Neljapäev, 24. september 2009

Kui see oleks anonüümne päevik...

...kirjutaksin ma siia midagi vaimukat ja samas võigast, mul on terve kujuteldav postitus peas olemas.

Aga see ei ole anonüümne.

Kahju, teil pole midagi vähegi asjalikku lugeda!
(Teate, et mu vannitoas laseb toru nüüd kahest kohast läbi? Ühest kohast kõvasti. Poeglaps ronis sinna peale, et paremini hambaharjatopsini ulatuda. Aga hei, pesukauss mahub täpselt läbilaskva koha alla, nii et milles probleem?!)

Esmaspäev, 21. september 2009

Universaalne ravi

Sellest on nüüd mitu kuud möödas, võimalik, et oma pool aastat.

Poeglaps armastab mul inimesi (enamasti minu sõpru või sugulasi) mängumõõgaga tükkideks lõikuda. Üks subjekt, kel sel meetodil jalg otsast lõigati, ajas silmad pahupidi ja teatas, et on surnud, verest kuiv.
Kuna Poeglaps kaotas seega mänguseltsilise, rikkus see umbes minutiks tema tuju.
Siis võttis ta püksist kujuteldava plaastri, ütles "Panen paasti peale!" ja kleepis jala veenva osavusega kere külge tagasi.
Pärast seda lappis ta mõnd aega kõiki oma ohvreid kujuteldava plaastriga. Muuhulgas raviti sel moel ka kehast eraldatud pead ning kägistamisest tingitud surma.

Tuli lihtsalt meelde.

Pühapäev, 20. september 2009

Tuvastas patuoina

...ja kedagi pole sõimata ka - ise olin roolis.

Neljapäev, 17. september 2009

Pöördumine

Lugupeetud Jumalus!

Minu tegevus, mis viis Teie vihastumiseni, ei olnud sihilikult kuritahtlik, solvamisele suunatud ega õel.
Paluksin tungivalt lõpetada minu elu veel ebamugavamaks tegemine: ruloo on tõepoolest seni parandamata, näritud augud vannitoavaibas ilmselt jäävadki sinna ning järjekordsest nakkusest vabanemine võtab ka oma aja.
/Eelviimane külgesaadud tõbi, tänan küsimast, on taandumas ja vajab raviprotseduure veel vaid paar korda päevas./
Nii et viimastel päevadel tekkinud raskusi jagub niigi.

Pole tõepoolest mitte mingit vajadust muuta selle aja sees, kui ma jooksen ja pesu õuest kokku korjan, minu välisukse võtit (või välispidist lukukeeramismehhanismi?) töökõlbmatuks, nii et ma pean higisest peast (alul) ja külmetades (lõpuks) loopima kive vastu oma teisel korrusel asuva korteri akent, et keegi viimaks alla avama tuleks.
Samuti oleks tungivalt soovitatav lõpetada esmete peitmine. Eriti lapse klotsikasti kadumine (mille puudumisel on klotsid kõikjal laiali) on äärmiselt frustreeriv. Uudishimust: kuidas üldse õnnestus nii suur ese korterist välja toimetada, ilma et ma seda märganuks?

Austusega,
Vana Naine

Esmaspäev, 14. september 2009

Bla bla bla bla bla bla bla bla (ühesõnaga, siuke möla, mille ajal enamasti mõeldakse: "Jää ometi vait!")

Ma vist olen seda soovitust varem ka andnud, aga kuna see tuli mulle endale (jälle) üllatusena, siis mainin (taas) ära:
Isegi eraklike kalduvustega inimestele (nagu mina) on pinge- ja distressiaegadel soovitatav aktiivne sotsialiseerumine. Eiei, ma mõtlen, räägi inimestega, noh! Näost näkku (siis on nad ilusamad, kuigi mitte tingimata targemad).

Kui on kurp ja paha, hakkab alailma külm ja siis tahakski otseses kehalises mõttes teiste inimeste seltsi (siis, kui me veel ahvid olime, oli see ilmselt ainus hea viis sooja saada - koguneda pundardesse).
Ja kui on inimesi ja seltsi (siukest leebet, ilma hirmsa saavutamis- ja endatõestamispingeta), hakkab seespool jälle soojem - nii otseses kui kaudses mõttes. Patareid täituvad tasapisi ja koju jõudes ei masenda isegi avastus, et rott (kes on peale meie kolimist muutunud poolmetsikust kodus elavast loomast lausa millegi sõberlooma sarnaseks. Äkki talle sobivad mingid siinsed veesooned vms värk?) on netijuhtme läbi närinud, mainimisväärselt.

Muide, kui mul on liiga tegusa elu vaev peal, loen Dick Francist. (Krimkad, mitte väga head, aga ka mitte jube halvad.) Dick Francis peksab oma peategelasi sellise sadistliku naudinguga, et see tõstab alati mu tuju, saadab nad kuskil vahepeal kena naisega voodisse (või niisama kohtama, kui tegu on sügavate tunnete jms), sunnib nad töötama, kuni pilt ees tudiseb, ning lisaks on seal tavaliselt sellist lahedat füüsilise pingutuse ülistamist, mis tekitab mus suurt soovi jooksma minna.
Millega seoses on nõme, et ma unustasin oma tossud Tartusse, kusjuures ma isegi ei kasutanud neid seal.

Ja hobused on Dick Francisel muide ka peaaegu alati raamatutes sees. Kuna ma hobustest midagi ei tea, meeldib mulle neist lugeda.

P.S Kas keegi tark suudab, mulle selgitada, mis on juhtunud mu klikilugejaga? Kui nädalavahetusele läksin, oli klikke umbes 5000. Nüüd on 12 000. Kas ta arvestas tagasiulatuvalt kokku kuu keskmise ja lisas siis vastava hulga klikke ka nende 7 kuu juurde, mil mul vastav nubin veel installeeritud polnud?

Ahsoo, ja ma vist olen umbes aasta aega võrgupäevikut pidanud nüüdseks. Palju õnne, mina! (Alguses olid postitused pikemad, sisukamad, rohkem teemasse ja piinlikumad ka, sest möla oli kole palju.
/loeb ja nostalgitseb. Väga natuke.)

Teisipäev, 8. september 2009

Häda ja viletsus


Pärast seda, kui oma esivanema peale telefonis röökima hakkasin ja siis pisaraisse purskusin, sest täna läks elutoa sinine ruloo katki (!) otsustasin teha netis mõne adekvaatse stressitesti, et saada pihta, mis minuga toimub ja kas see kõik on normaalne jms.

Testid, mida pakutakse, on saast.
1) Praktiliselt kõigis on küsimused selle kohta, kas ma naudin oma tööd või tundub see absoluutselt mõttetu vms. Küsimust "on sul töö?" ei eksisteeri.
2) Kedagi ei huvita, kas mu laps on just kooli läinud, kas mu teine laps on just huviharidusega alustanud, kas mu lemmikloom on tõbine ja kas mul endal on juba kuu aega esinenud erinevaid põletikke ja muidu haigusi, kas mu kulutused on hirmuäratavalt ning ootamatult suureks paisunud, kehakaal kasvanud...
Keegi ei puuduta poole sõnagagi tõsiasja, et laps õpib süviti midagi, millest mina mitte vähimatki ei tea, et miski korteris on kogu aeg avariiseisundis (lihtsalt asi vahetub, varem oli selleks pesumasin, siis tubade elekter, praegu ruloo [seda ei saa enam tõsta ja elutuba supleb kaunis pimeduses]), rääkimata sellistest ebaolulistest asjadest nagu "üksikvanemlus iseenesest" (mul pole üksikvanem olemise vastu midagi, aga lihtsalt aeg-ajalt on mul külas Nägus Noor Mees ja kui tema tegeleb lastega, sa jutas, kus minul muude tegemiste tegemine käes lendab! Kui lihtne kõik on, kui on võimalik keegi koos lastega koju jätta ja ei pea vähemalt ühte neist igale poole kaasa vedama) või mulle sobiva rasestumisvastase vahendi PUUDUMINE seni leiutatud ning Eestis kättesaadavaks tehtud vahendite hulgast.

Ühesõnaga, kõik need testid väidavad, et mul on asjad kenasti kontrolli all, kõik kombes ja jätkaku ma samas vaimus.
Mis on idiootsus, ma olen lagunemas.

Tüüpiline "peab jooksma elu eest, et paigale jääda"-olukord.
Midagi elu parandamiseks ette võtta pole lihtsalt mahti, sest jooksva seisundi säilitamine võtab kogu mahvi.
Näete, stress paneb juba proosat riimima.
Mul oleks vaja... Mul oleks vaja Tartusse mängima minna.
Puhkusele, noh.

1. septembri raasuke

Tuleb Tütarlaps pärast esimese koolipäeva aktust oma koduklassi. Ta on minu teada veetnud viimased kolmveerand tundi koos 12. klassi nägusate noorte meeste ja nettide neidudega koolimaja mööda uidates ning selle väärt hoonega tutvudes.
Mäletan, et mina omal ajal jäin oma esimesse klassijuhatajatundi isegi hiljaks, sest luusisin kahe laheda suur tüdrukuga koolimajas ringi ja...

Mina (entusiastlikult): Noh, kuidas tutvustusringkäik oli ka?
Tütarlaps (kergelt nina kritsutades): Üsna igav.
Mina: Igav? Mida nad teile siis näitasid?
Tütarlaps (tõsiselt): Põhiliselt näitasid nad kempsu.

...

Vähemalt on 12. klass aru saanud, missuguse ruumi asukohta teadmata on koolis raske hakkama saada.

Reede, 4. september 2009

Üsna täpselt poolteist kuud elik jooksupäevik pärast jalaluumurdu vol 2

Lähtuvalt sellest, et maha äng ja üldse, otsustasin ma eile parandada oma ebakindlat seisundit väikese õhtuse jooksutuuriga. Ning selleks, et igasugused kondimurdjad edaspidi vähemalt kellegi kogemusi taastumisest internetist lugeda saaks, panen aruande kirja.

Esiteks, kui esimesed 4 nädalat pärast kipsist vabanemist valutas pahkluu igalt poolt mujalt kui sealt, kus murd oli, on ta viimased paar nädalat üha kõvemini just sealt murdekohast haiget teinud. Mitte vastikult, tuimalt ning nürilt vaid pigem teravalt, talutavalt ja ergastavalt, mitte provotseerituna suurest koormusest vaid täiesti kaootiliselt stiilis "praegu tahaks valutada, sest on siuke tuju".
Teiseks, ma olen vahepeal mõlemal jalal hüplemisvõime taastanud, kuigi muidugi vasakul jalal hüplemine on umbes 6x aeglasem ja tatsavam kui paremal.
Kolmandaks siis jooksmistaluvuse kirjeldus ise:

Kuna ma pole peale eelmist võrgupäevikus kirjeldatud jooksmiskatset midagi pikemat kui 100 m ettevaatlikku sörki bussi peale ette võtnud, võin esile tuua olulised muutused.
Alapunkt 3.1 Ma enam ei lonka. Sujuv liikumine ei nõudnud ekstrapingutust vaid tuli loomulikult.
3.2 Pahkluu küll tuikas üsna järjepidevalt, aga tegelikult vähem, kui enne jooksma hakkamist, ja valu ei tugevnenud enne kui päris lõpus, kui ma söandasin natuke sammu pikendada ja tempot tõsta.
3.3 Kuigi ma läksin teele plaaniga testida koivakest taas nii umbes kilomeetrisel ringil, edenes asi nii hästi, et ma lihtsalt jooksin haake ja sõlmi tehes edasi veel ühe kilomeetri ja siis veel ühe, ja oleks võinud täpselt sama muretult (no loomulikult, kuna tempo oli väga madal, kiirhiilimiseks sobiv) üha edasi ja edasi lasta, aga ei julgenud. Tahtsin enne näha, mida jalg järgmisel hommikul teeb.
3.4 Järgmisel hommikul ehk täna ütles jalg, et valutab täpselt sama tüütult nagu tavaliselt, ei midagi erilist. Mida sellest järeldada, ei tea. Äkki ilma jooksmata valutaks vähem? Aga äkki valutaks rohkem?

Neljandaks tõstis jooksmine mõnevõrra mu tuju. Mingi selline üldise hukatuse eelaimdus on küll ikka veel õhus, aga samas ka karge vihmane lootus, et kõik klaarub kuidagi.
Tavaliselt ju klaarub, eriti kui teha seda, mis tundub õige ja hea, mite ainult seda, mis on mugav.

Ah, ja mul tuli üks sügav "Maha äng" mõte: kui sulle antakse see, mida sa oled tahtnud, pea meeles tänulik olla ja võta antust parim välja (mitte ära kaeba miks alles nüüd? või ma mõtlesin seda hoopis teistmoodi! või tegelikult tahan ma juba ammu midagi muud).

Seda, et ole oma soovidega ettevaatlik ei ole mul ilmselt vaja kellelegi meelde tuletada, ega ju?

Neljapäev, 3. september 2009

Eksistentsiaalne piin

Võitlen ängi vastu küsides oma hinge peal olevad küsimused ära avalikult (võrdub umbes nende õhupalliga lendulaskmise vms).

Miks tahab elektriraudtee endale uusi vaguneid, kuhu saab siseneda vaid madalalt perroonilt?! Kas kedagi üldse huvitab, kuidas lapsed ratastega ja naised lapsekärudega nendesse sisse hakkavad saama?! Eriti veider näib plaan, kui arvesse võtta ka tõsiasja, et nad peavad uute vagunite ostmisele lisaks endale uued, madalad perroonid samuti ehitama.
Miks valutab mu vasak pahkluu ikka veel ja isegi kõvemini kui paar nädalat tagasi?! Nüüd (uus, täiustatud!) juba ka puhkeasendis.
Miks on mul kuuendat päeva järjest iga päev vaheldumisi kergemaid ja raskemaid peavalusid?
Miks ma olen nõrk naine ja ei jaksa lahti võtta valesti ühendatud pesumasina veevoolikut, et lisada sinna vahele üks ununenud jubin, ja pean seetõttu elama üha kasvavate mustapesuvirnade keskel üha vähenevate riietumisvõimalustega? Ja millal ilmub keegi Isane seda minu eest tegema?
Miks ma leidsin kadunud paari sukki üles alles siis, kui neist enam mingit kasu polnud?
Kas õnnestub kõik põletikud, mis mind mitmel rindel (rohurinne, põõsasrinne, puurinne) ründavad, enne välja ravida, kui minu ravikindlustus otsa saab?
Miks, pagana päralt, kogu aeg nii külm on?!
Kus on Tütarlapse spordiringi registreerimisleht?
Kuidas vabaneda pidevatest krampidest reie-, sääre- ja isegi kõhulihastes?
Kuidas vabaneda pidevast pingest kaelalihastes?
Kas hormoonspiraali paigaldamine tasub ära (mitte tingimata majanduslikus vaid ka emotsionaalses mõttes)?
Miks ei võeta toru kabinetis, kus peaks ootama avaldamist minu analüüsivastused?
Mispärast on uus korter tolmusem ja allergiattekitavam kui vana, mis siis, et ta on palju paremini korras hoitud ja ma kasutan regulaarselt tolmuimejat?
Millal on mul aega Tartusse mängima minna?
Kus vajatakse tööle vanu naisi, kel on palju kaootliselt paiknevaid oskusi, aga vähe haridust?
Miks tuleb toit kõige paremini välja lahjumiskuuri jooksul?
Ja üleüldse, miks ma igas mõttes nii vormist väljas olen ja kuidas sinna vormi tagasi pääseb?

/Niheleb, püüdes reisi krambist välja saada.

Põrgut, ma ütlen!