esmaspäev, 1. august 2011

Areng: verstapostid

Jälle on nii palju öelda, et sõrmed takerduvad klahvidel. No et kuidas ma.... ja siis mis ma mõtlesin... ja mida avastasin. Ja kuidas niimoodi on, et... Ja siis ma nägin veel...
Jälle võtan ühe teema korraga, missugune otsus mõistab tõenäoliselt kõik ülejäänud mõtted aju tahanurka jääma ja vähemalt lähiajal mitte avalikule püünele jõudma.

Ning isegi selle teemaga siin teen ma natuke sobi ja kirjutan kokkuhoidlikumalt kui v-ö võiks, sest noh, mul on vaja ju päriskirjutamisega ka veel tegeleda täna! Aega aga on vaid piiratud hulgal!


Nii et asjast.

1994

Noor neiu istub trollibussis nr 2 ja sõidab Mustamäe suunas. Tal on seljas miski pikk puuvillane ja üpris kõrgele ulatuvate lõhikutega ürp. (Ok, kleit. Olgu-olgu, see oli kleit. Lausa dekolteega kleit.)
Juuksed on tal pikad, pruunid ja lahtiselt õlgadel ning silmis, mida ta veel värvida ei oska, on "ma-olen-parem-kui-teie"-pilk. (Muide, see pilk tegelikult sisaldab pigem mingit ma ei saa aru, kus ma olen, kes ma olen ja miks ma siin olen, aga parem on teeselda, et see kõik on selge ja klaar-sisu ja neiu ise ei tea üldsegi, et ta mõjub agressiivselt.)
Istub niisiis neiu trollibussis, mis on üpriski rahvast täis, ja märkab ühte nägusat noort meest. Mees on pikkade tumepruunide juuste, eksootiliselt kollaka jume ja lühikese kasvuga, ja kaheldamatult on tal kaunid näojooned.
Neiu, tõepoolest verinoor, jääb noormeest silmitsema. Noormees silmitseb vastu. Neiu ei mõtle, et see noormees ilmselt on temast tegelikult umbes 10 aastat vanem või midagi sinnakanti, leiab vaid, et sedasi üksisilmi vahtida on imelik.
Vaatab vahepeal kõrvale. Siis vaatab jälle noormeest.
Noormees vaatab kogu aeg teda.
Siis tuleb tütarlapse peatus. Ta tõuseb, et inimeste vahelt ukseni ja siis sealt välja pugeda. Märkab küll, et noormees trügib ka tema poole, aga ei tee sellest mingeid järeldusi enne, kui noormees on tema vahetus läheduses ja ilma mingi sissejuhatuseta talle käe otse jalge vahele lükkab ja sõrmitseb.
Neiu põrkab eemale, komistab valusasti vastu trolliuste vahele jäävat käetuge, kiljatab ja vangub käkaskaela kõnniteele.
Ta on 14 aastat vana ja nii ehmunud, et ei oska isegi vihastada.


1995

Tütarlaps, verinoor (pikad pruunid juuksed, sale piht, laiad puusad, väikesed rinnad, jämedavõitu pahkluud, mõned väikesed vinnid näos - ning seljas väga sügava dekolteega erkpunane kleit), on üksinda teatris.
Ta ei ole silmi värvinud, mis on suur õnn, sest tema oskus silmi värvida on tasemel, mis laseb tal silmapliiatsiga mäkerdatult olulisel määral inetum välja paista kui ilma selleta.

Neiu on mitte lihtsalt teatris vaid suveteatris. Ta on panustanud palju hoolt ja vaeva, et see sitaks kallis pilet oma ema käest välja lunida.
"Kolm musketäri" Linnateatri hoovis.
"Kolm musketäri" on üks tema lemmikraamatuid ja talle meeldivad KÕIK need näitlejad, kes ses tükis mängivad.
Oh, see pilet oli nii palavalt ihaldatud!
Esimese vaatuse lõpus puistavad miskid näitsikud kuninga ja tema õukonna üle roosidega. Võimalik, et teatrile anti kuskilt botaanikaaiast või roosivabrikust ülejääke, igatahes on tegu täiesti ehtsate roosidega, olgugi nad pisut närbunud.
Vaatuse lõpule järgnenud vaheajal antakse külastajatele hernesuppi. Tütarlaps seisab supisabas ja vaatab Rein Oja.
Ta on nagunii Rein Ojasse lapsest saati armunud olnud (nagu ka umbes 50 teise mehesse ja poissi). Aga selles etenduses on Rein Ojal pikkade punaste lokkidega parukas, rüüžidega särk ja MÕÕK. Sellega on põhimõtteliselt täidetud kõik kriteeriumid, mida neiu (kes on väga noor ja rumal, meenutan teile!) ideaalmehele omistab: pikad juuksed, mõõk ja pitsiline särk.
Ja pikad sihvakad jalad lisavõluna.
Nii et tütarlaps vaatab ja vaatab.
Rein Oja vaatab vastu. Naeratab natuke. Korjab siis maast ühe enam-vähem vormis roosi ja ulatab neiule.
"Ilu peab austama!" ütleb ta.
Neiu võtab roosi vastu ja vist isegi nuusutab seda. Kogu ülejänud etendus möödub nagu unes. Mingid pudukaupmehed, mingi süngel häälel moraliseeriv Athos...
Kodus paneb neiu peale Tõnu Tepandi vinüüli, kuulab seda ja nutab natuke.
Ja viskab siis roosi minema. See on nagunii esimesest värskuskategooriast välja jõudnud ning Rein Oja on abielus Reet Ojaga, sellest pole pääsu.


1997, külm kevadtalv

Neiu, jätkuvalt verinoor, aga õppinud silmi ja isegi huuli värvima, seisab bussipeatuses. Tema juuksed ei ole enam pikad ja pruunid. Nii palju kui neid eestpoolt näha on, on need luuvalged ja ulatuvad umbes lõuani. Kui inimesed näevad tema kuklapoolt, kalduvad nad jõllitama. Imelikud soengud ei ole veel nii levinud kui aastal 2011. Või 2007. Või isegi 2001.

Neiu nägu on hoolikalt meigitud ja pika musta mantli all on tal seljas laenatud kleit, sest ta läheb abiturientide 100 päeva ballile.
Ilma kaaslaseta, sest niimoodi see lihtsalt on.
Seisab siis neiu bussipeatuses, kui kuuleb korraga hüüdu. Õigupoolest mitut hüüdu. Ühe auto, mis aeglaselt bussipeatusest mööda, raudteeülesõidu poole veereb, esiaken on lahti keeratud ning sealt vahib välja miski poisterahvas. Vist neiule võõras poisterahvas.
Tema taga paistavad aknale pürgimas veel kolm samasugust, näod pärastlõunavalguses üsna hallikad. Ja nad kõik hüüavad talle midagi, aga neiu ei saa ühestki sõnast aru.
Hõikumine kõlab kuidagi entusiastlikult, igatahes. Soosivalt.
Neiu uurib niisiis autotsõitjaid tähelepanelikult ja ei tema ega nood sõitjad ei pane tähele, et ülesõidule langeb parasjagu ette tõkkepuu.
Auto nelja noormehega sõidab nende ees peatunud masinale tagant sisse. Aeglaselt, aga vääramatult. Kostab paras pauk ja kolin ja kohe ka omajagu kõva vandumist.
Mõistetavalt kaotavad need noormehed neiu vastu igasuguse huvi. Tuleb buss ja neiu sõidab nagunii minema ka.

Tol 100 päeva ballil ei kutsuta neiut ühelegi tantsule ja peale mõningast asjatut ootamist veedab tütarlaps aega mööda kooli kolmanda korruse koridori edasi-tagasi jalutades. Ta ei ole sealjuures ei eriti õnnetu ega eriti õnnelik. Asjade seesugune kulg pole talle üllatuseks.

Huvitava asjaoluna võiks märkida, et ta oli selleks ajaks (pärast "Desperado" nägemist) mõelnud mõnd aega igatsusega sellele, et ah, tahaks ka olla nii ilus, et minu pärast tehtaks liiklusõnnetus! Ja üritanud selle nimel välja näha nagu Salma Hayek. Üsna vähese eduga.
Kuni viimaks pettunult juuksed pika tukaga lühikeseks siiliks lõikas ja selle pika tuka valgeks blondeeris.

Aga kui see asi siis viimaks juhtus, ei pannud ta sündmust peaaegu üldse tähele. Ei olnud oh, vau, minu pärast sõitis ta praegu sellele teisele autole tagant sisse!-hetke.
Oli lihtsalt - kerge leebe hämmeldus.


1997 lõpp

Neiu, uskumatu, aga IKKA VEEL verinoor, on asunud ülikooli õppima. Ta on oma blondi tuka maha lõiganud ja nii tekkinud poisipea hennaga punaseks värvinud.

Üldainete loengutes näeb ta aeg-ajalt ühte ebamaiselt kaunist noormeest, kellele ta mõttes paneb hüüdnimeks Pontiac. Kuulsa ottavade pealiku, mitte automargi järgi.
No mis te ise arvate, mis edasi saab? =)
Neiu vaatab teda, tema vaatab neiut, viimaks teevad juttu...
Neil on kõva üheksapäevane suhte-moodi-asi, millele järgneb paar aastat äärmiselt destruktiivset "sõprust".

Vanemaks saades ütles naine (selleks ajaks ammu mitte enam neiu) tolle asja kohta niimoodi: "KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik = too Pontiac, kuigi üllas nimi muidugi sai mõttetult ära raisatud) hävitas mu elu."
Mõtles veel natuke aega ja lisas: "Ma muidugi olin ka selle peal väljas, et keegi mu elu hävitaks. Tegelikult oleks võinud hulleminigi minna."


2000

Neiu, enam mitte nii noor, juuksed jälle pikaks kasvatanud ja loomulikku karva pruuniks jätnud, sõidab rongis Tartust Tallinna poole. Ta on just käinud oma psühhiaatri juures ning üsna tujust ära, sest v-o ravimite tõttu, aga v-o ka lihtsalt õgimisest on ta enda kohta üsna korpulentne ja tunneb end (lisaks sellele, et tal on teise astme depressioon) kohutavalt inetuna.
(Üks mõni aeg tagasi vana olnud naine võiks selle kõige üle naerda, sest tema on pidevalt umbes samas kaalus, kui neiu tookord, ja tunneb end väga kaunina. Aga ta ei naera, sest nooruses on inimesel õigus loll olla. Vanast peast loll olla oleks oluliselt piinlikum.)

Neiu kuuleb, kuidas piletimüüja kurjustab mingite noortega seepärast, et nood oma jalgu valesti hoiavad, liiga kõvasti räägivad ja kindlasti ka prügi maha jätavad.
Ta naerab omaette. Paranoiline kuri piletimüüja on nii naljakas - ja pealegi hoidis tema oma jalgu täpselt samamoodi kui nood teised, aga kuna tema istub üksi, vaguralt vaikides, pikk seelik ja pikkade varrukatega pluus seljas ning raamat süles, ei tülita teda mitte keegi.
Neiu ei väsi imestamast selle üle, kui erinevalt inimesi koheldakse. Lähtuvalt ka nii väikestest asjadest nagu see, kas nad on üksi või kolmekesi, poisid või tüdrukud või mõlemad segamini...

Teiselt poolt vaguni vahekäiku püüab neiu pilku üks jalgrattakiivriga poiss, kes samuti naerab.
Varsti tuleb ta neiu juurde istuma ja juttu ajama.
Päris tore poiss on.

15 kuud hiljem sünnib neiul ja sel rattakiivriga poisil tütar.


2004

Neiut enam ei ole. On tüdruk lapsega, ula peal ja ullult eneseteadlik.

Tal on tekkinud põhimõtted. Üks põhimõtetest on, et peresid ei lõhuta.

Tüdruk lapsega on armunud. Tema ihaldusobjektil on naine ja nende noorem laps on alles päris beebi.
Kuna peresid ei lõhuta, ei vaata tüdruk seda meest, keda ta tahab.
Absoluutselt ei vaata. Kohe üldse üldse üldse ei vaata.
Ei vaata tema poole, ei pööra talle tähelepanu - vähemalt mitte grammigi rohkem ega grammigi vähem kui ta teiste sama seltskonna meeste suhtes üles näitab.
Ei mingeid pikki uurivaid pilke!

Kui 5 kuud hiljem ihaldusobjekti naine tolle maha jätab ja uue mehe juurde läheb, on tüdrukul hulk tegemist, et meest veenda: mina olen sinusse juba ammu armunud olnud! Ei, ma ei tee nalja! Ei, päriselt, ei valeta ka, ei, ei ole nali, ausõna!

Sest mees ütleb: seda on ju ometi näha, kui keegi on armunud!
Ja tüdruk lapsega ütleb, et ega ikka ei ole küll näha, kui näidata ei taheta.


2011 suvi

Naine, kahuses potisoengus juuste ja kahe ülestikku selga topitud kombineega, kõõlub Kirsimäel kiige serval. Ta on silmade värvimises päris osavaks muutunud ja tema pahkluud on palju kenamad kui 16 aastat tagasi, aga ta ei ole kohe kindlasti enam mingi neiu.

Mööda läheb miski kena meesolevus, pea tihedaid patse täis, ja naine jääb teda vaatama. Kuskil ajupõhjas on mingi põks, mis väidab, et see nägu oleks nagu kuidagi tuttav.
Mees vaatab vastu, sama pikalt.
Naise ajus keerlevad tillukesed kuldsed hammasrattad, närviühendused klõpsivad üksteise vastu, nii et sädemed lendavad, ja siis selgub nende töö tulemusena, et ah! see on mingi muusik! Naine on teda kunagi samal festivalil esinemas näinud.
Nii et ta pöörab pilgu ära.
Hetke pärast tuleb talle meelde, et mees oli igatahes päris kena ja vaatas teda pikalt.
Nii et ta pöörab pilgu varsti jälle mehe poole.
Mees, nagu selgub, on parasjagu lahkumas. Aga ta vaatab tagasi.
Nad vaatavad tubli kolm sekundit üksteisele otsa ja hakkavad siis mõlemad naerma.

Mees pöördub minema ja naine, ikka veel naerdes, ütleb oma noorest kaunist naisest kaaslasele: "Ah, nii hea on olla mina!"

Ja selle avastuse tegemiseni läks tal aega nii palju aastaid..!

10 kommentaari:

ritsik ütles ...

Ma peaks seda juttu oma 14aastasele tütrele lugeda andma :)

inwe ütles ...

see on nii nunnu ja õpetlik ja eluline. ja üldse mitte sentimentaalne. naljakas kuidas kogemused meid muudavad.

väga väga naine ütles ...

tegelikult ma väga hindan kommentaare postituste all mis on pikad nagu tee Tartusse ja nõks rohkem kirjanduse kui päeviku poole kaldu.

isegi kui need ei ole väga pikad kommentaarid, on hea teada, et keegi on lugenud ja talle on loetu midgai pakkunud.

Tänud!

idril ütles ...

Minu meelest on ka nii hea ja õpetlik lugemine. Tõepoolest!

Minni ütles ...

Väga mõnus lugemine :) Põnevus oli algusest peale üleval, ootasin juba, et mis järgmises eluetapis juhtunud on. Hea mõte niiviisi erinevate aastate juhtumeid kirja panna, kõigil sündmustel sama läbiv joon. Selle võiks tegelikult kusagil avaldada, mõnes ajakirjas näiteks. Lugedes tekkis miskipärast suur kaastunne ilusate tüdrukute vastu, no ei ole teil ikka kerge elu, ei ole :) Meenus ka üks lugu minevikust kui mul Rootsist piltilus teismeline sugulane külas oli ja temaga mööda Eestimaad sõitsime - no oli ikka kannatuste rada. Tal oli nimelt oma saleda keha kohta väga suur rinnapartii, sellele lisaks veel piltilus näolapp - sai linnas ringi liikudes nii palju hõiskeid ja tähelepanu, et esmakordselt elus mulle tundus, et mehed on metsikud loomad, kellel ila tilgub suunurgas niipea kui mõnd seksikat tüdrukut näevad ja mõistus kukub täiega püksi. Ilusa tüdrukuna ei ole kerge maailmas toime tulla,kuidas nad üldse vahet teevad niisama seksinäljas isendil ja mehel, keda võiks tõsiselt võtta?

Elo ütles ...

Võluv!

tindarien ütles ...

Ma mõtlesin kõike seda, mida eelmisedki, ja siis veel seda, et kui väikestest detailidest olenevad saatused. Aga kuna sa oled seda kõike kirja pannes nii osav olnud, siis ma tunnen end kommentaari kirjutamiseks õigupoolest liiga piiratuna.

Anonüümne ütles ...

Ilus!
Oskad kirjutada küll - järjest paremini.

Täheviga lauseosas (tean, et pöörad ise sellele tähelepanu): "... varrukatega pluus seljas ning raamat süles, et tülita teda mitte keegi."

"et" asemel peaks olema "ei" (võimalik, et paeks olema miski muu konstruktsioon - ise tead)

väga väga naine ütles ...

parandatud

CV ütles ...

Lummav.