Argipäev

Kui pea ei valutaks, oleks päris hea olla. 
Aga muidugi valutab. 
Olen selle peale pahane. 
+ valus on ka.

Poeg väänas kehalise tunnis jala välja, aga see ei takista teda ometi jõusaali minemast. "Jalgu täna ei tee," oli tema ainus mööndus. No mis seal ikka. Kui inimene armastab jõusaali, olgu. Mina ka kätt ette ei pane. "Kuidas siis nii? Ise veel õenduse lõpetanud, aga lubab jala nihestanud inimesel läbi lume jõusaali ja tagasi kõmpida???" 
Suur inimene, ise teab, mis teeb. See nihestus teda ei tapa, kuitahes halvasti seda ka koheldaks, ja ma panin elastiksideme peale. Nii et ilmselt ei jää ta isegi kogu eluks lombakaks. 

Mu tütrel on neiu. 
Olen rahul. 
Jah, ma ikka usun, et hea paarissuhe teeb õnneliku(ma)ks. Peab krdi kõva iseloom olema, et päris üksikuna end täielikuna tunda. Ikka otsitakse, ikka proovitakse, kas see, kas teine, vähemalt korraks on hea jne. 
Mul on K. Kõige veidram suhe, mida kuidagipidi suhteks saab nimetada. Ent üsna hea. Mulle piisab. Ei otsi, ei proovi, ei looda midagi muud, midagi paremat. Enam.
Vat ses osas oli küll menopausi algamisest abi - kuna enam ei ole lootust, et saan kõhust lapse, ei ole enam ka meeleheidet teemal: "Miks ta mind ei taha? Kas ma pole siis küllalt ahvatlev, et mind tahetaks?!" 
Ja endal mul enam seksiisu ka pole. Ma olen selgelt hormooniori. Kui hormoonid ei ütle, et kle, võiks, mul ongi kama. Ei taha näpukat teha, ei hooli. Et elu viimane orgasm on vbla saadud? No siis nii on. Hei, on lademes naisi, kes kunagi ei saa. Mul läks isegi hästi.

Oi, just tuli mõte, et vbla hakkas mul pea valutama, sest olen liiga vähe söönud? Mu tänane toitainete tarbimine on olnud pool liitrit keefirit. 
Jaa, võtsin pannkoogi ja pannkook maitses hästi. Ennist pojale tegin ja üks jäi üle. Nüüd mõtlen, et võiks endale ka teha. Tainast on ohtralt. Ja pea paistab samuti arvavat, et jaa, pannkook hea, ei ole vaja enam nii kõvasti valutada.
Sõin seda K tehtud ploomimoosiga, muide. Või noh, vähemalt oli ploomid tema korjatud. Ma päris täpselt ploomimoosi keetmise üksikasju ei tea - kirsimoosiks ta vähemalt võttis kivid küll ise välja, ent mis edasi sai? Moosi keetmise kohta sain teada ainult, et "moos keeb". 

Teine kook ka söödud ja pea valutab ainult natu-natukene. Õues on imeilus lumehämarus ning loomad magavad üks ühes, teine teises voodis. Varsti lähen ise ka lõunaunne, aga enne käin duši all, mis loodatavasti võtab valu veel pisemaks. 

***

Käisin voolava vee alll ja tegin koju jõudnud Poeglapsele süüa ja jõin veel kohvi ja kõrvetasin pritsiva singirasvaga pöidla ära (külm vesi jee - miks nad soovitavad leiget vett? See ei aita ju valu vastu, ainult leevendab kuumuse edasikahjustavat mõju) ja nüüd mõtlen, et varsti ikka võiks tõesti magama minna.
Niimoodi mul enamasti lõunaunega läheb. Vahel alustan lõunauinakut ka kell kaheksa õhtul. Sest varem kuidagi ei suutnud end voodisse ajada. 
Aga ilma lõunauinakuta ka ei saa. Sedasi oleks järgmisel päeval peavalu peaaegu garanteeritud. 
Vähemalt poeg kiitis mu tehtud toitu. Mis teeb mulle rõõmu - vaese aja kompunn, peekoni-sibula kaste makaronidega, maitseks küüslauk, tüümian ja basiilik. Iga kord, kui mul selline kombineerimine õnnestub, olen rahul. 
Ei, see ei ole olnud eriti raske kuu, see oli kuu, kus ma mõtlesin: "Ma ka ei jõua kogu aeg tark ja praktiline olla," ja lõin 90 euri lihtsalt laiaks uute pükste, tenniste ja voodilina peale. 
Lina võin ka tütrele jõuludeks kinkida. Näis. 
Tal on linu puudu küll, ei oleks nõme "midagi peab ikka kinkima ka"-kink.

Kuigi mul on ka linu puudu. Miks ma selle ostsin üldse, eks ole. 

Jõuludeks kutsuti muidu eksämma poole - neil on tava teha ajuti "hõimlaste jõulupidu", kuhu siis igasugused kokku voorivad, tehakse hea süüa, lapsed saavad kinke ning jõuluhommikuks teeb mu Tütarlapse tädi imelist rootsi magusrooga, mis on põhimõtteliselt vahukoorega riisi-ohtrate tükeldatud mandlite puder ja sinna peidetakse üks terve mandel järgmise aasta õnneliku leidmiseks. 
Mhmh, ongi "Agda Oskari saab meheks"-puder. 
Üldse mitte tavaline puder. 
See on nii hea. Nagu - NII hea. Aga isegi selle nimel, et NIIII hea, ei jaksaks ma säärast hunnikut mandleid ükshaaval ära koorida. Me kõik aitame teda 25. hommikul, aga minul endal kodus ei ole seesugust karja abilisi kuskilt võtta.
Kuigi vbla ta sel aastal risalamandet. ei tee. Neil abikaasaga on nüüd väike armas beebi ja ematsemise kõrvalt ei tarvitse energiat jätkuda. 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis jõulukingist. Väga spetsiifiliselt olulisest: ma nimelt sellele eksämmale-muumimammale kunagi hõimlaste jõulupeol (toookord tehti loosipakke) kinkisin hommikumantli. Ideaalset värvi violett-sinise, lukuga, pehme ja suure (ta väga väike naine ei ole - just paras).
Ta kandis seda ka aastaid. Olin väga rahul, et hea kingituse tegin.
Ja nüüd, tosin aastat hiljem, ma tahaksin sellist endale (nii suur ei pea olema, ma olen teistsuguse kehaehitusega).
Ja seda ei ole kuskil. Isegi sarnast ei ole. Mul on veendumus, et hommikumantel peab lukuga olema ja selliseid on juba nii vähe, et pole eriti valida - rääkimata siis just õiget värvi olemisest. 
Kunagi oli mul kaltsukast leitud lukuga froteehommikumantel - must, valge-oranži-pruunikirjute kellukeseõitega. See oli raudselt parim hommikumantel, mis mul olnud on, aga Keilas on alles vist ainult üks töötav kaltsukas ja seal pole isegi ühtegi ääri-veeri talutavat hommikumantlit olnud. Otsisin uute seast, netist tellitavate hulgast ja no ei ole. 
EI OLE.
Oh bedaa, bedaa, alas.
Aga kui aus olla, ma loodan ikkagi mingil hetkel täiesti ootamatult hea lukuga hommikumantli otsa sattuda ja siis ma rõõmustan hirmsasti. Olen juba ette rõõmus. 
Jah, nii ongi tunda, et lootus on tagasi. 
Emake maa, kui tore see on!

Tartu ja aju

Käisin Tartus psühhiaatri juures. 
Sest ma ei ole normaalne ja ei ütle, et kuulge, teeme videokõne, mulle on Tartusse liiga ebamugav tulla. Kui mulle on öeldud, et vähemalt esimesel korral arst tahaks ikka näost näkku kohtuda, ma lähen kohale. 
Läksin Tartusse kohale. Kaks rongi sinna, kaks rongi tagasi. Seal hästi palju jala kõndimist, sest ma olin veendumusel, et Tartu on tore linn selle poolest, et igale poole saab jala, ning ei võtnud mingit ühistransporti üldse plaani.
No ... sai ka. Lihtsalt jalad olid pärast väsinud, sest lisaks on muidugi vaja käia edasi-tagasi, sest majanumber on valesti meeles, ja siis on vaja leida toidupood ja kui toidupoodi ei leidnud, on äraminekul vaja minna kohta, kus kindlasti ON toidupood. (Kesklinna kaubahall e. Rimi.)
Et suitsu osta.
Kohupiimataskutele ja krabipulkadele lisaks.

Aga põhmt läks vist hästi. Diagnoosi ei ei ega jaa, kohtume uuesti, aga dr Kadri Kool oli TORE; mul on hea meel teda uuesti näha (seekord läbi videokõne) ja 60 raha, mis kordusvastuvõtt maksab, on märgatavalt vähem kui esimese vastuvõtu tasu.

Minu aju on ikka imeline organ. 
Läksin nimelt kliinikusse, mis oli mulle nime järgi täiesti võõras - midagi kuskil Teguri tänaval.
Tänavanimi ei öelnud mulle samuti midagi.
Vaatasin google mapist kaardi, kuidas rongijaamast sinna saab. Jätsin aadressi valesti meelde, aga õnneks lõppes tänav ära ammu enne minu meelde jäetud aadressi, nii et läksin tagasi ja leidsin õige koha (sest ma olin kasutanud ka Google street view'd ja teadsin, kuidas see välja peab nägema). 
Ja siis mõtlesin: "Ma olen kuskil E-kaubamaja lähedal."
Sellele järgnes mõtisklus, kas Tartus üldse on E-kaubamaja, siis mõtisklus, et Tallinnaski vist pole enam, ma ikka ajasin asjad täiesti jaburalt segi ja üldse, miks ma arvan, et ma kuskil E-kaubamaja juures olen, see on ju võõras koht ... Ainult et parki lugema lontsides (vastuvõtuni oli veel poolteist tundi, rongijaamast teele asusin kahe ja poole tunnise varuga) avastasin, et seal kõrval on tõesti E-kaubamaja. Sisustuskaubamaja. Üldse olin ma Tähe tänaval korraga, sest see ristus Teguriga AJK kliiniku lähedal. Ma olen siin 25 aasta eest omajagu jalutanud ja sealt E-kaubamajast on ema mulle umbes 23 aastat tagasi kaks kolmeksvolditavat poroloonmadratsit ostnud. 

Mul oli paik kuidagi meeles. 
Nagu ... ise seda teadmata mäletasin.
Aju on ikka imeline organ. 

Minu aju vähemalt.
Hiljutine tumblri lugemine sõnastas mulle ära: eelarvamuste puudumine, esmalt detailid, siis teooria, selgub ka olema autistliku mõtteviisi värk. Mõtlemegi teistmoodi. Ei näe inimest ja siis oleta, milline ta on, vaid esmalt tutvume, uurime, korjame fakte ja siis teeme teooria. Ja kui tulevad uued faktid, teeme uue teooria neid arvestades. Nii ongi.
Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi on teistmoodi elada. 
Kaur kirjutas, kuidas ta ei kujuta ette, kui raske on elada nii, et EI püstita oletust kohe. Palju õnne, tema on ilmselt siis neurotüüpiline. Aga mul ei tule, ma ei saa ja ma lähen närvi inimeste peale, kes teevad neid oletusi. Mustanahaline (see termin ajab mind ka närvi: enamik neist on pruunid ju!) või naine või venelane või rätikuga naine või habemega mees - kohe on teooriad platsis, milline inimene on. Feministid vihkavad kõike, eriti naiste alastust, mendid rikuvad inimeste elu ära, koerad hammustavad (loom on loom, kunagi ei või teada!)
Ma sain vaimse trauma mingite vanainimeste vestlust kuulates bussis: möödusime majast, millel on  tornikesed küljes olnud viimased 30 aastat ja nemad olid: küllap see on mošee, tänapäeval need muslimid trügivad igale poole. 
Ja see on normaalne?! Öäk. 

Ma ei saa aru, mismoodi niimoodi mõelda saab, kuidas inimesed nii lollid on, mis krdi VÄRK on??
Aju on imeline organ ...

Einoh, ma olen ise ka vigu teinud. Suuri vigu. Vaatan kolme fakti põhjal, et tore inimene - ja siis neljas ei lükka teooriat veel ümber, viies paneb kahtlema, aga no kõigil meil on ju väikesi veidrusi, ja alles kuues ja seitsmes veenavad mind, et ei. 
Selle mehega ei taha ma rääkida ka, mingitest intiimsematest värkidest mõtlematagi, ja kui ta on vahepeal minusse ära armunud, no tough luck. Ei vedanud.
Ma ei taha. Iu. Idiootidega ma ei mängi. 

Aga kui inimene välimuse põhjal tahab minuga tutvuda ja koos kinno või sööma minna ... aaaaaaaaaaaaaaaappiii! 
Ta on teinud otsuse enne, kui tal üldse mingeid fakte on! Lihtsalt ma näen välja nagu tema ettekujutus ilusast naisest. See on jälk! Vastik! Iu! Ma ei taha, ma ei suuda aktsepteerida, et inimesed sellised on! 

Miks inimesed ei võiks normaalsed olla? Nagu mina, noh =P
Muidu viimasel ajal on mulle taas komplimente tehtud, et nii ilus naine ja väga ilus naine, mitte päris jumalik, aga väga ilus. Komplimentide vastu pole mul midagi. Need on toredad. Isegi kui tulevad selle pealt, et olen depressiooniga 12 kilo alla võtnud. Naeratan ja tänan, mis siis, et tegija on purupurjus ja veidi pehme keelega.
Aga kui tahetakse suhelda selle pealt, et vaatepilt meeldib, ma lähen täiesti pöördesse. 
Sest ma ei saa aru, mismoodi sedasi mõeldakse üldse, et üks asi inimese juures meeldib ja tahaks kohe armuvõimalusi avades suhelda. Nagu EI. See ei käi nii!!!! 

Miks on raske olla mina

See juhtus jälle. 
Majanaaber rääkis veerand tundi oma paatidest ja mina seisin viisaka näoga, kuigi mu suits oli ammu tehtud ja ma tahtsin tuppa ära minna. Siis küsis ta, kas võib mind paadisõidule kutsuda, kui juhtub nii (mida iganes peaks tähendama "juhtub nii"), ja mina vastasin tobedalt, et jah, ikka. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et esiteks ma ei taha mingi võõra mehega paadisõidule minna, ma ei taha uusi kohti, uusi tegevusi, uusi inimesi, ja teiseks see vist on flirt. 
Fakk. 
No ok, kui ta kutsub, ma mõtlesin välja esiteks, et ma ütlen ei, ja teiseks, kuidas ma ütlen ei. 
Nüüd üritan sellest mitte enam mõelda, sest vbla ta ei kutsugi ja isegi kui kutsub, ei ole kasu sellest, et ma 45 korda oma peas mõtlesin, mida öelda. Ütlen ikkagi, mis sel hetkel õige tundub. 
Ja mu pea valutab. Loomulikult. Sellised asjad mõjuvad mulle alati. Valu tuleb, sest inimestega suhtlemine on jube ja kui ma teen nii, nagu nemad tahaksid, aga mina tegelikult ei taha, on väga raske.
Aga kui mind ootamatult tabatakse ja ma ei ole ette välja mõelnud, mida ma tahan ja mida ei, ma ikka teen nagu teised sooviksid. 

Eelmise postituse pealkiri ehk "fakk!!!"

Aga noh, sumatriptaan (ma ei saa ikka üle sellest "sa oled siin hoolega migreenitablette krõbistanud") ja - juhtus nii, siis juhtus. Ma ei ole halb inimene seepärast. 
Kui ma saan päeva rahulikult üle elatud, siis see majanaabri-asi ei paina mind enam eriti. Seilasime, teame - kui teha muid asju, nihkuvad hirmsad asjad ajus kõrvale ja enam ei paina. 
Ainult mu pea valutab liiga kõvasti, et ujuma minna. Ja ma ei taha midagi teha, poodiminekuks pole vajadust ja niisama minna kulutab ainult raha ja nutt ja hala. 

Ja kell on ligi kolm ja ma pole veel koeraga välja läinud. Aga pea valutab juba vähem ka, nii et panen riidesse ja lähen. 

Ehk lühidalt: olla mina on raske esiteks seepärast, et mind mõjutavad negatiivsed asjad jube palju - depressioon, noh - ja teiseks seepärast, et ma ei suuda inimestega kuri ja konkreetne olla, kui ma pole ette ära otsustanud, et vot sellisel ja sellisel juhul on ainsaks adekvaatseks reaktsiooniks: "EI!"
Mu automaatne reaktsioon on tahta inimestele rõõmu teha. 

Identiteet

DISCLAIMER

Ujumine on imeline. Vaevalt, et ainult see mind august välja aitas. Kass enam ei kuse igale poole, finantsolukord paranes ja puha, aga iga kord peale ujumist oli ka natuke parem olla ning täna tulin jõe äärest kodu poole ja korraga oli mul hea meel olla 43 ja menopausis. Ma pole seda väga kurtnud, kuna väga piinlik ja odav ja ma ometi ei taha olla piinlik ja odav; aga viimasel ajal olen ajuti häiritud isegi fotodest, kus anonüümsed noored ilusad naised joovad kohvi või naeratavad vms. Lihtsalt ON. Sest mina ei ole enam kunagi noor. Enam kunagi kunagi kunagi.

Täna ujumast koju tulles mõtlesin, kuidas see on täiega jess ju. Mu parim ja võibolla ainus oluline omadus pole enam, kuidas ma välja näen. See on ju äärmiselt lahe tegelt!

Ballad of Lucy Jordan tuleb tuttav ette?

At the age of thirty-seven

She realised she'd never 

Ride through Paris in a sports car

With the warm wind in her hair

Ja siis ta tapab end ära. Sest noorus ja lootus on kadunud ja ta ei ole kunagi see neiu seal autos.
Aga minul ei ole ju väärtust ainult kehana. Ilusa sireda kehana, alati ainult kehana!
Tulin koju ja olin selle üle rõõmus.
Ma ei mõtle nagu Lucy Jordan, ma ei ole noor keha, mis ühel hetkel pole enam noor ja oh õudu. 
Isegi kui ma enam kunagi midagi ei kirjuta ega avalda, kui ma elangi lihtsalt koduloomade ja raamatute keskel - krt, see ongi ju elu, mida paljud netitüdrukud ihaldavad! Ma olengi peaaegu see ull taam paljude kassidega, v.a. et mul on ainult üks kass (kes on viimastel päevadel korralikult liivakasti kasutanud) ja Totoro on üldse koer. 

Naisena identifitseerisin end seni kehaga ja kehana ikka päris krdi tugevalt. Nüüd korraga sain aru, et mult ei ole mitte ära võetud üht viisi, kuidas silma paista ja heakskiitu ära teenida jne, vaid ma ei pea enam kehaga heakskiitu ära teenima.
Mitte kunagi.
Olen vaba.
Mu keha ei ole (enam) miski, mille põhjal inimesed  mehed otsustavad minuga lähemat suhtlemist proovida ja siis ma pean neid tõrjuma ja ohappi. Jai!!!!
Või noh, ega muidugi mul ei kasvanud korraga sarvi ja sõrgu. Eks mõni mees teeb selle vea, et välimuse põhjal võib külge lüüa, ikka. Aga mu enda mõttemaailmas on menopaus küll murrang. 
Ma ei ole enam keha teener. Keha ei juhi enam mu valikuid ja olemist. 
Ma olen vaba. Olen vaba. Olen vaba.
Et oleks selge: üldiselt ma pooldan keha. Hormoone ja vajadusi ja muutusi jms. Aga see, kuidas meestekeskne ühiskond mu keha vaatleb, kui olen viljakas eas naine (mida ma enam ei ole!!!!!) on väga ahistav. Eriti masendav, et ma harjusin selle puuriga ära. Õppisin piirid selgeks ja muudkui liikusin neis edasi-tagasi, julgemata välja astuda. Isegi kui trelle enam ees ei olnud, ma ikka rõõmustasin, kui ilusamaks muutusin ja olin rahulolematu, kui inetumaks.
Trelle ees pole = ma tegelikult hakkasin ammu mõtlema, kas ilu teeb mu õnnelikumaks? Aitab kaasa heale enesetundele? Et olen rohkem ilusana õnnelikum kui vähem ilusana? Ja leidsin juba tükk aega tagasi, üsna varsti Peale Rongi, et ei. Õnn ja ilu ei ole omavahel seotud. 
IKKAGI tahtsin ilus olla. 

Aga tegelikult - menopaus vabastas mu. Ma ei ole, mis te tahaksite, et ma oleksin. Kus te tahaksite, et ma oleksin. Ma ei ole noor kaunis naine. Olen vaba.
Olen vaba!

Homme olen vbla jälle depressiivne. Aga täna on ärganud tunne. 

Eriti hilinenud, ent phmt valentinipäevaks sobiv post

Täna mõtisklen seksuaalsuse üle. 
Sest mul on nii veider uus suhe sellega ning samas see on selgelt lihtsalt uus suhe seksuaalsusesse, mitte et ma enam ei oleks seksuaalne olend. 
Kaunis mees tundub ikka veel kaunis, kaunis naine on jätkuvalt hoopis teistmoodi tundeid tekitavalt kaunis. Üldse pole kustunud võime kedagi esmapilgul nunnuks ja armsaks pidada - kuigi juba väga ammu on üle läinud idee, et sel midagi seksuaalse ahvatlusega tegemist on.
Ja ahvatlevus ning tahtmine kellegiga seksida on ka veel täiesti erinevad asjad.
NB! See on mul väga meeles, kuna demiseksuaalsus on jätkuvalt osa minust, mis siis, et mu ihatase on hetkel ... no kuskil 0,2 kandis viiepallisüsteemis. 

Kunagi arvasin, et inimeste ahvatlevaks pidamine on just "temaga ma kepiks" teema ja üldse ei aimanud, et (muuhulgas minu endaga) midagi veidrat selles küsimuses toimub. 
Ma arvasin, et kui isik tundub nunnu ja kaunis ja tal on kindlasti ilus hing ka, sest ta on nii NUNNU, siis see ongi seksuaalne huvi, mida ma tema suunal tunnen.
Armusin kolinal ikka ja jälle, isegi teadvustamata, et seksiga pole sel midagi tegemist. 

Kas on mingi üldiselt teada asi, et armumine ja seksuaalne iha ei käi koos? Vist on. Vähemalt niipidi, et võib vabalt kedagi ihata, temasse raasugi arumunud olemata. Ent see ei ole ka minu avastus, et võib armunud olla, seksi tahtmata.
Mitte nii levinud teadmine kui see teine, aga ma olen seda ennegi kuskilt lugenud. 
Igatahes: ma armusin ja armusin ja armusin, aga seksuaalsed kehalised vajadused elasid mus täiesti oma elu, mis polnud nende armumisobjektidega üldse seotud.  

Et ma ka ise sellest üldse aru ei saanud, on juba omaette teema. Kõik saavad aru, kas nad tahavad kellegagi seksuaalvahekorda astuda või ei?
Ausalt, ma ei usu. Ma lihtlabaselt ei usu, et olen nii eriline ja kummaline - arvan pigem, et inimesi, kes tegelikult ei tea, on palju. Lissalt kuna ühiskond ütleb, et seksuaalne iha on norm ja nii tuntakse, minusugused, kes nagunii õpivad elu selle pealt, mida neile öeldakse ja kuidas inimesed ümberringi käituvad, ei saagi aru, et nad ei saa aru. 
"Ma peaksin tahtma," mõtlevad nad - mõtlesin ma. "Ilmselt siis tahangi."

Sittagi. Seksuaalsus elab küll meis, aga seks EI ole vajadus nagu söömine või isegi nagu turvalisus. Seksuaalsus on hoopis isemoodi taim, mis kasvab igaühes erinevalt ja elab erinevalt, erinevad elutsüklis, erineb kõik, mis elab. 
Mulle, muide, tundub Overwatchi uus kangelane täiega nunnu. Kaunis ja ahvatlev. 
Mis ei tähenda samas, et ma temast seksuaalfantaseerida kavatseks. Ta lihtsalt on - nunnu. Väga panseksuaalne ja rõhutab erinevuste väärtustamist igatepidi.

See tänapäevane seksuaalsuste ja sugude segapuder on väga haarav. Mitte segadusseajav, vaid just huvitav.
Mina tulen ju ka "poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud" ühiskonnast ja maailmapildist. Samas pole väga terane vaja olla olnud, et märgata: poisid on omavahel sitaks erinevad, tüdrukud on omavahel sitaks erinevad ja juba koos avastusega, et osadele meestele meeldivad mehed ja osadele naistele meeldivad naised sai selgeks, et mingi lihtne liigitamine ei päde. 
Sest mulle ka mõnikord ja mõnes asjas meeldisid naised. Kursiivis, ilma meeldisid nad mulle sageli. Ma olen siis biseksuaalne, jah? 
No ilmselt ... 
Ja samas ma selgelt eelistan mehi. Armunud olen elus ainult meestesse. 
Ma nägin iseenda pealt, et asjad ei ole nii lihtsad, ei saa kahendsüsteemis paika panna, ja siis oli edasine tõesti pisiasjad-pisiasjad, loogiline tuletus. 
Seksuaalsus ei ole lihtne, sood ei ole lihtsad, ja nüüd ma tunnetan täiesti läbi, kuidas ka aseksuaalsus ei ole lihtne ja ühene. Ei tunne ma ühtmoodi kõigi suunal, keda keppida ei taha. 
Ja see, et mul takkajärgi mõnede läbiseksitud isikute suhtes absoluutne jälestus on, ei muuda, et asja käigus oli täitsa tore. Lihtsalt hiljem tuli: "Iuuuuuuuuuuuu!" ja see ei näita mingeid möödumise märke. 
Ma tahtsin last ja sellepärast vägistasin ennast? Nojah, aga ma ei mõelnud, et vägistan. Polnud üldse sellist plaani. Omast arust olin ausalt asja kallal.
Ausalt, täiesti arvan, et ÕNNEKS on see möödas. 
Enam kunagi ei lähe ma inimesega voodisse, seda tegelikult väga tahtmata, mingi välise motivatsiooni pärast. 
Ei kunagi enam! JAI! ÕNN!!!!

Selle postituse point: ilusad mehed on ikka veel ilusad, kuigi ma üldse, isegi fantaasiates, ei taha neid seksuaalsetesse olukordadesse panna ega sedasi võtta. 
Aga kui tekiks situatsioon, kus K mind tahtma hakkaks, küllap ma oma huvi ikka samuti üles saaksin. Lihtsalt niisama seda enam pole. Ja pole. Pole teoreetilist, praktilisest rääkimata, mitte midagi ei ole - ja see on täitsa tore. 

Vanadus

Mul on uus raamat pooleli ja ometi jälle nauditav.
"Kirke".
Loen seda ja saan täiesti selgelt aru, mis mulle raamatu juures meeldib ja mis kohe üldse mitte - raamat peab intelligentne olema. Kõik "kerged lugemised" on mulle hoopis rasked, sest ma pean nad vägivallaga endasse suruma. Seal ei ole midagi, mida ma innu ja rõõmuga haaraks, nii et raamat kaoks lupsti!, vaid ma sunnin end lugema, kuigi kogu aeg on ajus taustal: "Aga MILLEKS?" 
Kui teistmoodi ikka inimesed mõtlema ja tundma peavad, et nad "kergeid lugemisi" kergeteks peavad!
Kuigi lapse ja noorena läks mullegi kõik. 
Sest siis ma õppisin elu positsioonilt, kus kogu info oli uus ja põnev, mitte ei vaadanud: "Seda ma tean, seda ma tean ja see on jama - nii arvatakse, aga üldse ei ole. Pask raamat."

Lisaks olid mul hoopis teistsugused hormoonid.
Olen päris hämmingus, mis minuga toimub. 
Sest ma uskusin täiega neid, kes ütlesid: "Arvatakse, et vanusega kaob kirg ära, veri enam ei vemmelda - täielik jama! Armutakse ka 91-aastasena, armutakse nii, et tükid taga!"
Ja nüüd vaatan ma ennast. Ennnast, kes Peale Rongi on armunud korra 2 animetegelasse korraga ja rohkem pole seda tunnet üldse tundnud, ning nüüd juba neli kuud pole ka mitte midagi seksuaalset - üldse mitte raasugi: "Oi, ta on nii kena!", "Oh, see veidi varjatud emotsioonidemonstratsioon on täiega nunnu!" - mitte midagi. 
Lihtsalt üldse ei huvita. 
Jah, ma mäletan küll, et nii oli, nii sai. Oli: "Ahvatlev!", oli: "Oo, jaa, mmmm!"
Minus seda enam pole. Ja ma olen ainult 43, mitte 91! 
Kõik fanfictionite klišeed, kus alailma käivad tunded läbi seksi ja kui pole huvi seksi vastu, pole ka tundeid, jõllitavad mulle vastu teadetega: "Me kirjutajatena oleme täiega lapsed siin!" ja "Sa oled mõttetult vana!"

Mõtlesin sellest luuletuse teha, ent polnud midagi erilist öelda. "Ma arvasin, et on igavene, aga üldse ei olnud." 
"Arvasin, et sellline ma olengi, kuid selgub, et muutun."
"Kuidas see nii absoluutselt - nagu nupuvajutusega välja lülitatud - juhtuda sai???"

Kui iseenda peale kindel olla ei saa, mille peale üldse saab, ah? 

Ärevus ka ... noh, on väiksem. On peaaegu normaalsel tasemel. Välja arvatud hommikuti - siis ajab keha mu üles kõige ärevamate ja vastikumate unedega. 
EIle lugesin "Kirket", täna ärkasin selle peale, et kogu aeg olin surematu olnud ja siis korraga muutusin surelikuks. Ja muidugi - see ei olnud esimene selline uni viimastel nädalatel, oo ei - oli sees tunne: "Ma nägin enne und, aga see juhtus päriselt! Ma nüüd olengi päriselt surelik!!!!"
Mis muidugi on ka tegelikult tõsi. Lihtsalt surelikkus ei tundu mulle võõras ega hirmus.

Mälu on ka hakanud ära kaduma.
Tähendab, mul on õigupoolest sitaks hea mälu ja ma olen harjunud, et mäletan umbes kõigest kõike. (Peale koolis õpitu, see kaob ajust uskumatu väledusega.)
Ja nüüd üldse ei mäleta. Loen raamatut ja kaks aastat hiljem võin sama raamatut lugeda nagu natuke spoilitud uut. Unustan ära isegi poolte peategelaste olemasolu, rääkimata sündmustest. See on meeles, et üks peategelane on kivi, aga et teine on transmees, pole üldse mälus. 
Et tegu on Hamleti töötlusega, polnud raasugi ajju jälgi jätnud. 
Et hea raamat oli, seda mäletasin. 
Ann Leckie "The Raven Tower".
Möödunud aastal ma ei käinud vastlapäeval kelgutamas, aga millalgi käisin, eks? Oh, õige, pärast seda läksime "Legends'isse" sööma. Aga kas mul oli siis koer juba või veel mitte? Loogiliselt võttes mitte, sest ma ei mäleta mingit mõtlust teemal: "Äkki peaks koera kaasa võtma, kui juba loodusesse minek." Samas ma OLEN nii mõelnud. Ma olen isegi koeraga kelgutamas käinud ju. Järelt see Legends'i-kord ei olnud viimane, eks? Aga millal see viimane siis oli?
Krt, mul oli täiesti meelest läinud, et mul sellised kleidid ka on. Ei tea, kas peaks mõnda kandma ..? Ah, mitte praegu.
Ja siis unustan JÄLLE ära.

Jaanus Vapper
Ta üüris stuudio, et pilte teha,
see ei ole minu enda tuba

Tasub - vist - loota

Söön karrit.
Mina tegin.
Ma teen päris head karrit, kuigi ise seda ütlema pean - Poeglaps karrit eriti ei söö ja Tütarlaps, kes meil vahel ka külas käib, sööb jälle absoluutselt kõike. Ka karrit muidugi, aga vahet pole. Ta sööb kõike, isegi lagritsat.
Selleks, et teada saada: karri läheb seistes paremaks ALATI, mitte ainult minu tehtuna, oli siiski tütre animeteadmistest abi.

Aga karri hea. Tunnustus endale.
Teate, mis aitas toiduiivelduse vastu? Jooksmaskäik. Ma olin ju nii haige, nii haige, kogu trenni, niipaljukest kui teda oli, tegin koduseinte vahel, ja üldse ei viinud kokku, et mu igakülgselt kehv enesetunne oli muuhulgas selle endorfiiniannuse puudumisest, mis üldiselt jooksmise pealt tuleb. Aga käisin ära ja taevake.
Toit hakkas maitsema. Sigaret meeldima. Elu ilus tunduma.
Ma ei ütle, et antidepressante vaja poleks - aga ainult nende peal, muidu oma keha rõõmsusse uputamata ikka ei saa.
Ei saa.

Ega ma ei taipa, kui õhukese tera peal kõnnin, kuni sealt alla pudenenud pole. Kõigil on ju nii, mõtlen. See on ju rada. Jalutusrada selle jaoks, kes koolis kehalise tunnis harjunud poomil käima.
Ent kui kukun, on tagasi "rajale" pääseda nii naeruväärselt keeruline, et paratamatult tuleb mõttesse, kuidas see päris niisama ikka pole. Hämmastavalt palju osavust läheb tarvis. Leida tee, mis kohe päris vastik poleks ja mis natuke pikemas perspektiivis oleks samuti hea, on täiesti raske ülesanne.

Seda enam, et "kohe päris vastikud" on enamik asju. Mul ei ole probleemi pingutuste tegemisega, vaid just selle teise poolega - võta vabalt! Puhka! Lõbutse! Loe raamatut! Söö!
Ise ka usu, kui keeruline see on. Aga kui püüate ette kujutada neid tegevusi naudinguta, mis neid saadab, mõnu lihtsalt pole - siis saate aru.
Peab väga hea raamat, väga maitsev söök või väga soe voodi (mis, muidugi on mul JÄLLE külm seal!) olema, et mul mingigi rahulolu erkudes tekiks. Seksi peale mõtlemisel muutun veel eriti nukraks ses võtmes. No ei ole naudingut, noh!
Ma ei saanud, mida tahtsin, ja nüüd ei tahagi midagi. Isn't it ironic?
Või ei - ma tahan, et mul hea oleks. Kahjuks pole kindel, mismoodi seda saavutada. Peale jooksmaskäimise - see ikka aitas kõvasti praegu.

Üldiselt ma üritan teha seda, mis tahan. Aga see on jube keeruline, kui tahan nii väheseid asju!
Ma ei tahaks isegi Tom Hiddelstone'i. Aint Lokit. Kahjuks nad pole üks ja seesama kohe kaugeltki.
Suur probleem küll, arvestades, et ka Tom Hiddelstone'i, Sanjit ega isegi Lee Pace'i mulle keegi ei pakugi. Aga no midagigi reaalsusega kaugeltki seotut oleks juba hea!

Mh, üldse pole sellist õnnelikku postitust praegu, mida omast arust kirjutama hakkasin, ikka häda ja ving.
Olen nii HÄIRITUD sellest, et midagi ei taha, et isegi see, kuidas tahan natuke rohkem ja paremini kui enne, ei lohuta. Vist - no on küll parem, tegelt see on tore. Aga võiks ju olla HEA?! Oli ju HEA?! Ma olin kuradi PURUSTAMATU enda meelest vaid mõni lühike aeg tagasi?!
Mida ma peale homme ka jooksmaminemise veel saan teha?

Oodata.
Minna jooksma ja oodata.
Ja, jumalanna pärast, MITTE minna kohtama meestega, keda nagunii ei taha. Ei tasu panna end situatsiooni, kus lähen nendega tuimalt kaasa, sest äkki tekib tahtmine, kui veel natuke proovida?! Aga nüüd? Aga nüüd? Aga nüüd?
Nagunii ei teki.

Hei, selle mõtte peale (mitte minna) tundub maailm taas toredama kohana =) Paistaks peaaegu, et oluline on mitte loota, et tahan midagi - siis pole ka pettumust.
Ent pole kindel, et mittelootmine on võti. Ma olen seda ka juba proovinud - tunne, et kõik on rõve ja ei lähe kunagi paremaks, tõi kaasa ainult vältimatu küsimuse, miks seda rõvedust siis kannatada. Nagu - mingi mömm olen v, et väljakannatamatule olukorrale lõppu ei tee?
Lootus, et kunagi läheb paremaks, annab põhjuse elada. Jõu elada. Kui kunagi paremaks ei läheks ... muide, ega praegu ei olegi ju väljakannatamatult halb =) Lihtsalt võiks olla ka parem.

On siiski tunne: tasub loota, et läheb jälle paremaks. Et mõni tahtmine muutub lausa nii suureks, et selle täitmise poole pürgida. Jaa, ma ei saanud ennist, mida tahtsin (põhjusena võiks välja tuua näiteks, et seda meest, keda tahtsin, pole olemaski, lihtsalt üks käib samasuguse kestaga ringi), aga päriselt: kui mitte tahta, ei saa ka saada.

Kuigi ma tahaks last =) Aga on tekkinud teatud kahtlus, et lapse saamiseks tuleks enne mõnda meest tahta.
Väga keeruline olukord.

Miks huvitab?

Võrgupäevikusse tuldi otsinguga "miks see porno huvitab".

Mõtlesin seepeale, et võib-olla mind ka porno huvitaks. Pole ammu proovinud, nii pool aastat. (Enne oli 0_0 reaktsioon, kui lugesin: polnud otseselt vastik, aga oli siuke "mind vist peaks erutama, aga on "ka nii kujutletakse, ahsoo"-värk".) Aga ma ei julge uuesti üritada - jah, mingi füsioloogiline märgumine ju toimub, ent vaimset erutust on nii vähe ja jalge vahel on kõige enam tunda valu, kui juba tundmiseks läheb, et ei taha seda. Võiks oodata pornoga, kuni see mulle eeldavasti midagi pakub ka.
Mul ei ole kiiret - kui ei taha, ei taha.

Ei taha.

Aga mul oli üleeile "miiidaaaaa?!"-moment.
Nimelt on juba enam kui nädal aega olnud tunne, et näen kuidagi parem välja. Ilusam. Riided istuvad paremini, aga ka ilma riieteta oli kuidagi - kenam.
Siis küsis Tütarlaps mult, palju ma kaalun, umbeski. Ma vastasin, et viimati oli 61, aga no kaalun üle, et talle rõõmu teha (sest Tütarlaps on väga löödud sellest, et kaalub must rohkem, kuigi on mingi pool pead pikem).
Ja kaalunäit peatus napilt enne 65.
Mis oli mulle nii mitmes mõttes üllatuseks, et tõesti kontrollisin mitu korda kaalule astudes ja jälle maha tulles järgi. Jah. Nii oligi. Natuke alla 65.

Esiteks - mis ma tõesti olen kenam enda meelest, kui kaalun rohkem?
Teiseks - kas ma olen nii palju rohkem söönud, et neli kilo juurde võtta?
Kolmandaks - kuidas ma seda märganud pole, et olen kõvasti kaalukam?
Neljandaks - kui olen nagu enne, kas ma peaks ka mõtlema hakkama nagu enne?
Viiendaks - kas ma poleks varem pidanud tähele panema? Nt 63 kilo juures?

Ses mõttes mõtlema nagu enne, et mõelda "naine ei saa olla liiga kõhn või liiga rikas", vähem on parem, vähesöömine on eraldi hea asi igas päevas. Kuid samas ma näen enda meelest parem välja nüüd natuke raskemana ja täielik vastuolude meri ja ... mhmh, arvasite õigesti - segadus.
Pealegi kaalusin täna hommikul alla 63 paar kriipsu ning naistel ju rändabki see kaalunäit ringi lähtuvalt nende jaoks parajasti kehtivast kuukalendrist, mhmh, see ligi 65 oli sihuke selle-hetke-näit lihtsalt.

Aga siiski.

Mul on üks isane sõber, kellele meeldivad pikad juuksed naistel ja kellega me oleme me rongieelsel ajal sõna tõsises mõttes tülli läinud, sest tema meelest on ikka vähem kaalu parem. Ja siis on üks teine isane, kes on risti vastupidisel seisukohal, leides, et kõik välimusse puutuv (k.a näiteks see, palju pesta) on pakend ja ebaoluline.
Ma vist mõtlen kuidagi kahe vahel. Välimus pole ei hirmus oluline ja võimalikult traditsiooniline ega täiesti ebaoluline. Välimus ja sisemus peaks nagu koos käima, vaim ja keha on sama terviku lahutamatud poolused, ja kui kumbki (kas vaim või keha) oleks teistsugune, ei oleks ka teine poolus samasugune, kui ta praegu on. Keha ja vaim on inimene, ei saa olla inimest ilma kehata ega ilma vaimuta. Keha on vaimu peegeldus ja vastupidi. Kui sulle ei meeldi mu keha või mu vaim, ei maksa arvata, et pool mind ju ikka meeldib. Need on lahutamatu tervik.

Mis muidugi seab mu segaduse ses suhtes, et appi, 65 kilo, mida teha, veel veidramasse valgusse.

Fatalist minus (seda on väga vähe, aga on, eriti nüüd, kui ma olen täiesti arusaamatult elus ja kui maailm keeras end sedasi, et elan, pidi tal ju mingi plaan olema =P) mõtleb, et inimesed lihtsalt meeldivad üksteisele või mitte ja mingit põhjuslikkust sealt leida pole, onnaguon.
Ja see mittefatalist ja põhjuste otsija osa, mis on tunduvalt suurem kui fatalisti-osa, lihtsalt ei tea, mida mõelda või öelda.
Kas ma mõtlesin, et olles ise parem, hakkavad mind ka rohkemad tahtma? Eeee ... jah.
Kas sellel mõttel, et minu jaoks parem on kuidagi seotud ka teiste jaoks paremaga, oli mingit tõestavat tõepõhja all? Eeeeee ... ei.
Kas minust nõmedamatel inimestel on kallimad? Jaa. Kas mullegi tehakse ettepanekuid, ma lihtsalt ei taha neid, kes teevad? Jaa. Kas ma üldse kedagi tahan? Noh, väga ilusate meeste puhul ikka mingi meelitatuse ja hurmatuse põks on =) Aga päriselt isast tahtma ma vist ei ole võimeline praegu.

Ühelausega, kuna ma praegu ei taha midagi ega kedagi, tegelikult on kaal ka ebaoluline, lähen jooksma ja ei mõtle millelegi.
Selgelt mulle meeldib joosta jooksmise enda pärast, mitte ma ei püüa sellega kellegi, kasvõi iseenda, heakskiitu.