Kolmapäev, 30. detsember 2020

väsinudväsinudväsinud

Käisin lastega spaas ja olen surnuks väsinud. 
Sellest hoolimata, et raha kulus arulagedalt palju.
Huvitav, kas oleks veel hullem kurnatus, kui EI oleks kolmel korral väljas söönud, vaid kõik söögi pirukate, saiakese, suitsukana, Pikniku juustupulkade ja mandariinide-pähklite-kommide kujul tuppa vedanud ja sooja toitu söönud aint hommikubufee raames? 
Vbla mitte, kusjuures. Mul on TUNNE, et hullemini väsinud ei anna hästi enam olla, aga kokku olen ikkagi rahul, et käisime.
Sest kogemused. 
Lapsed mõlemad küll nõustusid minuga, et nii tore, et me koos teeme asju - ent samas leidsid suht igas muus osas kaebusi ja meh-hinnanguid. Ehk siis kogemused vist tõesti ei olnud oivalised, vaid rahuldavad või ... ok, vahet pole. 
Seedin neid hiljem, võtan praegu hoopis aasta kokku.
See on kuidagi lihtsam, pole nii vahetult vaja tunnetada, mis ja kuidas. On juba kogunenud ajalist distantsi enamikule sündmustest.

Igasuguse kahtluseta hea aasta.
Ei, ma ei rasestunud (ega isegi seksinud kordagi), ei armunud, ei leidnud paarilist jms - aga muidu oli tüüpiline Minu Hea Aasta ehk muudkui üles ja alla, erihea ja päris halb (mitte "peamiselt halb ja vahel natuke helgem kui tumehall") ja head oli PALJU. Kõik need uue korteri rõõmud ja pisikesed mured, seiklused naiseterroriseerija peatamisel, mu tütar kirjutas must nii ilusa luuletuse, poeg on aastaga lapsest meheks moondunud, HTP5 ja vibroakustiline teraapia, kott-toolid on nii mugavad ja sinine karvane ringikujuline vaip nii tore ja ...
... koroona?
Mind eriti ei huvita ega mõjutanud, ausalt öeldes.
Aint JAMA oli palju vähem.
Tunnet, et ma ikka PEAN sinna ja tänna minema, muidu inimesed on natuke pettunud või sedasi. Endal on minnes ning osaledes ka tore, mis siis, et surnuksväsitav korda 46 või nii, ja nii ma aina läksin, aina tegin ... ja nüüd ometigi mitte.

Koroona tegi mu vabaks mitte kuhugi minema, tekitas mu permaväsimusele ülla oreooli "ei taha nakkusohtu suurendada" ning parandas eluolu veel paljude pisiasjadega. Nt keegi koolis enam ei arvanud, et Poeglaps puuduks liiga tihti, nad olid kõik: "No kui on kasvõi kahtlus, muidugi ei!" ega pidanud ma ka kuskile klassi- või koolikoosolekutele ronima. 

Elu nii palju parem kohe!

Samas on seisukoht, et koroona pole mingi hirmus nähtus, kui inimene just tööd ei kaota, meedik pole või lähedane surma ei saa, toonud mulle sel aastal kaasa kaks kõige häirivamat lahkarvamustejada üldse. Põhipoint tundub olevat: "Sa ennast täis õnnelik üldse ei mõista meid, kes me raskustest tuigume" ja kellelegi ei paista korda minevat, et ma tuigun raskustest kogu aeg, lihtsalt nüüd veidike vähem. 

Koerakakadraama?
Maitea, see mind kusjuuures nii palju ei häirinud. Tol juhul ei olnud point: "inimesed ei saa mu olemusest absoluutselt aru!", vaid "osad inimesed ongi absurdselt lollakad, isegi kui pealtnäha suht okeid".
Millega mul KA on alati raske leppida, aga mitte nii raske kui tundega, et mind ei nähta, mind ei mõisteta, nähakse mingit natuke minu nägu olevust, kel aga sees vaid see, mis mõtleja meelest peaks olema. Nähakse mind mitte lähtuvalt sellest, mis mina olen, vaid lähtuvalt sellest, kes nägija on. 
Jah, inimesed sellised ongi.
Jah, nii käibki, nii ongi.
BRRRRR!!!

Aa, on veider, et mu arust on internetis juhtunu (nii oli ka mitmel varasemal aastal, ega see aasta ses osas kuidagi uudne polnud) tähtis?
Ma ei saa jälle aru neist, kellele pole =) Kammaan, enamik mu elu on siin, suhtlus ja kirjutamine, pangale (ehk oma rahale) ligipääs ja One Piece, retseptiraamatud  ja isegi rõiva- või kasutatud mööbli ostud.
Ma saaksin hakkama netita, aga miks peaksin, kui võib ka mõnusamalt?! 

Suurim saavutus: tegin kõik ära, mis peab. Jälle.
Elu õppetund, mis alatiseks jääb: kui kanda ühte kõrvarõngast vaheldumisi mõlemas kõrvas, et augud kinni ei kasvaks, tasub umbes 3 nädala takka kõrva vahetada, muidu hakkab sel kõrval, mis kaua ilma rõngata oli, vahetamise korral valus.
Rõivastumisstiil: palju haaremipükse ja maikasid, aga kleidid on ikka kaaa toredad.
Koeraga jõe ääres käia on nii hea. Ja ilmselt hoidis mõistuse juures ka suitsetamine - võtan aja maha, pole kellegi asi, ma suitsetan.
Praesink, tomati-maitserohelise-kodujuustu salat ja vietnami karri variatsioonid olid sagedased "teen seda sööki, on hea ja ei nõua mõtlemist ega poodiminekut". Loomulikult omlett samuti. 

Muud midagi vist väga erilist ei ole. Mis kuupäevad, mis raamatud, muusika ja filmid ... pfff, ega ma neid aastate järgi vaata ometi!

Pühapäev, 27. detsember 2020

Tee head tööd, ole meeldiv inimene ja pea tähtaegadest kinni

Pealkiri on kokkuvõte Neil Gaimani soovitusest freelancer-töötegijatele.

Pisike tagasiside Valikutele 
Veel pisem "kuigi sa proovid olla hea"'le.  Siin on pikem samalt autorilt.

Tegin taas avastuse. 
Lugesin, onjo, "Poola poisse", onjo.
Sain läbi, kirjutasin Loteriise ka muljed.
Kogu see lugu ja maailm jäid mu pähe elama, sest noh - tunnen ju Luiksi (Adamit) ja Mudlumi endaga oleme ka paar korda kohtunud. Kõik see värk raamatus, mis klappis asjadega, mida ma tean, moodustas tervikuid ja kuidas suhtuda ja kurat, kui hästi see sobitub! Samas see muidugi on meelega teistmoodi, arusaadav, aga ...

... ja siis korraga taipasin, et olen täpselt vastand kirjeldatud inimühistule-sõpruskonnale.
Ütleme, Luiksile ja CO-le.
Seal raamatus on rühmituses (ja ZA/UM-is oli) normaalne kiita, sõnavahuselt ja kõvasti kiita oma sõprade töid ja isegi kui töid ei olnud, siis tema tulevasi-vist-tulevaid-võiks-olla-töid või minevikus tehtut. Nii oligi ehe, niii oligi absoluutselt loomulik ja mõnelgi korral polnud inimesel vaja mitte midagi teha, et ikkagi olla jumala kõva, legendaarne, unustamatu. 

Ja mina eksisteerin täiesti vastupidises maailmas. 

Nende jaoks oli sõprus põhiline, sõpradele tehti kõvasti absoluutselt siirast promo.

Praegune Kirjanike Liit (oksendab sundimatult, nii jäle on see nende reaktsioon Helmele. Laenates Kadri sõnu: "Sitt, mis sitt, hea, et sisse ei astunud!") ja kunagine vana-Sirbi-poolt-ZA/UM-i-vastu ühisrinne (mis on üsna samad asjad) toimivad täpselt samamoodi, aint pole nii kirglikud.
Side liikmete vahel pole nii tihe samuti.
Tuttavad kiidavad tuttavate asju, peamine on olla Liidus ja sellisena oled sa kohe "oma" ja "märgatud".

Mina teen asju.
Hästi palju.
Korralikult, oma suhtkoht parimat andes, kuigi väga muretsemata, et tulemus PEAKS siiski kuidagi vähem isiklik ja rohkem nagupeab olema.
Vt kasvõi sedasama Loteriisse "Poola poistest" kirjutatud posti. 

Aga ma ei ole kellegi kasuliku ja tuntu sõber. 
Mind ei kiida väga keegi. (Kuigi ma teen tööd, ärge selles kahelge!)

Olen Luiksigagi vahel fb-vestelnud. Aastaid tagasi oli mingi mõte, et ta võtab enda, naise ja laste pesud ja tuleb neid minu juurde pesema, aga no teisest linnast, autovabana ... ei tasunud vaeva ilmselgelt.
Ja kuigi ta meeldib mulle ja on niiilusmees ja puha, mul ei ole mingit tunnet, et tahtnuks temaga rohkem suhelda, sest kõik need kasvõi-natuke-tuntud isikud tekitavad mus ühe ja sama reaktsiooni. "Ma ei tunne neid ju. Inimestena. Lihtsalt tean neid, aga see nende kohta käiv avalik info on mul peas ja maisaa sellest lahti. Nemad samas ei ole millegagi ära teeninud seda pilti, mis mu peas neist on ja ... ma ei hakka jamama."

Mul on mingi ettekujutus. Las see olla, minu pea sees ei tee ta kellelegi kurja, ent päris inimesele sellega läheneda ... krt, ei. 
Kui me millegipärast aja jooksul juba päris hingesõpradeks saaksime, ok, siis see ilmselt enam ei segaks. Saaks ka asju vajadusel selgeks rääkida jne. Aga no ma niigi ei käi inimestele just peale, et nad minuga suhtleksid - ei taha üldjuhul uute inimestega mujal kui netis suhelda - sellistele, kellest mul mingi avalikkusele toetuv mulje on, veel eriti mitte.
Ei hakka jamama. 

Ma ei ole kellegi tuntu ja vbla kasuliku sõber, isegi mitte hea tuttav, sest tuntus iseenesest peletab mind kohe eemale. 
Kuid ma TEEN asju. Alates sellest, et kui olen lubanud Goodreadsis aasta jooksul 33 raamatut läbi lugeda, loen ka. Alates sellest, et kui lubasin teha jõuluks loomaliha, kartulipüreed, puuviljasalatit, sametsuppi ja niisama salatit, teen ka, kuigi alles tund enne jõuluõhtusööki meenub, et krt, salati unustasin!
Teen kähku valmis, dohh, kuidas siis teisiti!

Tegu on minu jaoks
a) püha - kui olen lubanud, ka teen
b) iseenesest väikest võidutunnet loov, kui saan ta ära tehtud
c) ja kui ei kiideta, mul on "no teen edasi, järgmisel korral kiidetakse vast ikka"

Eeldan, et kui teen piisavalt tihti ja piisavalt hästi, mind kiidetakse puht tehtu pärast. 
Tegelt ei ole nii, eks? Need on sõbrad-tuttavad, keda esile tõstetakse, kelle eelmisi tegusid meeles peetakse, kes pildil on. Nende teod loevad, muud teod on mingi ebamäärane mudru, millesse ei süüvita.

Mina võin teha ja teha ja teha, kuna ma ei ole kellegi avalikkuse ees kõneleja sõber, keegi eriti ei kiida.
Või mis sõber: vastupidi, kui inimene käib mulle närvidele JA on samas mingi influentser ja kuskil kogukonnas tähtis nina, ma nimelt, kohe ja eredalt ütlen, kui mulle ei meeldi tema tegevus.
Ei pea mokka maas teemadel, mis talle tähtsad, ei nooguta kaasa, kui mu arust asjad ei klapi, ei kata ühtegi pragu kinni, vaid olen: "Siin on ju pragu! Kuramuse LÕHE! MisMÕTTES kõik ignoreerivad?!"

Olen hell ja delikaatne ainult juhul, kui inimene paljastab mulle ise ja vabatahtlikult oma õrnad kohad. Siis ma ei löö, kui mulle ekstra näidatakse, kuhu lüües inimene haiget saab, siis hoopis kaitsen. 

Aga kui keegi on hästi enesekindel põhja peal, mis mu meelest mäda, ma muigan avalikult ta üle.
Selle tulemusena nt perekond Kallas (mingid eesti ulmemaailmas respekteeritud kujud, vastavad hüüdnimedele Ulmeguru ja Krafinna) ei salli mind avalikult, ent ka need, kes nagu-sallivad, eelistavad siiski promoda mingeid toredamalt suhtlevaid inimesi, mingeid tüüpe, kellega neil on vendlus-õesus, mitte mind.

Aga noh. Kuna ma teen reaalselt asju, mind natuke siiski sallitakse.
Lihtsalt raha ei saa muidu kui otse annetajatelt, kellele kas mu isik või mu teod või mõlemad meeldivad.
Ega ma ei muuda ennast - aga naljakas on, et tegelikult ma ju armastan inimesi, hoolin nii väga ja üldse ei tule selle peale, et mina olengi see kuri ja halb suhtleja. 
Et jaa, kui keegi teeb oma asju halvasti, esineb samas väga enesekindlalt ja kõik vaikivad selle koha pealt, tulen ma täiesti süüdimatult põõsast välja, klopin oksapuru maha ja olen: "Aga ta kirjutab ju halvasti! Aga tema on vilets toimetaja! Aga ta ei olegi ju eriti terane, miks krt ma peaksin valmistel selle lolli poolt hääletama?!" 
Ent samas olen nii hell inimestega, kes seda vajavad. Kes mitte ei ole ülearu enesekindlad, vaid vastupidi, kelle töö ja isik oleks palju enamat väärt, kui nad küsida söandavad.
Ja üldse tegelt ei saa aru, mis mõttes MINA ei ole tore inimene.
Olen ju?!
OLEN JU?!

Reede, 25. detsember 2020

Ülejäänud Hõrgutiste Päev

Poeglaps tegi endale salati osistest, mis jõululaupäeva salatist üle jäid. Tähendab, seal sees olid beebispinat, kurk, riisiäädikas, õli, sool, pipar, tüümian, aga puudu oli tomat, sest tomat sai eile salatit luues otsa.

Mina: Mul on hea meel, et sus on arusaamine, mille jaoks on jõulu esimene püha. Nimelt kõigi nende heade asjade söömiseks, mis jõululaupäevast üle jäid. 
Tema: Jaa, jõulu esimene püha on salati söömiseks!
Mina: Ei, ma mõtlen ....
Tema: SALAT! JÕULU ESIMENE PÜHA ON SALATI JAOKS!

Ma loobusin. Ta armastab salatit (rohelist: lollo rosso, rukola, beebispinat, rooma salat, lehtsalat, jääsalat, mis iganes, andke ainult ette - aga mina söön neist asjust meeleldi ainult rukolat ja beebispinatit, nii et tema elu on raske), las siis talle olla jõulu esimene püha mitte järelejäänud hõrgutiste, vaid järelejäänud salati söömiseks, olgu, olgu ...
20 minutit hiljem oli ta terve vaagnatäie salatit keresse keeranud ja tuli uurima, mis meil veel süüa on. 

Olen selgelt liiga aeglane ja metoodiline tema ärksa noore vaimu ja kiirete naljade jaoks. 

Loen raamatut "Poola poisid".
See on juba kuu aega mul kodus pakendis oodanud, aga ma ei lubanud endal seda pakki lahti võtta, sest "Poola poisid" oli ette nähtud preemiaks teiste raamatute lõpetamisel. Mõne päeva eest sain muud asjad viimaks loetud, paki lahti võetud ja oma imetoreda uue raamatu avatud. 
Seda lugedes on selge, et emad võivad olla targad, põnevad, tasakaalukad ja elujätkavad, aga nende pojad helendavad nagu säraküünlad ja tormavad ringi nagu komeedid, mõttetu on emal isegi üritada sammu pidada. 
Või nojah. Ega nad üritagi. Nad on selleks liiga targad ja kogenud.
Mina ka ei ürita. Ain't nobody got time for that

Aga kui mu poeg läheb mööda, pobisedes midagi segast (mida ta alatihti teeb), ma kuidagi küsin ikka: "Mida?!" 
Isegi kui ette tean, et tõenäoliselt ta ei vasta ja ega midagi tapvalt olulist sedasi pobisedes teatata nagunii. 

Muidu tegin eilseks (mitte eile: liha hautasin juba üleeile öösel valmis, sest loomalihahautis on hea PIKALT ahjus olles ja selle jaoks pole ka kellelgi kallil jõululaupäeval aega, et valmistada kõik see hautis toorestest lihakamakatest alates) imeliselt hea söögi. 
Välja näeb nagu tavaline hea söök: 


Aga maitsete kooskõla oli imeline. 
Liha klappis oivaliselt salatiga, kartulipüree oli suurepäraseks lisandiks, hautatud porgand (pildil salati varjus peidus) andis malbet magusust ning kõike kroonis ja võttis imeliselt kokku Tütarlapse vanaema poolt saadetud kõrvitsatšatni.
Just see nüanss magusust ja vürtsi oli veel puudu.
Muidu oleksin oma söögitegemisvõimekusest täiesti tumm, aga terve potitäis (üle 2 liitri) sametsuppi, mis sai valmis ideaalsena, pehmena, kreemisena ja tundus, et isegi klimpideta, oli neli tundi hiljem pea täiesti vedel. Vahutas veel kergelt, nagu oleks keemiline reaktsioon päris lõppemata.

Ei, ma ei maitsnud seda lusikaga potist (veel vähem korduvalt). Ei, ka mu poeg ei teinud seda. MA EI TEA, kuidas süljeensüüm sinna pääses ja kõik tärklise ära lahustas, aga kuidagi see juhtus.
Nii et seda sametsuppi saab nüüd kruusist juua phmt. Hea on ikka, me oleme kahekesi pool potti juba ära tarbinud.
Ent suur pettumus siiski.

Tegelt käis eile K. ka ja värki, aga me ei olnud üldse eriti nunnud üksteisega.
Tüüpiline: kui ma olen imesid teinud, tahaksin esiteks saada kiita, ent veel rohkem, et teised teeks nüüd samuti natuke, hoiaks meeleolu, oleks nunnud jne. Ja kui nad siis käituvad hoopis nagu tüüpilised halvas tujus nemad, võtavad mingid pisikesed asjad ja hakkavad harutama, ükskõik kui nõme ja ebaoluline see ka oleks, või kui sellest veel ei piisa, kukuvad seletama, kuidas see ikka minu viga on, et teema üldse mind häirivate asjadeni jõudis ja ma ei tohi häiritud olla tegelt, ma tunnen, et mina olen ainus, keda huvitab, et teised õnnelikud oleks, ja minge ka persse. 
Miks keegi ei ole huvitatud sellest, et mina õnnelik oleksin, ah, mh?!
Miks keegi teine ei neela alla, ei võta omaks, et eksis, ei painuta ennast natukenegi, et hea oleks, miks ainult mina?! 
Ta oli kogu aeg läbi õhtu natuke nõme - vaidles ja vaidles. Ma avaldasin vaimustust "Poola poiste" ja Mudlumi üle laiemalt ja mis tema ütles:
"No see võte ei ole midagi erilist, seda on ammu tehtud, pospostpostmodernistliku romaani tavaline." 
Nagu wtf?!
Kas on raske öelda: "Väga lahe, et sulle meeldib, küllap see siis on ka hea, sul on hea maitse" vms?
Ei, on vaja kõike maha teha lihtsalt seepärast, et ta ongi ju selline, ta ju .... midagimidagimidagi.

Ehk: ma olen ikka ja ikka häiritud sellest, et mulle normaalne teistest hoolimine, mu automaatne "See meeldib talle, nii et ütlen asja kohta kehvasti ainult siis, kui olen hästi asjaga kursis ja mulle TÕESTI ei meeldi, mitte igaks juhuks, sest võib ju ka halvasti" ei ole üldrahvalik. 
Jah, K-l on palju häid omadusi, muuhulgas on ta ilus jne - aga et niipea, kui endal on raske, muututakse tuimalt enesekeskseks, on tas samuti. 

Jah, selliseid inimesi on palju, minutaolised (kes raske olemise korral ei jaksa enam enda eest hoolitseda, vaid hoolitsus kulub teiste peale ära) on vähemus, aga MULLE on see ikka normaalsus, sest ma elan endaga lahutamatus koosluses kogu aeg juba 41 aastat ja peale ka. (Miks nii palju, kui ma tegelt olen sünniaastat arvestades 40 lõpus? Sest lootena olin ka endaga koos, dohh!)
Mina tunnen, et kui minust ei hoolita, on see eriline jõledus, mitte et tähelepanu läks veits mujale ja no kõik ju tegelevad iseendaga, mis seal ikka. Mõistus võib ju öelda, kuidas enamasti inimesed ongi sellised, tunne on ikkagi: "Ta ei hooli must. Ta ei armasta mind ja ainult mina tean, kuidas see haiget teeb. Kurat, mingu ka!"
Kuigi K hoolitseb Totoro ees, kui mina lastega Haapsalus spaas olen, ja see ei olnud talle kerge otsus. 

Nojah. 
Tegelt on ikkagi suht hea tunne. Sest noh, HTP5 esiteks ja jõulu esimene püha teiseks (ehk Ülejäänud Hõrgutiste Päev) ja "Poola poisse" on veel pool raamatut ees ning ma võin minna magama, kui aga tahtmist on, miski ei takista. 
Poeg käis koeraga väljas ära. 

Teisipäev, 22. detsember 2020

Võibolla neh, võibolla mette

Oot, seal ON loogika. 
Ma olen raudkindel, et on, lihtsalt mul on probleeme selle sõnadesse panemisega. 

Alusinfo on juba kirjas, 2015 avastasin ja sõnastasin. (Kuigi kommentaaris notsule öeldust ei saa ma ise ka enam aru :P)
Ent üks tahk on veel. 

Et ... ma olen nii harjunud sellega, kuidas elu on raske, et mu valulävi on jubedalt kõrgel.
Palju kõrgemal, kui võiks.
Palju kõrgemal, kui mulle hea oleks. Mõelge, kui ohtlik on elada inimesel, kes valu ei tunne, eks ole.
Ja ma olen lihtsalt veidi lahjem versioon oma taevakõrguse valulävega.
Lisaks olen ajuti pahane, et igast virisejad saavad kaastunnet ja hellust, aga mina?! Mul on tegelt ju väga raske, ma lihtsalt ei halise iga pisiasja pärast! Ja ERITI masendav on, et kui ma ütlen "ah, see ju pisike asi, mul on pidevalt palju raskem", saan MINA sõimata. Jah, Rents, sinu poole vaatan.
Nagu - wtf! Kui ma midagi oma raske elu kohta ei ütle, on ilmselt elu hea, ja kui ma midagi ütlen, siis virisen tühja ja pean aint oma kannatusi kannatusteks ja olen isekas pujään.
Pfff ...
 
Eile hommikul tegin nii palju, et päev oli juba kirjas.
Võtsin tolmuimejaga, see on veel normaalne.
Siis käisin koeraga poes.
Kui väikese ringiga minna, saab sinna suht heinamaa ja võseriku vahelt. Tagasi saab ka sealkaudu tulla.  Nii et nii minnes kui tulles lasin Totoro vallale jooksma.
Teisel korral oli koer täiega nõme. Algul oli millegipärast äksi väga täis, loopis puuronte õhku ja tormas ringi. Siis hüppas mulle peale (rebis ühtlasi augu mu riidest poekotti, aga no see oli tõesti vana ka juba) ning haukus.
Ma ei olnud õnnelik.
Kui ta siis püherdama asus, mul oli temaga jantimisest kopp nii ees, et ei keelanud ka.
Tulime koju ja esimest korda elus pesin koera. Ta oli dušialusele ronimise (kõva 30 cm! Vbl isegi 40!) ees õuduses ja üritas igal viisil põgeneda, aga kui ta viimaks seal oli ja ma pesema asusin, käitus suht tšillilt.
"Polegi nii hulll," näis ta mõtlevat.
Karvaajava koera pesemine on väga karvane töö, mõtlesin mina. 
Pärast dušialust puhastades mõtlesin seda veel mitu korda. 

Pärast koera puhtakssaamist astus too (mu jalge vahelt läbi, püksid said väga märjaks) esikusse ja raputas ennast.
Siis läks elutuppa ja raputas veel. 
Kööki polnud tarvis minnagi, sinna lendasid pritsmed juba elutoastki.
Oleks mul mopp olnud, oleksin põrandad lihtsalt ära kuivatanud. Aga Poeglaps murdis selle oma põrandat pestes umbes nädala eest katki. Mitte varre pooleks, vaid varre selle osa, mis otsiku sisse kinnitus, ülejäänud varre küljest ära. Tükk jäi otsiku sisse ja ei eemaldunud sealt keerates.
Nii et mul oli kuivatamiseks kunagi roosa olnud suure taskurätiku suurune mikrokiust lapp. 
Millega ma siis (kui juba, siis juba) pesin põrandad puhtaks. Maas kükili või kummardudes, käpuli oleks ju kõva ja põlvedele valus. 

Siis (kuna ma siiralt ei salli tegemata asju, kõik "on vaja teha" on mu jaoks hirmus ja talumatu ja ma tahan kohe ära teha või kui kõike ei jaksa, et mul oleks "200 sõna päevas, siis on korras" norm teada) toimetasin läbi eile K. saadetud tüki me romaanist, liitsin selle tervikuga, kustutasin, mis vaja, kirjutasin juurde, mis tarvis, ja saatsin saaduse testlugejale. 
Ka tükk tööd. 
Päev täiega kirjas.
Magasin lõunaund.

Millest ärgates tundus, et on küll sitt olla, aga mitte nii sitt kui enne. Passisin niisama, ikka oli sitt.  Noh, selgelt sedasi istudes ning "Rasket vihma" lugedes ka ju parem pole ... teeks õige süüteroose. Saaks emale kinkida, nende majas on ise kütmist vajav keskküttekatel. 
Mõeldud-tehtud.
Muidugi koristasin ka pärast kõik ära, küünlarasvaplärakad kraapisin lahti, pesin vaha sulatamise nõu ja ...
... ja siis kella kaheni veel civ vaheldumisi seljalihaste treenimisega, koeraga õue (poeg magas varasest pealelõunast alates, sest öösel oli üleval), väike söögitegu ...

Jah, mul on täna peavalu. Jah, migreenitablett on sees ja IKKA on peavalu. 

Aga põhiliselt on oluline see, et tegelt teadsin, et palju saab.
Ent ma olen nii selgeks õppinud, et kuni ei ole tapvalt halb, tasub tegutseda, muidu ei saagi tehtud, et kui on HTP5 või toimivad AD-d, teen kaugelt üle oma jaksamise piiri.
Halb ei hakka üldse nii ruttu toimivate ravumite peal, ent minul on ikka sees "kui päris rõve on, ei tee, muidu aga küll" ega ole mul seega ka üldse arusaamist, et natuke halb on juba halb. Ikka teen "päris rõveda" piirini, mis on heaolemise taustal ... palju rohkem asju.
Eileöine civ oli küll klaar "mul on liiga suur väsimus peal, et magada, ma siis ... teen midagi ajusid mitte nõudvat ja lähen voodisse, kui kohe kukun."

Ma teen - ja siis suren. 
Praegu suren. 
Õnneks vähemalt hommikul viis Poeglaps kudzu välja. Aga mina tegin ikkagi piparkooke ja mõtlen postkontorisse paki järgi minna, sest noh - niisama istumine ei tee ju tunnet paremaks?
Aaa, aga homme oleks parem?
Njaaah, see on nii kauge tulevik. Raske oma eluarvestustes "võibolla on siis vähem sitt" tähtsaks pidada.

Pealegi - võibolla.
Aga tehtud-asi on raudselt tehtud, mingi võibollata!
(Aga võibolla ikkagi ei lähe ka. Kirjutasin tunded välja ning veensin end selle kaudu, et vbla TÕESTI ei tasu end kogu aeg viimase piirini kurnata, HTP5 või mitte.)

Laupäev, 19. detsember 2020

Mõnu mäletamine

Saate aru, MÕNUS on.
Olin unustanud, mis tunne on hommikul voodis vedeleda mitte seepärast, et uni veel, vaid kehapoolne aseme rõhumine on nii hea, et ei taha seda katkestada.
Nauding.
Teoreetiliselt mäletasin, aga tegelikult olin unustanud. 

Minu jaoks eksisteerisid reaalselt: "see on halb" ja "see ei ole halb. Teeme seda, et halbolekut vältida".
Hea?
Väga harva. 
Ja siis te imestate, miks ma küll vajatud tahan olla ... Olla see, kellega koos saab halbolekut vältida, olla see, kes teeb olemise paremaks, on ju ometi imeline?

Aaa, et võiks olla ka see, kes tekitab hea olemise, kuigi halba polegi, teisel inimesel on endal ka baasvajadused täidetud? 
Pole olemas. 
Ega ma praegu ka seda tunnetuslikult võimalikuks ei pea. Elu on ju halb või vähem halb ja "hea" on väga ajutine ning harv juhus. Ju?! "Baasvajadused täitmata" on vägahirmusjube halb, aga halb on ka siis, kui kõht täis ning soe ja kuiv elamine olemas. Ju?

Tegelikult koos tundega, et mõõõ-nus, tuli ka mälestus, et see on mulle väga tuttav tunne. Kui laps olin, vedelesin sedasi tunde igal nädalavahtusel. Tõusin nii umbes 1-2 paiku, vahel ka kolme. Ärkasin 11-12 umbes.
Kui tõusmisaeg juba nelja poole kiskus, oli halb olla, pea käis ringi ja võis valutama hakata. Ei tasunud. Aga kaheni? Vabalt. 
Ja nüüd on (vähemalt natuke aega, ma AD-de järel ka esimesed aastad kilkasin vaimustusest) on serotoniin kehas, baastunne nii palju parem, et naudingud tulevad vaikselt meelde.
Muide, aga samas ma nii suitsetan kui söön vähem. Vajadus halbolekut millegi meeldivaga tõrjuda on oluliselt pisem, kui olla ongi hea. Kahe võileiva asemel leian end täiesti rahuldatuna ka ühe abil. Unustan söömise ära, kui civi mängin. (Varem tõin endale kohukese, mõne aja pärast teise ja siis veel mandariine või mis iganes hooajapuuvili oli/on.)
Täiesti planeerimata ja kogemata teen päevas kolm sigaretti viie asemel.

Samas mõtlen, et ega mu postituste toon ole ju väga ahastav olnud ei praegu, ei 2014. Sest ega mul pole ega olnud taustsüsteemina midagi muud võtta kui omaenda tunded ja kuna ma olen harjunud igasuguseid kuitahes pisikesi hea-raase märkama ja korjama - MIDAGI peab ju olema, et kogu aeg halb poleks! - siis ma neid märgin-märkisingi ära.
Muudkui.
Ja nüüd on nii palju parem.

Huvitav, et see hommikul-voodis-lebamise mõnu märkamise puudumine võrgupäeviku(te)s, nii minu kui teiste oma(de)s, ei ütle iseseisvalt midagi. Ei mainita ju asju, mis on nii tavalised, et tavaline normaalne elu - ega ka neid, mis on täiesti ununenudki, ei ole isegi tunnet, kuidas paha, et see puudu on. 
Ei MÄLETAGI, et sihuke asi olemas oli.
Nüüd mäletan. Elu on nii palju parem!

Isegi pärast seda, kui täiesti kogemata sain üllatatud avastusest, et kulka kirjanduse sihtkapital koosneb ka inimestest, kel on omad onupojad, vennapojad, vaated ning kes ei keeldu hoopiski neid oma valikutes kasutamast. 
Mina kuidagi arvasin, et kulka on selline neutraalne aus asutus ja mitte inimesed.
Aga samas: mu arvamus on, et Eestis on paremaid kirjanikke kui mina, raudselt ja päris mitu. Aga Peeter Helme, kes sai kevadel loometöötoetuse, kui mina (taotlesin) ilma jäin, ei ole üks neist. Tal lihtsalt oli lähisugulane stipendiumi määrava komitee tipus. 
Noh, rahandusministeeriumi määratud esindaja oli 2019 kevadel peaaegu nagu Mart Helme ise =P

Ah, ei, ta sai eristipendiumi! Seda ma ei taotlenud.
Aga pohh konkreetsed asjad; mul tõesti päriselt ei tulnud enne pähe ka, et kui mulle kulka poolt raha ei anta, võib otsuse taga olla hoopis midagi muud kui "ma pole järelikult piisavalt hea".
Olen üsna jahmunud selle avastuse peale. 
Mitte kergendunud - miks peaks mulle kergendust tooma mõte "vbla kirjutangi piisavalt hästi, et raha saada, ent sotsiaalselt ma ei ole ja ei hakkagi kunagi olema komisjoniliikmete sõber ja kõigi meelest tore inimene, sest ma ei taha väljaspool omaenda väga kitsast ringi suhelda"?
Lihtsalt jahmunud.

Nojah ... tutvused määravad elu ära, kas on nii või jaa?

Neljapäev, 17. detsember 2020

Lõõõõõõõõõõõõõõgastumus

 Isver, kui hea mul nüüd olla on. Kõik on parem. KÕIK.

Aga kuna alles väga hiljuti hädaldasin, formuleerisin ka mõne päeva eest ära, miks mul jätkuvalt oma vallalisuse üle WTF on.

Ma olen helmeaanide ideaalnaine. Teen süüa, tahan lapsi, ilus, lahke, hindab seksi (ei saaks kaevata "mu naine ei anna!"), pole huvi karjääri teha - nagu nuku, noh!
Ja EI. 
Nii vallaline, kui üldse saab olla.
Vist ... sest mul on ka mehele mingid ootused? Kes neile vastab, mind ei taha, ja kes mind tahtsid (enam /õnneks/ keegi peale just ei käi) ei vasta jälle minu soovidele. 

Nagu misMÕTTES, onjo. 
Ma peaks mingi popp naine olema ja siin ma nüüd istun, kohe 41, ja keegi, kes mulle meeldib, ei taha mulle isegi last teha. 
Aga nojah.
Ega ma mingit helmejaani ei tahaks ka. Piljardikii tagumise otsaga puudutadagi nt. (Ei, ma ei mõtle teist halvasti, kodanikud Jaanid, lihtsalt oli näpukas, mis tundus hästi kõlavat, nii et jätsin sisse.)
Tegelt on mu olevik loogiline - ma olen ühte sorti meestele pealeminemiseks sobilik, aga see sort mehi täidab mind ennast jubedusega. 
Miks teised sordid mehi mind ei taha, ma tegelt ei tea. Aga see on ka teine lugu. Ja noh, miks mina osasid ei taha, isegi kui nad suht pandavad välja näevad, on kolmas.

Edasi räägin aint positiivseid asju, sest mul on nii hea olla. 
NII HEA!
Enne oli ka kohe peale ärkamist normaalne. Aga nüüd on ärkamisest järgmise uneni! Kui see aeg just jubedalt pikaks ei veni. Kaheksa tundi on ikka liig, aga viis peab vabalt vastu!
Isegi peavalu, mis seni oli "kõik, nüüd kohe peab midagi ette võtma, sest muidu tahan ilmselt poole tunni pärast surra!" on nüüd: "Valutab veidi, aga ehk kohv aitab - täna pole veel joonud ju. Ja see pole hull, võib veidi oodata küll."
Kusjuures kohv AITABKI.
Mis nõidus see veel on???

Kuigi päris kõike see üleüldine taustahea siiski ära ei tasanda ja paranda. 
Siis aitab endale korrutamine: "Ma olen piisav! Nii väga! Oivaline!"


Teisipäev, 15. detsember 2020

Viuviu

Krt, kaua võib?!
Oled muudkui vapper, ärkad jälle peavalu peale, rohud ka kohale ei tule, kogu aeg teed rohkem, kui jaksad, ja oleks kõik siis tehtud! 
Sittagi.
Kõik ei saa kunagi tehtud, jooksed kõigest jõust, et samal kohal püsida jms, nagu pedofiil kirjutas. 
See on koht, kus olen silmakirjalik: üldiselt ma OLEN seda meelt, et teos on ülem kui autor ja seisab eraldi. 
Ainult vägistajad ja pedofiilid kuidagi ei ... kvalifitseeru oma loominguga, ma ei vaata seda nende isikust eraldi. 
Naisepeksjate töid ka mitte. 
Nagu näete: mul on sitt olla ja siis mõtlen ka ainult halbadest asjadest. 
Ja mul ON paha olla.

***

Migreenitablett ja jälle võib elada.
Raskustega - aga võib.
Muuseas tulid mu rohud postkontorisse, aga ma ei jõua praegu neile järgi minna. Pole seda jõudu väga.
Nagu K sama asja kohta ütles: "Mu jaksamise rohud tulid. Aga ma ei jaksa neile järgi minna 😛"
Oleks anekdoot, kui poleks nii tõsi.

Aga vaimselt on mul nii halb olla, et magan ära ja siis lähen järgi. Sest see ei ole ok!!!
Kusjuures ma ei saanud aru, et mu antidepressandid ei oma erilist efekti (vbla välja arvatud "kui neid ei võtaks, oleks veel hullem", pole proovinud ammu) ilma HTP 5 katsetamata. Et märkasin küll, kuidas elu halbus on tõusnud ilma mingi põhjuseta, ent kui sain HTP 5 proovimiseks peale ja tundsin, KUI suur vahe on, on nüüd ikka päris häiriv tunne "mulle nii väga meeldiks mitte olemas olla!" aegade osas.

Neid aegu ikka on, hoolimata mu keskendumisest hetkele ja sellele, et voodi on mõnus, soe, minul on mugav, miski muu ei loe ja minge persse kõik, kes mult midagi tahavad!

***

Niih, rohud käes. Ei tundu väga hea firma, infolehe asemel oli hoopis reklaam "ostke neid ja neid ja neid ja neid ja neid toidulisandeid KAAA!" Aga kui ma värke tellisin, väsisin lihtsalt ära,
Amazonist oleks saanud rohud odavamalt, aga 56 EURi transpordi eest tundus mulle tol hetkel jube ja kuigi rohud + transport kokku liites ja siis rohumilligrammiga jagades olekski tulnud odavam läbi Amazoni, väsisin lihtsalt ära enne. 
"Näe, siin on transport ikka odavam kui ravum, lisaks nad ka võtavad mu virtuaalkrediitkaardimakseid vastu, läheb!"

Arvutusi (umbkaudseid) hakkasin üldse tajuma alles hiljem. Konkreetselt ma neid TEGEMA ei hakanudki, tegid ise ennast kuskil aju tagaosas ära.
Kogu aeg mõtlen - automaatselt. 

Ja mu poeg murdis põrandat pestes mopivarre pooleks. 
Emake maa, kus kõik on raske ja hirmus!

Laupäev, 12. detsember 2020

Täna

Pärast seda, kui hoidsin kolmapäeval last ja pingutasin end rängalt üle, käisin neljapäeval hambaarsti juures. See oli raskele päevale teine otsa, migreenitableti ja teadliku pideva õlgadelõdvestamisega juba. Reedel taastusin ja vihkasin kogu maailma. Olin liiga väsinud, et magada ning VIHKASIN KOGU MAAILMA.
Täna aga olen enam-vähem hakanud ka pärisakut taas täiemaks laadima.
Vahepeal elasin varuakude peal ja issand jumal, kui need ka tühjaks said! Brrr!

Mõte, et ma ju olengi haige, ei peagi suutma, oli meeldiv meenutus.
Sest ma küll ei jaksa ega isegi sõima end enam selle eest, et ei jaksa, aga samas olen ära harjunud sellega, et väsinuna näen kohutavalt kahekorra, pillan asju käest ja kõnnin neile vastu, ning mu kuklas on selle faasi alates tunne: "natukene veel võin, lihtsalt mitte täpsust nõudvaid asju".
Mis EI OLE mulle hea. Iga sentimeeter sellest kobaksmuutumise faasist edasi teeb taastumise pikemaks ja vaevarikkamaks.

Ei, taastumine tõesti ei ole tore. Ei ole "leban pehmes kookonis ja mõnulen, kuni jälle tõusta tahan". On: "Elan oma tavalist elu, ainult koos tundega, et parem oleks mitte olemas olla, keegi ei armasta mind ja vihkan maailmas kõike. Isegi Totorot ja oma lapsi natuke."

Üleminek katkiolust paranemisele toimus öösel.
Esimesel poolel ööst nägin väga ebameeldivat unenägu mehest, kes tahtis mind käperdada ning nördis maapõhja, kui vastu hakkasin. Muidugi olin ma lits ja kullakaevaja, kui ta mulle ei meeldinud, eks ole. Selgus, et ta oli mingi mafiosnik ja asi eskaleerus läbi-kogu-linna võitlemiseks ja tagaajamiseks vene maffiaga, kusjuures pidevalt võttis mafiosnik nr 1 telefonivideokaameraga üles mu tegemisi, et need pärast teistmoodi kokku monteerida ja üles laadida, ning mina palusin suvalistel ettejääjatel ka filmida, et mul oleks vastutõendeid. 
Olin üleni higine, kui üles ärkasin. Käisin kempsus, viskasin pidžaama seljast ja teise teki pealt ning magasin edasi.
Siis nägin palju meeldivamat unenägu mingis Viljandi ja Haapsalu segulinnas ringi uitamisest. Uitasin koos ühe ekssõbraga, kes ühtlasi mu klassiõde ja kõige naturaalselt sportlikuma kehaehitusega naisterahvas, keda tunnen, tal kasvasid lihased phmt poeskäimisega ka.
Nojah, lüüriline kõrvalepõige.
Ma ei mäleta täpselt põhiintriigi seal unenäos, midagi ööbimiskoha otsimise ja arusaamatusega perekonna sees. See-eest on mul selgelt meeles, et lossivaremetes kutsusin Lokit. Loki tuligi maa alt välja, täpselt selliste pikkade sirgete punaste juuste ning valge nahaga, nagu ta mu kujutlustes on. Või oli. Unenäos oli ta nimelt ka habemeta, sest kui ma noor olin, habemete olemasolu kenade meeste juures üldse ei tunnistanud, ja see oli mu noorpõlve-Loki. 
Oh, ta oli nii kaunis ja nii väga põnev! Seejärel oli mul ööbimiskoha otsimise kõrval ka mõttes, kuidas teda ära päästa mingite kaakide käest, kelle ta enda kallale oli taas peibutanud ning kes jälitasid teda meie maailmas kangekaelselt edasi. 

Pilt noorelt mehelt sel ainsal korral, 
kui ta siin magas

Hommikul poole 11 paiku ärkasin juba meeldivama tundega ja nüüdseks olen ka lõunaune ära maganud ja üsna ... noh, maailm tegelt ei olegi nii kole koht, noh =) Täna tundub sedasi.

Muidugi on mul ovulatsioon ka (ega sellised unenäod ilma enam tule, kahjuks) ja ma lõhnan selle järele päris tugevalt. 
Hea aeg mulle last teha, kodanikud isased, kes mulle meeldivad ka!
Ja vabad on.
Ja kes mind tahavad. 
Ühesõnaga nevermind. Lihtsalt ovuleerun ja keegi ei peakski reageerima. 


Kolmapäev, 9. detsember 2020

Õnnestumised

Furminaator on imeline.
AbFabi renomee on päästetud. 
See on effing jaburalt hea toode! Ühe harjamisega sain kätte nii palju karvu kui muidu kuuega ja alles päris lõpus tõi koer kuuldavale kaks vaikset niitsatust. 
Nüüd sügasin teda ja karvapeotäie asemel jäi pihku kolm karva. 
IMELINE!!!!
Mu poeg on samuti vaimustuses. Tema uus kodune meelelahutus on koera harjamine.
Kilekotitäie karvu viisin juba prügikasti. 

Lisaks käisin täna titat hoidmas.
Ta on jätkuvalt väga lahe, jätkuvalt imearmas, aga ma olin unustanud, kui RASKED on pooleaastased. Füüsiliselt, kehakaalult.
Või siis olen ma nõrk - aga hästi ei usu seda viimast.

Rentsi juures üks kommentaator leidis, et ma olen nagu känguru.
S.t.üldiselt oli ta minu suhtes ebasõbralik. Lause oli, et ise on nagu känguru, aga arvab, et on lumehelbeke vms - aga no tegelt olengi ju suht tugev. Kehaliselt. Vähemalt neljakümnese naise kohta. 

Ent titt oli raske. Mingil hetkel tuli mul ikka päris ohe suust, kui oli jälle "nutan, kui sülle ei saa!" ning päris pagana hea meel hakkas, et Tervishoiu Kõrgkoolis Tallinnas on keegi otsustanud tekitada fuajeedesse sellised istmed, mis koosnevad suht väikesest võimlemispallist, mis on pandud raami sisse taburetijalgadele ja siis riidega ära kaetud.
Sain istuda ja vedrutada või õõtsuda korraga. 

Nüüd õlad ja turi valutavad. Trapetslihas sai kõige kõvemini pihta, aga homseks peaksid biitsepsid samuti valusad olema. 
Üritasin lapsega ka võimelda, kuid valisin aja, mil ta oli unine, üldse ei tahtnud pingutada ja lõpetasin ikkagi, beebi õlal, ringi kõndides ja improvisatsioonilisi laulukesi ümisedes.
Ta on arulagedalt nunnu! Kuidas üldse SAAB nii nunnu olla?!

Terasest joogipudelid (jõulukingid) tulid ka kohale ja kolm paari kõrvarõngaid (minagi tahan midagi) samuti. Kõik väga rahuldavad. Võiks lausa öelda, tunduvad jube head. Aga kasutusteavet mul veel pole. Et ega pudel nt korgi vahel leki või ega kõrvarõngas mul allergiat tekita. 
Nagunii on kõik korras. Mul pole otse Hiinast tulnud kaubaga eriti probleeme olnud, ainult vahel suurustega (palju asju on LÜHIKESTELE inimestele ja ma paar aastat tagasi ei osanud sellele veel tähelepanu pöörata) ja mänguasjade kvaliteediga. Fidget spinner vajas koost lahti võtmist ja uuesti kokkupanemist, et tööle hakata, ja ühe nerf-tüüpi püssi salv ei sobinud talle alla.
Õnneks oli mul kodus varu-nerfisalv ja SEE sobis.

Aga jah. 
Sain täna oma uut helesinist kleiti kanda (ja selle kõrvitsapüreega kokku mäkerdada) ning mulle tehti välja kohv. (Lisaks sain lapsehoidmistasuks raha ja šokolaadikomme.)
Ja Poeglaps veetis VEEL kümme minutit koera kraapides. 
Huvitav, et need lahtised karvad ka otsa ei saa!

Pühapäev, 6. detsember 2020

Ootus

Olin nii väsinud. 
NII VÄSINUD!
Eilsest õhtust, mil oli plaanis paar asja vanast korterist ära tuua ja käia siis poest läbi, et piparkoogitaigna aineid tuua - aga kõike ei olnud esimeses poes ja teises ka mitte, nii et kokku käisin kolmes, "paar asja" muutus kotitäieks (ja tolmukotid unustasin ikka ära) ja no NII VÄSINUD.
Nii väsinud, et täna hommikul lonkisin koeraga ainult ümber kvartali, sest ei jaksa mina ka kõike ju!

Aga päev kulus, hämar ja advent ja ... mul on ju kodus kõike taignategemiseks vajalikku?
Nii et panin juutuubis mängima oma nimekirja "talvine", põlema kaks küünalt ja asusin tainast tegema
See lõhn! 
Kuna ma lakkusin lusika puhtaks, siis - see maitse! Küünlavalgus! "Talvine" muusika!

See taignategu oli täiesti kaunis.

Nüüd olen muidugi väsinud, aga vähemalt on mul tainas ja jõulumeeleolu.
Taigen on küll kilekottidesse paigutamata, ootab potis, aga noh - pisiasjad-pisiasjad. Tegin kohvi ja lõõgastun nüüd. 
Kas mu Igasugused Asjad (nagu rohud ja koerahari ja vähemalt viis pakki Aliexpressist) ei võiks juba kohale tulla? 
Kuigi sellest, et ilus helesinine kleit tuli, on vähe rõõmu, sest mul ei ole seda kuskile selga panna. Pole selline pidulik, vaid minimalistlik A-lõikeline, kolmveerandvarrukatega, aga ma ei käi ju ei tööl ega koolis. Ainult poes, aga seal oleks ta ju mantli all. 
Mh. 

Aga! Kolmapäeval lähen titat hoidma, siis saan seda kleiti kanda! 
Kusjuures Tervishoiukõrgkoolis, kus seda näevad paljud inimesed.
Titehoidmise lisahead küljed.

Nüüd ootan jõule.
Tunne tuli, ootus samuti.
Nagu kammaaan! Millal ma viimati jõule ootasin? Ei ole: "Oh, temale mul pole head kinki, aga ma tegin varuks jõulumandleid, peab kõlbama!" ega "Olgu, piparkoogitainast kingin ühe koti, peab kõlbama!" ega isegi: "Ma lihtsalt ei tee ja ei lähe, kuradile, olen ka inimene, ma ei jaksa kõike!"

Nüüd on mul kõigile kingitused, kellele TAHAN kinkida ja teistele ei ole ja ma üldse ei põe seepärast, kuhu minna ja keda näha. Koroona on nii tore =D
Mõnes mõttes.
Jee. Isegi HTP5 pole vaja, et jõule oodata O_O 

Reede, 4. detsember 2020

Algab eluliselt, lõppeb sama-jama-korduvalt-imestatud uskumatusega, kui KERGE on inimestel. Nähtavasti

Te teadsite, et ka need uuema aja valguskõvastuvad plommid võivad hambast lihtsalt välja tulla?
Loogiliselt võttes: muidugi, alati võib. Isegi omad hambad võivad täiesti lambist tüki küljest ära lasta tulla!
Siiski olin väga segaduses, kui hambaid loputades valujutt alumisest lõikehambast läbi käis ja see hammas keelega katsudes imelik tundus.  Hambaniidiga sudides ka miski paremaks ei läinud ja siis peeglist tuvastasin, et krt. Seal on auk!
Mis kahe aasta eest parandatud sai.
Aint tundub veidi suurem.

Panin hambaarstiaja. Järgmiseks nädalaks. No ja kui juba, siis juba pojale ka. Tal samuti aasta möödas ja nii. 
Kuigi tal ei ole mingit täidist ootamatult eemaldunud, sest tal polegi ühelgi hambal paranduskohta. Ühel piimahambal kunagi oli, aga see tuli ära. 
Hammas siis. Mitte valguskõvastuv täidis.

Nüüd ma saan süüa ja juua ainult väga ettevaatlikult. Aga noh. Nädal aega peab vastu. 
Aga kui ei oleks hambaarstivõimalust? Poleks raha või poleks arstiaegu või mõlemat?
No siis peaks kauem, dohh. 
Elu on ärakannatamine. 
Krt, igal hooletul suu-paokil sissehingamisel on kah tunda!

Kogu aeg juhtub nii. Elu nagu hakkaks korda saama, ainult koera karvavahetus tuleb üle elada ja kuna K. on haigete lähikontaktne, ei tule ta ikka veel seintesse auke puurima ja ülejäänud riiuleid üles panema, ja ... ...  ja siis tuleb järgmine probleem veel peale.
KOGU ELU on selline! Kas teised (TM) ei kurnu sellest kohutavalt ja kogu aeg???

Hakkasin üldse mõtlema, mis värk mul on nende lusikatega, et ma ei saa neid kuidagi varuks hoitud. 
Esiteks juhtub see, mis just eespool kirjas. 
KOGU AEG juhtub midagi, mis sööb varuks hoitud lusika(d) ära.
Aga teiseks: ma elan nüüd natuke vähem väljatimmitud elu kui Enne Rongi, aga toona mul ei olnud ajukahjustust ka.
Põhimõte on sama: kuskilt ei tohi lõdvaks lasta, muidu on katastroof või vähemalt puuks.

Ehk siis: selleks, et mul oleks maksimaalne arv lusikaid, mida kulutada, pean olema maksimaalselt tõhus enne. Magama, sööma, mitte civvi mattuma, koristama karvu ja pesema nõusid jms, sest halb tunne on koormavam kui asjade ärategemine - kuigi ka ärategemine võtab lusikaid. Kõik võtab.
Aga kui ma ei ole alati oivaliselt täiuslik, kui ma vahel mängin palju ja magan vähe, joon valgendatud kohvi (kuna mul on kõik stressihädad, mis mõeldavad, on mul ka maohappehaigus ja siis tasub kohvi mustalt juua, et vastik poleks - kuid mulle MAITSEB rohkem piimaga) ega tee kohe kõike ära, mida saab teha, on lusikaid veel vähem, elada veel raskem ja oeh ja aeh.
Ja ometi vahel luban seda endale.
Sest kurat.
Ma ei ole masin. Ma ei suuda kogu aeg end nagu masinat täiuslikult käigus hoida. 
Vana mina stresseerus analoogse teema peale põhjalikult. Niigi on raske ja nüüd mina ise tegin asjad endale veel raskemaks, paha, paha, PAHA MINA!!!! Paha, halb, kõik soovitavad mul parem olla ja mina ei suuda isegi sel maal, kus olen, end joone peal hoida! PAHA MINA!

Sedasi enam ei tee.
Aga mõtlen küll vahel, kuidas inimesed suudavad. Elada ja tunda lisaks, et elu on kuidagi hirmus tähtis ja tore asi, mille küljes küünte ja hammastega rippuda.
Goodreadsis üks endine klassiõde luges raamatut "Elus". (Seepärast mainin, et ma polnud varem sellest raamatust kuulnudki.) Lugesin sisukokkuvõtet ja teiste lugejate kommentaare ja olin väga väga väga segaduses.
Tähendab ... kas nende KELLEGI jaoks ei ole olnud kättesaamatu unistus juba koolieelik olemisest saati olla surmavalt haige, nii et sult ei oodata midagi peale kahvatu kangelaslikkuse ja isegi seda ei PEA andma, ka nutupursked on kombes, sest inimesel on ju raske?
" ... ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun ..."
Sa kurat, kus ma olen mõttemänginud, et Hirmus Haigus juhtub minuga! Ja endale ikka ja ikka korrutanud, et nagunii ei juhtu. Toredad asjad juhtuvad ainult kellegi teisega, minu ülesanne on õppida koolis ja pesta nõusid ja võtta tolmuimejaga ja käia jalutamas ja teha kätekõverdusi ja teha ja teha ja teha ja teha.

Kusjuures kui kooliskäimine välja arvata, on kõik need tegevused pigem meeldivad. Aga lihtsalt neid on nii palju, tuleb üha juurde ja no saaks siis sellest midagi muud kui "muidu oleks veel halvem"? 
Olen jälle unustanud, et elu võib ka meeldiv olla. HTP 5, mis noorelt mehelt pärit, sai 2 päeva tagasi otsa ja mu uus tellimus Inglismaalt pole veel kohal. 
Aga no - vähemalt on väga tunda, et sel (seal muide käsimüügis oleval!) rohul on toimet. 

Vaatab asja head külge, jah?

Kolmapäev, 2. detsember 2020

Sel aastal jõulukooki ei tee

Ossa, leidsin ühe pisikese, aga alternatiivset kaanekujundust sisaldava tagasiside "Kuningate tagasitulekule". 
NII TORE!!!
Ja see kaanekujundus pole üldse väga mööda. 
=)

Või noh ... ma tean, et ei ole siia kirjutanud ühegi oma raamatu kohta, kuidas tegelikult ma mõtlesin ... aga "Kuningad" sündis muuhulgas ka minu järelemõtlusest, millised peaksid vampiirid olema, kui nad päriselt olemas oleksid. 
Sest vampiir on tippkiskja. Elab teiste tapmisel saadavast toiteväärtusest ja samas tal endal tarbime-teda-söögiks-vaenlasi pole.
Tippkiskjad on rusikareeglina võttes üksiklased, liigisisene sotsiaalne suhtlus piirneb üldjuhul järglaste saamiseks (ja vahel ka üleskasvatamiseks) vajalikuga ning kõiksugu rafineeritud härrasmehed ja saatuslikud tumedahuulsed preilid on seega valed, valed, valed!
Lumeinimese tüüpi karvased mäuramid on loogilisele vampiir-tippkisklusele igatahes lähemal - kuigi originaalkaanepilt on veel parem.

Lisaks sain oma uusimale, mis K-ga koos kirjutatud, väga korraliku testlugeja-tagaside ja võin selle põhjal toimetada. Jai!
Vahepeal toimetasin seda veel-uuemat-poolikut läbi, aga oma õuduseks olen unustanud, mis seal loos edasi pidi saama. Umbkaudugi ei tea.
Nüüd on mul veidi aega selle üle järele mõelda taas.

Tütarlaps ütles: "Ma olen juba sellega harjuma hakanud, et Totoro ajab rohkem karva kui mammut."
Suhtkoht tõsi. Ma olen asunud teda iga päev harjama õues (nutt ja hala, nagu hammustaksin ma ta kõrvu või midagi. Kui kogu aeg kiidan ja räägin, on parem), aga seda on näha aint koera vaadates. Pulste pole iga pool. Aga ei tundu mingit vahet karvakülluse osas mujal. KÕIK on karvane. Pesen hambaid ja karvad on suus. Harjan hoolega mantli puhtaks ja selle tulemusena on seal tõesti natuke vähem karvu kui varem. Üle päeva võtan tolmuimejaga. Tund peale imemist on kõik jälle karvane. Pesu, mis pesumasinast tuleb, on karvane.
Algas asi tõsisemalt kuskil 23. novembri paiku. Vaatab, kaua kestab. 

Kuna olen kogu aeg nii väsinud, pole üldse jõudnud Totorot tutvustama võimaliku tulevase kutsikate-isaga.
Või noh - väsinud.
Selle koondsõna alla mahub ebaõnnestunud deitimine, väljaväänatud jalg trepist alla lükkamise tagajärjel, asjade uues korteris lahtipakkimine x palju, asjade vanas korteris kinnipakkimine x palju,  kolimine, remontimine ning veel igasugused pisiasjad nagu haigused, oma kadunud võtme tõttu ligipääsmatu postkasti muukimised (ebaõnnestunud, osalise töövõime kaart peitub ikka kasti põhjas), kasutatud vaiba ja kott-toolide ostmine, lihtsalt pahad tujud-olemised ja täna olin sunnitud veel esikulambis pirni ka ära vahetama, kuigi ma üldse ei teadnud, kuidas kuppel enne maha keerata.

Muidugi sain hakkama. Katse-eksituse teel ja loogilise mõtlemise abil. (Mis jublakas see on? Mujal pole, kuid siin on. Hm. Prooviks teda liigutada ... ei liigu kummalegi poole ... oo, aga tõmmates tuleb välja! Kas kuppel tuleb nüüd lahti? Ei ... hmmmmm ... midagi on vaja veel teha. kaugemale tõmmata? Ei ... Oot, aga NÜÜD see jublakas-kangike liigub küljele! OOO! VÕIT!!!) 
Ent kogu krdi aeg juhtuvad sellised asjad. 
Seda hüütakse eluks, eks ole. 
Ja see on nii krdi väsitav!
Kutsikate ja pisikeste (või veel mitte sulle väga hästi tuttavate) lastega on ses mõttes lihtsam, et sa oledki valmis igasugu jamadeks. Aga need teised, need lihtsalt elu juurde käivad probleemid on nii krdi kurnavad!
Nii et ikka veel pole Elvasse läinud ja viinud oma kudzuneiut ilusa Jorrdaniga kohtuma, Totorol on varsti uus jooksuaeg algamas ja oh-kus-ma-jään.

Vbla võtame hoopis kassi. 
Oleks ka lahe. 

Aaa, et miks siuke pealkiri? Vot seepärast ongi, et 
a) ma ei jaksa
b) sõin tumeni jõulukooki vist eelmisel? aastal ja see oli minu omast nii palju parem, et no milleks ma vaeva näen?
Teen piparkoogitainast, see tuleb mul hästi välja.

Esmaspäev, 30. november 2020

Oh, päris hea

Nii palju seda nördimust oligi =)
Kuivõrd me ei olnud veel paar ega midagi, loogiline, et väga ei murdnud - aga siiski on täiesti arulagedalt tore avastada, et mul on jumalast suva ja meel hea - hea tunne, et lahti sain veel enne, kui liiga palju investeeritud.

See laul, mida Pihel soovitas - krt, kui ma laen selle raha eest alla, äkki saan linkida ka? 
Sest nii tore. 
Kümnesse. 
Krt, vist ei saa.
Eks ma siis kuulan seda lugu niisama 34 korda järjest või midagi =P 2.40 ei tundu mulle liigmakstud ja aeg, kus neli senti odavam kohvikoor oli raudselt põhjus (ka) teise poodi minna, on ümber. 
Loodetavasti igaveseks. 

Mõtlesin veel järgi ja leidsin, et igasuguse soovi selle mehega veel asju ajada  kaotas tema sõnade ja tegude omavahel mitteklappimine.
Ilmselt kogu minu "tahan asju ajada ainult hästi tuttavate meestega, parem veel, sõpradega" taga on, et ma tahan TEADA, mida oodata.
Kes ütleb üht, kuid teostab teist, kusjuures ei tunnista dissonantsi, vähemalt mitte omal algatusel, ajab mul juhtme niimoodi kokku, et ei, ei. Never again

Noh, antud juhul ei vedanud - me pisike tutvus varem ilmselgelt ei olnud piisav, et ma teadnuks, mida oodata. 
Aga sain samas selgemaks, mille jaoks mu lapsesaamisind piisav pole, ja endavägistamine sai taas punkti. 
Ma ei taha. TÕESTI ei taha. Mees peab meeldima, et temaga last saada.

Pöördume tagasi mõtte juurde "adopteerimine". 
Sest on üks inimene, kelle peale võin sajaga kindel olla.
Mina ise. 

P.S. Kell pool kolm on nii pime, et panin tule põlema ja tõmbasin ruloo ette. 
IKKA VEEL suudan ära unustada, et nii see novembri lõpus-detsembris käibki.
Käib ilmselt jaanuaris samuti, aga kuidagi on lootus, et äkki siis on lumi maas ja valgem.
Mitte et see hetkel väga aitaks - aga vähemalt Totoro on rõõmus. Lumi on ta lemmik ju =) 
Mulle ka meeldib, aga minu jaoks see, mis praegu Keilat katab, on ikka lörts, märg ja sulab kohe ära. 

Laupäev, 28. november 2020

Deitimise teoreetiline külg

Olgu, mis on, aga paistab, et HTP 5, mille sain noorelt mehelt proovimiseks, toimib. Ma olen natuke morn ja tige, aga mitte ahastuses, miks inimesed on inimesed.
Ja see on juba võit.
Võta, mis on hea, jäta ülejäänu.
Aga - TIITAAA???!!!
Ma pean veel mõtlema. Sest noh - tita nimel olen paljuks valmis.

Lihtsalt et MINA ise saaks midagi erilist, head ja nunnut - MIDA ma õieti lootsin?! Elu PEAKS ju olema õpetanud?!
Ja ikka ma panen naeratades sõrmed sahtli vahele. "Äkki seekord ei lööda kinni?!"
Ei õpi. Ei õpigiiiiiii!

Lisaks ilmselgelt on mul dopamiininälg. Kui dopamiin üles läheb, on kõik, kogu elu, korraga parem.  Tekib selline üleüldine lootus, et eksistentsil on midagi mulle pakkuda, mida ma juba ei oleks paremal kujul kätte saanud.
Siis läheb läks dopamiin jälle alla. Sest noh. 
Tahtmine kadus.
Mida ma lootsin?! KUI nürilt taipamatu võib olla?!
Vastus: me räägime minust. Lisaannus dopamiini - ja mul on kohe tunne, et elu on elatav. Kontrast eelnevaga on nii krdi suur.
Miks ma elasin pideva armumise seisundis varem? Ilmselt keha taipas, et dopamiini vaja - noh, ja sedasi ju saab! Armume, eideke! Kogu aeg! Igas suunas!

Kusjuures tegelt, eksole, nagu käesolevast olukorrast märgata on, pole isegi armuda vaja. Lihtsalt suhtevariant ja kellelegi maailmakallis olla kah juba toimib.
Toimis.
Ma ei tea, mul hakkab ebameeldiv mõeldes, et see pole veel läbi - aga jätan endale veel veidi aega toibuda. Sest noh: TITAAAAA!!!!

Kahtlustan, et olen ikka veel suht viljakas. Kuigi mul olevat läbitav aint üks munajuha. Aga sellest piisab, onjo, ja arvestades, KUI hormoonitundlik olen, võin täie kindlusega öelda, et mu ovulatsioonid on olemas ja tugevad. Lihtsalt isast on vaja ja no - nii kena kui ma ka olen, mul samas hakkab otseselt vastik, kui vaevu tuttavana kohe sooliste teemadega peale lennatakse.
Ega mul antud deidi käigus musitamisega ka päris ok olnud.
Aga ma muidugi väljendusin "väga nagu ei taha enam"-pehmelt, sest ... sest ... sest mul läheb aega, et aru saada, mida mina tahan või ei taha, samas kui teise inimese soovid on selged, ma tulen automaatselt vastu. 
Kurat.
Minu puhul ei ole isegi consenti ootamine see, mida vaja.
Mulle peaks selle küsimuse tõenäolisest kerkimisest paar päeva ette teatama, siis saaksin seedida ja kaalutletult vastata. Aga vajadus KOHE reageerida kipub kaasa tooma: "Jah, ok, ole minuga rahul, ole minu üle rõõmus, teeme seda, mis sina tahad, sest mina tahan mitte vastuollu minna!"
Jah, mu automaatne reaktsioon on mitte vastuollu minna. Seetõttu olengi alati jube rahul endaga, kui suudan vastu hakata, mitte kõrvad lontis, alistuda. 
Kui inimene mulle meeldib, mul on temaga vastuollu minna kordades raskem.
Seda veel õpin. 
Vbla edukalt: ma vähemalt NÜÜD deidijärgselt saan juba aru, mida tahan, mida mitte. Et suudlemine tõesti ei olnud teema.
Varem ei olnud omaenda tahtmistest aru saamine päevade küsimus, vaid see juhtus AASTATEGA.
Et ma TÕESTI ei tahtnud, selgus mulle endalegi mitte lihtsalt mitu aastat, vaid vbla näiteks 6 aastat hiljem. Enne ikka kuidagi kahtlesin, et äkki ikka natuke tahtsin ... mitte et olin nõus, et see tehtud saaks. Just turn me over and let's get this over with.

Nagu laulusalm ütleb

Neljapäev, 26. november 2020

Lühike deidiaruanne

Nojah.

Millega ta mu õnge võttis: "Tibulane! Sul on kudzu ja lapsed ja ma saan aru, et su pea töötab kogu aeg. Aga mina hoolitsen SINU eest, poputan SIND, minu eest ei ole vaja midagi teha!"
Ja siis on meil ESIMENE deit, mille käigus mina ostan talle pileti Keilasse sularaha eest, mida tal pole ("mis mõttes bussis ei saagi kaardiga maksta?"), annan sularaha, et ta siit minema saaks ja tagatipuks pakun ka öömaja, sest bussid Tartusse oleksid juba läinud, kui ta Tallinnasse jõudnuks ja no inimest ööseks õue jätta ei luba minu südametunnistus. 

Õnneks on meil kolmas voodi.

Ütleme: ma ei ole väga õnnelik.
See on minu needus - I came prepared
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et teised inimesed võivad olla nii unprepared ja lisaks süütult arvata, et nii ongi ok.


Aga ma siiski veel kõhklen natu, enne kui ta täiesti kõrvale heidan - kui keegi on innukalt valmis mulle last tegema (rääkisime sellest juba) ja pole päriselt vastik, ma vähemalt mõtlen asja üle. 

... kuigi olen ikkagi nördinud. Mis mõttes inimesed on inimesed ja EI MÕTLE?!

+ ma ei salli üldse valetamist ja isegi kui vale on TÄIESTI süütu (rääkida anekdoot võtmes "Minu tuttavaga juhtus"), mind meeletult häirib. 

ViuviuviuVIU.

Aga äkki läheb hästi ka?
Kunagi pole läinud.
Alati ainult töö ja töö
ja siis vahel ka resultaat.

Aga ikka ma, lollakas, loodan,
ikka ma, lollakas, proovin,
ja alati selgub: nii on veel raskem -
elu on okastraat. 

Pühapäev, 22. november 2020

Miski ootab - olgu või Valhalla

Elu on kuidagi parem.
Virtuaalne hellitamine ja kinnitamine, et olen armas, olen imehea, nunnu jne ikka aitab. 
Mul on sellisest nunnutamisest eluaegne puudus old. 
Aga et mul ka imekombel raha on (loe: ootamatult tagasi tulnud poja reisiraha ja sama vähe oodatud emapoolne sünnipäevakink, et enne uut sünnipäeva ikka kink tehtud saaks) aitab samuti.
Ning et korter on SOE!!!! 
Uus korter saab täiega andeks selle, et on vanast mingi 12 ruutmeetrit pisem või nii, sest siin on SOE. Tuttavate kurtmine, et kui pole just suvi, on kogu aeg külm, tundus mulle tobe. Aga nüüd, kui on pidevalt soe, soe, soe, on elu kuidagi elamisväärsem tõesti. 

Soe emotsionaalselt, soe füüsiliselt - päris lahe.
Siuke november.
SOE.
Hämmastav. 

Kuidagi hea ja meeldivalt pöörane tunne. Koroonakriis? Misasja? Ei, kannan maski küll ja mu poeg oli just distantsõppel (koos karantiinis püsimise viimase päevaga selgus, et nii K. kui mu tütre covid-testid olid negatiivsed, aga ikkagi hea, et ta kodus oli, taale meeldib ju), kuid eriti muud ma ei näe, et muutunud oleks.
Ainult väike annus, nii umbes 0,4 grammi muret, kas me ikka saame aasta lõpus Haapsallu spaasse. 
Aga see on ka VÄIKE mure, sest kui ei saa, no eks nad maksavad meile raha tagasi ja muud midagi. Pank saab 16+16 senti rikkamaks. 

Aga jah - PÖÖRANE tunne. 
Selline, mida mäletan ajast EnneRongi. Pikast ajast EnneRongi. 
Ajast, kui veel lootsin.
Ajast, kui veel midagi ootasin.
Miski ju peab vapustama, elu ju peab muutuma?! 
Selline "ei tea, mis saab, aga sitaks põnev on teada saada!" + draama + hullus ja kõik tundub natuke eredam, kui muidu - ainult et nüüd juba tean, et saab teistmoodi samuti.
Et elu võibki olla rahulik:

Mitte et selline elu mulle meeldiks.
Rahulik elu on ainult aeglaselt suremine, raske, valus ja iga liigutus nõuab pingutust. Eredus on see, mis kutsub, erutab, laseb ajal mööduda, ilma et iga tund haiget teeks ja viimane viimaks tapaks. 


Neljapäev, 19. november 2020

Tibulane

Teate, seitse minutit tagasi rõõmustasin jubedalt. Neli tiiru maailma ümber ja veel veidi. 
Miks? Sest kümme aastat noorem mees ütles mulle "tibulane" ja siis küsis üle, et kas võib mind sedasi kutsuda?
Ja mina olin: "Issapojapüharistikene, JAAAA!!! Ometi kord saan ka mina olla väike ja nunnu ja abistatud ja mõnikord isegi natuke rumal - sa täiesti vabal tahtel pakud seda?! JAAAAA!!!"
Ma olen nii väsinud olemast kogu aeg see kõige tugevam ja targem, see, kes teiste eest hoolt kannab. 

Ise isegi ei tunne enam seda koormat - ainult siis meenub, kui see korraga mu õlgadelt ära võetakse. Ma ei pea. Ma PÄRISELT ei pea. Keegi teine hoolitseb selle eest.
Issandjaemakemaaa!!! aaa!!!!! AAA!

Päris abielluma veel valmis ei oleks, aga väga hea algus on tehtud. 
Ei, K. on jätkuvalt maailmailus mees! Lihtsalt rõõmustasin sellise helluse peale nagu lumekuningas praegalt. 

Päev seni oli ... ei ole isegi aus öelda "sitt". Midagi eriti halba ei olnud. Lihtsalt palju tavalisi igapäevaseid sitastiminemisi stiilis "unustasin maski koju, kui poodi läksin", "taaraautomaat ei tahtnud ühte tüüpi pudeleid üldse", "koer tremuleeris", "poeg ei olnud rahul ei talle ostetud pükste ega kummikommidega", "sain pahandada tädilt, kes oli võtme koju unustanud ja valas oma nördimuse välja kohe, kui olin ta välisuksest sisse lasknud ja mina olin seal parajasti" jne jne jne. 
Palju väikesi sittasid asju, mis kõik koos andsid "halva tundega päeva". 
Kuni öeldi "tibulane".
Ma nüüd õitsen veidi =) 
Kummikommid söödi ka ära ("halb järelmaitse oli ainult neil rohelistel, mis radioaktiivsed välja nägid") ning poest ostsin odavaid viimase-tunni-saiakesi, mida seekord oli palju, vali, mida soovid.
Nii et noh.
Päev vbla polnud ikka üleni paha =P

Pükste säärekummid panin venitusse, koristasime koos (tema tegi enamiku, aga mina ka üht-teist) poja toa põranda ära (tolmuimeja + lapp), leppisin noore mehega kolmapäevaks teise linna kohtumise kokku, tegin hea tomatisalati ja noh - neljapäev tegelt ongi mu lemmikpäev nädalas ju!

Esmaspäev, 16. november 2020

Väike ateistlik kõrvalepõige

Mõtlesin välja, miks ma ei usu kõikehaaravat kõikesuutvat kõiketeadvat jumalat. 
Esiteks selle pärast, et kui miski on KÕIK (reservatsioonideta), on ta sama, kui mitte midagi. Ehk pole vahet kuidas kõike-kõike-kõike nimetada: jumal, kõiksus, maailmaruum, mingi asi mis ulatub igale poole igasse aega - see on lihtsalt nimi. Kui miski (nt jumal) on kõik ja pole midagi, mis EI ole jumal. siis jumalat ei ole. 
Sest "jumal" on siis aint nimetus.

Kui aga natuke kitsendada, kui üritada kuidagi endale mingit kristlikku jumalat võimaldada, tuleb paratamatult ette, et ta pööraks nagu inimesele suuremat tähelepanu kui bakterile - ja seal hakkab minu sisemus takka üles lööma ja röökima. 
Ma ei saa aru sellest, et me oleme kellegi meelest kuidagi näiteks viirustest olemuslikult erinevad. Kivist, olgu. Mul on küll raske (me kõik oleme ju aine, mis liigub ühest olekust teise?), aga suudan elusa looduse ja elutu looduse vahele piiri vedada. Aga elusa looduse SISSE ka veel? 
Maisaa, maisuuda. See on kõik ju sama asi, erinevused pisisisisitillukesed!

Maisaa, maisuuda, maivõi.
Ma LIHTSALT ei usu, et inimene oleks kuidagi väga teistsugune kui näiteks sõnajalg. Ja seega ei saa ma uskuda ühtegi jumalat, kes näib seda uskuvat. Kammaan, kui loll saab üks jumal olla ja samas jumal ka veel olla?!?!?!

Ehk: selleks, et uskuda kristlikku jumalat, peab uskuma inimese erilisust ja seda ma ei suuda.
Nii et nulliring.
Budism tundub mulle vastuvõetavam, aga kui asi läheb üldisest uskumisest konkreetse religiooni peale, hakkan ma jälle takka üles lööma ja pruuskama. Miks peaks lihasöömine olema halvem kui nt nisuseemnete? Miks peaks konkreetne (ütleme: kitse-) tapja tegema rohkem halba, kui mittetapja? 
Maisaa, maisaa, maisuuda. 

Lihtsalt NII VALE.

Minu silmis HALB on sundida kedagi elama halba elu.
MITTE tema tapmine - elu ja surm = looduse ringkäik, sellega on kõik korras.

Ei, jumala eest (pun intended), ma ei räägi üldse koroonast ja maskidest!!! ÜLDSE. Kui kellegi arust on maski kandmine jube asi ja teeb ta elu halvaks, on ta seni elanud nii absurdselt kerget elu, et on sellest lolliks jäänud ja ellujäämiseks tasubki juurde õppida.
Dohh.

Muidu: mu igemed sügelevad. Vahin armukadedalt kõigi teiste "oh, ma siin kirjutasin uue raamatu, ilmus just" pingutuseta avaldamisi, kultuurisündmusi, kuhu mind ei kutsuta, ja sain tagasi enamuse poja Inglismaa-reisiks (mis jäi ära) makstust. 
Mõtlesin selle üle - ja panin aasta lõpuks endale ja lastele paariks ööks Haapsallu spaatoad kinni. 
Haapsalu on mu lemmiklinn Eestis ja me oleme väikest puhkust väärt.
Isegi kui peame sinnasõiduks ühistransporti kasutama!

Reede, 13. november 2020

Ostuhullu päevaraamat

Hullusin ja ostsin K-le jõulukingiks riideid, nagu ta oleks mu laps, kes rõivasteta.
Tegelikele lastele ostsin paar-kolm aastat tagasi nii palju, et see vajadus on nüüd üle. Kuigi näiteks Poeglaps ei mahu mingi valemiga toonastesse rõivastesse. Aga no olen teda jooksvalt üha suurematesse rõivastanud ja kõike on.
Kuigi ta ise kannab, sest TAHAB, ikka veel ühte pusa, mis 3 aastat tagasi ostetud ja selgelt napp.
Tütarlaps on üsna samas mõõdus ikka veel ja tal on riideid hirmus palju. Mõned asjad, mis talle tellisin, olid täiesti mittekantavad, sest ega hiinlased ikka taipa, et naine VÕIBKI 180 cm pikk olla - aga enamik väga head.
Mu ema ja õde on mõlemad kõvasti alla võtnud ja ma olen natuke segaduses, mida ja mis suuruses neil vaja võiks olla. Aga ka nende pihta elasin end välja mõõdukalt - üks ese kummalegi, õe puhul ka hoolikalt konsulteeritud.
Õemees ja ema mees saavad ... aa! Ei tohi ju öelda, äkki keegi loeb!

... ja siis on K. 
Saate aru, nii ilus mees.
(Ega ma niisama teda tahtnud ja olnud löödud, kui tema mind ei tahtnud. Ta nägu on nagu elevandiluust välja nikerdatud, nii puhtad jooned, nii ilmekas, nii kaunis! Ja keha nagu sitkel poisil.)

Esiteks on ta veendunud, et tema küll ilus ei ole. Liiga lühike kasv ja liiga vähe juukseid, liiga palju kehakarvu. Teiseks kannab ainult ja eranditult riideid, mis "mugavad". 
Et oleks selge -  mul ei ole mugavate riiete vastu mitte midagi. Mugavus on riietuse juures täiega oluline kriteerium.
Lihtsalt maailmas on väga palju rõivaid, mis on mugavad JA samas edevad vaadata. Aga millegipärast ("ma ei ole ju ilus") ta neid ei oma ega kanna.
Nii et konsulteerisin temaga (mis värvid meeldivad? mida selga ei paneks? kas pullover on teema või sobivad ainult eest lahti käivad jakid-dressikad-cardiganid?) ja nüüd tellisin end ... no mitte päris vaeseks.
Kuid oli päriselt hetk, kus vaatasin: "Oo, ilus särk! 5% spandex, 95% puuvill, normaalne materjal ... Tegelt on mul ju K-le juba rohkem jõulukingitusi kui kellelegi teisele ... AGA see on ilus! Tal ei ole ilusaid särke! Läheb."

Lisaks lugesin seda artiklit ja otsustasin, et mul on vaja võitoosi. Või hoidmine tema oma paberi peal aknalaual ei ole ikka päris teema.
JA lõhkusin ära Poeglapse klaasist joogipudeli, nii et roostevabast terasest pudel talle on täiesti mõttekas valik.
"Sõbralt sõbrale" poes oli umbes kõiki nõusid peale võitooside ja joogipudelite. 
Aliexpress niisiis. Ost-ost-ost ... 

Teistele ka vahel netist ostjatele: te bonusway linki ei vaja v? Kui selle lingi kaudu regate ja oma esimese euro sealt kontole saate, saan mina 4. 
Phmt on see nagu lisaallahindlus. Ma ei suuda isegi mõelda, et raha teenimisviis - et kuluta, siis saad?  Mäh?! WTF??? Aga see ON lisaallahindlus. Väike küll, aga visa ja sinult ei taha muud, kui et avaksid lehe ja läheksid selle kaudu netist ostma. Mitte otse.
Kasutage keegi, kui soovite. 

Homme lähen Keila Raamatupäevale kirjanikutama. Maskiga muidugi - aga lähen.
Võibolla saan kaks lugejat sellega isegi ja olen enda silmis jälle rohkem kirjanik ja vähem "pühendunud netiostleja".

Kolmapäev, 11. november 2020

Hah, mul on ikka palju õigus olnud

Arvan, et tean, kust see emotsionaalne kukkumine iga kord, kui olen midagi head teinud.
S.t. enda meelest head. Raamatud on siuke ... lahe kõrvalsaadus, aga ma ei mõtle neist kui millestki, mis maailma muudaks.
Head teod on ikka kuskil eraelus.
Kui nüüd aus olla, siis omast arust ma vähemalt püüdsin rongi allagi minnes maailma paremaks teha. Rämpsu maailmast eemaldada. Ja nüüd selle Väga Väga Naine Sekkus Koduvägivalda!ga samuti. 
Ma tegin päriselt nii hästi kui suutsin, andsin nii palju kui oli anda - ja MIS MÕTTES INIMESTELE IKKA EI PIISA?!?! Ei SAAAAGI armastust ära teenida?! POLEGI võimalik, kes armastatavad, armastavad nagunii, kes ei armasta, need leiavad ikka, et valesti ja vigaselt ja ole parem - ja mina olen ikkagi, kõigest oma aastatepikkusest endaveenmisest hoolimata, täiega hämmingus ja haavunud.
Ma ju tegin hästi? Mis mõttes ei armastata???

Usk, et armastust saab (ja tuleb) ära teenida, on ikka tohutult võimas mus. 
Aga muidugi ei saa. 
Huvitav, millal ma selle tarkuse omandan? Kas omandan kunagi?

Mingi tädi, kui komberdasin esimest korda väljas oma väljaväänatud jalaga, koer muidugi kaasas, ütles: "No mina kardan koeri! Sellisel koeral peab suukorv olema!" ning minu "Oot, misasja?" peale lisas: "MUIDUGI MÕISTA!!!" ja traavis minema.
Mina olin: "Aaaaah! IKKA ei ole hästi?! MIKS inimesed inimesed on???" ja mõtlesin ka, et ... et ma ei suudagi vist teistmoodi. 
Ei oska teistmoodi.
Ikka elab sees usk, et kui ainult PIISAVALT hea oleksin, KÕIK armastaksid - isegi juhmakad tädid, isegi ebapärlikarp. (Temast sain ka trauma seepärast, et omast arust kirjutasin sellest, kuidas ma hea olen, aga tema võttis kui: "Ahhaa, mina olen siis halb tema meelest!" ja ründas. Miks siis nii? Ma olin ju HEA???) 
Kusjuures oleks siis nii, et mulle endale samas kõik inimesed meeldiksid ja tahaksin neile meeldida - ei, nende seas, keda tunnen, on lademes selliseid, kes mulle vastumeelt. Aga inimeste osas, keda ma ei tunne, on absoluutselt mittediskrimineeriv "nad on ilusad ja head" eelarvamus ja valus iga kord, kui selgub, et ei.
Ei ole nii.
Inimesed on lollakad.
See on ainus kehtiv tõde.

Üldse: mu PR endale-õpetused on jube pädevad.
Saada persse!
Pole sinu probleem, väga väga naine!
Inimesed ei reageeri sulle, lähtuvalt sellest, kes SINA oled. Nad reageerivad, lähtuvalt sellest, kes NEMAD on.
Ja eriti muidugi: "Tee ainult seda, mis tahad!"

Ma muidugi TAHTSIN sekkuda, mul oleks muidu vastik olnud enda peale mõelda - ent kas see päästis mind soovi käest, et kõik mind kiidaks ja tunnustavalt õlale patsutaks? Sittagi. 
Kuigi - kui saabus mittepatsutamine (eieiei, ma ju märkasin ka patsutusi ja nad tegid mulle siirast teesklematut rõõmu!!! Lihtsalt, noh - neid ei tulnud KÕIGILT!), oli omaette mõtlemisest:"Krt, ma TEGIN vingelt, kuigi nad seda ei näe või ei tunnista!" ikka abi küll.
Ma tegin, mis MINA tahtsin. Kõige tähtsam asi. Kõige lahedam asi. Kuidas hulk inimesi aru ei saa, et JUST SEE ongi tähtis????
Mul on siiamaani meeles tasakaalukunstniku (olgu tal hea surnud olla, rahu ja mitte-midagi-ei-pea) "sellega võib ju kõiki sigadusi põhjendada". Aga nagu ... maitea. Mul ei ole sigaduslikke soove. Ei, ka mitte see, et tahan last. Ei, ka mitte see, et tahan teist koera.
Mul ei ole sigaduslikke tahtmisi - vähemalt mu enda hinnangul küll mitte.

Ainult ülemäära üllad vahel. 

Pühapäev, 8. november 2020

Vigin

Mitte. Midagi. Ei. Jaksa.
Muidugi teen. 
Kui aga otseselt vastik pole, teen. 

Kuigi ei jaksa. 

Igast ootamatused tükivad ka veel vahele. Niigi ei jaksa midagi, aga muidugi on vaja ka päevakest 37.5 palaviku ja kurguvalu ning nohuga, et saaks ikka mõelda, et TEGELIKULT peaks testima minema. 
Aga kuna tänaseks on palavik üle ja kurguvalu samuti, otsustasin, et pole koroona. Kuradile. MA EI JAKSA!

Magan --- vihkan maailmas kõike, ilmselt väsinud --- magan --- vihkan maailmas kõike, ilmselt väsinud jne. 
Ma lihtsalt ei saa aru, mida annab inimesele minu vastu nõme olemine. Et kui ta ajab lollust klaviatuurilt minu kommentaarikasti ja ma märgin, et see on lollus, on vaja veel suuremat lollust ("mis teha, kui inimene tahab aint ohver olla, elu küll üritab õpetada ja nõu anda") kirjutada? Mida see ANNAB talle? 
Mul on päevadeks tuju paha. Mis siis, et kustutasin. 
"Nii inimesed siis mõtlevadki," elab mu sees tunne. "Inimesed on jubedad halvad olendid, kes ei mõista mind üldse ... ok, tema ei ole, ta on nunnu. Ja tema ei ole ja tema ja tema ja nemad ja ... Ok, aga osad inimesed ikkagi!"
Miks? Miks? MIDA see annab? 

Mina ei loe kohtades ja inimesi, kes mu tuju halvaks teevad. Saati veel nii halvaks, et tahaks õiendada (kuigi enamasti ei tahagi. Mul tuleb: "Mida ma hakkan?! Me ei ole eriarvamusel pisikestes asjades, see on kõikehõlmav, ta pole minu inimene ÜLDSE"). (Kui mina midagi seletan, on see kompliment: ma arvan, et see inimene saab aru.)
Miks kõik ei ole nagu mina, nutt ja hala?!!!

Miks, MIKS???

Aga no ma olen jalust vigane ja viirushaige ja kolinud ja kogu organism võtab end lakkamatult kohutavalt kokku, et lihtsalt ellu jääda. Annan endale ülimõru meeleolu andeks. 
Et midagi nunnut ka oleks siis lo! ja behold! fotod Totorost teki sees!

Nägin unes, et Totoro oli krokodill. Muidu nägi välja nagu Totoro ikka (ma isegi leidsin unenäos mingid paklas kohad ta karvast, sinna oli vist kodujuustu läinud), aga oli pikk ja madal. Hästi pikk ja hästi madal. 

Arutasin enda sees ja küsisin ka talt (nagu ma ikka Totoroga räägin), et kas ta tahaks, et ostaksin talle vanni? Nii pikka malmvanni ma ei jaksaks, aga plekist või plastist kolmemeetrise vanni ju ikka leiab ja siis ta saaks seal magada ja hommikuti kõik märjaks pritsida? Ah, mh?

Reaalsuses ei ole tal väga tore, kui ma oma väljaväänatud jalaga teda eritamistuurile viies ainult ümber kvartali koperdan ja üldse ei jookse. Ma ju näen, kuidas ta täiesti pöördesse läheb, kui jõe äärde läheme (hästi aeglaselt) ja ta seal rihmast lahti lasen. Kere tahab liikuda!
Et Poeglaps võiks ...? 
Ma olen paar korda teda veennud koera vähemalt poodi kaasa võtma, aga ta keeldub. 
Käib samamoodi ümber kvartali nagu mina, ainult veidi kiiremal sammul.

Ma ka ei jaksa!

Neljapäev, 5. november 2020

Osad inimesed on jälle ebameeldivad

Kataloogist sai tellida sellised
Paki tõi mulle ära mees (ja ta ise ütles, et ta on "papp" ja manitses mind mitte "kurat" ütlema), kes korraldab Keila Raamatupäeva, kus osalen.
Aga seal sees oli ainult kaks toodet, mis ma tellisin ja sealjuures mitte Aliexpressist, vaid otse.
Ja kuigi särk on täitsa tore, olen šokeeritud KUI tünga ma sain kõrvarõngastega. Nagu WTF!!!!! 

Pöördun tagasi Hiinast vaid Aliexpressi kaudu tellimise juurde. Seal paistab ikka mingi kontroll peal olema, et täielik jama ei toimuks. Sest noh - kutsika teemal ma veel viitsisin politseiga jantida, ent kui ma olen kahju saanud umbes 4 eurot, tundub see kuidagi ... liigne koormus. 

Pealegi on mul politseiga jantimist nagunii.

Alustame sellest, et eile lugesin esimest korda oma EMO-st saadud paberit ja seal on kirjas, et ma sain peksa.
Nagu. 
See küll sangarlikult ei kõla!
Kõlab lausa armetult! Kõlab, nagu oleksin mingi hale ja samas ka hädisust ja ohverolekut kiirgav isik, kes sattus kokku tugevamaga.
Jah, adun, et dissisin praegu ka kõiki teisi, kes "peksa saanud".
Leian, et see peksasaamine on lihtsalt nõme viis sõnastada füüsilise vägivalla ohvriks olemist. Sõnastatagu paremini!
Aga olgu, sõnastus sõnastuseks. 


Igatahes olen nüüd politseis käinud, ütlused andnud, pildi järgi mees tuvastatud ja tundub, et tal tuleb probleeme. 
Jai.

Paras.

Pole vaja sedasi jõhker olla.
Politseis oli muidu väga uimane olla, uni tuli kogu aeg peale, kui seda Juba Vana ja Möödas Asja kirjeldasin.
Meest pildilt ära tunda oli tore. Ma tundsin kohe ja kõhklematult ning tegin mõttes risti "nad teavad juba, kes see on" juurde.
Käigu tähthetk oli, kui politsenikule (ta pildistas üles) oma reiesinikat näitasin ja ta "Oooh!" tegi.
See on päris suur, aga tore, et keegi teine ka sellest tugeva mulje sai. Poeg ütles ka: "See on suur!", kui talle näitasin, aga K isegi ei märganud, kuigi litutasin spetsiaalselt lühikeste pükstega ringi, kui ta siin oli.

Olen nüüd muidugi väsinud ja lähen magama.

Teisipäev, 3. november 2020

Kurat

Sõnastasin endale eile õhtul voodis, (taas), et mida ma tahan, mida ma küsi(si)n: ma tahan meeldida inimestele sellena, kes ma olen. Ma ei taha olla teistsugune, et inimestele meeldida. Ma tahan, et inimesed vaataksid olemasolevat mind ja oleks: "Oo, mm, jaa, ta on tore!" (Või "kaunis" või "tark" või "vapper" vms.)
Ja loeksid mu raamatuid ja poleks: "Võiks olla rohkem lahti seletatud ja mismõttes mehed on naiste silmis sihukesed ja üldse, see lugu võiks juhtuda Mägi-Karabahhias üldse!", vaid: "Nii ehe!" ning vajadusel ka: "Kuigi ma täpselt ei saanud X-i käitumisloogikast aru ikkagi."

Aga inimesed tulevad ja on: "Ole selline, see oleks hästi!" ning mul on meeletu ilmajäetuse tunne. Krt, ma annan oma parima kogu aeg, igal päeval ja ööl ja ei. Pole hea. Ole teistsugune!
(Enamasti tähendab see: "Ole enda silmis nõmedam, aga minu silmis parem, see oleks hea!") Ole VEEL teistsugune! Mhmh, TEISTMOODI!

Jaa, sulle ma meeldin =) Sa oled tark ka =)

Aga kõik need "tal on ikka vajaka" ajavad mulle ahastuse peale, sest miks inimesed sellised on??? Miks kõik inimesed ei ole nagu mina, mina olen ju ometi nii lahe?!
Meil võiksid olla ühesugused väärtushinnangud. Ok, nii palju on ok erineda, et üks eelistab heeringat kalkunile ja viies sööks üldse aina jäätist, aga suurtes asjadest oleme ju ometi ühte meelt? Et vaprus on suurim voorus ja et igaüks tehku midagi selleks, et maailm oleks parem paik, sest me elame ju kõik maailmas ja kokkuvõttes on sedasi igaühel parem?

Ja siis ei ole nii. Nagu üldse. 
Mulle ajab see ikka ahastuse peale. Miks inimesed on inimesed, nutt ja hala!

Õnneks MÕNED inimesed on nagu mina.
Kõige ilusam, targem ja PAREM naine, keda ma tean, kirjutas mulle messengeris, et kangelastele antakse preemiat, mida mina tahaksin? Ja kui vastasin, et Vaga Mama ananassi-mango smuutit, aga Vaga Mama on KAUGEL, vähemalt 600 meetrit, lasi mul terve lõunasöögi ja õhtusöögi jagu asju veel tellida ja tõi ise need autoga mulle koju.
Sest ma ei tohi nädal aega kõndida. (EMO arsti nõue.) 

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et ta on ilus (ei näita pilti, sest tegelt ta nii palju minu oma ikkagi pole, et võiksin tema isiklikke nägusid ja nimesid siin jagada =P), tark (olen mitmel korral kuulnud teda inimestega millestki suurest ja tähtsast rääkimas, vaidlemaski, ja ta on nii argumenteeritud, rahulik ja süstemaatiline, et lust jälgida!) ja headuses pole talle mu meelest üldse vastast. 

Ta on toonud pimeda tüdruku larbile kaasa, sest tol võiks ju ometi tore olla, võiks proovida - ja siis ise tema vanemat õde mänginud, et saaks vajadusel mängusiseselt sekkuda, kui tol tore ei ole või vaja kaitsta vms. Ta töötab igapäevaselt puuetega inimestega ning peab ajuti "kaasamise ja arvestamise ja kõik on INIMESED" teemal fb-loenguid. Ta sai kunstliku viljastamise abil lapse ja on koosellunud oma naisega ja phmt on tal endalgi piisavalt kõikvõimalikke "olen vähemus, mul on raske"'-asju, aga ta kaitseb muudkui teisi. Ja see kõik kokku on niiiiiiiiiiiiii awwww, et kuigi ma tunnen SITAKS paljusid lahedaid naisi, ma isegi ei kõhkle ütlemast, et tema on lahedaim.

Kas ma mainisin, et ta on ilus? Krt, ilu on ikka üks kahtlane asi - kõik väärtused võivad inimesel olla, aga kui teda pole meeldiv vaadata, on ikkagi tunne, et mäh.

Tõsi, mu silme jaoks on "ilu" täiega variatiivne ja Bianca Mikovitš (pildil) nt täiesti ilus. Millised kulmud!
Aga jah - kui ilu on puudu, on midagi ikka ... puudu.

Ajan juba mitu tundi Poeglast Selverisse mulle saadet pakki ära tooma. Ise ei saa minna, sest ma ei tohi ju kõndida. Aga ta lubab muudkui "varsti" minna, aga kogu aeg tuleb midagi muud ette. Olen oodates võtnud tolmuimejaga kaks ruumi, pesnud köögi põranda, teinud praetud peekoniga härjasilmi ja kirjutanud selle postituse. 
Ja ikka ta ei lähe! Oeh.

Aga maiavalda postitust enne, kui ta ära on käinud, sest mind tegelt täiega huvitab, mis seal pakis on ja siis ütlen teile ka.

Oh, vau. Ma KARJUSIN ta peale. Seda pole juhtunud ... kaua. 
"Sa oled täna kodus, et mind aidata, ja sa ei aita ÜLDSE!"
Ta oli täna kodus, et mind aidata, muidu. Sest kui sul on koer ja samas ei tohi kõndida, on sul probleem. Igasugused muud teemad (poest oleks süüa vaja - eriti koerale - ja paki võiks ka ära tuua) on sellised - väiksemad. 
Ja siis ta istub ja mängib ja minu: "Aga sa ÜTLESID, et mängid ühe mängu, siis lähed!" peale vastab kuivalt: "Ei öelnud."

Urr.

Kusjuures tegelt ta ei öelnud tõesti. Ta ütles: "Ma mängin Phatamorgana (või midagi sellist) ära, siis lähen," aga ta tegelikult tõesti ei öelnud, et ÜHE Phatamorgana (või midagi sinnakanti). Lihtsalt mina interpreteerisin sedasi. 

Kurat, isegi mu poeg ...

Käis Selveris ära, kaotas ära uksekoodi (ei mingit pakki), ei leidnud üles, kus müüakse maapähklivõid JA väitis, et koerale polnud mingit liha ja tõi selle asemel paki viinereid.
Kurat küll! 
Hea vähemalt, et mul on veel alles Laheda Naise poolt mulle transporditud nuudleid ja küüslaugukala. Õhtusööki ei pea tegema, piisab soojendamisest.

Aga nagu ... inimesed on ainult inimesed ja kui tahta asju sedasi juhtuvat, nagu mina neid näha tahan, pean ikka ise tegema või taluma seda, et ei tule, nagu ootan.
Isegi kui ma rongi all käin või muidu kangelastegusid teen.
Kurat.

Pühapäev, 1. november 2020

Kiitke nüüd ometi ja ohjeldamatult

Varem või hiljem pidi see juhtuma.
Sest kartmatutega lihtsalt on nii, et teatud olukordades ei ole valikut. 
Postitan praegu siia, sest mul on valus ja ei saa magada, aga ega mul täpsemat kirjeldust juhtunust ole, kui see, mis fb-sse panin.

mitmekorruselise paneelmaja all välisukse kõrval
Ma küsisin: "Mis siin toimub.
Mees ütles: Eto nje svoi prolem!
Mina: eto moi problem!
siis me natuke aega korrutasime üksteisele sama, tema vahepeal põlvitavale naisele, kes end tasakesi püsti ajas, et idi damoi, ja tundus, et ta ise kavatseb samma kohta damoi minna. Ja ma panin talle käe tagasihoidvalt tagiõlale, kui ta mu poole seljaga oli. Mitte lüües, aga no mina läksin esimesena füüsiliseks.
Seepeale ta kägistas mind, algul natuke ja murelikult Totoro poole piiludes, aga koer oli lihtsalt segaduses. Mees lasi mu lahti, ütles et eto nje svoi problem!, mina, lolllilt kartmatu: Eto moi problem!!! ja siis kägistas ta mind suht korralikult. Ma üritasin vastu ka kägistada, aga see oli rohkem naljakas vist.
Ja kui ta mu lahti lasi ja ma õhku ahmisin, tõukas mu eestrepist (me olime trepikojas all otse välisukse kõrval) alla. Treppi oli kõva kaks astet, aga ma kukkusin kuidagi halvasti.
Millal ta vahepeal mulle oma õllepurgisisu peale läigatas, ma ei mäleta täpselt, aga lõpus viskas igatahes kokkukägardatud õllepurgi mu kõrvale maha, ütles midagi "sabaka" kohta, millest ma õnneks aru ei saanud, ja kadus naise järel majja.
Ma olin natuke aega maja ees külili ja üritasin jalga koostöövalmiks saada. Siis tõusin püsti, lonkasin koju, helistasin politseisse (sest egas ma ometi öösel koeraga välja minnes telefoni kaasa võtnud 😛) ja nüüd olen endalt ka õlleläbu maha pesnud, riided pesumasinasse pannud ja tunnen, et olen loll, aga vähemalt ei lase sekkumatult teistele liiga teha!

Intsidendi ajal ei olnud eriti valus. Lihtsalt õhk sai otsa, kui kägistati, ja jalg ei töötanud, kui trepi ees külili lamasin.
Hirmu ka ei olnud. Korrakski mitte. Oli pigem uudishimu, et mis nüüd edasi saab. Mis ta teeb. 

Nüüd on valus. Vasakule jalale vormub sinikas (ma ju tunnen, mis siis, et ei näe!)  Kaelale vormuvad mitmed sinikad. Ja parem jalg ei ole ÜLDSE koostöövalmis. Ta mõnes asendis ei valuta, aga enamikus siiski, talle pole võimalik toetuda ja kuna ma ei saa ka ühel jalal hüpata, kohe ümber kukkumata (sest ajupõrutuse järelmid), pidin leiutama veidra ühel jalal kand-ja-varvas, sokk on libe - edasilohisemise, et kempsus käia.
Jah, ja mu jalad valutavad ikka veel niisamagi. 
Valuvaigistav masin jne.

Aga olen enda üle maru uhke. Mõnesid asju lihtsalt peab tegema, sest muidu pole sa inimene, vaid lihtsalt mingi kerge rämps!

Laupäev, 31. oktoober 2020

Veel uudsusi ja vanade mõtete sõnastusi

Kuna uus koht, enamuses uus mööbel ja kõikõik on uus oktoobrikuus, ostsin ka uued (kasutatud) kott-toolid ja kavatsen osta uue (kasutatud) pisikese sinise vaiba, et Totorol oleks pehmem küljealune.
Viimase osas pole mailile veel vastust.

Lisaks on jalad lihtsalt hullumas. Nüüd peab masinat juba iga päev kasutama, muidu ei saa magada. Konkreetselt.

Lähen kell üks öösel voodisse ja kell kaks tõusen lootusetult üles ja panen masina külge.
Ja kui pärast seda kell 9 hommikul kempsus käin, ei jää jälle uuesti magama. Masin külge ja päev algab.
Kuramus.
Nõõ-mee.
Aga siiski mitte midagi hullu. Selle valuga võib täiesti leppida, pole nagu peavalu. Krigiseb taustal, kuid ei valda mind üleni.
Ainult uneaega jääb väheks ja - üllatus - ma olen kogu aeg väsinud.

Ema ja Tütarlaps käisid siin. Tõid mu uued (kasutatud) kott-toolid, hulgem Rõngu pagari häid tooteid ja sooja valmiskana grillkanaletist.
Väga tore oli..
Nagu VÄGA tore: rääkisime päris asjadest ja värki. 
Päris asjadest. Mu ema ütles, et kui ta oleks ette teadnud kahekümnesena, et üks ta lastest läheb rongi alla, ta poleks ühtegi last saanud. Mina hakkasin peaaegu nutma selle peale, kui meenutasin, KUI lootusrikas ja "iseenesestmõistetavalt saab mul olema kirev armuelu ja vähemalt neli last" ma kahekümneselt olin. Ja mu tütar, kes kevadel lõpetab keskkooli, rääkis, kui ahistav ja õudne see tundub, et mingid praegused hinded määravad juba ära tema tuleviku ja kuidas nii saab olla, kui ta veel üldse ei tea, mida ta elus teha tahabki?!
"Ma tahan inimesi õnnelikuks teha, aga kuidas ja kellena, pole vähimatki aimu! Ja mu praegused hinded samas määravad, mis must saab!"
Mispeale ema rääkis loo, kuidas ta keskkooli lõpu järel sai täiesti kogemata sisse kõige konkurentsikamale erialale Moskvas, kuhu ta tegelikult üldse minna ei tahtnud. Valis ainult sellepärast, et siis on ta ülikooli kandideerinud, vanemad õnnelikud ja ta saab vedurijuhi abiks õppima minna. Aga kõik need kuldmedalistid jms kõrgete hinnetega inimhulk ei teinud kahjuks eksameid nii hästi kui tema, kuigi nad said igast soodustusi, ja ta veetiski pool aastat Moskvas, käis näitustel ja sai haridust elukoolis, enne kui koju tagasi tuli. 
Ehk siit moraal: hinded ei ole tegelt nii tähtsad, kui arvatakse. 

See, et Lillatriibulise Õgardi laps
ütleb asju hirmsa emme kohta,
on viide sellele, kuidas mina Tütarlapsele ütlesin:
"Ma hammustan kõigil koletistel ninad peast,
kui nad sulle ligi tulevad!"

Lisaks vaatasime Tütarlapse lapseea joonistusi ning kuna ühel pildil oli selgelt ära tunda Lillatriibuline Õgard (tal tuli ka suust välja jutumull kirjaga: "Kas sa võiksid mõned õunad süüa?"), andsin talle lugeda "Tont nr 5". 

Kunagi olin seda talle ette lugenud selgesti, aga ta ei mäletanud midagi.

VÄGA hea õhtu. 
Kott-toolid on ka hirmus mugavad.
Mulle väga meeldivad nad ja ühel lõunauinaku-eelsel voodislebamisel mõtlesin, et krt. Vähemalt see hea asi mu kolimise juures on, et ma võin osta kott-tooli! 
Ostsin tervelt kaks. Haa! Nüüd on mul kott-toolid!
Ent kirevat armuelu ja vähemalt nelja last - tutkit. 

2018 kirjutasin novembrikuuväljakutse raames (luuletus päevas, kui hea või halb, pole oluline) nii:

Jaksan, ma jaksan ja jaksan,
pühendun, suudan, teen,
kui enam ei jaksa, siis puhkan,
hiljem teen natuke veel.

Ometi ...
Ikkagi ...
Nüüdseks on huvi teoreetiline juba.
Kas kunagi läheb ka nii, nagu tahan,
või jääbki juhtuma kogemata?
Mida plaanin, läeb mutta ja mätta,
kuid hoopis milleski muus
otsustab maailm ette võtta
edu kinkimise.
Näe, saavutus!

Kui päriselt, päriselt tahan,
jaksan, pühendun, pingutan ise,
ei tule maailm vastu.
Teerada veidigi mäest ei lasku,
ainult kasvab ning kasvab kõige raskus.
Ei saabugi häppi end.

Mind päriselt huvitab
kaua sedasi läheb?
Kas ei hakkagi saada saama?
Kas alati tuleb vähem,
ei eales too Päris Asi?
Või ikka kunagi laabub ka?
Või ikka kunagi saabub ta
ja enam mul tööd lampi ei kulu,
maailm saab selgeks
ja selgeks saab elu

ja kõik on korraga hea?
Lihtne.

Nii nagu peab.

Kas nõnda kunagi juhtub?

Neljapäev, 29. oktoober 2020

Absoluutselt teistmoodi! Või siis mitte

Mingi osa minust tunnetab teatavat kodunemist. Ma olen siin pesemas käinud, mu poeg on siin pesemas käinud, ma olen süüa teinud, pesu pesnud, kuivama pannud ja radiaatoritelt kokku korjanud. Äratuskella peale ärganud ning veel ja veel kapp-asju puhtaks pesnud, omade esemetega täitnud, uusi süsteeme loonud.
Aga ikka vaatan kella, mis vanas korteris SELLE seina peal edasi ripub, olen hädas pliidiga, mille nupud käivad tagurpidi ja et mul pole trepikoja välisukse võtit (see ei ole praegusel ajal lukus, aga näiteks septembris veel oli ning kerge kõhelus on alati välja minnes sees, sest pole kindel, kuidas tagasi sisse saan), tekitab tunde, et ma ikka päriselt ei ela siin.
Ainult kolmveerandi ulatuses. 

Mis siis, et istun Poeglapse mugavas toolis (Poeglaps ise on koolis) ja klahve löön, kohvi joon ja küpsist söön (ostsin, sest väliselt meenutasid "Maiasmoka" kringleid, mis armas asi) ja siin on soe ja õdus olla. 
Ma ei tunneta seda korterit Omana. 
Hoolimata kogu remondist, kappide ning riiulite seinaleriputamisest, panipaikade täitmisest ja aina vähenevast pappkastide kogusest elamises. 
Pealegi on siin vähemalt kaks nõmedat naabrit. 
Teate küll: kui minuga ollakse kena, ma olen kena vastu. Nagu suudan.
Kui minuga ollakse jõhker ja ründav, ma vastan samaga. LOLL ma vastu ei ole (nad on lollid ka, see kipub olema nõmeduse algpõhjus) (jah, nad on otseselt RUMALAD), aga ega neid ei kõiguta, kas ma ajan käredal toonil neile vastuseks mõistikku juttu või sõnastan nende omaga samaväärselt juhmi. 

Ja no - enamik siinseid inimesi on nunnud. 
Nagu vanaski kohas. 
Enamus on toredad, ent tooni annavad need mittetoredad, sest neid on näha ja kuulda. Näiteks ronivad nad laupäeva õhtul ukse taha, kui kappi on nihutatud, aga karjuvad: "Kas te teate ka, mis kell on?! Pool üksteist!!! Mõned inimesed üritavad siin magada!"
Mul on kahju, et mina olin sel ajal vanasse korterisse põrandale magama roomanud. Muidu ta oleks kuulnud sellest, kuidas öörahu reedel ja laupäeval algab keskööst ja kui ta tahab varem magada, tulgu ilusti paluma, siis ma vast laseks ka. Praegu teeme MEELEGA müra edasi, aitäh!
Aga ma olin ära ning kappi nihutasid Poeglaps ja K. Nemad kumbki pole eriti sõjakad võõraste päris inimestega. 
(Arvutimängud on teine jutt.)

Oli ka selline mutike, kes nägi Totorot ja nõudis mult aru, kas mul on majarahva luba selle jubetisega siin elada. (Ta ei öelnud "jubetis", ma täpselt ei mäleta, mis ta tegelt ütles.) Süüdistas mind enam-vähem kõigis surmapattudes. Aga kui ma tema rahulolematustele vähemalt ühes osas rõõmustavalt vastasin (- "Ja koristage ära see sitt! Tagahoovis on näha!" - "Mitte minu koera oma. Mina koristan ALATI ära!"), ta leebus mõnevõrra, ütles: "No selles osas olete tubli!" ja ronis trepist üles oma korterisse.

Üldiselt olen nii väsinud, et ükski plaan ei tundu mõistlik.
Nii et üritan päevakese ilma plaanideta elada.
Ei tea, kuidas see õnnestub, Selverisse jooksmine koos koeraga on ju ikka üsna kavas ...?