Reede, 30. august 2013

Öine õndsus

Selline uni, mis oli üleni õnnelik. Voogavalt, viimse kui emotsiooninurgani õnnelik, rahulolev ja rahuldav.

Sisuks see, et mina ja mu ema oleme mõlemad miskipärast kohe-kohe suremas ja siis meile saabub siuke surmaeelne viimsete soovide täitja, kes annab meile 24 tundi elu veel koos ajas rändamise võime ja arulageda õnnega, mis tähendab, et me phmt suudame nende 24 tunni jooksul teha kõike, mida tahame.

Seal oli mingi asi ühe suure augu tekitamisega läbi majapõranda, otse maa sisse ja samas ka teise dimensiooni - kuigi ma tegelikult olen üsna segaduses, miks seda vaja oli.
Siis oli see, et uued kleidid. Täpselt sellise disainiga, nagu tahame, ja siis me vaatame üksteise kleite ja teeme neile selja taha mõttejõul parandusi, sest oma kleiti tagantpoolt hästi ei näe.
Mingi jõuk massimõrva peal väljas olevaid terroriste kuskil välismaa kaubamaja keldrites sai enda kannule meelitatud ja siis ülejäänud maja mitteohustavas kohas granaadiga õhku lastud (kusjuures ma leebelt mõtlesin endamisi, et küllap tuleb ka nende juurde see surmaeelne saadik ja tekitab neile maailma, kus neil 24 tundi KÕIK õnnestub ja seepärast pole vaja muretseda seepärast, et oh, vaesed terroristid, kogu elu nurjas nüüd - ei, kõik on lahe). See tunne, kuidas ma tõmban splindi ära ja viskan, sprindin ise külgkoridori mööda nurga taha...

Ja üldse, teadmine, et ma homme ju igal juhul suren ära, oli  nii vabastav ja õnnestav, nagu ma ei mäleta ka parimaid lendamis-, võlumis-, kangelasliku mõõgavõitluse- või seksiunenägusid olnud olevat.

Teisipäev, 27. august 2013

Kuidas rääkida tõtt nii, et seda usutaks?

Eelmisel nädalal tekkis skaibis moment, mil adusin, et mu tavaline seltskond ja üks teine seltskond ei ole päris ühesugused.
Põhjendasin mõningatele seal teises, et miks ma pole ära leppinud inimesega, kes on mulle küll ebasümpaatne, aga ma ei vihka teda. (Ma ei vihka kedagi.) Põhjenduseks oli "mul pole temast mingit kasu ja pole ka huvi talle kasulik olla".
Keegi kuskil mu sees isegi küsis vaikselt, et kuule, kas on tark niimoodi väljenduda inimeste ees, kes seniste vaatluste põhjal ei hakka vihastades mitte olukorda analüüsima, vaid sõimama, aga ma ei kuulanud teda. Mõtlesin küll hiljem talle teatud hämminguga tagasi; sellele osakesele minust, kes tegelikult ei olegi sotsiaalne idioot ja rõõmus lollpea  lõppematu lihtsameelse usuga, et kui mina midagi halba ei mõtle, ei arva ka teised, et ma midagi halba ütlesin.
Aga jooksvalt ma teda ei kuulanud ja siis mulle öeldi mõnesid asju. Mitte isegi agressiivselt, vaid nagu... pettunult. Läbi lillede pettunult, aga siiski pettunult. Et olengi siuke inimene, kes vaatab oma suhetes kasu ja isegi ei häbene seda tunnistada, oijah, oijah.
Mul oli umbes selline tunne, nagu oleksin pidulauas avalikult tatti söönud.

Täna lahkasin mõttes oma suhteid ja nende karedusi-siledusi erinevate inimestega. Lahkasin võtmetes "väärtuspunktid", "sotsiaalne kapital", "kulud" ja "saadavad hüved" (nt vaimne ja emotsionaalne nauding on ka suhtest saadavad hüved, onju).
Et oleks selge, miks ma seda lahkamist siin kirjeldan, siis: seepärast, et ma EI teinud seda võtmetes "armastus" ja "sõprus".
Ma vist ei oskagi nendes võtmetes väga midagi mõtestada ja tõdeda - peale selle, et "see vist on see". Et see vist on see, mida nad sõpruseks kutsuvad, kuigi päris kindel ma ju ei ole, sest raamatutes käivad need asjad ikka veits teistmoodi. Aga see hetk oli vist see, mis on armastus. (Muide, armastus defineeriti ära. Olen rahul.) Lahe!
Mul selle tüübiga, kellega ma ei viitsi ära leppida, sest ta on mulle kasutu, on vist see, mida nad vaenuks kutsuvad.
Aga ega ma päris kindel ei ole.

Õudselt raske on ühel ja samal ajal suhteid mõtestada (ilma mõistusliku analüüsita ma aga ei oska eriti üldse suhelda, nii et mõtestada on vaja) ja neid suuri kõlavaid sõnu ka reaalselt ja tunnetuslikult läbi teha.
Ikka on vaja endale suhete rägastikus tee tegemiseks appi võtta kaost korrastavad tööriistad "sotsiaalne kapital", "punktide saamine/kulutamine" ja "kasu".
Meeldimine, jaa, see on teistmoodi. Meeldimine on selline kõhutunde värk, et seda väga juppeks ei võta. Igatsus, kirg ja armumine on ka sama sorti loomad.
Aga kõiges muus, kogu tegutsemises, mida mingit laadi suhe nõuab, tuleb mu aju ja annab kehale korraldusi, kuidas olla normaalne partner selles ja selles suhtes, anda nii, et mind hinnataks, ja välja arvestada, et minu saadav kokkuvõtteks teisele liiga kalliks ei läheks jms.
Ega ma alati õigesti ei arvesta, aga vähemalt mingit arvestust ikkagi pean.
Ma ei saa teisiti, see on ühtaegu automaatne ja samas ellujäämiseks hädavajalik. Umbes nagu hingamine. Ei oska neid asju isevoolu hoolde jätta, kogu aeg kalkulaator töötab. Headel aegadel kostab sealt rõõmsat vurinat teemal "side tugevneb, punktid kogunevad mõlemale poolele ja pole isegi vaja pingutada, oh milline mõnu". Kiiretel, aga siiski meeldivatel perioodidel lüüakse kokku "kaks korda järjest oled juba kokkusaamisest ära öelnud/olnud armetu kalanäoline selts, kes räägib ainult ilmast/söönud-sõitnud-vedelenud teiste kulul, kui sa nüüd ka võtmise asemel andma ei hakka, siis su sotsiaalne level tema/nende juures langeb!" Ja halbadel aegadel käib tõsine arvestus "kui palju ma võin veel aega ja tähelepanu võlgu võtta, ilma et side päris ära kaoks? Kas seda annab äkki šokolaadikoogiga natuke kompenseerida?"

Ainsa tõsisema lohutusena selle pideva "ma olen pettur, kes teeskleb suhtlemist"-tunde juures tuleb arvesse, et mu tavalistes seltskondades on umbes minu sorti analüüsijaid pealtnäha kuskil 70-80%, ja siirad loomulikud tundeinimesed, kes teevad, mis pähe tuleb (seejuures enamasti õigesti), on hoopis ise kasin vähemus.
Enamasti me kõik mõtlemegi sellele teadlikult, et kuidas jätta teisele arusaadav teade oma sümpaatiast tema vastu, kuidas olla siiras nii, et see ka siirana mõjuks, kuidas lohutada lohutavalt, seejuures võltsilt käitumata jne.

Õpime eheduse väljendamist, sest ehedalt ehe olla iseenesest ja pingutuseta ei oska.

Kõik meist ei ole mingid autistid või muidu veidrikud seejuures, üldsegi mitte - kuigi kõik need analüüsijad siiski on ühes suhtes sarnased: nad on üle keskmise intelligentsi ja tähelepanuvõimega.
Võib-olla ongi nii, et kui juba oskad oma käitumist ja siseelu ratsionaalselt jälgida, kaotadki automaatselt võime seda kõike puhtalt ja filtrivabalt tajuda?
Ja pead hiljem eraldi õppima, kuidas rääkida tõtt nii, et seda usutaks.
See on muuseas väga raske - palju raskem, kui valetada nii, et sind usutaks tõtt rääkivat.
Sest kui sa teadlikult püüad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe, nii, et seda usutaks ka tõde olevat, on sul samas sees tunne, et sa petad selle šõuga iseend, on väga piinlik ja kogu kehakeel tahaks öelda "ma olen pettur, ebausaldusväärne ja molkus!"


Reede, 23. august 2013

Ilus elu

Roheliste juustega tüdruk Säästumarketi nurgal mulle: "Muidu, ma leidsin su luulekogu oma psühholoogi riiulist ükspäev, ja siis me rääkisime temaga sellest. Ta ütles, et see aitas ta üle väga raskest ajast."

Mõtlesin kunagi, et kui inimesed minuga ei räägi, siis seepärast, et ma pole piisavalt oluline või siis et ma ei meeldi neile.
Nüüd tajun ise, kuidas on raske mõne inimesega rääkima hakata, sest ma pean tast ja meie omavahelisest suhtest niivõrd lugu, et ei taha pärast pikka pausi mingi ibaga juttu alustada. Kui pole intensiivse lõhnaga kibuvitsa, tõsiselt mõeldud kallistust või väga head anekdootigi jagada, mis ma seal siis ikka?
Parem armastan kaugelt.

T: ja mina tahan edevust rahuldada ja 10 korda kuulsamaks saada
M: edevust sul on, jah, pisut
T: oi, ära sa märgi =)

Aga rõõmsa iroonilisuse maski all mõtleb: kuram, kust ta aru sai, et ma edev olen? Kas see paistab tõesti välja nii, et kõik aru saavad? Päriselt saavad?

Vahel on selline tunne, et suudan kasvatada peopesadest lilli ja huultele sammalt. Suudan juustega haarata ja silmadega kutsuda. Suudan kõndida kuuvalgusel ning veepeegeldusel, sõnuda tuulde ja pilvedesse ja kanda ööd nagu mantlit, ning see meeletu jõud, mis pulbitseb sõrmeotstes ja veresoontes, kannab mind edasi nagu tiivad.
Vahel kirjutan ma 3000 sõna päevas ka.

Roheliste juustega tüdruk Säästumarketi nurga juures: Aga kas inimesed tunnevad sind tänaval ära ka?
- AH??


Ja siis on need hetked, kus on inimene ja olen mina. Ja ma tean, et tal on teema, oluline teema ja ma saan aru ka, et see on oluline, et ma seda jagaksin. Temaga. Kusjuures sõnad on ju ometi minu element! Kui ma nüüd suudaksin seletada lühidalt, täpselt ja selgelt ära selle mõtte, mis mind haaras, siis tema naudiks ja mina naudiks tema naudingut ja meil oleks sidususe tunne ja sama hea, kui käest hoides - aga ...
Ma puterdan ja puterdan ja olen pooletunnise ponnistuse tulemusena võimeline trükkima ainult teate, et pole võimeline mõtet kirja panema, sry.
Ja siis põrnitsen ekraani tundega, et mu pea sees on kamakas tahkuvat kipsi ja ei midagi muud.

Kergelt joomane mees rongist väljumisel mulle: "Kuulge... ma tahtsin öelda, et te olete tubli naine. Jah. Pidage vastu!"

Vaatasin läbi fiidli murca videot, ja hakkasin peaaegu nutma.
Sest nii liigutav ja habras oli vaadata mingit elu moodi asja sedasi kiiresti ja muusika saatel, ainult ilusad asjad sees. Sest sama ilus on ju minu elu ka, issand, vähemalt sama ilus!

Laupäev, 17. august 2013

Elu on võitlus

Jäin natuke haigeks ja maailm läks kohe pahaks.
Lõbud läksid kokku ja moondusid kohustusteks, silmad hakkasid sügelema ja tatti jooksma, süda sulas sumbunud kämbuks ja vaimustuse vahukoorest sai hapu võitaoline kamakas ebamäärase valkja vedeliku loigus.

Kohe tahtsin otsida ja leida vigu teistes inimestes enda ümber, kes mu halvas enesetundes raudselt süüdi on. Nähvasin lastele kordamööda ja korraga, kuulutasin leevikese suhtes välja algatamisstreigi (kui tahab mind näha, tehku ise midagi selle heaks - isegi kui ta on ebamäärast huvi ilmutanud, ma ei tee sellest konkreetseid plaane, vaid ootan tema omi) ning sõin siis õhtu otsa isetehtud vahvleid, kuni suu seestpoolt katki läks, ja siis veel mingit värki, mis koosnes vist eelkõige singirasvast.
Ei läinud tuju paremaks.

***

Vaatasin ükspäev Tütarlapse isa soovitusel Stephen Fry bipolaarsusest rääkivat dokki.
See naine doki teises osas, kes pidas tujupäevikut ja kelle lapsed leidsid, et tal on haiguse näol lihtsalt eriline anne, oli mu lemmik ja mu meelest nii peakski olema.
S.t. see võimekuste puhang, mis tuleb "üleval", sellest võinuks kogu filmis rohkem juttu olla. Mitte ainult sellest, milline kole oht on depressiivsel ajal endale ots peale teha ja kui palju raha kipub maanilisel perioodil kuluma. Olgem ausad - alasti depressioon on ikkagi palju igavam ja eeskätt hulga vähem produktiivne kui maaniaga vahelduv versioon, ja oma bipolaarsuse armastamine on vahel täiesti põhjendatud.
Stephen Fry küll mõtiskleb, et vbla ta poleks saavutanud oma edu ilma oma tõveta - aga ei järgne mingit pikemat analüüsi bipolaarsuse ülejäänud elanikkonnast kõrgema esindatuse kohta  loovinimeste seas nt. Võinuks ju.
Sest nii on, et kui su keha on kõigega hullult rahul, mis ette tuleb, tahab ta ka palju rohkem rassida. Töised, pingutuserikkad perioodid pikendavad ja intensiivistavad "üleval"-olekut omakorda, ja niimoodi õnnestub kohati olla reaalne töönarkomaan sõna otseses, mitte ülekantud tähenduses.
S.t. sa oledki konkreetselt pilves töötamisest. Elu on sitaks lahe, sest saab tööd teha ja suuta võimatut, ning sa püüad seda üha enam.
Nojah, muidugi tuleb siis ka litakas ja kukkumine - aga teadmine, et kord saab üles tagasi, aitab vast selle ajal mitte täiesti maas roomata.
Mul vähemalt aitab. Sest minu üles-alla ei ole nii intensiivsed. Tõsi, ma ei ole ka päriselt haige, lihtsalt imelik. Nii et tegelt ma ei tohiks sõna võttagi, aga kui mul on siuke tunne nagu täna, aitab meenutamine, et "üleval" on ka olemas ja tulemas, siiski.

Kuna tuju on nii paha, ajasin kaenla alt ja jalgadelt karvad maha.
Mitte et see konkreetselt kuidagi aitaks või mul oleks mingit tuju homme võrgutavaid sukki kanda, aga see annab mulle võimaluse seda muretult teha, kui tahtmine peaks olema, ja võimaluste avardumine on tore.
Samal põhjusel on alati tore omada kaardil natukest varuraha, kodus suitsupakki, šokolaadi, mune ja võid, mitut paari kingi (oot, millal mul viimati oli mitu paari kingi? ok, aga mul oli üksvahe kaks paari saapaid vähemalt!), mitut erinevat puhast aluspüksipaari ja tosinat paari sukki ja sukkpükse. Valikuvõimalus.

Inimesed, kel on natuke rohkem raha, unustavad nii sageli ära, mis on see, mis teeb ots-otsaga vaevu kokkutulemise nii jubedaks. Ajalehed ikka kohati soovitavad teha endale eelarve ja sellest kinni pidada, teha nädalamenüü ja sellest kinni pidada, aga tundub, et nad kas pole seda ise kunagi proovinud - või on mingid väga isemoodi inimesed, kel pole emotsioone ega tujusid ja kes koosnevadki ainult märkmikust.
See tunne, kui sind valdab meeletu, kõikevõitev iha mingi asja järgi, võibki vist tekkida ainult inimesel, kes ei tohiks kuidagiviisi seda asja saada.

Mu oma kogemused ütlevad - ja kui ma räägin inimestega, on neil samamoodi - et kõige ebamõistlikumalt käitub inimene rahaga siis, kui tal seda jupp aega (peaaegu) üldse pole ja siis viimaks natuke tuleb.
Sa oled sellest, et mitte midagi ei saa, nii ära vaevatud, et võimalus midagi saada lööb nagu laine üle pea.

Üks kolme lapse üksikema, keda ma oma eelmises Depressiivses Väikelinnas tundsin, elas phmt ainult lastetoetusest. Mis tähendas, et kui see viimaks laekus, läks ta joonelt kaltsukasse ja ostis kokku riideid mitte ainult endale, vaid ka tuttavatele kinkimiseks. Läks säästukasse munade ja hakkliha ja kartulite järgi, aga ostis lastele ühtlasi ka jäätist ja endale kohvi, ning kulutas ühe päevaga ära peaaegu poole rahast - mis siis, et ta teadis, et ülejäänuga ei tule välja.
Häda oli selles, et ta ju nagunii ei tulnud välja. Nii ehk nii, mõistlikult või jaburalt käitudes, sitt aeg, mil jälle midagi ei saa, oli nagunii tulemas. Aga tal oli valida, kas tal on see üks hetk, mil ta saab, mida ihkab - või elab ta lakkamatult selle mittesaamise pinge all. Ning see kogu aeg pingul olemine, teadmine, et midagi ei saa, millekski ei jätku, miski pole võimalik - see väsitab vaimselt õudselt ära.

Nõnda et siis, kui tegelikult ikkagi ei tohiks, aga vähemalt kuidagi saab end lõdvemaks lasta - siis lastakse ikka totaalselt. Nii ebamõistlikke suuri oste nagu krooniliselt rahatu inimene tegema kipub, ei tee ükski normaalne enam-vähem regulaarselt enam-vähem normaalselt finantseeritud isik. Ja ega nood enam-vähem normaalsed ei saa siis aru ka, et mis värk on ja miks see oma väitel rahatu isik nii lollakalt kulutab siis ometi.
Ongi raske saada, kui sul endal puudub vastav kogemus! Vajadus pidevate väikeste valikuvõimaluste järgi on terve mõistuse ja mõistlike valikute tegemise võime säilimise jaoks kohutavalt oluline!

...nojah, ja nii ma ajasingi karvad jälle maha.
Mitte seepärast, et need mu arust oleks koledad olnud, aga mul tuli väsimus peale sellest, et pole valikut, kas olla karvasena nähtud või ei.

Neljapäev, 15. august 2013

Kuningate tagasitulek

Vaatsin, et "Kuningate tagasituleku" kohta (mille algne ja v-o õigem pealkiri oli "See kuradima viimane eksp") ei olegi mul siin miskipärast veel arvustuste loetlemise posti.
Nii et siin ta on.

Loterii  arvustus on küllaltki neutraalne ja kirjeldav
BAAS - väga huvitav läbilõige seisukohtadest.
Rokk'nRopp kiitis, mis mulle muidugi meeldis =)

Päevaleht avaldas katkendi.

Üldiselt sai see jutt kõvasti pikema ja seega vähem viimistletuna kui  mu senised tööd neist kõvasti rohkem karmi kriitikat, leebeid-tõsiseid soovitusi, kuidas teha edaspidi paremini, ja isegi enam-vähem positiivsed hinnangud tulid üldiselt kommentaariga "AGA...".
Kriitilisi arvamusi tuli piisavalt, et ma läheksin ka pärast avaldamist faili juurde tagasi ja muudaksin seda (üldiselt ma nii ei tee).
Neid sai ka piisavalt selleks, et vahepeal juba alustatud järjelugu seisaks jätkuvalt kaugusel 15 lk ja ei edeneks üldse.

Samas sai jutt Stalkerite hääletusel 58 punkti, 3 punkti vähem, kui võidulugu ja 19 punkti rohkem kui kolmanda koha lugu.
Seega vbla siiski ei ole nii, et kellelegi ei meeldinud ja viisakusest minu malbe isiku vastu öeldi seda välja läbi lillede.

Esmaspäev, 12. august 2013

Tšikk oli vihane, lihased-lihased...

Olen hiromant.
Ma teadsin ette, kuidas see läheb!

Või noh, mitte päriselt.
Kui olin neli päeva vaikselt ja mediteerivalt koristanud (mu lemmikviis koristamiseks on see, kus mul pole eesmärki midagi suurt korda saada ja kiire ka ei ole - lihtsalt nokitsen vaikselt iga maitseainepurki kogunenud rokaplekkidest puhtaks nühkida ja puhtale riiulile tagasi laduda), rannas jõlkunud, raamatuid lugenud, süüa ostnud ning neljapäeval ja reedel hoolikalt igasugust füüsilist koormust vältinud (sest peab ju olema puhanud!), olin laupäevaks üsna äksi täis ja elevil.
Ronisin hommikul kaalule, tuvastasin näidu 67 kilogrammi ja mõtlesin, et see on vist millekski oluline info, ükskõik, kuidas testi tegemine siis ka täna läheb. Korraks käis läbi pea idee, et vast pidanuksin end kaaluma ka tunnistajate silme all, aga see tundus juba liiga pentsik ja nüüd te peate lihtsalt mind uskuma, kui ma ütlen, et nii oli.

Ühte oma kolmest küllaoodatavast olin enne isegi näinud (aga mitte eriti rääkinud), teised jäid salapärasteks ja põnevateks ning ma tegin neile rahulikult ja malbelt süüa, riivides kurki ja hakkides küüslauku, sinepimarinaadis liha ahjus fooliumi all vaikselt kuumaplõksumas, ning mul oli kõik kontrolli all.
Välja arvatud see, et ma ikka veel ei teadnud, kui suur on see staadion, kuhu ma jooksma plaanisin minna. 300 või 400 m? Oli ju olnud plaanis minna ja asi üle vaadata, aga polnud õieti ei mahti ega viitsimist, ei tundunud see küsimus nii pakiline ka (internetis on ju kindlasti kirjas!) ja nii ta jäi.

Nojah, ja siis veel see väike mure, et ma polnud kordagi ära teinud 74 kõhulihast õigesti. Väike osa minust lootis mingile ootamatule imele ja ülejäänul oli ükskama, sest kui toit on hea, siis ei hakata ka mu kõhulihaste üle kaebama, ja mul oli adrenaliin sotsiaalse suhtluste teemadel juba nii üleval, et kehaliste harjutuste üle muretsemiseks ei jäänud enam suurt midagi üle.

Kui siis veidi häbeliku olekuga neiu Koidula kohale saabus ja oma läpaka lahti tegi, hakkasingi mina juba innukalt sooja tegema - sest kätekõverdused tulevad ometi palju paremini välja soojade lihastega ja tõtt-öelda ei meeldi mulle suurema publiku silme all väga kätega vehkida.
Mõtsin, et teen ruttu ära ja siis on valmis ja jee.

Olin möödunud kuu sees teinud reeglipäraselt 4 korralikku trenni nädalas. Plaanis oli 5 nädalas, aga kuidagi ei tulnud seda viit täis. Vbla ühel nädalal tuli ka, aga 4 oli see miinimum, millega ma leppisin, nii et normaalsesse nädalasse mahtuski just nimelt neli trenni. Mitte üle päeva, vaid niimoodi, et esmaspäeval ei viitsi, teisipäeval ei viitsi, kolmap-neljap-reede teeb iga päev ja siis laupäeva ja pühapäeva peale kokku tuleb ka üks tõhus ära, kuigi vahel kaheks veidi kasinamaks jagatuna.
"Korralik" ja "tõhus" tähendab seejuures siiski õnneks midagi muud, kui viieteistminutiline jooksuots + venitused. Enamasti tegin kas
a) selga, kõhtu, mingeid kükke ja käelihaseid, kokku kuskil tunni
või
b) kätekõverdusi, reisi seest, tagumikku ja küljelihaseid, kokku kuskil tunni
Aga kui ma ikka ujusin mõnes päevas lõbu pärast juba poolteist kilomeetrit või rohkem, siis tegin tol päeval juurde kas natuke kõhulihaseid või natuke kätekõverdusi ja leidsin, et see oligi juba trenn küll.

Jooksmas käisin juulis välja kuulutatud ürituse kindlaksmääramise ajast saati ühe korra.
Aasta algusest võttes olen spetsiaalselt läinud välja jooksma nt 4-5 korda, aga tundus, et saan hakkama ikka, sest ma sageli kasutan jooksimist võimalusena jõuda punktist o punkti t, eriti kui need punktid ei lõppe just kuskil fäänsis paigas või kohtamisel - või on võimalik enne fäänsitama või kohtama hakkamist pesemast läbi hüpata ja hullem higi maha loputada.
Jooksmine ei ole ju raske!

Soojendasin siis käteringide ja viibutuste, puusaringide ja ettekummarduste abil ülakeha enam-vähem ära, kusjuures soojenduse keskel saabus Asjadest ning ma tegin talle kohvi, tänasin hunniku kingituste eest  ja panin siidri külma. Istusime, ajasime niisama juttu, pakkusin süüa, Asjadest sõi kooki ja kiitis, neiu Koidula ei söönud midagi. Siis tuli Kalmsten, sekkus vestlusse aktiivselt ja kui mõne aja pärast arvasin, et noh, jõu- ja ilunumbrid, siis mehed jälle arvasid, et ei tea, kas tasub? Vast oleksin niisama sotsiaalne?
Sattusin segadusse.
Vbla peaks tõesti niisama sotsiaalne olema?
Aga mida ma siis plokki kirjutan?
Kõhelesin tund aega ja vedasin kõik siiski vaatama, kuidas ma kätekõverdusi teen.

Mul polnud mingit kahtlust, et ma saan need 100 punkti eest tehtud. 45 pidanuks tegema, ma jaksan kuskil 50 tavaliselt, kusjuures kõige pikem ja produktiivsem ja kergem on miskipärast teine seeria, (mida ma seekord ei arvestanud), ja seega ma lihtsalt andsin Asjadest-mehele stopperi pihku, viskasin end tugilamangusse ja kukkusin laduma.
Neljakümnedast saati läks üsna raskeks, aga ma olen ju ennegi teinud neid nii, et raske on, ja see ei pannud mind muretsema.
44. kõverdamise juures ütles Kalmsten, et see viimane kiskus juba nagu kasinaks kõverduseks, 90 kraadi ta nüüd küll ei olnud, ja ma otsustasin jätkata madalamatega - mispeale kukkusin 45 keskel lihtsalt kõhuli.

Sihuke asi juhtus minuga esimest korda viimase kolmeteistkümne aasta jooksul.
Et lihtsalt ei suuda end kõverdatud kätelt uuesti üles ajada. Kui ma ometi oletasin, et kui aeglaselt ja keskendunult teha, siis 47-48 pumpa on vabalt saavutatav, hädaga saaks ka 50 +-iga hakkama! Ootamatu jõuetus oli niivõrd šokeeriv, et võtsin jalad uuesti alla ja tegin ühe kätekõverduse juurde, enne kui meelde tuli, et põlvede maha panemine on viga ja mu šansid saada kätekõverduste eest 100 punkti on nüüd piiratud võimalusega teha teine katse hiljem veel.
Aga probleem oli selles, et see äärmiselt ebamugav poole harjutuse pealt mittesuutmine ning kõhulikukkumine jättis mulle paremasse rinnalihasesse valusa koha, kus sõrmedega hõõrudes oli tunda tihke sõlm. Mõtlesin enesekriitiliselt, et no oli vaja esineda, oli vaja teha sooja tubli paar tundi enne harjutust ennast, siis täitsa maha jahtuda, ja mida ma õieti mõtlesin, kui arvasin end sedasi läbi saavat?! Hõõrusin valusasse kohta vargsi Fastum-geeli peale ja masseerisin läbi, aga kuigi valu leevenes, sõlmjas moodustis ära ei kadunud ja lihased ei olnud üldse minu sõbrad korraga.

Kuradi kurat! 44 kõverduse eest saab 99 punkti. 43 eest ainult 93. Otsustasin optimistlikult, et pole siin midagi, 44 ikkagi lugesid, aga 300 punkti lootusega oli asi niisiis ühel pool.

Kui me kööki, puhtaksküüritud ümmarguse laua taha tagasi istusime, korkisin seega siidri lahti. Esiteks alkohol natuke tuimestab igasugu hädasid ja ma olin ennegi teinud kergelt vindisena rohkem kätekõverdusi kui ilma ja teiseks... no nagunii ma esinesin juba alla oma ootuste. Mis siin enam hoida!

Suhtlus kulges põnevana (rääkisime kirjandusest, lapsepõlvedest, kaitsepolitseist, tublidusest, minu emast ja vennast, lastest, elus tähtsatest asjadest ja igasugu muudest asjadest), kohvi ja siidri vahele vedasin ka liha ja salatid välja ning mingil hetkel läks kõhulihaste tegemiseks.
Unustasin stopperihoidjale öelda, et ta ütleks mulle vaheaegu (minut, poolteist, kümme sekki veel) ja seega polnud mul aja möödumisest mingit aimu. Võtsin harjutuse vahele aega isegi oma asendit kohendada mingi hetk, aga 65 kõverduse juures (Koidula luges) tabas mind korraga teade, et nüüd on aeg, ja see oli üsna üllatav.
Ma ise lugesin tegelikult kokku ainult 61 kõverdust, aga mul läks alguses sassi ka. Ehk siis ma tegin mingi portsu ära ja seejärel otsustasin suht huupi, et nii, see oli nüüd vist seitsmes, järgmine on siis kaheksas - ja on võimalik, et olin seks ajaks tõesti rohkem teinud.
Aga igatahes, isegi kui mulle oleks vaheaegu öeldud ja ma poleks kohendamisega jokutanud jms, mitte mingi valemiga ei oleks ma 74 kokku saanud. See lihtsalt nõudnuks hoopis tõhusamat tempot. 70 olnuks vast saavutatav maksimaalselt ja see ka tõesti end ülimalt pooleks pingutades.
65 kõverdust andis aga 91 punkti ja ma loodan, et neiu Koidula luges meist siis kõige õigemini, sest tema oli ainus, kes otsast peale luges. 91 punkti selle eest seega, kokku seni 190.

Nojah, täielik põrumine, ja niisiis asusin lauda tagasi minnes surmapõlgavalt ka ise salati kallale (kuigi mitte väga innukalt, sest mul valutas natuke kõht. Kahtlustasin, et kohe algavad päevad, kuigi sellega läks tegelikult veel oma 30 tundi aega) ning ikka oli väga huvitav.
Takkajärgi on mul tunne, et Asjadest rohkem küsis ja teised rääkisid,  mis on ebaõiglane, sest jumala põnev inimene tundus - aga  nii läheb, kui oled ainuke sotsiaalselt võimekas inimene igasuguste erinevate häiritute keskel. Minu kaastunne!

Mingil hetkel selgus ka, et tol sotsiaalselt võimekal on kahjuks tarvis varsti lahkuda, mispeale jooksmisega läks asi justkui natukene kiireks. Kõmpisime kohutavalt ruttu kõndiva Kalmsteni kannul punkti, kus mu teada oli saadion - ja kuradi kurat! Kuradi kuradi kurat!
Esmapilgul jäi mulje, et pool staadionit on puudu, sest sinna peale oli keegi täiesti salalikult ja märkamatult ehitanud miskise koolimaja!

Saalisin vandudes edasi-tagasi, suutmata mõista, mis toimub. Mismõttes ei ole enam staadionit?! Kuidas midagi nii suurt saab ootamatult olemast lakata?!  Ja kuidas mõõta distantsi, kui staadionit pole?!
Olukorra päästis Kalmsten, kes soovitas mul järelejäänud staadionijupi läbi sörkida ja tunnetada, kui pikk maa see on.
Sörkisin aeglaselt, püüdes alla suruda soovi oma väledate jalgadega kellelegi muljet avaldada, ringi läbi ja leidsin, et tegelikult on staadioniring siiski täiesti olemas. Üldse markeerimata on miski vast viiemeetrine mururiba, aga muidu on pool staadioniringi küll punastest kivikestest katte asemel sillutatud mingite väikesepoolsete munakate, liiva ja lompidega, aga siiski täiesti silmnähtavalt olemas ja seal sai joosta küll.
Ma olin ka raudkindel, et joostud ring oli üle kolmesaja meetri (kuigi kas ta oli nüüd 380 või 430, poleks ma küll osanud öelda) ja pärast seda, kui mehed arutasid mõnd aega koolistadkade tavalisi mõõte (mis olevat isegi üle 400 nende hinnangul sageli), otsustasime viimaks konsensuslikult, et nimetame selle staadioni neljasajameetriseks ja ma pean jooksma kaheksa ringi.
Siis läks Asjadest ära, sest kohustused kutsusid, ja mina hakkasin pürgima 100 punkti poole vähemalt ühel alal.

Esimesed kaks ringi jooksin hästi aeglaselt, sest olin kindel, et 18.30 on nii kerge täis joosta, et võin vahepeal kasvõi jalutada. Aga kui ma lõpetasin teise ringi (olles seekord instrueerinud, et mulle tuleb öelda vaheaegu e. informeerida 5, 10 ja 15 minuti kulumise kohta) ja mulle öeldi, et 10 sekki puudub viiest minutist, taipasin, et nii need asjad ei lähe ja tuleb kiirustada.
Kiirustasin siis kiiremini. Kujutasin ette armast noormeest, kes jookseb, selg ees, kergelt minu ees ja kutsub-ergutab hellade sõnadega, ning naeratus tuli näole. Jalad tundusid rõõmsamad ning kolmas-neljas ring läksid juba paremas tempos. Viienda ringi lõpus oli aeg 11 midagi, mis tundus juba palju parem lugu.
Otsustasin, et samas vaimus jätkates on kõik hästi - aga vähemalt Kalmsteni kinnitusel tõstsin veelgi tempot ja läbisin kuuenda ringi kuskil pooleteise minutiga või isegi rutem.
Seks ajaks olin muidugi ammu loobunud esimeste ringide poliitikast "jooksen nurka sealt, kus on tähistamata mururiba, hoian raja välisserva, sest seespool on lombid, ja teen ka muidu ümber vee ringe".
Lihtsalt vee pritsides igalt poolt sirgelt läbi.
Seitsmenda ringi ajal pidin end jõuga tagasi hoidma. Mitte seepärast, et oleks kerge olnud (päris vastik oli selleks ajaks tegelikult), vaid seepärast, et õudselt oleks tahtnud juba jooksmise ära lõpetada ja parim meetod selleks tundus maa võimalikult ruttu läbi joosta. Aga ma nägin vaimusilmas juba ka kaheksandat ringi ja kinnitasin endale, et kui selle ajal on veel mahvi kiirustada, võin seda siis ka teha, aga ei tohi end seitsmenda ringiga surnuks lipata.
Selgus, et see oli õige mõte. Kas selle esimese, raja mõõtmiseks kulunud ringi, siidri ja salati või millegi muu, nt puuduvate jooksutreeningute tõttu, muutusid jalad viimaseks ringiks kohmakateks puutükkideks, mille sees esineb kohati väga ebameeldivat võbinat, ning pidin kujuteldava kena noormehe, kes mind hellitlevalt üha edasi kutsub, oma mõtteis välja vahetama kurja ohvitseri vastu, kes ütleb selliseid asju nagu: "No liiguta-liiguta-liiguta! Tahad ööni siia jääda või, plika?!" ja "Kas need jalad liiguvad sul üldse all või?! Hopp-hopp-hopp nüüd!"
Hingamine ei teinud eriliselt tuska, aga just jalad tahtsid väga seisma jääda.
Ma muidugi ei lubanud.
Jooksime kolmekesi (mina, vasak jalg ja parem jalg) üksteist innustades lõpuni, kuhu tunnistajate komitee oli mu viimase ringi ajal ehitanud (vähemalt) meetrikõrguse lillelise number 8 (tegelt rohkem nagu poolteist, nagu mulle abivalmilt lisati) ja mulle visati dressipluus õlgadele nagu tõsisele sportlasele.
Isegi lilli anti (need on mul siiamaani vaasis, lillat värvi ja lõhnavad hästi, liigiks ilmselt midagi ohakalist) ja aeg oli 17.48. Ehk 18.30-st jäi asi siiski õigele poole ja no jooksupunktid tulid siiski täisvääringus ära.

Pilt Kalmstenilt. Mul on lilled tegelt käes, kui hästi hoolega vaadata, näeb neid natuke.

Kokku 290 punkti. Nagu ma arvasingi.

Kuram. Tuleb treeningutega jätkata. Õnneks on aasta veel pikk ees ja aega on!

Suhtlusüritus oli see-eest täisedu ja mulle hullult meeldis. Polegi üldse kahju asja nt septembris korrata =)

Neljapäev, 8. august 2013

Uus pilk

Minu all elab üks pere. S.t. õigupoolest elab seal neli peret, ühes neist see inimene, kes on minu katkiste torude pärast pidanud vaatama, kuidas vannitoas vesi tilgub laest alla, ja keda ma seepärast üsna kõvasti kardan.
Aga ma tahtsin ühest teisest perest rääkida.
Perepojaks on nooruk, kel mingi sünnitrauma tagajärjel on kõndimisega suuri raskusi. Ta kasutab selleks ratastega raami ning toetub ainult väga väikesele osale tallast ja üldiselt, noh, väga kurb lugu.

Minu senine suhtlus temaga on piirdunud ukse lahti hoidmisega ja kaks korda esitatud küsimusega "Kas ma saan aidata?" (Ei saanud.)
Ja mõtlesin ma temast kui vaesest õnnetust tibupojakesest, kes pole kuidagi ära teeninud seda jama, mis teda elus pidevalt saatma jääb, aga noh, mis seal ikka, elu ongi vahel kuradi närune.

Eile jäin ma koduuksest väljudes uksel veidi kõhklema, sest alt korruselt kostis mingit üsna kõva kolinat. Mõtlesin ehmatusega, et see on kindlasti see torude-naaber, kes kogu aeg remonti teeb, ja tahtsin koju tagasi taganeda, aga noh... siis tuli meelde, et peab ju ometi olema julge ja aus - ning ronisin siiski trepist alla.
Selgus, et polnud torude-naaber. Oli hoopis metall-raamiga naaber, kes oli selle raamiga just trepist roninud, ühes käes raam, teisega keharaskust käsipuu abil astemest üles sikutades.
Ma vist isegi punastasin.
Minu altnaaber, vaene väike tibuke, nägi välja umbes selline:



S.t. ta on küll umbes 19, aga nägu ja soeng on väga sarnased. Ainult et mu alt-naaber oli ühtlasi väga päevitunud, ilma särgita, väga lihaselise ülakehaga ja nägi üldiselt parem välja, kui Anthony.
Ta lasi trepikäsipuust lahti ja toetus raamile, et mind mööda lasta. Ma ei hakanud küsima, kas teda saab kuidagi aidata. Ütlesin aitäh, naeratasin laialt ja hurmatult ning kõndisin välja, ikka veel naeratades, äraseletatud ilme näol.
Ta on nii ilus! Kindlasti leiab ta ridamisi tüdrukuid, kes tahavad talle ust lahti hoida, kaissu pugeda ja hurmatult öö läbi ta nägu vahtida. Tema elu saab olema kibuvitsaroosiline hurm.
Nii äge!

Jap, ikka veel usun ma intuitiivselt, et ilu on mingi võti, millega kõik maailma probleemid lahendada saab ning inimene, kes saab piisavalt seksi ja imetlust oma ihaldatud sugupoole poolt, on garanteeritult õnnelik.
Ei õpi, ei õpi ma elus ikka eriti!

***

Üldse kipungi ma teisi inimesi hinnates lähtuma sellest, et kui neil on mingi üks lunastav kvaliteet, on nad kombes.
Ükskõik, kas inimene on väga ilus, oskab mingit tavalist tööd väga hästi, oskab mingit ebatavalist ja ägedat tööd kasvõi natukene, kirjutab nauditavalt, teeb mingit muud kunsti ootamatult ja hästi, on tõeliselt vaimukas, jookseb kiiresti, on siiras ja tark, ilmselgelt hea, nakatavalt rõõmsameelne või lihtsalt julge ja aus - ma leian, et ta on igati oma eksistentsi ära teeninud, võrratu ja kadestusväärne ja äge.
Aga ise pean ma omajagu pingutama vältimaks tunnet, et mina peaksin suutma seda kõike. Ja kogu aeg. Et üldse elule õigust omada.

Iseennast nagu kedagi teist vaadata on kuidagi ootamatu vaatenurk ja siis ei kiputagi seda eriti tegema. Aga vähemalt leebe loomuga inimestele, kes ei kuluta aega sellistele mõtetele nagu "Mis mõttes tal on nii kõrge muru aias?! On ikka lohakas närukael!" võiks seda parema elu huvides aeg-ajalt soovitada.
Kui sul on tunne, et sa ei kõlba kuskile ja maailm oleks ilma sinuta parem koht, kujuta ette et loed enda kohta mõnest helgest raamatust, ja korraga muutuvad kõik su puudused omapäradeks ja voorused lahedusteks.
Oleta, et Gerald Durrel kirjutas oma nooremas põlves raamatu, kus sa oled peategelane. Või nt Christine Nöstlinger. Loomulikult on seal kirjas ka sinu äpardused, õudused ja piinlikud lollused - need teevadki raamatu nii toredaks! Muidu oleks ju igav. Aga üldiselt tundud sa seal kohe nii põnev ja köitev ja kirjanduslik, et...

...tegelt oledki sa ikka jube sümpaatne, onju =)?

Pühapäev, 4. august 2013

Reede-laupäev, sest need tuleb kuidagi jäädvustada seekord, pole parata

Issandjumal, issandjumal, issandjumal!
Kuidas saab olla nii äge?

Kuidas on võimalik, et sellise võluva suvekulu järel, nagu sel aastal on olnud, tuleb ikka ja veel päevi, mis heljuvad algusest lõpuni nagu eriti vastupidavad vikerkaarevärvilised seebimullid päikese käes ja kannavad enda lõpuni välja imelise ja säravana?
Kuidas on võimalik, et merevesi on Lääne-Eestis ja saartel temperatuurilt nagu järvevesi lõunas, ent silmapiir seejuures võrratult kaugem ja ehavärvilisem, öö tähisem ning paadisild pikem?
Kuidas saavad inimesed päriselt, päriselt-päriselt lihtsalt tulla kokku, süüa, juua, ujuda, saunas käia ja seejuures isegi mitte midagi väga isiklikku rääkida, aga ikka huvitavad olla?
Kuidas saab hommikul viis korda võõraste laste kisa peale üles ärgata, mõelda "Mul on nii hea olla!" ja rahulikult edasi magada ning kui lõpuks pissihäda su vertikaali tõstab, on ikka veel nii hea, et ei oska soovidagi midagi paremat? Ei taha isegi kohvi ega hommikusööki, sest juba on nii kohutavalt hea ja miks seda olukorda veel muuta?
Kuskohast tuleb ometi inimese sisse nii palju endorfiine?!

Tõtt-öelda olen ikka veel päikesest natuke kõrbenud ja vaimustusest uimane. Eks naturaalne kuiv siider ja see, et Poeglaps otsustas käituda absoluutselt hiilgavalt, aitasid ka kaasa - aga ikkagi.
Kuidas üks lühike külaskäik isegi mitte üliväga tuttava inimese juurde nii üleloomulikult hea saab olla? Kuidas hea toit, kadakad ja mereloks nii-nii võrratult suvekontsentratsioonise tunde annavad?
Müstika...

Muuseas võlus meri mu ära. Tasapisi, kuid kindlalt hakkab mu teadvuses mõte "parim ujumiskoht maailmas on liivase sisseminekukohaga üksildane soojärv" moonduma mõtteks "soojast Läänemerest pole miski üle".
Ainus häda on see, et ujumise ajal ei pane tähele, kui liiga palju päikest peale hakkab, ja ei taipa varju minna. Ning meres hakkab peale paremini kui järves. Nii et kui teil on sooviks ujuda keskpäeva paiku meres kilomeetriseid (või üle selle) otsi, tasub ülejäänud päeva jooksul päikesega väga ettevaatlik olla. Mul on nüüd dekoltee ebamugavalt ära põlenud, sest kui oled pirtspekk, kes ei taha kogu aeg nägu vette panna, saavutab rinnuli ujudes selle piirkonna maksimaalse päikesele eksponeerimise paraku.

Nägu ka hõõgub nagu väärt suudluse järel väga avalikus kohas.
Mis on vbla kohane ka =)
Mul tekkis ju armulugu merega ning eriti kui seal alasti ujuda, on see täiesti armulugu ja mitte mingi niisama rauge flirt! Üks hetk tundus koguni, et armulugu võib lausa traagilise kulminatsiooni leida, sest täiesti ootamatult avastasin mere poole vaadates, et miski jaht on võtnud kursi otse minu poole ja jõudnud ka üsna lähedale - aga et tal oli jupp maad tulla veel ja mina pöördusin pärilainet nagu välk + lülitasin kiirema käigu sisse, olin selleks ajaks, kui ta minu endisest asupaigast üle sõitis, juba tubli 50 meetrit eemal.
Aga noh, tõelisel romansil ongi omad tõusud ja mõõnad!
(Mis muudab selle metafoori merega sidumise veel eriti kohaseks.)

Tagasisõidul tuli mulle meelde, et pole juba tükk aega teile mingit head maha äng -juttu ajanud. See oli kunagi ju temaatiline võrgupäevik ja nii.
Et järgmine postitus siis teemasse, minu sõna selle peale.