Reede, 29. märts 2013

Head ajad

Kuskil täiuslikus maailmas avastan ma, et kuradi kurat, aga see ongi täiuslik maailm ju praegu!

Kõige selle sitaga, mis voogab nagu üks suur kosk, par exemple väsimus, mis on jõudnud uuele tasandile (väsimus, mis tekitab iiveldust? absoluutselt uus tasand), nii et ma jõuan haiglast kell 19.20 ema juurde, et sealt lapsed koju viia, aga kell 19.30 teen meile voodeid ja kell 19.38 poen enda omasse, sest ei suuda, ei suu-da kuskile minna enam.
Magan kella 6:12 hommikul ja siis haiglasse tagasi.
Pole vahepeal kellegagi rääkinud ka, pole kasutanud võrguühendust, olen söönud kaks pisikest kartulit ja pool kanakintsu, mis maitses, nagu oleks halvaks läinud (aga see oli ilmselt maitse, mis mul lihtsalt suus ees ootamas oli). Aga kui hakata mõtlema, mida ma siis meelsamini teeksin, siis...
No tõesti. See ongi täiuslik maailm.
Mulle haiglas tõesti meeldib.
Kõige hullem osa ongi sees, et tuleb käia edasi-tagasi. Lapsed koju viia, siis süüa teha, kassi sööta, kasida, pesu pesta jms napil kahel tunnil, mis ma suurivaevu veel ärkvel püsin peale kojujõudmist.
Vbla on see ka ideaalsest puudu, et palka ei maksta, miska ma tegelikult peaksin tegema veel mingit tööd lisaks ka.

Aga see, seltsimehed, lihtsalt ei ole mõeldav praegu.
Muidugi on mul ka probleeme, nii haiglas kui väljaspool seda, aga... need probleemid vs igasugu alternatiivsed mured - krt, väga head probleemid on. Ei taha muid!
Sest lapsed kooli minemata ju ei jää meil tänapäeval, küll leiab ka minu omale kooli, kurguvalu on igatahes parem kui karvrakuline leukeemia, teise lapse katkised saapad parandab kingsepp ära, kui on mahti teda väisamas käia, ning liiga palju jagamata hellusi-hellitusi on igatahes parem, kui see, et vihkan igasuguseid hellitusi ja tahan neist vabaneda.

Veatust õnnest lahutab mind ainult nii palju tervist, et suudaks natukene trenni ka teha enne magama varisemist õhtul. Aga vbla see ongi liiga palju tahetud juba.

Laupäev, 23. märts 2013

Ära haletse ennast!

Postitus ühes vahepealsest ilma võrguühenduseta päevast ja kohast.

Üks hea sõber rääkis mulle loo, mis lõppes sellise puändiga.
Sellega, mis pealkirjas on, tähendab.
Too lause tabas sõpra siis, kui ta varases nooruses kingapaelu kinni ei osanud siduda, selle üle nuttis ja siis mingi vanem sugulane, kindlasti ligi 10 väärikat aastat turjal, võib-olla veel rohkemgi, tuli selle geniaalse tõega lagedale ja muutis ta elu.
Või siis oli geniaalne hoopis nimetatud sõber, et ta nii varases nooruses, mil kümneaastane sugulane tundub peaaegu täiskasvanud, suutis mõelda: „Aga tal on õigus!“ ja oma edaspidise elu ära elada pidevalt meeles pidades, et sugulasel oli õigus, päriselt ka. Omaette nutmine on alati lihtsalt enesehaletsus. Midagi kaunist ega ülevat selles ei ole.
Mine võta nüüd kinni, kes see geniaalsem tüüp oli.

Mõtlesin selle üle, eile omaette unetuna lebades, pisarad silmas, ja pea paksult enesehaletsust täis. S.t. ma sain väga hästi aru, et tegu on mitte lihtsalt enesehaletsusega, vaid ma hoolega kütan seda ise rohkem üles, kultiveerin, ergutan ja otsin õigeid sõnu, et asi ikka veel võimalikult haledam välja näeks, mina oleksin süütu murdunud lilleke ja kõik teised mu ümber kalgid buldooserid, kes mu lömastavad ja alles hiljem kahjatseda taipavad.

Selle üle mõtlesin ka, et lillekesena murdumine muidugi peab olema teadlik tegevus, sest kui ma otsustan mitte murduda, siis ma ju ei murdu. Enese kahjustamine seepärast, et keegi teine ei käitu nii, nagu mulle meeldiks, on alati minu (s.t. oletatavasti siis ka iga teise inimese) enese valik. 
Sellise käitumise eesmärk saab olla ainult üks – veel rohkem enesehaletsust! Ja siis vbla teistepoolset ka, sest siis ma juba vääriksin seda täiega. Murdunud, haavatud...
Oo, see südametult kokkukäkerdatud õrn õieke!
Rullusin siis vihaselt oma enesehaletsuses, voodi oli ka ebamugav, ja leidsin, et tegu on üleni piinliku ja ebaväärika momendiga mu isiksuse ajaloos. Sest kuigi ma olen sama asja varem tuhat korda teinud, ei saanud ma siis vähemalt aru, et ma seda teen ja mida just teen. 
Seejärel tuli mulle meelde, et õigupoolest ma tavaliselt nii ei tee ju enam, juba päris arvukalt aastaid. Igasugune enese haletsemine on minu peas karmilt ära keelatud ja enamasti ma lihtsalt peksan ennast rehavarrega, kui asjad on halvasti ja väga-väga tahaks ennast haletsema hakata. 
Miks peksan? Noh, eeskätt lolluse ja nõrkuse eest, sest kelle viga see on, et asjad halvasti on, mh ah?!
Või tahaksin ma omaenda tunnetes ja elus kedagi teist süüdistama hakata, mh, ah?!
Idioot! Peksa tuleb anda siukstele!
Nojah, rehavars läheb käiku niisiis.
Ja mis seepeale juhtub? Kas mul hakkab parem?
Sittagi.
Mul hakkab hoopis pea valutama. Organism, taibanud, et ma ei lase endal ennast haletseda, sest hing sai haiget, toodab mulle teenistusvalmilt lauba taha täiesti legaalse ja vähepiinliku, küll aga olulisel määral piinava füüsilise valu, ja siis on mul võimalik endale ikkagi kaasa tunda. Oo, vaene mina!
Jee, aitäh, Organism!

Tõsi, ka see lahendus pole plekita. Enamasti vihastan ma enda peale ikkagi, lisaks kaasatundmisele, sest tegelikult on ju aru saada, et tegu on psühhosomaatilise peavaluga, ja kes sedagi endale teeb, kui mitte Ise, Ise, Ise?
 Aga valu on ikkagi valu ja paljas enesehaletsus ainult enesehaletsus ja voodis teki all patja nutta, sest kõik ei pea mind nii toredaks, kui ma ise pean – noh, see on ikka üsna piinlik tegelt. Parem ikka tunda häbi isetekitatud peavalu kui ülemäärase teiste arvamusest sõltumise pärast.

Nojah, ja kui ma selle kõige üle mõtlesin, jõudsin viimaks otsusele, et tegelt mulle meeldib enesehaletsuses nutta ja oma kurba saatust tähtedele (või siis öistele pilvedele) kurta ikkagi rohkem, kui valu käes mööda tuba edasi-tagasi saalida, väärikus või mitte väärikus.
Pealegi, kui on nohu ja nina kinni nagu minul parasjagu, on nutmine lausa tervislik tegevus, sest tore soolalahus pisarate näol uhub nina mõnusasti seestpoolt bakteririkkast tattollusest puhtaks ja pärast on palju parem hingata.

Nii et tegelikult see enesehaletsus polegi nii paha asi. Haletsen ise enda ära, vähemalt ei nuru siis nii väga teistelt kaastunnet välja pärast. 

Ise tehtud, hästi tehtud!
Autisti (olgu, ütleme viisakamalt: introverdi) paradiis.

Kolmapäev, 20. märts 2013

6 tundi vabadust vs 6 tundi tööd

Pidin täna minema Sõmeru raamatukokku esinema Tolkieni teemadel, aga kirjutasin neile, et olen haige, tulen ainult siis, kui väga pean.
Nad kirjutasid vastu, et ei pea väga.
Fakkjee. Ilgelt jäle oli selle nohu ja kurguvalu ja üleüldise kurnatusega isegi last lasteaeda viia, kuskile Rakverre sõitmisest ei tahtnud mõeldagi.
Nüüd on terve päev ülihea lihtsalt seepärast, et fakkjee-jee-jee, ma pole vähemalt Rakveres.

Nii väikestest asjadest vahel piisab, et päev heaks muutuks, isegi kui sa oled muidu üleni haige ja hädine.

Esmaspäev, 18. märts 2013

Siuke päev, kus kõik on halvasti.
Isegi kui tegelt ei ole kõik halvasti, on ikkagi kõik halvasti, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.
Lapsed kaklevad, jonnivad ja torpedeerivad kogu mu head tahet, ja siis saab hea tahe otsa ja tahaks peaaegu vastupandamatult vastu jonnida, vastu kakelda ja vastu torpedeerida, aga ei saa, sest mina pean olema täiskasvanu ja ühel neist on täna koolikatsed ja seda ei tohi ära rikkuda.
Jälkus.

Isegi kui laps käitub nagu viimane tropp seejuures. Isegi kui tema õde teeb omalt poolt kõik, et katsetatav laps läheks ikka täiega närvi ja paanikasse katsete eel. Ikka pean mina olema vastutustundlik täiskasvanu.
Jälkus.

Lisaks ei taha ma nende katseteks valmistumise käigu tõttu enam elu sees kuulda laulu "Kus on minu koduke".
Ei õigesti ega valesti laulduna.
Jälkus.

Internetipakkujad on kõik vastikud. Eranditult. Miks pean mina neil sabas jooksma ja püüdma mingite mint-pulkade vahelt normaalset netti avastada, kas mitte nemad ei peaks mulle tegema mõnusaks neile raha andmise protseduuri? Praegu olen saatnud igale poole kirju, sest elisa-näitsiku absoluutne pahurus ja tülpimus telefonis veensid mu täiesti ära, et ma ei taha täna rohkem mitte kellegagi telefonis rääkida. Vastuseid on loota 7 päeva jooksul.
Jälkus.

Kurk valutab, nina jookseb verd, meel on paha, unenäod olid vastikud, elul puudub mõte. Vanemad ilmutavad pahurust, et mu lapsed on kogu aeg nende kaela peal, leevike ilmutab soovi, et ma talle külla läheksin, praktika ilmutab soovi, et ma teda teeksin, lapsed ise ilmutavad soovi, et keegi ka koolivaheajal nendega tegeleks ja nad ei oleks lihtsalt üksi kodus päevade kaupa.
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
Tegelt ma kohe tahaks, et tal läheks seal katsetel halvasti, küll saaks siis ilge olla ja tema kallal takkajärgi ilkuda teemal "No ja mida sina siis ootasid, kui päev otsa nii nõme olid, üldse harjutada ei tahtnud, ainult vaidlesid ja isegi nina ei nuusanud? Paras!"

Mitte miski ei paista mind sellest tänasest päevast ka välja lunastavat. Ärkasin kell 7 ja ta muudkui kestab ja kestab ja kestab nagu surmahaigus. Paremaks ei lähe ja otsa ka ei saa.

Reede, 15. märts 2013

Tsahhhhh

... pööran pead ja näen, kuidas aeg must mööda lendab nagu purjus vares.

Kuna mul on tulemas väga kirjutav kevad (kolm erinevat projekti hiilivad tähtaegade osas juba nii lähedal, et  tajun elu lõplikkust - ja kaks neist pole isegi alustatud), väga ei ponnistagi netiühenduse taastamise nimel. Praeguse, võrguahvatlustest üsna segamata kirjutamistempo juures on nimelt lausa lootus tekkinud vähemalt mõni neist kirjaprojektidest ka õigeks ajaks lõpetada!

Aga sotsiaalne suhtlus mõistagi kannatab. Ilma interneti hõõguvkuuma embuseta tundub elu korraga lage ja leige ja ühel õhtul mõtlesin täiesti tõsiselt leevikesele helistada, lihtsalt et rääkida.
Saate aru?!

Mina. Helistama. Vabatahtlikult.
See on umbes nagu mina - ja suusatama?! Vabatahtlikult?!
Või isegi mina. Heegeldama. V a b a t a h t l i k u l t.
Ühesõnaga: uskumatu.
Nojah, ega ma siis tegelt ei helistanud ka. Lihtsalt vaevlesin oma rääkimata lugude küüsis, kuni lood läksid meelest ära ja enam ei vaevanud.

Lisaks olen ümber tõstnud kahe toa jagu mööblit, koristanud, visanud minema hulga vanu riideid, viinud tühjaks kompostiämbri (mida ma naljalt ei tee, sest kompostil on imeline omadus kokku vajuda ja pärast seda, kui ämber esimest korda täis saab, õnnestub teda uuesti silmini täis panna vähemalt 3, vahel ka 5 korda - ja oleks ju raiskamine ta enne tühjaks viia, kui tema viimne kui mahutavus otsas on!) ning ajanud lastega juttu.

Eluelamiskvaliteedi tõus on jõudnud selleni, et täna tegin isegi maisimannaputru hommikusöögiks. Mis on saavutus, sest esiteks on see natuke rahakallim, kui helbepuder (maisimanna ise on kallim - ja lisaks tahab see puder ikka väga mingit piima või koort vee asemel vedeldiks), aga veel enam on ta aja- ja töökallim, sest piimollus tahab põhja kõrbeda, aga manna see-eest vajab pikemat keetmisaega, kui mingid kiirpudruhelbed, mis muutuvad suht söödavaks ka lihtsalt kuumas vees seistes phmt.

Jaksasin ma seda teha aga seepärast, et läksin õigel ajal (22:30) magama.
Ja magama sain minna seepärast, et võrk ei ahvatlenud üleval olema.

Täitsa lõpp, kui lihtsate vahenditega saab tugevaks ja rõõmsaks ja tegusaks! =)
Aaaaaga muidugi ma mingil hetkel hangin taas ühenduse ja püüan siis jätkata elu moodi elu ainult tahtejõu toel, ilma füüsilise võimatuseta igal õhtul internet läbi lugeda. Näis, mis juhtub.

Neljapäev, 7. märts 2013

Jäljed puhtale lumele


Nodsu ütleb (tegelt ta on siin kommenteerides ju notsu? blogipõhjade erinevused põhjustavad identiteedisegadusi? misvärk?), et tema saab end testides tujust olenevalt vahel ekstraverdi, vahel introverdi tulemusi.

Mina saan ikka enamasti vastuseks, et introvert. Ütleme, 9/10 vastavatest testidest arvavad, et mina olen introvert.
(Et teada saada, misasi on introvert, võib nt vaadata seda TED-i. Kui vaadata ei viitsi, siis phmt ütleb ta, et introvertsus-ekstravertsus on väliste kogemuste vastuvõtmise ja töötlemise erinevad viisid.)

Nt larpidel tunnetan ma seda oma introvertse töötluse eripära väga tugevalt - ma mängin üldiselt eelkõige seespool, oma mõtetes ja tunnetes, ning välja paistab sellest ainult sisemuse peegeldus.
Kui mäng möödas, on alatihti piinavalt kahju möödalastud ägedusmomentide pärast, mille keegi väljastpoolt mulle ette söötis - aga kuna need ei haakunud mu sisemiste rütmidega, jäid kasutamata. Sest ma ei suutnud pidevalt sisse voogavat uut infot ära töödelda ja selleks, et see omastada, et üldse aru saada: mulle söödeti midagi ette, sellele oleks võinud vastata, sel hetkel oli variant millegi laheda sünniks - oli vaja eelnevat omaetteolemisperioodi.
Mis saabus pärast mängu.
Ja siis on loomulikult juba hilja =)

Midagi veel hullemat juhtub minuga pikkadel seltskondlikel sündmustel, kus on palju uusi inimesi - infot tuleb kogu aeg peale, aga kui ma ei saa olla kuskil üksinda ja seda enda sees rahulikult töödelda, siis see lihtsalt kuhjub nagu kõhus kuhjuks toit, kui seedenäärmed ei tööta.
S.t. toidu puhul te ju saate aru, et kui seda on liiga palju ja inimene ei saa seedida ka, hakkab kogu see värk halvaks minema ja mürke eritama? Ja siis on halb olla? Minu sees hakkab info samamoodi käärima ja ma saan inforoisu mürkidest peavalud, väga halva tuju ja soovi pugeda voodi alla ja surra.
Normaalne uute inimestega sündmuse pikkus on kuni 10 tundi, siis on vaja koju magama ja üksi olema. (Oma kutsikatega, olgu, saan koos ka hakkama, ja üldse inimestega, kes on mulle nii tuttavad, et väga palju uut pole karta. Nad küll segavad infotöötlemist mõnevõrra, aga vähemalt ei peata seda.)
Kui üritus venib aga mitmepäevaseks, ei ole sealt midagi head tulemas, ainult infoiivelduses ja rängas peavalus mina, kes mingist hetkest alates isegi ei püüa enam nautida, vaid istub kempsus või vannitoas, uks lukus, ja ootab kramplikult segamatu üksiolemise aega, mil keegi enam ukse taga ei koputaks ja minu ainsasse üksiolekupessa pissile või pesema ei tahaks.

Samas, kõige selle introvertsuse juures, ma ikkagi vajan uusi kogemusi ja vajan väga. Uus kogemus pumpab vere elevust täis ja selle pealt saab mitu tundi, vahel lausa terve päeva, õnnelikult elada. Eriti, kui õnnestub see kogemus kuidagi võiduks defineerida. Ilma uueta elada on sama halb, kui kogu aeg peale tuleva uue koormuse all.
Vbla on põhjuseks see, mida Rene kunagi siin kommenteerides ütles - tehes asju pidevalt ühte moodi on hullumeelsus oodata teistsuguseid tulemusi? Ja ma ju tahan teistsuguseid tuelmusi, sest ma ei taha kogu aeg samamoodi elada, see oleks talumatult igav.
Ei, see oleks õigupoolest veel hullem.
See oleks - elust loobumine?

Ja ma ütlen seda introverdi positsioonilt, inimesena, kes vajab tegelikult üsna vähe välist stimulatsiooni, et oma sisemuses täisväärtuslikku, tugevat ja õitsevat kogemust tajuda.
Tegelikult ma suudan küll ka kunagi ammu sisse tulnud infot üha uuesti ja uuesti ümber töötada ja tunda sel viisil tugevaid tundeid ning mõelda enda jaoks tähenduslikke mõtteid, ent mida rohkem ma tõmbun juba kogetu ümber kerra, juba õpitut üha uuesti ümber töötan, seda võimetum olen uskuma, et mul võib-olla ei ole alati igas punktis õigus olnud.
Et ma võib-olla ei teagi veel kõike, mida teada tasub.
Et minu kogemused võivad olla ebapiisavad.
Et ma ei olegi maailma naba. 
Kui seedmise analoogi juurde tagasi tulla, siis kord juba seeditud toitu uuesti tarbima ja seedima asudes vähemalt inimese organismis midagi väga head ei juhtu. Kogu aeg samu kogemusi oma siseeluks muutes juhtuvad sellised asjad nagu väljapääsmatud nõiaringid mõtetes, neuroosid, depressioonid jms.
Lisaks tekib paaniline hirm uue ees, sest siis peaks seda pikka aega oma mõtetes sisse töötatud enesessesulgunud süsteemi muutma hakkama - ja see omakorda tähendaks kogu senise mõttetöö vastu taevast laskmist. See tähendaks, et senine on olnud tühi töö ja vaimunärmine - ja sa oled suure tüki oma elust selle peale ära raisanud! Mis on kohutav mõte, ja mõnigi inimene on eelistanud parem lasta vastu taevast ka ülejäänud elu, kui endale tunnistada, et mingi jupp on mitte kõige produktiivsemalt kulutatud ja vast ei tasuks samamoodi jätkata.
Mina tean, ma olen seda kõike kogenud =) Koos keeldumisega uut vastu võtta või ennast muuta. Oh, emake maa, ma olen nii tänulik, et minu suur armastus Poeglapse isaga katki läks - see murraguline sündmus andis mulle viimaks tõuke oma ellu midag päriselti uut lubada. Elama hakata. Elus olla.
 
Seega on uusi kogemusi vaja ka introverdil, ja pidevalt vaja. Just nende uute kogemuste abil on võimalik ka vanu teistmoodi mõtestada - seda ei saaks teha, kui ei tekiks uut vaatenurka ja uut vaatajat (kes paratamatult kogemuste lisanduses tekib. Mitte ainult elu, vaid ka inimene on jõgi, kaks korda samasse ei saa astude jne jne.)

Ma tahaksin teid julgustada otsima uut. Tegema uut. Kogema uut. Küsima ebamugavaid küsimusi (ka teile endale ebamugavaid), tegema ohtlikuna tunduvaid valikuid. Riskima ja usaldama. Uskuma, et isegi kui saate vahepeal haiget, see ei tapa - ning vahel kaotada ja enamasti võita on parem, kui kaotada kogu aeg, vaikselt ja märkamatult.

Valida turvaliselt ja tuttavalt on muidugi jooksvalt palju lihtsam.
Aga tegelikult ei ole turvaline valik turvaline valik, vastupidi, see on just ohtlik valik. See valik, mille sa teed küll tajudes, et nii pole küll väga hea, aga teistmoodi on hirmus, on lõpuks umbtee - aga kui tee su jalge all viimaks ka nähtavalt umbe jookseb, oled sa seal juba nii kaua käinud, et tagasi pöörduda tundub hirmus ajaraisk. Ja siis ukerdadki räntsikus ringi ja kinnitad kõigile, et nii oli ainuõige, teisti ei olekski saanud, siin ma just peangi olema.

Kas see on see, mida sa tahad?

Teisipäev, 5. märts 2013

Sissekäidud radade ühtluses

Kui pool praktikat läbi sai, harjusin ma sellega lõpuks ära.
Niimoodi, et viimaks ei olnud hommikul kohale minna kõhtu õõnsaks võttev eneseületus ja kaks päeva järjest teha oli talutav ning võiks teha veel kolmanda otsa. Hädaga neljandagi.
Äraharjumise teiseks tulemuseks oli see, et muutusin hooletuks.
Mitte teadlikult, aga reaalselt siiski. Pillasin neerukausse maha (misjärel tuli peaaegu kõik kaussides olnu minema visata muidugi - infektsioonireeglite järgi), unustasin kapivõtme kapile ette ja arvasin, et olen selle ära kaotanud, võtsin tilguti maha, seda eelnevalt sulgemata (mis tähendas, et lahus purskas patsiendi kõhule nagu väikesest lustlikust purskkaevust), põhjustasin segaduse analüüsidega, torkasin end kasutatud süstlaga (patsient oli õnneks puhas verega nakkavatest haigustest) ja tagatipuks unustasin päev otsa igale poole maha oma chemisepti pudelit.
Äraharjumise kolmandaks tulemuseks oli see, et hakkasin töökaaslastega rääkima viimaks. Juttu ajama. Nii et istume ja lobiseme pool tundi, kui parasjagu ühtegi pakilist tööd pole.

Võib öelda, et praktikakoha selgeksõppimine on kokku ikkagi kasuks olnud, hirmsast põhjustatud segaduste hulgast hoolimata. Sest erinevalt varasematest päevadest ei äratanud segadused erilist õudust. Noh, juhtub. Elame edasi.
+ panin kanüüli ja sain viimaks hakkama ka.
Jee.

Muude asjadega olen ka ära harjunud.
Nt arvab keha jälle, et tegelt oleks kasulik süüa rohkem, kui ära kulutan, mitte vähem. Ja kätekõverdusvõimekus seisab (ilmselt just seoses sellega, et kaalunäit kõrvalveerus on üsna õige e. jõudu tuleb juurde küll, aga tõsta on ka jälle veidi rohkem vaja) 45 juures nagu raudnael.
47-ni on nii vähe maad! Kaks korda olen isegi ära teinud! Aga need on sellised erandjuhud ja 50-ni ei jõua kohe kuidagi kuidagi kuidagi = kuna pole varu, pole ka tunnet, et ma nii palju kui 47 tegelikult ka jaksaksin, stabiilselt.
Need paar korda olen aegluubis tempoga ja natuke kipakad kõverdused tõesti saavutanud, laskudes suurte värisevate raskustega ja seejärel keha taas kergitades veel suurematega. Siis põlved maha pannud ja viis tükki sedasi peale teinud, kuna sirgelt rohkem lihtsalt ei jaksanud.
Võib-olla peaks vahepeal tegema muid asju. Näiteks jooksma.
Enne, kui treenimine muutub igavaks ja mitte kuhugi viivaks 45 kätekõverduse lõppematuks kordamiseks - sest siis ma ju enam ei viitsiks sedagi teha =/


...ja siis on leevike. Kellega ma püüan mitte ära harjuda, mitte liiga ära harjuda, teha vahele midagi teistmoodi, teha midagi muud, sest...
Sest turvaline on turvaline, õdus, soe ja ei nõua väga suuri pingutusi.
Aga turvaline on ühtlasi ka... väheke nagu sooja seisva vee tunne. Ja vanni igavesti jääda ei jaksa.

Et ma kavatsen leevikesse panustada pika perspektiiviga, tõden mõtlikult: tekkiva õdusustunde hoidmine oleks ju muidu mõnus küll, aga kui juba nüüd on õdus, siis 2 aasta pärast on sure-ära-igav - ja see ei ole eesmärk.

Teen uued jäljed käimata lumele hoopis.