esmaspäev, 30. november 2015

Väsinud

Nii. Mul on homme intensiivõenduse eksam, olen täna juba kaks ühikut konspekti läbi lugenud (mida on palju, eriti kuna üks ühik sattus pikk olema) ja see tähendab, et olen enda silmis rämedalt tubli.

Ja mis siis, et raamatukogu-võrk maksab? Ma võin seda 50 senti tunnis endale lubada. MITMEKS TUNNIKS, kui vaja.

Mitte et mul selle aja jooksul midagi öelda oleks.
Sündmused lähevad must läbi ja üle,  emotsioone puudutamata. Nad on, aga nad ei ole tuntavad.
Mida väsinum olen, seda vähem kontrollin end, seda enam on võimalust hea põhjuseta midagi tunda.
Kahjuks enamasti negatiivset.
Vist.


Novembri lõpp ja pime.
Lumi on, lund pole, lumi on, lund pole.
Rohi on ikka veel roheline,
päevad kaovad,
kõik on tavaline.
Kui miski kunagi muutub,
see muutus on minus -
no mine siis edasi, naine, mine!

reede, 27. november 2015

Kuradi külm oli

Ma peaksin midagi kirjutama, sest saan. On nett. Veel umbes kaheks tunniks.
Aah, mida öelda, midagi ei tule pähe!?

Eelmisel nädalal tegin inglise jõulukooki. Ajalooline koogitegu, sest ometi kord ei läinud ta mul kõrbema, tuli emakodu ahjust välja helepruuni ning lõhnavana ning laskis end ilusti ühte plastkarpi ja küpsetuspaberisse-fooliumisse-kilekotti pakkida. Läksin rõõmsalt koju mõttega teda enne jõulu šoti viskiga kasta, sest ostsin varem spetsiaalselt selleks viskit - ning see kuramuse koogiosa, mis ei olnud plastkarbis, läks katki. Murdus väga mitmeks tükiks.

Kastan teda ikkagi täies koosseisus viskiga, aga ühtlasi söön katkist koogiosa tasapisi väiksemaks. Pagana hea. See mittekõrbemine ja hea ahi on ikka toredad asjad küll. Aa, et jõulukooki tohib süüa alles peale jõulu?
No teate. Kes kurat kontrollib ja kui palju kogemuspunkte selle eest saab?
Lihtsalt teen teise koogi veel. Kunagi varsti.

***

See on siis paar päeva tagasi kirjutatud. Jõulukook on jätkuvalt hea, tänan küsimast.

Viis päeva tagasi oli mul avastus. Üleeile kohtusin psühhiaatriga (selle korra asemel, kui me ei kohtunud rohkem kui korraks koridoris) ja testistin seda ideed tema peal. Sedasi endale kahjulikul moel, oletades sõnades asja, mida ma tegelikult lootsin-arvasin mitte tõde olevat.
Psühhiaater kinnitas mu mõtet, vaieldes tuliselt vastu ideele, mida ma ääri-veeri väljendasin.

Nimelt.
See, et mul on rekordiliselt hea, ei tule antidepressantide ülekasutusest (mul on mingit närviraku ainevahetust reguleerivad, enne tulid valusad stiimulid läbi, mittevalusad mitte, nüüd tulevad kõik ja mul on nii kuradi hea, et täiesti veider on mõelda: see ongi normaalne, normaalsed inimesed tunnevadki sedasi!), nii käibki.
Mul ei ole mitte kunagi nii hea olnud. Kui lapsed väikesed olid, sellised kuni paari-kolme aastased, oli hea, aga mitte nii hea, sest siis tuli lastega rämedalt tööd teha ning see oli suur koormus. Ja muidu ...
Ei.
Iial.
Või ei - enne kui ma lasteaeda läksin, oli ka hea. Selline vaimus kuldseks värvitud lapsepõli, mida mäletan häguselt kui oma elu õnnelikeimat aega. Aga pärast? Lasteaias käisin, sest pidi, selline oli elu, ning kuigi mul ei ole mälestusi, et ma ei tahtnud sinna minna (v.a. mälestused, kui raske oli hommikul voodist üles saada!), ei olnud ka erilist vaimustust.

Aga kool oli juba "mida kuradit?!"
Ma siiamaani ei saa aru, milleks see hea oli. Kogu kooliaja ootasin, et mind tabab see veider mälukaotus, mis lasi täiskasvanutel rääkida oma kooliajast kui "elu parimatest aastatest". Arvasin küll, et mul ei tule seda, aga salaja pelgasin ikka.
Noh, mul ei tulnud. Vihkasin kooli täiega ja vihkan siiamaani. Nõ-me.
Pärast seda tuli ülikool ja elu esimene ametlik depressioonidiagnoos. Ei, see ka ei olnud elu parim aeg.

No ja siis sünnitasin oma esimese lapse ja jesss. JESSSS!
Issand kui hea oli äkki!
Teise lapse sain nii masendavatel asjaoludel, et mul oli isegi rase vaimselt rõve olla, aga laps sündis ära ning oo. OOO! Oli raske, aga oli ka hea.
Ilmselt mu hormoonid suhtuvad sünnitamisse ja väikelapse kasvatusse hästi.

Aga mu Poeglaps on juba üheksa ning nii kuramuse hea kui nüüd, ei ole mul iial olnud.
Natuke on see sellest, et korjasin enne ka üles kõik raasud, mis tegid mu olemist natuke paremaks, kõik sihukese, mis aitas miinus kahekümnest miinus kaheksa peale, ning rakendasin neid automaatselt, rakendan automaatselt ka edasi ning noh - kui need aitavad mu pluss kaheksateistkümnest meeleolurindel pluss kahekümne kaheksani, mulle sobib.

Kunagi mõtlesin ängi kohta, et never again.  Kõik nipid, mis tema tagasilöömiseks teada olid, kasutasin ära, võtsin harjumuseks, miks üldse teisiti elada?
Aga see, et inimesed elavadki nii umbes pluss kaheksateistkümne peal muidu, see on mulle ikka rämedaks üllatuseks.

SEE ongi see baas, kust üles minna?! Krt, krt, krt. See, et minu baas oli kuskil miinus kaheksateistkümne peal ja kui halb see oli, sellest saan alles nüüd, võrdlusaluse tekkides, aru. Psühhiaater rääkis värvide keeles - et valge ja musta vahel on tohutu vahe, aga halli, natuke tumedama halli, veel natuke tumedama halli ning musta vahel ei ole mingit sellist vahet, mida inimene suudaks näha, ning kui ta peab halli normaalolekuks, ongi raske aru saada, millal on must - ning ma noogutasin kaasa.

Sest ma ei saanudKI aru, et midagi on kardinaalselt valesti.

Miinus kakskümmend ja miinus kolmkümmend, mõlemad on lihtsalt "kuradi külm on!"

Nüüd on mul nii hea olla, saan samas ka nii palju tehtud, sest kõik harjumused, mis varem automaatseks treenisin, on alles, ning mu elu on nii hea, nagu ei iial varem.
Ma kohe ei teagi, mida nüüd teha. Kõik teed on lahti, ma ei karda keda kuraditki (mida hullemat minuga ikka juhtuda saab?!), ainult unistamisega on ikka veel raske.


laupäev, 21. november 2015

Üks põlvkond

Oi, tere!
Mul kodus tegi internetipakett esimest korda seda asja, et "maht täis, enam ei saa".
Nüüd mul seal netti enam ei ole ja kuna detsembris lähen kümneks päevaks haiglasse, ei tasu uut paketti osta ka.
Aga nüüd on mu elurutiin täiesti murtud ja see, et saan teile kohvikruusi kõrvalt kirjutada, tuleb sellest, et olen emal külas ning siin on teistmoodi =)

Mitte et kohv täiega hea poleks igal pool - on küll. Emal on ka mingi hea kohvisort, mida Eestis ei müüda. Kodus on mul Tchibo, millele linki ilma poe- ja hinnainfota oli raske leida, mis on ka jube hea. Mulle sobib tavaline Luxus, Löfberg's Lila, Paulig (kuigi Presidenti ma ei taha, liiga hapu) vms samuti, aga hea kohv on veel parem.

Täna hommikul rääkisin tollesama emaga ning kiitsin seda, et ta on ikka hea isa mulle valinud - temal ja ta õdedel on kõigil väga huvitavad ja lahedad lapsed. Me kõik oleme imelikud, aga sellised lahedad-imelikud, mitte nõmedad-imelikud.

Mina kui kõige vanem olen muidugi lahe =) Aga mu tädipoeg, kes on 3 ja peaaegu-pool aastat noorem, on ka täiesti püstilahe.
Ma ei tea, kas kõigist neist jõuangi nii detailselt rääkida, aga kuna ta on mulle oluline ning ka vanuselt järgmine (loe: ma tean temast rohkem, sest me oleme ealt sarnased), jutustan oma vanemast tädipojast, olgu ta koondnimi praegu näiteks Lemmik, teile.

Huvitav on näiteks see, et mul on meeles, kui teda esimest korda nägin. Ta oli siis mõnekuine imik ning magas võrevoodis, mis mulle tundus uus (mitte see, kus ka mina samas majas maganud olin). Mulle ta meeldis, kuigi selleks mingit muud põhjust polnud, kui et ta ei käinud mulle kuidagi närvidele (mida magajal ongi raske teha). Mis veel huvitav, on see, et ta oli juba siis oma nägu. Tal on selline spetsiifiline kena laia laubaga näolapp ning kuna tema kaheaastasena tehtud portreed rippusid mu vanaema majas igal pool üleval kaua aega (no hea küll, enamik neist toetus lihtsalt tagaoleva seina vastu), on selle näolapi iga vanus mul päris hästi meeles.
Nüüd on ta kena mees, enne oli kena nooruk, enne oli kena laps ja enne kõike seda kena titt.

Mis on täiesti veider, on Lemmiku suhe pikkusesse (ja see, et ta on minu sugulane, on ka põhjuseks, et keeldun mõtlemast oma Poeglapse pikkusest kui teda umbes kogu elu saatvast nähtusest).
Nimelt on Lemmik olnud kogu aeg väga sportlik (mis jätkub ka nüüd - poolmaraton? golf? täismaraton on ka kindlasti kuskil mittekauges minevikus, mul lihtsalt ei tule meelde, triatlon on natuke kaugemas minevikus vist) ning kui ta noor oli, meeldis talle korvpall.
Millega seoses oli ta vahepeal kogu aeg kipsis. Väga ohtlik harrastus. Eriti on mul meeles üks kord, kui ta oli luumurruga kipsis, kips võeti maha, mispeale tema läks rõõmsalt korvpalli mängima, sai mängukaaslasega, kes hüppas ning siis raskusjõu toimel maa poole vajus, pihta, murdis rangluu ja oli jälle kipsis. Päev oli kahel kipsil vahet.

Nojah, aga kuna Lemmik oli kogu aeg pigem lüheldane olnud, oli korvpall tema jaoks selline "lahe küll, aga eluaeg ta sellega kindlasti ei tegele"-harrastus. Ta oli selline lühike ja jõuline, mitte kunagi isegi paksupoolne, aga ka mitte kõhn, sihuke normaalne lihaseline tema. Ta oli must kogu aeg lühem, mitte natuke lühem, vaid kõvasti lühem.
Kui ma keskkooli lõpetasin, tegi tema pilte (huvitav, neid pilte pole ma näinudki!) ning mul on tast foto aparaadiga sellise pisikese poisina. Pidasin teda juba siis lahedaks, aga mu teadvuses oli tema kui lüheldane isik.
Aastad läksid. Ma olin ülikoolis, siis ainult ülikooli nimekirjas, väga depressiivne ja õnnetu, ning Lemmik sai 16.
Ja hakkas kasvama. Emake maa, kuidas kasvama! Ta muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ning nüüd on selline - noh, 2 meetrit täis ei tule, aga 190 cm küll.

Korvpalli jättis maha, on hoopis ettevõtja, 10 aastat ühes suhtes olnud ning kahe imearmsa tütre isa, neist noorem nii umbes pool aastat vana.
Ta on üleni täis sedasama vunki, mis minagi oma parimatel päevadel. Vunki, mis ütleb: "Sa pole kindel, kas suudad seda? Noh, järelikult ongi millegi nimel pingutada!"
Ma armastan teda väga-väga.

Mu vend on vanuselt järgmine.
Me kõik oleme imelikud? Noh, aga tema on kindlasti kõige silmatorkavamalt, kõige eredamalt, kõige ühiskondlikumalt imelik. Ma tahaks seda au endale, aga paraku - ta võtab ära =)
Mina jätsin pooleli ülikooli - tema keskkooli. Mina olin üsna noor ema, sünnitades natuke enne 22. sünnipäeva? Noh, tema tütar sündis, kui ta oli just 19 saanud. Praegu elab ta vist Püreneedes, aga ma kindel ei ole - ta on väga mitu aastat elanud kord Prantsusmaal, siis Hispaanias, aga vahepeal oli näiteks Austria ka plaanis. Mingil ajal omas ta vagunelamut, see on võibolla tal alles, aga võibolla ka mitte.
Ütleme, et see on kõige lähem asi, mis tal kinnisvarale (olnud) on.
Vangis on vend olnud kaks korda, esimesel korral Saksamaal meeleavaldusel politseiniku õllepudeliga viskamise eest, teist korda Prantsusmaal kuskil kõrtsikakluses käeluu purustamise eest. Kusjuures mu vend ei ole tegelikult ÜLDSE vägivaldne inimene. Lihtsalt kuidagi läks niimoodi.
Saksamaa vangla meeldis talle oluliselt rohkem.

Ta ei ole ühiskondlikult ÜLDSE normaalne, aga ärgu teile pähegi tulgu, et ta loll on. Kui ta vangis oli, polnud tal muud eriti midagi teha kui meile kirju saata, mida ta siis ka hoolsalt tegi. Need kirjad olid nii vaimukad, nii hea sõnastusega (kuigi ta pole Eestimaal ligi 10 aastat elanud - või ongi juba 10?), et kui ta oleks natuke kauem vangis olnud, ma oleks tõsiselt mõelnud nende raamatuna avaldamisele.
Kahjuks olid mõlemad vangistused mõne kuu pikkused =) Või noh, mis kahjuks.
Tegelikult meeldib talle mitte vangis olla oluliselt rohkem ning ma armastan teda väga-väga ning soovin talle head. Ärgu olgu vanglas!

Noh, ja nüüd ongi jäänud ainult mu noorem tädipoeg ja mu täditütar.
Nad on umbes ühevanused (eri tädid, noh!) ning mõlemad must umbes 10 aastat nooremad, miska tunnen neid vähem. Nende imelikkus on ka selline - õide puhkemata veel. Täditütar elab kuskil Havail ainult, on seal selline ilus blond beib, ning tädipoeg on sportlik nagu tema vanem vend, hea nagu tema vanem vend ning kena nagu tema vanem vend.
Aga nad veel jõuavad =)

Geenide vastu ei saa =)

kolmapäev, 18. november 2015

Möödas vol II

Võtan lonksu külma kohvi - kohv on nii neetult hea, et ta on hea isegi külmalt! - ning panen kirja need asjad, millest põhimõtteliselt võiks kirjutada.
1) anekdootide mehed ja naised, "kus raha on?!", "mis raha?" ning mis seal minu kogemuse järgi taga on
2) mis möödas, see möödas
3) kui kummastav see mulle on, et mitu asja võivad meeldida ning nende vahel tuleb valida
4) november (vt ka ritsikut)

No alustame algusest.
Vaata, hiljuti üks naisolevusest sõber rääkis sellest, kuidas üks teine naine andis oma mehele mõista, et too võiks ikka mees olla, raha koju tuua ning näiteks autot enne parandada, kui see koost lahti kukub - ning naissõber oli nende soovide peale nördinud. Sest häh. Nii väikekodanlik, nii arutu, mehelt rohkema raha kojutoomist oodata on ikka eriti algeline mõtlemine.

Hm, ütlesin mina.
Ning rääkisin talle, kui õudselt kurnav ja tüütu on olla peres see ainus vastutustundlik. Kuidas sina suudad osta nooremale lapsele mähkmed, suuremale lapsele koolivihikud, kõigile süüa, maksta telefonide arved ning endale vahest kaltsukast ühe seeliku 320 euroga kuus, ja siis ikka teeb väga viha, kui mees lööb kõrtsiõhtuga 80 eurot laiaks ja laiutab käsi - ei ole! - kui sa talt 10 eurot juurde tahad.
Kuidas tema elab nagu linnuke oksal ning sina pingutad iga päev, higipull otsa ees, et vähesega tervet peret elatada. See ei ole "tema raha, teeb sellega mis tahab" - sina ju töötad, lihtsalt raha teenimata, kogu aeg! Ta võiks vähemalt seda sinu jaoks teha, et sa ei peaks nagu loll mööda liha allahindlusi poes käima ja saaks ka täishinnaga kaupu osta, kui tuju tuleb - aga ei, see, et temal kõrtsis mitte lihtsalt lõbus ei ole, vaid ta saab ennast seal täis juua ning teistele jooke välja teha, on tähtsam?
Vat siis tulevadki need naised, kes kortsus kulmul küsivad: "Kus raha on?!"
Ning süüdimatult vastavad mehed: "Mis raha?"

Jaa, väga stereotüüpne lähenemine. Enamik mehi, keda tean, ei ole sellised. Aga niisugune oli minu kogemus oma esimese lapse isaga koos elades (kuigi siis olid veel kroonid, ma praegu arvestasin väga umbes eurodeks, mul ei olnud teist last ja üleüldse on tegu üldistuse, mitte konkreetseks minemisega).
Ma kusjuures ei küsinud temalt rohkem raha, sest mul oli hirmus hästi arenenud see "ise tuleb hakkama saada!", aga kui ta ei saanud poodi minna ning meil oli kõik otsas, tegi ikka viha küll.

Me elasime nagu teine teises maailmas - ühes korteris küll, aga see oli ka kõik.

Ta on täiega tore, muide, hoiab mind praegu nii väga - see ei ole öeldud selleks, et teda maha teha. Lihtsalt oma kogemuse kirjeldamine.
Mis möödas, see möödas.

Mul on hästi selline vaade praegu elule. Minevik ongi möödas.
See zen teisisõnu.
Teen asja ära, lükkan ta sellega enda jaoks minevikku ning enam sellele ei mõtle. Et tegemisel peaks ka eesmärk olema? No kui asi on tehtud, siis tema tulem on käes. Ma siis mõtlen, mis sellega teha, kui käes on.
Ainult Rongi ei suuda veel niimoodi minevikku ja möödas-olevasse lükata. Ta mõjutab mind praegu, mõjutab ka tulevikus - läheb veel aega.

Meeldimistega näiteks mõjutab. Ikka veel on imelik, et mulle üldse miski tunnetuslikult meeldib ning siis olen täiega segaduses, kui mulle meeldiks nii magama minna kui arvutis võrgupäevikusse postitust kirjutada.
Nagu ... kaks üksteist välistavat asja! Ma mäletan küll, et selline olukord oli enne Rongi tavaline, või õigemini oli kahe vahel valimine veel väga kitsas valik - aga tunnetuslikult on see uudne, veider, segadust tekitav.
Ma võin kumbagi neist teha ning täiega nautida, aga ei saa mõlemat korraga ette võtta!
Nii. Imelik.

Aga muidu on november. Olen üllatunud, kui hästi see aeg mulle meeldib. Küünlad ja kuum jook, raaguvad puud halli taeva taustal ning unesokid.
Nauding.


pühapäev, 15. november 2015

Kari

Mul üha koguneb neid klikke, mida blogspot loeb, ja kuigi mul on "don't count my own pageviews" peal enamikus kohtades, kust kasvõi ühekordselt sisse login, on muidugi osa neist ka mu enda omad, nii et puhtsümboolne arv.
Aga no siiski. Varsti (loe: paar tuhat on veel aega) saab 300 000 täis. Ja aasta lõppeb ja on kingituste aeg. Ja ma tahaks ju ka tähistada.
Millega seoses annan 5le esimesena reageerinule välja kingitusi. Öelge siin kommentaarides, et tahate, ning saatke mail aadressil murumuna ät gmail com oma telefoninumbri ja kasutusel oleva aadressiga, ja siis ma veel selle aastanumbri sees läkitan kingituse - kui oskan arvata kasvõi umbes, mis sulle rõõmu võiks teha, saadan seda, kui ei oska, tuleb ilmselt toit =) Sest seda ikka tarbitakse =)

Ära minu väljaminekute või jaksu pärast muretse - ma ise reguleerin seda, et liiga palju ei kulutaks.

Ja ma TAHAN kinkida. Mu suurim hirm on praegu, et ei tule viit täis ja mis keegi ei armastagi mind v =) ?

***

Muidu.
Ohh.
Ma tahaks olla mittepäevakajaline, aga see Pariisi-asi tuleb uksest ja aknast sisse ning kuigi seal on ka see Beiruti-asi ning nii uskumatult nõme on, et kui ükski valge inimene ei sure, ei ole esikaaneuudis, ma olen osa inimkarjast ning mõjutun. Kui see on Kõigi meelest mingi tähtis asi, ma ka hakkan arvama, et on.
Olen natuke nukram kui igapäevaselt, natuke lüürilisem, panen küünla põlema.
Kõigile hukkunutele. Ka nendele seal Beirutis. Ka nendele seal Bagdadis. Ka nendele seal Pariisis. Ma tean, et suremine ise ei ole midagi erilist, aga kuidas ja millal, võib eriti mahajääjatele olla kuratlikult valus.

 Inimkari on kari, me võimendame üksteist, läheme, kuhu enamik.

***

Poeglaps loeb mulle ette lõigu ühest lasteraamatust, et ma ära arvaksin, kellest on jutt.
"... kuulun hoopis delfiinide hulka. Kuigi inimesed ütlevad, et ma olen julm..."
Mina: Mõõkvaal. Kuigi minu arust inimene, kes ütleb, et mõõkvaalad on julmad, peab küll väga loll olema.
Poeglaps: Minu meelest on mõõkvaal natuke julm. Ta sööb hülgeid, aga hülged on nii nunnud!
Mina (ohates): No ta on kiskja! Ta ei saa midagi muud süüa!
Poeglaps: Ma ikkagi ei saa aru, miks ta just hülgeid sööma peab. Koligu mujale ja söögu kitsi palju tahab!

reede, 13. november 2015

Meie kõik sõidame külmale maale

Pea valutab.
Ma tean küll, et vähe magada ei ole enam mulle "natuke kannatad küll välja"-teema, aga kuidas ma ei suuda hommikul Poeglapse koolisaatmiseks ärkamise järel uuesti uinuda, sest pea valutab, ning seepärast magangi vähe, on mul mõnevõrra raske ette arvesse võtta, sest enamasti suigun küll, vähemalt pikapeale.
Täna mitte. Pea valutab, süda on paha, loomulikult ma ei suuda süüa, loomulikult ma ei taha midagi teha, keel sai kõrvetada, sest mõtlesin, et teed võib juua, aga ei mõelnud piisavalt sügavalt, ning mitte miski ei ahvatle.

Isegi mitte kohv.
Isegi mitte läbi 2x võetud valuvaigistite.

Aga on üks teema, millel eile mõtlesin ja mis tänase koostlagunemisega hästi sobib.
Valu.
Olen ses osas natuke asjatundja, sest niimoodi lihtsalt on. Kroonilistes valudes elajatele pole mul eriti muud ette näidata, kui et ma tunnen mitut laadi valu üsna hästi, mitte ainult ühte-kahte. Aga ma tunnen. On niimoodi läinud.

Praegu on rõve valu. See, millega pole võimalik ära harjuda, mida saab natuke leevendada, mudides valusalt mingit muud kohta, nii et tähelepanu läheb mujale, isegi kui see mudimine ei tundugi valus üldise õuduse taustal, see, mille pärast mul ei ole piinamisele vastuseismisse usku (sest kui selline valu on paar päeva kestnud, ma olen tõesti valmis peaaegu kõigeks, et enam ei valutaks), mis võtab maha kõik naudingud, kõik rõõmud, kõik hea, mis üldse pähe tuleb.
Sellega võrreldes on luumurd, vähemalt kinnine ja "kerge", täiesti talutav valuliik.

Aga on ka teistlaadi valusid. Selliseid, mis hiilivad märkamatult taustal ning sa ei panegi neid tähele, kuni nad kas kaovad ära või kasvavad millekski määratuks.
Ma saan tuua füüsilise näite, sest hei, asjatundja.
Mul valutavad jalad. Põhimõtteliselt piha mingist allpool asuvast alast tallani, mõlemad jalad, kord siit rohkem, kord sealt rohkem, aga üldiselt mõlemad ning igalt poolt. Ja nad on sedasi valutanud juba üle aasta, aga see ei ole rõve valu, vaid selline, millega sai ära harjuda, millega koos on võimalik rõõmus olla, nautida, millele oli ja on võimalik mitte mõelda.

Ma ei saanud aru, kui tugev see valu on, kuni sõber andis esimest korda valuvaigistavat masinat kasutada ning siis mul sihuke kümne ruutsentimeetrine piirkond vasakul säärel ei valutanud.
Emake maa, kuidas kõik muu valutas!
(Vahepeal käisin ja oksendasin tee välja. Nüüd on natuke parem olla vast veidi aega.)
Tunde ja tunde takkajärele. Põhimõtteliselt sain korraga selle valuvaba koha järgi aru, kui valus mul igalt poolt mujalt jalgadel on. Aga enne olin selle valuga elanud oma elu rahulikult ning seda, et jalad valutavad, maininud paar korda võrgupäevikus "mis ma siis nüüd olen"-postides.
Mu sõbrad panid rahad kokku ja kinkisid mulle selle masina, aga isegi siis, kui aparaat juba mul olemas oli ja seda iga päev kolm korda kasutasin, unustasin ära, kui valus on ilma.
Siis jäin ükspäev ema juures haigeks, masin oli aga kodus. Teisel päeval oli juba hirmus hästi vahe tunda, kui koju tulin, haarasin masina, sest miks valu kannatada, kui ei pea - ja sellest, kui kõvasti valutas, sai aru ainult siis, kui vahepeal ei valutanud või valutas oluliselt vähem.

Vaimse valuga, paraku, oli samamoodi.
Ma harjusin sellega taustal ära. Suutsin rõõmu tunda, nautida, naeratada. Kui mul oli halb periood, valutas kõvemini, ent ma lihtsalt ootasin, et see üle läheks, tegin midagi selle heaks, et vähem valutaks, ning elu taas elatavaks muutudes arvasin, et noh, enam ei valuta, jee.
Et taustal ikkagi valutas, ei registreerinud ära.
Ma ise ei teadnud kuni rongini välja, et valutas ebanormaalselt, aga sellest, KUI väga valutas, sain aru alles siis, kui antidepressandid toimima hakkasid.
"Oi, niimoodi siis ongi elada, kui ei valuta lakkamatult!" mõtlesin ning olin umbevaimustuses. Psühhiaater aga polnud millegipärast üleni rahul ning soovitas mul paari kuu pärast annust suurendada.
"Issand jumal! Emake maa! NIIMOODI on siis elada, kui mitte ainult et ei valuta lakkamatult, vaid mõni asi meeldib ka, ilma taustavaluta, ilma selleta, et "aga ...", lihtsalt meeldibki! OI!"

See ei tee valu olematuks, et sa sellele ei mõtle. Mitte mõelda ka väga tugevale valule on täiesti võimalik, kui ta kasvab tasakesi ning märkamatult, inimene harjub kõi ... noh, väga paljuga igatahes.
Et füüsilise ja psüühilise valu vahel pole mingit reaalset vahet, on loodetavasti arusaadav.
Valu kurnab. Valu su sees on oluline märguandja, et miski on valesti, teda ei tasu ignoreerida - ja seda, kui paljuga inimene suudab harjuda, ka mitte.

Ma lihtsalt ei saanud aru, et asi on juba kriitiline. Ma ju naeratasin ikka, päikeselaik tundus ikka mõnus, see, et näiteks 100 korda nädalas tulid enesetapumõtted - vaja neist viimastest lihtsalt üle olla.
***
Bianka eile fb-s linkis. Mõni esitus on ikka nii-ii-ii-iiiii hea, et sööbib ajju sügavale juba esimese korraga.


teisipäev, 10. november 2015

Liiga midagi

Oot, kas ma olen liiga kuri nüüd? Võibolla võiks rohkem kahelda, mitte panna inimestele oma pea sees külge märki "idioodid" ning püüda näha ka nende vaatekohta?

Nojaa, aga kui ma ei taha?

Mulle on täiesti uudseks mõtteks - või noh, ma hakkasin sellele mõtlema vbla 7-8 kuu eest - et ei ole mingit lõputut ülespoole minevat jada headust, tarkust, ilu, tugevust jne. Et ongi võimalik olla liiga tark, liiga hea, ilmselt ka liiga ilus (ok, "liiga tugevat" ma ei ole veel suutnud oma maailmapilti mahutada), ja et "liiga" pole hea isegi nende kvaliteetide puhul. Mingil hetkel on optimum täis ning sellest üle minna on valus endale, valus teistele, ei tasu.

Täiesti kombes on olla natuke lollim, natuke halvem, natuke koledam, kui see teeb sind õnnelikumaks. Ma näen selle pildiloleva nõuande tarkust - et inimesed ei ole ega peagi olema ühel nõul, aga kõik on inimesed, kõik teevad oma parima, rääkigem üksteisega. Hästi ja oskuslikult.

Aga ma ei taha.

Mul ongi kergem otsustada, et ah, nende idiootidega ma ei viitsi asju ajada, ignoreerida seda, et nemadki teevad oma parima, on inimesed, oma ainulaadse geenikomplekti ja sama ainulaadse keskkonna tulemid. Mingis mõttes saan aru sellest kõigest - aga ma ei taha.

Kui inimesed mind inimesena kalliks peavad, jaa, me võime olla eriarvamusel. Aga inimesed, kes ei väljenda mulle arusaadavalt, et ma neile kallis olen JA on minuga eriarvamusel - milleks mulle minu maailmas sellised?
Nad ei anna mulle midagi juurde ning olla nii tark ja hea, et neid mõista, ei ole mulle kuidagi kasulik.
Olen parem lollim ja nõmedam, aga vähemalt endaga rahul.


laupäev, 7. november 2015

Nägu peopesas ja eri paaridest sokid

Eelmises kirjutises siin oli mainitud see taktitunde-postitus ja siis lugesin selle ise ka läbi. Kommentaarid samuti.
Emake maa, kui lolle inimesi on olemas! Õnneks k.k.p.s. ja -ep- vastasid minu eest ära üsna kõik, mis mul öelda-mõelda oli.

PARANDUS: tegelikult olid õudsad hoopis selle postituse kommentaarid.

Aga see, KUI lollid ikka inimesed (sedasi läbilõikena) on, mõjus mulle takkajärgi päris šokeerivalt. Sel hetkel olin õnneks välismõjude ja -inimeste suhtes lihtsalt tuimem, kuna vaatasin neid vähem oma kivi otsast ja võtsin nende arvamused lihtsalt teadmiseks, aga nüüd olen juba suhteliselt normaalne ning vaatan asju kui mina.
Ja ei saa aru, kuidas nii paljudest asjadest on võimalik mööda vaadata! Möödavaatamine selgesti ei ole mingi tegevus, milles ma hea oleks.

Eile oli sihuke vestluskatke:

k: phmt ma ei saa siiamaani aru, mida ma ENNE rongi oleks saanud selgemalt ja paremini teha, et inimesed oleks aru saanud, et mul on halb
sina ei uskunud veel selle aasta alguseski, et ise
nagu wtf
MIDA ma oleks pidanud tegema?!
T: ma sain väga hästi aru, et sul oli halb
aga ma ei teadnud, mida selle osas ette võtta, nii et ma ei võtnudki midagi ette
ja üritasin selle probleemiga tegelemist vältida
ja ma väga vabandan


Mina ei suuda niimoodi tõsiasju ignoreerida. Minu jaoks on faktid faktid, ma teadsin ka rongi alla minnes, et veresugulased kannatavad lihtsalt sellega seoses, et sedasi surnu, eriti veel suhteliselt noor, perekonnas on väga rõve - see oli lihtsalt hind, mida olin valmis maksma. Aga vaadata tõsiasjadest üle ja läbi, sest nad ei sobi pildiga, mis mu teadvuses on ... Ei, mingi piirini arusaadav, tegelt.
Aga soovitada mul vähem avameelne olla, oletades, et ma mitte ei ole avameelne, vaid esitlen mingit personat siin nii umbes seitse aastat ...
KUIDAS saab nii loll olla?!

Kuidas mingis ajus üldse moodustub taustamõte "ma ei tea, mida teha, niisiis ignoreerin" on ka veider, aga vähemalt see oli selline ebateadlik taust. Aga mõelda teadlikult mingeid tõsiasju ignoreerivaid mõtteid - KUIDAS nii saab? Ma saan aru sellest, kui ei teata fakte. Ent teades neid lihtsalt ignoreerida - kuidas nii saama?!

Ei saa aru.

Ma korjan ise faktid kokku ja kuna neid on nüüdseks suhteliselt palju, on nende abil moodustunud mingi maailmapilt ning ma olen kriitilisem sellega mittesobivaid fakte arvesse võttes - aga kui need on ikkagi vastuvaidlematud, kohandan maailmapilti neile, mitte ei ignoreeri.

Mhhhhh.

Võiks midagi huvitavat ka rääkida.
Noh, eile ma käisin poes ning proual - näo järgi kuskil 70-80 aasta vahel, väga ilus valge villane jakk, sellega sobiv hallikaroosa heegeldatud barett, punane kott - minu ees ei olnud oma ostude eest tasumiseks piisavalt raha.
Ta ise oli hämmingus, mitte õnnetu, ostud ei olnud ka pakk piima ja pool leiba, vaid alpikannipott, tumepunased sokid, mustad kindad ja siis mingid söögasjad ka, sellised pigem head kui esmatarbelised.
Ja siis ta sobras oma rahakotis ning leidis järjest uusi metallmünte lisaks paberist kümneeurosele. Kindaid hakati just arvelt maha võtma poodi tagasi viimiseks, kui ta tõmbas ühest vahest välja veel ühe metalleurose.
"Kas sellest piisab?" küsis ta, eurot kassasse ulatades.
"Seitseteist senti jääb veel puudu," ütlesin mina tema tagant.
Kassapidaja, keskealine hobusesabaga naine, oli väga inimlik. "Noh, need 17 senti vast võivad ka jääda," ütles ta.
"Kuulge, need 17 senti ma võin ka ise maksta," ütlesin mina naeratades ning andsin kassapidajale 17 senti - mul ei olnud eriti sularaha kaasas, ise kavatsesin maksta kaardiga, aga 17 senti mul ikka oli.

Kassapidaja tänas ning proua naeratas, tänas ka ning ütles: "Nüüd ma võiks midagi anda teile selle eest kohe - ma üldse ei tulnud selle peale, et mul võib mitte raha olla. Näiteks ühe soki!"
Naersin, kassapidaja naeris, minu oste läbi lüües, aga proua juba eraldas sokke ning andis mulle ühe tumepunase, mille ta oli just ostnud, ning ühe lilla, muidu täpselt sama mustriga, oma kotist.
"Õhtul hea kanda - ning seda lahedam, et pole ühest paarist!"

Naersin veel, tänasin ning nüüd on mul need sokid jalas. Väga hästi saadud 17 sendi eest, pealegi =)

neljapäev, 5. november 2015

Varjamisest ja avalikustamisest

Asi algas sellest, et sõitsin bussis psühhiaatri juurde ning mõtlesin, millest paganast ma temaga räägin, kui mul on nii lahe olla. Vist pole end kunagi nii lahedaks pidanud, mu jalge ees pole mered eal nii madalad olnud, sellist kaua ja kaua ja kaua kestvat "kõik klapib"-tunnet pole olnud ka bipolaarsuse kõrgeimatel laineharjadel.
(Põhimõtteliselt suudan peaaegu samapalju asju heal tasemel ära teha kui varem ning kuna jõudu ei lähe sinna peale ära, et peab tehtud olema, olen mitmel rindel isegi endisest edukam - ning seda oma ajukahjustuse foonil, mida kogu aeg tunnen. Kogu aeg on teadvuses see, millega mõistus varemgi nõus oli, aga mida ma ei tunnetanud - et nii sitaks hästi on võrreldes sellega, mis võiks olla, mulle võiks raske olla ka lusikaga pudru söömine, kipuks käsi kasutama hoopis, praegu olen nii hea!)

Mõtlesin selle üle, kuidas mu pea just täna jubedalt ringi käib, kuidas unustasin telefoni Mittedepressiivsesse Väikelinna maha - mis oli oluline häda, sest psühhiaater laseb mu telefonikõne peale välisuksest sisse. Saatsin juba linna vahetanuna talle maili, et luban sel ja sel kellaajal kohal olla, tulge tehke mulle uks lahti.
Aga mõtlesin ka sellest, et vahel midagi unustada, olla milleski ebatäiuslik, omada kortse või paksuvõitu tütart või peavalu on inimlik. Inimene olemisest ei päästa ka kõige teravam üritus olla parem inimene. Alati jääb eksimisfaktor.
See ole isegi mingi uus avastus mul, olen seda aastaid ja aastaid teadnud, kriitlisel hetkel mitte mõelnud "olen viletsam kui teised inimesed", vaid "inimene on nõme olla, ma ei taha enam".

Einoh, ma võiks ju teha nägu, et miski on halvasti, mõtlesin edasi, see oli selline täiega irvitamise mõte - aga läksin siis täiesti tõsiseks, sest korraga leidsin erinevuse enda ja normaalsete inimeste vahel, varasest noorusest kestnud nähtuse, mille resultaati te praegu ka loete.
Et on tõesti üks faktor, milles olen täiesti imelik, millest sündisid see postitus (kamaan, mul oli täielik õigus mitte kõike endagi kohta teada ning aru saada! Ma ei tea ikka veel paljut, inimeseks olemisest ei päästa ka teravaim üritus olla parem inimene!), see postitus ja laiemalt võttes kogu see blogi.

Nimelt.
Ma ei saa varjamisest aru.
Minu jaoks on see tülikus. Et kõik ei tea minu kohta kõike, on mind kahjustav, mitte mulle kuidagi kasu toov nähtus. Tuleb oma otsuseid seletada, oma valikuid teistele põhjendada ning sellega, et kõik ei tea kõike minust, tuleb ka leppida, sest inimesi ei huvita eriti keegi peale nende endi ning lähimate ringi.
Ma ei räägi kõigile kõike mitte seepärast, et ma neid ei usaldaks, ootaks kurja andmete väärkasutust - kuidas mulle saaks asju avalikustades üldse kahju teha? Ma ju tahakski enda kohta võimalikult rohkem infot välja anda, on lihtsam! - vaid eeldan, et neid lihtsalt ei huvita.

Võrgupäevikuga on hea, keegi ei käsi lugeda. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see ei loe - aga näost näkku valida, mida öelda, mida mitte öelda, võibolla tuleks rääkida hoopis saiakese maitsest, kuulata, kuidas teine räägib oma lastest, leppida igavusega, sest nii on seltskondlikult sobilik - see on raske töö. Mulle. Autistlik introvert, nagu olen - kusjuures mul pole midagi tähelepanu keskmes olemise vastu, mul on midagi selle vastu, kui pean mõistatama, kuidas sotsiaalselt pädev olla.

Muidugi on olnud hetki, kus tahtlik avalikkus on mulle väga valusalt vastu kätt virutanud.
Kui olin kas seitsmeteistkümnenda eluaasta lõpus või kaheksateiskümnenda alguses, kirjutasin päevikut veel mitteinternetis. Üks 286 läpakas oli köögilaua peal, kahevärviline ekraan ning loomulikult ei mingit netti sees, aga lasin oma päevikut sealt lugeda, kel tahtmist oli.
Ja kirjutasin ikka päris halvasti oma parima sõbra kohta.
Ta luges.
Sai väga haiget.

Aga mul ei olnud ka siis kahju, et niimoodi kirjutasin või et lasin tal lugeda - ma palusin andeks selle eest, et niimoodi mõtlesin, et niimoodi nägin teda, ning kui ta andis andeks, siis suhe meie vahel ainult tugevnes. Kui on olnud reetmine ja selle andestamine, kui on olnud selline draama, oleme mõlemad pärast teineteise asjus targemad ning hoiame üksteist rohkem. Siiamaani hoiame.
Väga.
Lähedus. See ei saa tekkida viisakate inimeste vahel, kes üksteise haavu ei näe, kes oma haavu ei näita, kes varjavad ning kelle vahel pole ei haigetsaamist ega ka andestust, leppimist, koos edasi minemist kõige valuga.

Ning et asi oleks veel äärmuslikum, olen väga hea teeskleja, kui mu meelest on teeselda vaja. Naise ja väikeste lastega mees ei saa kunagi teada, et temasse armunud olen, sest ma ei näita seda kuidagi välja.
Kui ütleksin psühhiaatrile, et mul on halb, ma ka käituksin nii, nagu oleks tõesti - ei mängiks üle, võibolla oleks paar vaevumärgatavat vihjet, mis näitaks, et mul on tõesti valus. Aga kui poleks kohta neid vihjeid teha, siis ei teekski.
Mulle on arusaamatu, kuidas inimesed peaks aru saama, kui ma ei taha näidata - kui ei taha, ei näitagi ju!

Seda mõnes mõttes panen ikka veel inimestele pahaks oma rongiallamineku juures - ütlesin, et mul on halb, rääkisin sellest igal võimatul ja võimalikul puhul, ja siis oldi üllatunud pärast. Nagu mida. Mida?! Mida ma teisiti oleks pidanud tegema? Millal siis inimesed aru saavad? Kas siis oleks arusaadav, kui oleksin esmalt mõistuse kaotanud ning ainult nutnud ning lalisenud või?!

Ma kardan, et ma lihtsalt ei olnud piisavalt tähtis, et märgata, ükskõik, kui selgelt asju ka välja ütlesin. Tähtisolemine ja armastus, samad asjad. Ma ikka veel ei näe, et oleks kellelegi olulisem kui ennist - lihtsalt olen praegu endaga määratult rahul, mul on hea, ning ses valguses on mul hea meel olla. Näiteks inimene.

Aa, ja siis jõudsin psühhiaatri juurde kohale. Ta tuli mulle ukse juurde vastu, nagu kirjas palunud olin - aga ütles, et mu aeg oli kolme tunni eest ning ta helistas mulle, ma arusaadavalt ei võtnud vastu, ja nüüd tal on teine inimene kabinetis.
Vahtisin teda hämmeldunult ning otsisin kotist välja paberilehe, kuhu ta ise oli mu aja kirjutanud, et näha, kuidas ma siis nii valesti vaatasin.
Ainult et ma ei vaadanud valesti. Ta ise oli mulle vale aja kirjutanud.
Inimeseks olemisest ei päästa ükski üritus olla parem inimene, me kõik eksime.

teisipäev, 3. november 2015

Trooja Helena

Ma ei ole sellest ammu kirjutanud, sest tegu pole kuidagi määrava asjaga. Ei minu elus, ei üldse, mind ei segata selle teemaga ja ma ise ka vähemalt teadlikult kedagi ei sega.

Aga samas - mingi ühiskondlik surve siiski eksisteerib. Tütarlapse isa väljendas eelmises novembris minu kohta arvamust "aitab küll" ja täpsemalt ütles Tütarlapse enda kohta umbes aasta enne seda: "Ei, noh, sa võid enesele küll väga õilis tunduda, aga seleta talle ikka kõik päriselt ära".
Mispeale mina seletasin uuesti - korra olin seda juba teinud, aga rõhuasetusega "kui keegi ütleb midagi halvasti su karvade kohta, räägi mulle, ma annan talle peksa" - mida normaalseks peetakse, mis on, mida peab, mida võib, ning nüüd on mul karvutute kaenlaalustega tütar juba aasta või nii. (Jaa, rääkisin kaks aastat tagasi. Ta sai suuremaks ja naisemaks vahepeal.)
Noorena on nii raske olla milleski oluliselt teismoodi kui enamik eakaaslasi!

Mina ise see-eest kasvan karva täiesti teadlikult.
Kunagi, kui elasin veel Depressiivses Väikelinnas, lugesin ühte postitust ühes välismaa blogis (või oli see hoopis tumblr?), mida ma enam ei leia. Üks näitlejanna kirjutas sellest, kuidas kõhnadel nagu polekski lubatud end oma keha suhtes halvasti tunda, aga tema on eluaeg tundnud, ja kuidas ta pidi siis ühes näidendis mängima Trooja Helenat ning olema ka alasti ja kurat. Olla alasti maailma kauneim naine oli talle nii raske!
Ning siis ta kasvatas ennast karva. Kaenlaalused karvad ja häbemekingu karvad ja puha.
"It sort of looks good. Like matching scarf and gloves," ütles ta. (Ei, ma otsisin seda postitust selle mälestusega relvastatult, aga ei leidnud ikkagi.) Oli kergem. Tal.

Ma olen suhteliselt sama meelt - et "sort of looks good". Kuna mul on see mõjus mitmepäevadeo ka, nii et haisema ei hakka, olen kasvatanud karvu ja päris lahe on. Säärtel ajan ära korra kuus või nii, aga mujal kasvavad nagu jumalannad juhatavad ning kui palju saab, pügan natuke kääridega. Kunagi suvel oli paar korda, kus ma kasutasin koguni raseerijat, aga sedasi lohakalt - no ta haaras kaasa nii palju karvu, kui paari tõmbega tuli, ning aitas küll mu meelest.
Sort of looks good.
Olev Luik tegi

Ma lasen juustel kasvada, nagu nad kasvavad, ainult kui tukk silma tükib, lõikan lühemaks. Eile just läksid rippuvad karvad suhu, vaatasin, et ammu vist ulatuvad patsi panna, aga patsiharjumuse tekitamiseni pole veel jõudnud.
Uudishimu, et millised nad selliste lokkisolevatena pikkadena tunduvad, on õigustuseks nende suvaliselt kasvada laskmisele, kuid tõde on, et ma ei tunne end ühegi soenguga ilusamana kui teisega. On lihtsalt kama.
Juuksevärvid? Eeee ... kas ma oleks ilusam, kui mu juuksed oleks paar tooni punasemad või tumedamad? Ükskõik pole v?

Karvade kasvatamine ülejäänud kehal on sama. Varem mulle tundus kuidagi olulisena, kuidas mind nähakse, kellena paistan, juuste lõikamine ja värvimine olid osa sellest, kuidas paistab. Karvade olemasolu oli mulle küll mõnes kohas väga oluline, aga ma ikka pügasin ja tegin soenguid ka sinna, sest kuidagi oli tähtis, kuidas mind nende põhjal tuvastatakse, isegi kui endal kõige mugavam polnudki.
Nüüd on tõesti kama.

Pealegi on karvad ju sort of lahedad. Kui viitsiks, ajaks pea kiilaks ja kasvaks igalt poolt mujalt karva, sellist poosi ma isegi tunnetaks ise natuke, aga ei viitsi.
Soeng ükskõik kus ei ole selline asi, millega vaevuks tegelema.

pühapäev, 1. november 2015

Arhetüüp

Vaata. See on miski, mida aset leides ei teadvustanud, aga hiljem oli see nii selge, et ei kirjutanud üleski.
Üllatav, et vaevun veel selle üle detailides mõtlema, tegelikult.
Üllatav, et see kõigile lugejatele lambist mõistetav pole, samuti - aga samas muudab ühes postituses sõnastamine asjad arusaadavamaks ka mulle endale.

Et.
Suure Õe arhetüüp, eks ole. Minu oma.
Mu kalduvus võtta endale suure õe positsioon, olla see ressursirikkam, naeratavam, nõuandev ning hell, tõi kaasa, et kui mina läksin nii katki, et tükid taga, kui südamik ja põlv läksid kildudeks, isegi kui seda ise ei tunnistanud, mul ei olnud kuhugi minna, kellegi poole pöörduda, et tema sülle pea panna ja kuulda, et kõik saab korda.
Ma olin ju see tugev, kes haldab ennast ära, kellele võib jalaga anda, ta saab aru, et see on lapsik jonnimine, paneb enda kokku ja läheb edasi. Isegi ise nägin end sellisena - kui mul oli nii raske, et igalt poolt valutas lakkamatult ning kõvasti, tähendas see lihtsalt, et pole piisavalt tehtud. Parem inimene olemiseks võiks rohkem joosta, tööl käia, õigemini mõelda - peab ju korda saama!
Suur õde

Kui ei saanud, kui ikka veel oli valust silme ees valge, siis ma lihtsalt ei olnud piisavalt. Isegi ei mõelnud, et kui olen nii hea, kui vähegi suudan, ja ikka on valus, on hetk abi otsida, teiste poole pöörduda, ma ise ei halda ära.
Oma meelest olin teistelt kõik kätte saanud, mis neil anda oli, ning kui ma ikkagi ei suuda, on järelikult viga minus. Ise vastutan enda eest. Kui enam ei jaksa, siis on see minu viga, suutmatus olla suur õde, suutmatus olla inimene, noh, ja siis on ilmselt aeg mitte olla.
Ka minu vastutus.

Enam ei taha, kuigi nüüd olen veel enam suur õde, isegi osad neist, keda varem endast targemaks pidasin, tunduvad nüüd lihtsameelsed, asju tobedalt nägevad.
Vahepeal pidasin end lollimaks kui ükskõik keda, kes rongi alla ei läinud, nüüd olen selle kogemuse endale ära seletanud ning olen selle võrra targem.
Võibolla pidingi olema vahepeal kõige lollim maailmas, et seda tarkust ja kogemust koguda, kuidas üldse nõnda endale tunduda on.
Ma elan ikka veel suure õe arhetüübina, kuid selle vahega, et kui nüüd katki lähen, kui mul on halb ja valus, otsin häbenematult kedagi, kes aitaks, kes võtaks mu pea sülle, laseks endale toetuda, ütleks: "Kuule. Kõik saab korda," ning kui mulle ei taheta seda anda, saadan täiesti külmalt persse.

Täiesti. Külmalt.
Isegi teatud rahuloluga, kui järele mõelda. Te väidate, et olin isekas? Oi, ma veel näitan, mida isekus tähendab =)