Neljapäev, 28. juuni 2012

Haridussüsteemist ja eetikast

Ma käisin Rentsi juures lällamas, aga seal nagu ei võetud teemaga isiklikuks minna e. keegi ei öelnud mulle, et ma olen loll ja peaks minema kappi häbenema. Kuigi kaude seda minusuguste kohta siiski nagu vihjati.

Pärast sinna kümne kommentaari kirjutamist ja tuvastamist, et keegi muga kakelda ei taha, mõtlen, et võtan siin, oma avalikus päevikus, ka teema üles.

DISCLAIMER: järgnev jutt pole ei ilus ega tark ja pärineb ilmselt mu teismeeatraumadest - ja ma võin lisaks jõhkrale üldistamisele mõnesid asju ka valesti mäletada. 

DISCLAIMER nr 2: Teeme nii, et ei puuduta siin teemas minu praegust kooli, sealset õppekava ega muud seonduvat. Sest me ei taha ju mingit jama mulle, on ju nii. 

Kui ma olin 14, ma vihkasin haridussüsteemi. Mulle päris meeldis minu kool, olin selle tubli patrioot, ja mulle päris meeldisid mu õpetajad, kahe erandiga, kellest üks pärast aastast töötamist ära saadeti. (Seoses ilmselge pedagoogilise andetusega. Isegi temasse ei suhtunud ma tegelikult halvasti, mul oli tast lihtsalt hale, sest ta oli klassi ees erakordselt hädine. Ja piinlik oli ka.)
Aga ma vihkasin süsteemi.

16-aastaselt oli minu suhtumine haridussüsteemi muutunud kergeks põlguseks, aga vähemalt ei tundnud ma enam, et kogu see institutsioon tuleks lihtsalt laiali saata. Seda seepärast, et minu ema põhjendas värgi mulle ära. Koolis ei käidagi õppekava omandamiseks, selgitas ta minu raevukate lainetavate kõnede peale. Põhjus on hoopis muu.

Raevukad lainetavad kõned puudutasid sünget tõsiasja, et ma ei õpi koolis midagi. Pole kunagi õppinud ja tundus, et ei hakkagi õppima. Miks, miks, OO MIKS ma pean seal käima????
Minu alg-, põhi- ja keskkool olid kõik üks ja sama tuntud Tallinna eliitkool. Ei saa just öelda, et see mingite näitajate järgi halb kool oleks ja mul oli soe koht hinges nii koolimaja, kooli hümni kui kooli lipu jaoks. Kooli ajaloost rääkimata. Aga see, et ma koolis midagi ei õpi, hakkas ilmnema üsna varakult ning jätkus kuni lõpuni.
Alustasime sellest, et ma oskasin kooli minnes lugeda ja üsna korralikult saja piires arvutada. Niisiis ei olnud mul neid asju vaja seal ega kodus väga õppida ja ma sain palju aega lihtsalt lugemisele pühendada. See andis mulle omakorda võimaluse mitte kunagi eraldi lugeda kooli kohustuslikku kirjandust, sest ma olin selle juba ammu läbinud seks ajaks, kui see nimekirjas minuni jõudis. Lugesin 11 aasta jooksul spetsiaalselt kooli jaoks läbi täpselt kaheksa raamatut - "Punase ja musta", kaks osa "Vendi Karamazoveid" ja viis osa "Tõde ja õigust". Enamik viimasest seitsmest ei olnud kohustuslikud, aga mulle tundus imelik lugeda seeriast üks raamat ja ülejäänud lugemata jätta.
Lisaks ilukirjanduse lugemisele olin ma hardunud zooloogiahuviline, käisin loomaaiaringis ja lugesin kõike bioloogia- ja etoloogiateemalist, mis kätte puutus. Ja mulle meeldisid väga ajaloolised romaanid, mille juurest liikusin sujuvalt edasi ajalugu puudutava populaarteadusliku kirjanduse juurde. Noh, ja astronoomia ning aatom-tuum-prooton-neutron-elektron tuleb igast keskmisest lasteentsüklopeediast ju kätte. Planeedi- ja aatomipiltide jaoks oli nt ENEKE sõber, ma mäletan.
Ja ma lugesin alati läbi ka kõik oma õpikud. Isegi kui hiljem selgus, et meile nendest midagi ei õpetatagi ja said niisama iluasjaks kätte antud.

Niisiis juhtus see, et ma sain rõõmsalt viisi asjade eest, mida ma oskasin seetõttu, et need huvitasid mind väljaspool kooli ja ma sain nad selgeks ülejala, ise seda märkamata. Või vähemalt haakusid need asjad väga hästi paari ainult koolis ette tulnud faktiga ja nood koolis puudutatud värgidki jäid tänu väljaspool kooli hangitud taustateadmistele kenasti meelde.
Mis aga juhtus ainetega, millega ma väljaspool kooli kokku ei puutunud, nimelt käsitöö, vene keel ja (kui algbera ja lihtsam geomeetria juba mööda sai) matemaatika?

Midagi väga halba. Ma rassisin ja rassisin ja hindeks oli pidevalt napp neli. Kõige kurvem ei olnud aga hinne. Tühja sellest hindest. Ma avastasin ka, et ma ei mäleta neis ainetes möödunud aastate materjalist praktiliselt mitte midagi. Reeglipäraselt. Neid saigi õpitud meetodil "kontrolltööks või küsimiseks asi kuidagi selgeks ja siis siuh! ajust välja". Kusjuures ajust välja laskmine EI olnud tahtlik tegevus.
Ja see olukord mulle enam pähe ei mahtunud. Mismõttes ained, mis nõudsid kõige enam vaeva, olid need, kus ma kõige vähem selgeks sain?!

Vahelepõige

(Kuigi, ei saa eitada, et hiljem hakkas samamoodi ajust välja kukkuma ka huvitavaid aineid puudutavaid fakte. Nt oli meil fanaatiline ajalooõpetaja, kes lasi oma õpilastel pähe õppida meeletu hulga aastaaarve, nimesid ja kuupäevi. Ise rääkis ta sinna juurde, et teda huvitab see, et me saaksime aru põhilistest asjadest ja oskaksime arutleda, aga ma täpselt ei tea, kuidas aitas mu arutlusoskusele kaasa töö "50 nime II maailmasõja algusest, 10 minutit aega, tulistage" ja teine samasugune uutele nimedele järgmisel tunnil.
Kusjuures mulle meeldis ajalooks õppida. See oli lõbus ja hasartne tegevus.
Ainult et kahjuks õpitu hajus ajust paari kuuga üsna täielikult.  Nüüdseks ma mäletan II maailmasõja nimedest kolme: Jerjomenko, Stalin ja Churchill.
Jerjomenko oli tankivägede mingi pealik. See on mul meeles seetõttu, et mu kaks klassiõde tegid luuletuse, kus sisaldusid read:
"Jerjomenko tankiga ringi ajas;
tundus, et tal oli midagi vaja."
Stalinist ja Churchillist olen lihtsalt vahepeal veel palju kordi kuulnud.)
Vahelepõike lõpp


"Miks ma neid asju õpin, kui ma neid nagunii ei mäleta hiljem? Miks ma pean seal koolis käima? MIS mõte sel on?" Mu lainetavad raevukad kõned kajasid seintelt vastu, ent seinad ei vastanud mulle.
Mu ema vastas.
Ta ütles toona midagi umbes sellist, et ega sa siis õppekava omandamiseks koolis ei käi. Sa käid seal selleks, et õppida pugemist, kergemalt läbi saamist, mahakirjutamist, hea mulje jätmist ja mõtlemisaparaadi treeningu jaoks ka.
Noh, ja ma suutsin selle põhjuse omaks võtta ja kuidagi oma keskkooli ära lõpetada keskmise hindega 4.6 kuskil, kuigi  ikka väga mitu korda mõtsin, et põrgusse, jätan pooleli. No mille nimel?! (Keskmine hinne on siinkohal ära toodud vihjena sellele, et ma ei olnud loll, kel on koolis eriliselt raske seepärast, et tal puudubki igasugune intelligents ja ta ongi õpivõimetu.)

Aga nüüd ma olen kuidagi nagu... hädas.
Minu jaoks on mahakirjutamine, minimaalse võimaliku pingutuse rakendamine enam-vähem korraliku (ma ei ole veel maksimaalse hinde huvi endas äratanud, B kõlbab mulle küll) hinde saamiseks mitte ainult et ok, vaid noh.... see nagu ONGI asja mõte, eks ole. Minu arusaamine haridussüsteemist on see, et see õpetab slikerdamist. Selle eesmärk ongi testida inimese vastupidavust (et ta jaksab üldse koolis käia), vaimset paindlikkust (suutlikkus kergemalt läbi saada, sahkerdada, kurbi silmi teha jms) ja alles kõige viimases järjekorras mälu ja intelligentsi.

Teismelisena Ameerika perefime vaadates ma alati imestasin, kui seal tuli mingi suur spikerdamisdraama ja see tehti küsimuseks eetikast. "Mis krdi eetika?" küsisin ma endalt. Kus on nende inimeste eetika, kes mind koolis niimoodi õpetavad, et nende õpetatust kaks kuud hiljem sittagi meeles ei ole, samas kui ma ise õpin omaette kaheksa korda efektiivsemalt ja lisaks ei pea vara tõusma ka? (Ma vihkan vara tõusmist, See ajab mul südame pahaks. Kehaliselt.)
Kuidas üldse eksamite juures mingist eetikast rääkida, kui eksamiks õpitu läheb ajust kohe eriti ruttu välja? Massiivsed eksamid ongi ju siuke geniaalne viis sundida õppurit mingeid andmeid niimoodi ajusse paigutama, et neil ei ole võimalust kinnistuda - maht on liiga suur, nii palju kinnistada lihtsalt ei jõua. Isegi kui asi järgneva paari kuu jooksul omaenda heast tahtest ette võtta.
Eriti kui, khm, on palju eksameid korraga - nagu need kõrgemates koolides olema kipuvadki.
Ühesõnaga, mulle tundus spikerdamise seostamine eetika ja aususe puudumisega naljanumbrina. Umbes nagu küsimus, et miks küüditatavad siis politseid ei kutsunud, kui neid küüditati. Suur eksam on juba olemuslikult õel viis sundida inimest oma aega ja energiat päheõppimisele raiskama, ilma et see talle mingit püsiteadmist annaks!
See on teema, kus kas nemad röövivad minult mu väärtusliku eluaja või mina nendelt hinded. Silma silma, hammas hamba vastu. Spikerdamine ongi aus võitlus, kus mina olen väljas enda ja õpetaja haridussüsteemi kui koletisliku monstrumi eest. Ja mina ei vihka teda ega tema mind. Tegelikult tõesti, vahel võib õpetaja isegi mitte kõigest hingest võidelda vaid lasta mu pette läbi lihtsalt seepärast, et tema ka monstrumit ei armasta, aga mind tunneb ja minust hoolib. Ja see on nagu... temast austusväärne ja kena tegelt. Umbes nagu siis, kui üks gladiaator laseb teisel kukkunud mõõga maast jälle üles võtta.

Aga nüüd ma lugesin Rentsi blogi ja see ajab mu segadusse ja kurvaks. Ma pean teda targaks inimeseks, aga ta
nagu
päriselt
usub, et eksamiteks õppimine teeb targaks?
Et see ongi see, mis teeb targaks? Ja kui eksamitel slikerdada, siis see on... ebaeetiline?

Kusjuures kommentaarides on teisigi, kes on sellega nõus. Ja kogu mu maailmapilt praegu vangub. Ma ei saa aru, kuidas saab tark inimene arvata, et eksamiteks pea varsti jälle kaduva kraamiga täitmine teeb targaks. Sealt edasi on ainult samm uskumaks, et haridus (see, mida koolides antakse) teebki targaks.  Et koolis on võimalik mitte ainult paberit saada vaid ka päriselt asju ära õppida.
Aga... aga... aga...

aga miks siis mind kool targaks ei teinud? Isegi teadmisi ei andnud, mingist silmaringist, emotsionaalsest intelligentsusest vms rääkimata. Unustame elukogemuse ja elutarkuse, räägime tõesti ainult teadmistest: IKKA EI ANDNUD JU!
Koolis ei pakutud mulle teadmisi sellisel viisil, et need ajuga ühenduksid. Seal ainult mõõdeti, palju ma väljaspool kooli olen omandanud. 

Kas ma olen mingi imelik v? Kas teised tõega saavadki koolides päriselt meeles püsivaid teadmisi? Lihtsalt mina ei saanud?

=(

Teisipäev, 26. juuni 2012

Kunagi olin ka mina laisk


Millegipärast olen viimastel aastatel täiesti võimetu sellise päevakava tekitamiseks, täitmisest rääkimata.
Mingisugune vaibumatu uid on niipea, kui mõni eelmine ülesanne hakkab kasvõi ainult tunduma lõpetamisele lähenevat, endale mingi uus koorem seljale võtta. Reipa naeratuse ja "nojah, miks ka mitte"-nendinguga pikitult.
Natuke tuleb meeleheide peale, kui taipan, kuidas jälle peadpidi puusse jooksen.

Võib-olla on see ositi seotud mu kombega liiga helgeid suhteid ajuti mingi tõe näkkuütlemise või muulaadse tremuleerimisega (jään hiljaks, ei tule kohale, ilgun, solvun) keeruliseks ajada. Sest noh, kui on liiga roosiline, puudub ju areng, muutumine ja põnevus.
Rahulolu on surnud seis.
Aga vahel, tõtt-öelda, tahaks ikka seda surnud seisu ka tunda. Kas või selleks, et temast jälle tüdineda. Kas või lihtsalt vahelduse mõttes! Mis mõttes ma ei suuda enam laisk olla???

Esmaspäev, 25. juuni 2012

Suvi oli maikuus ära

Vihmases jaanipäevas on midagi kohutavalt väsitavat. Magasin ju küll. Mitu päeva juba möödas ja puha.
Ikka väsinud, hall ja hall ja hall.


Pea valutab.
Süda on paha.
Valu minema mõelda ei paista seekord õnnestuvat.
Ja autist on ka raske olla.

Tegelt on niimoodi, et ma tahan ja kardan ühte ja sama asja. See olukord ajab mu pingule ja rõngasse nagu vedru ja kogu aeg viskab uusi ringe sisse. Kahtlustan, et peavalu on ka minu (mitte väga uudne) viis ennast saboteerida, et seda ihaldusväärset, aga hirmsat asja ikka ära teha ei saaks.

Ma kardan seal igasuguseid asju. Nt et ma ei suuda olla piisavalt aus ja päris ja asi jääb poolde vinna. Või et ma panen endast nii palju sisse, olen nii veritsevalt aus, et kui see resultaat ei tule mingi üldrahvalik lemmik, siis mul on halb tunne mitte ainult loo, vaid ka enda pärast. Et mitte ainult et lugu ei meeldi sellele ja sellele, vaid see tähendab ka, et mina ei meeldi. Sest ma ometi panin sinna kõik, mis mul oli, ja mina ja lugu peaaegu et olemegi sama asi korraks.
Jah, ma tean küll, et kõigile ei saa meeldida. Minu töö ei olegi kõigile meeldida. Kui ma olen andnud oma parima ja kellelegi ei meeldi, siis - noh, siis nii ongi lihtsalt. Endale meeldida on olulisem.

Hirm on ent ikka.

Oh vaeva ja ikaldust!

Reede, 22. juuni 2012

Siidikera-niidikera

Kass ehmatas meid eile ohjeldamatu oksendamisega. Ehmatus kestis seni, kuni ta oksendas välja oksendamiste põhjustaja, nimelt tubli 30-sentimeetrise jupi jämedat niiti. Tütarlaps sikutas veel niidi lõpu ka kurgust välja, see ei tahtnud iseoma hooga tulla ja vaene loom kõõksus ja läkastas, nagu hakkaks otsi andma.
Mingi valemiga ei suuda ma välja mõelda, mis asjaoludel ta selle niidi üldse alla neelas, aga vähemalt lõppes hale jauramine ja igale poole oksendamine pärast niidi eemaldamist kohe ära. Oleks niit punane olnud, ma oleks pidanud seda diivani õiglaseks kättemaksuks talle juba aasta aega osaks saanud rappimiste eest, aga see oli valge. Võib-olla mõne linasest riidest poekoti põhjast pärit.

Muidu on nii, et loominguline joovastus kestab. Õudne piin on mitte siia kirjutamisest kirjutada, aga püüan vastu pidada.

Teisipäev, 19. juuni 2012

Pööripäeva paiku

Kummaline tunne. Õhuline ja õhuke.
Kõik emotsioonid on kuidagi tooremad, tugevamad, värskemad. Isu ei ole, enesekontrolli samuti mitte. Kusagil sõrmeotses väreleb puude, mis on puutumata, ripsmete all pilt, mis nägemata.

Mõtlen avatud aknal istudes ja ülevalt alla erkrohelisi elupuid vaadates, milleks jutustada lugusid, kui on olemas muusika ja luule.
Natuke ausam, kui peaks, natuke nõudlikum, natuke nõutum.
Suus maitsevad mõrult suured sõnad, aga milleks neid välja öelda. Sisemine tõde on terava otsaga relv; tark suudab seda eluaeg puusal hoida ja mitte kunagi teise inimese vastu käiku lasta. Ja kui tera viimaks talle endale ihhu kasvama hakkab, on valu juba harjunud asjaks saanud.
Muuseas on metafoor kui selline kõige rumalam viis millestki rääkida. Kõlab kaunilt, aga ei ütle midagi. Nagu luule.
Nagu muusika.

Tuul tuleb nagu sisemine puhastumine ja lennutab tuha mu sigareti otsas tuppa laiali. Kübemed lendavad päikesekiirtes nagu tolmuterad, kui ma olin väike ja koos emaga tuba koristasin. Pühkisin innukalt tolmu laudadelt ja riiulitelt, ise seda nägemata. Sest ma ei näinud selliseid asju. Siiamaani ei näe.
Aga ema ütles, et seal on tolm, ja ma järgisin õnnelikult tolmuvõtmise rituaali, sest mul polnud veel pähe tulnud selles kahelda. Lapsena usume me nii paljut küsimusteta. Et õige on teha nii, nagu tehakse.
Hiljem lähevad asjad segaseks.

Kas suured sõnad suus, risti hammaste vahel, ja tõde terana puusal on rohkem või vähem päris, rohkem või vähem elus, kui igapäevane trallallaa, prae ahju viskamine ja rongiga linna, teisega tagasi sebimine? Tere, oh, nii armas, ole siis vapper, nägemiseni...
Nii tehakse.

Võib olla, kui ma seisan, silmad joonitud ja huuled maalitud, rongiuksel just nagu filmis, ja ei näe kedagi enam kunagi kunagi kunagi, on see kuidagi rohkem päris, kui see, et ma vilksan 5 korda päevas ekraanile ning keegi ei näe lühikeste lausete vahelt mu musti silmi ega vaikusse valvatud tormi ne taga?

Maailm on täis neid tüüneid silmi, tormilisi vaikimisi ja lõikavaid sisemisi tõdesid.
Nii tehakse.

Esmaspäev, 18. juuni 2012

Hallo-hallo

Mu juustel on iseloom.
Kui ma neil kasvõi natukenegi niiskena lasen omaette olla ning teha, mida nad tahavad, võtavad nad kätte ja moodustavad ilma igasuguse minupoolse soovi ja abita soengu, millele ma panin nimeks "Helgi Sallo aastal 1965".
Tegelikult ei leidnud ma küll netist seda Helgi Sallo pilti, mis mul nime pannes silme ees oli, nii et illustratsiooniks tuleb üks õnnetu neiu, kelle nimegi ma ei tea. Igatahes oli ta pildi tegemise ajal 13 aastat vana.


Suhteliselt õudne juuksehoid.
Aga ma ei lõika neid tagumisi kohutavaid kõverusi ära ka. Põhimõtte pärast. Et näidata, kes on peremees ja kui ma tahan tagumisi juukseid pikemaks kasvatada, ei suuda nad mind ka Helgi Sallo soenguga piinates sellest otsusest taganema sundida!

Aa, ja et miks juba teist postitust järjest räägitakse siin bikiinidest, juustest ja muudest tibiteemadest?

Ma üldiselt ei tee praegu suurt midagi muud kui kirjutan. Juttu. Loodan, et tuleb hea, aga ei tea ju ette. Vahel tuleb saast ka. Parimatest kavatsusest ja hulgast armastusest hoolimata.
Ja sellest, kuidas ma kirjutan, ei saa ma teile ju rääkida. Tegelt keegi peale teise kirjutaja ei tahagi kirjutamise protsessist midagi kuulda. Isegi ma ise tunnen diafragmat krampuvat, kui paar kuud hiljem oma kirjutamisest rääkivaid postitusi loen, sest nad on piinlikud, maniakaalsed ja tobedad.
Nii et ma kirjutan siia kanalisse juustest, riietest ja teistest inimestest.

See on ka umbes kõik, millest ma kirjutamise kõrvale mõtlen. Lisaks üksikud mõtted ilmast, toidust, lastest, omaenda kehakumeruste täpsest joonest ja mõne puudutuse väest.

Laupäev, 16. juuni 2012

Suvealguse õnn

Lihtsalt, et mõnikord anonüümsele kellelegi hästi ka öelda.

Kui keegi mäletab seda postitust, siis: OO, KÕIK ON MUUTUNUD!

Käisin bikiine otsimas ja neid oli kohe esimeses poes palju valida. Kõiki, mis mulle peale vaadates meeldisid, oli minu suurust ja enamasti suurematki. Musti ei pidanud üldse vaatama, muid värve oli nii palju! Ning tagatipuks oli väljaminek umbes kaks korda väiksem, kui see, millega poodi minnes arvestasin. Juunikuus! Ilma allahindluseta!

Olen nüüd õnnelik ülaosaga bikiinide komplekti omanik. Saan päevitada sündsalt ja avalikus kohas. Ja aknaid pesta!
(Kui viimane lause jäi arusaamatuks, siis: kuna ma tavaliselt ei võta ette tegevusi, milles sisaldub ainult üks kasutegur, pesen ma aknaid ainult sooja päikeselise ilmaga ja napis rõivastuses. Et saaks korraga akna puhtaks ja ennast jumekamaks.)


Neljapäev, 14. juuni 2012

Kui pea ei jaga vol II

Minu võime oma elu huvitavaks teha üllatab vahel ennastki.
Näiteks oli tänaseks ette nähtud ühe õigel ajal analüüsimata jäänud artikli analüüsi suuline esitlus.
Vastu igasugust edasilükkamisloogikat tegin selle analüüsi juba eile hommikul ära, kell 4 oli asi valmis ja pikk vaba pärastlõuna ees. Avasin siis oma postkasti, koostasin endale kirja, panin kodus asjad ja lapsed kokku ja sõitsin teise linna ema juurde.
Kui mul see järelevastamine nagunii selles teises linnas oli, eks ole.
Tegin seal igasugu asju, kuni öösel kell 23.43 tekkis mul tahtmine suulise esitluse tarvis oma analüüs veel korra läbi lugeda.
Mis te arvate, kas ma olin artikli endale saatmata jätnud või jaa?
/peaga vastu lauda.

Niisiis ärkasin hommikul kell kuus ja sõitsin esimesse linna.
Kell kuus kakskümmend näeb rongis igasugu huvitavaid inimesi. Nt oli seal kaks verinoort neidu, kes nägid välja täpipealt nagu ühtaegu süütuks ja väsinuks grimeeritud teismelised prostituudid kaheksakümnendate Hollywoodi filmides. See, kes istus minu vastas, oli pealegi veel olulisel määral Demi Moore'i nägu ja sellise soenguga, nagu nimetet daam mõneski filmis kandnud on (pikad pruunid juuksed ja paks tukk).
Istun mina oma mõtetes ja äkki tuvastan, et Demi Moore'i nägu neiu räägib telefoniga ja nutab samal ajal. Pisarad muudkui jooksevad mööda tema kaamet väsinud nägu allapoole.
"Aga ta ei taha ju mind!" kurdab neiu. "Ma ei tea, mida ma tegema pean!"
Vaatan teda natuke aega, jälgin, kuidas kollase kunstküünega sõrmed pisaraid laiali nühivad, aga mõtlen siis, et sedasi passida on privaatsust rikkuv, ning süüvin hoopis parasjagu kaasas olevasse raamatusse "Tiiger! Tiiger!"
Uuesti neiu poole vaadates selgub, et talle on seltskond tekkinud. Koos temaga (ja tema kaaslannaga, kes korraks oma blondi pead pöörab, paljastades paksult mustaks värvitud silmaümbrused - tema meik on ilmselgelt vastupidavam kui sõbrannal) istub nüüd kaks meest. Häiriv on see, et üks neist tundub vähemalt minu eakaaslane olevat, teine võiks ehk vanuselt kuskile 25 kanti jääda. (Neiud on väga noored selgesti.) Vähem häiriv on see, et Demi näoga neiu enam ei nuta, vaid ütleb: "Ma ei taha sellel teemal rääkida, tõesti! Rääkige midagi muud ise!" ja naeratab kenasti.
Järgmise peatusevahe kõik neli vestlevad ja naeravad, ja siis on mul aeg väljuda.
Selgub, et aeg on väljuda ka neiudel.
"Ei, ma ei taha praegu peole. Ma lähen koju magama. Aga väga tore oli teiega rääkida. Aitäh, et tulite!"
Neiu on sotsiaalselt väga võimekas! mõtlen ma. Niimoodi kenasti ära öelda, et meestel jääb hea tunne ka! Osav!
Siis kuulen oma selja taga blondi sõbrannat küsimas: "...aga miks sa mind üles ei ajanud?"
"Ma lõin sind jalaga." Aa, et sotsiaalselt väga võimekas  või? "Mitu korda lõin. Sa ei ärganud."
"Ju mul oli siis väga vaja magada," märgib sõbranna mitte eriti kahetsevalt.
"Nojah," jätkab pruunide juustega neiu, "ja mis sa arvad, kas ma helistasin jälle Markusele ja Kasparile?"
Sõbranna laseb kuuldavale vaikse kaasaelava oige.
"No ma pidin neile helistama! Sina magasid ja ma olin üksi. Ja ma nutsin!"
***
Lisaks nägin rongis raamatut lugemas kena noormeest, kel oli kõrvas suur must sakiline hammasratas, kahte kapuutsiga isast isikut, kes magasid risti üle kolme istme, ja veidrat kaabu ja jalutuskepiga vanameest, kes kõiki (ka piletimüüjat) vaenulikult põrnitses, nagu rikuksid nad õhku või maailma kõlbelist palet.

Nojah, niisiis. Ärkasin kell kuus, sõitsin teise linna. Saatsin seal endale kirja KOOS ARTIKLIGA, mõtlesin, miks ma küll dropboxi kasutan ainult loominguliste kirjutisasjade jaoks, idikas siuke, ja sõitsin tagasi.
Raudteel oli remont, nii et liikusin asendusbussiga, mis peatus oluliselt valemas kohas, kui rong peatunuks, ja jäin kooli seetõttu üle poole tunni hiljaks.
Vabandada polnud ka mõtet, sest see, et mul sel ühel korral oli hilinemiseks hea põhjus, ei paranda kuidagi tõsiasja, et enamasti ma nagunii saabun kooli veerand kuni pool tundi pärast loengu algust ja õppejõul on see tõenäoliselt meeles.
Nii et näete - päev kohe varakult palju põnevamaks tehtud!

Kolmapäev, 13. juuni 2012

Aeg sündida, aeg surra...

Maapind on tasakesi jalgade alla tagasi kasvanud.
Enam ei ole iga päev tunne, et žongleerin keset merd ühel jalal pisikesel kivitükil seistes klaasikildudega.
See tähendab ühtlasi, et igasugused inimesed, tegevused ja suhtumised, mille kohta ma veel nädal aega tagasi tundsin, et ma ei taha neid - liiga rasked, liiga keerulised, liiga kurnavad - on korraga rehabiliteerumas. Meenub, miks need head tundusid ja mida ma sealt SAIN - kui mul veel oli piisavalt vaimset resurssi info enda jaoks ümber töötamiseks. Miks nad head olid.
Jätkuvalt on veidi segane, mis juhtus siis, kui seda ümbertöötlemise ressurssi enam ei olnud: v-o kadus ära enesepetmise jaks - aga v-o lihtsalt arusaamine ja mõistus.

Suhete meeldivuse taastumisega seoses püstitasin teooria, et rasketel aegadel on head hästi lihtsad, selgelt defineeritud suhted, kus võib täpselt oodata, mida üks Baggins ütleb, juba enne, kui ta seda ütleb. Põnevad, keerulised ja mitte nii vahetud suhted, mis töötamiseks vaimseid filtreid nõuavad, on kergete ja helgete aegade lõbu. Rasketel või halbadel aegadel tuleb neist ainult tüli ja õnnetust.

Pange nad sellistel puhkudel lihtsalt kõrvale.
Küll tuleb jälle ka nende aeg! Kui te neid ikka veel tahate siis.

Pühapäev, 10. juuni 2012

Hull aeg nõuab hulle meetmeid

Mulle tehti siuke koolilõpu-suvealguse kingitus, millist pole nagu... pole nagu pähegi tulnud tahta suisa.
See oli väga väga muljetavaldav ja ma olin vähemalt 15 minutit täiesti rabatud ja nautisin jupp aega üleni.
Ja siis hakkas öösel, poole ürituse ajal, pea valutama. Niimoodi valutama, et kui ma koledast painajast ärkasin, olin sekundiga püsti ja teel vannituppa kuuma duši alla, kusjuures tõusmise juures niutsusin kuuldavalt. Niimoodi valutama, et süda läks hoobilt pahaks ja tulid külmavärinad ja vannitoavalgus torkis nagu tera.
Tabletti ei olnud. Vietnami salvi ei olnud. Ja olukord oli selline, et kui jääda ootama, millal valu ise üle läheb, läheks hulk põnevat uudset kogemust raisku. Lisaks oli rõve-valus. Nii valus on mul ikka päris harva. Kord poole aasta jooksul vast. Halbadel aegadel kord kahe kuu jooksul.
Nojah.
Mulle jäi ainult üks kõlbulik rada.
Luule Viilmaa.
Ma ei armasta teda, ma ei usu teda, aga ta kaldub toimima. 5 minutit rahulikku aknast välja vaatamist, andestamist ja andekspalumist - ning magamajäämiseks vastuvõetav konditsioon oli olemas. Ärkasin uuesti ainult õrna tuikega vasakul pool lauba taga.

Ülejäänud üritus oli niisiis ka tore, kuigi ma olin endaga naaaatukene ettevaatlikum, kui muidu oleks olnud. Ja Luule Viilma oli kogu aeg meeles kaasas. Mis on üsna veider seltskonnatäiendus tegelikult.
  
Mõtlesin koju jõudnult, kui õudne tegelt see on, kui mingi päeva kaardile on hästi palju pandud ja siis on peavalu vms. Pealegi on pingepeavalu just selline üksus, mis täpselt tavatseb siis tulla, kui on mingi soorituspinge või pideva pinge järgne kergendus vm. erilised puhud.
Kui ei tohi pea valutada üldse, siis kindlasti valutab.

Aga isegi kui tablett on kodus, on Viilma alati olemas :P

Neljapäev, 7. juuni 2012

Mingit nutikat pealkirja ei tulnud seekord pähe

Akna peaks ära pesema.
Väljas on kõige pöörasemalt kollane taevas nii kaugele, kuhu pilk ulatub, aga pool efekti läheb ju kaotsi, kui vaadata seda läbi saja tuhande identifitseerimatu pleki, rasvase näpujälje ja äädikakärbsesita.
Plaan on, et kui kool saab läbi, teen ma selle ära. Siis teen ma üldse Kõike.

Esmalt muidugi magan 36 tundi. Ei võta laupäevaks ühtegi pidu, meeleavaldust või jenkatantsu-kutset vastu ning MAGAN. Vastu ööd olen nõus veidi ringi tatsama ja siis kavatsen jälle magama minna.
Mitte et mul kõik veel tehtud oleks. Üks arvestus päevas on väga näruselt aeglane tempo arvestades, et kooli on veel üks päev + 1 järeleksami päev, aga tulemused vaja saada 5-s aines.  Õnneks osades on tööd ära saadetud ja küsimus on ainult, kas õppejõud saadab tagasi ja palub "tähelepanu pöörata" neile ja neile pisikestele puudustele.

Üldse, mis värk sellega on, et korraga on kõigil õppejõududel väga vaja mulle A-d panna ja ma peaksin selle nimel ikka ekstra pingutama nende meelest? Mus nimelt A ei tekita erilist soovi pingutada, küll aga siiraste silmadega õppejõud, kes palub mul see saada. Sest mul hakkab neist hale ju! Kui nad juba minusse usuvad mingisugustel mulle arusaamatutel asjaoludel, ju ma siis pean neile midagi ka vastu pakkuma!

Oot, mul oli isegi mingi postitus selle kohta ju!

Misiganes.


Violent femmes teeb mu nii õnnelikuks =)

Taevas väljas läheb järjest pöörasemaks. Kollane on tõmbunud kokku ja läinud aprikoosioranžiks, jättes viirgude vahele teised, lillad ja sinised ja kahvaturohelised triibud.
On tunne, nagu oleks Ray Bradbury mulle päranduse jätnud (tegelikult ei jätnud ja õigesti tegi, sest mul ei ole õiget Bradbury-soolikat kunagi ilmnenud). Aga mingi uks mu sees, mis oli mitu nädalat kinni, on avanenud ja piitade vahelt paistab selline maailm, mida tõesti lootagi poleks osanud. Elus, iseenesesse põimunud ja paganama põnev.
Ma mõtlesin, et selle loo suurt plaani ja taustajõudude arusaamatuid motiive ei saagi kunagi paika, aga vist ikka saab.

Võib-olla aitas ka lihtsalt selle pildi nägemine.

Kolmapäev, 6. juuni 2012

Stopp-märk kahvatub

Mida väsinum inimene on, seda kehvemaks muutuvad tema pidurdusprotsessid.
Kui te juhtumisi olete kahe silma vahele jätnud kõik need 14 korda, kui ma sel teemal juba kurtnud olen, siis: ma olen viimasel ajal kogu aeg väsinud.
Ühe piduripuuduse-postituse olen juba kirjutanud ka, ent selgub, et praktika lõppemine ei päästnud mind. Ikka veel tuleb pidevalt igasuguseid pentsikuid ideid ja "huvitav mõte küll, aga parem oleks seda mitte teha" järelmõte saabub kohutavalt loiult. Lausa hirmutavalt loiult.
Kõikvõimalikke toredaid ideid tuleb see-eest kergesti ja kiirelt, teate. Suudelda kõrvalistuvat kursuseõde, rääkida õppejõule, mida ma arvan sellest, kuidas ta oma ainet annab, vahetada rongis rinnahoidjat, hakata valjusti kaasa laulma ilmselgelt ebakaines olekus isikuga, panna võrgupäevikusse üles postitusi, millest tuleks kindla peale jama, kutsuda külalisi, kuigi mind ennast pole nende võõrustamiseks koduski...
Lõbus, eks ole. Ja väga õudne.
Ma oletan, et enne, kui ma mingi suurema äka kokku jõuan keerata, lõppeb siiski selleks aastaks kool ära. Inimese jõuvarud on üüratud, kui ta ainult tahab neid rakendada.

Kui ta tahab piisavalt.

Laupäev, 2. juuni 2012

Tekstid ja kunst, raha ja kirg!

Mul on paberil ilmunud kaks pikemat ulmejuttu, luulekogu, lasteluuletus "Heas Lapses", kuu ja natuke rohkem aega uudiseid ajalehes "Post" ja paar artiklit-luuletust-nupukest mingites väljaannetes, mida ma isegi ei mäleta.
KesKus maksis suhteliselt kõige paremini, see on mul meeles: üks luuletus ja 500 raha aastal 2009.
Normaalne!

Ma panen sellesse, mida ma kirjutan, üldiselt kõik, mis panna on. See on minu eripära ja uhkuseallikas, et ma ei kirjuta (muidu kui plokki, onju, aga siis ma teen seda ka viieteist minuti kuni kolme tunniga, mitte kuudepikkuse ponnistusega :P) kunagi lihtsalt "enam-vähem" ega "nii tundub väga maitsekas" asju. Ega ka "haha, nüüd ma neile alles näitan!"-asju.
Ma lähen alati välja panga peale, maksimumi peale - verd, tatti, naeru, melodraamat, kõike seda loogiliselt läbi töötatuna, paksude värvidega maalituna ja alati, alati on eesmärkide hulgas ka see, et lugejal oleks huvitav. Võib-olla on mu lugu kohati labane või ülepakutud, liiga magus või liiga hapu, aga mitte kunagi liiga siivas, stiilne ja beež.
Mulle endale meeldivad mu tööd. Siiralt.  Nad ei ole kunagi päris need, mida ma alustades kavatsen, aga nad ei ole ka kunagi pettus, midagi, mida ma kirjutaksin lihtsalt seepärast, et midagi kirjutada.
Ja ma viimistelen neid nagu oleks mu ametlikuks usutunnistuseks "täiuse poole püüdle sina lõppemata!" Viimistlen kuude kaupa. Liialduseta. Mõnda asja olen aastaid viimistelnud. Kui ma näen raamatuna välja antud, esmapilgul päris hea potentsiaaliga teksti, mida tema autor ei ole viitsinud kirve, viili, nikerdamisnoa, peitli ja liivapaberiga üle käia ja mis on toores nagu juunilõpu õun, täidab mind üldjuhul sügav nördimus.
Kui ma loen sellisele tekstile kirjutatud positiivset arvustust, tõuseb mus mõru pahameel ja kadedus.
Aga kui selle teksti autor on vahepeal ära surnud ja arvustus räägib asjast kui eesti parimast filosoofilise romaani näitest, kaob kõik see eelnev ära ja ma istun lihtsalt nõutult diivanil ja mõtlen, et ma ikka mõtlen hoopis teistmoodi, kui Eesti kirjanik või kirjandusesõber mõtlema peaks vist.
Ma mõtlen nimelt, et kirjutama peaks haaravalt ja hästi, mitte ainult ühte head mõtet omama.
Sellest hoolimata ei ole mul kavatsust töötada teistmoodi kui seni. Ei ole ju mõtet teha asja, millesse ei usu.
 
Aeg-ajalt mõtlen ka, et ma kirjutan ju piisavalt hästi, et sellega võikski natuke rohkem raha teenida kui umbes kahe nädala toidu- ja transpordieelarve umbes neljakuulise pingelise töö eest. Siis mõtlen sellele, kuidas me hakkame juba kohale jõudma uude maailma, kus vahendajad kaovad ära ja kunstniku asi on viia oma looming otse lugejani, ja mul pole kirjutamise eest makstavas näljapajukis süüdistada kedagi peale iseenda. Ma mõtlen, noh, et guugelda nt Amanda Palmerit, eks ole! Tema puhul iseseisvus ju töötab!

Mul on ju tegelikult algus tehtud kah juba.

Näete, see võrgupäevik siin.
Iga päev klikib siia ümmarguselt 100 inimest (minu pettumuseks ei tundu küll eksisteerivat mitte mingit korrelatsiooni viimati kirjutatud postituse kvaliteedi ja külastajate arvu vahel, aga samas takkajärgilugemiste põhjal tõuseb osa paremast kraamist ikkagi esile. Kuigi mitte postitused eelmise aasta juulist + augusti kõige esimene, mis mu enda arust seda vääriksid. A mis seal ikka, maitse asi!), parematel päevadel 180, ja kuus käib siin ümmarguselt 1000 erinevat inimest.
Ütleme tagasihoidlikult, et kümme protsenti neist võiks ju nimetuda minu fännibaasiks.

Kui igaüks neist sajast inimesest ostaks mu järgmise loo mult nt 3 euro eest, teeniksin ma sellega 300 raha, mis on õigupoolest üle kahe korra rohkem, kui võiks loota teda "Täheajale" müües.
Pealegi, kui see on tõesti hea, v-o nad soovitavad seda ka sõpradele? Ja kui ma lisaksin mingi vinge boonuspaketi neile, kes maksavad rohkem, äkki saaks isegi keskmise kuupalga suuruse summa mingi kuust oluliselt pikema ajavahemiku järel kätte ka?

Tõsi, loo sellisesse formaati panemine, et ta oleks elektrooniliselt kena ja loetav, ideaalis loetav nagu korralik e-raamat ikka, nõuab osavat inimest (kes on õnneks end välja pakkunud juba), ponnistust ja eelnevaid ressursse.
Ning siis on veel see värk riigi ja maksudega. Kui ma midagi müün, ma pean vist selle pealt käibemaksu maksma? Kellele? Kuidas? Miks? Sellega tuleks ka tegeleda ja asjaajamine tõesti ei ole üks mu tugevaid külgi.
Asja kolmas külg on piraatlus, mille suhtes tuleks ka seisukoht võtta. Kuigi ma ei näe seda hetkel väga suure probleemina: usun, et kes saab kolm eurot maksta ja tahab mind lugeda, on valmis need kolm eurot ka maksma, ja kes tõesti ei saa, ent väga tahab, kuigi tal no ei ole neid kolme eurot kuskilt võtta, jumala pärast, sõber laenab (kopeerib) siis sulle, mis seal ikka. Ma ei lähe ometi kaebama :P
Võib-olla too vaene kunagi ostab oma variandi ikkagi ka, kui meeldib.

Miks kolm eurot?
Noh, alati võib soovija maksta ka rohkem, nö. fair trade e. autorile vääriline tasu! mõtte nimel. Kui asi nii kaugele läheb, ma mõtlen midagi ekstralahedat välja neile, kes maksavad rohkem.
Aga mulle meeldib, kui mu jutte loetakse. Kui ma hakkaks neid ise siin müüma 10 euroga, oleks mul vast kümme ostjat ehk, sest 10 euro eest saab pärast allahindluse kehtima hakkamist raamatupoest terve päris raamatu.
Vähem kui kolm küsida ei ole mõtet (juba pangaülekanne hakkab muidu võtma ebaproportsionaalselt suurt osa teose hinnast), rohkem nõuda oleks inimeste arvu, kes asja endale lubada saaksid ja tahaksid, alla viimine.

Kui päris aus olla, olen ma sellisele enesemüümise variandile juba tükk aega mõelnud. Et nii võiks. Asi seisab natuke tehnilise lahenduse taga, mille jaoks ma pean mingeid südamlikke sõpru ära kasutama, aga rohkem veel kahe muu asja taga:

Esiteks: kui juba niimoodi otse müüa, pean ma olema kuradi kindel, et see on hea asi, mida ma müün. Et see on mitte väärt kolme eurot (kammaan, kuus pakki piima kõige odavamast poest? nii palju ta kohe kindlasti väärt on!) vaid see on väärt olema minu nime all loomingulise tootena müügis. Et see parandaks (mitte ei kisuks maha) mu väikest, aga head renomeed, ja et ostja tunneks: whoa, ma ootasin, et ta kirjutab hea loo, kuid nii head poleks küll oodanud!
Sest ma ju tahan, et too ostja tuleks tagasi ja ostaks veel. Et ta kunagi aastal 2016 ostaks v-o isegi minu antoloogia. Võimalik, et koos autori topless-fotoga, sest nagu eelpoolmainitud Amanda Palmer on öelnud - ekstra-materjal lahedatele tellijatele sisaldab vähemalt kahte aktifotot, "because I know how to run a fucking business" (täpne tsitaat), ja ma ei näe mingit pattu professionaalidelt eeskuju võtmises.
Pealegi olen ma kogu aeg tahtnud põhjust võimalikult pentsikute aktifotode tegemiseks (ja rasedus ei ole hea põhjus) =P
Ja nii hea asja tegemine nõuab mitte ainult aega (aeg on väga piiratud ressurss hetkel) ning tööd vaid ka head toimetajat. See peaks olema inimene, kellele läheb korda, kes suudab teksti värske ausa pilguga vaadata ja anda vajadusel soovitusi. Kes jagaks mu perfektsionismi ja maitset, aga ei oleks mingi takkakiitja. Ja tagatipuks ma peaks teda ka austama ja usaldama. 
Kerge tahta, raske leida. Seda enam, et inimese töölevõtmine, nojah, ei tundu mulle hetkel olevat kõige realistlikum plaan. Ma elan isegi ära ainult tänu arvukatele toetustele erinevatelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt ja ainus põhjus, miks ma saan mõtiskleda mingi muu tehnilise lahenduse üle tekstimüügis kui wordi fail, on see, et üks võluv isik pakkus, et ta võib sellega tasuta tegeleda.

See on tõsine põhjus.

Teine põhjus on tobe.

Nimelt meeldib mulle hirmsasti kiita saada. Kui ma olen kangelaslikult mõne loo suutnud viimaks valmis kirjutada, tahan ma selle kohe kuskile saata ja kuulda vastukaja "Oo! Nii äge! Me väga tahame seda avaldada!" Mul ei ole piisavalt sisemist pidurit, et teda (lugu) kinni hoida ja hakata tasapisi ise müüma ja promoma ja lootma, et äkki inimesed ostavad ja siis ühel hetkel mõni kuskil kiidab ka.
Ma nii väga tahan kohe tagasisidet, professionaalset tagasisidet ja palju tagasisidet!
Mulle meeldib ka uue raamatu värske läikiv kaas ja hoopis teistmoodi vaatenurk, mis teksti raamatust lugedes tekib. Mulle meeldib paberraamat! Aga kirjastaja tagasiside meeldib isegi rohkem. See on kuidagi palju usutavam ja ehedam kui erinevate testlugejate vabalt väljendatud mõtted, sest kirjastaja paneb avaldamisele mineva loo taha ka oma renomee ning isegi natuke raha. Tema sõnadel on niisiis kaalu!
Mis siis, et ta on kindlasti avaldanud ka hulga jama, vahel koguni samas raamatus, kui mu oma materjal.
Ikkagi. Kirjastaja tagasiside "mul oleks au see lugu avaldada" tekitab eneseusku kvantiteetides, mida üldiselt tuleks hangida hulgikiitjatelt.
Ja mul on alati nii kiire. V-o 100 otseostvat fänni on järjekordsest antoloogia-avaldumisest tegelikult palju mõjusamad, tulusamad nii enesehinnangule, rahakotile kui renomeele, aga ma ei jaksa pärast oma armastatud loo valmimist kohe hirmsa asjaamistööga edasi rassida. See võtab ju siis veel terve väikese igaviku, enne kuni asi tagasiside-andjateni jõuab!
Nii et iga päev mõtlen ma: "Ah, mul pole selleks aega. Ma järgmisel korral, järgmise looga!"
Ja siis jälle "Järgmisel korral!"
Sest võib-olla ei ole mu pisike fännibaas üldse piisav veel? V-o ei ole veel aeg? V-o tuleks enne Fantaasia - ja et see oleks selge, siis Fantaasia on täiega sümpaatne! Lihtsalt nukker, et neil ei ole raha mind õiglaselt tasustada - ja tubli projektikirjutaja Eva abiga feimi koguda? Võib-olla polegi mul mingit alust arvata, et inimesed, kes tasuta mu plogi loevad, üldse tahaks mulle mu kirjutiste eest raha anda?

Teisalt, kui poleks inimesi, kes tahavad ilma rahata mu võrgupäevikut lugeda, poleks üldse mingit põhjust eeldada, et keegi iganes tahaks mulle raha anda, et minu kirjutatut lugeda - sest nad ei tee seda ju isegi mitte tasuta!

Ja võib-olla on õige aeg tegelikult juba käes ja kui ma oma loo ära lõpetan, kirjaoskajate testlugejate abiga vormi löön ning tuttavalt toimetajalt tekstiülevaatuse tellin, olekski maailma parim hetk ta maha müüa otse Teile (Sulle, sinule seal teisel pool!), mitte Fantaasiale?

Kas Teie, mu armas, Teie konkreetselt, ostaksite mult 3 euro eest 25 000 sõnalise elektroonilises vormis edastava loo, kui ma vannuksin, et see on hea ja õigupoolest hulga rohkem väärt? Väike tekstinäide tuleks ka ette. V-o isegi illustratsioon.
(Ma ei vannuks valet, ausõna =) Ma olen väga ausameelne inimene. Eriti kirjanduse osas, sest seda ma armastan.)

Palun vasta! =)

***
Video Amandast, kes oma otsemüüdava plaadi jaoks üle miljoni dollarraha kokku korjas. Ma muidugi nii kõrgelt ei hüppa, sest ma kirjutan eesti keeles ja meid, eestikeelseid, ongi ainult miljon, aga ta on väga inspireeriv naisterahvas: