Laupäev, 30. detsember 2017

Auga elatud aasta

Üritan aastat kokku võtta.
Omamoodi armas on pärast mingeid vahekokkuvõtteid lugeda ning mu eelmise aasta oma oli ... no pakub siiani naudingut.
Kuigi vahel on mõttejärjes pikkade hüpetega liikumine väga kohal seal. Mul oli endalgi väike probleem arusaamisega, millest jutt.
Siis tuli meelde, aa, need ja need mõtted! Sidusused, need ning need, jäid kui iseenesestmõistetavad välja kirjutamata - aga pfff. Pisiasjad, pisiasjad.
Kõik on taas selge, see on põhiline.

Varem - varem - tegin kokkuvõtteid sünnipäeval, aga koos tavaga panna endast sünnipäeval pilt võrgupäevikusse kadus too essentsi sõnastamise komme ära ning VAHEL ikkagi vahekokkuvõtteid ju võiks teha.

Selgelt oli Kirjanike Liidu romaanivõistluse aasta. See oli-tegi-mõjutas kõike, mu elu sai teiseks. (Nii palju raha pole mul ELUSKI olnud, et 800 euro eest seljale tätoveering teha. Mulle tundunuks see varem arutu põletamisena. Krt, kui saab kogu aeg kohvi peale koort osta, on juba rahadega hästi ju?!)
Jaa, teadsin varem ka, et kirjutasin hea raamatu, aga usk, et keegi teine ka võiks seda aduda, vajus vahepeal ikka väga madalaks.
Kui mõtlen, et kuradi mitte ükski testlugeja ei öelnud mulle selle kohta hästi, nagu mitte ükski. Kui meenutan, mida enne seda võistluse teist kohta tundsin ...
Oi, see tunnustus ja koht olid mulle olulised. NII VÄGA.
Ma ei ole maailmas üksi, ütles see.
Minust saadakse aru. On olemas inimesed, kes mõtlevad samamoodi, muigavad samade naljade üle, nende meeldimised ja mittemeeldimised käivad samu radu.
Ma ei ole üksi.

Raha oli ka tore. Et ei pidnud ise kirjastama ega isegi kirjastust otsima, oli tore. Aga põhiliselt, PÕHILISELT luges ikkagi tõdemus, kuidas ma ei ole üksi.

Miks olen nii morjendatud sellest, et must aru ei saada: paljud-paljud-paljud inimesed ei mõtle nagu mina. Üldse.
Neile jääb minu moodi mõtlemine arusaamatuks, kuid nad ei lase end oma lühikesest mõistmisest segada ning annavad naeruväärset nõu, soovitavad absurdsusi ja üritavad panna mind teistmoodi elama, sest nemad ju ometi teavad minust paremini, mis mulle hea on.
Sest ma ei mõtle nagu nemad, ei tee nagu nemad, ei ole nagu nemad (mitte et "nemad", need nõuandjad-maailmatargad, ühesugused oleksid, nad on omavahel kohati sama erinevad kui minust), ma olen sihuke, nagu olen, täitsa üksi, täitsa-täitsa-täitsa võõrliik.
Inimesed ei saa minust aru, ma olen liiga imelik. Nutt ja hala ja iga kuramuse kord, kui järgmine idioot hakkab tarka panema, on meeleheide.
Tegelt mind ei olegi olemas. Selliseid minu moodi inimesi ei ole, muidu oleksid need nõuandjad ja soovitajad ju teadlikumad, et nii ka saama?
Kujutan ette, et olen, aga tegelt mind ei ole. Teised näevad ainult minukujulist auku õhus.

Aga olen.
Ja ma ei ole isegi üksi.
Tegelt.
On ka minu inimesed kuskil. Jai!

Siis oli selgelt One Piece'i aasta.

Shirohige
Kõik mured olid pisemad, kui meelde tuli, et saan One Piece'i vaadata. Kõik rõõmud pikemad, soojemad, päikesekiirte ja tolmuteradega põimitud helgused.
Nagu ... maailmas ei saa kõik täiesti persses olla, kui on olemas inimesed, kes sedasi loovad. Kes niimoodi mõtlevad. Kes suudavad niimoodi maailma teha - jah, Oda teeb põhilise, aga olen Hollywoodi toodangu pealt näinud, KUI ära suudetakse rikkuda ka oivaline algmaterjal, kui see juhmide kätte anda.

Ma ei ole siin veel jaganud pilte Edward Newgate'ist. Ehk Valgevuntsist ehk Whitebeardist (sest Whitemustache kõlab nõmedalt ja jaapani keeles on näokarvade kohta ainult üks sõna) ehk Shirohigest.
Sest noh.
Ta ei ole ei Robin ega nägus noor mees.
Aga.
Ta on raudselt see, kelle meeskonnas ma tahaksin olla (ja mu tütar ka), kes muutis OP maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga, ja kui mõtlen (SPOILER!!!) auga suremise peale, siis paremini ei saagi seda teha.
Ei. Saagi.

Et teda päriselt ei ole? Bah.
Mis on päriselt? Mis ei ole?
Kui ennast tapsin, ei olnud lapsed mu suurim ette-kahtlemapanija. Jaa, ma mõtlesin neile küll, aga mul ei olnud tunnet, et neil on mind väga vaja. Pigem, et neile on ka hea nii viletsast ühikust, kes nende eludel nagu veskikivi küljes ripub, lahti saada. Mitmepoolselt kasulik tehing.
Mul oli tunne, et kõik mulle armasad inimesed on ilma minuta viimaks vabad ja võivad raskusest priina helgelt taeva poole lennata.
Aga päriselt, päriselt, päriselt ma kõhklesin teemal, et kõik maailmad mu mõtteis, kõik inimesed mu peas lakkavad olemast ja kas ma võin neile ikka sedasi teha? Neil ei ole ju muud pinda eksisteerimiseks kui minu aju?!

Lõpuks leidsin, et võin. Kuradile! Mis mu mõttedki midagi väärt on ... Kujutan ette, et olen, kujutan ette, et mõtlen, kuid tegelt pole mindki, rääkimata mu mõtetest.
Kuni mu mõju kuskil märgata ei ole maailmas, võin sama hästi mitte olla.
Ja arvestades, kui valus olemasolemine oli, saab maailm paremaks juba ainult sellest, et nii palju valu, kui minu sisse ära mahtus, seda veel halvemaks ja valusamaks enam ei muuda?
Terasene loogika.

Kuidagi väga masendavaks läks. Võibolla seoses sellega, et kell on pool viis hommikul?
Lähen magama ja kirjutan ärksamana edasi.

Et sel aastal ka kooli lõpetasin, ei lähe väga arvesse, sest no mis sel aastal üldse oli - kaitsmine ja aktus? Ja ma ei ole ikka veel end tervishoiutöötajaks registreerinud, kuigi maksin isegi riigilõivu ära selle eest.
Huvitav, kas see makstud raha aegub ka kunagi?
Samas - mis on tähtsam, kas selle tegemine - ja mittetegemine - mida tahan, või 13 eurot?
Do whatever fuck you want on ikka ja täiega mu meeltes väga hea eluviisina. Sel on kaugem ajalugu kui "see aasta", kuid elasin nõnda ka 2017.

Mõned aasta laused veel, sest minu jaoks (tekstiinimene, noh) ongi Tähtsad Laused umbes aja märk ja mõõt ja mälestuste esilekutsumine.
Oleks naljaks, kui poleks nii kurb. 
See pole see. 
Inimesed on lollakad.
I am the storm.


Riided-ehted-jalatsid on nagu möödunud aastalgi. Mitte samad (välja arvatud need hästi paljud, mis on samad), kuid samasugused.
Võib oma erepunaseid pika säärega tennis-kets-saapaid vast eraldi mainida. Need on päris ebatavalised.
Juuste osas ka sõna ei võta - esimene muutus oli lahe, teine saatanast, nüüd hakkab väljakasvamisega koos enam-vähem vana mulje tagasi tulema.
Titat veel ei ole. Kõhuski mitte, rääkimata sellest, et käte vahel.
No ... see on miski, mida 2018 raudselt tahan juhtuvat. Mul ei ole piiramatult seda viljakat aega käes!

Too see, noh, see sõber, on ka sellest aastast. Ta on mu poolaastat väga värvinud enda värvidesse. Ja tänu talle mul ei ole enam sellist suhtlusnälga nagu vahepeal, ma ei tunne, kuidas mittejagatud mõtted mus põletikke tekitavad, ning ei hullu.
Treeningud umbes samal tasemel kui eelmisel, kuigi sel aastal on 4 nädalat 0-seeriate arvuga.
Mitte 3. Aga noh, läks nagu läks.
Tahtsin sedasi, oli järelikult tarvis.

Et ma Sanjisse ja Zorosse korraga armusin, oli NII TORE. Ei kestnud kaua, ent oli olemas!
Nii. Hea.
Oot, ma panen veel mõne pildi.
Olemas.

Kas on veel midagi ..?
Et "ei tasu ronida üritustele, mis nagunii rasked on" on küsimärgiga tõdemus. Ikkagi.
Jaa, mul on raske ja vahel valus, jaa, väsin väga ära - aga samas, ega inimeste armsust ja armastust ilma neid nägemata sageli ikka tunne.
Olukorras, kus mina kirjutaksin netis oma mõtteid (nii tähtsad, suhtleme, peegeldame, põrgatame!), enamik inimesi ei võta üldse ühendust ega vastagi mulle, kui mina kirjutan - ja kui mõnedel neist mingi lävi saab ületatud, nad HELISTAVAD.
See on minu jaoks kaugelt õudsam kui inimeste elusast peast ülevaatamine. Päris-päris kontakt vähemalt võimaldab katsumist, kallistamist, ma võin sõbrast KINNI HOIDA, kui väga raske on - aga telefoniga rääkimine toob kaasa kõik pärissuhtluse miinused ühegi vooruseta.
Jäledus.
Pärast seda, kui tekstsõnumid teemaks tulid, on mu arust väga vähe olukordi, kus peaks üldse helistama. Mingid kiired asjad ainult.

Aga minu inimesed on tegelt ju armsad. Neid näha on tore, sama tore, kui saada nende armastusest tunnistusi teisi kanaleid pidi.
Lihtsalt rahvast on kuidagi sagedamini ja rohkem, kui minu meelest talutav oleks. Ja kõik ei ole minu inimesed. Netis kahtlemata on mõningad teised inimesed valmis minuga lobisema samuti, aga kui nad on mitte-minu-inimesed, ma ei taha ise. Vastik on.
Paraku.

Üldiselt Ebapärlikarp hoolitses selle eest, et 2017 ei oleks mu elu parima aasta konkurentsis (jep, olengi kuude kaupa morjendatud, kui inimesed kuritahtlikult ei mõista mind), kuid ta oli päris hea aasta ikka ja --- noh, tundeline.
Olin juba üsna unustanud, mis tunne on üles ja alla käia, südamesse võtta, valutada - ning pärast ikkagi elule ärgata, taevasse söösta ning särada, särada, särada.
Mul on see aasta alguses täitmisele võetud "heade asjade purk, panen kirja, kui miskit eredat ning kaunist tundeilmas" reeglipäraselt muudkui aga rohkem paberitükke sisse saanud. Mingil hetkel tekkis tunne, et nii palju paberit ei mahu ära, siis hakkasin juba täidetud sedelite teisi külge kasutama.
Aga mis lipikutel kirjas, on vaid häguselt meeles.

Pole päris kindel, kas viitsin, aga vbla 31. detsembril võtan purgi tühjendamise ja läbilugemise ette.

Neljapäev, 28. detsember 2017

Mu kodu pole _kunagi_ olnud maa all

Läks aega, mis läks, lõpuks taipasin.

"Ma ei pea kõigile meeldima" ei ole tegelt tõde, mida mul oleks raske meelde jätta ning keeruline oma reaalsust selle järgi moodustada. Ent kuna mina ise ei tee midagi, kui keegi või tema teod mulle ei meeldi, ent ta ka ei sega mind kuidagi isklikult ega tee ka kellelegi kolmandale aktiivselt liiga, ma olen täiesti hädas ja oskamatu reageerima, kui keegi teeb midagi minu pihta (nt kirjutab) LIHTSALT, kuna ma ei meeldi talle.
Tekib alati tunne, et nad reageerivad, järelikult arvavad, et olen aktiivne oht nende koduõuel laiutamas vms.
Kui keegi on minu peale vihane põhjusega, millest ka aru saan, mul ei teki üldse sellist ahastust, ahistust ega abitut raevu. See on adekvaatne, ma suudan adekvaatselt reageerida ja kuigi sees natuke kraabib, eriti kui tunnen, et tegelt võinuksingi paremini teha, sihuke olukord ei muuda mu vaadet maailmale üldse.

Aga kui inimesed toimivad minu arust täiesti mööda, ma ei suuda kohaselt reageerida (ehk lihtsalt mitte välja teha), sest mul on tunne, et nad ei saa aru, millest nad aru ei saa, mis neil viga on?! 
Mida mina teha saan?! Ei midagi, sest nad on end häälestanud mõttele "väga väga naine eksib alati".
Ma ei saagi midagi teha.
Ma. Ei. Saagi. Midagi. Teha.
Täielik õudus ja abitus.

Inimesed on erinevad.
Seda tõde korrutasin siinsamas vist 2015 teisel -2016 esimesel poolel?
Korrutan asju, kuni nad mulle nõnda sügavale ajju ära joonistuvad, et enamasti ei pea nende peale eraldi mõtlema. Inimesed on lollakad ei taha hästi ajukurdudesse söövituda.
Enda täistätoveerimine on põhimõtteliselt sama teema. Mõtte kogu aeg meelesolevaks joonistamine. Panen (no lasen panna) enda peale kirja asjad, mida ära ei tohi, ei tohi, ei tohi unustada.

Kusjuures see aitab. Päriselt.

Vbla tuleks ka leida mingi hea sõnastus sellele, et mina ei pea maailma ära parandama. Maailm saab hakkama! Inimkond ei ole isegi oluline üksus maailma kontekstis, selle parandamisele ei tasu ÜLDSE tähelepanu kulutada. Ära võta ette üle oma võimete, naine! ning selle sõnumi kuidagi enda peale kirjutama.
Sest selgelt, SELGELT piinlen arutult palju seepärast, et inimesed on inimesed ja tegutsevad nagu inimesed.

Vbla "maailm saab hakkama"? Aga ei kripelda sees, et seda (veel) naha peal kirjas pole. Mul ei ole selget kohta ega kujundust ega midagi talle, ei rebi hinge. Nii et peab niisama meeles pidama.

Aa, muide. Vbla oleks kuidagi teema öelda, et mul suri vanaema ära.
Mul suri vanaema ära. See, kes seni veel elus oli.
Mu tädi muretses, et meile ikka kohe teada antaks, sest meil tõesti oli mingi ebamäärane "peaks vist mammat ka jõulude puhul väisama" plaan ja siis oleks muidugi päris hea morbiidne huumor olnud, kui me perega teisel pühal kohale vajume ja selgub, et nah. Kodanik esimesel pühal sures ära.
Aga arvestades, et kodus ja ilmselt une pealt, läks kõik hästi, ei mingit pikka haiglaspõdemist ja õudust.
Daalia, mu arust.

Et ma peaks kurvastama? Eeeee ... mille üle?!

Willy William näeb nii lahe välja =)
Nii palju, kui teda kuulan, kuulangi teda selgelt välimuse pärast (kuigi "Ego" on üleni hea ka Willy Williami välimuseta. Lihtsalt on maru hea lugu.) Nii pealiskaudne olengi.
Eriti veider kontekstis, kus ma enda pihta suunatud isase tähelepanu kohe "ei taha, väkk" kategooriasse kuuluvaks loen, kui arvan selle ainult välimuse põhjal tulevat.

Ilu loeb, ilu on tähtis (või õigemini "stiilsus", minu aju neid kaht ei erista). Lihtsalt see ei tohi AINUS väärtus inimeses olla, sest siis lakkab too "ilu"minu jaoks üldse olemast.
"Puhast ilu" ei ole mulle.
Välimus käib komplektis sisemusega, ei ole "keha" ja "hing" (ja mõnede jaoks veel "vaim" ka) eraldi üksused. Nad on tervik.
Mulle ei saa meeldida OSA tervikust. Kes meeldib, meeldib üleni. Kes ei meeldi, ei meeldi. Nende viimaste, nende, kes ei meeldi, juures on kusjuures võimalik leida eraldiseisvaid asju, mis siiski meeldivad. Ent meeldivate inimeste juures ebameeldivaid? Et "ta meeldib mulle, AGA ..."?
Eip.
Ei ole olemas.
Kui ta meeldib mulle, meeldib üleni.



See laul meeldib mulle päriselt ka. Aga kuulsin sõnu sedasi: "I've got no roots, for my home was never underground". 
Mulle meeldib see variant rohkem.
Tegelt on "I've got no roots, for my home was never on the ground".
Mis on jamam.

Teisipäev, 26. detsember 2017

Teine püha

Ma arvan, täiesti adekvaatne on praegu postitada. Jõul on jõudnud juba teise pühani, kõige hullem on kõigil möödas ning samas on kell kuramuse neli öösel ja ma ei saa magada.
Isegi jäin kuskil kella ühe paiku, aga oli vaja pissil käia, juua (jap, viimase mineraalvee jõin vist 22. detsembril ja kohe on mineraalide puudumine tunda. Homme ostan, ausalt) ja tagasi voodis oli VÄSIMUS (kõik suurtähed), ent uni ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud.

Poeg ja seesinane minu sõber, kellest juttu on olnud, rääkisid omavahel. (Nope, me ei seksi, ta ei olnud seepärast öökülas. Lihtsalt jäi mu pojaga arvutimängu mängima, kui mina magama läksin, nüüdseks sõitis oma koju. Jah, ta on ÜRGLAHE. Kammaan, tõi mulle 24. detsembri õhtul valveapteegist Renniet, kui sain temast täiesti eraldi jõule tähistades täiesti provotseerimatu maohapperünnaku!
Ei, ma ei söönud liiga palju. Distress, arvatavasti.)
Arvutist tuli liiga vali heli. Jalad hakkasid valutama. Kõht läks tühjaks. Palav.
Ajasin teise teki ainult varvaste peale.
Ikkagi palav. Et oleks selge - see on minu puhul väga ebatavaline olukord, enamasti on mul külm.

No ja väsimus tõmbas ka tasakesi tagasi selle kõige peale.
Tõusin üles. Ühendasin külge valuvaigistava masina. Panin kartulipudru ja singi koos pannile soojenema, jõin veel ühe suure kruusitäie vett, kreemitasin käsa (palavus ajab peale ka valetaju, et olen üleni kuiv, apike) ja asusin teile kirjutama.

Mitte et väga midagi öelda oleks.
Käisin täna külas. Oli põnev ja tore ja TIIIIIIIIIITAAAAAAAAAAAAAAAA.
Kui ma ei suhtleks üldse sinnapoole, ikka omaksin psühhopaatide osas ekslikku arvamust, et nad on nagu minu ema, aint natuke hullemad.
Ei. 
Lood, mis taas meenusid (räägitud lood, et selge oleks, mitte et kohalolijad mingid jubetised olnuks), ikka on karpi-lahti-võtvalt hirmsad.
Täislaks-psühhopaadid on oluliselt hullemad.
Ja kui mõtlen, et need jutualusedki ju ei ole tapnud ega isegi väga peksnud kedagi, kuskil on need PÄRIS hullud - hakkab jube.
Elangi sellises maailmas, inimesed on ka sellised! Niuts!



Inimesed on igasugused.

Kuigi lollakus on ürgomadus, seda oleme kõik.

Oi, millega seoses millegipärast meenus! Ei tea täpselt, miks, mu aju ilmselt kõndis rada "võrgupäeviku üks jooksvaid põhiteemasid - võrgupäevik - AAAH!"
Vikerraadios mängitakse detsembrihommikuti raamatumängu. See tähendab: loetakse ette midagi kuskilt kodumaise kirjanduse varasalvedest ning siis lugejad peaksid ära arvama, mis raamat, mis autor.
Teil juba on aimus, mis minu raamatut saladusena esitledes juhtus?

Noh, tsiteerin saatejuhti: "Peaaegu 20 minutit läks ja pakuti enam-vähem kogu Eesti kirjandust, kuni lõpuks helistas keegi pahura häälega Margot, kes teadis. Ütles, et ega ta väga kirjandust ei loe, aga loeb Su blogi. Ma olin ka päris närvis juba lõpuks. Enam-vähem kõik võimalikud vihjed olin ära öelnud. Et naisautor, ja et ulme, ja et ühel võistlusel läks hästi, ja et pole palju kirjutanud, aga luulet ka. 😀"
Nii et hei, Margot! Täh, et loed ja loe edaspidigi!

Aga muidu ei ole ma üllatunud. Mind ongi raske üllatada millegi negatiivsega, nt et keegi ei tea mind. Ongi ju täitsa loogiline! Keegi ei TEAGI mind.
Olen liiga palju kogenud murphyt, et seda juhuseks pidada. Kui saab halvasti minna, ka läheb. Kui ei saa, läheb ikka.
Kuid tõsi on ka, et vahel läheb täiesti ootamatult hästi mitte millegi pealt. Mingi taustsüsteemita. Võtmes "ei saanud isegi aru, et see on võimaliku hästimineku koht".
Ei mõista hästi ikka veel, et ta TÕIGI MULLE RENNIET. Täiega läks hästi!
Ma selle VÄGA VÄGA NAISE kruusi üle olen ka ikka veel õndsas hämmelduses. Ja rahaline abi võtab mul iga kord seest soojaks. Ja ... ja siis see ka ja see ja ...

Lollakus on üleüldine inimomadus.
Aga nunnusus ei ole ka haruldane.

Laupäev, 23. detsember 2017

Väsinud vol seitse tuhat kaks või sedasi

Lihtsalt ei jaksa.
Pooled plaanid on ära jäetud. Aga ei tea, kas teine pool ka täitmisele tuleb. Vbla lihtsalt magan esmaspäevani?

Steitment "inimesed on lollakad" on sellises keha- ja vaimuseisundis ikka väga vaevaline omaks võtta.
Ent on vaja. Olla rahulik sel teemal. Mitte sisse võtta, mitte haavuda, mitte isiklikult üritada olukorda naaaaaatukenegi parandada.
No nii on. Midagi ei ole parata. Nii lihtsalt on.

Ja samas on need teised inimesed ka ju! Need ilusad ja head! (Muide, olen üsna kindel, et headus ja tarkus on tegelt sünonüümid ja nö. "kuri tarkus" tähendab lihtsalt, et inimene teatud suundades ja valdkondades on täiesti juhm.) Ma olen saanud nii palju lahkust tunda nende jõulude eel! Täiesti sõnulseletamatult.
Kirjastuselt Varrak ja kirjastuselt Viiking (toimetasin neile ühe Cadfaeli, ostke, kui armastate leebet, lahket ja põnevat eskapismi või tunnete kedagi, kes armastab) ja ilma institutsioonita inimestelt veel eriti ohtralt ja ...
Mu järgmine romaan ilmub uuel aastal samuti.
Nagu ... whoa.

Kõik on nii hästi - kui välja arvata see, mis ei ole.

Inimesed on inimesed.
Nipitiri kunagi mitte-väga-ammu jagas siin mõttetera, et ei tasu halvustada teisi, tasub ise parem olla.
Aga point ongi selles, et ma olen parem.
Mõnest (kui eesti kirjanikke meenutan, tahaksin lausa öelda, et paljudest) väga mitmetes kordades.
Sest arvasin temaga samamoodi. Uskusin, et kui mul ei ole hea, tuleb järelikult ise parem olla, ja töötasin end muudkui targemaks, töökamaks, ilusamaks jne.
Ikka pole hea? Ok, arendame enda VEEL PAREMAKS!!!
Ikka veel pole hea? Selge, tuleb parem olla.
Veel parem. Nähtavasti. Olgu, teeme.
Veel parem!!!
Kuni enam paremaks ei jaksanud end teha. Kuni suutmiste piir tuli ette ja ikka polnud hea.
Nojah, mis ma ikka üritan siis. Siuke halb olengi. Maailmal kah parem, kui minusugust näru seal pole.

Ja nüüd, asju objektiivselt vaadates, pean tõdema, et olen liiga. Kõike liiga. Tark, hea, usin, misiganes.
Maailm ent tahab HOOPIS muud.

Sest ok, MINU maailmas on, jah, peaaegu eranditult (peaaegu!) toredad ja targad inimesed. Kuid need teistsugused tulevad mõnikord mujalt sisse ja mõjutavad mu vaimuseisu ja mõjutavad mu avalikku renomeed (on siuke asi v? no natuke siiski) ja on veel vihased ka, kui ma ikka piisavalt teistsuguseks minema ei nõustu.
Nad ei taha mind minuna. "Sa pole piisavalt hea!" ja ma ei oska selle peale ei nutta ega naerda. See on lihtsalt nii - lollakas, noh.
Samas noh: mitte olla lollakate arust piisavalt hea on tegelt kompliment, onjo?

Ma ikka aeg-ajalt seletan oma Poeglapsele, et kui miski on populaarne, mõnel juutuubivideol on 20 miljonit vaatamist või mõnel juutuuberil miljoneid subskraibereid, on see/ta ilmselt suht lollakas. On poppe häid asju ka, aga no RAUDSELT ei ole populaarsus millegi headuse tunnus. Pigem vastupidi. Ja kui keegi sind ei vihka, oled midagi selgelt valesti teinud. (Samast võib ka lugeda, mis värk on reeglite järgi elamisega. Päris arukas jutt.) Sest inimesed ...

Aga ikka teeb haiget.
Ikka on mul tunne "agagagagaga ... kuidas on võimalik, et nad ei saa aru?! Kui rumal peab olema, et sedasi valesti mõista? See peab olema meelega. Nad ikka ei saa nii lollid olla, nad on õelad!"
Seejärel võtan loogiliselt ja pean tõdema, et ei.
Lihtsalt lollid, pahatahtlikkuseta.
Nii jube. Et krdi paljud inimesed ongi nende käitumist analüüsides kas lollid või õelad. Et ma elangi sellises maailmas. Ja midagi teha ka ei saa, sest ma olen ainult väga väike ühik ning mul ei ole mingisugust kaalu.
Poeglapse koolis samuti.  Nagu ... osad õpetajad on KA lollid v?!
Ongi. Ka nemad on inimesed ja mõnel puhul ikka väga ajuvabad inimesed.

Oh, väga väga naine, pea ometi meeles! Enda eest tasub hoolitseda.
Oma maailmas, oma elus on mul kaal olemas. Lausa 72 kilo või umbes nii. Enda eest hoolitsemisel olen kaalukas isik. Aga maailmas ...
Haa. Haa. Haa.

Aga on need - toredad. Need, kes hoolivad. Isegi hoolitsevad vahel.

Ei tunne end halvasti ka, et olen isolatsionist. Mul on jõudu elada oma maailmas, omade jõududega, omade inimestega. Selles maailmas on mul hea. Ja kui sinna sekkutakse - noh, jah, saan haiget. Aga ma ei karda.
Ei.

Ei.

Ei ole märgata, et hakkaksin.

Muuhulgas on mul ovulatsioon ja mõned väga konkreetsed noored mehed tunduvad NII ILUSAD. Tahaks katsuda, tahaks sisse hingata, nii elus, nii ehe, nii tahaks tahaks tahaks ...
Ka ma ise tundun peeglist NII ILUS. Ja oi, nägin isegi seksi unes.
Kas endoterioomi eemaldamine tõesti mõjus ka seksuaalsusele?!?!?!

Kolmapäev, 20. detsember 2017

Valu on ehtne?

Seal on mingi värk.
Mingi.
Värk.
Kuidas nii väga võib haiget teha väljamõeldud tegelase surm.
Kuidas NII VÄGA tahaksin võtta Ace'i embusse ja rääkida, kuidas ta teeb maailma paremaks, paremaks, ta on hea! Kõik saab korda, päriselt. Ta ei tee halvemaks, isegi kui asjad lähevad kuradile. Ta üritas oma parimat. Ta teeb paremaks juba sellega!
Et ma ei saa, on nii krdi raske.

Ma päris inimestele, päris vaata-otsa-oma-lemmik-inimestele, ütlen seda ka. Et nad teevad maailma paremaks.
Aga ütlen meeleheitlikkuseta, vaikse muigega suunurgas võibolla. Nad on - ja see on muidugi hea. Kui ei oleks, oleks kurb. Ja kui neil oleks valus, nii et ma tean - ma pööraks maa pahupidi, et valu vähemaks võtta.
Ent seda sees rebimist ei ole. Vähemalt praegu, kuni nad ei leki ahastust. Vähemalt neis praegustes tingimustes, kus valu ei valluta ning ma ei tea, et kellelgi oleks jäle.
Mis tähendab, et minus pole tunnet, et palun, palun usu, et sa oled armas, see on nii tähtis!
Seda, mis mul Ace'i pihta on.
Nad ei usu, nad ei võta tõsiselt? Nojah, kurb küll, aga ma ei saa ka rohkem teha, kui öelda, mis mõtlen.


Ning mina olen veel rämedalt ekspressiivne (vähemalt eestlase kohta).
Enamasti ei ütle inimesed üldse midagi, mitte kellelegi.
Kas see tähendab, et nad ei tunne üldse? Päris inimeste pihta, väljamõeldud inimeste pihta, mitte kellegi pihta? Oot, või see on "armastus", et on paar inimest, kelle vastu ainult tuntakse, kelle valu loeb? Või on nad lihtsalt vait, muidu tunnevad tegelt küll? Või misasja üldse ..?

Et "nagu raamatus" on päris-olemise mõõdupuu? See on nii naljakas, et sõnugi pole. Et olemuselt kunstlik on eheduse mõõt?!
Aga mõnes mõttes ikka ongi.
Sest väljamõeldud tegelased on puhtamalt tajutavad. Jah, isegi kui nad on hästi tehtud, mitmetahulised, tegelevad söögi valmistamisega, käivad pissil ja nende püksid on plekilised - ikkagi sa saad kätte selle nurga, mida autor näidata tahab ning see särab ja hiilgab kui heledaim välk.
Kuid päris inimesed, kelle ees ja keda kuulates PARIMATEL hetkedel saad puhta tunde pihku - teistel päevadel, teistel minutitel, mida on nii palju rohkem, mõtisklevad nad tervisetõendi kehtivusaja, purjeka köite vastupidavuse ning töötöötöö üle ju. Need igavad ning argised ei ole nende jaoks sugugi ebaolulisemad mõtted, mida ainult pealiskaudselt mainida, vaid need ONGI nende elu.
Paari eredama välgatusega.

Kas need on minu elu ka?
Noooo ... tegelt väga ei ole.
Aga ma olengi imelik vist.

Igatahes. On raske päris isikuid võtta sama isiklikult, sama sügavalt sisse kui väljamõeldud inimesi. (Mis krdi inimesi, liigism või? No mõistuslikke olendeid, olgu.)
Ja "nagu raamatus" (või "nagu filmis") ongi ehtsuse mõõt. Sealt tuleb puhtamaid ja sügavamaid tundeid ju!

Kuigi praegu - nagu poole postituse pealt tuli idee - mõtlen, et vbla on ehtsuse mõõt hoopis valu?

Juba kaheksasena (see oli mulle päris raske aasta, kui tagasi mõtlen, kolm olulist surma, isa ja ema lahkuminek, aga ausalt öelda sellal ma küll ei tundnud, et midagi erilist) märkasin, et surnu kirstus ei äratanud mus eriti midagi. Nutma, nutma, nutma panid need inimesed, kes ahastasid ja valutasid seal juures.
Oli surnud klassiõde (kes ei olnud mulle isegi lihtsalt üks klassiõde, vaid lausa sõber) ja ta nägi kirstus rahulik ja valge välja. Aga kuidas tema ema seal nuttis - oi, ma murdusin selle peale.
Et mu vanavanaema (kes oli mu eriline lemmik ja kelle pilt mul riiulis seisab, sest ma tahan tema pilku oma elule peale) ära suri - nojah. Oligi juba vana, 92 on kõva vanus.
Aga kuidas vanaema (keda ma juba tollal väga ei sallinud) nuttis, sest temal oli ju ema surnud - see võttis ka minul pisarad lahti. Nii kahju oli temast!
Oh, kurb!!!

Jaa, võibolla ei olegi kunst see ehtsuse mõõdupuu.
Kui inimestel on VALUS, ma hoolin ka päris inimestest maapõhja ja taevasse tagasi ja ...
Veri seob.
Lihtsalt - lihtsalt mulle vist ei näidata väga? Ja siis ma hoolin sinna suunas, kus on näha ehk kunstilistesse väljendustesse?

Et tegelikult on valu see, mis mu äratab. Jaa, kui endal on valus, see on väga tõeline. Ja väga hirmus.
Ning teada, et kellelgi teisel on ...

Ha. Vaat siis. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Pühapäev, 17. detsember 2017

MINU elu

Peaks ... ei, väga väga naine, EI PEA.
Noh, jah, aga ...
Ei, kurat, PEA!!!!
Ok, aga homme?

Ainult et eile tegin 5+8 asja, täna juba 5+2, päev pole veel läbi ja miks, miks, miks ma teen endaga nii?!
5 on selline läbi mõeldud mõistlik hulk tegevusi. Maailmal pole nagunii küll, ükskõik kui pooleks end rebin.
Miks ma siis teen sedasi?! Paljupaljupalju ...
Mingi loogika mu tegude taga on. Et tahan pai, teen kõik, et seda saada, ent mida rohkem ma teen ja mida katkisem sellest olen, seda vähem paid mind toidavad, sest nad peavad täitma järjest sügavamat ja pimedamat kuristikku.

Peaks aja maha võtma. Maailm tahab alati rohkem, alati natuke mu hoolega väljamõõdetud maksimumkoormale lisaks veel mõnda asja ning kurat, kurat, kurat, alati ma annan! Kus on see koht (sest aeg on koht), kus tõstan käed, ütlen, et mängige omaette, lapsed, ja lähen üksi olema, puhkama, magama, miski ei huvita?!
Ei, see on olemas. See aeg. See koht. Aga olen oma piire jälle laiemale nihutanud ja siis veel nihutanud, veel natuke, ma ju jõuan veel pisut?
Ja siis on jama, konn keeb vaikselt elusalt ära.
Mina keen vaikselt elusalt ära.

On jama. Olevikus, just praegu.

Kusjuures mitte keegi ei ole õnnelikum sellest, et mina õnnetu olen. Ei ole nullsumma mäng, on minu miinusseminek, ilma et keegi saaks plussi selle eest.
Palju õnne, väga tark.
Miks ma teen endaga nii, miks, miks, miks ... ei läheks ju maailm hukka, kui Poeglaps ei sõida homme mingile sotsiaalsele asjale intervjuud tegema, kui Tütarlapsel pole kinos muud süüa, kui juba külmukas olev miski, kui Vikerraadios mingil detsembrihommikul ei kõla kolmekümneks sekundiks ka minu hääl, kui ma ei osta "Viimast ükssarvikut" kasutatud raamatute poest, mis siis, et olen sinna kaks korda kirjutanud ja uurinud, kas raamat on ikka veel olemas, kui ma ei tee järgmist laari piparkoogitainast, kui kui kui - üksKÕIK, mida ma teen või ei tee, maailm ei lähe hukka.
Aga igaks juhuks, et keegi ikka pettunud poleks, võtan endast kõik välja, mis on.
Ja siis natuke veel.

Sest ma kohanen ühiskonna ootustega ja see ootab, et ma teeksin. Ning rohkem.
Kurat, ja ikka, ikka, IKKA ma olen nõus tegema, ei saa meeles peetud, et ENNAST tuleb hoida eelkõige!!!!!
!!!!!
!!!
Tee, mida sina tahad, väga väga naine. Kui sa tahad magada rohkem, kui teraapiasse minna, maga ometi! 15 eurot hea une eest ei ole ju liiga palju makstud? See on sinu elu, ainus elu, sul ei ole teist võtta, mida mõnusamalt elada!
(Ja siis ma lähen ja imen tolmuimejaga üle kõrvaltoa põranda, sest hirmsa ponnistuse ja minu kaheksakordse meeldetuletamise hinnaga on Poeglaps sealt asjad kokku korjanud ja ma ometi tahan selle hetke ära kasutada?)

Tegelt tean, mis valesti on. Muudele asjadele lisaks.
Üks olukorda määrav tegur on kõvasti teine.

Ma seda uut sõpra pean taas (enda jaoks "taas") tutvustama kontseptsiooniga "endale elatud elu". Sest, paraku, mina automaatselt kohanen ootustega. Ainult kogu aeg meenutades, et minu elu, oluline on, mida mina tahan, on mul meeles enda eest hoolt kanda.
Aga kui keegi täiesti paha aimamata, raasugi isekas olemata, lihtsalt eeldab mult asju, mida ma loomulikult ei teeks, mul on väga raske endale meenutada, et see ei ole see, mida mina tahan.

Kergem on, kui ei eeldata.



Muide, mäletate, mul oli kogu aeg janu? See läks üle, kui hakkasin sihipäraselt ära tarbima pool liitrit mineraalvett päevas. On ka gaasita mineraalvesi müügil, minu eelistus on nende peal. Kuid kui ei sattunud sellist leidma, lasin gaasiga mineraalveest gaasid välja ja jõin seda.
Ning täiesti ootamatu kaasnähuna vähenesid mu migreenihood arvult oma 60-70% ja ka mu pojal, kes armastab juua mulliga mineraalvett, kadusid sestsaati, kui seda koju asusin ostma, peavalud.

Tasub teistelgi proovida.
Võib aidata.

Neljapäev, 14. detsember 2017

Oli

Mäletan veel taevast.

Kuidas lai laotus
on täis kahvatuid pilvetupse
või üleni pajutibuhall
või servast rohekaks tõmbuv sina.

On meeles.
Teoreetiliselt.

Mõtlen optiliselt,
arutlen keemiliselt.
Üritan ära mõista,
miks tundus kõik just sedasi.
Klimaatiliselt, dünaamiliselt,
atmosfääriliselt ja nii edasi.
Mõtlen ka kunstiliselt,
lausa maaliliselt.
Aga taeva tunnet
kätte ei saa.

Siin koopas on soe ja hämar,
lõhnab magusalt maa,
madal ja tume ja lembe.
Aga taevata.

Taevata.

Teisipäev, 12. detsember 2017

Tegelt on IKKA hästi

... aga virisen, sest midagi tõhusamat ei jaksa teha.

Nädal. Rohkemgi. Oleneb, millest aega lugeda, operatsioonist või kojusaabumisest.
Nagu --- kammaaan, viimaks ometi on nagu varem?!

Ma selgelt endale ülesandeid koostades loodan nõnda. Pigem ikka teen ju rohkem, mitte vähem!
Ja siis olen nagu olen - üleni pehme, maailm on servadest hägune, põhiline jaks läheb sellele, et püsti püsida, silmad lahti hoida ja endast enam-vähem normaalse inimese mulje jätta. Kusjuures teen kõik plaanitu sedasi ära, sest see on ju plaanitud ja plaanide ümbertegemine nõuab lisaenergiat ja ...
... ja siis olen siuke. Pehme.
Peast vist ka.
ÜLENI pehme.
Ei ole halb tunne. Maailm on soe, hell ja mõnus puutuda. Mitte raskepehme nagu vatt, vaid kergepehme nagu suled. Meeldiv kui kassipoja kasukas.
Või olen ise selline?
Igatahes on mulje kõigest neetult ebamäärane, vahune, tõelisuseta.

***

Mul on sõber, kes on selle tiitliga pärjatud olnud alla poole aasta.
(Mida, täiega on tiitel! Sõprus on Tähtis!)
Teatud moel on ka "JÄLLE!"-tajumine temaga seoses. Sest noh - pandavad isased sõbrad, kellest lõpuks tuleb ainult jama, on mulle üsna tuttavad ideeliselt. Näib, et alati on üks või teine osapool sisse võetud, aga millegipärast - ja ma siiralt ei saa aru, miks, mulle tundub üleni loogiline, et kui kellegagi on hea klapp, võiks temaga ka armuasju ajada, mis siis, et me kohe üksteise huultesse ning niuetesse ei haardunud - ei tule sellest armusuhet, vaid ainult JAMA.
Kuid ma olen põrmustamatut optimimimimismi täis ja panen oma sõrmed taas naeratades sahtli vahele, sest no mis - et eelmistel kordadel tuli ainult sitta ja ahastust ja valu, ju ei tähenda ometi, et sellel korral?
Ma ju usaldan - eeeee ... jälle.

Nojah, ent see olukord annab maailma ebareaalsuse-tundele omajagu juurde. Et kõik on hästi ja oivaline ja ... ja ometi on mul kogu aeg tunne, et kuskil pinna all luurab mingi JAMA ning teen, mis ma teen, seda kätte ja nähtavale veetud ka ei saa.
Aga võibollla ei ole jama, eks ole. Äkki seekord veab!
Mis, loomulikult olen sellele mõelnud, millele pole? 
Lihtsalt-tegelt-päriselt.
Hoolimata valmidusest sõrmed sahtli vahele toppida ma väga ei taha selle soolise paarumisega isegi eemalt ja võibolla tegeleda.
See on nii valus teema, hoopis kergem on endale öelda, et paarissuhted pole mu forte, elab ilma. Tähendab, ei olegi, eks ole, ja elabki täiesti hästi ilma ja ... ja ometi on mus peidus lootus, et noh, aga ma ju saan selle risti ka kirja!
Isegi sellest hoolimata, et mul juba on ajaloos Poeglapse Isaga täitsa kirglikud 2 ja pool aastat.
Kunagi. Äkki ..?

Aga seni: vot sõbrad, ilma nendeta ma ei saa üldse. On rõve üksildane külm jabur mindpoleolemas-tunne, kui pole võimalik mõelda, et aaaaaaaaaaga talle ja talle ja talle olen vähemalt kallis!

***

Muidu käisin jälle Browhouse'is.
Jep, olen tõsine tibin, käisin juba KOLMANDAT korda kulmuhoolduses. (Ei, niivõrd ei ole, et neile isegi mainiksin, et pean võrgupäevikut, ja saaksin midagi reklaamitegemise eest odavamalt.) See tänapäevane tume tihe kulm, mida nad teevad kuuks ajaks (ok, neljaks nädalaks) ja millega ilma meigita näen välja nagu OLEKSIN end juba meikinud, on ikka nii tore.
Esimesel korral ei pannud ma endale kohe uut aega kinni, vaid harjusin natuke oma uue välimusega. Alles Balti Jaama turu kempsus endale peeglis otsa vaadates otsustasin, et jaa. Selline tahangi välja näha. Koju saabudes saatsin kirja, et jah, mhmh, hästi tehtud, naine, ma tahan uut aega!
Sain ka, koos tänuga heade sõnade eest.
Olin meelitatud. Kui keegi tore rõõmustab mu tegevuse (näiteks sõnamise) peale, on "olen midagi õigesti teinud"-tunne.

Nüüd on pärast "hooldust" (kõlab nagu piiramine-pügamine-väiksemakstegemine, aga tegelt on värvimine-rõhutamine-noh, ja natuke kitkumist ka) rõõm endale otsa vaadata. Tuttav nägu, aint kenam kui vahepeal.

***

Poeglaps: "Ta on loll ja tüütu, aga muidu pole tal eriti midagi viga."

Laupäev, 9. detsember 2017

Uduselt, pehmelt

Nõup, ikka veel pole terve, reibas ja energiline (no endagi kohta). Aga ei ole kogu aeg paha olla, ainult vahel.
Ilmselt peab rahul olema. Väikesed sammud edasi minnes on ka olulised, kilomeeter tunnis jne. Lihtsalt olen oma hädisusega nii ära harjunud, et taipan: "No olen hädine!" ainult, kui on kontrastina näha, mis võiks olla ja mis on.
Paistab, et tuleb veel üks trennita nädal. Et no pisinatuke teen, nädala peale kokku tuleb veidi rohkem, kui normaalselt ühes päevas on, aga 90 seeriat? Mis te teete NALJA v? Ma selle nädala seeriad teen järgmisesse ette, siis vast JÄRGMISEL saan 90 täis.

Ja mis mõttes ainult mu lapsed saavad aru, et mul eriliselt nõrk ja paha on? Või ei, ema saab ka. Aga siiski.
Aga siiiiiiiiiiiiiiiiiski.
Kellelelgi mu maailmas on eeldus, et 5 päeva nõrk olla peaks nagu piisav olema. Aitab küll, kepsuta nüüd edasi!
Ja mina ei.
Nagu ei.
Nagu üldse ei.

Kuigi küpsetasin piparkooke ja need tulid küll head. Ise tehtud tainas, arvata oligi, et head.
Igast teised inimesed kaunistasid neid, sest minu enda piparkoogiglasuurimine pole mitte "niiniiniii, sedasi on ilus", vaid "vürtsiküpsis all, veidi glasuuri peal, eesmärk on täidetud".
Seega on piparkoogid ka ilusad. Sest kaunistamisega tegelesid (peamiselt) teised.
Nagu ... ühe peal on mitte lihtsalt et äratuntav kuusk, vaid keegi on teinud kuuse külge ehted ja jalalamile lume. Siis on vampiir-täheke ja puuvõõrikuga süda ja raagritsikas ja lumememm ja nagu-valgunud-värv ja märklauad ja ...
Kui mina kaunistan, on kõige konkreetsem tulemus millelegi nägu pähe joonistada või loomadele vöödid tekitada. Enamasti ma lihtsalt pigistan glasuuri ebamääraste kohati keerdus loperguste ringidena.
Nii et läks üle kõigi ootuste hästi.
Mis, et see on koht, kus hea võrgupäevikupidaja jagaks pilte? No aga ma ei tee pilte. Näitan omal pinnal aint siis, kui mulle meeldib kellegi teise tehtud pilt.
Olen, kes olen, mitte parem, kui olen, mitte ka halvem.
=P

Tundub, et hetkel on sellele isikule, kes olen, parim magama minna. Selge, saab mindud.

***

Ei hakanud parem.

***

Äkki täna tõesti ei tee mitte midagi? Ok, paar kerget seeriat trenni ehk. Nojah, ja putru ma juba tegin. Sest oli pudruisu. Pealegi tõi naabrinaine (vanus umbes 65, te olete temaga virtuaalselt kohtunud) mulle purgi ploomimoosi.
Ta tõi selle seepärast, et ma ei saanud oma poega telefoni otsa (jap, tal oli telefon vaikse peal) esmaspäeval, et öelda, kuidas ma ei tule koju, vaid jään haiglasse. Lõpuks loobusin ja helistasin oma tütrele, kes omakorda rääkis mu emaga, too oma mehega ja tol mehel oli naabrinaise number. Peale olukorrast teadlikuks saamist tuli naaber ukse taha ja informeeris ukse avanud poega, et too on üheks ööks omapead, sest emme jääb haiglasse.
Aga siis tekkis naisel teadlikkus, et seal ukse taga viibivad mingid inimesed, kelle eest võiks hoolitseda, ja ta tõi mulle päev hiljem ploomimoosi.
Mis on pudruga hea.

Ma muide panin pudru sisse veidi kama. Kogemata. Omast arust võtsin suhkrupurgi, kus peaks sees olema rafineerimata suhkur, ja jõudsin imestada, et suhkrut on kuidagi vähem, kui mäletasin, see on kuidagi tumedam, kui peaks, ja panin seda pudrule igaks juhuks veidi rohkem - kuni taipasin, et ei, purk kirjaga "HERKULAD" ei sisalda suhkrut, suhkrut sisaldab purk kirjaga "SUHKUR".
Aga noh, natuke kama neljaviljapudrus on märkamatu. Pole oluline.

**

Aga tead. Mu praegused lapsed on niiiiiiiiiiiiiiiiiii lahedad. Kui tõenäoline on, et uus laps oleks midagi muud?
Ma nii tahan, et ta juba kasvaks minus!
Kuigi see ajab raudselt südame kohutavalt pahaks. Mul on juba kogemused.

Neljapäev, 7. detsember 2017

Nutt ja hala

Mul on nii halb olla!

Viirus, mis võttis suuna kadumisele õhtul enne operatsiooni, tuli tagasi täie rauaga, kui ma oma immuunsuse opiga maha võtsin, ja mul on nii kuradi halb. Oleks kõrge palavik või kõhuvalu või midagi, oleks selge: infektsioon, rallib erakorralisse. Aga ei, mingit valu pole (isegi õlgades ainult natukene, vasakus ka), 37.2 ja lihtsalt süda on paha.
Ja on paha.
Ja on paha.
Oksendamine ka ei õnnestu, LIHTSALT paha.

One Piece'iga jõudsin olevikku. Nüüd pean nädal aega enne igat uut episoodi ootama. Mis jätab aja vabaks lemmikkohtade (mida ikka on) ülevaatamiseks, ent kuna OP on suht ainus kindel koht, kust ammutada "maailm on osaliselt ka tore" teadmist (sest toredaid kohti on veel, aga et nt Erikson tapab kohati tegelasi aeglaselt, lastes mul süüvida tundesse, kus mu lapsed on värskelt tapetud ja jalad maha löödud ning mind vägistatakse jälle ja jälle, pole see päriselt LOHUTAV), siiski nõme ka.
Seda enam, et inimeste lollus on alati raskem kanda, kui haige olen.
Haigus teeb mu kuidagi hapraks ja paneb endas kahtlema ka seal, kus mõistus küsib: "Misasja?! Maailm saab hakkama, sina ei pea inimkonda targaks õpetama, inimkond on tühiasi ja võib olla või mitte olla, see ei ole sinu asi."

Siis ma olen 2 minutit rahulik, kuni see meeles püsib, aga ununeb kohe ära, kui endaga aktiivselt ei kõnele.
Sest mul on nii halb ja kõik halvad asjad tulevad meelde kogu aeg.
Rõhutavad end.
Keerlevad ja pöörlevad mu vaimus ning nühivad end igale poole vastu, et ikka KÕIGEL halb maik oleks.
Kuidas peaks mõtlemine halbadele asjadele, mida pole, mind rõõmsamaks tegema? See on lihtsalt lisaks halbu asju, mille pärast piinelda ju. Nagu mul reaalselt olemasolevatega juba piisavalt muresid poleks.
Väga veider.
See aitab inimesi v? Et nad rõõmustavad, et on soojas toas ega mõtlegi seepeale automaatselt, kuidas oleks olla külmas õues, teadmata, kus magada, teadmata, kuhu minna, tundmata kedagi ning oskamata midagi teha?
Ma muide tean seda tunnet. Tehtud, kogetud, elasin üle.
Aga on räme, kui meelde tuleb, ikka.

Maailm on musta laega, vend.

Teisipäev, 5. detsember 2017

Haiglad on ikka imelikud kohad

Otse sünnitusmajast (no ma käisin haiglas, mis on ühtlasi sünnitusmaja) reportaaži ei tee, sest seal ma sain kirja täpselt niipalju: "Haiglad on ikka imelikud kohad."

Ka nüüd, kodus, teen seda postitust ilmselt pool igavikku, sest laparoskoopia võib ju normaalsele inimesele suht tühiasi olla, aga mina ei ole normaalne.
Nagu ... antud juhul kehaliselt.
Näiteks "samal päeval koju" mul küll kõne alla ei tulnud. Magasin, jõin vett, käisin vetsus, magasin. Vahele võtsin valuvaigisteid ka, sest pisikesed augud kõhus väga ei seganud, aga laparoskoopia osa on kõhu gaasi täis pumpamine, et asjad seal veits nähtavamad oleksid, gaas surub närvide peale ja selgub, et närvivalu kiirgab sealt sageli õlgadesse. Võib nädal aega kiirata. Mul on veel hästi läinud, et valus on aint üks õlg.

Aga iiveldus - ma eile sain terve päeva jooksul alla kuus piskisest ampu sööki, neist kaks õuna oma, kus phmt hammustasin koore ära, närisin pool igavikku, siis neelasin alla - ja pearinglus ja nõrkus ja ... tegelt tasuks vist magama minna.
Mu poeg läks kusjuures iseseisvalt kodust kooli täna, kuna mind ju ei olnud, olin haiglas. Nüüd ta on koolis. Ja ma olen üleni "awwww!", sest tegelt mõtlesin, et ta äkki ei saa mindud, ja panin selle oma teadvuses riiulisse "maailm ei lähe seepeale hukka".
Ent ta läks kooli!! Ise! Awwww!!

See õlavalu on kohati ikka räme. Tundub küll, et misasja, õlg valutab - aga kui ta asja korralikult ette võtab, ei ole nagu tugev lihasevalu, ei ole isegi nagu kõõluse venitusvalu, on terav ja nii tugev, et kui selline hoog kauem kestaks kui paar minutit, uluksin nutta täitsa kindlalt.
Õnneks seni pole kestnud, asi on enamasti seal "kõõlusevenituse valu" juures ning ibukas võtab ajuti ka selle maha.

Ma küll olin nii palju ettevaatlik, et päevaks pärast oppi kavu ei teinud, aga kuidagi see ootus, et ach, tühiasi, ma lihtsalt olen väga ettevaatlik, oli üleval.
Nüüd ma kärvan siin tasakesi.
Iu.

Aga haiglad on imelikud ikkagi. Sest seal saab näha, millised inimesed ON. Arstid ja õed on enamasti väga toredad ja lahked, aga hooldajad, valvelauas istujad, registraatorid võivad olla kas hästi sõbralikud ja lahked või kohelda sind nagu asja.
Ma arvan näiteks, et mind raseerinud tädi võinuks muud ka öelda, kui "Heitke sinna pikali, aluspüksid jalast".
Et ta raseerimisega hakkab tegelema, sain alles siis aru, kui mu pealt karvu maha kraabiti. Ja üldse oli kogu see haiglassesaabumine jama jama otsa, sest ma läksin natu valesse kohta (haiglas on mitu korpust) ja käisin siis kõik nad läbi, vahepeal ka sinna esimesse valesse kohta taas tagasi minnes, sest ega ei saanud mulle ju ometi seletada, kuhu ma tegelikult minema peaksin, oli vaja kala näoga passida ja öelda: "Ei, meie ei võta haiglasse."

Nagu DOHH!

Kuna sestsaati, kui ma peale raseerimist taas palatisse sain, kohtasin ainult toredaid inimesi, on mu esialgne "Appi, appi, kuhu ma sattunud olen?!" taandunud, aga algul oli küll päris hull tunne. Paralleelmaailm, kole paralleelmaailm, emake maa, tegelikult oledki selline?!
Aga seal oli tööl üks õde, kellega koos ma oma lõputööseminare tegin, ja ta oli nii tore. Tema pärast ma näiteks tean asja õlavalu kohta. Keegi teine ei seletanud.

Aga noh, kogu selle vaeva ja jama tagajärg on, et mul ei ole vasakus munasarjas enam endometrioosi ning edasi uutele võitudele.

Laupäev, 2. detsember 2017

Omikupoolik

Olen maininud, et mul läheb hästi?
Vist olen.
Lihtsalt täna-ennelõunased:

sain elektri tagasi.
Eile õhtu... öösel, kui olin juba hambad ära pesnud ja plaanisin pärast heleda-naha-isepruunistaja (kasutan regulaarselt) näole hõõrumist käed ära pesta ning kolm nõud kraanikausist ka, panin köögis tuld põlema.
Kostis väike pauk, käis kerge välgatus ja kõik oli pime. "Selge, pirn läks läbi," mõtlesin ja vajutasin teise lambi lülitile. Ent see ka ei põlenud. Vannitoas vilkus boilerituli täpselt nagu ta seda boileri stepslist välja võttes ikka teeb.
Kuradi pirni kuradi läbiminek võttis kogu elektri!
Kell oli umbes kaks. Pesin tänavalambi valgel ikkagi oma kolm nõud ära ja läksin magama.
Homme valges vaatab

"Homme valges" selgus, et ma ei saa elektrikappi lahti.
Ukse avamiseks-sulgemiseks peaks olema mingi vidin, mida mul ei olnud, näpitsad ei mahtunud uksesse tehtud (nagu lukuauk, aint veidi suurem ja universaalselt avatav) auku sisse ning otsisin, mis ma otsisin, no ei olnud minu kodus.
Helistasin siis naabrinaise, kes meil maja haldamisega seotud asju ajab, ukse taga.
Ta tuli välja, proovis oma näpitsatega (mis ka auku ei mahtunud) ning hakkas siis kuidagi kahe võtme pinsettidena kasutamisega proovima. (Mina isegi ei proovinud - mu käelisest osavusest annab aimu näiteks see, et eile riivisin apelisinikoort, kogemata ka natuke pöidlanukki ja seepeale viskasin mingi omapoolse tahtluseta apelsini õhku ja see maandus täpselt mu taarakotis. Mis ripub radiaatori kraani küljes ja ümberminekut ei karda. Lisaks lõhkusin nõusid pestes oma presskannu ära. Mitte ainult klaasist osa, vaid plast läks ka. Kui keegi tahab, võib mulle jõuludeks uue kinkida.)
"Jaa, proovi! Ja kui ei õnnestu (teen titahäält) kutsun mõne mehe, nad vahel jagavad sellised asju." Millega ma tegelikult mõtlesin "neil on sageli kõriauguni tööriistu, mõni ikka ukse avamiseks kõlbab". Aga naabrinaine, nii umbes 65, mühises: "Ma olen juba nii kaua elanud, et tean: ei jaga nad midagi!" ja sai kohe ka oma kahe-võtme-pinsettidega ukse lahti, ma lülitasin autmaatkorgi sisse ja kõik oli jasmiinilõhn ja juuniöö maitse.

Siis kaunistasin ära ühe karbi (liim, käärid ja kollaažitehnika).
Jaa, oleks saanud paremini mingi ideaalse endana, aga kõlbab küll.

Leiutasin meetodi (aa, legod võib ju KÕIK sinna kasti panna ja kasti saab omakorda tõsta!) koristamiseks ja hakkasin sellega kohe peale. Jaa, ma enne ka tulin selle peale, et legod võiks kasti panna ja siis see kast on tõstetav, aga millegipärast arvasin, et kasti tuleb panna ainult põrandal vedelevad legod. Mitte riiulitel, laudadel, aknalaudadel ... Ja kui kast on Omal Kohal, siis tolmuimemiseks ma teda ei liigutanud.
Kuidas ma sedasi elatud sain?
Mind ei huvita koristamine väga. Kuni näkku ei karju, et "HALBKOLEJUBE on", ma ei hooli.
Ja selle vaimustuse turjal võtsin tolmuimejaga üle KAHE TOA PÕRANDAD.  Selleks peaks mingi erimedal olema - KAKS PÕRANDAT ÜHE PÄEVAGA.
Vahva Rätsep teeks endale selle kohta rinnalindi.

Ja õues on nii ilus, küünal põleb, kõik on nii oivaline!