb ka temas. Võiksin ju mitte hoolida, kulmu kergitada ja oma asju edasi teha. Aga ikkagi.
MisMÕTTES isegi pealtnäha täitsa targad inimesed, kellele ma olen rahulikult ja põhjalikult selgitanud, ikkagi ei kuula mitte mind, vaid mingit taustamüra oma ajus?

Ach, inimesed. Lollakad.
Kõik.
Aga miks nii, mõni võiks ju ikka ok ka olla, isegi nende seas, kes pole välja mõeldud?!
Kuigi isegi nende seas, kes on välja mõeldud ja üleni sümpaatsed, on nt Ace täpselt seda mõtteviisi esindav.
Pole piisavalt hea, peaksin parem olema, ma (Ace ise siis) pole midagi väärt.


A noh, ta on 20 ka animes. Peaaegu laps.
Verinoortel on rohkem lubatud loll olla, neil pole veel võimalust olnud õppida.

Vanuse suhtes on mul endal küll "no kui targaks võib saada, olen alles 37!" Et no ... natuke on küll tunne, et ei jaksa rohkem elamist õppida, kuigi aega ju on.
Tehke teie nüüd mulle, ise ei jõua enam. Maitea, suudelge mu jalad, värvige mu seinad ja õpetage mind taas seksima või midagi.
Kahjuks eluõppimise osas usaldan ainult teadmisi, mis viivad minu omadest edasi - mitte tagasi. Ja ses kontekstis on mõnelt võimalik uusi ideid saada, ent neid inimesi on vähe. Enamikul on minust vähem kogemusi ja nad näevad kitsamat pilti, kuid sinna kitsama pildi juurde ma tagasi minna ei saa ega tahagi. 
Lihtsalt ei näe?
Jama küll.

Muide, üks kõige ilusamaid, paremaid (no tähenduses "hea inimene") ja targemaid naisi, keda tean, on juba rase kunstliku viljastamise läbi.
Kusjuures tema on viis aastat noorem kui mina.
Ma teen midagi õigesti, kui temagi sarnase loogikaga tegutses, mhmh!

Igatahes on mul käes seisund, kus olen väsimusest üle. Põhiakud on tühjad (nii jube oli olla, kui põhja pealt viimaseid energiaraase kraapisin!), lülitus tehtud varuakude peale, enam-vähem elus olemine taas.
Miks ma teen endaga nii?!?!
Sest inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
Teiste sõnadega: loll olen, sellepärast.
Jaa, tegelt on alles homme raske päev.
Krt, phmt on mu plaan elada kuidagi see rollimängijate kokkutulek üle. Mitte hästi üle. Mitte teha kõik asjad ära, mida mul on plaanis teha.
Lihtsalt elada üle.
Õnneks on mul kolm migreenitabletti varuks.

Mitte et ma laktoosivabu küpsetisi ikkagi, nagu plaanitud, kell öösel valmis ei teeks, sest no - ma ju kuidagi jaksan veel?! Ja meil on ju laktoositalumatud üritusel?
Läheb, teen.

Ise tean, et nõme, aga ikka teen. Ilmselt liiga väsinud, et otsustada: olen liiga väsinud, lähen voodisse. Palun, järjekordne näide sellest, kuidas inimene teab, aga ei tunne, ja mille järgi ta siis ikkagi käitub.

Ma arvan, kõige kurvem ja ilusam ja armsam muusikapala One Piece'ist on ainus, mis mind veenab maha rahunema ja tudule keerama.



Neljapäev, 14. september 2017

Oot, on hästi v?

Saatsin toimetajale toimetatud ja minu poolt uuesti üleloetud ja -vaadatud romaanifaili tagasi. Ta hämmastas mind uudisega, et noh, vaatab minu parandused veel läbi ja siis läheb küljendajale.
Tagakaane teksti esimene versioon saabus samuti. Nii hea!
Aaaah, keegi luges ja saigi aru, millest ma kirjutasin?!
Mul on nii hea meel.
Aga - juba?!
Mitte et ma ilmumist ei tahaks.  (Mu arust tuleb hea raamat!)
Ent ikkagi. Nii ruttu?! Toimetamine võttis kaks kuud, nüüd korraga on teos peaaegu valmis ja oot, ma ei ole kaanekujundusest midagi kuulnud veel?! Mis selle jaoks ei lähegi poolt igavikku v?!?!

Mulle endale tõesti meeldib.
Kuigi ma lugejaid ei usalda. Nagunii näevad mingeid valesid asju, inimesed on lollakad ... Aga see, kes tegi algversiooni tagakaanetekstile, ju luges ning teadiski selle põhjal, millest raamat on!?
Ikkagi kõhklen, kas tasub loota, et keegi veel aru saab.
Päris see romaan pole käinud ja käinud erinevate testlugejate juures ning mitte krdi keegi neist polnud "kuule, see on väga hea asi, aint sinna ja sinna ja sinna peaks veel tähelepanu pöörama".
Mitte.
Keegi.

Muidugi, tõsi on, et mul puudub iseenesestmõistevavuse taju. Kui keegi on millegagi minu või mu töö juures rahul, tuleb mulle alati öelda. Mitteütlemise korral oletan, et noh, enda arust tegin hästi, olen nägus, jube visa jms - aga keegi teine seda ei näe.
Õpin, õpin oma oivalisusi ise märkama, tunnistama ja pai küsima. Vahel, tugevamana, saan ise hakkama, aga kui parasjagu turvis auklik ning meel väsinud, tahaks ikka kellegi pai, kerra tõmbuda ja pea teisele sülle panna.

Ma ei oleta kunagi iseenesest, et see või teine on hästi kellegi teise meelest, sest peab ju olema.
Ei, mul on vaja, et öeldaks. Kui ei öelda, ega mina ka ei ütle ega küsi. Sest kui ei öelda, pole ilmselt nende meelest hästi, ja mis krdi mõte oleks ise esile tõsta midagi, mis ei ole nagunii ju teiste meelest hästi?!
Mina võin küll rahul olla.
Aga see ei tähenda, et arvaksin, et keegi teine on. Kui mulle ei öelda, ilmselgelt pole, sest kui ei öelda, pole midagi head lihtsalt öelda. Ju?!
Elik siin tuleb mängu minu "kui vähegi midagi head öelda on, ma ütlen".
Mul on raske aru saada, et kõik ei tee nii. Et mitte "nad ei ütle, sest mõtlevad halvasti", vaid "nad ei ütle, sest see headus on ju nii selge ja iseenesestmõistetav".

Kui mulle ei öelda, siis ei oletagi, et teised hästi võiks mõelda. Ma usun AINULT siis, kui öeldakse.
Olgu, kui kirjutatakse, siis ka =)
***
Huvitav, kas see lugu on ka Rentsilt? Ma olen tema päevikust nii mitu lugu võtnud, et elan usus, kuidas kõik lood, mis mulle meeldivad, võivad sealt pärit olla.

Esmaspäev, 11. september 2017

Tuleb sisse, läheb jälle välja. Nagu hingamine

Mis, RAHAST on jutt!

Krt, pean jälle kokkuhoidlikuks hakkama. Vähemalt mõneks ajaks.
Kunstlik viljastamine variandis inseminatsioon maksab 349 eurot kord. Ma mõtsin, et selle raha eest saab 3-4 katset, aga ei - ühe.
See ei ole kohutav löök, aga rahaga päris "mul on küll liiga palju kleite ja see isegi ei ole mu lemmikšnitt, aga EHTNE SIID ja PÄRIS TIKAND ning nii odav!" enam teha ei saa.

Siidkleit on ikka veel pakis, millega postis tuli. Mul on liiga palju kleite, pole mingit motivatsiooni teda välja võtta ning uurida, kuidas siis minu seljas paistab.
See-eest nägin täiesti nõmedaid unenägusid (mitte hirmsaid, nõmedaid). Tõsi, oli hetk, kus keegi küsis, kas mul ka mõni tätoveering on ja siis võtsin pikemata selja paljaks ja nautisin "OI KUI SUUR!", "NII LAHE", "SA IKKA ÜLLATAD!" reaktsioone.
Olen ilmselgelt ka alateadvuse tasandil oma kaunistatud selja omaks võtnud.
Siis läks uni jälle nõmedana edasi. Nagu - ma ärkasin kolm korda lühikeste vaheaegadega, aga olin nii neetult unine, et magasin edasi. Alles neljandal korral loobusin - uni ei läinud paremaks, isegi uus unenägu ei alanud. No krt, tuleb siis ajul päriselt ärkvele tõusta lasta.
Midagi kirjeldada ka ei ole. Mingid keskealised naised, keda ma ei tundnud, mingi kokkusaamine, mingi maskidega tänavafestival, mida süüa - miski ei maitse - mida rääkida - kõik on mage - kaasa arvatud maskid ja inimesed ja ...
Nõme.

Peaks vist postituse ilmutamisega venitama, kuni Olevi käest pildid ka kätte saan.
Olgu, venitan.
Kõik ajamääratlused seega on hägused, "täna" ja "eile" üldse ei tarvitse täna või eile olnud olla, ent see-eest palun, pilt sellest seljast, mille demonstreerimist ka unes näen:



Aga.
Isane, kellest enne rääkisin, pani mul CivilizationVI tööle. (Ei, ma vahepeal hankisin videokaardi ja üks teine isane ehitas mulle lauaarvuti, mis on täiesti mängitav, aga ise IKKAGI civi seal tööle ei saanud.)
Nagu - nii tore.
Nagu - kõik elus on korraga kergem.
Nagu - kõik saabki korda.
Vaikselt nukerdades ja vahel ka teistele lootes lõpuks saab.
Võib aega võtta, aga LÕPUKS SAAB.

Näe, siin ma mängin Civilization VI.

Nii krdi elevil!
Abipalumine on imeline asi. Miks ma seda kogu aeg ei teinud?!

Ega muidugi ikka väga ei suuda. Olukorrad, kus tulen üldse selle peale, et keegi võiks aidata, satuvad harva ette. Omameelest palun alati, kui vaja, aga ikkagi on alailma: "Kuule, järgmisel korral analoogilises olukorras helista mulle! Ma ju aitaksin, kui teaksin."

Ja mina mõtlen: "Krt, ma ei tulnud selle pealegi!"

Laupäev, 9. september 2017

Normid

- "No mitu trenniühikut sa siis nädalas tegema pead?"
- "Ma ei PEA. Ma tahan!"

Hakkasin mõtlema, miks mu maailm on nii täis norme, mille endale pannud olen. 90 trenniühikut nädalas, 5 tegevust päevas pluss natuke paberraamatut lugeda, natuke käsitisi kirjutada, valuvaigistavat masinat kasutada, õues käia - siis on päev tehtud.
Ma ju teen nii palju, kui tahan, päevast päeva, milleks need normid üldse?

Aa, selleks, et ma ei tunneks vajadust rohkem teha!

Muidugi.
Kui mul pole norme ees, mis ütlevad that'll do, pig, üritan kõike aina rohkem teha.
Vihastan end küll sinisekirjuks iga kord, kui meenutan, kuidas maailm (ehk teised inimesed) tahtis mult aina rohkem. Tee veel rohkem sporti, korista rohkem, teeni rohkem, pööra lastele rohkem tähelepanu, ole ilusam, saa paremaid hindeid, kirjuta rohkem ja paremini, söö tervislikumalt, räägi ilusama häälega ...
Aga samas see on mul sees. Ikka.
Kui end teadlikult ei valva, on kogu aeg tunne, et peaksin rohkem tegema.
"Piisav" on mu jaoks uus, selgelt pealerongi mõiste, ja mul on kergem seda "olen küllaldaselt!" hoida, kui olen enda jaoks enne paika pannud, kuidas just on piisav.
Normid ei ole mitte selleks, et nõnda palju peab ära tegema, vaid neist rohkem ei tohiks teha. Kui nad on täis, on piisavalt hea olemas, aitab!

Olen enda nii haiglaseks treeninud, et mu sisetunne ei ütle mulle "nüüd aitab!" enne, kui otseselt vedru välja viskama hakkan. (No ses mõttes, et kui ma valu pärast liikumisvõimetu olen, on ka "vedru väljas" elik töövõime nullis.)
Sedasi on need endale panud normid hoopis abiks. Ma nende järgi saan aru, et rohkem ei tasu.

Mitte et normide järgimist väga rakendaksin, tegelikult. Viis tegevust päevas? Einoh, ikka üritan mitte üle kaheksa teha, ausalt! Kuigi ma paljusid tegevusi ei pane enam kirjagi, need on kuidagi elu loomulikud osad.
Aa, et miks kogu aeg väsinud olen?

............

Lihtsalt tahtsin panna selle pildi =)
Vana mina salgaks maha, et nii on. Et probleem on kombes liiga palju teha.
Ta kinnitaks, et on laisk, mitte-eriti-tark ja no kui pea ei jaga, peavad ju jalad jagama?
Krt, mõtlen, et hei, kus te olite, kui vastuvaidlemist tõesti vaja oleks olnud?
Vat NÜÜD, jah, vahel mõni vaidleb. Kui mõtlen endast hästi ja konstruktiivselt.
Inimesed! Lollakad!

Täiesti hämmastav, kui juhm on ühiskond. Millesid nõmedusi inimestesse sisse kasvatatakse. Mus endas ärkab sellele mõeldes hämming, mitte isegi viha.
Kuidagi ju ikka usuks, et ajaloo jooksul on enam-vähem ideed kasutusele võetud, mitte need jaburad?
Noooooooooooooooooooooooo ei.
Mul on kõhe tunne aduda, et olengi hea ja arukas võrreldes keskmisega (see müütliline keskmine, ikka veel ei tunne ühtegi inimest, kes selline oleks). Ja nagu - mina küll ei oskaks maailma ära remontida. Krt, ma ei oskaks Harjumaadki ära remontida! Isegi selles majas, kus ma elan, on päris mitu inimest, kelle heaks ma midagi teha ei saaks, sest minu arusaam heast ja nende arusaam heast on liiga erinevad.
Aga inimesed, kes on rumalamad kui mina, on erinevatel erinevate võimalustepiiridega võimupositsioonidel ja teevad seal asju.
Kujundavad maailma.
Brr.
Noh, aga see pole minu vastutus, onju. Tegelegu nemad oma asjadega, mina tegelen omadega ja kui põrkuma peaksime - no ma ei tea, mina küll ei karda =P

Vahel on muidugi tunne, et no kui ma juba olen nii võimas ja vapper, äkki ikka peaks maailma ära parandama?
Siis meenutan endale jälle ja jälle, et pole minu vastutus, pole minu lusikad.
Maailm saab hakkama. Inimkond ei ole planeedi jaoks mingi oluline asi.
Minu asi on hoolitseda minu eest. Et mul on parem olla, kui olen inimeste vastu hea? Siis olengi hea. Täpselt selle piirini, kus endal hakkab halvem, kui muidu oleks. Kaugemale ei lähe.

***

Ach, see ka (mida, tõesti ei varja!): mõtlesin natuke oma armufantaasiate üle ja leidsin, et olen neljandast eluaastast (võib kolm ka olla, ma nii täpne dateerimisega ei ole, et kindlalt teada) väga vähe arenenud.
Ikka veel on kõige erutavam, vaimustavam, õrnakstegevam ja hullutavam, kui noor nägus isane usaldab mind nii palju, et lubada mind ligi oma väga valusatele kohtadele. Haavadele. Vahet pole, kas füüsilistele või vaimsetele-hingelistele.
Boonuspunktid tulevad, kui mina olen need haavad tekitanud samuti. Usalduse määr, mis siis peab taga olema, et ta mul neid ravida laseb-palub, on täiesti ...
ma sulan mõttestki.
Ja see on sedasi olnud terve mu teadliku elu. Minu dominantsuse veelkordne lahtiseletus.

Ma tahan, et mind usaldataks. Mitte lihtsalt et mina teen, mis mina tahan, oma tempos ja teinepool allub mu soovidele, vaid ta ühtlasi võtab päriselt ja enda sees hoiaku, et mina teangi.
Ta võibki mind ja minu otsuseid läbi ja läbi usaldada.
Ma ei tee talle halba.

Mis ei olegi kõigil niiviisi? Mis mu seksuaalsus on sama ebanormaalne nagu kõik muugi?

Milline mitteüllatus.

Kolmapäev, 6. september 2017

Kuidas ma süütuse kaotasin

DISCLAIMER: See on väga rõve ja valus lugu!
Tõesti on.

Lugege edasi AINULT siis, kui suudate sihandast vastu võtta ja seedida, end pärast halvasti tundmata.

Ei ole seda avalikult rääkinud (ega kirjutanud), sest nii väga kui ma ka ei varja ja ei valeta, lihtsalt ei tahtnud sellele mõeldagi. Aga võibolla annab teatud pildi, mida kõike lastakse endaga teha, kui enesehinnang on maas ja baasveendumus enda kohta on "pole tähtis, mida mina tahan või ei taha, teiste tahtmised on alati tähtsamad".
Võibolla ka, miks nii hirmus väga tahaksin vanade aegade ennast kaitsta ja aidata.

Olin 16, kui meil toimus klassideekskursioon mingi teise kooli klasside ja vist meie koolist ka mitme klassi rahvaga Pariisi. Bussiga.
(Siis ma veel ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi.)
Ok, seda ma ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi, aga seda teadsin küll, et mulle ei meeldi teistega kambas käia ja "kohustuslikke vaatamisväärsusi" vaadata.
Võtsin kaardi pihku ja käisin omaette mingeid üsna vähekäidavaid väärtusi vaatamas. Montmartre'i leidsin üles (no see oli päris suur ka), aga Baudelaire'i hauda mitte (kuigi surnuaia siiski).
Päris keeruline oli.
Pariis on SUUR ja bussiliinid, metrooliinid, ohe. Aga ma olen siuke kartmatu ka. Kaart pihus ja otsisin.

Terve krdi PÄEVA (kusjuures kuna meie ekskursi kokkusaamiskohad, et ikka koos sööma minna, olid mingites Suurtes Tähtsates Kohtades, mul nende ülesleidmisega probleeme polnud.)
Ma ei teagi, kas see oli teise või kolmanda päeva õhtu, kui mõtlesin õhtul hotelli tagasi minna
ja ei leidnud seda enam üles.
Kaart mu käes ütles, et umbes õige koht, aga kuskil seda Päris Õiget Kohta polnud ja ma hotelli telefoninumbrit ka ei teadnud (mis, noored eided on kohati täiesti napakad. Enam ma, jah, ei läheks võõras linnas omaette luusima, teadmata, kuhu helistada, kui jama juhtub.)

Nüüd - see ilmselt ei ole Pariisi eripära, vbla Prantsusmaa oma. Aga mina olin täiesti ettevalmistamata selleks, kuidas seal mehed tänaval kontakti võtsid. Nagu kuradi KOGU AEG. Kõnnid ja "Bonjour!" (Tere!") "Bonjour, comment ca va?" (Tere, kuidas läheb?) "Bonjour, belle fille!" (Tere ilus tüdruk!) on pidev saateheli.
Nagu mitte 3 korda päevas, rohkem 30.
300 ei olnud, aga 50 on täiesti mõeldav, nii täpselt ei mäleta ka, et kindel olla.

Noh, ja mis te arvate, kui on õhtu ja pime ja ma ei leia ja ei leia ja ei leia õiget kohta, ja minuga võetakse jälle kontakti, ma ei ole end ära soomustanud, et ei vaata otsa, ignoreerin (mida suudan aint siis, kui on teadlik otsus), kas mul on pisarad silmis ja loodan parimat, kui kaeban järjekordsele mehele, et ei leia oma hotelli?
(Vabandust, tunnen iiveldust kurku tõusmas.)
Oli mees, kuskil 35 ma oletan. Vastik ei olnud väliselt, kuidagi kena ka mitte.
Arvasin, et aitab mul otsida, aga ilmselt ta meelega tiirutas mind mööda tänavaid ringi (sest järgmisel hommikul viis mu millegipärast kohe kohale).
"Ei leia."

Sõitsime metrooga tema poole, ma mõtsin, et ta helistab seal kuskile (mobiiltelefonid polnud veel asi), aga nagu selgus, ta viis mu sinna, et seal ööbiksin.
... ja siis ta ka musitas mind (päris suudlemata ma polnud seks ajaks, aga ega palju ei puudunud) ja käppis ja hakkas üsna konkreetselt püksi pugema.
Esiteks olin ma süütu ja teiseks oli mul mentruatsioon. Ma ütlesin talle seda teist.
Ta pakkus, et no siis võib anaalseksi teha.
Vat selle peale mul oli küll NOOOOOOOOOOOOOO EI, aga phmt sai siis seks tehtud. Oli küll valus. Pärast pesi ta oma peenist ja "palju verd on".
Jap.
Lahe.

Aga no sain duši alla ja hommikul tagasi, lugesin seda "oli ebameeldiv, aga vähemalt on möödas" kogemuseks - kuni õpetaja Nurmeots asus mind sõimama. Ta poleks kunagi arvanud, et ma SELLINE tüdruk olen.
Mõnitas mind korralikult ja me ei saanud ka edaspidi ÜLDSE enam läbi (mida, mõrtsukvaal ise).
Õnneks ta enam meie koolis ei õpetanud ka. Oli sinna teise kooli üle läinud, mis ka ekskursioonil käis.

Ei olnud kõige toredam elamus, ausalt.

Teisipäev, 5. september 2017

Ei pea. Ausalt

Palun väga, selgub, et mul on vasakus munasarjas endometrioos.
Mitte et see mingi ohtlik asi oleks, aga
a) raskendab rasestumist
b) lõpuks on selge, miks mul menstruatsioonid ajuti nii jube valulikud on

Noh, viimasel ajal oligi elu liiga kerge või midagi. Ka antidepressantide annuse vähendamine tekitas raskusi ainult väga minimaalselt.
Aga aasta lõpuni on veel aega ja tita kõhtu saamine 2017. sees siiski võimalik. Lihtsalt arsti juures tuleb veel päris mitu korda käia ka siis, kui kõik läheb hästi ja päike ning heinamaa.
Nojah. Veider, aga ma ei ole isegi pettunud. Kuidagi näib tõenäosusteooria järgi kohane, et asjad ei lähe igal rindel ülilibedalt ja kui läheksid, on järelikult midagi olulist valesti kusagil ajas, mida veel ei näe.

Tõenäosuslikkus. Mu igavene vangla ja vabadus. Midagi ei tasu loota. Ootamatused ei ole mulle eriti sageli ootamatud, sest ma arvestan alati, et võib minna ka halvasti ja tõenäosusteooria järgi ei saagi kogu aeg hästi minna ja ...
Kui läheb hästi, on seal taga enamasti rämedalt tööd - välja arvatud, kui inimesed on minuga ootamatult toredad. Ses liinis juhtub vahel ootamatusi. Sellega, et inimesed on head, väga ei arvesta.
Siis olen jahmunud.

Aga tuleb ka vastupidiseid situatsioone ette. Kus loodan, et See Inimene on ju ometi täiega tore - ja siis pean leppima, et nõup, eksisin, ta tegi mulle nii nõmedalt, et see ei saa mingi segadus ka olla!
Aga võibolla ... eip, ta tegi JÄLLE samamoodi.
Kui järele mõelda, on minevikus päris palju sarnaseid juhtumeid.
MIKS MA LASIN VASTU HAKKAMATA ENDAGA SEDASI TEHA?

See ongi see, Paula. Mul on nii krdi HALE vanast endast. Tahaksin teda kaitsta, et tal vähemalt keegi oleks - aga EI. SAA.

Siinkohal teeb mu aju väikese pirueti ja mul on tahtmine fakki näidata, sest nüüd saan, nüüd on see reaktsioon osa minust, mitte "oh, selline laialt mõtlemata vihastamine on nii lihtsa maailmavaate tunnus, mida ma kunagi omama ei saa".
Jaa, nüüd ongi mulle kõik lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Aa, et teistel võivad olla omad põhjused?
Aga mis see minu asi olema peaks?!
Too pilt Sanjist ja Zorost korraga keskmist sõrme näitamas on samuti nii tore! Elik tegelikult jõudis aju kohe selle viimaseni, ma hoole ja põhjalikkusega taastasin möödavihisenud mõtteteekonna.

Pea veits valutab. Eile kurnasin enda ikka väga rämedalt ära + mulle tuli see kooliaasta algus "nüüd tõused kell 7!" kätte täpselt sel ajal, kui viiiiimaks olin harjunud peale kaheksat ärkama.
Kui poeg on kooli läinud, ma ei jää magama ka veel mitu tundi, sest aju on juba ärkvel.
Pea. Valutab.
Mitte väga. Mitte nii, et migreenitablett raudselt teema oleks. Valasin ibuka sisse ning mõtlen, et võibolla ikka õnnestub unega maha võtta.
Vahel, teate, veab. Tõenäoliselt. Kui KOGU AEG kõik halvasti läheks, oleks ka see tõenäosuse vastu.

***

Mhmh, aitaski.
Uimane, aga mitte valudes.
Ühtlasi tühistasin ära kaks tänast tegevust (mida enne kirja ei pannud, sest see ei tundunud tähtis, aga nüüd mõtlen, et märgib ju mu arengut). Nagu - jah, ilmselt läbi häda oleksin nad tehtud saanud, migreenitabletid pole ka veel otsas. Aga tühistasin ettevõtmised ära, sest enda viimseni pingutamine ja "kui veel kuidagi suudan, teen!" on krdi julm enda suhtes.
Võib küll pausi võtta, enne kui valu tapab, füüsiline või vaimne.
Mhmh.
Ei pea end viimseni pingutama. Ei. Pea. Midagi. Nii kaugele minna, et valik "mis on hullem, kas surra või välja kannatada?" umbes võrdsete võimalustena on ka valik - ja seda valikut ei ei ole vaja teha.
Juba enne tasub pidurit panna.

Ma tean.
Nüüd.

Pühapäev, 3. september 2017

Rohkem kui null

Teate, et kui segada maisitärklist ja vett, saab täiesti uskumatute omadustega olluse, mis temaga aeglaselt toimetades on üleni vedelik (näiteks külm ja märg su peopesas), aga kiiresti ja jõudu rakendades (näiteks lusikaga kähku segades või tema pihta lüües) on tahke?
Nii mina kui mu lapsed olime üleni vaimustuses ja mängisime sellega enam kui tund aega.

Mitte mida muud pole vaja.
Maisitärklis ja vesi.
Nüüd on selge, kuidas Jeesus vee peal kõndis ja et Peetrus suutis seda mõnda aega kaasa teha, aga siis hämming pidurdas tema tegutsemist ja ta vajus sisse!
Kuigi kust, krt, nii palju maisitärklist välja võeti, on ikka lahtine. Eriti kuna Ameerika ei olnud veel Euroopa, Aafrika ja Aasia inimestele tuttav ning mais kohalikele tundmatu teravili.
Vbla on jumalik sekkumine siiski kõige lihtsam selgitus.

Aga see on nii lahe! Nagu - miks ma varem ei teadnud, et sedasi saab?!
Vähemalt on vanemakssaamisel mõned plussid. Tasus ellu jääda, et teha avastus, kuidas mitte mina pole olemuslikult väärakas, vaid ümbritsesin end selliste inimestega, kes teistest ei hooli, kui kohutavalt lahedad lapsed mul on ja et maisitärklisest ja veest saab imelise olluse.

Ma ikka vahel (perioodiliselt) vaevlen sellepärast, mis oli. Nii-nii-nii-nii-nii väga tahaksin minna ja olla mineviku-endale lahkeks seltsiks, teda emmata, lohutada, rääkida, et pohhui teised, ta tõesti ei pea südamesse võtma kellegi sõnu või sõnade puudumist, ta on tähtis, on armastatud, kõik saab korda.
Kallistada. Kallistada veel. Ja veel. Sõbralikult naerda ja toonasele endale kohvi teha. Vahustatud koore ning beseerulliga sinna juurde. Ei, ta ei ole liiga paks, tõesti ei ole, ta oleks krdi ilus ka viis aastat vanemana.
Tõdeda, kuidas mitte lihtsalt ei ei tasu ja ei saa (seda teadsin teoreetiliselt ka enne Rongi, et olla mingi keskmine "kellelegi väga pinda ei käi" on oluliselt magedam, kui mõnele väga meeldida ja paljudele vastik olla + kõigile ei saa meeldida nagunii), vaid ei ma ei TAHAGI olla kõigile meele järgi. On täiesti kombes otsustada, et ma ei salli, ja seda üleni välja näidata. Ei ole vaja kõikidesse lahkelt suhtuda ning nende vaatekohta näha, aru saada ning leppida, väga väga naine.
Keegi sulle selle eest "tänan" ei ütle, ainult sul endal on raske.
Raskem.
Veel raskem.
Ma tean, et sul on raske. Ma tean. Kas sa tahad sellest rääkida?
Kallistus! Tahad näiteks seda juustupirukat samuti, kohvi kõrvale selguvad head saiatooted maitsvad olema?

Oh, paraku, aeg on meiesuguste jaoks lineaarne. Ma ei pääse kusagile. Mis möödas, see möödas.
Võin ainult edaspidi rõõmsamalt elada ja mitte teha selliseid vigu, mis varem (vaid hoopis teistsuguseid).

On üks isane, kes on märgatavalt hästi muga käitunud ja nägus ka. Ma ei ole mingit pidi lihtne inimene, aga ta on üpris kenasti toime tulnud. Märgin selle ära, sest noh - ma ei jaksa "võibolla neh - aga võibolla mette"-sid kaaluda, käin oma teed ja kui tahan last, kurat, saan selle osta, mitte loota, et äkki klapime temaga, äkki ma isegi tahan temaga seksida.
Ükskord.
Ja siis võibolla ta tahab minuga last.
Kunagi.
Kui ta mind tahab, võtab mu ka titaga kõhus. Mina teda olen nõus oma elulisandina kaaluma (mida, see on juba väga suur vastutulek!!!), ent mitte selle nimel pingutama.

Muide, ta rääkis mulle anekdoodi: "Why are gamers immortal? Because you can't kill anything that has no life."
Läksin täiega rõõmsaks seepeale.
Vesi ja tärklis olid ka tema teadmistest ja kodustest varudest pärit.
Mida, ikka on teistsugust ka, ma lihtsalt negatiivset ei kirjuta siia. Pole nii ere, noh!

Mu pisike Tütarlaps magab teises toas, miski arusaamatu valge plekk laubal (tegelt arvan, et see on nuuskamispaberi tükike). Nii tore on teda sedasi oma arvuti tagant näha, nii tore, et ta olemas on! Maailmas on midagi hästi, kui mõlemad mu lapsed on minu kodus.
Noh, midagi VEEL hästi peale selle, et Zoro ja Sanji on välja mõeldud ja väga hoolega väljajoonistatud karakteritena eksisteerimas, mhmh.

Pealegi sai turukraam otsa ja ma tohtisin (ise lubasin endale) tuua tomatit, tilli ja küüslauku.

Räägin teile natuke Nico Robinist.
Sest väide, et oleme nii ühtekad, ripub tühjuses ja keegi peale mu enese ei usu, onjo.
Sarnasus on tuumas. Mitte selles, et kenad tumedapäised naised, kellele meeldib kohv, kes naeratavad palju ja räägivad vähe, sest pole ju mõtet öelda midagi, mil kaalu ei ole, kes on kiindunud raamatutesse ja päris intelligentsed.
See on väline, pisiasjad, pisiasjad.

Aga me mõlemad korjasime väikesest peast endasse ja kandsime kaasas teadmist, et oleme valesti, tülikad, ebaolulised. Keegi ei armasta meid sellena, kes oleme, ja ükskõik mida ja kuidas teeme, see on valesti.
Sest me oleme valesti.
Sest me sündisime valena ja oleme olemuslikult vead maailma koes.
Nii krdi ootamatu on tõdeda, et keegid on valmis meie eest võitlema. Kui nii võtta, siis ses osas on tal natuke parem, sest mul on neid inimesi, kes must ära ei pöördunud ega teinud ka nägu, et ei ole midagi, kõik on kogu aeg korras olnud, päris vähe.
Aga neid on.
Minu nakama.
Inimesed, kes hoiavad mind ka siis, kui see on raske, kes võitlevad mu eest, armastavad mind samuti momentidel, kui see nahka lahmakatena maha rebib.

Ma ei ole VALESTI, väärtusetu, ja kui vaatan Robinit, kui neetult oivaline ja imeline ta on - ning samas elas sama usu sees, mis minagi, tajun üleni, et inimene ise ei näe end. Ükskõik kui hea sa oled, sa ise ei pruugi üldse-natukenegi-absoluutselt uskuda, et oled midagi väärt kellelegi.
Ühtekad.
Nüüd ma usun. Mis siis, et vahel on minu armastamine raske, et ma ei tulegi alati kõigile enam 90% kaugusele teele vastu, ei tee neile kinke ega süüa ega enamikku tööd nende eest ära ("alati" on selle eituse juures võtmesõna), ei ole kõigega nõus, et mult peab andeks paluma ka, et andeks annaksin - nad ikkagi hoolivad must.
Nad ikkagi hoolivad meist.
Meie inimesed.
Robinil omad. Minul omad.
Täpselt nagu talle, on ka mulle nakama kättesaamatuna tundunud unistus. Sa tahad kuhugi kuuluda, ent oled nii palju kordi vastu hambaid saanud, et eeldadki end alati saavat.
Alati.
Kui aus olla, usun vist ikka veel, et usaldada saan väääääääääga väheseid peale iseenda. Liiga raske oli toona (toona, muidugi te kõik saate aru, mis ajast jutt) aduda, et usaldasin valesti, minust ei hoolita, mulle tehakse haiget, tehakseGI, ma ei ole ei sinna või sinna teise suunda inimestele piisavalt oluline, et minu poputamisest ja hellitamisest hoolida.
See ei möödunud ajju järgmisi jälgi jätmata teemal "mind ei saagi armastada".

Aga kurat ----- mõned inimesed on ikkagi minu inimesed.

Ja "mõned" on palju rohkem kui null.

Reede, 1. september 2017

Teadmistepäeval

1. september.
OEHHHHHHHHHHHHH.
Kas peaksin kuidagi rõõmus olema sel puhul? Et mu lapsed on jälle pooleks igavikuks orjusse minemas? Kusjuures ostsin koju makroone ja tõusin pool seitse, et asja vähemalt pojale kuidagi vastuvõetavamaks teha, aga see ei ole tähistamine, see on LOHUTAMINE.

Jäkk, kooliaasta, jäkk.

Vähemalt ühes asjas olen koolitähtpäevad endale toredaks toiminud - iga kord lillede asemel mingeid häid maiustusi õpetajatele läkitades on hea tunne. Ma ei pea tegema traditsioonilisi nõmedusi, võin asju omamoodi ning paremini teha!



Omamoodi.
Paremini.
"Palju õnne sünnipäevaks"? - no ei, kas kirjutan midagi personaalselt sünnipäevalapsele mõeldut või üldse ei midagi, kui midagi mõttekat pähe ei teki.
Kui veel haiglates aega veetsin (sel aastal pole käinud näiteks), siis kui esimene kord välja arvata (tookord olid kommid. Saan andeks, olin ikka üsna katki), olen alati täissuitsuvorsti või mingit head juustu personalile lõputänuks viinud.
Ei tea veel, kuidas selle lapseplaaniga läheb, aga krt. Kui tahan last, miks pagan peaksin isast otsima, kes mulle seltsiks hea oleks? Täiega vildakas idee põhjani.

Mulle meeldib endale meenutada, et ei pea, ei pea, ei pea olema "nagu kõik". Miks olla normaalne, kui võib olla mina?!

Mulle meeldib, et mu poeg alustab sageli lauseid nii: "Mulle meeldib, et ..." ja "Mulle ei meeldi, et ..." Mulle meeldib, et ta selle eeskuju naturaalselt omaks on võtnud.
Mulle ei meeldi see krdi hapu maitse suus. Rikub toidud ära. Miks üldse valmistada söögiks midagi maitsvat, kui suhupanemisresultaat on nii maohappeline? Kusjuures kui vahetult suus on, on veel hea, alles järelmaitse on hapu-hapu-hapu. Kõigel.

Praegu on esiteks mu lemmikaastaaeg ja teiseks mu lemmiaeg turul käimiseks. See teine on kaasa toonud, et olen sunnitud mitte enam asju juurde ostma või isegi järgmist toitu tegema, enne kui eelmised toidud on ära söödud. Mis mõttes on mul kapis halvaksminemisohus kukeseened? Ei, loomulikult ma saan nad läbi praadida ja lihtsalt säilituskarpi panna, aga misMÕTTES üldse selline probleem tekib?!
Nii ... vale.

Täiesti hämmastav, millised väga tühised mured sünnivad, kui sul on ootamatult palju raha. Till vajub ka juba longu. Ma arvan, läbipraetud kukeseened kartuli (üleeile keedetud, karta on, et kohe vaja ära praadida) ja munaga + till peale on teema? Mulle meeldib väga - ainult mul on Tom Kha supp, mille eile tegin (ka kukeseentega, muidugi) veel ära söömata ja Poeglaps ei pea kumbagi toitu söödavaks ja oeh. MIDA ma küll teen? Ma ei jaksa kõike sööki ära süüa lihtsalt!!!
Söömine, teate, väsitab.
Eriti kuna pärast ei ole suus head maitset ka. On see ... maohappe oma. Mitte jõledalt vastik, aga tüütult kestev ja pealegi kogu aeg sama.

Olgu, seened läbi küpsetatud. Singiga. Sest no - sink oli ka juba sellises kahtlases seisus. Pealegi on seened singiga eriti head.
Mida, turul on ka lihatooted müügil!!!
Pole päriselt veendunud, et tahan täna veel midagi peale magamise ette võtta.
1. september ju. Päev, mil traditsiooniliselt ei taha mitte midagi teha, mitte kuhugi minna ja vihkan kogu maailma. Kui ta poleks hilissuves, mis on mu lemmik kõigi aegade hulgast aastas, oleks vist konkurentsitult halvim kuupäev.
Nüüd nõrk konkurents siiski on.