Laupäev, 21. mai 2022

Ehmespehmed uned - või siis ikka üldse mitte pehmed

Ärkasin korra selle peale, kuidas mu käsi oli täiesti ära surnud, sest kass magas selle peal. Käisin kempsus, jäin uuesti magama, sest nii pagana unine - ja kurat, JÄLLE ärkasin selle peale, et käsi oli ära surnud, sest kass magas selle peal. 
Ainult teine käsi.
Viimase unenäo lõpuosa oli tänaval käimine ja igasugu esemete ülestõstmine, otsides laskesuustajate kaotsiläinud asju. (Oli varasuvi nagu praegu ja laskesuujatajad polnud veel viimast võistlust lõpetanud, unenäos polnud selles mingit vastuolu.) Ja üks kuramuse kass, välimuselt nagu Rentsi oma, kusi mu kinda peale. (Jah, mul olid ka kindad.) Labakud. Valged tumehalli mustriga. Kassipiss seal peal oli roosa piserdus, millest järeldasin, et kass oli eile peeti söönud. 
Kedagi tahtsin ka suusakepiga lüüa, aga keda, täpselt enam ei mäleta. Kindlasti mitte kassi, aga võibolla kassi perenaist, kes tuli inisema, et mida ma seal teen ja mh ja äh.

Lisaks nägin kaht mitte-eriti-õudset õudusunenägu. Ühes üritasid mingid naabrid tulla mu korterisse arusaamatult esikusse tekkinud teise ukse kaudu ja ma vihastasin viimaks nii hullusti, et hammustasin väga kõvasti midagi, mis vist oli lapse käsi (naabrid oli paks ülbe pereema, kõhn ebamäärane taustal toimetav pereisa ja lapsed vanuses umbes neli kuni kümme). Mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud, ei karjet ega nuttu, aga mulle jäi suhu päris suur tükk ... midagi. Sõrmenukk?

Kerge zombierünnaku vaib oli sel nende minu juurde tungimisel juures küll muidu. Ehk ma ei tahtnud neid oma koju mitte seepärast, et võõrad, vaid seepärast, et ilmselt ohtlikud.

Isver, selle ühe mitte-eriti-õudse  õudusunenäo üleskirjutamisega läks teine meelest. No ma tean, et ta oli.
Nende kahe unenäo põhjal on juba selge, et ma pean naisi oluliselt hirmsamateks kui mehi. Just selliseid tüüakaid umbes viiekümneaastasi. Meestega pole mul elus eriti agressiivset vastasseisu olnud, olen pea kõik jamad meestega leebe naeratuse ja leplikusega endale ise kaela tõmmanud. Aga viljakuseast väljas valjuhäälsete tigedate naisterahvastega on mul pea igal pool, kus elanud olen, probleeme olnud.
Nad on kõik sellised tüsedad ka, mingi ... maitea, eluloogika? Teatud meelelaadiga naised söövad end mõnevõrra paksuks ka? 
Aga miks neil kõigil tumedad juuksed olid või on? Sest teatud meelelaadiga naised kalduvad pead tumedana hoidma, olgu nende loomulik juuksevärv milline tahes? Igatahes ...

Tartus Kroonuaia korteris elas üks sihuke esimesel korrusel (ma olin kolmandal) ja ma olen saanud sõimata nii täiesti neutraalsete tegude ("Kuule, mis sa haugud?" täiesti sõbralikult nende koerale, kes majanurga juures ketis) natuke vähem neutraalsete tegude (ma jätsin Tütarlapse õue vankrisse magama ja tulin ise tuppa, laps ärkas, hakkas nutma ja ma ei kuulnud kohe kolme minutiga, mille peale naisterahvas intensiivselt reageeris) ja täielike pahategude (oli varakevad, mul olid puud otsas, raha muidugi ei olnud ja ma varastasin ikka mitu sületäit) eest.
Ma väga ei häirunud, sest no kuna esmalt olin saanud sõimata oma riietuse, koeraga rääkimise ja meessoost külaliste eest /kellest üks oli mu vend ja üks mu isa ja ülejäänutest magasin ka ainult ühega/, ei tundunud tema pahameel ükskõik mis teemal mulle tõsiseltvõetavana.
Türil olid meil alumised naabrid, kelle meespool oli ärajoonud võdisev onuke, kellele ma meeldisin ja kes tõi mulle korra toorest liha. Kilekotis. See püsib kogu mu elu jooksul saadud veidrate kingituste nimekirja  eesotsas. Polnud isegi korralik käntsakas, vaid siuke ... suht pekine pikk lõik  Rulli keeratud. Muidugi võtsin vastu. Ma olin vaene, suur tükk toorest liha tähendas täiesti head lihatükkidega kastet, mille kohe samal päeval valmis tegin.
Vanamees ei meeldinud mulle, aga kuna ta ei avaldanud otse mingit armastusevärki ja ma ei saanud traumat, et ilge vabisev ätt arvab, et tal võiks minu juures šansse olla, ok.
Miks ma rõhutan tema vabinat - ükskord läksin mööda, kui ta trimmeriga mingit teeäärt puhastas, ilmselt Türi linna antud töö, ja ta oli nii purjus, et kukkus selili maha, trimmer taeva poole. Ma vaevasin kõvasti pead selle üle, kui suur oht on ennast sedasi rõvedalt vigastada ja mu jaoks on ta "mees, kes värises ja tuikus nii hullusti, et kukkus trimmeriga ümber.". 
 Aga alumiste naabrite naispool, maadam mustaks värvitud juustega, muide oluliselt paremas konditsioonis kui mees, jälestas mind täiega ja tormas pidevalt üles, karjudes mu peale vene-eesti segakeeles, et jube lärm ja tal väikesed lapsed ei saa magada. (Ilmselt pidid need lapselapsed olema, selgelt ei olnud ta vanuses, kus tal endal väikesed lapsed olnuks.) Mingi värk oli ka Moskva ja viiekroonisega, aga seda ei suuda ma enam meelde tuletada. Mäletan ainult oma reaktsiooni: "Täiesti napakas!"
Jube lärm oli minu laste tegevus, muuhulgas tõesti ka madratsil hüppamine, aga mitte kordagi ei toimunud tema sööstud ja karjumine ööajal, vaid kuskil alates poole seitsmest õhtul kuni kümne kanti ikka õhtul. Ma jälle ei võtnud teda kuigi tõsiselt, ehkki mind natuke häiris ähvardus võtta ühendust mu korteriperemehega ja et ma olen sealt korterist kohe läinud. 
Muide, kui ma viimaks ära kolisin, ütles too korteriperemees mulle võtmete üleandmisel, et ma olin oivaline üürnik, nii tore. 
Ilmselt mängis kaasa, et ma tegin remondi mõlemas toas ja koristasin kõik väga hoolega ära, kui lahkusin. Ja et mu ema maksis üüri, nii et see laekus talle igal kuul õigeaegselt. 
Vat Keilas esimeses korteris oli hoopis altmees hirmus ja tüütu. Tal oli (on) naine ka, kõhnuke poisipea ja maheda häälega venelanna, aga tollega mul probleeme polnud. Noh, korra tuli ta kell seitse hommikul ukse taha kaebama, aga kuigi polnud enam öörahu aeg, oli häda arusaadav, sest Totoro oli oma sünnipäevaks saadud hiigelsuurt konti närima asunud ja kolistas sellega umbes iga minuti tagant. 
Aga mees ...
Nojah. 
Ma pidin ju rääkima, kuidas mehed on mul suht ükskõik, aga naistele vastu astumine nõuab sisemist jõudu ja julgust? Üldse ei sobi mustrisse, et ma seda meest ei talunud ja ta käis umbes igal aastal minuga pahandamas, mõnikord ka kolm korda kuus. Aga vähemalt viimasel korral, kui ta tuli kurjustama, et mis mõttes ma panen oma toast maha kistud tapeedi maja prügikonteinerisse, nüüd ei lähe kaas kinni, sellest võib trahv tulla, mida tema küll maksma ei hakka, ma hakkasin vastu ja phmt ütlesin, et olen nii palju fakke juba ära andnud, et I have no more fucks to give ja kui vaja, eks ma siis maksan trahvi, aga üldiselt kõik see ei huvita mind üldse. 
Aga siin, uues korteris, on loomulikult üks tädi me seina taga teises trepikojas, kes käis algul inisemas, et palju müra (ja esimesel korral tegi seda, kui kell oli umbes pool 11 laupäeva öösel, kui EI kehti ametlik öörahu, me nihutasime seda kuramuse hiigelkappi), siis lasi end häirida Poeglapse vihastest repliikidest ja kergest karjumisest arvutimängu taga, ja viimaks lubas enam mitte tagasi tulla, vaid politsei kutsuda. 
Kuna ma kujutan päris hästi ette, mida arvab politsei müra-pärast-väljakutsest, kus ei ole valju muusikat, haukuvat koera ega pidevat röökimist, vaid ratastega tooliga sõitmisest tõusev "müra" ja vahel mõned kõvema häälega öeldud asjad stiilis: "Go-go-go-go!", ma olen phmt kergendunud. 
Vähemalt ei pea pidevalt välisukse vahet käima ja võõraste-inimestega-suhtlemise soomusrüüd selga tõmbama. 
Ehk siis: minu filosoofia elukohtade osas ei ole: "Omg, ma kolin omaette metsa, teised on nii vastikud!", minu oma on: "Mind ei huvita ega sega, mis teie teete, kuni teie tegevusest mulle otsest vaeva pole stiiilis vesi tilgub laest. Mind ei huvita isegi, kui te sodite mu välisukse välispoole täis või tantsite öö läbi mu pea kohal, rääkimata sellest, kui kaua ripub teie pesu nööril või kuhu te pargite. Ärge teie häiruge minust. Lihtne.
Kui häirute, aga väljendute sõbralikult ja viisakalt, ühtlasi olete häirunud põhjendatult, ma liigutan lille ja isegi oksi te heaks. Ent  kui te pretensioonid on ebamõistlikud, ei liiguta ma mitte midagi ja kui veel palju pinda käite, hakkan tõsiselt mõtlema, kas mitte te uksematile pissida."

Lisaks olen viimaselt päevadel näinud unes, et sünnitasin beebi, aga jäin just sünnituse ajal magama ning pärast sain sülle mingi juba riides ja väga suureks (vähemalt kahekuuseks) kasvanud lapse. Kuigi ta oli väga tore ning rõõmustas mind hirmsasti, mul oli siiski tunne, et wtf, mult rööviti täiesti arusaamatul kombel sünnituskogemus. Mis mõttes ma lihtsalt jäin magama nii sügavalt, nagu oleksin minestanud, ja ärkasin, kui kõik oli juba juhtunud?

Ja eile öösel elasin oma pisikeses korteris ning ühel hetkel avastasin, et mida paganat?! Väikese toa tagaseinas oleva suure riidekapi tagant läheb tuba edasi! Tegelt on see kokku päris suur tuba!
Ja kui ma selle üle rõõmustasin ja toas ringi käisin, jõudis mu teadvusse, et toa tagaseinas on uks. 
Lõpuks leidsin sealt veel neli tuba ja pole kindel, kas seegi oli kõik, aga ühtlasi leidsin ka kaks teismelist tüdrukut, kes seletasid, et sotsiaaltöötaja oli neil keelanud seal minu pool käia, olid hästi kurvad, vabandavad ja alandlikud ja mida tegi unenäomina? Kas ta tegutses lahkelt ja hoolivalt?! Nõup, unenäomina oli juba vaimustusega sisse võtnud, et tal on nüüd NII SUUR KORTER, kuigi ta ka mõtles: "See peab unenägu olema, päriselt sellised asjad ei juhtu. Jep, see on unenägu," ja kui ta siis avastas kaks teismelist tüdrukut, ta mitte ei olnud: "Oh, me mahume siia kõik ära, nii palju ruumi!", vaid: "Ma ei üürinud poolt korterit, vaid terve! Ma lähen kohtusse!!!"
Ehk see oli unenägu "nõme vanamoor on peidus ka mus endas!"
Mhmh, mulle on ka mitu korda öeldud ja olen nooremas põlves isegi mõelnud, kuidas olen sarnane tolle vanaemaga, keda jälestasin. 
Aga ma ei tea ... nii nõme olen ikka ainult unenägudes ju?

Palju intensiivseid unenägusid. 
Palju mõtteid. 
Ma nüüd mõtlen neid edasi. 

Kolmapäev, 18. mai 2022

Ellujäämine

On maikuu, suur toomepuu ... no seal on selgelt õiepungad, jah? Nii et mingi aja pärast on ta uhke ja õisi täis. 
Kirjutan seepärast, et olles natuke aega keerutanud blogides, tumblris, Goodreadsis ja fb-s, tõdesin, et uut on nii vähe, et üle tunni aja seda lugedes KUIDAGI välja ei venita. Ent mul kulub korralikuks ärkamiseks, pausidega hommikusöögiks (esmalt üks apelsin, pirn või kiivi, hädapärast kõlbab ka tomat või klaas mahla ja  umbes tunni pärast siis selline toit, mis toidab) ja kohvi joomiseks umbes kaks-kolm tundi. Kuigi kulutasin osa aega, lugedes Simaki "Linna", oli lõhesai isegi tegemata veel ning siis tuli pähe, et kui internetist eriti midagi lugeda pole, võib ju kirjutada! See on sama lõbus!
Ja nüüd ma siis kirjutan. 

Üldiselt mõtlen, et peaks AD-dest loobuma, kuni veel saab, ja mõned orgasmid korjama, enne kui jälle rõvedaks läheb. Algus on tehtud, kaks nädalat võtan juba pisemat annust. Kuid olen tõbine. Piisavalt, et ma tunneksin, kuidas on vaja Sinupretti, on vaja Septoletti ja vahel harva ajab ka köhima. Mhmh, ma tean, olen alailma haige. Aga ikkagi tundub mõte AD-de võtmise täielikust lõpetamisest ajal, kui olen haige ja mul läheb haigusega ALATI tuju halvaks, enesaboteerimisena. 
Nii et ootan veel veidi, kuni ainult HTP5-ga läbi hakkan ajama. 
Ausalt, mõte saabuvatest orgasmidest ajab mu rõõmsaks isegi ilma, et need kohe praegu võtta oleks :D Orgasmid on nii toredad!

--- oi, nii palju rõõmsaid mõtteid!

Mul tegelt enne oli selge põhjus MITTE kirjutada. 
Sest ma jälle vihastasin selle peale ja tolle peale. OMG, kirjanikud peavad ikka nii palju taustatööd tegema ja kontseptsiooni looma jne - mina vist ei ole kirjanik järelikult.
OMG, kass tahetakse magama panna, südametud inimesed! Kes saab ta endale võtta? Ühtlasi kogume raha tema 4000 eurot maksva operatsiooni jaoks, pärast ta tagumised jalad ilmselt enam ei liigu, aga elust rõõmu saab ikka tunda. Lisaks loomulikult ei anta teda peresse, kus mõeldakse, et kass võib õues käia, sest jube tähtis on, et ta ELUS oleks võimalikult kaua. Elukvaliteet on ... mis see üldse on? Tal peab toit, paid ja soe tuba olema, miks ma arvan, et põnevus, seks ja ohud täisväärtusliku elu juurde käivad???
Ühtlasi mõtlen ma igaühest, kes oma sünnipäeva puhul teeb korjanduse mõne kassivarjupaiga heaks, kohe kolm kraadi halvemini. 
Ei, mu kass ka ei käi õues. Ja on kastreeritud, sest ta on varjupaigast pärit. Aga me elame kortermajas suure tee ääres, aknad on tänava poole. Siin teda õue lasta ei oleks "kui halvasti läheb, jääb ta auto alla". Siin oleks "kui hästi läheb, ei jää ta veel mitu aastat auto alla". 
Nojah, kui vihased mõtted üles kirjutada, vihastan jälle. Vihastasin. Eriti vastik on see kassikummardamine. "Neil ei pea olema vinge elu, aga ma tahan, et nad kõik elus oleksid. Hästi palju kasse! Või noh, loomulikult peavad nad olema sigimatuks tehtud, pole vaja planeerimatuid kassipoegi. Kes teisiti mõtleb, on südametud elajad!"
Ehk oli mu esialgne tunne õige. Ei tasu. Kas inimesed muutuvad vähem napakateks, kui ma sellest kirjutan? Kas juhtub MIDAGI head seepeale?
Eip. Ainult ma ise vihastan.
Röstsaiad on otsas, aga natuke kohvi veel alles. Kirjutaks veel midagi head lisaks orgasmilootusele ...

Mulle meeldib hirmsasti Simaki optimism. Kuidas tema lugudes on olulised inimesed ilusad ja head (hingelt ilusad) ja üldiselt on kõigel alati soe lõpp. Jah, ta võib ju mõnes mõttes uskuda, et inimene on hirmus loom, aga ta lood ei ole depressiivsed, lootusetud, masendavad, vaid vastupidi. Loogika ja hea süda võidavad. Mis siis, et "võit" pole alati ... noh, näiteks ellujäämine. Kui surrakse heal meelel, rahulikult ja vaikselt, on see ka hea ju!

Lisa: ma mõtlen, et vbla ma peaksin sõnastama ära selle ellujäämise-elamise vahe minusugstele madala hormoonnõristusega eksemplaridele. Sest mu jaoks on olemuslikult jabur idee enesetapu halb olemisest ja et elu on iseenesest väärtus. Kõik see "Ma ei taha, et minu pärast loomi tapetakse" mu arust ÜLDSE ei päde. Pädeb "Ma ei taha, et minu pärast teistel - ka loomadel - halb elu on."
Surm on täiesti teine teema. Elu lõppeb sellega alati ja mu arust pole eriti vahet, mis kellaaeg, mis kuupäev või mis aasta selleks surmahetkeks just saabunud on. 
Ja sealjuures on hästi oluline ka see, et MINU elu seepärast halb ei ole, et teistel hea peab olema. Kui mul on raske taimetoitlane olla, ma lihtsalt ei ole. 
Lihtne. 
Kui on tunne, et olen maailmale liig, on alati valik ära surra. Sest ellujäämine-olgu-või-tulgu-ükskõik-mis, EI ole väärtus. 
Elada peab HEA olema!

Pühapäev, 15. mai 2022

Suhtenurga alt

 Olen ikka täiesti rabatud sellest, kui HEA on olla, sest ...
... sest on halb. 

Ma saan nii paljudest asjadest aru, ikka veel ja järgemööda. Tühja sellest, et ma ei karda (enamik inimesi on "meil on hea, muutus võib halb tulla!" ja mina olen "sitt on, ilmselt jääbki sitaks ...oo, aga äkki tuleb muutus eredalt sitemaks, raputab mu läbi ja hakkab hea?! Kui oleks millegi vastu aktiivselt võidelda, nii hea oleks!"), seepärast oli mul ka nii raske aru saada väidetest, et armastus ei tee haiget ja kui pole pinget ja häda, võibki see suhe just sulle õige olla. 
Sest noh. Tühja ma tahtsin pingevabat suhet - aga samas ma ei teadnud, miks ma ei taha seda. Miks ma tahan muretseda ja haiget saada? Miks ma võtsin rõõmsalt vastu komplimentidesse mässitud ja minu poole virutatud tellised, miks idee leigest sõbralikust suhtest mu jaoks otseselt õõvastav oli? Vastumeelsem ette kujutada kui koduvägivald vaheldumisi leppimistega. 
Phmt masohhism - kui mul on halb, mul on hea. Tõsi, seal on peenike tasakaalujoon ehk ei tohi olla LIIGA halb. Aga kogu aeg peab pinge sees olema ja kui seda pole - noh, siis on mul halb-halb-HALB. Mitte natuke halb, vaid konkreetselt HALB, "tahaks surnud olla"-aastaid-kestev halb.. 

PÄRIS halb on mu arvestuses siis, kui hakkan konkreetselt plaane tegema, kuidas surra saaks. Aga et lihtsalt surra, mitte enam hommikul ärgata, see oleks nii hea - oh, nii hea oleks, kui mind poleks! on mu stabilne kogu-aeg-saatja ju?
 ... noh, nüüd elu on mitte-olla-soovimis-soovita  =D
Ukraina sõda, jee. K on must kaugel eemal, jee. 
Ja see on ainult väga natuke irooniline, sest mul TÕESTI on hea. Ainult noh - teistel on halb ja minu hea ei kaalu kindlasti Ukrainat üles. 
K kannatused vast kaalub. Kaks täiskasvanud inimest. Mul on tema vastu piike murdes piisavalt valus olnud, et mitte põdeda, et tal nüüd vbla on. 

Pealegi ilmselt pole eriti. Ta pole teinud asju, mida ma tahan, ainult mitmel korral seletanud, kuidas selliste asjade tegemine ongi nõme. 
Milline seisukoht võib tal vabalt olla. Lihtsalt mina ei taha enda pihta käitumist, kus armastust hoolimist ei väljendata, kuitahes valus mul on. Ma võin mööda seinu ronida, ikka ei teki tal tunnet, et peaks lohutama, sest väljaütlemine, et ma ei ole teisejärguline, ongi nõme. Tänan väga, ei soovi sellist suhet. 

Mis siis, et kui ma mööda seinu ei roniks, vaid leebelt noogutaksin, oleks kõik korras. 
Ma ei taha suhet, kus on "mitte halb". 
Peab ere olema. Või vähemalt mind veenvalt hell-armas, kui eredust pole ja mul on HALB ning seepärast lohutust vaja. 

Kui neid kumbagi pole, ma ei saa aru, milleks mulle suhe. 
Tõesti. 

Reede, 13. mai 2022

Sisekõne

Nüüd ma olen väga
väga
väga
väsinud. 
Alates möödunud reedest on hoo ja hoobi vahel olnud täpselt nii palju aega, et ma täiesti ei sure, aga hoolimata "täna puhkan ja ei tee mitte midagi"-neljapäevast on mul väga nõrk tunne.
Sest muidugi ma tegin.
Muudkui teen ja teen ja teen asju. Piduriks on "enam tõesti ei jõua, ma olen katki". 
Millline tõdemus tuleb, kui juba OLEN liiale läinud ja enda katki teinud, dohh. Ja isegi siis pole pidur täiesti töötav, sest kui ma ei ole päris katki, vaid ainult natuke, saab olema nagu eile: "Võtan vabalt. Teen ainult lihtsaid asju. Kuigi tegelikult, kui ma juba õues olen, võib ka poes käia ja pikema ringi teha koeraga ja ..."

Ei, irve, mul tõesti ei ole "Ainult kriisis olen toimekas"-värki. Nagu ÜLDSE. Ma teen kogu aeg üle jõu asju. 
Ja see on üpris õõvastav tegelikult. 
Harjumus end reeglipäraselt puruks rebida pole enam kriis mu jaoks. See ongi normaalsus. On vaja midagi tugevamat, et mu organismis hormoonid liikuma panna. 
Huvitav, kas ma nüüd olen rohkem katki kui keha ära kannatab? (Loe: mingi tõbi jälle külges. Tunde järgi on.) Oot, kraadin. 
37 täpselt. Olen endaasjatundja, suudan kõik kõrvalekalded tuvastada enesetunde järgi!

Tegelt lubasin tumenile kirjutada enesele kasulikuna hoitud sisekõnest.
Ma arvan, nüüd on õige aeg. 

Nädal - või isegi paar - järjest mõtlesin, et tuleb väga lühike jutt: jälgi oma mõtteid, kui need ei ole konstruktiivsed või on lausa destruktiivsed, muuda. Mõtle midagi, mis ON konstruktiivne.
Kõik.
Aga siis hakkasin mõtlema ja sain aru, et päris nii lihtne asi pole. 

Näide: mõte, mis ronib suht omal agatusel pähe, kui on kurb ja halb olla: "Keegi ei armasta mind."
"Tegelt armastavad küll," tuleb korrektsioon mõistuselt. "Tema ja tema ja tema ja ..."
Aga kuna ma olen sedasi korrigeerinud kauuuuuuuuuua, ma juba tean ka, et see ei ole tegelikult absoluutselt asi, mida oleks vaja teada, et parem hakkaks. Ei aita kopka eestki. Nii et lasen edasi: "Muidugi on täiesti suva, kas nad mind armastavad või mitte. Tähtis on ISE ennast armastada, mingi väline armastus on ebaoluline. Kas ma armastan iseend? Ma armastan iseend!"
Aga samas on kurbus ja halb tunne nende Teiste suhtes, tunne, et olen hüljatud ja mittehoolitud, reaalne. Ja endale valetamine, eks ole, ei ole absoluutselt abiks hea enesetunde loomisel. "Mul on hea olla," kui tegelt on halb, on otsene tee enda veel halvemini tundmiseni, sest esiteks on mul halb, teiseks ei hakka mul hea, kuitahes usinalt ka "positiivselt mõtleksin", ja kolmandaks tundu(si)n endale seepärast lolli ja ebatõhusana, mis mõttes head soovitused mulle midagi head ei tee?! ("Tundusin", sest sellest on kõva 15 aastat möödas, kui veel ausalt ja hingega "positiivselt mõtelda" üritasin, ning ligi 8, kui veel teiste "häid nõuandeid" täita üritasin.)
Nii et lisan mõttes juurde: "Aga keegi ei mõista mind, see on küll tõsi."
Kokku see aitab. Mitte tohutult, imeliselt, ei toimu mingit maagilist transformatsiooni väga väga naise ühest olekust teise, aga see aitab mõnevõrra - ja sedasi on juba väga hästi.

Ühtlasi: ma suitsetan, lasen
päikest näkku paista,
kasutan mingi SPF-iga kreemi
vast kord kuus ja ainus pidev
hooldus on, et üle päeva 
möksin näkku veidi isepruunistavat
ihupiima. Isegi mitte kreemi.
Ütleksin, et ilmselgelt on
(ka naha) vananemine geenides.
Sest kahtlemata ei näe ma välja 
nagu 18, ja sellest, kui mult viimati
suitsu ostes dokumenti küsiti,
on lahedalt 4 aastat möödas,
ent oma vanusest oluliselt vanem
ma ka välja ei näe. 

Maagiline transformatsioon toimus, kui ma end ärevusest lahti mõtlesin. (Lingin jälle sedasama, sest no sedasi käisid mu mõtted!) Kuna ärevusega ei tulnud mu keha välja, vaid tuligi mõistus, ning mõistust mõistusega tasalülitada üpris saab.
Keha tasalülitamine mõistusega on võimatu. Sest mõtted tulevad ajust, aju on ka keha, keha ja vaim on üks ja pole võimalik parandada kummimadratsit, lõigates madratsi enda seest lappi ja kleepides seda siis augu peale - kuhugi mujale jääb siis suurem auk. 
Dohh. 
Aga mõjutada saab. Saab end veidi tervemaks, tervislikumaks, helgemaks mõelda.
"Ma olen vana ja väsinud naine." "Ei, ma olen väsinud oma parimates aastates naine! Lihtsalt väga väsinud!"
"Ma pean täna veel 134 sõna kirjutama." "Ei pea! Maailm ei lähe hukka, kui ei kirjuta. Aga võibolla ma tahan seda teha?"
"Pean poodi minema." "Ei pea. Kas me sureme nälga, kui ma ei lähe? OMG, piim saab otsa! Kas keegi sureb, sest ei saa piima?! Lähen ainult, kui tahan."

Ja nii edasi. 
See "peab"-jälestamine on minu asi. Mul hakkab kohutav tundest, et kogu mu elu on enda kasulikuks tegemine ja peab-peab-peab. Nii et sõnastan ikka veel seda ümber. Aga üpris ilmne on (vähemalt mulle endale), et sedasi saab ümber sõnastada, ümber vormistada, tervemaks mõelda igasuguseid mõtteid. Vaja ainult märgata, et on siuke mõte, mulle kasutu või lausa kahjulik, ja saab kohe ümber mõelda. Jah, konkreetselt iga kord eraldi ümber sõnastada, mitte lasta peast läbi libiseda: "Tegelikult saaks muidugi selle kohta öelda ka ..."
Sõnasta iga kord ümber. Siis tekib harjumus. Muidu ei teki.

Eile enne Kaisa Ling Thingile minemist tegi Poeglaps must pilti. (Mis läks mulle maksma paki Dorritosid.)
Üks läks fb-sse, aga kokku sai viis täiesti kõlbulikku fotot. Nii et panen ühe siia ka. 


Neljapäev, 12. mai 2022

Ei olnud väga mage

Käisin kontserdil. 
Vanuseks 42 olen üsna kindlalt veendunud, et mulle meeldib kontserditel üksinda käia. Ainult üks kontsert, millel üksinda olen käinud, oli "meh". (See oli kunagi aastal 1999 või 2000 Genialistid Tartus ja seal võis probleem olla selles, et ma ei läinud oma vaimus kontserdile, vaid teiste noortega samale üritusele, kus vbla õnnestub luua kirglik armusuhe.) Kui ühtegi tuttavat-sõpra kaasas ei ole, ma üldiselt suudan tunnetada muusikakollektiivi kuidagi isiklikult, vahetult, nad on just siin just minu sees, ja mina olen phmt nagu üksinda ja ometi nagu väga nende mõjutatud ja ... ohh, ma ei suuda vist seletada. 
Jah, mina olengi see tüüp, kes tantsib omaette tagareas, kui kõik teised ontlikult istuvad. Mu silmad on lavale suunatud või kinni, ma ei taha mitte midagi mitte kellestki teisest teada. 
Ega see ei olnud esimene kord, kus ma sedasi teen.
Ei, kuna ma ei kavatse lähikuudel surra, ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Võibolla on minu viimase aja tõrge Viljandi Pärimusmuusikafestivali ees ka tegelikult tõrge inimestega suhtlemise ees - kui ma kujutan ette, et saan folk otsa üksinda olla ja kontsertidel käia, võibolla lõuna ajal söömiseks laste või muu perega kohtudes, tundub see täitsa ahvatleva sündmusena. Aga niipea, kui kujutan ette päevad otsa mingite sõprade või perega hängimist või "saab tuttavatega kokku"asja, mul tuleb: "Eeeeeeeeei, ma olen kodus, hängige seal omaette!"
Kui ma olen kontserdil endaga, olen phmt iseenda ja bändiga kahekesi teises maailmas. 
Kui mingi tavamaailma-inimene on minuga kaasas, ma ei pääse sinna teise maailma ja püsin - tavalises. 
Muide, seekord oli lausa kolm inimest samas ruumis, keda tunnen, üks neist isik, kellele ma ÜLDSE ei meeldi ja kes seepärast ei meeldi mulle ka. (Phmt peamine põhjus, kuigi meie ere lahkarvamus ei olnud mittemillegi pealt - on üks inimestesse suhtumise aluspõhimõte, mis meil väga erinev on [ere lahkarvamus on kommentaarides].) Ent kuna nad minuga rohkem ei suhelnud kui tervitus ja ühe sümpaatse: "Võin ma oma koti siia panna?", ei seganud.

Muusika mulle meeldib.
Tantsida on taevalik.
Inimesed on see raske osa.
Komplimendid (muidugi neid tuleb, ma olen mina ju!) naisterahvastelt on toredad. Ilusate noormeeste pilgud samuti (seekord oli üks baarimees, kellega meil pilkudevahetus klappis, ta jälgis mind pärast mu esimest neitsiliku mojito ostu tantsimas, ostsin temalt ka teise, mitteneitsiliku moijto ja kui ta siis käis klaase koristamas, vaatas mulle veidi pikemalt silma).
Ja siis ma tahaks lihtsalt karjuda, kui mingid arvata minuvanused või mõnevõrra vanemad soome mehed tulevad juttu ajama, et ma ei ole, kurat, siin üksinda ometi teie jaoks! Minge ära!
(Mees ei olnud kole ega isegi hirmus tüütu, teemad, mil ta juttu teha üritas, olid tegelikult üsna mõistlikud, aga ma tõesti ei tahtnud juttu ajada!)
Mhmh, komplimendid ja pilgud head, aga ootus, et suhtle nüüd minuga - iu.
Kui ma tardunult lavale vaatasin ja üldse tähelepanu ei jaganud, läkski ta ära, aga see oli 10 raisatud minutit väga heast kontserdist!
Aga naiste komplimendid on ikka niiiiiiiiii-iiiiiiiii toredad!

Nii toredad!!!

Pühapäev, 8. mai 2022

Mammaline

Eile ostsin pojale lõpetamiseks pintsaku ja püksid. 
Mitte päris ülikonna, aga odav see lõbu ikka ei olnud. Ja sealjuures polnud pintsakul isegi taskuid! Ainult hoolega ääristatud sisselõige ja sellele peale õmmeldud võltstaskuklapp. Pükstel olid samuti võltsid mittekasutatavad tagataskud, aga vähemalt ees olid korralikud. Sügavad ja mõnusad. 
Ma ei saa aru, miks nii. Tähendab, ma saaksin aru klapist, materjali ja töövaeva kokkuhoid, aga see seal klapi all näeb ka välja nagu taskuks minev värk - aga selgub, et lahti ei käi. 
Et päris taskuid saada, ei tuleks teemaks mitte sada kaheksakümmend euri pintsaku eest, vaid umbes nelisada. Ja no nii palju ma taskute eest maksma pole valmis - ja pealegi oleks siis tulnud veel poode otsida. Niigi käisime juba kolmes!

Oeh, ma ütlen.

Aga no Poeglaps tahtis lõpetamiseks ülikonda, mul on hetkel hoolimata Ukrainale annetamisest rahaga hästi, nii et miks öelda ei? Muide, ma mõtlesin sellele, et tahaks ikka osta mingit LAHEDAT ülikonda siis, kollast rohelise ruudustikuga vms - aga tema ei tahtnud. Ja no kes seda värki kandma hakkab? Mina v? 
Ta sai sellise, nagu tema tahtis. Hallikassinine pintsak, kreemid püksid. Pükste kohta arvas, et need on nii kõlblikud, et neid ta kannab muidu ka kui mingitel üüberpidulikel juhtudel.
Ei, need ei ole hirmusuhked viigikad, need on normaalsed püksid, millel kerge viik sees - selle saab tugevamaks pressida, aga vaatab, kas noormees üldse tahab. Vbla on niigi hästi.
Nii et phmt see läks kenasti vähemalt. 

Siis teen oma emale külla minemiseks quiche'i kaasa ja kuna mu ahi ei olnud kõige puhtam, kaasnes taigna eelküpsetamiseks ahju hästi kuumaks ajamisega siuke suitsu sissetung, et alarm hakkas üürgama. 
Ma ei olnud seda veel kordagi välja lülitanud, nii et ei teadnud, kuidas see käib. Olles andurit korra käes keerutanud, andsin selle pojale, et ehk tema leiab väljalülitamisnupu?
Tal läks veidi aega ja lõpuks selgus, et mingi pabervärk tuli maha rebida ja nupp on seal all.

Kui jube vali kisa peatunud, vaatas Poeglaps mind väga pettunult. 
Mina: Mida? Ega ma seda seepärast sinu kätte andnud, et ma ise ei oska, ei saa, appi! Ma andsin seepärast, et undas jubedalt ja ma arvasin, et sinu käes läheb kiiremini!
Tema: Ma ei ole selle üle pahane. Aga enamik inimesi oleks enne ülespanemist ka vaadanud, et nad oskavad selle vait panna, kui vaja peaks olema. Sina paned lihtsalt kapi otsa!

Nii on. 
Ma väga kartlik ja ettevaatlik pole. 

Nüüdseks viimaks arusaadavatel põhjustel.

Olgu, quiche valmis, varsti teen ka peedi-küüslaugusalati, pakin asjad kokku ja emme, tütre ja pidupäevaks linna vahetanud õekese juurde. 
Aga kiirustama küll ei hakka. Mingi kolme paik saan vast kodust minema - ja kui ei saa, no kurat. 
Mul on ka emadepäev, täielik õigus vabalt võtta!

Reede, 6. mai 2022

Banaalselt ikka samal teemal

Pagan, ma olen kõike valesti teinud viimasel ajal.
Ma arvasin, et mul on heam, kui miski pole halvasti ja kõik on hästi. Aga tegelikult on mul VAJA, et oleks mingi ere "halvasti" ja siis suudan palju paremini elada. 
Ma saan kohe paremini aru oma valikutest ("ressursinaiivsus" oli mul endale sihilikult tehtud!), miks ma arvasin, et töö kiirabis oleks mulle ideaalne, miks ma lähen kergesti lahku ja miks mul on alailma NII HALB olnud, kuigi "midagi ei ole halvasti".

Nojah. Mul ongi vaja, et oleks halvasti. 
Siis on hea. 
Muidugi on vaja, et selle "halvasti" sees oleks ka eredalt "hästi" asju, ilma nendeta ei mängi välja. Jäätis üksi ei ole hea, aga ka eksam, mille eel pabistad ja siis hoolimata õppimisest läbi kukud, pole üldse hea, sööd siis pärast seda jäätist või ei. 

Kui ma elan üldrahvalikult "hästi", mul ongi halb! 

Kaua ja kaua ja kaua
imestasin, olin kurb ning tige,
miks minuga asjad ei toimi,
miks tuleb tagasiside,
et ma olen valesti,

kuigi ilus ja tark ja hea. 

Miks tulemusi ei tule,
mis ma siis olema pean?!

Kaua ja kaua ja kaua
mingi mõistliku loogikata.
Kui teen tööd, võib minna hästi
või halvasti täiesti suvalt.
Kogemata ülejala ei õnnestu
nagunii miski ja kurat!

Isegi meest ei ole!

Mis siis, et ilu ja sarm!
Miski ei lähe, nagu ette nähtud.
Kas see on siis elu?
Kas see on siis surm?

Viimaks tuli avastus ära.
Ikka veel seedin ja rahu teen endaga:
mu sees käib kõik teistmoodi.
Madu ei hakka kunagi lendama,
kuigi koorus munast kui tuvigi. 

Mul käibki kõik teistmoodi,
talv on palav ja suvigi
põud, kuumus ja suitsevad luud.
Olen tavamõistes valesti.
Olengi midagi muud.

Nüüd siis lepin, õpin ja üritan aduda,
kuidas saab elada, olles madu ja
vähemalt selge on üks asi,
mille üle aastaid kurvastasin:

mul imeliselt võib läikida soomus,
tuvid kardavad mind, sest loomus. 

Kolmapäev, 4. mai 2022

Ahhaa!

Enesevaatlus läbi uue "kui mu hormoonid viimaks ärkavad, mis on teistmoodi" prisma on täis üllatusi.
Ajus tekib punktide vahele jooni ja välja ei tule arusaamatu sigrimigri "inimesed on arusaamatud", vaid mõttekas pilt. 

Pesin täna poja toas akna. Ja siis, kui aken juba puhas, vaatasin, et oih. Uks on ju ka jumala must!
Pesin ukse ka ära, sest see oli nii kerge. Akent pesta ja ust pesta oli nii kerge! Mul on nii palju rohkem lusikaid! Mitte ammendamatult, aga NII PALJU ROHKEM.
Aga tegelikult on otseselt hämmastav hoopis, et nüüd ma nägin, et uks on must. 

See ei olnud natuke must, paari plekiga. Lingi ümbert oli mõlemal pool rohkem hall ja pruun kui valge, ukse peal mõlemil poolel mingeid kollaseid, halle ja pruune niresid (multinektar, piimaga kohv, piimata kohv ilmselt, aga täiesti võimalik ka, et mõni karriga kaste, karrita kaste, supivedelik, mis aja jooksul tolmu külge võtnud, vms), kõvasti näpujälgi, mingid pritsmed ... Puhtaks läks kergesti, ei pidanud rügama ja higistama, ent mind lõi pahviks, et ma ESIMEST KORDA NÄGIN, et uks on must. 
Mitte et ma varem nägin, aga ei hoolinud, nii väike mure ju, mis uks kukub eest ära seepärast või midagi?!
Ei, ma EI NÄINUD. Ei märganud. Tähelepanu ei ulatunud nii kaugele, et ukse välimus üldse mulle ajju jõudnuks. 

Ehk siis ahhaa! Selline side on koristamise ja depressiivse aju vahel! On, eksole, tavateadmine, et depressiivikud ei korista, sest nad ei suuda, sest neile on sageli voodist välja ronimine ka koormus jne. 
Aga asi võib olla ka selles, et taju on teistsugune. Nad (me) lihtsalt ei märkagi väga, mustus ja segadus ei jõua teadvussegi, kui asi püsti kohutav pole.
Ning kui on püsti kohutav, tundub selle koristamine nii suure tööna, et ei taha ette võtta.  

Lisaks kinkis üks mulle kontserdipileti, teine tegi "Hüljatud tüdrukust" (mu luuletus) laulu, kolmas ja neljas kirjutasid Goodreadsi "Kuigi sa proovid olla hea" kohta hästi, ja lisaks ilmus mu malbe pornofanfic ja toimetaja arvustas seda kohe samas numbris ka positiivselt. 

Tegelikult juhtub sääraseid asju stabiilselt, kuigi vbla mitte nii kobaras koos. Ja ma rõõmustan samuti, ent mitte sedasi intensiivselt: "Oh, elu on nii põnev ja kaunis!" vaid peab-ju-rõõmus-olema-seepärast: "Polegi täiesti vastik see elu ... kuigi on täiesti masendav, kuidas inimesed on nii head mu vastu ja mul on IKKA üpris halb olla".

Asja kahekümne neljas külg on, et selgelt vähemalt minu antidepressandid SELLE vastu ei aita, kuidas elu on ... elutu. Jah, nad võtavad maha valu ja talumatuse tunde ja ilmselt ergutavad rõõmu, aga nii mõnus magada, kui viimastel päevadel, ei ole juba kaua olnud, nii hea lihtsalt füüsiliselt pikali olla, kõik on lihtsalt palju ilusam, elusam ja tajutavam kui muidu.
Seepärast ma arvasingi, et bipolaarne (kes on viimase seitsme aasta sees saabunud lugejad ja ei tea: ma arvasin jumala tükk aega, et olen bipolaarne). Kui hormoonid vahepeal tööle hakkavad on nii palju parem tunne kui muidu, et ma ei osanud seda muud moodi mõtestada kui maaniana kirjeldades - kuigi kuna ma ei teinud kunagi mingeid halbusi endale, ei kulutanud üle oma võimete, ei ajanud paljusõnaliselt segast juttu, arutasin endamisi ka, kuidas tegelikult ei ilmne mul mingeid maanilisuse halbu märke, ainult head - tõusnud meeleolu, aktiivsus, algatusvõime. Nii et miks ma peaksin maaniat mitte tahtma? 

Aga ma arvasin ikka, et see on haigus. Mitte et see on periood, kus mu haigus taandub, dohh. 

Mitte et nüüd teaksin, kuidas edaspidi paremini elada oma uute "kuidas mu emotsioonid töötavad" ideede valguses. Ma ju seni puhtinstiktiivselt nagunii üritasin ohtlikke ja raskeid asju teha - vahel läks hästi, vahel läks halvasti - ja ma ei tea, mida siis nüüd teistmoodi. 
Võibolla on kuidagi kasulik seegi, et ma näen süsteemi?

Teisipäev, 3. mai 2022

Mittemillestki tore

Päike loojub ja mu akna taga on nii kaunis!
Olgu, tegelikult viitab see lause mitmele asjale:

* on saabunud see aeg aastast, kus õhtuti paistab mulle päike tuppa. Enamasti ei paista siia midagi.
* ma pesin tasakene (too päev, kui lubasin aknaid mitte pesta, pesin esimesed ruudud) ära kaks oma kolmest aknast - tegelikult pesin muidugi kehvasti, päikese peale paistes on lapijäljed näha pea igal ruudul, aga pilt läbi klaasi sai siiski palju selgem kui varem. Ma elan ju sõidutee ääres esimesel korrusel, mingit hekki ka vahel pole - siia ikka ladestub.
* Ilm on ilus ja selge.
* Päikeseloojangud on ikka veel mu absoluutsed lemmikud ja loojanguaeg mu lemmikaeg päevast.
* Ja kuigi vastasmajaks on lasteaed, mis millegipärast seesugust tumehalli värvi nagu novembriõhtu, paistab mu korterisse ka päris oluline kogus taevast ära. 

Korteris sees on ka päris kaunis. Esteetiliselt mitte eriti erinev tavalisest, aga mul tilkus vahepeal vannitoa laest vett. Nädalavahetus oli algul, nii et minu häirituse ilmnemine piirnes sellega, et ülemiselt naabrilt küsima minna, ega tal mingit uputust pole. 
Ei olnud, aga ülemine naaber läks väga närvi ja murelikuks. Selgelt segas see, et minu korteris laest vesi tilgub, teda rohkem kui mind ennast. Muuhulgas kinnitas ta kaks korda, et tal on kindlustus, tuli alla pilti tegema (laenurgast on juba varem vett tilkunud, nii et sealt oli nagunii värv koorunud ja veidi lae sisikonda näha) ning aina rääkis, seeaeg kui mina mõtlesin peamiselt: No sul oli eile natuke arusaamatutest allikatest pärit vett põrandal, mhmh, aga muud sa ei tea, äkki lõpetaks nüüd suhtlemise ja iga roju oma koju?
Esmaspäeval tulid siis tüübid Keila Veest olukorda hindama. Natuke aega vaatasid minu lage, siis läksid ülemise proua juurde ja seejärel alla tulnud, koputasid, ütlesid, et enam ei tilgu, nad panid kraani kinni, eks nad seal teisel korrusel ise vaatavad, kuidas korda saavad - ja läksid minema. 
Isegi ei kontrollinud, et kas enam ei tilgu. 
Aga tilkumine jäi tõesti järgi. Nii et ma pesin puhtaks veenirese peegli ja hambapastatopsi, kuhu enamus veest maandus (ja mis oli pesemata kõik need poolteist aastat, mis me siin elanud oleme), auk laes on nüüd küll umbes kaks korda suurem kui varem, aga ausalt - mu arust on kõik nii tore. 
Ma ei pidanud raha maksma ega midagi, laest ikka vett ei tilgu. Jai!
Elu on ikka nii hea =) Mhmh, elamisel VÕIB olla mingi point, kui kogu aeg selline tunne sees on!

Pühapäev, 1. mai 2022

Enesevaatlus vol III

See on tõesti kummaline. 
Aru saada, et ma TÖÖTANGI täiesti teistmoodi, sest hormoonid teevad teisi asju. 
Ma läksin K-st lahku, olemata kunagi isegi paar olnud (me oleme korra suudelnud. Sest mina tahtsin - ta oli suht närviline pärast, et kas see nüüd peab tähendama, et me suhtleme teistmoodi v?) ja mul on - hea olla. 
Söön jälle vähem, olen jälle rämedalt ilus (arvasin, et olen kole, suvalised kaltsud seljas, meikimata, juuksed mustad, ja nägin end siis kogemata poepeeglist. Ossa, nii kaunis naine!), mu tuju on rahulik ja täna nägin meeldivat und, kus seiklused, seks ja Loki. Korralik narratiiv ning puha. Olulisel kohal oli Ilmarise kannel, mida mängides mõjutatakse juuresviibijate meeleolusid, ja ei pea isegi osav muusik olema. Kannel mängis phmt ise. 
Aga kahjuks kippusid kandlekeeled katkema. 
Ja põhiline artefakt ei olnud isegi too kannel, seda ma kasutasin selle PÄRIS asja kaitsmiseks. 
PÄRIS asi oli phmt suur larakas vahapitser, mis täitis ükskõik millise soovi. 

...ja ei ole isegi nii, et K ei meeldiks mulle, eks ole. Ei, väga meeldib. Lihtsalt ma ütlesin endale ja talle, et kui ta ei käitu, nagu armastaks ta mind, mul ei ole temaga suhtlemisest midagi võita. Sest ainus, mida ma temast saan, on tunne, et olen kellelegi toredale kallis. 
Kui ma seda ei saa - siis ei olegi midagi. 

Ja nüüd on mul hea olla. 

Ma olen seda enne ka tähele pannud. Et kui mina algatan lahkumineku, on mul pärast hea olla. Ainus erand oli Rongimees, aga temaga oli selle võrra teine keiss, et ma sõbrana tahtsin teda ikka edasi pidada, ent ta, raip, käitus ... mittesõbrana. 
Nagu ei hooliks ta must eriti üldse. 

Ja siis mu maailm kukkus kokku, sest ma ei saanud aru: tegin kõik õigesti, ei ajanud taga hõivatud meest, vaid ootasin, kuni ta lahku läheb, ootasin teda viis aastat rahulikult, flirtides ainult väga natuke ja pealetükkimatult, oli ka selline mees, kes mu teada pidas raudselt sõna, oli absoluutselt kindlameelne ja auväärne ja ... ja läks ikka nagu suvalisel totsil suvalise peolkohatud vennaga. 
Ja ma ei näinud, et mul elult enam midagi oodata oleks. 
Ma teen kõik kõige paremini, valin parima mehe maailmas ja ikka läheb nagu alati. 
Miks ma üldse. Mis mõte sel kõigel on. Mul on kõik hästi, rohkem raha, kui kogu täiskasvanuelus, ilusad targad lapsed, töökoht, mis umbes parim, mida üldse võiks tahta, käin tööl üle päeva ehk iga päev on reede, järgmine on vaba ... ja ma olen nii valudes, nii õnnetu, mul tõesti ei ole mitte midagi oodata. 

Aga praegu - praegu täitsa on tunne, et on midagi oodata. Kuigi mind ründasid erinevad mehed kohe - nagu KOHE, kui ma selle luuletuse avaldada olin jõudnud, ja ei, see ei meeldinud mulle ÜLDSE - mul ei ole isegi tunnet, et midagi on oodata meesterindel.
On ära olnud suur vastatud armumine Poeglapse isasse. On ära olnud leebe ja rahulik K ja mõned asjad, mis ta aastaid tagasi (ja veel rohkem aastaid tagasi) tegi, olid väga väga lahedad. On proovitud seda ja teist ja no - pffff. 
Ega ma ei näe tulemas muud mees-elus-osas head, kui et vbla K otsustab ikka nunnu olla. Ta on siuke visa minuga old mitmel korral, ainult et seekord ma ei lähe omalt poolt vastu. 
Mitte mehed, ei.
Lihtsalt ... lihtsalt sees elab tunne, et elus on veel mõndagi head kogemata ja küll see tasapisi tuleb kätte. 

Inimestel on muidu pidevalt selline tunne, eks? 
Ja mul oli pärast kõhust-lapsesaamise-üritamisest loobumist ainult: "Mitte midagi ei lähe paremaks ja praegu on enam-vähem väljakannatatav, aga ma tõesti ei saa aru, miks inimestele elu kallis on."
Ja enne seda: "Tõenäosus, et ma lapse saaksin, langeb iga päevaga, mida ma veel üritan? Miks elu inimestele kallis on???"

Aga jah, kui asjad on tavamõistes halvad, läheb mul alles heaks. Jäätis hakkab maitsema ja tuul silitama. 

Nii ... veider.
Mul oli Enne Rongi ju täiesti imelisi hetki. Päikeselaigus lõunasöök paar päeva varem. Vahetult, perroonil oodates sõin kooki ja mõtsin, miks kõigi enesetapjate kõrvalt ei leita koogikarpe - ometi kord võib vabalt süüa, kartmata, et lähed paksuks! Kreembrüleerull oli pettumus, aga mündibeseerull väga hea.
Ei, mul ei kadunud depressiooniga võime häid asju tunda. Mul lihtsalt oli see baastunne nii rõve, et selle kõrval 20% parem hetk oli väga palju parem - mis siis, et päriselt hea tundega inimesed tõmbuksid sellest tundest kah ilmselt õudusega eemale.  

Noh, vähemalt on nüüd arusaadav, miks teiste inimeste nõuannete järgimine ajas mu ainult veel õnnetumaks - mu hormoonid töötavadki teisiti. 
Oh, põnev. 
PÕNEV!!!!