Teisipäev, 29. aprill 2014

Mürts ja põnts

Mingi tase väsimust on see, kus ei saa enam magada hästi.
Tunne "kohe peab ärkama, kohe on jälle nii palju vaja teha!" ajab kogu aeg üles ja pea valutab lakkamatult.
Vahel vähem. Vahel rohkem.
Aga lakkamatult.

Kui ma juhtun tark olema parasjagu, ja kui vähegi mahti on, asun selles faasis puhkama. Mõistusliku otsusena, kuna tunde järgi peaks lihtsalt rohkem rabelema.
Õnneks pole mul parasjagu tuju loll olla.
Tegin eile kaks und päevas, kokku 11 tundi, mis siis, et tegelikult  tulnuks selle asemel nii palju muid asju teha.
Täna võtsin ka korraliku päevaune jagu aja maha. Mis siis, et asju oleks vaja teha kaunis pakiliselt lausa.

Nüüd loksub kontides roidumus ja väsimus, tahaks aina magada - ja see on edasiminek, tegelikult. Kui tahaks ainult magada, tähendab see, et väga väsinud enam ei ole.
Saab jälle keskenduda ning tegemata töödele mitte mõelda keskendumise vahepeal. Kurbus, kahetsus ja ebapiisavuse tunne tõmbusid tagasi nurga taha ning ei irvita mulle ahastavalt näkku nagu nukrate silmadega klouni mask.
Luuravad eemalt.
Mis on parem variant.

Ühelausega: "üleval"-periood sai otsa - kestis teine ikka päris kaua, ei saa nagu pahaks panna, et enam ei jaksanud - ja see teine üritab nüüd jõudu koguda.

Kukkumine tuli seekord hästi järsk ja muude väliste põhjusteta kui unevõlg.
Tegelikult pole kaevata millegi üle. Ise teen oma otsused. Täielik vabadus on teha neid ka nii, et ei rassi end surnuks.
Aga ikka on nõme olla.
Nagu oleksin heade kavatsustega suutlikku iseennast nüüd alt vedanud sellega, et olen kriitilistel hetkedel hoopis mingi tarretis, mis hästi ettevaatlikult peab oma tööaega doseerima, et naeratada jaksata.

Pühapäev, 27. aprill 2014

Järgmisel nädalal külla ei tule

Kolmandat nädalavahetust järjest linnast väljas üritustel, mis sööstavad nagu ammunooled päevast öösse sisse ning haaravad keeristormina kaasa suurema osa mu emotsioonidest ja mõtlemisaparatuurist. 
Iga kord tuleb üritusele jälle täistöönädal otsa. Ikka selline, kus on 5 päeva praktikat, püüdlused teha 1. mail saabuvaks tähtajaks ära üks töö, mille eest raha ka saaks (ja mis on mulle ühtlasi armas), kirjutada 2. mail saabuvaks tähtajaks valmis kursusetöö ning aeg-ajalt õhtuti ka sõpradel külas käia.
Lisaks on mul lapsed, korter, kass, hügieen ja vajadus treenida.
Seekord tundus pealegi hull-äge mõte minna üritusele 15 km jalgrattaga ja samamoodi tagasi ka tulla.

Ja ma arvan, et suren nüüd ära.
Natukeseks.

Nagu... õhtul oli mul peavalu (ilma alkoholita, mul oli juba hommikul selline naljakas olla, et juua ei julgenud üldse mitte midagi peale vee ja kohvi) ja ma ei leidnud kotist ibuprofeeni, kuigi olin raudselt hädaabikoti kokku pakkinud, toppides sinna lisaks valuvaigistile ka sidemeid, plaastreid ja aseptikumi.
Järeldasin loogiliselt, et kogu see ravivahendite kott jäi ilmselt koju maha, ja kerjasin endale võõrustajalt peavaluvastase tableti.
Mis isegi aitas.
Valu läks minema, kuigi alles jäid imelikud pearinglused, mõtteseisakud ja veidrad lainetavad tunded kehas, mida ma kuidagi selgitada ei osanud - kuni vaatasin kella ja see oli kuidagiviisi, täiesti arusaamatul kombel lausa, saanud 1:45.
Enne arvasin, et kell on umbes 22 või midagi sinna kanti.

Otsustasin hästi ruttu magama minna ning asusingi end ühte vaiksemasse ruumi horisontaali sättima. Ühtlasi leidsin mantlitaskust üles lehe ibuprofeeni ja kotist veel ühe purgi, mis koos hädaabikotiga oli pandud eraldi sahtlisse, et ma ta vajadusel ikka kohe ja kiiresti kätte saaksin.
Vaatasin oma lehte ibuprofeeni, teades täpselt, et seal on kaks tabletti ja ülejäänud leht on tühi. Mõtlesin vaadates, et nojah, nii imelik on olla ja magada saab napid 5-6 tundi, peaks vist võtma ühe tableti igaks juhuks sisse enne magamaminekut.
Mõeldud-tehtud.

Siis käisin pesemas ja kempsus ja sättisin voodiks kokku pandud toolidele magamiskoti valmis.
Mõtlesin väsinult, et nii imelik on olla ja magada saab napid 5-6 tundi, peaks võtma 400 mg ibukat igaks juhuks sisse enne magamaminekut. Aga seda tabletilehte kohe ei leidnud, niisiis võtsin hoopis hädaabikotist purgi ja valasin sealt kaks kahesajast hinge alla.

Võib-olla oleksin lehte võttes märganud, et olin sealt ühe juba ära söönud, aga ega ma kindel olla ei saa.
Sellest, et õhtul sai topeltannus võetud, sain igatahes aru alles hommikul, kui lehes oli alles üks tablett, aga mul olid meelest ainult purgist võetud kaks.
Pea kusjuures hakkas rattaga sõites ikkagi uuesti valutama. See magamatus + muljete üleküllus, see on päris karm kombinatsioon paraku.

Aga meeleolu on jätkuvalt suurepärane ja elu helge, tänan küsimast.

Neljapäev, 24. aprill 2014

On see õnn, peab taadilt küsima

Oh-ah.
Pean seda avalikku võrgupäevikut juba üle viie aasta ja ikka öeldakse mulle vahel selliseid asju:

imelik
olen praegu edukam kui iial varem
aga õnn tundub sama kaugel olevat kui enne

Mis on imeilusti öeldud, aga... Kas ma siis polegi suutnud maailma ära parandada?!
Kas kõik ei teagi veel, et välistest asjaoludest õnne otsida on sama mõttekas, kui püüda allikapilti lakkudes janu kustutada?! Korraks petab aju ära, aga edasi on sama halb ja veel halvem, sest janu muudkui kasvab, vett aga ei tule.
Igatsus olla õnnelik otsib aina uusi viise, kuidas ihaldatud tunnet leida, kuid...
Uus mööbel ei tee sind õnnelikumaks.
Puhkusereis ei tee sind õnnelikumaks.
Kaalukaotus ei tee sind õnnelikumaks.
Kallim ei tee sind õnnelikumaks.
Kolimine ei tee sind õnnelikumaks.
Need asjad lihtsalt ei käi nii.
Välised asjad võivad parandada mingeid aspekte su elust, aga kuni sa ei ole õppinud omaenda elus õnnelik olema, hakkavad sind peale nende lahenemist häirima lihtsalt teised aspektid ja kokkuvõtteks on suus ikka sama mädamaik. See pole see pole see pole see...

Õnn on võime nautida hetke.
Mitte et ka õnnelik inimene poleks vahel kurb. Mitte et vahel poleks ka kurbus õnnelik. Mitte et mina õnnest ja inimestest kõike teaksin - aga ometi on korraga kurb ja ilus vaadata inimesi, kes siiralt otsivad oma õnne edu, maja või teise inimese seest.
Kurb, sest nad aina leiavad ja kaotavad otsitavat, segaduses sellest, kuhu ja miks see õnn alati põgeneb.
Ilus, sest nad ikkagi otsivad. Neis on igatsust, püüdu ja lendu ja äärmiselt haaravaid teooriaid selle kohta, miks siis ikkagi elu ei ole selline, nagu ta peaks olema.

Oh, ja kes olen mina, et teisi elama õpetada?
Võib-olla mõne inimese õnn ongi otsimises?

***

Selle mõtiskluse kõrvalt ei saa kuidagi unustada, et see tunne, mis minul väliste ja sisemiste asjaolude kokkulangemisel praegu sees pulbitseb, on imeline.
Nii armunud, et või on külmkapis pehme. Õhk naeratab päeval ja öösel, taevas silitab juukseid, nahal pakitseb puudutusiha ja inimesed tahavad olla minu vastu head. Küllap seepärast, et mu sisemine kuumav rõõm kumab väljaspoole ka.
Küllap seepärast, et suur õnn kasvatab endale ümber väikesi poegõnnesid nagu maasikataimi.

Teisipäev, 22. aprill 2014

Kõikvõin

Kuna mul on elus kohutavalt palju värke, millega on tarvis tegeleda, aga piiratud kogus tahtejõudu, millega panna end tegelema, ehitasin endale sellise hästi lihtsa süsteemi nagu "iga päev midagi".

Mis tähendab, et iga päev tuleks teha midagi nõudepesust vähem igapäevast kodu korrashoiu jaoks, midagi treenivat oma keha jaoks, midagi tõhusat ja eesmärgipärast arvuti taga (iga päev kirjutada JA kursusetööd teha JA jutuvõistlusele saadetud jutte lugeda kõike kolme ma lihtsalt ei jõua), midagi seltskonna poolest meeldivat ja midagi laste heaks (viimane võib tähendada nii kassiküüneaukude nõelumist lemmiksärgis kui jäätiselõunat pargis).
Ja kui mõni päev kõike ei jõua, siis on olemas ka mingisugune nädalaplaan: kui see on täidetud, on ikkagi kõik väga hästi.

Säärane graafik aitab õudsalt hästi süütunde vastu "nii palju tähtsaid asju on tegemata ja mina siin teen ainult seda ühte asja korraga, oo kui kole!" Samuti ei ole erilist vastumeelsust mingit raskemat asja käsile võtta, kui nõue on teha seda ainult veidike. Kui asi hakkab lippama (ja üllatavalt sageli ikkagi hakkab), saab ju rohkem teha, aga kätte võttes võib alati mõelda, et ma siin niisama natukene nokitsen.
Ja nii ma muudkui teen asju.

Kogu selle kasuliku tegutsemisega, millega mu pikad päevad täidetud on, kogu selle toorelt päikselise ilmaga, kõige halastamatult sinise taeva ja maheda suvetuulega tükkis, kipub mul kaasa tulema selline tõhususe ja helgemeelsuse aste, mida ise omaenda tarkusest "kergelt maaniliseks" hindan.
Mis üldiselt on ju meeldiv tunne ja ma suudan nii palju sel moel.
Ainult et mingil hetkel järgneb sellele "üleval"-perioodile alati depressiivne langus.

Sõber soovitas lausa, et võiks selle eeldatava masenduse mingisse sobivasse aega planeerida ja ruttu läbi põdeda, et ta juhtumisi väga ebasobivale perioodile ei sattuks näiteks.

Reede, 18. aprill 2014

Moekuninganna

Silmitsen end vahetult enne väljaminekut peeglist.
"Ma näen veider välja."
Tuleb mu ema ja silmitseb samuti.
"Tõsi," vastab ta. "Näed tõesti.

***

Ma olen edev.
Ei hakka seda mitte eitamagi.
Edevuse tõttu on mul kalduvuseks panna selga ilusaid asju, mis minu seljas ka head välja näevad, mingis teatavas kooskõlas ilma, aastaaja ja sündmusega, milleks ma end riidesse panen. Tõsi, alati mul kõigile sobivuskriteeriumitele vastavaid esemeid käepärast ei ole ja osad asjad saavad seega kapist võetud "midagi paremat praegu pole" süsteemi järgi.
Samuti ei pööra ma alati väga palju tähelepanu sellele, et asi, mis mulle selga läheb, sobiks kokku teise asjaga, mis mul ka seljas on. Kui vastuolu osutub karjuvaks, vahetan välja, aga kui küsimuse all on pisiasjad nagu "õhuke suvine seelik ruuduliste villasukkpükste ja villase kostüümjaki vahel" siis see küll pole argument minna teist seelikut otsima.
Kuni pikkus ja värv sobib ning mingeid valesid kehaosi ei paljastu, seni läheb loosi.
Ja siis muidugi tuleb tõdeda, et üleriie ja jalatsid on miskid, mida mul on üldse üks-kaks ühe ilma varianti ja neid väga ei anna ülejäänud rõivastega vastavaks varieerida. Aga ma ei hakka ometi seepärast kogu aeg kandma ainult mingeid kingade ja mantliga sobivaid asju - ning niisiis õnnestuski mul seista peegli ees oma musta 19. sajandi lõpu noorohvitserimantli, pruunide praktiliste poolkõrgete kingade, lillade sukkade ja vaid poolt säärt katvate kergelt räbaldunud teksadega, käes roheline kott ja mustad kindad.

***

Silmitsen end niisiis enne väljaminekut peeglist. Värvitud silmad, turris juuksed, need naljakad pooletoobised teksad ja...
"Ma näen veider välja."
Tuleb mu ema ja silmitseb samuti.
"Tõsi," vastab ta. "Näed tõesti."
Mõtlik vaikus.
"Kas ma peaks need uued tviidist püksid panema hoopis?"
"Ei, need on kortsus. Tead... sa oled sellises vanuses ja näed nii hea välja, et sind vaadates võib tegelikult arvata, et nii peabki, nii kantaksegi."
Vaatan end uuesti peeglist.
Tõden, et emal võib õigus olla, ükskõik kui väga see jutt ka tavalise emaliku meelitusena kõlaks.

Läksin nagu olin.
Enesetunne maksimumilus.
Kes krt see üldse tahakski normaalne olla, kui saab olla mina?

Esmaspäev, 14. aprill 2014

Lõppematu ehk kevad, ikka veel kevad

Kell on üheksa ja päike loojub.
Loodus on nii külm ja näljane, värvitu ning paljas. Mõned sinised lilled kesk pleekinud heina, seda möödunud aasta koltunud mälestust, ei suuda minu südant küll kevade suhtes soojendada. Aga see valgus, mis kestab ja kestab ja kestab - see paneb uskuma, et midagi head on igas aastaajas.
Isegi kevades, mille vidistav vaim mulle oluliselt närvidele käib. Olen rohkem soojade värvide, valmivate viljade, lopsakuse ja raskete magusate lõhnade naine - aga see õhuke pikk õhtuvalgus, see võidab mu siiski enda poole.
Nii ilus.

Natuke samamoodi on ootamisega.

Sest ma tõesti ei ole mingi ootaja-naine. Kunagi iidsetel aegadel, kui olin veel hoopis teistsugune inimene, eeskätt lollim ja noorem, elasingi oodates. Oodates, et midagi juhtuks, mis mind mu nõmedast elust minema aitaks. Oodates kooli lõppu, et minna ülikooli, mis pidanuks olema elu parim aeg (ärge uskuge seda, mida räägitakse, uurige ise järele ja kujundage oma elu ise omaenda kauni tugeva käega!), oodates Arrrrrmastust (definitsioon: kahepoolse aktiivse huviga seksuaalsuhe, kus leiduks ka imetluse ja sõbralikkuse elemente, soovitatavalt vürtsitatud vajamisega. NB! Eelnev ei ühti mu praeguse armastusedefinitsiooniga!), oodates õiget kutsumust ja inspiratsiooni ja et keegi mu oivalisuse avastaks...
Miski oodatust ei saabunud ealeski ja see vähene sinnakanti-hubiseja, mis tuli, jõudis kohale katkise ning mitterahuldavana. Valusana.

Kuni ma lõpuks asjad oma kätesse võtsin ja ootamise asemel tegema hakkasin. Lõin. Kasvatasin. Otsustasin. Valisin.
Kui polnud ka saavutatav unelm, andsin vähemalt oma parima ning avastasin, et kui suruda, suruda kõigest jõust ja otsustada, et keha ja vaim ei tohi murduda -

on elu igatahes kaugelt põnevam kui lihtsalt oodates.

Niisiis ma tõesti ei pea ootamisest lugu.

Aga...
Istudes päikeseloojangul oma aknalaual, klapid peas ja silmad taevale naeratamas.
Kõõludes eelõhtuti skaibi ääres, teetass pooltühi ning kolm tööd korraga pooleli.
Vahetades sõnadesse pandud unenägusid, kerglusi, elulisi pisiasju - ning lõigates end vahel sama vahendiga neist kergetest igapävaebemetest läbi selle puuteni, kus on vastas päris inimene, nii elus, ehe ja ainulaadne, et kivi ja klaas mu sees lihtsalt murenevad igatsusest...

...mõistan ma ootamisegi võlusid veidi.
=)

Reede, 11. aprill 2014

Karge kevad

Kui süüa piisavalt külma jäätist, muutub suulagi tuimaks.
Tõmbad keelega üle hammaste taha ja kaardus kurgulae ette jääva ala ning tunned seal selliseid naljakaid kõvu laineid nagu tihke liivaga kaldaäärses merepõhjas, kus sa longid päikesepaistes ja tuules kahekümne kaheksandal juunil ning peaaegu kogu suvi on veel ees.
See nagu polekski sinu suulagi, vaid merepõhi ja mälestus lapsepõlvest, mil sa neid lainemustreid igal suvel uuesti avastasid ja augustis enam õigupoolest ei märganudki.
Natuke valus on niimoodi keelega tõmmates ka, nii nagu kunagi jalgadel oli. Nüüd... kas jalgadel on enam valus selle lainemustri peal?

Ei tule millegipärast meelde.
Olen ma selle lainetusega talla all ära harjunud, nii et tundub rohkem hea kui valus?
Või on mu jalad tuimemad kui toona?
Või ma lihtsalt tajungi ümbritsevat maailma vähem ja ainus tõeline koht maailmas on nüüdseks minu pea sisemus ja ainus tõeline inimene mina ise?
Inimesi on vaja näha, haista ja puudutada, et neid päriselt tunnetada. Aga mina puudutan päevad otsa inimesi, keda samas ei tunneta. Ei tohigi, ei saagi. Torgin nendesse nõelu, hoian käsi, silitan nahka haavade ümber... Ei tunneta. Võõrad.
Siis lähen koju ja kirjutan. Omad on ainult sõnad ekraanil, ei midagi muud.

Vahel on raske sõnugi tabada.
Mõnesid sõnu ütled ainult teatud isesorti inimestele. Isegi kui nad pole kõige lähedasemad. Aga just neil on sulle hea peegelväärtus, nad saavad aru.
Neile sõnastad halastamatult nagu klaasi lõigates. Puhtalt ja kirkalt.
Pärast on samasugune enesetunne. Puhas.
Ehe.
Mõnele täiesti isesorti inimesele, kuitahes võrratult olulisele, on aga raske tõelisi sõnu öelda. Kas see on õige lause, kas nii peaks, kas ma ei lõika sisse sinna, kust on ülemäära valus? Tõlgiks oma mõtted parem teise keelde, sellisesse, mis on vähem alasti, vähem toores ja vahetu.
Saab samuti kõik öeldud, mis tarvis.
...kuni ühel hetkel märkad, et räägidki kõigiga seda teist keelt, sest sedasi on ohutum, kergem ja lõbusam. Ainult tunded jäävad tuimaks ja mõtted poolde varde pidama. Pidevalt on pisike ja räpane tunne.
Kui su sõnad on kerge rämps, mis oled sa ise?

Siis otsid oma selgeid klaaskirkaid sõnu edasi ja õpid neid taas välja ütlema, sest parem alasti ja haavatav kui vatti mässitud elu.

Neljapäev, 10. aprill 2014

Siseneda ainult kutsumisel!

Selline silt on mul ukse peal.
Tundub, et midagi sellist on ajus ka. Kui sa oled sinna kutsutud, siis õnnestub siseneda sügavatesse kihtidesse, ent kui kutset pole...
***

Võtan mingit täiesti pisikest ja rutiinset sõrmetorkimis-verd ja korraga on täielik hämming.
Kus ma olen? Mida ma teen? Miks? Kes? Mis?
Mingi sõrm, mingi verepiisk, mille, ma sinna olen pigistanud just...

Kohe, kui mõtlema hakkasin, tuli muidugi meelde. Pilk haaras asjad, mille olin analüüsiks valmis pannud, valis välja vajaliku ja keha sai edasi tegutseda.
Aga see hetk, võõra inimese sõrm kinnastatud näppude vahel ja täielik segadus, miks see seal on või mis toimub või kas see on üldse minu elu? - see oli väga eredalt mõttetühi.
Kes ma olen? Kas see olengi päris mina või ma kukkusin kuidagi kogemata siia ellu, nõelad näppude vahel ja valvenaeratus huulil? 

Pärast tuli sama mees uuesti tagasi. Mingit uut sõrmevere-analüüsi saama. Ma vaatasin teda, aga ära ei tundnud. Imestasin isegi, et näe, keegi on pannud talle sõrmele täpselt samasuguse plaastri ja samamoodi, kui mina paneksin. Küsisin nime ja vat nimi tuli tõesti tuttav ette.
Aga ma ei taibanud ikka veel, et ta on minu juures veerand tundi varem käinud. Arvasin, et olen kellelegi teisele tema nime kirjutanud eksikombel.
Võtsin uue analüüsi ära, panin tulemuse kirja ja hakkasin otsima, et kes see eelmine siis oli, kes vale nime sai.
Ja alles siis, kui nägin, et enne oli teine analüüs ja nüüd on see analüüs, taipasin, et oli sama mees. Ma võinuks selle plaastri lahti harutada ja samast haavast pigistada, mitte inimesse uut auku teha.
Ent mu mälestus temast oli umbes 20 cm lühem, ilma vuntsideta ja näoga, mis võinuks kuuluda mõnele Gruusia patriarhile. Ta lihtsalt... ei jõudnud mulle kohale vast?

Ükspäev käis siin ühe pohmellis südamehaige juures kiirabi ning ühtlasi ka üks mu kursusevend, kes kiirabis töötab. Lippasin vaatama, mis nad teevad ja tagasi tulles selgitasin juhendajale, et noh, kursusevend ju, ikka vaja üle vaadata.
Juhendaja küsis mult, kes neist see minu kursusevend oli, ja ma ütlesin õige nime.
Siis parandasin valeks nimeks.
Siis lisasin vale perekonnanime.
Siis lisasin isikukirjelduse, võtsin vale eesnime ja lisasin sellele vale perekonnanime.
Siis sain õige eesnime ja perenime jälle kokku seoses sellega, et mu juhendaja tunneb teda ja ütles ette.

Me oleme ligi kolm aastat koos õppinud ja see kursusevend päris meeldib mulle. Et... ei jõudnud kohale?
Ah, ma ka ei tea ju.

***
Perearstikeskus pakkus mulle suveks osalise ajaga tööd. Võtsin vastu.

Pühapäev, 6. aprill 2014

Tuhk peas

See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.

***

Panin nädalavahetuseks kassi kogemata tuppa kinni. Meil on selline süsteem, et kui läheme ööseks ära, piirame kassi liikumise köögi, esiku ja vannitoaga, sest muidu ta kohati suurest nördimusest, et jäeti üksi koju, kuseb kas mulle või mõnele lapsele voodisse, ja see on ebameeldiv.
Aga seekord panin kööki kassi toidud ja joogid, tegin kempsus resideeruva liivakasti puhtaks ja sulgesin siis tubade ja esiku vahelise ukse nii, et kass jäi valele poole kõiki neid mugavusi.
Kui me tagasi jõudsime, et olnud keegi voodisse kusnud, kuigi seekord olnuks tal täielik õigus nördida. Vaibal (ega ka kuskil mujal) ei olnud junne. Lilled polnud ära söödud. Kõik oli korras.
Kass ütles kurvalt "näu" ja tahtis tervituspai rohkem, kui süüa ja juua ja kempsu. Nüüd külitab mul siin ekraani ees ja mul on sügav süütunne.

Ma ei ole millegagi ära teeninud nii head kassi.

Tegin täna koogi üritusele kaasa ja kuna ma jäin sellega viimasele hetkele, panin ahjule liiga suure kuumuse, nii et kook läks pealt  kõrbema, samas keskelt veidi toores püsides. Mind ja kooki võeti seepeale autoga kaasa, söödi ebakvaliteetne toit tänumeeles ära ja toodi mind koju ära ka autoga.
Täring veeres jutumängus nagu normaalsetel inimestel (enamasti ma kuivatan metsa ära, kui püüan puud kasvatada, ning raiun endale varbasse, kui üritan pesunööri katki lõigata jms) ning veel pareminigi.
Kõik mu emakodus olid mu peale sõbralikud ning lahked, kuigi ma jäin tulles hiljaks, läksin varem ära, oma lapsi sinna ette hoiatamata hoida jättes, ning kohapeal passisin arvutis, klapid peas, ja midagi kasulikku ei teinud.
Isegi kuri vanaema rõõmustas mu üle, kui teda haiglas vaatamas käisin, ja andis küpsise.

***

...ja nüüd on see tunne, et ma ei anna maailmale vastu nii palju, kui talt saan. See tunne, et kisuks endal kahetsusväljundina kasvõi ribadena nahka seljast ja annetaks neile, kel puudu. Tahaks hoida sul, lugupeetud lugeja, käest ja olla täiesti olemas, täiesti kohal ja mõttega just siin, selles hetkes, sinuga koos, pühendada absoluutset tähelepanu.
Ollagi see inimene, kes ma tahaksin olla. See, kes pühendub absoluutselt.
Mitte see teine, kel on kogu aeg kiire kuhugi mujale. Kui mitte kehas, siis mõttes ikka.

Aga mul ei ole selleks aega. Ega jõudu.
Ja nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus.

Neljapäev, 3. aprill 2014

I feel just like a local god when I'm with the girls

Oma veebilehitsejana kasutan ma tulirebast.

Naljakas tunnistada, aga sel on isegi mingi põhjus. Et jah, muidugi, see ongi kõikse peavoolulisem lehitseja ja kõik kasutavad seda. Aga minu jaoks on oluline ka, et ta on tagurpidi see film.
Teile võib teos tunduda vähehuvitav. IMdb pakutav info on veel vähem meelitav kui vikipeedia oma.
Aga minu jaoks oli see film kunagi püha.

Ma mäletan aega, kui ma olin 19. Nii ilus, nagu ma iial enne ega pärast pole olnud, ja nii omadega puntras-metsas-hädas-vesiliivas-hukas-mädas-käkras, nagu ma ka ei varem ega hiljem olnud pole. Ülikoolis ei käinud, olin ametlikult akadeemilisel puhkusel (omal soovil) ja jõlkusin kahe Vanemuise näitleja juures lapsehoidjana töötada, et midagiGI teha ja oma eksistentsi maa peal kuidagi õigustada.
Palk oli kohutav (neli krooni 50 senti tunnis), aga ma sain näitlejate külmkapist süüa, millist võimalust ma ka täie jõuga ära kasutasin e. ma vahel küll muretsesin, mida nad mõtlevad selle kohta, kui ma poole hiigelsuurest ühepajatoidust nahka panen või kõik piima ja jogurti ära joon, aga kuna ma muidu suht nälgisin ja nad ei kaevanud ka, sõin samamoodi edasi.
Laps oli neil nunnu ning pooleteisaastane, aga ega ma temast suuremat ei hoolinud. Hoidsin ta puhta, kuiva, mittekarjuva ja söönuna, ilusa ilmaga käisime õues jalutamas ja liivakastis, aga mingit innukat arendamist või suhtlemist küll ei toimunud. Talle meeldis duši all käia, aga tõtt-öelda käisin mina seal rohkem ise pesemas, kui ma last duši alla panin, kuna sel kevadel-suvel oli mu Annelinna korteris 6 nädalat järjest soe vesi ära.
Ja seal, lapse lõunaune ajal tema vanemate abieluvoodis telekat vaadates, ma nägingi seda filmi teist korda.
Esimesest korrast oli meeles kõriauguni kaasaelamist, aga toona ma nägin ainult poolt filmi ning pooled asjad jäid arusaamatuks.
Teine kord vaatasin otsast lõpuni ja mida kauem ma vaatasin, seda rohkem ripakile mu lõug vajus.

See oli armastus, millega ma suutsin identifitseeruda.
See oli maailm, millest ma aru sain.
Niimoodi ma tahtsin!

Teate, kui vähe on filme ja raamatuid nägusate suguküpsete tüdrukute tõsisest kaalukast sõprusest? Esimese hooga tulevad meelde see film ja raamat "Minu ja jumala vahel on kõik läbi". Teise hooga... ei tule ka midagi rohkemat.

Vanuses, kui kõik mu tähenduslikemad suhted inimestega, kes polnud mu ema ja vend, olid omavanuste noorte naistega, polnud mul võtta praktiliselt mitte mingit rollimudelit, kuidas ja kas niimoodi saab. Mida siis ikkagi tähendab armastada ja reeta oma parimat sõpra, kui te mõlemad olete natuke jaburad, väga ilusad noored kunstikalduvustega tšikid. Mida tähendab see, et su kõige kallimad ja tähendusrikkamad inimesed ongi su plikadepunt. Mida tähendab olla noor tüdruk ilma romantilise meessuhteta, olemata samas ka mingi usin pühendunud koolipriimus.
Mul polnud kusagilt õppida, pidin jooksu pealt leiutama, ja oi, ma tegin vigu.
Ja siis oli see film.

Mu armas Tumen, see, kellega meid jätkuvalt seovad kõige tihedamad sidemed, nägi ka seda filmi. Me arutasime, kes meie pundist on kes ja miks. Me armastasime seda filmi ühtmoodi, tuliselt ja üleni. Ja mis siis, et kohati ülepakkumine. Ja mis siis, et Hollywood ja mingid vägistavad noormehed ja... see on film tüdrukutest. Foxfire.
Isegi tulirebase logo on natuke sarane selle tätokaga, mille nad kõik seal filmis endale tegid. Märgiks, et mingil moel jäävad nad alatiseks seotuks.
Meie, tüdrukud, kes teevad koos asju. Hulle asju, lõbusaid asju, jaburaid asju, valesid asju, pretensioonikaid ja rumalaid, edevaid ja mõtetuid, ülepakutud ja täiega julgeid asju. Meie.

Kui tulid mehed, kes muutusid päriselt-päriselt tähtsateks, muutusid meie pundi suhted natuke ära. Mõned meist lendasid laiali sellise hooga, et ma pole neid iial enam näinudki. Kui mul tulid lapsed, muutusid asjad veel rohkem, me läksime järjest rohkem eri suundades laiali. Ja enam ma ei ela elu, kus mu kõige tähtsamad suhted on need naised - oh, keegi meist pole enam tüdruk. Ammu enam mitte.

Aga mingil moel ja mingis osas on nad ikkagi osa mu elu kõige olulisemast ajaloost
Nii et ma kasutan tulirebast oma veebilehitsejana selle aja ja nende inimeste mälestuseks. Kõigi valude ja haigetsaamiste ja tülli- ja lahkuminekute mälestuseks. Ei lähe Chrome'i peale üle, ei lähe!

Teisipäev, 1. aprill 2014

Keegi ei viitsi kuulata lugusid õnnelikest aegadest

Õues läks pimedaks ja hakkas lund sadama. Ka esimesel aprillil kell 12 päeval on ikkagi pime, kui lund sajab.
Päris äge, õigupoolest. Talv suudab tagasi vallutada juba kaotatuks peetud alu.

Oot, see oli Runnel, kes ütles:

Kõikidest jäävustest jäävaim on valu,
rõõm vahel ründab ta mõõtmatuid alu

?

Oli, jah, Runnel.
Mitte et mul nüüd midagi halvasti oleks (peale selle, et loomaliha läks hamba vahele ja sügeleb seal) või ma teda üldse ses osas tõsiselt võtaks, aga alati, kui kasutan sõna "alu", tuleb meelde.
Või ei, tegelikult on see ka halvasti, et ma tulin kingadega tööle! Need on kontsaga asjad ja mu jalad ei ole niisuguste imeloomadega harjunud, iga mu sammu ajal kõik ümbritsejad kuulevad: "Plaks-plaks-plaks-plaks! Mina! Mina tulen!" ning tagatipuks sadas täna ju LUND.
Nad on täiesti kohatud sellise ilmaga, lisaks sellele, et veidi ebamugavad ja hirmsasti lärmakad. Ma teen ju meelsasti end märgatavaks, kui ma tahan end märgatavaks teha, aga need plaksuvad kingakontsad ei anna mingit valikut.
Kui juba kingad jalas, kostan nagunii kaugele nagu orkester.

Aga üldiselt, üldiselt on nii, et kui ma teeksin seda meemi "100 päeva järjest õnnelikke hetki" siis ma oleksin tõsiselt hädas, milliseid hetki valida.
Kusjuures see ei ole mingi jooksva eluperioodi eripära. Mul ongi iga päev, isegi väga halbadel päevadel, kümneid õnnelikke hetki. Lihtsalt ma üldiselt ei vaevu neid kuhugi kirja panema. Õnnelikud hetked on ometigi normaalsus.

Täna nt üks väga rõõmus hetk oli, kui jõudsin ujulasse ja sealt, kuhu jalanõud jäetakse, vaatas vastu ainult paarkümmend paari kingi-tosse-saapaid. See tähendas, et basseinide, saunade ja treeningsaalide peale kokku on ainult paarkümmend inimest ja ma saan raudselt vaba raja, kus ujuda, ja tõenäoliselt ka üksi saunas lava peal selili vedeleda. Jai!
Siis oli rõõmus hetk, kui käisin postkontoris oma kaupa ära toomas ja teine, kui seda selga proovisin. Muidugi oli rõõmus hetk ujula duši all, sest kõige parem dušš oli vaba, ja siis täitsa palju häid hetki basseinis ujudes, ilusasi mõttesi mõeldes.
Praegu oli ilusate tunnete paraad õhtusöögiks vahukoort ja kohvi süües.
Vahukoort vahustades oli tegelt ka, see on nii äge pilt, kui mikserilabad hakkavad hiljutise vedeliku sisse vagusid jätma.
Ja siis oli hea, kui laps pani oma käe mulle pihku ja kõndisime käsikäes. Ning siis, kui mul hakkas kummitama "Map of Tasmania" ja ma seda tänaval poolkõva häälega laulsin. Mõtsin seejuures, et konstrueeriks endale ka mõne ägeda merkini paari stringide külge, mida ma muidu nagunii ei kanna. Õnnelik mõte.
Tegelikult oli tööl ka massiliselt toredaid hetki, nt toodi esimese aprilli puhul kooki, ja igaüks sai sellest kuuendiku, aga mul on päev toredusi nii täis, et kõik pole meeleski.
Iga päev on selline.

Vahepeal (alustasin postitust nii umbes kell 12, kui lund sadama hakkas, eks ole) on päike loojuma asunud ja taevasse fantastilise läikiva metsavahelise järvega maastikumaali teinud, kasutades eelkõige kollaseid, lillasid ja aprikoosioranže värvitoone. See on ka nii õnnelik.
Mu juuksed on puhtad. Sain kingiks mälupulga, kuhu just kõik oma fotod kopeerisin, juhuks kui kõvaketas täiega otsad annab. Nagu...

Elu on nii tore.
***
Lastel tundub ka tore olema.

Poeglaps räägib oma koolipäevast: Greta tegi mind täna enda orjaks. Ma pidin talle lilli korjama ja kahte tõukeratast korraga lükkama ja... Aga see ei olnud halb. See oli tegelikult päris tore.