Neljapäev, 30. aprill 2020

Vanade asjade kasulikkus

Paistab, et teie annetused korterifondi lähevad sihipäraselt käiku.
Sest sotsmaja suve lõpul leiaks mulle küll toa (ÜHE toa), aga ühetoalise korteri sissemaks mul juba on enam-vähem koos ja seal oleks vähemalt köök ka, et mina ja Poeglaps vähemalt mingi eraldumise saaks teha kumbki oma arvuti taga. Sotsmaja ühes toas aga seda lõbugi poleks.

Muidu oli see kohtumine ametnikuga mitte-nii-hirmus, sest ta oli tore ja pealegi tundis mu nime ära (!) ja ma ei pidanud tõestama, et olen kirjanik, ja lisaks tõdes, et ma ise oma töövõime-hindamise-akte täites ilmselt esitasin end hirmus tublina, sest ta ju näeb, et mul võiks olla pigem "raske" kui keskmine puue. Aga jah.
Üks tuba.
Ma olen ikka suurema privaatsusega juba harjunud.
Krdi ... hellitatud olen!

Lisaks tappis see kogemus mu muidugi ära. Väsimusega. Saabus jälle "liiga väsinud, et hingata" seisund. Hingan välja ja siis ootan, kuni mittehingamisest ebamugavus peale tuleb, enne kui uuesti sisse hingan. Sest  hingamine võtab jõudu, mida mul vabalt anda pole.
Ma ei mõtle sellele täna, ma mõtlen homme, oli Scarlett O'Hara sisekõne.
Ma mõtlen sellele kõigele homme.
Et ma ikka võiks eluloo-elamaõppimise raamatu veel kord läbi toimetada ja vaadata, mis tast saab.
Et Poeglapse õppetulemuste täna Stuudiumi laekunud teave ei ole kuidagi ilus ja ta keeldus minuga sel teemal isegi rääkimast.
Et K. halab, et peab nii palju tulumaksu juurde maksma ja mul on: "Isver küll!"
Ma mõtlen neile asjadele homme. Või ülehomme. Või kunagi.
Kõik saab korda ka siis, kui ma ei mõtle midagi.

Ma ei ole wolframist. Ei jaksa kõike.
Kurat, ja ei peagi jaksama. Lase lõdvaks, väga väga naine, võrgustik kannnab!
Ehk siis loen (toimetamise juures paratamatult pean lugema) oma eluõppimisraamatut üle ja krt, mis targad mõtted! Oleks, et ma ise mäletaksin ka kõike, mis seal kirjas!
Eriti see osa, et ma ei kavatse enam oma elu piinlemisele kulutada. Mul on ainult see üks elu ja no ei saa see parem, kui ta valutades veeta!
Mis sellest ideest sai? Kuidas ma selle ajust välja lasin libiseda?! Kuidas "no tee see ära, ega see hirmus raske ju pole" jälle sinna asemele ilmus?!
Krt ...
Kuradi KURAT!

Aga vaadates asja positiivset poolt: ma loen omaenda juttu üle ja saan targemaks taas. Nii hea, et selle kirjutanud olen!
Ja äkki on sellest kellelgi veel kasu.
Kuigi minu enda kasu juba täidab eesmärgi ära, ah?
Seda ka lugesin oma raamatust ja noogutasin. Muidugi. Nii jah! Tee just neid asju, mis su enda hinge helama panevad!

Teisipäev, 28. aprill 2020

Imetlus on tore asi

Aga kui ma tahan mitte kellegagi suhelda, ma ju võin?
Seleks karantiin loodud ju ongi!
Nii tore.

Kuigi mu taotlus sotseluruumi saamiseks suve lõpus (hei, ei saa ju lootma jääda, et ehk teenin midagi ja/või ehk teil on palju raha üle, ehk saan laenusissemakse summa kokku. Ma ikka esitasin avalduse odava üüripinna saamiseks samuti) tõi kaasa, et neljapäeval lähen sündsat kahemeetrist vahet hoides kohtuma Keila linna ametnikuga.
Kui on vaja, on vaja, teen ära.
Aga see pole üldse mõnus, viu-viu-viu ... Ei meeldi.

Täna esimest korda hakkas häirima, et pole ühtegi edeva riietumisega üritust ees ootamas, mille jaoks "mis ma selga panen" mõtiskleda. Ilmselt seepärast, et käega katsudes tunnen: mu "söön veits vähem" programm on vaikselt saavutanud, et siin ja seal on rasva vähem.
Oh, ma olen nii kaunis, tahaks seda näidata!
Aga pole, kus, ja kedagi nagunii ei huvita ka.
Näh.
Võin näidata Keila linna ametnikule ülehomme. Ta kindlasti on vaimustusest oimetu.

K.d ka ei huvita, oh kus ma jään ...?!
Aga! Ma võin minna veel kõhnemaks! Nii, et keegi peale mu enda vbla ka märkaks! Ja SIIS on vast juba pidudehooaeg ka lubatud? Krt ... krt, ma läheks burleski vaatama! Sära ja kunstripsmed!
Ma täpselt ei tea, miks mulle meeldib inimestele ilusana meelde jääda. Ilmselt mul on tunne, et siis toon maailmale rohkem kasu? Noh, et kui teen vaatajatele rõõmu, on maailm parem?
Ei ole tark tunne, ei ole. Aga samas: lihtne rõõm? On. Võtan rõõmu, kust saan? Hea plaan, nii teen.

Täna on selline hall malbe ja helge päev. Pojal ka kella peale ühtegi kooliasja pole, nii et ta läks kell kuus hommikul pesema ja magama. Mina ärkasin see-eest samal ajal päriselt üles, sest kui tema parajasti pesema läks, oleksin ise kempsu tahtnud, ent meil on ju wc ja pesula ühes ruumis.
Ergo ootasin ja kannatasin, kuni ta ära pesi, ja selle ajaga kadus uni täielikult.

Mängin civilit ja ÜLDSE ei ole tubli.
Noh, välja arvatud koeraga õueskäik, välja viidud prügi, hommikusöögi tegemine ja mõtlus, kas jälle on aeg esikut pühkida. See ei oleks ju mulle vastumeelne tegevus? Ok, lähen pühkima.
Tehtud.
Ma olen ikka nii vapper, onju?
Teen hommikusöögiks pannkooke nagu emme arhetüüp ja puha! Imetlege mind sellegi eest, kui muud ei saa!

Laupäev, 25. aprill 2020

Koer ja poiss

Poeglaps on porgandi pealt sibula peale üle läinud.
Mul on juhe koos. Sellest saan veel aru, et inimene sööb pool kilo kuni kilo porgandeid päevas. Krõmps-krõmps ja läheb. Aga et inimene sööb 3-4 toorest sibulat päevas?!
Mida iganes.
Muidugi ta võib. Lihtsalt naljakas on üle päeva poolt kilo sibulaid osta, sest eelmised on otsas.

Oot, ma räägin veel temast natuke - mitte midagi hirmus isiklikku, lihtsalt väikesed temaga seotud anekdoodid.
Kuna tema toal on nüüd UKS (juba üle aasta), on see enamasti kinni ja ma koputan siivsalt iga kord enne sisenemist.
Koputasin uksele.
"Mul ei ole midagi öelda, lihtsalt Totoro lemmikmänguasi jäi ju siia maha. Hm, kus see on? Te mängisite sellega voodis, nii et vbla ..." Pööran tekid teistmoodi segi kui enne. "Siin ei ole. Hm. Vbla kukkus maha siis?"
Voodi taga ei olnud samuti. Nii et heitsin käpuli, et voodi  alla vaadata.
Poeg hakkab naerma.
Kuna ta tavaliselt lampi ei naera, hakkasin kohe kahtlustama. Saatsin Totorole, kes sealsamas põrandal lebas, pika pilgu.
Mhmh. Koer lamas vaguralt ja näris seda lemmikmänguasja, mida mina parasjagu käpuli maas otsisin.

Siis käisime ükspäev koos koeraga jalutamas.
Enamasti on meil jagatud, mina käin kahel korral päevas, tema ühel, aga ma hakkasin virisema, et ta on nagu vampiir, õues käib ainult pimedas, ja tema vastu, et no olgu, ta on nõus päeval õues kõndima, aga üksi ei taha. Niisiis läksime kahekesi koos koera jalutama.
Käisime selle kraavi-kanali ääres, mis jõest välja tuleb ja parkmetsas on. Totoro oli lahti (välja arvatud kui keegi vastu tuli) ja poeg hakkas tema sõjaratsu-jooksude ajal ümisema: "Tram-pararamp-pararamp-pararamp ..."
Meil oli tore, kuigi Totoro oli algul selgelt: "KAKS inimest! Tohutusuur kari, mida ma pean nüüd hästi hoolega valvama, kogu aeg neid mõlemat silmas pidama. Välkkiirelt pead pöörama selleks ja igaks juhuks tirin rihma ka, sest nii hull olukord!"
Nojah, aga mõne aja pärast ta rahunes maha, jõudsime parkmetsa ja kõik oli kombes.
Muuhulgas leidis koer ühe hiigelsuure oksa. Mitte päris tüve, aga no see oli suur ja jämmme. Ja siis ta mängis sellega, haaras seda hambusse ja jooksis, pea kuklas, et raskust tasakaalustada, urises ja hüppas selle ümber. Viimaks kaotas huvi, jättis oksa maha ja jooksis edasi.
Poeg: Õige, jäta see kole oks maha!
Totoro peatus, jooksis tagasi oksa juurde, haaras selle hambusse ja trallitas veel 20 sekundit - siis jättis alles päriselt maha ning tuli meiega edasi.
"Kole?! MisMÕTTES KOLE?! Täiega tore ja hea oks ju!" oli peaaegu näha jutumullis ta pea kohal.

Kui ma nüüd ... kui ma nüüd end kokku korjan peale laiali lagunemist (ja noh, oleme ausad: see on mu forte, elus on tulnud seda nii palju õppida!), teen midagi kirjutamisega. Kirjutan romaani edasi või vaatan eluloo-raamatu üle või mõlemat.
Mõte "Eestis ei pea kirjanik kirjastusele lojaalne olema, kirjastused pole ka autorite arendamise peal väljas" oli suureks abiks. Mul oli jube raske mõelda, et pean uute inimestega proovima, kui tuttavadki ei tahtnud - ent selle idee peale tundub uute kohtade uurimine korraga KERGEM, kui taas Varrakule pakkuda.
Mitte raskem.

Neljapäev, 23. aprill 2020

Klassika

Ohohoo, jajah.
Mul oli klassikaline autistic meltdown üle ei-tea-mis-aja.
Nii ammu polnud olnud, et ma isegi ei mäletanud, kuidas see on.
Faasi "enne" on mul küll olnud. Et nüüd on vaja ära minna, kasvõi kempsus istuda, aga üksi, heita pikali ja panna silmad kinni, puhata vaimu. Aga mitte seda, kus ma täiesti kokku jooksen ja rikki lähen, kus mitte miski enam ei huvita ja phmt lihtsalt röögin ja pekslen irratsionaalselt.
Kuna mul seekord oli autistic meltdown interneti teel, sisaldas see lihtsalt väga kurje ütlemisi nii ruttu, kui ma trükkida jõudsin. Kokkuvõtteks sobiks nt: "Ma ei taha su kuradi pai!!!!"

Päris naljakas, sest ma kirjutasin teise autistiga ja ta võinuks ju - noh - mõista. Ta jagas mulle oma ettekujutust millestki, mis mulle emotsionaalselt väga oluline. Ehk kui ta saatis esimese graafiku-joonise, oli mu vastus: "Oo. Ma olen nüüd natuke oimetu. Oot, seedin."
Aga otsa tuli veel viis graafikut-joonist ja vahele juttu.
Mina: Sa oled väga põhjalik ja tubli olnud, et selle kõik sedasi süsteemi panid, aga minu jaoks on seda uut infot palju. Ma saan aru, miks sa oma seniseid sedasorti asju ära pole teinud - sa mõtled kõike ümber poole peal!
Tema: See ei ole ju uus ja ma ei mõtle ümber! Me oleme enamikust sellest kunagi rääkinud ka ju. Vaata, ja siis on veel see väike muutus ...
Mina: Minu jaoks on uus ja see pole väike muutus!
Tema: ... see ...
Mina: DFSHUKG HIOKI"%()(="% EJKTJHALIK!!!!

Nutsin. Hullusin. Nutsin.
Siis läksin akna peale suitsu tegema.
Tulin tagasi.
Mina: Sul on õigus. See viimane on tõesti pisiasi ja eelnev on ka ok ju. Aga ma ei jaksa praegu enam.

Ühtlasi on selgitus, MIKS ma suitsetan.
Ma võtan siis aja maha ja seedin asjaolusid.
Aga oi, see meltdown väsitas mu ära. Nagu nii ära, et järgnes jälle vastu uksepiitu põrkamine ja ka täna hommikul ei kannata mu käte koordinatsioon ega nägemise topelsus mingit kriitikat.
"Tema" ehk teine pool muidugi ei ole "miks ma teda ei kuulanud", vaid on "inimesed on nii irratsionaalsed, eriti Triinu" ja mul on suhtkoht meeleheide.
Kurat kõik on nii lihtne, nagu õpikust ja ainus, mida vaja oleks, oleks mind kuulda võtta, kui ma ütlen, et LIIGA PALJU INFOT - aga ei. SEDA ju ometi ei saa.

...
...
...

Kui läheb raskeks, tahaks, et keegi aitaks ja hellitaks. Kedagi ei saa aga sundida aitama ja hellitama.
Nii et ei tasu lasta asjadel raskeks minna?

Oh-ah.

Asja hea külg: mitte millegi muu pärast ei jaksa natukenegi leili minna.
Kdfg(¤")(Tyikjtd"(¤I9´´.

Kolmapäev, 22. aprill 2020

Kehast ja suveilmast

Võtsin ette "söön vähem", sest rasvarull kõhul muutus peale esimest märkamist kogu aeg märgatavaks. Tükk aega ma ei pannud teda tähele, aga kui juba panin, katsun alailma, proovin peopesaga ja olen "WTF?!"
Ja toit on nüüd NII HEA. Isegi kohv läks jälle paremaks! (Vahepeal oli see endiselt mu lemmikjook, aga tegelt ei midagi erilist. Nüüd on jälle "hmm, voodis on mõnus ... jaa, mõõnus ... kahju, et suik rohkem peale ei tule, aga vedeleeen ..." ja siis veerandi tunni pärast tuleb korraga meelde, et kui üles tõusen, saan kohvi teha!
Plaks, olen istuli ja koer tuleb kohe innukalt oma pead sügamiseks pakkuma, sest NÜÜD ma olen igatahes ärkvel ja ta kavatseb seda ära kasutada.

Pidev küllus ikka nüristab meeli täiega.

Lisaks sõin kõhu täis - puuviljasalat kreemiga, mis koosneb vahukoorest ja toorjuustust, natuke on suhkrut ja vaniljet ka - ja läksin siis magama.
Kell oli umbes kuus õhtul, omateada võtsin lõunauinaku ette.
Hommikul kell pool kaheksa tõusin suhteliselt puhanuna.
Vahepeal käisin kempsus ja ütlesin pojale, et ta koeraga välja läheks. Ja magama tagasi. Täpselt ei tea, mis selle pika magamise point on teemal "pole vist vaja nii palju süüa", ent midagi nagu oleks.
Sest enamasti ma ei maga järjest isegi üheksat tundi. Päeval paar tundi ja siis veel paar tundi lõunauinakuid otsa, aga et öine uni võiks 13 ja pool tundi kesta, on mulle päris üllatus.
Ei, nooremana kestis küll, aga ma nüüd ju vana parimates aastates.

Issake, kohv on ikka väga hea =)

Ma vahel mõtlen sellele eluloo-eluõppimise-raamatule, mille ma valmis tegin ja mida KA Varrak ei tahtnud. Et mis sinna veel panna või kuidas vormistada võiks, et parem laiale lugejaskonnale meeldivam saaks. Praegu on ta vormis "kuidas võiks elada inimesed nagu mina" ja "inimesed nagu mina" on kaudselt defineeritud kui "need, kes tajuvad teiste tahtmisi paremini kui enda omi".
Aga see võib tõesti väga kitsas olla.
Selliseid inimesi vist väga palju pole.
Kas sel raamatul on üldse pointi, kui kirjutada mingi teise fookusega kui "raali välja, mida SINA just tahad ja keskendu sellele"?
Võibolla peaks süüvima hoopis sellesse, kuidas inimesed nagu mina on need, kes ei suuda käibefraase asjadena iseeneses võtta ning jooksevad puusse (sihilik nali - nali on selles, et metonüümia selge keele asemel, onjo), sest maailm ei räägi selget keelt, vaid mingite koodidega? Ja siis on raske, saadakse nõu, mida kuulda võttes minnakse katki, ja samas teine isegi ei mõelnud, et sa pead nii ja nii tegema, ta lihtsalt ilmutas hoolimist.
Et kui sõbral on paha, siis nõuandmine on koodis: "Ma hoolin, kuidas sul läheb"?

No vaatab.
Ma tegelt arvan, et see on juba päris hea raamat, aga jah. Sihtgrupp on napp, isegi kui ma seda laiendama asun. Miska rahateenimine võib olla raskendatud.

Koerale maitsevad uued krõbuskid.
Miska olukorra: "Mismõttes ma pean enne krõbuskid ära sööma ja alles siis saan konti ja liha?!" on välja vahetanud: "Mismõttes ma pean enne seajala ära sööma, kui jälle krõbuskeid saan?!"
Kuigi tõsi on, et ega seajalad ei ole ta lemmikud kunagi olnud. Koodikont küll, aga mitte see sõrgmine ots.

Väljas on nii soe, et kisub bikiinide ja päikesevõtmise poole. Mitte et mulle meeldiks päikest võtta, aga kui ma nagunii koeraga jõe äärde lähen, võib ju bikiinid riiete alla toppida, seal muud riided maha koorida ning pool tundi raamatut lugeda.
Sest mulle ei meeldi päikest võtta, aga päevitunud olla küll meeldib. Solaarium kuid on, jumal paraku, eriolukorra tõttu kinni.

Laupäev, 18. aprill 2020

Pisike postike eimillestkierilisest

Kerge küllastumus eelmise posti, mille all rekordarv kommentaare, teemal arutamisest.
Et ma võtsin kohe algses postituses positsiooni "wtf, väga väga naine" ei muuda, et jah, olin küll veitsa tropp.
Ja noh. Võtsin selle omaks, nii, aga natu igast isklikke ("emake maa, tema armastab mind ju küll, ent kas mina teda ikka ka nii, et ta usuks?" ja "teda ma küll solvata ei tahtnud!") pingeid tuli veel ja nüüd on iga kord võrgupäevikut avades: "Issake, see post vahib jälle vastu!"

Nii et kirjutan midagi muud vahelduseks. Midagi ilmast ja tervisest ja tundest, et krt, ma vist olen paksemaks läinud kui hea oleks.
(Mis, et peaks kaaluma?! Ei taha!)
Ühest küljest: kes mind ikka rohkem armastaks, kui kõhnem oleksin? Teisalt: aga mind SEGAB kui kõht ebatavaliselt käitub ehk antud juhul "üle püksivärvli ripub nagu vanal mehel!" /Tegelt tean heas vormis või näiteks vähist kurnatud kehaga jube kõhnu vanu mehi samuti, see on stereotüpiseeriv kõnekujund./ Kolmandalt poolt: aga kui ma TAHAN süüa teise portsu veel, kas ma siis ei või või? Või kolmandat, pisemat, võtta? Neljandast: toit hakkab nii hästi maitsema, kui kogu aeg lõputu valikuna ees pole!
No ma mõtlen selle üle natsa.
Mingit dieeti ma pidama ei hakka, aga vbla jõuan jälle sinna, et teist portsu ei võta, kui väga ei taha. Tahan ainult natuke? Vot ei võtagi.
Samas: aga milleks? Mida ma võidan sellest? Kas ma saan õnnelikumaks, kui end piiran?!
kleit läks veel selga, aga vbla just selle pildi
ajal käristasin kaenlaaluse katki?
Hiljem pole proovinud, sest kaenla alt on katki!
Mul on mõte, kuidas varrukad laiemaks õmmelda,
aga pole selleni jõudnud veel. Ainult aasta möödas!
See pole ju aeg ega asigi!

Ei, muidu mul ei ole jõudlusega probleeme. Jooksen ja teen sama palju kätekõverdusi kui ikka.
Riided ka kitsaks jäänud pole, aga ma peaks üsna tohutuks minema, et mu riided mulle enam ei mahuks.
Seda enam, et tolle hetke, kus mõnede pikkade varrukatega riiete varrukad mulle kitsaks jäid ja osad asjad oma kantavatest välja praakisin, elasin juba aasta eest läbi.
Neid riideid ei olnud eriti palju. Helesinine kleit peamiselt. See, mis pildil:

Teised liiga napid kleidid andsin ära.
Aga neist ka üks tegelt läks selga küll. Lihtsalt ilus ei olnud.
No ent kõht! Mis mõttes panen kummiga haaremipüksid jalga ja need lihtsalt vajuvad sealt ümaruselt maha ja ripuvad puusadel? Mrrrphhh!

Koolist üks õpetaja (no ma mõistan: tantsupedagoogil on hetkel väga raske tantse õpetada, kuna need on peamiselt paaris- või riviliikumisega tantsud, enamasti mõlemat korraga, ja seega tahab ta midagi muud teha, et oma palk välja teenida) on mu poja oma šeflusele võtnud. Seega nimetet poeg teeb palju rohkem koolitöid ja lisaks tunduvad nad selle õpetajaga ka muidu kenasti läbi saavat.
See on nii tore.
Täiega aww.
Mulle on see õpetaja meeldinud sestaati, kui meil temaga esimene arenguvestlus oli, aga Poeglaps ikka kirus teda. Et ei lase juuagi, muudkui tantsi ja tantsi, ütleb, et olgu, viimane kord, ja siis ütleb seda veel viis korda ja pool tundi on tunni lõpust juba möödas, kui nad viimaks minema saavad, lubab nendega mitte enam rütmi- ja liikumismänge mängida, sest solvus, aga järgmist tundi tuleb lapsevanem vaatama ja õpetaja on magus kui mesi jmt.
Ehk siis midagi OTSESELT paha ei olnud, lihtsalt tantsuõpetaja, kes tantsimisse väga kiindunud =P
Nüüd Poeglaps enam rahulolematust ei ilmuta, vaid on päris õnnelik. Distantsõpe, kui sul on üks ja seesama privaattuutor igas aines, kus probleeme esineb?
Jee, täiega lahe.

Kolmapäev, 15. aprill 2020

Mõtisklen, kas tropp olemine on ka minus

Vaata, sellest, et minu enesekaitse kipub mõne jaoks rünnakuna tõlgenduma, saan aru ja need olukorrad on küll ebameeldivad, aga ma veel ei arva, et mölaklikult käitun.
Koerakäsutamisteema leidis rahuliku lahenduse ja kõik sai kombe. Lihtsalt mõtlesin sellele, et kerima hakkas täpselt samamoodi, nagu kunagi "mis inimestel viga on, et nad muretsevad selle pärast, kas neil lapse jaoks raha jätkub" - ja ma sain toona ikka väga ränga trauma sellest.
Jep, SEE oli trauma - postituse lõpus on arutlus traumade üle ja üks minu oma oli nt sellest, et veidi aega internetis üldvihatud olin.

Phmt blogivaidluste mudel on siuke: mina põlastan kritiseerin teatud käitumisi (enamjaolt on need "teeme nagu mõistlikuks peetakse") võrgupäeviku veergudel, sest need tunduvad mulle väärad - mitte et halb viis heale tulemusele jõudmiseks, vaid tulemus kipub ka halvem olema, kui teistmoodi tehes, ja miks, miks siuke komme?
Teha teistmoodi oleks tulemusele parem JA tegijale lihtsam ju?!
Siis inimesed, kes on nende "nagu peab-"kommete siirad ja sügavad uskujad tunnevad end rünnatuna ja tulevad mulle rääkima, kuidas ma arvan valesti. Kui neid kombeid ei täideta, läheb maailm (no ok, hästi paljude inimeste elu)  hukka! Koeri peab hästi palju õpetama ja enne lapse hankimist peab inimene ikka igakülgselt majanduslikult kindlustatud, elunautimissarved maha jooksnud ja üldse hästi stabiilne ja elutark olema!
Mina tunnen end seepeale omakorda rünnatuna, sest hei, ma ju räägin, et teisiti tehes oleks parem ja lihtsam kõigil! Kas te üldse ei saa aru, mis ma kirjutan v? Te isegi ei vaidle tulemuste headuse osas, te lihtsallt vaidlete alusideega "võiks teisiti, kui tavaks on"!
Mis te olete lollid v?!
Mispeale kombetäitjad saavad siiralt kurjaks, et ma neid lolliks pean.

Ebapärlikarbiga oli TÄPSELT see mudel ("mismõttes ta tahab last hea sissetulekuta ja arvab, et nii võibki elada, võiksid kõik elada, KAHJUR JA LOLL JA KURI!!!") ja eile oli sama teema koertega.

Aga ses osas, nagu ütlesin, ma veel ei arva,et tropp oleksin. Lihtsalt see vastastikkune: "Ta ju ründab mind ja mu elualustalu praegu!" on veider.
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
(On kurb, sest ma võtan ju südamesse. "Nad ei saa must aru, nutt ja hala!!!")

Ent kui täna nägin fb-s pika posti jagamist, kusjuures selle posti sisuks oli "traumasümptomid, mis võivad teid praegu COVID-ajal tabada ja mis on teile ilmselt uudsed, sest enamjaolt te ei ole ju sedasi traumeeritud kui praegu", mul konkreetselt kihvatas sees.
Jah, ma tean küll, et kannatusi ei saa võrrelda ja ei ole osad sisuliselt õigustatumad kui teised. Olen üldiselt üleni kaastundlik ja hell igasuguste kannatavate inimeste vastu. Aga selle postituse sõnastus ja toon tõid mus esile: "Kui kuradi kerge elu sul olema peab, et SEE sinu meelest mingi eriline trauma on?!"
Ma saan aru majanduslikest hull-probleemidest, mis võivad kerkida ja paljudel on juba kerkinud. Otseselt "mida me SÖÖME?!" Ma saan aru kurbusest ja vihast, kui keegi lähedane sureb. Ma saan aru väsimushullusest, kui oled meedik, ja lähedase läbipõlemise nägemise valust, kui oled meediku pereliige.
Aga kui inimesel endal on kõik hästi, ta lihtsalt saab trauma sellest, et on COVID-oht ja karantiin, ma jooksen kokku.
Kui kerge su elu muidu on, kui muretu meel ja lahe oleskelu - ja ka "sa viitsid sellise asja peale hädaldada? Ja veel hädalda?! Ja iga päev hädaldada?!?! Kurat, sa ei tea, mis on raske elu! Kui ma ka sedasi iga ebamugavuse peale hädalaksin ja viriseksin, ma ei saaks muud midagi kunagi tehagi!!!!"

Mõtlen, et see on minu troplus. Sest kui inimesel on halb, ei ole ju teema selles, et minul on veel halvem või midagi. Nülitud sõrmega inimesel ei ole parem teadmisest, et kellelgi teisel löödi maha nii käed kui jalad.

Agagagagaga ... aga ikkagi.
Kui see on trauma, kui vati sees ja hellitatud sa muidu oled????

Esmaspäev, 13. aprill 2020

Äärmused

Päike lahkus, vihm saabus. Külmaks läks samuti.
Siis tuli päike tagasi. Täna peaks kõik ju jubas korras olema?
Ei. Mitte-migreen-vaid-leebem-aga-tüütu-peavalu ei tulnud ju ometi ainult korraks läbi! Eieieiei! Ta on siin, mu pea sehen, ikka pikemalt.

Kohv aitab. Ibukas ka, aga koos kohviga on ikka teine teema kohe. Muidu natike leevendab. Koos kohviga võtab peaaegu ära.

Üldiselt olen natuke mures oma koera pärast.
Või no - mitte otse mures. Aga segaduses, et miskurat. Mis kõigil teistel on hästi võimekad koerad ja siis mul mingi hädine v? Ei, see ei ole loogiline. Kui pargis kohtuvad ja müramiseks ja jooksmiseks läheb, teeb Totoro ka endast veidi suurematele koertele ärtust ära ja see on natukene naljakaski, sest tema ise ei saa aru, et tal palju enam võhma ja jaksu on kui mängukaaslasel, aga too lariseb juba täiesti selgelt: "Hull tüdruk, võta rahulikult, ma ei jaksa enam! Jäta rahule!!!"
Aga kui mina olen temaga natu pikemalt jalutanud (mitte päris pikalt ja kaugele, vaid sellisel tavapikal moel, 3-4-5 korda nädalas käime ikka nii üle tunni, alla 3 tunni), on ta järgmised 6 tundi vaip. Karusnahkne vaip, mis lebab seal, kuhu sattus.
Öösel magab ka korralikult ja sügavalt.
Ja ma mõtlen, et kui tema nii kergesti ära väsib, nii vähe jalutamist vajab, et lääbakil olla, miskrdi imeloomad siis need teised koerad on, keda "korterisse küll ei saa võtta, koer vajab ikka palju liikumist" ja "koer, kes korralikku agility-treeningut ei saa, on ainult diivanikaunistus ja vähegi aktiivsematele ja intelligentsematele loomadele see ei sobi".
Nagu - nagu - nagu ... kuskil tehti koerapidamise hindamises ilmselt mingi suur viga. Ainult täpselt ei tea, kus.

Igatahes on mul kahtlus, et selline mõtlemise vigasus ei piirne ainult koerapidamisega. Antivaktsiinikute ja vaktsiinilembide näitel näituseks. Et on need, kes arvavad, et vaktsiinid on kuradist ja ei tee endale ega lase oma lastele midagi teha. Ja siis need, kes teevad kõik vaktsiinid, mis kohustuslikud ja igal aastal mõned veel otsa, sest mine isahane tea. Aga kuidagi need, kes kaalutlevad iga vaktsiini juures, et nooh, kas see on vajalik, ja siis vajalikud teevad, teisi mitte, on täiesti radarilt väljas. KUIGI see on tegelt ju kõige mõistlikum. Inimese immuunsüsteem ei jaksa tegeleda KÕIGI vaktsiinide ja tõbedega, ilma kusagil järgi andmata.
Aaaaga ei. Kas kõik või mitte midagi näib loogika olevat. Kas su koer on väsimatu akrobaat, keda koolitatakse, jalutatakse, jooksutatakse ja kes tahab aina rohkem - või diivanikaunistus. Kas laps on puhtviieline, kes vahel saab tunnistusele mõne nelja ja siis on maailma lõpp või veab napilt kahtede ja kolmedega IGAS AINES kuidagi üleviimiseni välja. (või siis ei veagi.)
Kooli saab õpilasena kas armastada (ja siis meeldib sulle lugeda, iga ainet õppida, oled kuulekas ja vaikne) või vihata (millisel juhul oled kaheline noorjoodik ja hästi läheb sul vbla kehalises).
Maitea.
Omast arust olen ju mina see must-valge, on-ei ole maailmapildiga? Aga SÄÄRANE dihhotoomia käib mulle üle mõistuse, sest no KURAT! Kuidas on võimalik mitte näha, et enamasti ei ole asjad äärmustes, vaid kuskil keskel oleks on hulga tavalisem???



See lugu meeldib mulle ikka väga =)
I wanna break the rules!

Reede, 10. aprill 2020

Kui läheb hästi, on see teiste inimeste lahkusest

Vaata, ma ei saa jagada, sest see on tema looming ja tema oma ja ma ei taha isegi KÜSIDA, sest äkki oleks ta nõus mitte sellepärast, et mul endal (s.t tal) suva, vaid seepärast, et ta tuleb mulle (väga väga naisele) vastu.
Aga mu tütar kirjutas mulle luuletuse.
Ja see on niiiiiiiiiiii hea.
Nii päris.
Kui ta enne ütles, et ta hakkas juba viiendat korda nutma seda üle lugedes, ma täpselt ei saanud aru, miks. Seda enam, et ta muretses ka, kas see on ikka piisavalt hea ja kas mulle üldse meeldib ja äkki ta on millestki valesti aru saanud ja ma olen hoopis teist meelt ja ... ja siis ta viimaks saatis selle mulle.
Ma hakkasin ka nutma.  Ja teisel lugemisel uuesti.
Nagu ... nagu ... ma ikka vahel-sageli-peaaegu-iga-päev olen "inimesed ei armasta mind. Miks?! Ma olen ju niii hea?!" Ja mõtlen, et ju nad ei saa aru.
Aga see luuletus .... noh.
Keegi saab aru. Mu tütar saab aru!!! Detailideni, absoluutselt, üleni!

Olen nii harras selle peale, et hakkan kohe uuesti nutma.
Nutan.
Oot, toibun ära, siis kirjutan edasi.

Nõnna, ainult päev hiljem olen täitsa konditsioonis =)
Lisaks ostsin KOHE saadud rahaga (aitäääh!) D-vitamiini ja kuigi selle ahvikiirusel mõjuma hakkamine on kõigi tõenäosuste kohaselt platseebo, on mul ikkagi parem olla suunal "pidev väsimus on leebem".
Elu on kohe kehas! Ja pea enam ei valuta!

K. kinkis mulle tolmuimeja.
Nagu issapüharistike!
See IMEB. Ei pea istuma põrandal ja lõputult kõige lühema toruotsaga liipima (pikemad torud ja otsikud võtsin juba ammmmmu ära, sest nendega ei imenud ikka kohe ÜLDSE), vaid imeja imeb nii kõvasti, et isegi kõige väiksemal võimsusel võib siin või seal end põranda külge kinni imeda.
(Selle vältimiseks on tal "siit annab õhku juurde"-klapp.)
Olen nii vaimustuses, et imesin suisa oma poja toa samuti peaaegu puhtaks (kuna temal on laminaat ehk sile põrand, on enamasti eelduseks, et ta ise pühib selle harjaga üle kord kahe-kolme nädala tagant või nii).
Peaaegu, ma kavatsen sellega veel jätkata, aga isegi imelise uue tolmuimejaga, mis IMEB TOLMU JA ÄRALÕIGATUD SÕRMEKÜÜSI JA KOERAKARVU JA TOIDUPURUSID JA LIIVA JA MUID ASJU väsisin ära.
D-vitamiinist hoolimata.
Sest no kohtadesse, kust pole viimased kaks-kolm-seitse aastat tolmu võetud ja tuleb üldse pugeda, et toruga ligi pääseda, on siiski koormav end pressida.
Isegi kui tolmuimeja imeb.
Aga noh - jälle tarkusetera jõukatele inimestele: vaene inimene ei pruugi ka sellepärast sinuga võrreldaval määral koristada, et tal on oluliselt sitemad vahendid ja ta ei jaksa isegi mõelda, et peab tolmu imema imejaga, mis ei ime.
Näiteks.

See on mingites vanade raamatutes alatasa ettetulev värk, kus tegelane on küll vaene, aga väga puhas ja siis see näitab, et TEGELT on tegu voorusliku inimesega, tal on lihtsalt raske elu.
Mina, elukogemust korjanud, arvan, et tegu on ilmselt inimesega, kel puudub kujutlusvõime ja siis ta ei oska lihtsalt oma vaesuses midagi muud teha kui pesta, küürida, nõeluda jne. Kui inimesel on muid huvisid, ta lihtsalt ei jaksa tegeleda sellega, et kõik maru puhas oleks.
Raamat "Ma vallutan lossi" on ses osas päris hea, et kirjeldab ometi vaesust mõistlikul moel.
Lingi all ära toodud sünopsis on jama, aga minu vaatenurgast on tegu armsa, tõelist maailma ja tõelisi inimesi (keegi ei ole normaalne, aksioom!) kirjeldava looga, kus on palju päikest ja paraku ka "ja siis nad abiellusid ja elasid elu lõpuni õnnelikult"-moment.
Aga kuna armulood ei ole kaugeltki, oh mitte natukenegi-kaugeltki raamatu sisu, on see mu arust ikkagi täiesti tore. Näe, kunagi kirjutasin tast Loteriile sedasi.

Maitea, oma "olen nüüd nii palju vähem väsinud!"-tunde ja päikesepaistega õues läheks vbla jalutamagi ...?

Teisipäev, 7. aprill 2020

Maailm näib ebakindel ja nii ongi

Poole paki peal toimus praegu käesoleva kohvi transformatsioon ja puru kulub nüüd rahuldava joogi saamiseks sama koguse vee kohta peaaegu topelt.
Maailm on ikka kummaline ja ebakindel. Vahel juhtuvad täiesti ebaloogilised asjad ning elan edasi, kehitanud hämmastunult õlgu ja tõdenud, et nojah, on siis niimoodi.
Et mul nüüd igapäevaselt peas tuikab - ei ole rõve valu, ei ole tunnet, et nii jube, aga IGA PÄEV  oluline osa päevast möödub tuikega - tuleb isegi uduselt tuttav ette.
On enne ka sedasi olnud, õige jah.
Aga miks?
Ka mu otsustav vedelikutarbimise suurendamine ja mineraalvee taas kojutoomine aitas ainult mõnevõrra. Nüüd valutab nõrgemini küll, aga et valu päris ära oleks päev otsa järjest? No ei.
Kuna hullusti ei valuta, vaid natuke annab tunda, saan hämmastunult tõdeda, et ei tea, miks nii on, aga no nüüd on nii, elame sellega siis.
Elangi nüüd.
Sest mis ma ikka teha saan.

On nagu on nagu on nagu on.
Ignoreerin vajadust komade järele, teesklen luuletaja olemist.

Lisaks on mul kogu aeg janu (seda perioodi mäletan, selle vastu aitas mineraalvesi, aga ma ei ole ju ilma enam? See oli vaid mõned päevad ju?!), olen nii väsinud, et ulg tuleks peale, aint ma ei jaksa ulguda, ja ma ei korista mitte midagi.
MITTE MIDAGI!!!
Lihtsam on ulguda.
Tavalisel päeval ma ikka midagi kordaloovat teen (ja olgu, mingi nõudepesu tuleb tänagi, sest seda ma koristamiseks ei pea), aga nüüd juba kolm päeva on mu koristamine piirdunud pojale ütlemisega, et köögipõrandat peaks pühkima.
Pühkis eile ära, nii et see on ka tehtud.
Ei tunne end süüdi, aga tunnen end natuke solvununa kõigi peale, kes innuga koristavad. Krt, kui kerge peab teie elu olema, et te jaksate! Ja te eeldate, et minul on sama kerge nagunii?!

Normaalsuse erinevused ...

Olen arutlustega tõe teemadel (eieiei, ei ole ootamatu teemavahetus, vaid täiesti loogiline eelnevast tulenev ju!) jõudnud ummikusse.
Sest no absoluutset tõde EI OLE olemas, kui juba värvide nägemine on silma ehituses ja oletatavasti aja möödumine tundub meile möödumisena, sest me oleme sedasi ehitatud ning teistsugune olend olles oleks kogu aeg meile kohal ning selles saaks liigelda, nagu meie liikleme ruumis. Kõik, KÕIK mida saab tajuda, on subjektiivne.
Ometi on mus ka "kui loll peaks olema, et mitte vajalikku ära tunda?!" ja absoluutne enda usaldamine.
Ka siis, kui hiljem selgub, et eksisin, ma ei kahetse, sest mu selle hetke teadmised olid vot selle ja tolle otsuse tegemise taga ja ma ei saanudki teistmoodi teha.
"See oli Minu Tõde just tol hetkel ja pole minu asi, et teistele oli ta teistsugune".

Ja olen häiritud, et inimesed peavad oma tõde absoluutselt ning igaühele kehtivaks (vähemalt seda pattu ma ei tee!), aga samas on mu jaoks "igal ON oma tõde ja minu oma on minu oma!" raudne reegel.
Ehk phmt ei salli ma, kui inimesed tulevad mu võrgupäevikusse, ellu või kirjutavad raamatuarvustuse alusel: "Asjad on nii, mina tean!", ent samas ei ole mul neile ega isegi endale ka mingit muud alust pakkkuda valikute tegemiseks kui iskliku kogemuse oma.

Ainus, mis mind päriselt häirib (kuid häirib siis KOHUTAVALT) , on inimeste usk, et nende tõde on universaalne.

Aga kui inimene väga kõhkleb ja "ega ma ikka ei tea" ja "võibolla neh, võibolla mette ..." ma ka ohkan ja ei saa aru. Sest mu arust Õiget õiget otsust ei olegi olemas, Tõde tõde, mida leida, ka mitte ja inimene teebki asju parimat püüdes. Vahel eksib ja sedasi elataksegi. See ongi elu.
Õigeid vastuseid pole olemas!

Pühapäev, 5. aprill 2020

Keegi pole täiuslik

Mu  korteriostukontole on kogunenud napilt alla 2700 raha.
KUIGI ma ise olen panustanud ... piirdume sõnadega "hästi vähe".
Olen panustanud hästi vähe.
Aga 2700 on päris palju.
Kui aus olla, siis tegelikult on asi lootusrikas.
Või noh, siis on, kui Poeglapse isa jääb oma sõnadele truuks. (Mida ta võib mitte teha, sest olud on natuke muutunud.) Sest kinnisvarahinnad ju langevad. Ja kuigi ma elasin usus, et alla 4000 raha sissemaksuks pole üldse mõeldav, siis nüüd vbla ikka on.
Näis.
Augustini on veel aega ka. Vbla mul õnnestub isegi midagi teenida!
Vbla on see liigne optimism.


K.ga on kõik umbes nagu enne eelmise aasta augustit.
Ehk ta on arusaamatult ja ebamaiselt nunnu teemadel, kus ma seda ei ootaks. (Kuigi teemadel, kus nagu võiks oodata ja ma ikka veel natuke ootan, ta ei saa üldse pihta, et mida ta siis valesti teeb, kui midagi ei tee. Või üldse solvub ja hammustab.)
Aga kuna mina enam ei ole vihane, on see lihtsalt veidi veider ja kõik on hea.
Igaühel on ju väikesi veidrusi ehk "nobody is perfect".

Üldiselt olen kirjutamissoone peal ja mõtlen, et teeme K.ga sellest jutust, mida koos kirjutasime, romaani. Ja ma isegi ei oota enam, et tema ka kirjutamise füüsilisse protsessi eriti panustaks - kuni ta ideid annab ja stseenide paigutust nõustab, kirjutagu siis natukene ja peamiselt kirjeldusi.
Mul ei ole raske muud ise teha.
Aint kui me vaidlema läheme, on ... veider.
Noh, keegi pole täiuslik, ah?
Isegi mina mitte.
Või siis on kõik täiuslikud, just iseendas terviklikud ja head.
Mis on seesama.

Jaa, mul on see Oma Romaan ka ju. Aga ma kuidagi tunnen, et see on  veel liiga umbmäärane, et teda romaanivõistluseks valmis ponnistada - point pole veel välja joonistunud. Kuna Teh Jutt sai valmis ja point joonistus sinna selgelt, tuleb ainult teist sama palju juurde kirjutada (ma mõtlen,  et teiste tegelaste lugusid näiteks)  ja olemas.
Kirjutamine kui teksti tootmine on mul käpas. Lihtsalt ma ei mõtle ette, et mis teema on, see tuleb kirjutamise käigus. Ja Uuel Romaanil ei ole tulnud - samas kui Toonases Jutus on, ja sellest niisiiis romaan teha sedasi, et tekst põhiiva toetaks, ei ole raske.
Ma ARVAN.
Ega ette muidugi ei tea, aga kuna ma olen poolteist tuhandet sõna juba tootnud ja üldse ei ole "võeh, ja mis siis nüüd saab?", vaid on "misasja, ma pole veel ühegi poindini jõudnud ja juba NII PALJU TEKSTI!" on lootusrikas.

Muidu on mul sitt olla.
Väsinud.
Valu kurnab ja eile oli lisaks K. kaheni siin, parandas elektrikontakte, kontoritooli rattaid ja vahetas elektripirne. Ei, need ei olnud otseselt läbi läinud, siis vahetaksin minagi, aga üks pinises, üks oli ebamõistlikult väikese võimsusega (ja  köögis oli seega alati pime, kui päike loojas, põles siis tuli või mitte) ja ühe jaoks oli tal nii lahe uus pirn, et no isegi mina sain aru, et see on lihtsalt LAHE.
Kui see pirn sisse keerata, saab üheksat eri värvi valgust, vilkumist, sujuvat värvivahetust, võimsust reguleerida (et kas hämaram ja intiimsem või valgem ning näiteks näputöö või lugemise jaoks hea) ja puldist, kust kõike valida saab, ka tule ära kustutada. 
Surimuri-kilakola-insenerilt hea töö.

(Mul on muide uus teooria, miks mitmendat päeva järjest peavalu: kui mul ei ole mineraalvett, ma joon vähem, ja vedelikupuudusest. Sest ma ei tunne janu vajalikul määral, aga "alustan mineraalvee joomist, sest on meeles, et peab, ent kui paar lonksu vett on juba alla neelatud, saan aru, et mul on janu ja pool liitrit läheb takkajärgi" tuleb tegemisele, kui mul ON mineraalvett. Kui ma ei ole seda ostnud, sest leppisin ju K.ga kokku, et tema toob, ja siis ta ei tulnudki  enne eilset, on peavalu.)

Lähen magama tagasi.
Väsinud.

Reede, 3. aprill 2020

Tavapäeva heietused

Vaikselt hakkab see eriolukorra-värk mulle ka tunda andma.
Mitte millegi negatiivsena, ooei. Aga märkan natuke, et luban endal lõdvemalt võtta loogikaga: "Praegu võib. Inimesed annavad andeks, sest kriis ja värk."
Ehk mul on kogu aeg kriis. Aga ma ei looda enamjaolt selle pealt midagi andeks saada. Nüüd, kui on kõigil, kuigi mul eimidagierilist, võib vahepeal veits lõdvemaks lasta.

Jälgisin end  muidu vahepeal ja sain selgeks, kust mu komme end üle pingutada, kuigi phmt pooldan ju ideed: "Tee, mida sina TAHAD!"
Häda on selles, et leida, mida ma tahan, pole alati üldse nii lihtne isegi end läbi tunnetades. Kui ma EI taha seda või toda teha, on selge.
Ei tee.
Aga esiteks ma väsinuna tunnetan end halvemini ja teiseks, kui on tunne "maitea, ei kisu väga tegema, aga kuhugi mujale nagu kaaaa ei kisu ," teen ära. Sest kui vahet pole, kas teha või mitte teha, on vähemalt hea, kui on "tehtud!", eks?
Või siis olen pärast enda üle igasuguse piiri välja kurnanud.
Nii juhtub vahel samuti.
Aga enamasti mitte, mis teebki otsustamise "mitte tegutseda" nii keeruliseks.

***

Läksin kuue paiku (õhtul) magama. Sest mulle on ju normaalne lõunaunesid teha, vahel ka kolm tükki päevas. Väsimus kah igal pool, hulk peavalu-vaigistamisi tehtud ja oo, voodis on hea!

Kesköö paiku (ehk umbes veerand tundi tagasi) ajas Totoro mu üles kileda peenikese haugatusega, mis pani mu võpatama ja istuli kargama.
Saatsin poja temaga õue. Meil on vahetustega (isetekkinud) magamisgraafik, kus mina olen üleval kuskil kaheksast hommikul ja tema viieni hommikul ja koeraga õues käimised on vastavalt jagatud.
Mitte et mina MEELSASTI vara tõuseksin, ent kui Poeglaps koolis käis  ning veel varem tõusis, tundus kuidagi aus ja hell tema suhtes käia ise koeraga õues, kui ta nagunii nii jube vara KOOLI (jäkkjäkkjäkk!) peab minema.
Ja sellest jäi jäägiks, et mina käin hommikul.

Nüüd pea natuke valutab jälle. Talle ei meeldi see ootamatu äratuse värk. Aga elu tundub suht elatav siiski.
Vähemalt sai korralik lõunauinak tehtud.
Kui ma nüüd kuuma vee alla lähen, võibolla õnnestub isegi uuesti magama jääda ...?

***

Õnnestus. Aga hommikul pea ikka tuikas.
Mind muidugi aeti ka enne kaheksat üles =/
Ibuprofeeni järgmine annus.

Ükspäev käisin üsna peale avamist poes.
Jah, pidime küll selle aja vanuritele jätma jne, aga no mingit otsust ei olnud näha, inimesed ei postitanud massiliselt plaaniga nõustumisi, pidin koeraga hommikul nagunii õues käima ja ...
aga kui olin poes ja tõesti ei näinud seal ühegi alla 60-näoga ostjat, hakkas piinlik.
Ohustan siin, sest olen "ah, käin poes ära" - ja pärast keegi SUREB sellepärast.

Nii et täna enam ei läinud.
Õigemini läksin, aga veidi hiljem.
Käisime koeraga suurema ringi parkmetsas enne, aga kell kolmveerand 11 oli vanu inimesi poes VEEL ROHKEM.
Tõsi, oli ka igasuguses muus vanuses inimesi. Maxima on Keilas see pood, mis ei ole rikaste inimeste oma, aga päris Grossikas ikka ka veel mitte. (Ma tean, sest ma käin igal pool.)
Mina käin seal tihti, sest esiteks normaalse hinnaga piim (39 senti!) ja teiseks väga normaalsed töötajad. Jah, ma tean, töötajate halva kohtlemise pärast oligi Maxima vahepeal kõigi südametunnistusega inimeste seas halvas kirjas, ent seal töötab üks MEGAnunnu naine  (võtsin end isegi kokku ja tegin talle komplimendi ükskord, et ta nii hooliv ja tore  on), veel kaks igati nunnut naist ja paar noort demonstratiivselt homoseksuaalset  meest. No nad on kõik lihtsalt nii veetlevad, maisaa!
Ent tundub, et ka paljud teised on otsustanud, et Maxima on just neile sobiv kauplus. Krdi kolmveerand 11 oli pood rahvast täis, kuigi töötajad alles ladusid riiulitele uue päeva kaupa.

Ajal, mis poes veetsin, läks taevas tumehalliks nagu õhtul ja hakkas sadama säärast valget asja, mis on korraga märg, torgib tuule tõukel kõvasti nägu ning näeb välja nagu räitsakatena langev lumi.
Selle nimi on vist "jäide".
Jäidet tuli nii palju, et poolel teel koju olin juba täiesti valgeks tuisanud ning Totoro raputas end iga kümne meetri järel. Ning kui läksime mööda majast, kus elab üks ta sõber (must labrador, umbes sama vana, ent isane), kelle õueasupaik on maja sissepääsukatuse alla tuulevarjulisse kohta paigutatud madrats, oli sõber seal madratsi peal, ent keeldus katuse alt välja tulemast, haukus Totoro, mis haukus.
"Täiesti rõve sadu," näis must koer mõtlevat. "Mis see hull tüdruk tahab, et ma vabatahtlikult sinna alla läheksin v? Arust ära!"

Igatahes on nüüd selge, millest peavalu. Sest hommikul, kui IKKA lauba taga tuikas, õues aga säras päike ning oli kuiv, nii kuiv, mõtlesin korraks, et noh, mitte ühtegi välist põhjust, miks valu? Kas hakkab vahel täiesti põhjuseta siis ka käima või?!
Peletasin selle "on, nagu on"-leppimisega ja läksin õue. Mitte küll jooksma, vaid teadlikult koeraga jalutama ning poodi.
Sest peavaluga jooksmine on ikka rõve enesepiinamine.

Nüüd olen väsinud, kuivan tasapisi ja võtan varsti järgmise ibuka.