Reede, 30. märts 2018

Siin ma seisan

Krt, täitsa hämmastav, kui palju hormoonid ikka mõjutavad!

Eelmise postituse all on irve kommentaar, mis tõi mus reaktsiooni "laks laubale ja muidugi!" (Tegelikult ei löönud ennast, aga tunne oli siuke.) Kunstlikuks viljastamiseks vajalik lisahormoon muudab ju kehakeemiat! Tunded aga on kehas ja seega on emotsionaalse seisundi muutumine paratamatu!

Aga nüüd on juba kolmat päeva teistmoodi imelik. Mitte ahastav põde, vaid ebareaalsuse mulje nühib igast küljest ja seestpoolt samuti.
Kas ma olen olemas?
Kas maailm on olemas?
Teised inimesed? MINA ISE IKKAGI?!
Väga tundub, et mulle ainult tundub.
Füüsilised aistigud (näiteks kui õues on külm) korraks aitavad, ent ainult korraks. Siis harjun ning ikka on ebareaalne tunne.
Sport natuke aitab, keha tunnetub piiiiiiiisut eredamalt - aga ainult natuke. Ja ka korraks.
Valu ei aita üldse (mul vahel ikka jalad valutavad, kohati päris kõvasti), sellega on lihtsalt halb ja ebareaalne korraga.
Ega ei ole otseselt ebameeldiv tunne ise see mind-ei-ole-olemas. Lihtsalt --- veider.
Pea käib ka ringi. Kogu aeg. Mitte tugevalt, aga piisavalt, et kogu aeg oleks kõik nihkes ja maailm tunda ainult nagu läbi paksu vati.

Kusjuures see ei ole kaugeltki esimene kord, kui nii on. On olnud varemgi, aga kuna too tunne ei alga ja ei lõppe paugust, on-ei ole, vaid tekib ja kaob tasapisi, ma ei tea, mis ta kestus on olnud. Nädal? Kaks? Kuu?
Nii. Krdi. Imelik. On. Ei saa isegi astutud päriselt, tundeta, et jalad valguvad alt ära, ja vahel jään seisma ja hoian end kahe jalaga maas. Tasakaalus.
Nii on, ma olen siin, siin ma seisan.
Meenutan iseendale.

Tegelt oli mul mingi huvitavam (loe: üldhuvitavam) kirjutamisteema ka, mida jagada, kuid kuna minu sees on praegu nii veider olla ja see võtab nii palju tähelepanu, unustasin ära, mis see oli.

Oot, serv jäi katkudes jälle pihku, äkki saan mõtte kätte ...

Ach!!!

Enne Rongi (ER) nägin ja analüüsisin end üsna samamoodi kui praegu. Avastasin oma toimispõhimõtteid ja kuidas-minuga-on-viise. Terve see võrgupäevik on täis mõtisklusi, milline mina olen, kuidas minuga saab, mis värk.
Aga mis on Peale Rongi (PR) muutunud, täielikult, 180 kraadi, on mu suhtumine.
Enne leidsin: "Olen selline ja selline, nii et on loomulik, et õnnelik ei saa oldud. Peab niisiis teistsugune olema. Aint ma ikka ei oska".
Nüüd: "Olen selline. Mul on absoluutselt õigus selline ja sellisena õnnelik olla. Fakkjuu, kui te mind takistate!"

Näiteks mu vajadus olla vajatud. Jah, see on, see on ikka veel samasugune. Kui mul ei ole tunnet, et olen vajalik, mul pole üldse inimesega tugevat sidet.
Et ma meeldin inimestele? Mäh? Kas meeldimine on mingi päris tunne või?!
Jaa, alati, kui loen toiduteost või kirjutab karikate emand, et meeldimine on päris asi, ärge vajage mind, tahtke niisama, ma noogutan mõttes kaasa ja leian, et mhmh. Nii peaks olema.

Aga taustal on mu enda tunded ja need on selgelt: "Jään ilma inimesest, kes mulle meeldib - nojah, mis möödas, see möödas!" ning "Kaotasin inimese, kes täitis mu vajadust olla vajalik - õudus ja agoonia ja valu korda valu korda valu veel AASTAID!"
Elik no meeldimine ei ole asi üldse! Ei tunneta seda teravalt, tõesti ei ole vajadus, lihtsalt --- midagi. Nojah, tore on, kui on. Nojah, enam ei ole, mis siis ikka. Vaatab edasi, mis elu toob.
Aga tunne, et olen vajalik, mu vajaduse olla vajalik täitmine, on hoopis teistmoodi. HOOPIS.
Ma tahangi olla eluliselt oluline.

Tõsi, mitte igaühele.
Ma ei taha olla oluline, tegemaks teise heaks asju, millega too ise hakkama peaks saama. Ei taha olla vajalik kellelegi, kes lihtsalt ise on must minu hinnangul viletsam - jaa, muidugi on talle tore, kui keegi targem ja tugevam kogu aeg kõik asjad ära teeb, aga sellisest suhtest mina ei ole huvitatud.
Ma tahan olla vajalik inimesele, kelle osas leian, et ta mu vaeva väärt ka on. Ja mulle meeldib vastastikkusus - mõnes asjas ja mõnikord olen mina tugevam ja minule võib toetuda, mõnes asjas ja mõnikord on tema (kesiganes siis on ka tema) tugevam ja veab mind läbi raskus(t)e.
Et nii tegelt ei juhtu ja ei ole ja olen loll, et sedasi tahan?

Kuradile! Ei ole selliseid suhteid, ei ole, mehed ongi teistsugused olevused, keegi ei taha mind vajada ega mulle vajalik olla jne? Sõbrad ei ole niimoodi ehitatud ka?
Ei huvita! Mina tahan nii, sihukesed suhted on ainsad Päris Suhted mu jaoks. Mu vajaduse olla vajalik täitmiseks on parimad nähtavad ning kättesaadavad viisid väikesed lapsed saada, koer(ad?) võtta - ja nõnda kavatsen ka teha.
MINA oman õigust õnnelik olla sellisena, kui olen. Ja hoolitsen enda eest, oma vajaduse eest vajalik olla, ning teised võivad mind hukka mõista, see ei ole minu asi.

Elagu ise omaenda parimat elu. Minu ellu sekkumine, "ole ikka teistsugune"-õpetamine, "sa teed valesti"-hädaldamine ei ole mulle mitte millekski vajalik. Isegi mitte adumaks, et inimesed on erinevad ja piisavalt palju on nende seas piisavalt lolle uskumaks, et nendepoolne õpetamine teeks MINU elus midagi paremaks.

Ma tean seda juba. Et inimesed ...
Mul on absoluutne õigus olla õnnelik sellena, kes olen. Ei, ma ei pea selleks "parem" olema. Ei, ma ei pea seda õigust ära teenima.
Mitte keegi ei pea. Mitte midagi.
Kõik on tahtmine. Mina tahan, et mind vajataks. Mõni teine ei taha mind vajada.

Nii lihtsalt on. Keegi ei ole valesti, kõik on, kes nad on.

Teisipäev, 27. märts 2018

Valgus selgus

Huvitav, on mul palavik?

Viimase kahe tunni sees olen põdenud järgneva üle:

* mu poeg on liiga palju arvutis
* mul nii palju lastele väikeseks jäänud riideid ja täiesti korralikke jalanõusid, aga neid pole kuhugi anda
* kuigi ühed poja saapad tuleks enne kingsepa poolt läbi viia, kui nad kellelegi anda saab, lukk on katki
* ja tegelt on mul ikka neid vanu ravimeid ja rikkis elektroonikaseadmeid ka, juba neljandat aastat kogunevad, oh, kus ma jään
* mis mõttes ei kirjuta ma midagi uut hetkel, nagu MITTE MIDAGI, mis ma üritan kirjanik olla sedasi v?
* aga ega ma õendusega ka kaugele just jõudnud pole
* ja krt, mu kõht on ikka liiga suur. Reied ja tagumik on ebaolulised, käe all võibolla isegi lahedad, rinnad on KINDLASTI lahedad, aga kõht ...
* Mitte et mind keegi peale mu enda katsumas oleks.
* Tahaksin ikka kõigile meeldida, jah? Eriti nõrk ...

Nõudis endaga konkreetne olemist, väga selgelt meenutamist, et keegi pole täiuslik, et eneseusk jälle ärkaks. Selle üle, et pole täiuslik, PÕDEDA ei tasu juba enesetunde pärast - sest nõnda on garanteeritud sitt olemine. Ju. Midagi kasulikku ka ei sünni, ainult halb on.
I am the storm! meenutamine oli ka teema. Ning kui hea peaksin siis olema, et endaga rahul olla, kui lastagi oma headusel endaga rahulolu mõjutada?!
Ma nagu olen juba proovinud, ah? Toona selgus, et KUNAGI ei ole piisavalt hea. Vähemalt mitte minu suutmispiire arvestades.
Aga igaks juhuks kraadin ka.

36.8. Krt, pole isegi keha võimalik süüdistada oma sitas emotsionaalses seisus!

Aga samas - ega enam ei ole ka nii sitt. Lebasin tunnikese voodis ja klaarisin endaga.
Mhmh, ma teen vigu.
Mhmh, ei ole täiuslik.
Mhmh, kahtlemata saab mind kritiseerida =P
Aga kas see teeb mu kuidagi mittepiisavalt heaks?!
Kas ma saaksin inimesena olla õnnelikum teistmoodi elades? Kas mu poeg, kes on liiga palju arvutis, pole tark, tugev, ilus ja õnnelik? Mida ma ometi tahaksin endalt, kui praegu ka rahul pole?!

Ja tasakesi valgus selgus tagasi.
Iial ei saa kõike oivaliselt teha.
IIAL.
Me teeme oma parima. MINA teen oma parima. Mida, mis ma siis VEEL tegema peaksin?!

Muidu - kas ma olen juba maininud, et spermadoonorit valides ma valisin kõige Sanjima neist (sest no Zoro last ma ei saaks kanda: kui palju on naturaalselt roheliste juustega spermadoonoreid?) ja olen otsustanud, et saan lapse Sanjiga?
Vist olen, kusjuures.

Et ma elan kujutlustes? Kurat, olen kogu aeg seal elanud! KOGU AEG!
Minu aju on mulle endale rohkem olemas kui MISKI muu.
Kas teistel on kuidagi teisiti v?

Hästi ei usu, kusjuures.
KÕIKE tuntakse läbi iseenda. Kõigi poolt. Ainult vbla mõned allistid (hei! jaa, ma armastan teid ka!) arvavad, kuna tajuvad mõtlemata üldsuse seisukohti samuti, et tunnevad asju objektiivselt.
Kui samas lihtsalt nende subjektiivne taju käib läbi veel "kas sedasi arvata on ok?" filtrist, enne kui tulemi ajusse lekitab.

Me tajume ümbritsevat, nagu MEIE oleme. Me näeme, kui kitsamalt võtta, nagu oleme.
"Me" on võtmesõna. Kes ME oleme, on tajuvõti.
Maailm meie sees on sama suur kui väljaspool!

Laupäev, 24. märts 2018

Sest valetamine kaotab kogu pointi nii

Peavaluga haigused on mulle meeletult keerulised. Sest ma ei saa aru, kas peavalu on migreen või sellest teisest haigusest (no kui mul ja pojal on mõlemal 37 ümber palavik ja pea valutab, on vist sest muust haigusest?) ja isegi kui on sellest teisest haigusest, äkki migreenitablett ikkagi võtaks maha? Võtta tabletti või mitte võtta?
***
Võtsin.
Ühtlasi käisin pojaga poes (pisipisikesed sammud, aga vahel jahe õhk aitab selle valu vastu). Temal on nüüd hea (jai!!), mul nagu ikka migreenitabletiga.
Valu suht kadunud, aga maksimaalne nõrkus sees. Aga meil mõlemil läks kõht tühjaks, mis viitab selgesti paranenud kehalisele olukorrale.
Kui juba isu on, ei ole asjad päris persses!
***
Olen suht vanaks saanud ja alles nüüd mõtlen, kuidas sellele lisaks, et millegipärast on halvaks hinnatud "igaüks teeb, nagu tahab"-vaatekoht, on tegelikult jabur ka ühiskondlik kalduvus inimesi valetamises kahtlustada ja ehitada hulka keerulisisi süsteemisi valetamise vältimiseks, kui samas on üks ja väga lihtne tee, kuidas inimesed ausaks saab.

Tuleb elimineerida hirm, et tõe rääkimisel juhtub midagi halba, eeldus, et valetades saab midagi head, ja whoa! Vaadake, kui ausaks maailm muutub!
Stuudium ja paroolid ja et ometi laps ei tohiks oma stuudiumis ise vanema parooliga asju teha! Söömise osas valetamine ja seksi koha pealt valetamine, oma tunnete varjamine ja kavatsuste osas vääritimõistmisele viivad vihjed, valed ja valed ja valed ...

Minu lapsed ei valeta mulle.
Mitte sellepärast, et jube erilised lapsed, vaid nad ei võidaks sellega midagi. Ma niigi teen, mis saan, et neil hea oleks, ja väldin nii palju, kui suudan, et neil halb on.
Ei ole vaja valetada, et ei jõudnud õigeks ajaks koju, sest aitas haiget kassipoega, kui mingit "õiget aega" kojujõudmiseks pole ja kui inimene ilma helistamata või telefoni vastu võtmata eeldavast viis tundi hilisemaks jääb tulekuga, on mu reaktsioon: "Mida sa tegid? Aa, A. juures külas olid. Ok."
Ei ole vaja valetada rohkema raha saamiseks mingeid koolikulutusi kokku, kui ütled, mida sul vaja on, ja kui ma saan, ostan. Jah, ka rämpstoitu. Mõnikord ju võib. Enamasti nad ei tahagi.
Ei ole vaja valetada, et olen haige, mul on palavik, ei saa kooli minna, kui tõesti kooli mitte minna tahtes seletab inimene mulle oma mure ära ja püüame koos seda lahendada.
Võib ka päeva kodus olla, kui tõesti jama on.

Ei ole vaja olla selline nagu "peab", teha seda, mida "peab", ja kui mitte olla sihuke, nagu "peab", saab karistada. Või vähemalt vingutakse ja riieldakse ja tehakse su olemine üleni halvaks.
"Oled, kes oled," ütlen ja mõtlen mina. "Sa oled oivaline! Lahendame mured rahulikult ära, aga ükski neist pole olemas seepärast, et sina oled liiga halb!"

Teate, kui lihtne sedasi on elada?
Eeldus ei ole, et sa oled halvasti, ole parem, alati ole parem, ole veel parem! Ei, ikka halb.
Eeldus on, et sa oled küllalt hea. Kui TAHAD, ole veel parem, aga ainult, kui tahad. Sa oled oivaline sellisena, nagu oled!
Ei ole vaja petta. Ei ole vaja teeselda kedagi, kes sa pole.

Ja mina olen halb lapsevanem ..?
Ma ei tea, olgu need kritiseerijad siis ise paremad.
Aga sellest ma ei tagane, et minu laps on hea olla. Et nende laps olla on veel parem? Jumala tore ju siis! Palju õnnelikke ja toredaid inimesi!

Neljapäev, 22. märts 2018

Elu ei ole läbi ju

Haa, ühele lapsele (no ok, verinoorele) ka meeldis mu raamat!

No ei ole see tõesti mingi keeruline kõrget mõtlemisvõimet nõudev arusaamatu kirjandus, on seikluslugu. Ainult et mulle endale meeldivad elusad tegelased, mitte funktsiooni täitvad pabernukud, ja loogika. Mis tähendab, et kirjutan kah sihukesi. Tegelasi ja lugusid.
Seiklusjuttudesse.
Mu uue romaani tagakaanetekstis (mille heaks kiitsin, aga avaldasin ka imestust just tolle lause pihta) on kirjas: "Merese kohta vahest harjumatult on romaan teostatud kiiretempolise seiklusmärulina."
Mul oli parem kulm päris pooles laubas seepeale, sest oma meelest kirjutangi peamiselt seiklusjutte. Aga noh: kuidas keegi seikluslugu defineerib, on pisiasi ju.

Ent väga väga väga tükk aega oli mul tunne, et see elusate tegelaste ja tugeva üldloogika juttudesse sissekirjutamine on mahavisatud töö. Sest ulmelugeja (no see on räme üldistus praegu, nende seas on väga helgeid päid - aga kõige kõvahäälsemad on lihtsakoelised, ja ennast eriti pädevadeks pidajad paraku samuti) ei hinda seda, tema tahab, et püssi lastaks, vene keeles ropendataks ning kõik lahti seletataks.
Ja keegi teine samas ei loegi mind.

Nüüd siis on õnnestunud korraga paljud õiged inimesed lugema saada. Kes on veitsa nagu mina ja naudivad samu asju.
Isegi kui nad on lapsed.
Võit!

Olgu, võibolla selleks ongi see mu veider kuulsus (ei, päriselt, kuna mul endal telekat ei ole ning puudust sellest ka ei tunne, ma ei kujutanud ette, mida KAHES telesaates osalemine teeb!) natuke millekski kasulik samuti. Et raamat sattub inimeste kätte ja osad neist on tema jaoks "õiged lugejad".
Oot, või peaks ilma jutumärkideta olema? Õiged lugejad?

Sest selgelt ta (raamat) osade inimestega räägib arusaadavas keeles ja osad saavad: "Blablabla .. ta istus ... blablabla ... jõi kohvi."
Esimeste arvustuste järel (Reaktor x2) mul oli küll: "Oota, MIDA nemad lugesid? Mina küll seda raamatut ei kirjutanud!"
No mis mõttes ses romaanis ei juhtu midagi?!?!?!
Nagu ... nagu ... seal ei ole isegi vaidlemiskohta ju! See on lihtsalt liiga vale väide, et mingeidki argumente tuua!

Aga noh - lugeja saabki välja lugeda ainult seda, mis temas endas juba olemas ning jutustatavale vastuvõtlik on. Ju siis polnud tema/nemad minu raamatule sobilik(ud) lugeja(d).

Mul on natuke õudne ka selle uue raamatu eel - mitte et ma ei tahaks tema ilmumist või häbeneksin teda või midagi sellist, aga ta läheb jälle laiale kivile ning hakkab oma lugejat otsima.
Kas Õiged Lugejad leiavad ta üles?
Ega nad liiga palju oota? (Vastandina aastaid kestnud: "Ma kirjutasin palju parema loo, kui lugejad näha ja välja lugeda mõistavad, oh, kus ma jään?!?!")
"Lihtsad valikud" sai nii palju kiita, kas "Kuningate tagasitulek" saab nüüd sellega võrreldes jalaga või?

***

Mu tütrel on jamad tervisega.
Kahtlustan, et tema keha võttis omaks teadmise, et ei tasugi ära taastuda ja terveks saada, pannakse kohe jälle pinge peale, ja nüüd otsustavalt ei tervene.
Et saaks puhata.
Et lastaks lihtsalt olla, vara ei pea tõusma, laulma (lihtsalt häält ei anna kontrollidagi tõvega), pilli puhuma (milleks on vaja veidi suuremat kopsumahtu kui tassitäis), erinevaid vaimseid töid muudkui tegema ja tegema.
Elik bakteriaalsed analüüsid negatiivsed, viiruse oma positiivne, raviks vähe koormust, korralik toit - aga tal on faking 3 nädalat juba peaaegu kogu aeg 37.2 palavikku, väsimus, nõrkus, häda ja viletsus. Vahepeal langes 36.8 peale. Käis nõnda koolikatsetel (9. klass, noh), jälle palavik üleval.

Vbla ta ei lõpetagi sel aastal. Päriselt. Kui keha ikka NII ÜLDSE ei taha, miks teda sundida, nui neljaks ja kaheksakski veel? Klassikursuse kordamine ei määra teda ju igavesele läbikukkumisele ja tööle MacDonaldsis. Pidasin selleteemalise loengu (et elu olgu mõnus, ei tasu end sundida, kui ikka üldse ei suuda ja taha) Tütarlapsele ka ja ta oli isegi nõus.
Et ega ta ei taha just klassikursust korrata ega sinna kooli edasi jääda niisiis, kui ta on vaimu juba lahkumiseks ette valmistanud - aga samas VÕIB, TOHIB.

Elu ei ole läbi sellega.

Me oleme, mis me oleme. Ei paremad, ei halvemad - ja teha tegevusi, mis sellele olevale endale head on, ei ole kuritegu.
Heaolemine ei ole mitte paha asi.

Esmaspäev, 19. märts 2018

Toores avameelsus ftw

Oota, mis mul ei olegi märtsis enam muid enda võetud kohustusi kui lohewiki?
Pornolugu (jah, ma kirjutan ka selles vormis, kui keegi küsib) kirjutatud, arvustus "Novembriöö kirjadele" kirjutatud, uue romaani viimane redaktsioon loetud-tehtud-saadetud - mis ma nüüd võingi oma päevi täita nõelumise, poeskäimise ja söögitegemisega v?
Ooo!
Päriselt?!?!

Oh, selle porno kirjutamise juurde aga võiks veel juttu rääkida.
Sest mu jaoks on selliste kirjutamine (ja lugemine) Teema, aga samas ma päriselt ei saa aru, kust läheb erootilise kirjanduse, pornokirjanduse ja tavakirjanduse piir. Võibolla on asi naiselikus vaatenurgas? Või mu enda vaatenurgas? Või ..?
Sest minu jaoks ei ole seks-seks-seks suures plaanis ja detailides kirjeldatuna üldse kõige erutavam asi üldse. Jah, see ON, ja kui on õige asi, ei ole üle võlli minek üldse halb, oo ei - aga mis minu jaoks peamiselt erutav ja kaasakutsuv, ihasütitav ning mahlu jooksma panev on, on SITUATSIOON.

Phmt kui situatsioon on õige, on kõik muu juba selles olemas. Detailsed kirjeldused, oiged ja pilt osalise pea seest - pisiasjad-pisiasjad. Need ma suudan vajadusel ka ise juurde mõelda. Mis kõik ei suudagi v?!
Aga kui situatsioon pole erutav, ei päästa ka muu. Mul on piinlik, nõme ja isegi ärganud iha kaob kõigist - võibolla headestki - pisiasjadest hoolimata.

Võibolla seepärast mul on KAUGELT alla selle vanuse, mil üldiselt arvatakse, et huvi ärkab, olnud fantaasiad, mis on niipalju seksuaalsed, kui oskasin teha? (Ei, ma ei teadnud, mis seks on, ja ei, mineviku-mina ei ole õigustus pedofiilidele, fantaseerimine ja millegi tegemine on VÄGA erinevad asjad.) Sest mõnigi kujuteldav situatsioon kui selline oli erutav ja ma erutusin selle peale ka koolieelikuna.

Naha soojuse ja keha lõhna, õige pilgu ning õige kõhkluse õigel kohal suudan vabalt ise oma pea sees genereerida. Isegi hoolimata sellest, et jätkuvalt orgasmi null, ma erutun küll.
Kui on õige olukord.
Kasvõi mu mõtteis.
Kui aga  olukorda pole, pole midagi.

Kunagi ammmmmmmmmmmu, enne "Joosta oma varju eest" ilmumist, küsisin ühe näitsiku käest, kas see on väga ilmne masturbatsioonifantaasia? Ta oli üpris segaduses selle küsimuse peale, sest kogu loos pole ühtegi seksuaalset tegevust, ühtegi ihamanifestatsiooni, aga minu jaoks oli teema väga üleval, sest situatsioon ju oli?!
Situatsioon!!!

Muide, seetõttu mind jätavad ka täiesti, TÄIESTI külmaks kena alasti isasega, ent valed seksuaalsed mängud. Mitte lihtsalt et ei eruta, aga võtab kogu olemasoleva erutuse samuti maha.
Mis sa tahad mind kägistada natuke v? Annad mulle hoiatava laksaka ajal, kui mina olen oma teada vastutulelikult SULLE teenet tegemas üldse, mitte vastupidi, ja kogu võim on minu  käes seega???
Nooojaaah ...
Igav. Ma lähen (viimasel neljal aastal juba lähengi, päriselt) lihtsalt minema.

Mul peavad mingid huvitavad situatsioonid olema tunde- või mõtte- või mõlemal tasandil korraga. Muidu on lihtsalt IGAV.
Ja selliseid ma ka kirjutan, viimasel ajal häbenematult, sest tundub, et teised ei saa arugi, kui rämedalt ja häbenematult seksuaalsed need on. Kui mingit seksi- ega armusuhte teemat pole, pole inimeste arust erootilinegi.
Ja mul on "wth"?! Sest minu jaoks erutavad on hoopis teised situatsioonid kui "nägime, ahvatlus oli, seksisime".
See on ju lame!!!

Aga ei, ma oma pornoloos ikka natuke paljast nahka, seemnevedelikku ning lõhnu kirjeldasin.

Natuke.

Laupäev, 17. märts 2018

Mõtlen depressioonist

Tahtsin putru, ei tahtnud tiramisut (mis oli valmis, eile tegin, sest tahtsin, noh).
Puder tehtud, söödud, hea olla, jai.

Olgu, kohvi veel joon. Kohv on ka hea.

Nii hea on!

Roaldi saate kodulehelt võtsin
Vaatan samas, söömise ja kirjutamisega paralleelselt, Roaldi depressioonisaadet (eile oli telekas), kus ka üles astun. Need asjad, millest juttu, ikka meenuvad, ja tahaks ukse vahelt kinni virutada mälus.
Nii krdi valus oli! Ma ei taha seda enam jälle sisse võtta, jälle tunda!

Aga üllatavalt hea saade on. Ootasin midagi lihtsustavamat ning igavamat. Seni kõige lihtsustavamat ja ning igavamat juttu on ajanud psühholoog =P Tal vist ei ole isiklikku kogemust taga.
Aga nt Heidyle noogutan kogu aeg kaasa ja olen teda tundmata, temaga mingitki sidet omamata, nii rõõmus, et ta olemas on.
Nii krdi lahe kodanik!
Ja ta saab tiitaaaa!!!
Jens samas ütles midagi VÄGA minu kogemusega ka haakuvat. Et teeb nüüd seda, mis enda meelest hea on - mitte ei kuula teisi.
See vist on üks haiguse üle elanud depressiivikute tarkusi: sina ise loed. Kuradile muu!

Muidu, kui eetris oli "Kirjandusministeerium", kus mu lahe isik salvestatud sai, saabus võrgupäevikut lugema jube palju inimesi ja klikke tuli täiesti wtf-koguses.
Aga unustasin ära, et telekas näha olemine sedasi mõjub, sest ülejärgmisel päeval oli taas kõik normaalne.
Nüüd tuli jälle meelde, kui eilne külajastajate hulk taevasse hüppas parasjagu sel ajal, kui Roaldi saade eetris.
Kusjuures mina seda tol hetkel ei näinudki, sest telekat mul pole ja Kanal2 laseb arvutist küll tasuta järelvaadata, ent mitte otsepilti jälgida.
Vaatan siis praegu.

Üks naljakas asi jäi ka silma: tätoveeringud paistavad depressiivikutele omased olema.

Mina tegin enda omad Pärast Rongi. Ja see mõtte- ja tundelaine, mis nendeni viis, oli: "Ma tahan. Nii et teen."
Ei mingit ajukulu sellele, et äkki mul on hiljem kahju, sellest tulenevad mingid jamad, mingid piirangud, mingid raskused töö saamisel - no siis on hiljem kahju, raskused jne.
Tegelen sellega, kui "hiljem" sellisena käes on.
Aga praegu ma tahan. Ja muretseda ette, et ÄKKI tuleb häda ... aga äkki ei tule? Mis see muretsemine annab? Võtab mult ära rõõmu praegu, aga ei taga, et tulevikus mõnd häda kaela ei tule.

Sest hädad ei tule minu kogemuse järgi põhjus-tagajärg tegudest. Peamiselt tuleb kogu "saatus" sellest, kuidas keha reageerib. Mis selles toimub. Kes OLEN.
Ma ei ole oma mõistus ega oma keha, aga olen nad koos. Üleni. Absoluutselt. Ühte ei saa teisest lahutada, me oleme tervik.
Ja tõesti ei loe, "mida teen". Või noh - loeb niivõrd, et kehal on reageerimiseks materjali vaja. Aga ei ole nii, et teatud teod viivad teatud tulemini, sest alati kõigil viivad.
Minu keha reageerib nagu spetsiifiliselt just mina reageerin mingitele asjadele. Ja absoluutselt ei loe, et 65% teisi inimesi reageerib sellisele teole vat sedasi hoopis.

Ma võin teha mida tahes, kuidas tahes. Võin olla üleni nii hea, et takkajärgi võtab ennast ka imestama, et NIIIIIIIIIIIIIII hea saab olla. Enda arvelt.
See ei loe mitte midagi.
MITTE midagi.
Tegu on minu seisukohalt tühjus, kui mu keha sellele ei reageeri. Et teised saavad mõjutatud? Kui nende reaktsioonid ei ole mu kehas tunda, pole ikka midagi.

Loeb ainult see, kuidas mu keha end tunneb. Mis minus toimub. Ja ennast, seda oma kehalist toimimist, ma nüüd hellitan ja hoian. Teen ainult seda, mida tahan. Mille kohta keha ja aju koos ütlevad, et see on hea mõte.
Kui nad on eri meelt (üsna harva, muide), kuulan keha.
Sest kehas on tunded.
Sest need on AINSAD, mis tegelikult loevad.

Sain oma Ace'i kruusi kätte. Tahtsin, tellisin, nii kaunis on!!!

Kolmapäev, 14. märts 2018

Mõistlikkus versus see teine asi

Lõpuks - mitte et ma selle üle väga pead oleksin murdnud, isegi ei märganud, et teatud vastuolu - lahendasin ära, mis värk on sellega, et ma olen päris tark, aga teen samas üsna mitmete inimeste jaoks täiesti vastuvõetamatuid valikuid. Ja nad ei saa aru, kuidas ma võin olla üpris tark enda meelest ja ometi sedasi valida - ja mina omakorda ei saa aru, kuidas nad ei näe ilmselget: et ei ole olemas mingeid Õigeid Valikuid, iga valik võib viia hukatusse või tõsta pilvedesse, oleneb vaid inimese kontrolli all mitteolevatest nüanssidest.

Aga muidugi.
Isegi olen selle üle ju kunagi mõtteid veeretanud!
Ma pole mõistlik. "Kõigi arvates nii käib, sedasi järelikult käibki" ilmneb minu peas kui "üldiselt arvatakse nii, aga äkki saab teistmoodi ka?"
Teha seda, mis raha sisse toob? Aga ma tahan ju midagi muud! (Muide, õendus kui minu "mõistlik valik" meeldis mulle samuti hirmsasti ja tegelt olen nukker selle üle, et füüsilisi tegevusi enam eriti tegema ei kõlba - aga see vist paljude jaoks on jabur, mis mõttes, palgad on ju pisikesed!)
Lapse saamiseks on vaja esmalt head suhet mehega? Häh, ega ma meest taha, tahan last.
Millegagi tegelemiseks on vaja vastavat haridust? Sest asjaga tegelemine on ikka vaja ette mõttetult raskeks teha, sest sa (ma) reaalselt vajalikke asju ju koolis nagunii ei õpi, pfff!
Üldse, elu käib ju sedasi, et sünd, lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool (kaks astet, baka pole midagi), hea töö, maja, kaks last stabiilsest kooselust, pension, surm?
Eee ..? Krt, see pole isegi naljakas, on ÕUDNE! Kus siis ELU on? Päris elu, kus veri ja valikud ja kirg?
Mõistlikud valikud ... pfff.

Minu jaoks ei ole mõistlikke õigeid lihtsaid valikuid olemas.
Kusjuures ma olen päris paljusid ikkagi noore ja lollina proovinud teha, Rongimehe-jama tuli ju ka sellest, et ma ikka püüdsin luua seksuaalset paarissuhet.
Aga minu kogemus on selge: kui miski on mõistlik, üldsuse poolt tunnustatud ja nii-käib, on üsna kindel, et see toob mulle ainult õudust ja ikaldust kaasa.
Ma proovisin mõistlikke asju teha.
See. Ei. Toiminud. Eales.

EALES.

Ma ei tea, mida teised teistmoodi teevad. Nt Rents vahepeal rääkis mitmel pool, kuidas ta ei saa aru, mis värk on tudengitega, kes tööl ei käi - ja minu kogemus oli, et keegi ei taha mind tööle. Isegi kui ma polnud enam tudeng, olin nõus igasuguste töötingimuste, graafiku ning kuitahes niru palgaga. Ka marketisse kassapidajaks mind ei võetud, rääkimata kohvikus koogimüüjast.
Või see paarisolu. Ma ei tea, kole naine ma just ei ole, nõme ega õel ka mitte, ja ma ikka olen päris mitmesse mehesse armunud - PÄRAST perioodi, mil olin praktiliselt igaühega nõus, sest mees ju.
Ja ei. Lihtsalt ei.
Ei, ega siis alati mind jäetud, ma ise jätsin rohkem. Aga sellele eelnes (peaaegu, Rongimehega kulus nädal ja veidi veel, sest kui ta Eestisse tagasi tuli, läks kõik väga kiiresti kuradile) alati kuudepikkune "aga äkki saab nii? Aga sedasi?" ning lõppotsuse tõi alati "LIHTSALT ei toimi, teen, mis teen".
Ma enam ei viitsi pingutada ka. Kui ei, siis ei!

Muidu käisin Kirjanike Majas einestamas ja plaksutamas neile, kes Kultuurkapitali auhindade nominendid olid (endale ei plaksutanud) ja neile, kes auhinna said, ka.
Auhinnaks olid kuldsed munad. Ei mingit raha, vähemalt keegi ei maininud, et raha saaks. Ses kontekstis on tõesti nomineerimine phmt peaaegu sama hea, kui laureaadiks osutuda.
Ei, ei ole pettunud. Kuigi vabaauhinna võinuks ikka saada Keiti Vilms.
Mulle uues meedias elavad tekstid tunduvad kuidagi oluliselt põnevamad kui mingi järjekordne raamat.

Esmaspäev, 12. märts 2018

Loovkirjutamisest

Saatsin uue romaani käsikirja peale toimetamiste läbivaatamist (ehk kõige läbilugemist) ja kohanduste tegemist ära.
Esiteks: nii krdi raske ikka!
Kunagi, kui ma veel toimetajaid pimesi usaldasin, vaatasin läbi ainult muutused. Nüüd loen KÕIK läbi ja isegi hea toimetajaga väikesi muudatusi tekstis ikka teen.
Kehvaga ... rohkem, kui tema tegi. Vast isegi kordades rohkem. Kuidas siis sedasi, et ta ei märganud seda ja seda ja seda ja seda ja seda viga? Mis värk?

Nii raske!
Nii väsitav!
Aoirpsglstgaäofdfgflf!!!!

Aga teiseks: ma siin vist ei olegi kirja pannud seda kirjanikluse korraga koomilist ja kurba poolt?
Sest minu arust on too asi nii ilmne ning kuidas sellesse siis teisiti suhtuda saabki ja mis ma ikka ilmseid asju, mis ellujäämiseks vajalikud pole, siin korrutan?
Aga nüüdseks olen ikka mitmelt poolt ja korduvalt kuulnud-lugenud seda, et ma olen ANDEKAS ja ANNE ja üks isegi ohkas oma kirjutisi minu omadega võrreldes, et selge ju, mõnel on annet, mõnel - niuts - lihtsalt pole.
Kunagi, kui õenduse erialale sisseastumisest postituse tegin, keegi siin võrgupäevikus ka kommenteeris, et miks sinna minna, miks annet raisata.

Eieiei.

Kirjutavad need, kes midagi muud ei oska.
Sest kirjutamine on nagu iga teine käsitöö - et selles heaks saada, on vaja kuskil 100 000 tundi tööd.
Siis valgub juba istinktiivselt õige asi sinust välja, ei ole vaja igast pisiasjadele eraldi mõelda, need tulevad iseesenest. Saab pühenduda keerulisemate asjadega sügavuti tegelemisele, sest lihtsad asjad tulevad automaatselt.
Käsitöid on palju.
Joonistama saab 100 000 tunniga suht igaühe. Sepatöö, kujude tegemine, ilmselt ka tikkimine vms. Kokandus. Masinate parandamine. Tantsimine (olgu, see on vahel rohkem jalatöö). Õmblemine. Noavõitlus.
Põhimõtteliselt samad asjad kõik. Tööd, mis nõuavad praktikat, et inimene neis heaks saaks.
100 000 tundi kulutab ala peale ainult see, kellele sellega seonduvad tegevused meeldivad.
Nii et heaks saamine on otseselt sellega seotud, et sulle meeldib.

Aga kirjutamise eripära on, et erinevalt teistest käsitöödest selle eest ei maksta.
Sa võid juba üpris hästi teha ja saad ikkagi 200 eurot poole aasta töö eest.

Sest kõik ju oskavad kirjutada.
Kirjaoskus on üsna levinud. Koolikirjandeid on teinud enamik.
Mis see siis nii väga esiletõstmist väärt on, et too võõras kirjutas jutu või luuletuse? Miks see peaks mingit erilist raha talle sisse tooma, kui iga päev on nett ja ajalehed tekste täis ning luuletusi, sest koolis pidi, on igaüks treinud?!

Kirjutavad need, kelle jaoks ükski teenistust toov asi pole kas kättesaadav (no ei oska, ei suuda, ei tule välja!) või vähemalt piisavalt meelitav mitte (no mulle ei meeldi millegi muuga tegeleda, mis teha!)

Ma ju ka üritasin tegelt sissetoovale (õdede palgad on pisikesed? Oi, kirjandusega tegeleja sissetulekute kõrval on need ÜÜRATUD) alale minna.
Nüüd, kui mul on õenduses diplom, on turvatunne OLULISELT suurem. Kui läheb sitasti kirjandusega jälle, otsin mõne õekoha.
Et õetöö on raske, eriti mulle, sellisena, kui olen?
Pff, vähemalt ei pea hingetõmmete pealt ka kokku hoidma.
Mingi kindlustus.

Ja just loovkirjutamine on raha koha pealt eriti sitt. Tõlkijad-toimetajad-ajakirjanikud omavad ikka mingit päris töökohta või vähemalt on neil tööd üsna pidevalt.
Igast pilte-kujusid-kampsuneid-terveks-tehtud-masinaid jms on võimalik müüa. Tantsimise või noavõitlusega esineda.
Aga jutuga saab mida teha? Ise kirjutatud juttu ise müüa?
Ainult kui sa millegipärast väga tahad ja peale maksad, võid avaldada. 200 eurot SAADA (mitte ise peale maksta) on tegelt HÄSTI juba.
Kui sa pole just Andrus Kivirähk või Doris Kareva, kirjandusest ära ei ela.
Miska kõik, kes midagi muud kõlbavad tegema, isegi kui neil oleks eeldusi, isegi kui neile kirjutamine meeldib, pöörduvad kirjutamisest eemale ja teevad seda, millega midagi teenib ka.
Kirjutama jäävad need, kes midagi muud ei oska - või kel on juba nii palju raha, et nad enam äraelamisele ei mõtlegi.
Või Kivirähk ja Kareva. Geniaalsus paistab ikka välja.

Nii lihtsalt on.

NB! Ei ole 100 000 tundi, on 10 000 ju =)
Lauri märkas ja märkis kommentaarides.

Laupäev, 10. märts 2018

Juhtus

Võtsin päeva puhkamiseks ja õnnestus ka.
Olen endaga nii rahul, et patsutasin end parema käega vasemale õlale ja masseerisin omaenda kaela selgest "sa teed nii hästi, VVN, et millegagi peab ju premeerima"-st. (Kuigi oma kaela ning turja masseerimine peamiselt ütles mulle, et teine inimene võiks seda teha. Kas lihtsalt selgest armastusest minu vastu või ka raha eest. Mona nt käis mul korra kodus mind masseerimas ja olin täiesti umbvaimusteses, kui mõnus see oli!)

Poeg läks Riiga korvpallivõistlema, tütar vennatütre sünnipäevaks ettevalmistusi tegema ja olen jumalast üksi.
Nii tore!
Ei tea kohe, mis kõik ära teeks või kuidas oleks. Kuidas ootamatut vabadust ära kasutada.
Eks ole, mida teevad normaalsed emad vaba õhtuga: lähevad linna pidutsema või midagi?

Ainus veider asi, mida MINA olen vaba õhtuga teinud, on enese tapmine. Konkreetselt oli "nii, viimane õhtu, mil mu lapsi hoitakse ja mina olen vaba naine, kui ma nüüd ära ei tee, lükkub jälle ebamäärasesse tulevikku".

Enamasti olen (nagu täna) üksinduses ainult hardalt õnnelik oma arvuti ja pomelokausi taga. Ei lähe kuhugi, ei tee midagi.
Olgu, eriti karmis tujus valmistan mingit toitu, mis mu pojale ei maitse, söön kana ja vaatan telekat.
(Tsitaat! Mul ei ole telekat ja kana sööb poiss meelsasti.)
Väike palavik on ka. Võimalik, et jäin selle puhkepäeva võtmisega naaaaaatukene hiljaks, sest tegelikult hakkab minutitega imelikum ja imelikumum.
Isegi pomelot ei taha.

See vedamise-teema on teemana esil päris mitmel pool. Poolt tausta ei tea, sest ega ma roni meelega kohtadesse, kus mulle nagunii ei meeldi, ent et Teema on, tean.
Mõtlesin sellele natuke.
"Inimene mõtleb, juhus juhib" oleks ju hea teema, mida jutlustada?
Ainult - ainult mu elus ei ole juhustele palju ruumi olnud. Pea kunagi pole JUHTUNUD midagi täiesti ootamatut stiilis "kohtusime sõbra pulmas ja nüüd oleme õnnelik paar juba 17 aastat" või "läksin kohvikusse ettekandjaks ja sealt leidis mu kohvi joov modelliotsija ning nüüd olen Eesti mõistes staar".

Ei, minu elus on peaaegu ainult minu oma valikud, minu oma otsused määravaks olnud.
Et olud ei räägi mu kasuks? Pohhui! Ma teen siis nii palju, kui peab, olude jaoks ning ajan oma asja väljaspool neid.
Teen, kuni saan kätte või nõrken.
Must või valge.
Halli pole.
Lapsed on teadlik valik. Ma tahtsin, tegin valikud, sain kätte.
Kirjutamine on teadlik valik. Ma pole sellest loobunud läbi oi-kui-paljude aastate, kui ometi väga selgeks sai, et raha sellega ei teeni ning mingit au ei saa.
No nüüd annab ta natuke tagasi ka, aga arvestades, kui palju ma sinna alla olen end pannud, küll ootamatult palju, kuid kindlasti mitte PALJU.
Aga ma TAHTSIN seda teha. Tahan ikka.
Minu valik.

Oot, ja mis mu elus veel on?
Aaaa ... elus.
Jah.
Vot elusolemine välja arvatud. SELLE juures juhtis juhus.

Miks ma elus olen, kuidas ma elus olen, kuidas üldse niimoodi saab, et asjad juhtuvad, mitte et teen oma parima ja sellest piisab (või osalevad antud küsimuses suuresti ka teised inimesed, NEID ma ei saa kontrollida ja tulemused on seega samuti täiesti minu kontrolli alt väljas), arumaitaipa?
Mis värk on?!

Muidu langeksin võibolla esoteerikasse ja mõtleksin, et olen elus, sest PIDINGI ellu jääma, mingid tähtsad asjad ajada jne, saatus ruudus - aga vat enne seda tuleb minu piir ette. Sest nõnda oleks juba talumatult ülbe.
Olla ülbe, sest ma olen nii lahe, tark ning suutlik?
Ok. See on omamoodi ausus.
Aga olla Äravalitu, Tähtsate Tegude Tegija, kes hukka ei või saada, ning siis Saatus, jumal, karma vms säästsid mu elu?
Ma ei suuda, ma ei saa, ma, kurat võtaks, ei TAHA.
Ma olen mina. Mitte vähem.
Mitte ka rohkem, kurat, kurat, kurat!

Kuna olen elus, ma ei saa öelda, et juhus on väljamõeldis; tee ise, isetehtu tagajärjed on ainus tulemus, mida näed. Ei saa rääkida, et võta need eeldused, mis sul on (ja see on küll puhas loto, millised on, milliseid pole) ning ela nende peal oma parimat elu; midagi ei juhtu, TEE ise!

MINGIL tasemel ikkagi juhtub ka. Aga ...
Aga ...

Aga mu elus on see ellujäämine ainus juhtunud suur asi.

Ma ei tea, mis järeldusi selle pealt nüüd teha.

Kolmapäev, 7. märts 2018

Elu, eluke

Mul on tütar külas. Kolmat päeva.
Esimese öö järel läks ta varahommikul 3 maja edasi pereõe vastuvõtule.
Nüüd oli teine öö, käis analüüse andmas ära.
On mõnus, selline emalõvi "kõik mu kutsikad on kohal" rahulolu. Ja ta aitas natsa süüa teha. Ja kõik kahtlaseks minemise ääre peal söögid sai ära teha, ta sõi ära ja oli kahe tunni pärast jälle näljane - ergo, ta sööb veel, VEEL süüa saab otsa, nii lahe, uue toidu toomise rõõm kohe eos olemas!

Samas - poja juuksehari on kuhugi kadunud, ilmselt pandi väga valesse kohta.
Kuidas üldse nii palju musti nõusid saab tekkida? Iga võileiva jaoks on uut taldrikut vaja v?
Oma igavese nälja küüsis tegi ta igavese hunniku kahe poolega seemneleibu või ja hallitusjuustuga - kammaan, ega mul kahju ole oma last toita! - aga kõiki neid ta ära ei söönud.
Kaks tükki lähevad nüüd lauanurgal kõvemaks tasapisi.
Oeh, mis te tahate öelda, et MINA peaksin nad kilekotti panema v?!
Mhmh, mu elu ongi liiga lihtne.
Ok, ok, panen ...

No ta on külaline! Olgugi mu tütar.
Ei pane teda graafiku alusel kodutööle! Eriti ta uneajal.

Ise olen (meeletu üllatus) väsinud.
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.

Homme lähen jälle kunstliku viljastamise arsti juurde, aga seekord olen tuimaks tehtud ja ei looda midagi.
Sest lootus lõppeb pettumusega ning pettumus on valus. Hei, isegi kui ma ei looda, kohati ikka saan lõuga!
See eelmise korra "saa psühhiaatri luba enne!" meenutas mulle jälle, et lootes saan vastu hambaid. Isegi kui ma ei lootnud, et teeksin kohe häid küpseid folliikuleid, et nende minuse viljastatult istutamine õnnestub, rääkimata sellest, et lapsega on kõik kombes ning tore - ikkagi.
Ükskõik kui vähe loodad, ikkagi on see vastu lõugu saamise koht.

Aga jah.
Üldse mitte lootes ma ei saa aru, miks voodist välja tulla muuks kui kempsus käimiseks. Isegi see tegelikult ei päde - sest kempsu minnes on lootus füüsilise enesetunde paranemisele, kusjuures voodi säilitab loodetavasti kuivuse ning suhtelise puhtuse.
Rääkimata juba joomisest-söömisest. Lootuseta, et see on kuidagi hea millekski, näiteks läheb janu pisemaks, ei tasuks ju!

Ehk siis loota on vaja. Elamiseks. Ilma lootuseta pole midagi.
Aga kui loodan mingeid vähem elementaarseid asju, on see enda juba ette haavatavaks tegemine.
Mida ma KOGU AEG teen nagunii, ei oska teisiti, aga just mitte lootmises olen päris osavaks muutunud.
Tähtsaid ja suuri asju lihtsalt ei usu ilma väga olulise omapoolse ponnistuseta kätte tulevat ja seda omapoolset ponnistust on kah minu eelduste kohaselt tarvis korda kolm katset. Ühe katsega õnnestumine on juba puhas vedamine, ent minul ju ometi ei vea.
Töö. Töö ja pingutus on ainsad, mis sihile viivad.
Aga kui ei taipa kahelda, kui oletan, et mulle öeldi, järelikult nii ka kavatsetakse teha, kui usaldan, näiteks sõnu - saan ikka vastu lõugu, hambaid, mingit valusat kohta.

No ja siis ma ei loodagi, et homme juhtuks midagi enamat kui nt jaanuaris.
Huvitav, kaua ma seal arsti juures käin, enne kui mul üle viskab ja otsustan, et nii ei saa last, proovime teistmoodi?
Ma arvan, juulikuu on endale pädevaks piiriks seadmine. Kui juuliks ei ole midagi saanud, läheb käiku järgmine plaan.

Mis mul on mingi järgmine plaan v?
No juulikuuks on!

Aga seni täidan oma kunstliku viljastamise lepinguid, et nad homseks valmis oleksid.
Ja saadan tolle tütre pead pesema - mis mõttes, ise 16, aga ilma ütlemata pead ei pese? Isegi mu poeg peseb tihemini =P

Esmaspäev, 5. märts 2018

Teen, mis tahan =)

Pühapäev oli ... väga veider.
Ma tegin umbes nii palju asju tol pühasel päeval kui muidu kahel. Päeval siis. Või kahel ja poolel.
Tegin ja tegin ja tegin. Tegin. Ja siis veel.
Uued asjad, mis peale tulid, võtsin ka sujuvalt teha. Ainus asi, millega varem planeeritutest viimaks mäele ei jõudnud, oli 35 lk toimetatud uue romaani käsikirja ülevaatamist.
Tuli 16.

Ja isegi pea ei hakanud valutama.
Kuigi tuikuma võttis küll.

Ma mõtlen, et - seda ei tasu mooduks võtta.
Siiski.
Kuigi elasin päeva üle.

Naljakad viimased päevad on üldse olnud. Igasugused tõed, mida avastustena siia võrgupäevikusse kirjutasin aasta või kahe eest, endamõjutamised ja et miski ei loe peale mu enda heaolu, mis vahepeal omandasid veidi udused piirjooned, tulid taas esile ja õnnestus enda juures taas ära kasutada.
Et ONGI olulisem minu jaoks, kas mina ise tahan rohkem loomaaeda või omaette arvutis istuda, kuigi "õige ema ikka peaks lapsed loomaaeda viima".
Sõber pakkus, et võtab ise lapsed tiigripäevale kaasa, olin tema pakkumisega vaimustusega nõus ja maailm oligi jäälill.
Mitte "see supipära tuleb ära süüa, enne kui pahaks läheb, keema ma ta juba ajasin ja järelikult on söömiseks ka piisavalt soe", vaid kas ma tahan seda suppi praegu? on võtmeküsimus.
Mitte "ta saatis mulle tekstsõnumeid tükki kolm, loen neid kohe, kuigi tegelt tahaksin juba 5 minutit kohvi järgi minna, mis köögis, ja kempsu ka", vaid "kas maailm läheb hukka, kui ma loen sõnumeid kümne minuti pärast? Vist ei. Nii et võin rahuga teha, mis teha tahan".
Mitte "pean poodi jooksma, saan tänase trenni tehtud ning enne oma teisi asju jõuab", vaid "olen  väga unine. Kas ma saan mingi medali selle praegu jooksmise eest v? Lähen hoopis magama, trenni jõuab õhtul teha ning hetkel võib magada enne pärastlõunaseid tegemisi".
Ja JÕUABKI.
Saan aru, et maailm on täis inimesi, kes ei saa asju edasi lükata, sest kui juba lükkama hakata, leiab vabanduse alati. Olin ise ka selline.
Aga enam ei ole. Kui jätan asja sobivamale ajale, teen sel sobivamal ajal ära, isegi mõtlemata, et nüüd võiks jälle edasi lükata. Sest  selleks ajaks juba TAHAN teha, muidu nad jääksid ajju kraapima ning ma ei naudiks ka mitte midagi muud.
Kogu aeg näriksid.
Kui teen ära, ei kriibi miski ja maailm on selge ning puhas kui hästi pestud ning sama hästi kuivatatud klaas.

Teen, mis tahan. Asjad, mis muidu täitmata kohustustena häirima jääksid, enne valmis, kui nad ebameeldivaks mõtteks muutuvad.

Ma ei saa jätkuvalt aru, miks oma tahtmise tegemine paha peaks olema. Kuidas? Kellele? Miks?
Võibolla on selle mõtte taga marca kirjeldatud kannatuse kasulikkuse filosoofia?
Ma ei tea.
Või siis elab inimestes usk, et nad tahavad enda sees peamiselt kahjulikke asju ja ei tohiks neid saada.

Ma ei  tea - minu sees pole tahtmist Pahade Asjade saamiseks. "Ma tahan seda" on üsna kindel märk, et ONGI hea mõte.
Phmt on teema oma aju usaldamine.
Autentsus, nagu ütleks karikate emand.
Me tegelikult teame, mis meile hea on. Aga kuidagi on mooduks saanud selle endale keelamine, mingite väliste reeglite järgimine.

Ja ma misjoneerin, aga maailma ümber ei tee =)

Tõsi, ega ma mingi geniaalne misjonär just pole, kes alati instinktiivselt valiks igaühele sobiva lähenemise. Tähendab, ei tahagi olla, eks ole, ma jutlustan nõnda, et mulle endale mõjuks - aga minu moodi inimesi on ... no mõned ikka on!
Aga alles mõne päeva eest sõnastasin sõbraga rääkides ära, et minu "kõik inimesed on lollakad, ent mõned on lollimad kui teised" tähendab tegelikult "kõik inimesed käituvad vahel lollakalt ja osad käituvad sedasi kogu aeg".
Mina oma moodi karmilt sõnastades eeldan, et see paneb inimesed mõtlema. "Äkki on seal mingi point", arutavad nad mu sõnastamata kujutlustes. "Oot, jah, tõesti!" ning sõnum ei voola neist läbi, nagu etteantud ja puruksmämmutatud ideed, sest nad ISE ju mõtlesid iva välja ja isemõeldu jääb ajju.
No minu ajju minu mõeldu vähemalt!
Aga saavutan hoopis selle, et paljud inimesed lähevad lukku, solvuvad ja mitte lihtsalt, et ei mõtle teema peale rohkem, kui mu leebet sõnastust nähes mõelnud oleksid, vaid mõtlevad, kui LOLL see ideegi on ja kui loll mina olen.

Aga noh - kas ma tahan teistmoodi teha? Kui tahaksin, teeksin ju!

Igatahes tahtsin praegu selle postituse kirjutada. Natuke selgitada, mismoodi mu eneseväljendused sünnivad.

Reede, 2. märts 2018

Muutumisest

Päris-talve tunne peaaegu. Mitte täiesti, sest üldse ei ole "võiks juba leebemaks minna", on ainult "täna jälle lumi ning krõbe külm, selge".
Ent peaaegu, peaaegu.
Vaikus on teistmoodi kui ühelgi teisel ajal. Sügavam. Külma eripärane lõhn. Varese kraaksatus kõlab kuidagi valjemalt, eraldi väljajoonistunult läbi õhu. Hingates on vahel nina seest valus. Nii ilus, nii ilus, nii ilus!!!
Nii. Kuradi. Ilus.
Nii ootasin talve, mis talv ka oleks!

Kuigi, mis "krõbe külm".
Valmistasin end ette, käisin jooksmas poolmantli ja oma poja mütsiga - ning higistasin nagu vene juust. Viis külmakraadi, see on ju peaaegu sula juba!
Muidu ma ilmaga alla 8 miinuskraadi väga jooksma ei kipu. Aga möödunud nädalal sai veidi vähe õues trenni tehtud, mõtsin, et no sel tasub, poodi tahaks samuti minna, ja ei vaadanud isegi kraadiklaasi. Ning oli lausa palav.
Uuh.

Olen juurde võtnud. Kusjuures ei näe kuidagimoodigi kole välja, ei ole mul selja taga kogemust, et arulagedalt kõhn ja imekaunis olles oleks õnnelik tunne sees, ei midagi sellist.
Aga ikkagi kuskil sees kriibib iga kord, kui läbi liibuva kampsuni paistab kõhukumerus, mida varem polnud.
"Kõhnem on parem" on nii sügaval sees! Lollus, mille vastu ei paista ükski relv aitavat.
Reied on ju teistmoodi katsudes? Teistmoodi!

Ei, see ei  ole halvem.
Ei. Ole!!!!

See on mitte lihtsalt et normaalne, vaid VÄGA HEA, et keha elu jooksul muutub. Muutumatu ei ole miski, ka puu- või plastmannekeen poeaknal saab vanaks ja visatakse minema. Aja möödudes muutub kõik, eranditult - lihtsalt kui palju aega see võtab, on materjaliti erinev.
Elusad ühikud aga muutuvad lausa iseenesest. Kasv, areng, küpsemine, lagunemine - kõik samad asjad, osad elust.

Kusjuures ei ole ühesuunaline see muutumine.
Et mingi ... saad järjest tervemaks, kuni oled päris terve, näiteks. Ma vahepeal kasutasin oma valuvaigistavat masinat näiteks korra nädalas neljal kohal. Sest ei valutanud piisavalt tugevalt, et valu vaigistamine olulise teemana tundunuks.
Nüüd olen jälle iga päev neljal-viiel-kuuel kohal kasutamise peal tagasi.
Sest miks kannatada, kui saab teisiti samuti.

Juurdevõtmine pole ka ühesuunaline protsess, et kui oled juurde võtnud, võtad nüüd igavesti ja sind peab kraanaga aknast välja tõstma 10 aasta pärast, sest võtsid viimase kahe kuuga 3 kilo juurde. ÕUDUS!!!
Võtsin juurde - kohane oleks leida, et ahah. Nüüd on nii.

Nii on ka ju hea?
Kusjuures on.
Aga kaalu peale ikka ei taha minna. Õige mul vaja teada, palju ta näitab!

Ja kui rasedaks õnnestub saada - mul on vaja seda kirjutada, kuidagi tundub ilma ja kehakaalu teemadel rääkiva postituse lõpus HÄDAvajalik - muutub keha ju nagunii.
Ning see on väga hea, et muutub!!!
VÄGA.