esmaspäev, 19. oktoober 2020

Väikesed harilikkused

Olen oma keha üle hämmingus. 

Tundub, et kui lähen kehakaaluga alla 75 kg, ärkavad mingid ... asjad. Närvilõpmed? Igatahes valutavad mul taas jalad suht iga päev ja valuvaigistav masin on ... küll mitte igapäeva-, aga ülepäevakasutuses.
Mis on jube tihti, arvestades, et vahepeal kasutasin seda nt kahel järjestikkusel päeval kahe kuu jooksul ja siis lihtsalt unustasin ära. 
Sest polnud vaja. Väikesed valud ju olid vahel, aga mitte sellised, et magama ei jääks. Ja nüüd: ärkan hommikupoole ööd pissihäda peale ja kui väsinud ka olen, uuesti ei uinu, sest JALG VALUTAB. 
Peamiselt vasak jalg, mhmh. Parem teeb ka haiget, aga selle valu sees jääksin lõdvalt uuesti tuttu. 

Tõusen üles, joon mineraalvett, panen masina külge ja krt, alati tundub, et mingites paikades, kuhu selle paigalduse mõju ei ulata, valutab ikka rohkem. Nii et istun selle masina all kaks järgmist tundi, asetades elektroode muudkui ümber ja ümber, veendunud, et kohevarsti lähen jälle voodisse. Selle asemel jõuab täiesti ootamatult kätte aeg, kus tunduksin endale paraja mölakana, kui enne tuttuminekut koera õue ei viiks.
No ja kui ma nagunii õue lähen, viin ka taara ära ja käin poes, loogika, eks?
Ehk see krdi jalavalu mõjutab kogu mu elurütmi.
Ja seda ei olnud vahepeal sedasi pideva ja tugevana aasta või isegi kaks! 
Aga ereilus on ikka ka lahe olla =) 
Vaatan end enne suitsu tegema minemist peeglist, ei mingit meiki, pea mitte-väga-puhas, aga nii krdi pandav tshikk et oh!
Teeks pilti, aint ma ei tee pilte, millega seoses vastavat tehnikat ka pole.

Nojah, päästmatult ligineb aeg, kus peaks nagu koeraga õue minema. Kuigi ta ei nõua - enamasti nõuab ta kusjuures mitte tungivate ihuvajaduste tõttu, vaid kuna kellaaeg on selline, et tavaliselt sel ajal minnakse. Ta ka äratab mind veidi pärast Poeglapse äratamiseks ette nähtud aega ka lau- ja pühapäeviti (ja koolivaheajal), sest no mis mõttes aeg on selline ja ma üldse ei liigutagi?
Aga piisab mõminast, siis ta mõistab, et ärkasin ja otsustasin edasi magada, ja rohkem ei sega. 

Väga kohusetundlik koer päevakavadest kinnipidamise suhtes. 

Kolimisfirma arvas, et nad laupäeval.
Mina arvasin enne nende viimast "oi, meil ei ole enne aega", et homme (ehk teisipäeval), aga ausalt - ega mul kiire ole. Ongi rohkem aega veel pakkida ja pakkida. Kuigi maa on valge (olgu, see on vist rahe; eile sain igatahes rahet kaela) ja ma otsisin ühest suurest kastist poja talvejope jälle välja. Ehk siis pakid sisse, pakid välja on alanud.
Oma riietega pole seda teinud. Kas mul on liiga palju rõivaid, kui olen pool riidekappi tühjaks teinud, aga teise poole abil elades pole hetkekski tulnud tunnet, et pole valida või et tahaks seda või toda, aga see on pakitud kotis, või et ma isegi kannaksin kasvõi pooli neid riideid, mis mugavalt kättesaadavad?
Nojah.
Vbla viskan minema ühe umbes 1970 aastast pärit villaseguse kleidi, kus on sees mõned koiaugud ja mis on liiga kare, et palja ihu peal kanda. Nagu - ka nii, et osa sellest on palja ihu vastas. Siis on jälle kõik koššer, eks?
Okei, OKEI, ma viskan ära ka selle ise kunagi siniseks värvitud sitsist kombineeseeliku, mille kumm läheb keerdu ja mis mind enam ei ahvatle, ja panen annetamisriiete kotti villase seeliku, mida lihtsalt ei kanna ja mis VIST on liiga kitsas samuti. 
Nüüd on hästi?!?!

Jestas, südametunnistus, kes palus sul midagi üldse öelda?

Olgu, eks ma lähen ja viin koera õue ja need neli kilekotitäit mineraalvee (mulle) ja maitsestatud vee ning limpsi (Poeglapsele) pudeleid taaraautomaati ära.

reede, 16. oktoober 2020

Hala, kuidas te nagunii ei mõista mind

Hästi mage on kogu aeg halada kuidas pea valutab (või et kohe pärast kelkimist, et mul maohapperünnakuid enam pole, tuli maohapperünnak), aga no NII ON.
Ei, maijõua ikka kolitud. Ikka ei ole mul isegi pilte. Värske panus oli minna Sõbralt Sõbrale poodi ja küsida, mida teha, kui mul on asju üle.
"No me saame võtta ainult paar kilekotti korraga, rekka tuleb alles tuleval nädalal. Mis asju muidu?"
"Noo ... lauamängud, pehmed mänguasjad ja muidugi lasteriided."
"Tooge siia, paar kilekotti korraga."

Peavalu kiuste midagi jälle tehtud. Jee!
Minu arust ongi jee, aga mingi hääleke kuklas pobiseb, et blogilugejatel on ammu kopp ees mu olematutest saavutustest. Oli ju jube kiire uut elupaika leida ja nüüd ikka ei ole kiire või mis?
Ma ei või muud öelda, kui et ma teen oma parima, ok? Paremat kui minu parim lihtsalt ei ole kuskilt võtta. 

Jap, täpselt nii hale olengi..
/kaevub enesehaletsusse "vaene mina, keegi ei mõista, KUI RASKE mul on".

Aga jah. See mõtlemise väsitavuse värk. Mhmh. Jajah.
Ma ei võta nõusid pestes kraanikausiservalt nõudepesuvahendit, vaid ma esmalt vaatan, tuvastan nõudepesuvahendi asukoha, sirutan käe, võtan selle, keeran tagurpidi (enamasti kas taldriku, kruusi, potikaane vms kohal, nuustikule panen vaid harva) ja siis hakkan süsteemikindlalt pesema. 
See käib automaatselt?
Mul on uduselt meeles aeg, kus mulgi käis.
Enam mitte. Aju sai põrutatud täpselt nii palju, et mõtlemisega katab probleemkohad enam-vähem ära. 
Lihtsalt noh - väsinud.

Ja peavalune. Sest mõistagi on keha: "Ma ei jaksa olla kogu aeg kurnatud ja terve! Kui ma olen kogu aeg kurnatud, võta migreenid, maohappe kangus, ärritunud soole sündroom ja igast erinevad hooajaviirused!"

Nutt ja hala, NUTT JA HALA. Isegi peekoni olemasolu maailmas ei tundu elu päriselt elamisväärseks muutvat. Ja kohvi julgen juua ainult mustalt - see maohapperünnak oli suht ... ebameeldiv. 

Lisaks loen "Süü on tähtedel", olen leheküljel 51 ja mõtlen mõrult, et ka vähki põdevatel teismelistel on õnnelik armumine.
Nojah, vbla on see kuidagi tasakaalu loov maailmas - et on küll vähk, aga vähemalt sitaks lahe armumisobjekt, kes viitsib lugeda su lemmikraamatut ning kiidab su välimust jne. Aga siiski. 
Kurat, K. ei ole isegi minu raamatuid läbi lugenud! "Lihtsad valikud" ja "Lagunemine" veel läksid, kuid ülejäänud kaks jäid pooleli. Ei, ma ei ole temasse armunud, aga see võimalus oli üleval. On ikka veel, natuke, kuigi ta ikka ja jälle ilmutab oma neid omadusi, mis ... ei ole nii meeldivad. 
Muuhulgas soovimatus mu välimust kiita, raamatuid lugeda ja tunnistada, et ta on milleski eksinud. 
See viimane ei meeldi talle ÜLDSE. Mis toob kaasa mitmesajameetrised ennastõigustavad selgitused, MIKS ta just nii käitus, kui piisaks: "See ei olnud must ilus. Ma ei mõelnud halvasti, aga kukkus nii välja. Sorry!"-st.

Mis mõttes olen ma 40 ja mitte ükski kaunis (noor)mees pole iial (no nii, et ma teaksin) mu lemmikraamatuid õhina ja vaimustusega läbi lugenud?! Mitte kunagi????
Tõsi, Tütarlaps on õhinal läbi lugenud kõik minu kirjutet raamatud ja meil on mõned ühised suuuuured lemmikud ("Viimane ükssarvik" näiteks).
Aga Poeglaps mitte midagi. Mitta ridagi. Ja ma ei kaeba ka - hea, kui-et ta üldse loeb, kama kaks, mida siis. 
Ning ma olen üsna loobunud ideest, et me lemmikraamatud samad oleksid. Üks tema absoluutseid lemmikuid on "Koeralaps Berta seiklused". Olgu, see mälestus ja vaimustus on umbes 4 aastat vanad, ent siiski. 
Ei, ma olen ka seda raamatut lugenud. Berta oli vist šoti terjer? Mitte midagi muud ei mäleta.

Ta (Poeglaps, mitte Berta) on lugenud ka raamatuid, mis mulle VÄGA meeldivad, ja näiteks kahe kolmandiku peal pooleli jätnud. Mitte et otse halb oleks, aga no ei kisu endasse, eks ole. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" meeldis talle küll peaaegu lõpuni. Aga viimased peatükid olid nii halvad, et jättis ikkagi katki.

Nagu - ei lubanud mul ette ka lugeda. "See loheosa on nii vastik! Mulle meeldis vanaema, aga teda enam pole nagunii!"

Ühele väga nägusale väga noorele mehele laenasin "Püha ja õudse lõhna". Pärast seda pole ta enam ühendust võtnud (ja mu raamat on ikka tema käes!), ohjeldamatust vaimustusejagamisest rääkimata. 

Mulle tundub, et leida seksuaalses mõttes huvitavat inimest, kellega nii ühtekas oleksid, et teile üksteise lemmikraamatud meeldivad, on haruldane peavõit. Kuidas on, oo püsikaaslasega lugejad - kas teie partner armastab teie lemmikraamatuid?

/loeb "Süü on tähtedel" raamatut edasi.


Ma arvan, mu probleem on ka selles, et ma omast arust räägin inimestele, kes "does care, how lost anybody is".
Kas siin tuli ikka  öelda anybody või peaks olema somebody
Või siis on kogu mu probleem usus, et armastust saab ja tuleb ära teenida. 

teisipäev, 13. oktoober 2020

Oma üle vaadatud

Vend käis mul külas.
Tal on ka imearmas koer, kes käis samuti meil külas. Totoro oli üsna jahmunud ja õnnetu. "Kas ta nüüd jääbki siia?" näis olevat ta küsimus ja kuna külaline sõi ära tema toidu, jõi tema vett ja korjas lõua alla tema palli, oli tal päris kõrvaletõrjutud tunne vist.
Kui venna koer, kes selgelt tahtis paika panna, et tema on tähtsam emane (no 8 aastat 2 vastu, küllap ta ongi), otsustas minna Totoro asemel tema turvapaika laua all, juhtus küll nii, et ta ei tundnud veel meie majapidamist piisavalt hästi ja sellal, kui tema mõtles, kuidas minu jalgadest mööda saada, läks Totoro teiselt poolt lauda varjupaika tagasi ja hõivas selle. 
Siis Krapula ei trüginud rohkem ka. 

Vend näeb peaaegu täpselt samasugune välja kui enne, ainult hambaid on vähem. Mida ei ole eriti näha, aga natuke siiski ja eriti on kuulda. 
Ma ei häbenenud, kui aru ei saanud, küsisin muudkui üle, mis ta ütles.
Ka temal on happy end saabunud, noorusarmastus (tollal platooniline armumine) taaskohtudes õitsele löönud ja ta tuli Barcelonast Eestisse, et naisele (ka autist, miks te küsite?) turvaline tuttav ümbrus säilitada. 36-aastasena mõtleb ta sellega seoses umbes 20 aastase pausi järel taas tööle minna. Soome. 

Tema põhiline šokk Eestis on hinnad. "Kõik muu on ilus, toit imehea - must leib merevaiguga, oo, oo - aga hinnatase!!!!" 
Kiitsin sügisilma ning ta oli rahulolevalt nõus - laeval oli Läänemeri näidanud talle halli ja sompus nägu ning ta mõtles, miks ta ometi siia ronib, brr! Aga Tallinna sadamas säras päike, 17 kraadi sooja ja kõik väga hea. 
"Oh! Ma arvan, kuna ma olen ka usinalt koerakakat korjanud juba aastaid, jumal õnnistas mind!"

See viimane on viide loole, mille enne talle jutustasin. 
Kuidas meil Eestis ei ole koerakaka korjamine päriselt inimestele veel tuttav idee - et koeraomanikud on küll kursis, aga inimesed, kel koeri pole, on vahel ikka üllatunud. Mind on paar korda tänatud, aga Poeglaps tuli ükskord õhtul koeraga õuest üsna hämmeldununa. 
"Mingi mutike ütles mulle, kui koera kakat korjasin, et jumal õnnistab mind. Ma ei saa aru ..." ta vangutas pead. "Kujutan ette seda jumalat; kuidas ta istub ja mõtleb: "Ahhaa, see korjas samuti koerakaka üles! Õnnistan tedagi!""

Mina nägin venna sõnul samasugune välja kui kümme aastat tagasigi, me ema samuti, aga lapsed ... nemad on kuidagi ... teistsugused =)
Lisaks loeb ta "kuigi sa proovid olla head" , millega olen väga rahul.
Loetakse! Loetagu! 

Aga see kohtumine, kuigi tema käis mul külas ja ma ei pidanud kuskile ise ronima, võttis kõik mu lusikad. Täna pakkisin taas kasti raamatuid ja viskasin minema esimese virna Tähekesi. Oeh, küll see kolimine on ikka raske!

pühapäev, 11. oktoober 2020

Kuni ei sure, teen

Tegelikult pea enam ei valuta. Õrn-õrn tuige, see ei loe. 
Aga pärast hommikul pool viis ja siis uuesti ühe paiku päeval võetud hobuseannuste sumatriptaani, dušši, magamist ja hulka kohvi on nii tapetud tunne, et mitte midagi ei taha.
Ei lugeda, One Piece'i vaadata ega süüa, kui kõige ilmsemad lihtsad naudingud üles lugeda. 
Isegi kohvi ei taha, aga see on arusaadav, sest mu maohape arvab, et peab ära seedima terve saapa või midagi sinnapoole, ja on jube kangeks läinud. Ja kuna kohv teeb ta veel kangemaks, olen seisus, kus kohvi ei taha.
Ei, mul pole enam ammu olnud iiveldushooge, oksendamisi ja nuttu, sest maohape. Olen õppinud Maaloxit kasutama ja et "sööge pehmeid keedetud roogi, mis ei ole eriti maitsestatud, näiteks putru" minu puhul ÜLDSE ei aita.
Nagu ÜLDSE. Ma võin pudrust nt vabalt maohappehäda saada. Rohkem, kui piprasest Tom Kha supist. Sagedamini kui koogist.
Kui minu pealt võtta, on puder mao ülehappesuse korral umbes kõige ohtlikum söök üldse. Ohtlikum on ainult mittesöömine ja kohv, kusjuures kohv on kõige hullem just valgendatult. 
Must kohv on enam-vähem.

***

Jeeessss, olen jälle elavate kirjas. 

Hommikul, kui tegelikult ei olnud, ent peavalu tõttu magada ka ei saanud, tegin Poeglapse lemmikõunakooki hapukooremuretaigna ja tervete kreeka pähklitega (sest ei viitsinud purustada).
Tulemuseks on nii jube hea kook, et olen hoolimata jubedast enesetundest poole kooki ära söönud ja käinud Kle peale, et KUIDAS ta siis rohkem kooki ei taha, see on ju nii hea!
Poeglaps pole proovinudki. 
Tüüpiline. 
Kuigi seekord pole ma isegi nördinud. Söön vajadusel ise kõik (peale Kle sokutatu) ära ja pole probleemi. 
Ainult kõht tuli ette selle kestva magusasöömingu peale =P
Ja kook pole veel kaugeltki otsas!

Üks tema plusse ongi, et kuna põhi (jap, tegin sulatatud võiga nagu soovitati!) pole täiesti mure, vaid natuke kõva, tekib mõnusaid purusid, mida noppida ja näksida. Õuna-kaneeli-suhkru-plögas küpsenud kreeka pähkel ja tükike põhja - mm!

Nii meeldib!

Osake mind mõtleb ikka, et täna on kuidagi mittekasulik oldud. Enamuse päevast magasin ja üldse ei käinud Kga ja Poeglapsega kaasas uues korteris köögikappi (mis vajas kõvasti pesu, tasuta saadud asjade kerge varjukülg) ja kubu (see on K eraprojekt, aga no kui inimene TAHAB mulle pliidi kohal käiva lõhnaimeja kinkida ja paigaldada, ikka võib ju!) seina panemas.
Ja kuidas tahes ma endale ka seletan, et nii halva enesetundega minust poleks kellelgi kasu ega rõõmu olnud, NIIGI tegin palju, krt, ikka on sees: "Aga nüüd on ju parem, eks? Tee midagi, kätekõverdusi näiteks! Toimetatud on ka üpris vähe ... Tee midagi!"

30 pumpa tegin. Tundub, et üsna kohe lähen ja teen veel.
Kuni ei sure, seni teen.

Muidu (kuna ma kogu aeg mõtlen) mõtlesin veel, et koerakaka juhtumi osas on mul kaks asja ütlemata.
Esiteks ma NÄGIN Epu (kahe p-ga) kommentaari tema blogis, et teda küll häiriks, kui ma tema prügikonteinerisse oma koerakaka paneksin, aga võtsin seda kontekstis "ta elab pärapõrgus ühegi teise majata ümberkaudu, tema prügikonteiner on seal ilmselt, jah, ainus mitme kilomeetri raadiuses, aga kui ma seal koerakakaga kotitaksin, oleksin päris imelik tõesti!" 
Ja Tilda (kui ma veel lugesin ta blogi) ütles midagi sellist, et ilmselt ma ei mõelnud midagi, kui oma koerakaka võõrasse konteinerisse panin, aga PEAKSIN. (Muidu kõrvutas ta mu tegevust pättide omaga, kes ta ema kasvuhoone segi peksid - et nemad ka ei mõelnud.) 
Ma muidugi mõtlesin. Mõtlesin täpselt seda, et ainult eriline mölakas keelaks mul koerakakakilekotti oma konteinerisse panna ja inimesed ometi ei ole mölakad (enamasti).
Näib, et eksisin. 

30 kätekõverdust veel tehtud. Ma täna endalt pikemaid seeriaid ei nõua. Hea, et üldse!

reede, 9. oktoober 2020

Nõmedased asjad + veel mõtlemisest

Olen teinud hulgem poste asjust, mis mulle meeldivad. Aga asju, mida ma ei salli, pole puudutanud, sest noh - miks neile mõtlemisega oma tuju halvemaks teha?
Ega neid asju, mis TÕELISELT halvad, tahakski teile ega eelkõige endale esitada. 
Ent neid asju, mis on tegelikult süütud, aga lihtsalt mulle ei meeldi:
palun.

* õudusžanr. Filmid, raamatud, sarjad, mis iganes. Kui on õuduskomöödia, on asjad kombes. Aga kui on õudus, mis peab õudne olema, on mul kas igav või vastik. 
Ei, mulle ei meeldi Lovecraft. 
Ega Poe. 
Kingist rääkimata - kuigi tema puhul on Tume Torn erandiks. Sealt on mõned raamatud täitsa head ja ülejäänud "hädapärast kõlbab" tasemel, mitte vastikud.
Ma ei hakka kartma, mul tuleb lihtsalt ehmatus, kui on võpatamiskohad, ja üleüldine ilgus, kui inimestega tehakse halbu asju - "miks?! MIKS?!" on mu peamine reaktsioon. 

* Noored lühikeste juustega ja ülikonnas mehed.
Siuke noorte meeste raiskamine ...!

* Väikesed koerad (no lähtume sellest, et taks on juba "keskmine", eksole, nagu söögipakil nt kirjas).
Siuke koerasoo raiskamine!

* Star Trek.

* Lagrits.

* Düstoopiad.. 
Mis elu ei ole piisavalt raske niigi, et on vaja vinti peale keerata jms? Mis elu teie elate?

* Palavus, mille eest ei saa peitu minna.

* Küsimata nõuanded ja õpetamine.
Üldse palumata ja mitte teise tunnetel põhinev informatsioon, kui see pole just hästi täppi ja just sel hetkel õige asi.
Mida ka vahel ikka ette tuleb.

* Mõtlemise puudumine või nii vähesel määral esinemine, et see läheb samuti "miks, krt, nad ei mõtle?!" alla.

* Konfliktivalmiduse puudumine. Kui inimesed vajuvad erimeelsuste korral eest nagu sulanud jäätis mingite "ei, ma ei mõelnud seda päris tõsiselt" ja "no ärme nüüd vaidleme!" jms saatel. 
(Jah, otsene vaidlus ON sellest parem, aga paraku klausliga "inimene MÕTLEB ka, mitte lihtsalt ei mölise" ja see on nii mõnelegi liig ilmselgelt.)

* Võimetus tunnistada, et ollakse eksinud.
Ei, mul ei ole seda.
Päriselt. 
Küsige mu pojalt, kui ei usu.

* Halvaa ja pastilaa.

* Sidrun kala juures.

* Villane vastu nahka. 
Kuigi oli üks peenvillane tekk, mida isegi peaaegu talusin. 

* Gaseeritud joogid.
Energiat, mis mul läheb gaasi väljaraputamiseks, võiksin mujale kulutada!

* Märjad jalad jalatsites.

* Ennast korrata.

* Kõige traditsioonilisem T-särgi-kaelus.
Ma ei tea MITTE KEDAGI, kes sellega parem välja näeks kui muude kaelustega. MITTE KEDAGI!!!!

* Sefiir. 
Miska mulle on beseerullide söömine loto: besee maitseb mulle väga, aga vahel on rulliks sefiir õrna krõbekattega, sest kes teeb vahet nätskel-pehmel beseel ja sefiiril? Vastus: mina.

* Rohald Dahli raamatud.
Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Ta on alati oma teostes julm - ja nii paljud armastavad teda ja seda?!?!?!

* * *

Mu mõtted on ikka epu (see ühe p-ga) tehtud avastuse-sõnastuse peal. Üle-eelmise postituse kommentaariumist siis jutt. 

Ajutegevus võtab energiat. Mõtlemine väsitab.
Noh, ja mina ei saa mõtlemata.
Mõtlen näiteks, kuidas nii paljud asjaolud selle teooriaga jubedasti sobivad. Noh, olin ma ju Enne Rongi ka kogu aeg väsinud, aga mitte NII väsinud. "Hingata ei jaksa, vaadata ei jaksa, tulen poest ära, sest ei jaksa rohkem mõelda, mida võtta, mida jätta" jne on kõik Pärast Rongi teema.
Sest automaatsused kadusid ajupõrutuse tulemusel ära ja ma pidin effing KÕIGE peale mõtlema. Stiilis: ukse saab lahti, kui link alla vajutada. Nii: tõstame käe, voldime peopesa lingi ümber jaaaa vajutus! 

Emake maa, kuidas see väsitas.
Emake maa, kuidas see ikka veel väsitab, kuigi kahtlemata on paljud automaatsused kui mitte tagasi, siis uuesti arenenud. Mitte nii automaatseteks, kui olid, aga oi-kui-palju-paremaks. 

S.t. iga liigutus ei nõua enam enda peale mõtlemist. Suudan käsitsi kirjutada, eraldi iga tähe peale mõtlemata. Suudan tagumikku pühkida. Voodis külje keeramine on ikka veel teadlik tegevus (ärkan selleks korraks üles tavaliselt), ent vasakus käes saan täitsa asju hoitud, kogu aeg kätt pingutamata.
Paremaga saan pingutamata hoitud, kui sellele mõtlen. Et ma ei pea seda ümbrikut pigistama, võin sõrmi lõdvendada ja ta püsib ikka käes. Sest ei ole raske asi. Nii, lõdvenda haaret ...
... kuid kui ei mõtle, pigistan kõvasti. Surun sõrmi teineteise vastu (ega ma siis KORTSUTA seepärast). Mõne minuti pärast on labakäsi väsinud. 

Ma lähen poest minema, kui tekib tunne, et enam ei naudi, vaid piinlen. Hoolikalt mõttes kokku pandud kõige parema allahindluste ärakasutusega õhtusöök ei ole mõtlemiseväsimuse jubedust väärt. 
Midagi ikka süüa leiab. Pojale makaronid juustuga, mulle banaan keefiriga, kõik. Ei mõtle.
Tihti küll on selleks jõudu. Poeskäigumõtlusteks. Mitte alati, ainult.

See on "Tee, mida tahad" kolmanda nurga alt.
Ei jaksa mõelda? Usalda sisetunnet - ja kõik saab korda.
Kusjuures saab. Hämmastav, aga SAAB. 

kolmapäev, 7. oktoober 2020

Me kuulume kokku - vist

Minu väike vend ja veekahur 2008
 Mu vend tuli Eestisse.
Juba mitu päeva tagasi. 
Osake mind imestab, et olin kodus ja väsinud ja ikka veel olen. Pole teda üldse kiljudes vaatama tormanud.
Teisalt: kui olen viimased kümme aastat teda nägemata toime saanud, võibolla on loogiline, et sisetunde järgi saan edasigi? Lihtsalt: ta on mu ERILINE lemmik. 
Osalt seetõttu olen ka palju lapsi tahtnud. Et noh - esimesed 11-12-13 aastat mööda saata (kui aina kakeldakse ja keeratakse üksteisele igasugusel moel käru ja vanem (ehk mina) annab nooremale kogu aeg tunda, kuidas ta on suurem, tugevam, kavalam, igasugustes nüketes osavam ja õelam), aga siis tuleb aeg, kus (meie puhul vähemalt) saabub selline tase üksteisemõistmist, hoolimist ja armastust, nagu ma pole kusagilt mujalt saanud. 

No ma loodan, et vähemalt mingil määral on see ka minu tütrel ja pojal omavahel. 
Paraku rohkem neid ei ole - ma küll mõtlen adopteerida kaks last, kah vanuselt üksteisest mitte-nii-hirmus-kaugel, ja siis on nemad üksteisel. 
Kui antakse, võtan kohe õved. Neile vist kõlbab kahe peale üks tuba samuti.
Aga suurt ühtehoidvat pärga mul ei õnnestunud punuda. 

Praegu on üks paar. Vbla tuleb veel midagi - aga maitea. Kui tuleb üksik laps, küllap tunnevad mu suuremad tema vastu umbes sama, mis mina oma õe osas - on küll oma. 
Aga ikkagi nii teine maailm. 
Kui saaks teise paari veel, oleks ... lahedam.

Muidu eile tahteti mult, et teeksin ühe larpi jaoks väikese videoklipi ja saadaksin tegijatele (Eesti peaministri pöördumine aastal 2121 postapokalüptilises maailmas Eesti uurimisrühma poole). No ma tegin - aga arvestage, et filmimises pole ma just tugev ja kasutada oli aint poja telefon ja sealne kaamera (ehk 4 aastat vanad. Või viis?). Kuigi ma tegin meigi ja panin karvase jaki selga, kammisin juuksed ja mul oli tekst peas, nägi asi siiski välja nagu videoklipp naisega, kes rohelise seina taustal räägib ... asju. 
Ja nad (need klipitahtjad) ei tänanud mind! Ei öelnud üldse midagi! 
Ma TEAN küll, et see küsinud naine ongi selline - hästi tore tegelt, aga kui on eesmärk, ta fookustub AINULT sellele. Ei pane tähele, et tee peal peaks ka patsutama neid, kes panustavad ta üritusse. Isegi kui ei panusta imehästi.
Aga ikkagi närib. Ma nüüdseks olen end pannud kahtlustama, et klipp on nii sitt, et nad ei saa seda kasutada ja peavad kelleleltki teiselt uut norima. 
Sest ei öeldud "aitäh". 
Nägin unes ka, et mul oli aeg enne larpi, kus valisin kostüümi ning pidin kohe hakkama mingeid suhteid sõlmima. Larp leidis aset postapokalüptilises maailmas. Kuigi olin tegelikult ühe poole lendur, pidin teesklema ajakirjanikku, kes otsib pikali kukkunud lükka-tõmbat, ja leidma oma riidekapist kostüümijupid, mis ütleksid, et
a) lendur
b) postapokalüptika
c) ajakirjanik
d) ma näeks ilus välja ka, sest mul ei ole ju mugav mängida, kui kogu aeg põen, et lühike pluus jätab kõhust hirmus ümmarguse mulje,
e) ja mugav. Sest PEAB olema mugav!
Ehk see eilne videoklipi tegemine mõjutas mind nii, et unes ka nägin larpi ja ebapiisavuse tunnet. 
Oeh. 
Öelge "aitäh", eks ju. Mõned meist lähevad katki muidu. 

Millega seoses: ma ei tea, kes saatis mulle kohvi ja šokolaadi, aga AITÄH!

Vererõhk on ikka jube madal. Raske on. Aga kohv ja šokolaad tõesti aitavad =)

laupäev, 3. oktoober 2020

Vabad assotsiatsioonid jaapanlastest üle jaksu raha ja inimsuhete peale

Huvitav, kas jaapanlastele on pisarad ja tatt samaväärsed eemaletõukavuses? One Piece'is nad nutavad pisarate ja tati voolates üsna kõik. Ainult ülerinnastatud naised ... vähem. 
Kuigi ma ei näe kedagi kunagi nuuskamas. Mis see on eriline rõvedus v? Tatt võib voolata ninast välja 10 cm, aga nuusata ei tohi?

Misiganes. Jaapanlased! 

Täna oli mul natu parem olla kui eile, mispeale tegin õudustäratavalt palju asju ja nüüd on ikkagi päris halb. One Piece ja ei muud, vbla ainult kätekõverdused hiljem.

Aga vähemalt on selge, kuidas mul Peale Rongi kolm aastat kehakaal alla 70 oli - ma ei taha süüa, kui ülekoormatud.
Kusjuures oleks ma siis midagi erilist teinud, eks ole! Pesin paar masinatäit pesu, pesu õue, pesu tuppa, käisin poes ja apteegis, käisin teises poes koos pojaga, sest tal oli tõuksi jaoks polte vaja ja ta ei teadnud, kus ehituspood on, kirjutasin oma 200 sõna, tegin süüa, viisin prügi välja, pesin nõusid, panin pesusid kappi, võtsin poja voodilt linad (uued paneb ta ise, aga asetasin need voodile valmis), mõjutasin teda kohustusliku kirjanduse raamatut lugema, toitsin ja käisin õues koeraga, tegin ühe tagasihoidliku seeria kätekõverdusi - tavaline elu, lühidalt. 
Ja tegelt NII PALJU ASJU! Surm ja häving! Ja käsi tuleks veel kõverdada ja kraanikauss on täis ja fakk, kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka?! Ma suren niigi selle elu kätte ära!
ILMA peavaluta (kuigi 400 mg ibukat sees).
Valuvaigistav masin töötab, sammud on kõndides 20 cm pikad, energiatase jubedalt olematu, kuigi ilmad väljas NII ILUSAD ja parim sügis iial.

Jah, ma tegelt tean, et JÕUANGI vähem, kui paljud teised inimesed, ent mulle on ikka ja ikka mõistatus, kuidas nemad jaksavad. 
Mina jaksan nii paljugi, sest "on vaja". Ja sest pojale peale käia, et ta peab ise poodi minema, talle plaan joonistada, kus pood on, on koormavam, kui temaga koos sinna minna ja talle elusast peast näidata. 
Et ... ma olen mihkel "PEAB" peale end kokku võtma ja tegema. Aga kogu aeg tahan sinna juurde surra, et ometi rahu saaks ja EI PEAKS. 
Aga inimesed teevad, ILMA et tahaksid surra (ehk puhata)? Teevad tööd 8 tundi argipäevas ja elavad muud elu ka ja kui neil on töö, mis meeldib, ei ole neil üldse: "Oeh, LÕPPEKS see vaev juba ära!"???
Wtf?!

Ausalt, see tundub mulle kuidagi kahtlane. Osake mind mõtleb ikka, et neil on kas VEEL TUGEVAM tahtejõud või teavad nad mingeid imelisi eluhäkke, mis minust on mööda läinud.
Mina olen päris lapsest saati tahtnud suurt summat raha ja kuigi enamiku sellest kingiksin laiali (räägime SUUREST summast), kasutaksin ülejäänut nii, et
a) ostaksin maja
b) palkaksin koristaja
c) ei teeks ise ühtegi tööd, mida ma ei naudi (kirjutamise, söögitegemise ja koerajalutamise võtaksin, aitäh!)
d) ostaksin sisse "olen sinu nunnu meesarmuke"-teenust
Kindlasti on see teenus olemas, kui piisavalt maksta.

Üldse, mis mõttes "best things in life are free"? Sittagi! Ma võin öelda, mis on best thing in life ja absolutely not free!
Et sa ei pea mõtlema selle peale, et kuidas maksta toit, kuidas maksta korter, kuidas maksta rõivad, kuidas maksta ravimid. Võid väljas süüa, mõtlemata, kas võid seda ikka endale lubada, võid minna ujulasse ka siis, kui pole soodusaeg ja samas tundmata, et olen räme kröösus, praegu tohib! Kui vabaneks kõigist rahamõtetest (ja minu jaoks on rahamõtted eranditult "selleks ei jätku", mingi investeerimise vms sellise peale ei kavatse ma IIAL mõtlema hakata ka, see on nii mitte mina ja sellega seoses ma muidugi olengi rahatu =P!), on see imeline tunne. 
Nii palju energiat jääb vabaks, nii palju elurõõmu on rohkem! 

Noh, ja mul ei ole iial olnud tunnet, et kui minuga ollakse hea ja armas raha pärast, oleks see kuidagi halb. Ei, mul on, vastupidi, tunne, et kui keegi hakkab olema minuga raha pärast ja asja jooksvas vormis avastab, et ma olen ka sitaks tore, mul on ainult hea meel teha tema elu paremaks ju! Mul on HEA MEEL raha välja jagada! Mulle meeldibki nii!
Aa, et vbla ta ei arva, et olen sitaks tore?
Aga ma ju närin selle ruttu läbi ja katkestan lepingu, sest mulle meele järele on üsna võimatu olla, tegelikult ARVAMATA ja käitumata selle põhjal, et olen sitaks tore =)   

Ma ei kipu teesklemist uskuma =) Paraku. 
Teatud mõttes oleks palju lihtsam, kui suudaksin uskuda.

Ehk (see vbla on taas pettekujutlus) ma siiralt usun, et kui mul oleks palju raha, saaksin endale ka toredad inimsuhted ostetud. Sest kui on palju raha, ei pea vaeva nägema kõige sellega, mis ÜLDSE mu forte pole - tutvumine, vaimne kompamine, selle ja teise proovimine, loodi sisse laskmine, et kas siin ja nüüd ... kõik oleks selge ja lihtne ju!
Kusjuures minu probleem ei ole "ma ei suuda end meeldivaks teha". Krt, ma meeldin nii paljudele, et vahel on endal ka vastik mõelda. 
Mu probleem on seal, et kui mult hakatakse midagi tahtma, aga ma ei ole valmis seda andma, mul ei tule: "Ootame-vaatame, ma hiljem vast hakkan tahtma," ma olen: "Sa tahad, ma annan ... ei anna, krt, kui ma ei taha ise! Ma ei taha enam kunagi sind näha ka, sest sa käivitasid mus jälle "oh, mis nüüd mina!" Väkk!!!!!!! MA EI TAHA!!!!!"

Aga rahaga? 
"Tule, ajame niisama juttu, mängime Tsitadelli ja ma teen süüa, sa pesed nõud. 200 euri tund, aga seksile palun ära hakka vihjamagi enne, kui mina seda teen! Ok, 250 on vist õiglasem."
Ja siis me võiks käia koeraga jalutamas ja öiseid tänavaid vaatamas, mangolassit joomas ja ma võiksin ta rõivaid vms komplimenteerida, ilma et peaksin kogu aeg mõttes kaaluma, mida ta nüüd tahab seda tehes, mida ta mõtleb toda tehes, kas ma tohin teda tunnustada, kas ma tohin naeratada, ilma et ta kohe teab mida mõtleks, ega ta ometi taha ...  ?
Nii. Palju. Lihtsam!!!!!

Blah, panin valuvaigistava masina uuesti käima, unustanud enne elektroodid jalal teise kohta tõsta. 
Seda pole IIAL varem juhtunud.
Ma vist olen ... väsinud. 

reede, 2. oktoober 2020

Kuni ei valuta, seni veel võib

Või noh, kuni väga ei valuta.
Vasak jalg, jah annab tunda, ja pea tuikab kergelt paremalt poolt, aga pole migreenivalu, lihtsalt tuige.
Ja siis võibki täna titat hoidma minna, eks ole.
Mis siis, et eile tuli kükki-püsti-kükki jne sahtlitekokkupanemisel peale väga intensiivne minestamistunne, mis kestis enam-vähem neli tundi (ehk kuni magama läksin) ning kui olin korra nende nelja tunni sees naiivne ja kummardasin, et koni vastu maad kustutada, hingeldasin istudes, silmad kinni, pärast vähemalt viis minutit,
Aga mul on nüüd kummut.
K pani kokku kõik muu peale sahtlite, seeaeg kui mina vererõhuapsu sees surin. Kõik papinaelad olid ka olemas, absoluutselt kõik osad!
Täh, Susanna! Täh, Lauri, et kohale tõid!
Aga noh, jah.
Surin. Ja nüüd suren jälle. Pidin end kell pool kuus hommikul voodist üles ajama, sest nälg ei last magada, aga ega mul hea olla ei ole. Minestamistunne ja pea ka tuikab. 
Aga kuni ei valuta, võib ju natuke veel?
Või vähemalt, kuni väga ei valuta.

Nojah. 

Eile, suremise vahepeal, kui uuest korterist taas vanasse olime tulnud, tegin ühe kiire quiche'i. Taigna tegin varem ja singi-sibulasegu praadisin ka, ainult natukene oligi veel teha.
Selle pealt ütlen, et hapukoore-muretainas on väga tore asi ja läheb ka õunakoogi tegemisel käiku. 
See-eest olen hämmingus searaguu üle. 
Kuna olen seda Totorole järjepidevalt ostnud, olen asju tähele pannud. Ja võin nüüd täie kindlusega väita, et kondid hakkavad raipehaisu levitama (algul külmkapis ja paljudel kordadel, täna samuti, ahjus, sest viis, kuidas toore liha raipehaisust vabaneda, on kondid ära küpsetada. Kuigi küpsedes haisevad nad esialgu samuti) kaks päeva pärast kilekoti avamist ja täiesti sõltumatult aegumistähtajast, mis võib olla täna või nelja päeva pärast - tulem on sama.
Ilmselt läheks nad haisema ka kinnises kilekotis, kui tähtaeg väga üle, ent lahtises lähevad alati. 
ALATI! 
Õnneks ma ei ole raipehaisu suhtes väga tundlik. Ei meeldi küll, aga sellist "maisaa, maivõi, võtke see ära, mul ei ole rahulikku hetke ka enne!" nagu nt sitahaisu osas, ei ole. 

Kirjutamisega olen suht-koht järje peal. Arvasin, et oktoobriks on 42 000 sõna, aga on 41 000. Arvestades, et muid, khm, kohustusi, khm, on täidetud ja täidetud ja täidetud, on see päris hea.
Kuigi, khm, ma ei ole üldse kolinud veel.
Ent kogu aeg on rohkem asju tehtud selleks!

Lisaks kummuti kokkupanekule eile pani K ka asju seina, et nende otsa saaks kappe riputada, ning teeb seda veel. Kuna ma ise surin (ehk lamasin köögipõrandal, mille igatöönaine mulle tegi, jakk pea all, ning ei mõelnud millelegi), polnud must pärast sahtlite kokkupanemist mingit abi. Või ei, must oli abi ka puurimise assisteerimisel: seisin tolmuimejaga kõrval, nii et puurimistolm otse imejasse lendas. Ja hoidsin vahepeal riiulit üleval, kuna K kirus ja vandus ja oli lõpuks ikkagi sunnitud kruvi seinast natuke väljaspoole laskma.
Tegelikult olin natu solvunud, et mina teen otseseid kangelastegusid oma jubeda minestamisenesetundega ja K on: "Kas sa seda ka veel teeksid? Jaksad?" 
Oleksin lootnud, et ta paneb mu autosse ja toob koju ja patsutab pealegi. Aga noh - selle asemel on mul nüüd tüüblid ja kruvid seinas ja varsti vast kapid ka - ja see on ju samuti hea.
Last hoidma lähen täna omal tahtel. Pole K-d vaja süüdistada, ise kurnan end täpselt sama palju üle. 

 Ostsin (esimest korda elus, tumeni reklaami põhjal) silmameigi primeri
Raisk, kui vinge asi. Mu silmapliiatsijoon on veel viis tundi hiljem ka silma peal selge, kuigi natuke hägusem kui algul. Täiega hästi kulutatud 11 eurot!
See-eest ei müüda (ilmselt ei toodeta) enam kusagil mu lemmikhuulepulka. Lumene Natural sarjast. Ükski teine proovitu ei andnud õiget tulemust (covid? testrid ohtlikud? A mind ei huvita!) ning nüüd olen välja kuulutanud heleda huulepulga jahi, kusjuures sama pulk peab toimima ka pehmendaja ja niisutajana.
Enne ju oli nii, järelt peab saama!
See on lapsehoidmise hea külg: lähen nagunii linna, nii et võin jälle ühes (rohkem ei jaksa) suures poes käia ja huulepulka otsida. 
Kristiine Keskuses igatahes ei olnud.

esmaspäev, 28. september 2020

Vedrudega kõrvad ruulivad


Ikka on ilus ilm.
Ikka olen neetult väsinud.
Loodetavasti pole need asjad korrelatsioonis.

Täna on siis Poeglapse päris-sünnipäev ja täna lugesin Daki juttu sellest, kuidas hm, ta vist ei saagi rohkem lapsi, kurp. 

Minu lapsed on nii suured, et olen juba täiega ära unustanud, kuidas algkoolilapsed olid vaev. Või midagi. Kas nad olid vaev? Olid v?
Mul on meeles üks hullumine Tütarlapse pihta, kes väitis, et noot oli tal koti põhja kortsutatud, sest ta kartis, et see läheb muidu katki, ent tollal käis ta veel lasteaias. Poeglapse pihta hullusin vähem (ei meenu ühtegi korda, kuigi temal raudselt meenuks), sest selleks ajaks olin kauem ema olnud ja natuke kogenum. 
Ei nõudnud lastelt nii absurdselt palju.
Nüüd oleksin muidugi veel sitaks parem ema =D
Ja mul küll tunnet ei ole, et liiga vana või midagi.
Isegi naistearstid on mu meelest "40 ümber rase? See on igati ok. Üle 45 läheb natu kahtlaseks, aga võib ikkagi kõik hästi minna!"

36 on puhta noor alles, pole mingit muret - või noh, ei oleks vaja muretseda. Mitte et mul endal vanuses 34 poleks "pole mõtet enam elada, nagunii läheb kõik aint halvemaks" olnud.
Lihtsalt vanuseks 36 oli see kõik ära muutunud ja olin nii ilus ja noor, nagu ma umbes iial pole olnud ... ja krt, ikka see mind õnnelikuks ei teinud =P
Vähemalt sain takkajärgi toonaseid pilte vaadates selgeks, et tõesti ei tee ilu õnnelikuks. 

Aga jah, ma küll ei tunne, et ma tita saamiseks liiga vana oleksin. 
Et meest pole isegi nii palju, et teeks mulle lapse ja lahkuks, on reaalne takistus. Mitte minu vanus.

Üldiselt on mu lusikad otsas. Nii otsas. Põhi peal ja põhja on auk kraabitud.
Aga ometi lähen homme Lillekülla ära andma oma DVDsid ja CDsid ühele tüdrukule, kes tahab nende peale maalida ja "muud nalja teha". Sest noh - kui mõni mu jääkidest kasu saab, ma ju rõõmustan! Ja keegi krt ei vaataks enam neid DVDsid ja CD-dest ühte pole isegi avatud - keegi on ostnud plaadi, aga mitte iial kuulanud.
Nojah.

Kuna ema mees (ja mu õe isa ühtlasi) teeb valmis korterit, kuhu õde peaks kolima, ja on sellega juba kolm kuud üle ajalimiidi, ei ole ta tulnud ka minu ukse taha haukuma, et koligu ma ometi välja, kaua võib! Sest noh - ma pole isegi tervet kuud veel üleliia molutanud. 
Kuigi nüüd ikkagi juba võiks kutsuda Mingil Päeval kolijad. Sest kaua ma ikka niisama munen siin.
Aga mitte kohe. 
Liiga väss. 

Lisaks vaatasin läbi oma kõrvale pandud pabereid, sest mõttetuid asju ei tasu ju paigast paika kaasa vedada. Paberite hulgas leidub palju Tütarlapse joonistatud pilte, millele olen taha kirjutanud, mis seal peal. Näiteks "Vanaema värvis end punaseks" ja "Hallikassinine hiir sööb usse".
Poeglapse tehtud pilte on ka, kuid oluliselt vähem, sest ta pole kunagi eriline joonistaja-mees olnud.
Ega väljamõtleja, mis see on, mida ta joonistas.

K. vaatas läbi neid DVD-karpe, mis kavatsesin kõik ära anda, ja isekirjutatud Totoro (animafilm, mitte koer) plaadil oli tema (Tütarlapse) joonistatud ümbris. Ümbris oli nii nunnu, et tuli muidugi alles jätta - aga alles siis, kui K. näitas seda mu pojale, too vaatas ja küsis tõsise häälega: "Miks tal vedrudega kõrvad on? Kõik muu on normaalne ja siis siuksed kõrvad!!!", sain naeruataki.
K. pani selle ümbrise esikusse seinale ja ma naersin ja naersin ja NAERSIN neid vedrudega kõrvu.

Olen neid nüüdseks juba umbes viiel korral kokku vähemalt 10 minutit naernud. 
AWWWWW!!!!

laupäev, 26. september 2020

Ks2oö5870pfghjm

Kaks õhtut migreeni. Ühtegi muud põhjust ei paista, kui et "pole ammu migreeni olnud" ja K. ütles mõlemal päeval ka, et peas on imelik, võtab ibukat, ilmselt ilmamuutusest.

Mulle üldiselt selline selge ja soe ilm küll peavalu ei tähenda, kuid ühtegi muud põhjust pole ja migreen oli nii kange, et mõlemal õhtul võtsin kaks tabletti, käisin sooja vee all mõlemal päeval ja ikkkka kannatasin neli kuni kuus tundi.

Süüdistan niisiis ilma. 

Kuigi ilm on meeletult kaunis ja on väga kurb teda süüdistada. Ma ju tahangi teda niisugusena!
Välja arvatud, et migreene küll ei taha. Olen omadega täiesti läbi praegu, kuigi hetkel pea ei valuta. Valu väsitab. 
Mitte vähe. 
Ja sumatriptaan töötab nii, et ahendab pähe minevaid veresooni (miska päästab olukorrast, kus need veresooned on laienenud, peast vere äravoolu võimaldavad sooned aga normaalkitsad ja pea läheb valust lõhki, sest kogunev veri tekitab jubedaid pingeid) ja kuna ajju jõuab vähem verd, olen rohust üleni uimane ja mõelda on ka raske. 

Täna olen ka igasugu imeasju teinud, rääkinud arstiga, teinud ära oma töövõime-hindamise-taotluse, ja mõte, et peaks veel pakkima, on jäle.
Homme pean Poeglapse sünnipäeva. Kuna koroona-aeg, tuleb talle ainult 3 külalist ja läheme Exit Roomi+sööma. Ma arvan, ok. Aga ikkagi tundub see nii raske!

Tegelikult olen migreenist ja selle ravimisest (sümptomite ravi, mitte mingi imeline põhjuste oma) nii väsinud, et mul ei ole midagi uut öelda. Enne tundus, et on, aga pole jõudu meenutada, mis see oli. Nii et vbla kirjutan homme. Praegu jääb pooleli, 
Ainus asi, et ma olen küll väsinud, aga mõte magamaminekust paneb kohe pea tuikama.
Ma olen ju üks neid, kes peavaluga pikali ei saa olla, valu läheb kohe hullemaks. 

***

Ongi 26. september käes. Aeg lendab nagu kotkas. 

Tead, ma ikka mõtlen vahel nördinult sellele, kuidas "Kuigi sa proovid olla hea" ei ole üldse tuntud raamat ja ainus temast avalikus paberajakirjanduses ilmunud arvustus oli märgist jumala mööda. Ta (raamat, mitte arvustus) on puhas nii Kuningate kolmandale jaole osaks saanud kiirustamisest kui Valikute natuke hüplikust sündmustikust, kaanepilt on kah nii krdi ilus - ja mäh. 

Ainus tõeline kompliment peale lugejate rahulolu on sellele olnud mu tütre kooliraamatukogus leidumine. 

14. november osalen Keila Raamatupäeval. Ikka parem kui paljas vesi, eks ole, keegi mäletab, et kirjutan.
Mulle pakuti võimalust seal ka oma raamatuid müüa. Mis annab ürituse olemusest ilmselt hea pildi. Aga ma ikkagi lähen ja näitan näo ära ja vbla saan 3 lugejat juurde =)
Enne võtan pojale (kohustuslik kirjandus) raamatukogust raamatu.

See on suht koomiline, kuidas liigun kodus nagu väga ettevaatlikult hiiliv vanamoor, üks samm võtab sekundi vähemalt, nii raske, nii raske - ja siis jooksen koeraga raamatukokku, sest ta on nagunii vaja õue viia, mul on nagunii vaja veidi liikuda ja õues on kuidagi hoopis teine tunne.  
Kuigi noh. Jooksmises on pausid, sest Totoro eritab või nuusib niisama või vaatab tähelepanelikult puid.
Ta on oravafänn. Minu meelest arvab, et kui ta ainult saaks oravaga suhelda, saaks orav ka aru, et nad oleksid ideaalsed sõbrad - aga oravad millegipärast põgenevad kohe puu otsa ja ükskõik, kuidas Totoro ka kiunub, puu najale hüppab ja innukas on, oravad lähevad eest üha kõrgemale. 
Ja hiljem - nädalaid ja KUID ka hiljem - vaatab Totoro tähelepanelikult puid, mille otsas ta oravat näinud on. Sest äkki on jälle!
(Või "ikka", ma nii täpselt ei saa ta mõtetest aru.)

Peas ikka tuikab pisut. Natuke halb enne Poeglapse sünnipäevatähistamisele, aga mitte just üllatav fakt.
Lähen praegu sooja vee alla ja kui Exit Roomi minek, võtan migreenitabletid kaasa ning loodan parimat. 

teisipäev, 22. september 2020

Kõigil on õigus

Olen vaikselt selgeks saanud, miks surm on paljude meelest kurb - ja minu meelest tore nähtus.
Suhe elusse on teine. 
On maailmapalju inimesi, kelle meelest elu on äge ja saab ägedusi kogeda. Ja minu meelest on elu kannatus ja vahepeal sisse sattuvad rõõmud teevad selle pideva vaeva natuke talutavamaks.
Ehk siis ka "ägeduse" mõiste on täiesti teistsugune, kuna meie taustsüsteem on teine.
Sära ja glitter versus "nii tore on vahel kõht ka täis saada!"

Seal tulebki lõtk, kus nimesed lihtsalt ei saa must aru ja mina jälle ei saa aru, kuidas saab mitte aru saada.
Vaade elule on nii erinev.
Tema: Nii sitt on, aeh!
Mina: Nojah, tavalisel määral sitt, mis virised?! Elu ongi sitt, dohh.

Siis inimesed vihastuvad. Sest ükskõik kui väikeselt või suurelt võtta, alustades USA rassistirahvast lõpetades Rentsiga, kes kaitseb Ritsikut: kindel viis viha pälvida on kellegi "aah, mul on raske!" peale öelda "häh, mul on raskem, mis virised!"

Ma üldiselt artikleid ei jaga, aga see "Kuidas ameeriklased aru kaotasid" Trumpi (esimese?) valmisvõidu peale, läks mulle hinge. Ma lugesin ja lugesin ja korraga nägin "ah, mölakate" asemel taas inimesi. 
Jah, kui sul on sitt ja su kaebuste peale öeldakse: "Häh, see pole midagi, proovi värvilisena getos elada!", enamik inimesi ärrituks. Värvist ja elupaigast hoolimata.
Ei tule mitte: "Jaa, ilmselt temasugustel on tõesti sitem!" vaid "Esiteks ta ei mõista mind ja teiseks ei ole tal midagi sitem, ta on lihtsalt mölakas!"
Kannatusi ei saavat võrrelda. Üks elab käteta rõõmsa elu, teine piinleb oma kaotatud sõrme pärast aastaid jne - aga ikka võrdlen.
Teised ka, ma kardan.
Võrdleme.
Ja see "kuidas ta aru ei saa, et mul on raske?!" on hirmus tüüpiline inimreaktsioon.
"MUL on raske, mida ta tuleb oma väikese mure kui hirmsa kannatusega hüppama?!"
"MUL on raske, ma ütlen ja nutan ja halan ja ikka ta ei mõista! MÖLAKAS!"

Sama emotsioon.
Kellelegi ei meeldi teistepoolne oma kannatuste rõhutamine, kui endal halb on.

Nii, ja selle pealt korraga saan nii Trumpi kui EKRE valijatest aru. 
Väga kaua ei saanud. Mul tuli öök peale: "Mis mõttes alati on vaja kedagi süüdistada, ükskõik, kui vähe neil asjaga pistmist on?! Mis teil VIGA on?! Kuidas te ei näe, et homod, pagulased, moslemid, feministid ja nii edasi pole üldse seotud sellega, et teil halb on????" 
Aga kui võtta nii: "Mul on halb ..." 
"Häh, ole naine, veel enam, homoseksuaalne naine, ja vaata, kui halb siis oleks! Üldse, ise oled süüdi, tee rohkem töö, targemaid valikuid, käi koolis vms"  ehk "mis need sinu kannatused ka on!?!?!" on nendepoolne vihkamine päris kuradi arusaadav.
Paljudel inimestel, mehed või naised, maapiirkondades on tõesti raske.
"Nad põlgavad meid! Ma põlgan neid vastu!!! Kuradi tülgastavad tüübid!"

Jaaah ...
Ma kuidagi teadsin seda enne samuti. Aga nüüd tunnen
Hea artikkel on. 

pühapäev, 20. september 2020

Vaikne ilus suvelõpp-sügisealgus

Mu lemmikaastaaeg.
Iga augusti alguses mõtlen, et ega see nüüd nii hea ju ka pole ... ja iga septembri keskpaigaks olen vaimustusest oimetu. Isegi eelmisel aastal, mil august oli minu jaoks konkreetselt ropp ja jäle.
Mitte ilma poolest. Ma lihtsalt ei kõlba päevatöö tegemiseks ka mõned korrad nädalas mitte.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkagi olid ilud!
Uimastavad ilud.

Muidu panen kummutit kokku (täh, Susanna!).
Mõõduka tempoga ehk eile panin ühe sahtli. Või noh, mu tütar pani, mina vaatasin pealt ja õppisin. Täna on plaanis kaks panna.
Kuigi sinna ona vaja kruvisid keerata.
Kruvid äratavad mus kerget õudu. Hakkama saan, olen saanud ka minevikus, aga head turvalist tunnet nendega pole. Mingid kahtlased asjad, nagunii kaob üks või koguni kaks ära, veereb kuhugi ja maipane tähele, ja üleüldse: nende keeramiseks on tööriista tarvis!
Kõik juba ise ainult millegi tegemiseks vajalikud asjad, millega toimetamiseks on vaja tööriista, mis pole õmblusnõel, on kahtlased.

Väga kahtlased.

Ühe astmega saan toime, näiteks et konservi avamiseks on hea võtta konserviavaja. Aga kaks astet ehk et sahtli kokkupanemiseks on vaja kruve ja nende keeramiseks omakorda kruvikeerajat, on juba liig.
Kuigi värv, värvirull ja pintsel ei ole ka üldse karmid kokku panna.
Nojah, nende puhul ei pea midagi kuhugi keerama ju! Seejuures täpne olles ja mitte vigu tehes.
Brr.
Päev, muidu, algas sündmatult vara. Läksin eile magama kell pool 11, sest ei maganud lõunaund, ja täielik kustumine.
Täna ärkasin niisiis kell 6 hommikul. Pime ja unine, aga kuna ma nägin unes mingit jama (mitte õudne, lihtsalt halb), ei tahtnud ka sinna unemaailma tagasi minna ning pooletunnise kügelemise järel tõusin ja tulin kööki.
Varsti teen kohvi ka. Kohv hea.
Arvestades, kui külm mul on, kuigi kampsun ja talvesussid, pikad varrukad särgil ja pikad sääred pükstel, kahtlustan, et mul on jälle palavik. Nohu on ka.
Kardan (olgu, kahtlustan), et ei ole koroona. Et on suvaline tõbi nagu mul ikka, ja kui üritada teha "kui oled haige, püsi kodus", siis ma ei saakski välja.
Sest ma olen suht kogu aeg haige, kui on koormav periood, ja no on. Kardetavasti on mul umbes kogu aeg koormav periood. Kolin ära, siis valmistun praegusest palju pingelisemalt romaanivõistluseks, saadan käsikirja sinna ära, teen jälle midagi muud (ma ei ole loobunud ideest Totorole kutsikad saada näiteks) ning kogu aeg väsinud.
Kogu aeg haige.
Sest ega keha ei ole murdumatu. Kui kogu aeg on pinge peal, annab siit või sealt ikka järele.
Ent kuna praegu kuidagi ei tea, kas äkki NÜÜD pole koroona, ei saa ka tuimalt ignoreerida. Oeh. Ok, kraadin. Ennustus: 37.2.

36.6. Oih. Äkki siin on siis külm lihtsalt?
Ning mu uimane ja veider tunne sellest, et ebanormaalsel ajal voodist tõustud?

'''

Muul ajal - ma ei tihka seda "vabaks ajaks" nimetamast, see on "hädavajalik puhkamisaeg, et natukene eluvõimet säilitada" - mängin civvi ja loen Ann Leckie "The Raven Tower'it".

Olen Leckie peale armukade, et ta nii hästi kirjutab, ent samas: kui loen, on nauding meeletu. Neljas raamat temalt on minu poolt lugemisel ja see on just nii täpselt minule, et ooo.
Sest noh. Võtame võrreldavateks ainult inimesed, kes kirjutavad sama žanri kui mina ja on elus ka.
Nii.
Mehi hetkel ei arvesta - nad võivad hästi kirjutada, aga mul pole neid lugedes säärast paralleelitunnet endaga. Ainult HEAD naised tulevad arvesse, eks ole =) Jemisin on ajuti liiga julge ja toores - ma saan aru, miks, ma ise kipun ka ülearu vapper olema, aga mind ei üllata sellega, et julge ja toores ollakse. See on tuttav.
Aga Lekcie on korraga täpselt nii palju leebe, et see ei paista juhmusena (lilled, liblikad, kõik on elus ja keegi ei söö kedagi, mis armas asi!) ning jätab seega minusse nii hea tunde, et maailm näib neli kraadi soojem ja ilusam.

Oot, tegelikult ONGI soojem. Päev, päike ja kütma hakati samuti.

Nii, kõik mõtted otsas. Ma arvan, lähen magama. Lõpuks olen kuuest üleval.
Sahtlitega tegelen õhtul.

neljapäev, 17. september 2020

Vastupidi

Kui ma olin laps, oli mul siuke klassiõde-sõber, kes elas oma emaga kahekesi.
Ja elas. Ja elas. Kogu aeg kahekesi. Vahepeal oli tal rott. Siis suri rott ära. Ema ja tütar - ja oligi kõik. 

Ma mõtlesin sellest palju ja õudusega. Et ma neverever ei tahaks siukest elu. Mitte et parasjagu meest ei ole. Häh, minu ema ja isa hakkasid ka lahus elama, kui ma 8 olin. Ja Ema Mees tuli pildile mõnevõrra hiljem (kuigi ema pildis oli ta ammu olnud, khm, ja oli ka põhjus, miks mu ema ja isa enam kuidagi koos ei saanud elatud).
Aga õudne oli, et kui elu ühe mehega ei klapi, laps valmis tehtud, aga lähete lahku - siis mitte kunagi uut meest ei tule su ellu ja oletegi lapsega kahekesi. 

See tundus mulle nii absurdne ja halb. Põhimõtteliselt elu lõppenuks kuulutamine, sest ühe mehega ei tulnud välja. Palun MITTE sellist elu, mida iganes, aga mitte sellist!

Noh, ja kes nüüd on täpselt sellise elu peal?! 

Oleks naljakas, aga veidi liiga kurb siiski.

Jah, ikka mõtlen sellest perioodiliselt. 

Ma nii üldse ei osanud sellist tulevikku ette näha, et lihtsalt EI SAA ühtegi meest aastaid ja aastaid ja aaaaaaaaaastaid.
Ei ole nii, et mind ei taha keegi. Aga mul hakkavad mahlad jooksma alles siis, kui mu ümber on ainult need mehed alles jäänud, kes tõesti minuga asju ajada ei taha. 

On nii veider, et pole mingit "vastu ootusi juhtus"- asja mul pärast KEAd olnud. 
Tema oli läbi aegade esimene ja viimane kutt, keda ma vahtisin, kes vahtis vastu ja mõne kuu pärast tuli rääkima. 
Ma mõtlesin, et nii käibki. Et see ongi mudel, mis töötab. Aga kas tulid mehed kohe (ja ma alguses isegi magasin mõnega, sest no keegi tahab mind? Ok, proovime! Alati viga, ALATI) või ei tulnud iial. Või olime tuttavad, mis minu arust on täiega jee, aga JUBE raske oli mõnda tuttvat meest pikkade pilkude vahetamisesse meelitada. 

Ja nüüd - päriselt, nüüd olen tulnud mõttele, et äkki see suhetesõlmimisevärk ei käi üldse sedasi pilkudega?
Ja minu jaoks on kaks AINSAT võimalust, mis klappinud on, pilkudemäng (ja see toimis ÜHEL KORRAL, nagu pidi ehk pikk periood pilke ja siis jutt) ning tuttav mees. 

Ja ma olen üksik nagu tolle klassiõe ema. Kes muide oligi üksik surmani. Ta uskus ka horoskoope ja et suhkur on valge surm ja oli samas igati kena välimusega. 
Ma täpselt ei tea, mis sellest järeldub v.a. et kui ma midagi tungivalt ei taha, see juhtub, ja kui ma midagi väga tahan, see ei juhtu. 
Laps nt, eks ole. 

Vat see pilt on minu jaoks arulagedalt naljakas.
Huumorimeel ...


teisipäev, 15. september 2020

Pakin tasapisi

Ma arvasin - jah, olen loll, olen - et mul ei ole väga palju neid kastidesse ja kottidesse pakitavaid asju. Paar sajaliitrist prügikotti riideid, baarikapist mingid dokumendid, mida ära ei tohi visata, paar kasti raamatuid ja kõik.
No nüüd on algus tehtud ja mulle selge, et sajaliitrisesse prügikotti ja (paberiprügist tühjaks tehtud) tolmuimejakasti ei mahu õieti midagi. Vähemalt mitte mainimisväärselt. Sest alles jääb nii paljupaljupalju rohkem!

Aga noh - parem midagi kui mitte midagi, eks? Nii et pakin ühe koti või kasti päevas ja võtan vaimus hoogu suuremate ettevõtmiste jaoks. Näiteks ei pakin KOLM kotti päevas või midagi.
Vbla täna ongi see imeline päev: tõin Rimist endale uusi kaste ja ühe koti juba panin kokku.
Ja kaks pisemat viskasin minema =) Hoolega vaadatud "ma ei kasuta ju neid, mida ma kogun rämpsu?!"-asjad.
Mul on testküsimused.
"Mis see on?" - kui vastus on "ei tea täpselt" tõuseb kohe äraviskamisvõimalus.
"Miks see siin on?" - kui vastus on "ei tea täpselt, ootab vist kasutamist" on koos eelmise küsimusega selge, et tegu on rämpsuga.
Aga igaks juhuks küsin endalt veel: "Kas ta võiks mitte olla?"
Seni olen eelmise kahe küsimusega põrunud asjadele kõigile rahulikult "hüvasti" öelnud.

Aga jah. Ma tegelikult mõistusega teadsin, et mul on palju asju. Enamust isegi ei kasuta, on "äkki läheb vaja".
Korraga selle teadmise (palju asju) kui tunnetusliku fakti ees seista on siiski omajagu ehmatav.
Oot, ma panen veel ühe sajaliitrise prügikoti tekke ja patju täis.
... krt, 100 liitrit on näruselt vähe. Kotti mahtus 4 patja ja rohkem mitte midagi. Tekk jäi välja. Voodiriideid, käterätte ja puul rippuvaid rõivad läks küll rohkema tunde jagu samasugusesse.
4 patja ... maivõi!

Täna veetsin kolm tundi, pestes uues korteris igasugu asju (aknad, uksed, uksepiidad, lülitid, misiganes). Nüüd olen suht surnt. K. samal ajal pani elektripliidile elektri taha ja proovis pesumasinat.
Pesumasin töötab.
Vaatasin aknast välja ja nii kena oli - aknad paistavad läbi ja puha. Kui ma nad kõik puhtaks olin pesnud, see tähendab.
Kontrast oli silmipimestav.
Kuni K. elektritöid lõpetas, mina, juba hirmväsinud, istusin ja vaatasin aknast välja. Jaaa ... siin võib elada!
Pilte ikka ei ole ja rohkem pakkida täna ei jaksa. Aga asjad edenevad!

laupäev, 12. september 2020

Vä-si-nud

Mu reied on nii palju pekki kaotanud, et tunnen jälle seda veidrat ristivagu lihases, mis Peale Rongi tekkis. See ei ole kunagi valutanud ega ole ka jalg töötamast keeldunud (rohkem kui ülejäänud keha) peale seda, kui teadvusele tulin ning tollest kehast enam-vähem teadlikuks sain, aga enne juurdevõtmist mõtlesin vahel, kas reie külgmine lihas rebenes sealt väga pooleks ja siis kasvas taas kokku, aga mitte sirgelt või?

korraliku freddie-poosi imiteerimiseks
peaks käsi sirge olema.
Noh, vbla järgmisel korral.
Antud teooria vastu räägib põhiliselt igasuguste valude ja vaevade puudumine. Või õigemini, valud ja vaevad olid igasugused ja ikka jagub neid veel (just eile kasutasin valuvaigistavat masinat taas ja täna ilmselt jälle), aga mitte parema reie lihastes. Üldse. Kunagi.

Lisaks (mitte reievao osas, uus teema) lõpetas igatöönaine mu köögi ja pesi puhtaks ka elutoa põranda ja köögi aknad ja vannitoa põranda.
Olen tummaks löödud - ma teadsin, et ta on tore, aga et nii tore ... Muidu soovitaksin teile praegu, aga ta on novembri lõpuni broneeritud. Nii et soovitan hiljem.
Ta on imeline.
Kuna ma ei teinud köögist enne pilte ja pärast - noh, vbla K. teeb, aga mul praegu ei ole teile näidata, lihtsalt peate mind uskuma, kui ütlen, et imeline.
Panen hoopis pildi endast, võidukas taas ühe raskuse ületamise järel.

Pealegi sai "see vineer, see vineer, too vineer, appi, ükski ei sobi ja mul on äärmiselt ebatabiilne riiul!" asendatud: "Oo, aga see suur tumepruun vineer klapib täpselt!" avastusega ning korraga on ületamatult keerulisest "korter ei ole elatav enne 100 asja tegemist" olukorrast saanud "natuke kõpitsemist ja võib kolima hakata"-olukord.

Praegu on mul küll "ei jaksa midagi, minge persse, ma ei SUUU-DAAAA!!!!", ent see läheb üle.
Alati on läinud.
Kuigi praegu on mul tunne, et see ei ole normaalne väsimus. Mul ei õnnestu isegi meenutada, mida ma eile tegin - peale lugemise. Midagi pidi ju olema, mis mu niiiiiii läbi võttis?
Aga ei tule meelde.
Lähen magama. Miski muu ei päästa.

neljapäev, 10. september 2020

Külm ja märg

Ei saa ju öelda, et keegi ei aita.
Kuram, kogu aeg aidatakse! Aga keegi ei ela minu eest mu elu ära, nii et ma ainult lõbusate asjade peal (nagu näiteks magamine, söögitegu, koerajalutus, trenn ja kirjutamine) tuterdades hakkama saaksin. Igast päevast suurema osa võtavad enda alla mingid tobedused.
Need pole isegi vastikud (pärast avastust "tee vähe, aga tee midagi"), aga neid on lihtsalt nii kuradi palju!

Pealegi on söögitegemine samuti seiklus. (Ja ei, seiklused pole alati head, sest uudsus väsitab!)
Sest ma järgin retsepte mõõdukalt ja mugavust arvestades ja olen nüüdseks tuvastanud, et mu poja lemmik-õunakoogi tainast tuleb kas väga täpselt retsepti järgi teha (mis pole mul KUNAGI õnnestunud) või modifitseerida. Nii kaugele, et osta poest valmis soolane muretainas, ma veel laskunud ei ole, aga muna lisamine on vist vältimatu.
Muidu see kook.
Ilma rosinateta, neid Poeglaps ei söö.
Täidis on oivaline ja tainas sobib sellega hästi, aga teha see tainas niimoodi, et ta koos püsiks ja samas rullida ka kannataks, on mulle muna lisamata liiga raske ülesanne.
Mu tädi, see vanem, tegi vanasti üsna sellist kooki (ilma rosinate või pähkliteta), aga tal püsis tainas vähemalt peale küpsetamist koos. Mul kipub tulema kas "väga hea magustoit, söödav lusikaga" või ei lase tainas end eriti rullida, läheb pannile mõõdukate aukudega, täidis jookseb sealt läbi ja peale küpsetamist on karamell.
Palju karamelli.
Matsev, aga mitte kook, mis peaks tulema.

Elada munata nagu Epp on liiga keeruline, kui just ei pea eks ole.
Ma ei pea.

Käisin täna apteegis ja poes talvemantli (mitte selle päris külma ilma omaga, aga siiski) ja talvesaabastega. Ei olnud palav, aga jalad said IKKA märjaks.
Nüüd on meriinovillased sokid JA talvesussid JA kampsun, aga ikka on külm ja halb ja mis ma pean täna veeeeeel õue minema ja asju tegema või???
Elage keegi minu eest, ah?

Olgu, ma värvin ainult natukene seina. Natukene.
Sest väga varsti on kolimine ja päris läbusse ju ka minna ei taha.
Kui seina ära olen värvinud (akna kõrvalt lapp valget, sealt oli osa värvi ja pahtlit lahti tulnud jka ma pahteldasin ja lihvisin uuesti, aga hallikalaiguline), vaatan kokkupanemist ootavaid mööbliesemeid pikema pilguga ja vbla uurin isegi õpetust - mul vähemalt ühe asja kohta on paberil õpetus ka.
Sellest peab piisama.
Krdi külm, märg ja rõõmutu on!

pühapäev, 6. september 2020

Vaatasin maailma ja see oli hirmus

Lugesin Mallu blogist kommentaare.
(Kui ta pani fb-sse, et tal ATH, ma erutusin soojalt. Mõtlesin hulgale omadustele, mis tal on ja mis tegelikult on ATH-ga seostatavad, ja lisaks, et ta on ju neuroeriline, oleksin võinud taibata! Nüüd ma heldimusest vahel käin seal lugemas.)
Niisiis, lugesin kommentaare.
Need käisid selle kohta, kuidas peres on nuustikud-rätikud jaotatud. (Et selge oleks: meil siin on omad hambaharjad. Kõik muu on suva, juhtub nagu juhtub, ja pessu lähevad rätikud, kui ma märkan, et on must või et lõhnab kuidagi ... valesti.)
Päris jube oli. Nii palju inimesi, kes vuih ja aih ja mõtlevad selliste asjade peale nagu rätikud ja kes mida sellega kuivatab ja et isa peenist puudutanud asi läheb minu näo vastu nüüd ja ...

Nagu ...

Ütleme ausalt, omaenda õueprügikasti hirmus isiklikuks pidamine on ilmselt sümptom mingist suuremast teemast. MINU nuustik, MINU rätik, MINU pesukauss, teiste omad on jäledad, iu ...
Ja mul on lihtsalt nii pohh, et ma ei ole kunagi mõelnud ka muud, kui et "pff, imelikud tujud" mu ema mehe idee peale, et kõigil peaks vannitoas oma saunalina olema.
Sest noh. Kui mul on käed märjad, ma kuivatan ikka suvalisse, mida see maailmakorralduses nüüd muudab, et mingi saunalina on X-i OMA parajasti?!

Aga ... aga ... aga ongi inimesed ka sellised.
Einoh.
Olgu, las nad olla. Inimesed, erinevad.
Kuni nad minu maailma ei tule, mind ei sega, ja ma arvan, et ei tule.
Oma teada ei puutu säärastega kokku. Ema mehega räägime korra poolaastas või umbes nii, saab toime.

Muidu - natuke mõtlen, et võiksin selle ATH-ajumõõtmise-testi ka ära teha. Sest kui ma kuulan inimesi (mul on isiklik sõber ka umbes aasta eest diagnoosi saanud, ravimid peale ja rõõm), kelle elukvaliteet nii palju tõusis, sest nad saavad nüüd kätte selle dopamiini jm, mida nende keha ei tooda üldse nii palju, see meenutab minu elumurrangut, mis saabus antidepressante võtma hakates.
Ja kui mul on ATH ka (mitmed tunnused viitavad väga selgelt), äkki saaksin ravimid ning elu läheks veel paremaks?

Lihtsalt ... noh ... mingiks nuustikuarmastajaks-prügikastikiindujaks muutuda küll ei tahaks. Ei, ega ma arva, et muutuksin, mina olen ikka mina, sest mul on minu kogemused juba 40 aastat korjunud ja need ei lange ära. Aga tekitada endale hormonaalne foon, millega rätikukiindujad tekivad, tundub kuidagi ... noh, vale?
Sest ma ei tahaks ju ometi nende moodi olla ja elada, brr!!!!

reede, 4. september 2020

Suht tavaline 4. september

Mis on tavaline?
Noh.
a) ma teen jube palju
b) seda ei hinnata ka
c) miks ma rohkem ei tee (Poeglaps, Poeglaps on nende mõtteavalduste taga)
d) olen nii väsinud, et ei taha üldse mitte midagi teha

Kõlab tavaliselt? Mhmh. On ka.

Lisaks pole ma peaaegu kaks nädalat jalga ka tõstnud oma uude korterisse. Igatöönaine möllab seal ja teeb ... asju. Mina olin haige ja nüüd olen ülekooormatud.
Sest ma võtan endale igasugu ülesandeid, eks ole. Nt eile käisin jälle beebit hoidmas, aga kuna ta seekord oli taas kogu aeg rõõmus (või rõõmustatav selliste väikeste asjadega nagu patsi-kakku mäng, kiikuv tite-seliliasendi-tool või söök, nii et see ei loe =P) ma sellist laksu ei saanud nagu tookord, kui ta veits nurises ja oli rahul vähemate asjadega.
Jap, ma olen eriti õnnelik raskete lastega. Sest siis on mul tunne, et olen vajalik.
Rsk, mulle ikka meeldib vajalik olla. See kuidagi lunastab mu õiguse eksisteerida, sest HEA on mul nagunii nii harva, et sellele on suht mõttetu panustada. Aga kui kellelgi teisel on minu pärast hea, on jee.

Nii tahaksin omaenda beebit ... aga no ei ole! Olen suht maha matnud mõtte, et minna kuskile joogikohta otsima mingit isast, kes mulle lapse teeks. Sest endavägistamine ja nii. Aga IK-KA-GI!!!!!!!
Ei, adopteeri suurem laps, väga väga naine, see oleks ju ka hea?
Oleks.
AGA ...

Ikka ja ikka ja IKKA olen hämmelduses seeüle, kuidas ma olen nii hea ja ilus naine ja mul võinuks olla seitse last ja mulle meeldis seks ja ma ei nõudnud mehelt eriti midagi peale selle, et ei oleks paks ja räägiks enam-vähem seostatud juttu - ja no nii vallalist vallalist annab otsida, eks ole.
Kui mul oleks unistuste naine, oleksin see mina.
Aga ükski mees, keda mina tahan, ei taha mind.
Isegi ükski mees, kellelt last olen küsinud, ei taha mulle last teha.
Miski siin ei klapi, ütles vana mäger ...

Aga no ei klapi siis. No nii on. Ma elan sellist elu, nagu elan.
Söön tomatisalatit ja ibukas juba toimib natuke ja päike paistab. Ennist sain pojalt kallistuse. Totoro on mu jala vastas soe ja vagur.
Pole ka halb elu ju.

Hilisem täiendus: käsisin uues korteris, pesin kolm ruutu aknaid puhtaks. 
Huvitav, millal neid aknaid viimati väljastpoolt pesti? Igatahes oli muutus meeletult suur ja koos umbes poole peale arenenud köögiga tekitab lootust, et seal saabki kunagi elama hakata.

teisipäev, 1. september 2020

Täiesti enneolematu esimene september

Täna oli hea päev.
WTF, esimene september ja HEA PÄEV?!
Mida aeg edasi, seda enam tõden, et põlgan haridust. Mitte lihtsalt koolisüsteemi, aga kogu ametlik haridus käib vastu kõiki mu tundeid ja mõtteid selle kohta, mismoodi oleks hea elada.
Jah, ja ikkagi käivad mu lapsed koolis ja isegi mul endal on bakaga võrdne haridus käes. Krt, mis mõttes ma ei konformeeru ja ei ela ühiskonna ootuste järgi, kui nii suures asjas nii järeleandlik olen???

Aga hea päev oli. Õmblesin tütre kevadsügismantlile nullist alates käsitsi rinnatasku, sest see mantel on niiiiiiiiiiiiiiii ilus, möödunud kolme aastaga ei ole läinud topiliseks, hakanud kuskilt hargnema ega muidu kulunud (Haa, Hiina kaup, HAAA!!!), aga seal pole ÜHTEGI taskut.
Nagu.
Mitte ühtegi.
Ja kui tütar selle üle kaebas, mul lõi "krt, kui raske ühte sisetaskut teha saab olla?" ette. Tõin oma kunagise kleidikanga jäägid, lõikasin mingi nelinurga välja, palistasin (suht lohakalt) käsitisi ära, panime nööpnõeltega kinni, et oleks ilus ja sirge, ning siis õmblesin (ikka käsitsi, aga seda tegin väga korralikult) mantli külge.
Tütar proovis telefoniga järele, kas jääb kena ja kantav.
Toimis.
Olen enda üle nii uhke, et peaaegu ei oleks medalit vajagi, et nii osav ja vapper olen.
Aga tegelikult oleks veel medal lisaks ikka hea küll.
Pöial on siiamaani hell ja nagu surnud. No see surin sees nagu surnud jalal või käel, kui need kuidagi ära magada.

Et veel medaliväärilisem olla, panin poja kõigile homme kasutusse tulevatele õpikutele paberid ümber.
Miks mina seda teen? Sest ma TAHAN, et ta õpikutel oleks paberid ja õpetajad ei naaguks, aga ma ei taha üldse natukenegi temaga tülitseda, et pane paberid ümber, pane kohe paberid ümber, panepanepane!
Ma panen ise ja kõik on rõõmsad.
Nii et ma panin ja need on nüüd nii ilusad ja siledad ja aww ja oeh, ma olen niiiiiiiiiii vastupidav ja kasulik!

Õuna oma on see, mida ta armastab
Hommikul käisin jooksmas ja poes ja üldse ei surnud selle kätte, ilm oli IMELINE (august ja september on mu lemmikkuud), sõime Nõhku ja tomatisalatit (teate küll, PÄRIS tomatid, till, roheline sibul, kodujuust, hapukoor, sool, pipar), poeg tänas mind nii oma lemmiklimonaadi ostmise kui paberite ees, tütar tasku eest, ta tõi mulle Soomest (isal külas ja tööl tema juures kuu aega) Ann Leckie raamatu, mida eesti keeles veel pole, kõik on nii hea - ja MINA ei pea homme kooli minema!

Halvasti on ainult kaks asja: Poeglaps unustas õpetajatele anda külmkuivatatud maasikad, mis ma talle kaasa panin (minu arust pole ta KUNAGI õpetajatele lilli viinud, ma olen söögiusku. Tütarlaps algul viis, mul läks veidi aega, et otsustada: keegi ei söö lilli!)  ja mul on tänane norm täis kirjutamata.
Vbla kirjutan veel.
Näis.

Mis siis. Vahet pole. Imeline päev!

pühapäev, 30. august 2020

Kahetsus

Mul on igasuguseid teooriaid, miks ma nii kaua nii vääramatult haige olen (põhiline sümptom lisaks stabiilselt püsivale väikesele palavikule on lippav kõht - POLE väga koroona moodi). Aga kuna Totoro tundub KA haige olema (isu ei ole ja tavalisest loium, nina on jahe, aga on see nüüd pisut soojem kui tavaliselt, ei saa aru), tunnen, et see kõik on lihtsalt "nüüd on nii, saame sedasi toime" ja mis seal ikka.
Maitea, saatus?
Meil kummalgi pole ka nii halb, et peaks arsti juurde kippuma. Ainus asi, et Totoro võiks nagu PLAANISELT arsti juurde saada vaktsiine hankima (kuigi vaatasin just vaktsineerimispassi ja meil on 20. novembrini aega. Tundub, et vaktsiinide vahele ei jäeta aastat, vaid 14 kuud) ja ma peaks PLAANISELT arstiga vestlema töötervishoiutõendi asjus.
Aga sellega on novembrini aega samuti.

Nii et tegelt need pole asjad.
Ainsad asjad langesid ka ära.
Ok, AINUS asi siis on, et nii kaua. Totoro ei söö krõbinaid, ainult konti, liha, väga edeva kasikonservi lusika lakub ka puhtaks, noh, ja inimeste toitu, juba kuus päeva. Ja mina olen haige juba 12 päeva.
Vahepeal hakkas KORRAKS parem, isu tuli tagasi. (Mul siis.) Ent see kestis vaid pool päeva.

Et tervisest kirjutamisse veidi vaheldust tuua, kirjutan Mikk Pärnitsast. Või noh, tegelikult riivan teda jutu sees kergelt, sest juba on uued (anti)kangelased ja kes teda enam mäletab, eks ole.
Nimelt sõnastasin fb-s asja, mis minu jaoks on jäledamast jäle ja diskvalifitseerib inimese täielikult ja igal rindel.
Ma ei saa üle halva teo teinud inimese suhtumisest "olen õige mees/naine, nii peabki, jee mina!" (või veel hullem, "olen geenius, mina võin!").
Mis halvad teod ja nõmedad väljaütlemised lunastab, on kahetsus. Ja lunastabKI ja peaaegu sedavõrd, nagu poleks inimene halba tegu teinudki.
Mõnel juhul isegi rohkem. Läbi põrgu käinud isik teab põrgust rohkem, kui halleluuja-laulev munk, eks ole.
Minu vaade asjale, keegi ei pea seda jagama.
Nii.

Ja nüüd paneme sinna juurde, et MINA ei kahetse midagi, kõik mu teod on mu enda silmis põhjendatud ja põhjuslikud olnud ja ma aint vihastan inimeste peale, kes tahaksid mind ülikurva ja kahetsevana näha.
Vihastan VÄGA.
Olgu, enam mitte. See oli ammu ja maiviitsi. Nüüd vaatan neid silmi pööritades ja "inimesed on lollakad!" tõdedes. Aga põhimõtteliselt on mu vaade siiski: "KUIDAS te aru ei saa, et mul oli NII HALB??? Ise olete juhmakad siis!"
Aga teistelt ootan kahetsust?
Tegelt ei. Kui neil on head põhjused, olgu. Aga need peavad olema head põhjused, mitte: "Ma olen Picasso, kui palju teisi Picassosid te teate? No vot, MINA võin!"

Mul olid head põhjused. =P

Ja kuna mina olen lugenud (ma isegi ei mäleta, mis intekas, kus, aga jäi meelde), et Pärnits kunagi kellelegi on öelnud (väga vaba tsitaat), et ta on teinud väga mitteokeisid asju ise ka ja tal on sellepärast piinlik, on minu jaoks tema toonased nõmedused lunastatud ja tähendusetud.

Kui on kahju tehtud valust, on kõik ok.

Mikk Tarraste (häh, jälle Mikk! Kes tahab, guugeldab nime ja saab kohe teada, mis teda defineeriv sündmus on) sai mult ka andeks - sest ma USUN ka tema kahetsust ja õudust oma tegude pärast.
Ma ju tunnen teda. Klapib juurde kõigele, mida tean. (Kuigi seda aknasse tulistamist ma ei teadnud ja korraks oli küll tunne, et wtf, ma pole Mikku kunagi tundnud, võõras mees, kuidas nii hästi teeselda saab ...?)
Ei, ma ei arva, et surnud ärkavad nüüd ellu jms, aga mul ei ole vastik talle mõelda.
Kurb on ainult.

reede, 28. august 2020

Öäkk

Nii halb on olla, et mul on raske sõnadesse pannna, mis mõtlen väärtusest inimesena. Aga minu arust neis mõtetes on toimunud areng ja kuna mul on nüüd umbes igavik otsa (10 päeva?) halb, haige ja äärmuseni nõrk olla olnud, on olnud põhjust mõelda jälle sellele, mille juba paar aastat tagasi selja taha jätsin ning unustasin.

Et inimene on imeline isegi siis, kui ta ei tee beebisid õnnelikuks, kirjuta järgmist teistele jubedalt meeldivat teost (ja see ilmub hästi ruttu peale järgmist, onjo, koguaeg pudeneb pärleid ja pole vaja kalliskive lihvida!), tema viimane kook ei maitsegi ta lapsele, ta ei esine avalikkuse ees ja keegi ei kiida teda.
Jah, mul on romaanitoorik (lõpetamata) käes ning jätkamisel, aga mis on tähtsam: kas kirjutada see Väga Heaks või saata uue romaanivõistluse tähtajaks ära? Päriselt! Mis mulle rohkem rõõmu teeks?
Jah, muidugi Väga Hea teos.
Parem vähem, aga paremad.
Ma ei suuda praegu kirjutada. Juba nädal otsa on progress olnud "Mõni lause juures? VÄGA HEA!" Viimastel päevadel ka: "Ma ei taha kirjutada, ma ei jaksa kirjutada, pühin parem pool esikupõrandat. Tundub mõnusam."

Aga ikkagi on sees õudus teemal "Ma ei saa ju sedasi jätkates romaanivõistluse tähtajaks teda HEAKS! Peaks ikka kirjutama ..."
Ja mu lastel on mõlemal viimane teetanus-difteeria süst tegemata.
Ja hambaarsti viimasest visiidist saab ka aasta.
Ja koera peaks uuele vaktsineerimisele regama.
Ja siis temaga minema.
Ja tegelt ma peaks kolima ... kuigi olgu, selle lükkumisega poolde septembrisse olen rahu teinud.
Aga no siiski. Mul on halb olla ja peab-peab-peab taob kogu aeg ajus ja olgugi üha kinnitan endale: "EI PEA!", see nõuab pidevat meenutamist ja jõudu.
Jah, seep see on =) Puudu on usk, et olen imeline, isegi kui midagi nähtavat teiste heaks ei tee.
Teistele luban seda küll, kuid endale mitte.
Pean ju ometi hea olema!

Aga ei pea. Ma ei ole halb inimene. Ma ei ole väärtusetu inimene, keda keegi ei hinda, kui ta parajasti noor emme ei ole või vastkirjutatud ja auhinnatud raamatu kõrval ei sära.
Kuigi noh, jah =)
Mul on ikkagi rohkem Inimese tunne, kui on midagi ette näidata, miks Ma Hea Olen.

Ja ma nüüd öögin ka Peeter Helme peale.
Väga öögin.

teisipäev, 25. august 2020

Me oleme ühte verd

Rsk, Pärnits on nii väga nagu mina, et ma hakkan oma tema-tõlgenduses kahtlema. Äkki saan jälle valesti aru?
Aga tundub NII VÄGA.
Millega muidugi kaasneb see, et kõigi "mulle Mikk Pärnits tegelt ei meeldi, ei tohi ikka ropendada vms, aga praegu tehakse talle ülekohut" värkide, mida on sotsmeedias sadu, puhul on mul tunne, nagu löödaks jalaga minu olemust.
Mitte aint tema oma.
Juba mitu-setu päeva on niisiis tunne, et sotsiaalmeedia ongi täis minujälestamist.

Sest noh.
Mis meil vahet? Peale selle, et mina saadan persse, mitte putsi?

Pisiasjad-pisiasjad.

Lisaks ei ole ma ikka veel terve ja kuigi ma kannan poes maski, ei jäta ma poes käimata ning kindlasti teeb see must ka paljude silmis mölaka.
Raske on see elu.
Teen küll oma parima, aga ikka pole see hea .... noh, ma saaks üle, kui poleks hea mölakate meelest - nende meelest hea olla ei tahagi ju! See on rõõm ja nauding, kui mõnele sellisele ei meeldi! Aga on ka täitsa toredaid, kes on: "... aga putsisaatmine on ju vihakõne ja vaimse vägivalla killast! Kui mina oleksin viiekümneaastane Elle, ma küll ei tahaks mingit klouni end esindama! Ja kurat, oled haige, püsi kodus!" ja ma lihtsalt ... noh, jah.

Endale meeldida.
Mida ma üritan midagi muud???

Aa, mina ei olegi Mikk Pärnits?
Pisiasjad-pisiasjad ... Vabalt võiksin olla. Mõtteviis on sarnane, lihtsalt mul ei ole enese kaitsmisel nii palju julgust. Ei, ma ei KARDA midagi, aga mul ei ole sees suhtumist "ise olete lollid!", ma pean eraldi pingutama, et see tuleks.
Või piisavalt palju jalaga saama, et hakkaks nii valus, et otsustavalt vastan. Üldiselt leban maas ja üritan seletada, et tegelt ma olen ju hea, ei ole vaja lüüa!
Kuigi tegelt ei ole valu mõõdupuu. See arusaamine, et ei pea laskma end peksta, võib vastu lüüa, tuleb kuidagi teistmoodi. Tal on see selgelt SEES, mitte et peab metsas taga otsima.
Mina muudkui mõistan ja ei mõista hukka jne.

Aga kõige selle enesekaitsevõimekuse juures Pärnitsale meeldib (samuti) tunne, et temast saadakse aru. Seda on näha. Et alati ja kõigiga ei pea võitlema, vahel keegi hoolib ja hindab ja ja ohhhh! kui hea see on!

No ei tule midagi uut loomadest, noh!
Mõtlen aina ja aina Pärnitsast.
Aina.
Kui ma tunneks teda isiklikumalt, kui et oleme fb-sõprad, ma küsiks talt last. Kammaan, meil on isegi ühine lemmik-raamatusari! Eriksoni Malaze-lood.
Loteriis on me fännamise järelmid näha. Minu kirjutatumõned tema kirjutatud.

Me oleme ühte verd, tema ja mina.

Vist.

reede, 21. august 2020

Viisakas jutuveeretus

Ma ei saa sellele Bradbury-värgile minna.
Sest olen haige ja hetkel on haigena avalikule üritusele minemine erilise õeluse ja/või erilise juhmuse märk. Nii et nõmedalt ennastohverdav nagu ma olen, oma haigustest, kehvast enesetundest ja suren-nurgas soovist üle vaatav, seekord jääb minemata.
Teistele jama ei taha viia ja kui mul juba kolmandat päeva vilets on, ei saa ka öelda, et "korraks hakkas, siis kadus".
Imikut ei läinud kah hoidma.
Maitea, hakkan mõnes mõttes normaalseks muutuma v? Et kui mul on halb midagi teha, ei teegi?!
Vau.
Ja seekord on see teistele ka hea. Win-win. 

Pealegi ainus inimene, keda tean sellele üritusele reklaami teinud olevat, olen ma ise. Nii et pole tõenäoline, et jube palju inimesi pettub, et mu kaunist nägu ei näe.

Kuigi haige on ikkagi vastik ka olla. Nii jõuetu. Niiiiiiiii jõuetu!!!!

Krt, kes lihvib uues kodus seina, kui mina seda ei tee? Roheliseks värvitav ala on roheline, aga valge ala on pahtlimuhuline! Äkki peaksin vähemalt pakkima? Äkki peaksin ... pean v?
Ah, ok.
Las olla.
Ma olen haige. On ok mitte rabeleda ju.
Isegi ujuma ei taha minna. Mitte ei saa, vaid ei taha. Mis on päris veider nende soojade ilmadega, mul sulab pea otsast ära, nagu oleks see jäätisest. Aga no ei taha, mis teha.
Jahe dušš. Kõlab paremini.
Ja toidust sobib jäätis. Mitte omaenda pea, aga päris jäätis.

Huvitav, et isegi koer pole: "No oleme nüüd aktiivsed, teist päeva pole ujumas käinud, mis elu see on?!"
Vaatab mind ainult kurvalt, kui peab enne krõbuskid ära sööma, kui konte saab.
Kass vaatab mind kurvalt niisama. Ilma mingi hea põhjuseta peale selle, et ma võiks veeeeeeel konservi kaussi panna. Aga kui ei saa, heidab magama ja kogu lugu.
Lisaks on tal eluga leppinud klaasistunud pilk juhtudeks, kui koer saab konti ja tema ei midagi. Mul enamasti hakkab siis piinlik ja lõikan teise kondi küljest paar ribakest liha ka talle.
Maksi ja Mooritsa raguu on ses osas hea, et seal on PALJU liha.
Kanakaelu pistavad mõlemad ühesuguse innuga.

Jah, kui oma elust pole muud rääkida, kui et kehv on haige olla ja ilm kuum, räägin loomadest. Ikka parem kui Pärnitsast!

kolmapäev, 19. august 2020

Toimub

Üldiselt ma ühiskondlikel teemadel sõna ei võta, sest "mis see minu asi on" ja "inimesed on lollakad, nojah".

Aga lihtsalt mainin, et selge oleks: ma armastan Pärnitsat niivõrd, et annan talle andeks isegi kenderilembuse, ja rõõmustasin sitaks, kui ta (täiesti ebatüüpiline, aga näe, nad arvestasid teda ikka! See Pole Okei TEEB palju ära, jee Eesti!) vägivallaennetuse auhinna sai.
Minu Eesti, Kersti Kaljulaiu Eesti, elus ja päris Eesti!

Kuni juhtus see ja mul on "fakkkkkkkkkkkkkkk ... aga tegelikult seda vist võiski oodata. EKRE ON olemas ja teda valiti ja see on tõelisus!"

Pärnits on sõdalane, kelle kõrval mina oma sõjakusega suht lammas.
Mitte et ma ise jaksaks või tahaks rohkem olla ja teha jne, ma ei taibanud muuhulgas väga väga kaua, et mitte mina ei käitunud nõmedalt, kui mulle munni peale suruti, vaid teine pool oli hoopis ere mölakas.
Aga austan Mikku täiega. TÄIEGA.
***
Muidu sama vana lugu: teen jube palju, olen täiega väsinud ja oeh.

Vahepeal juba arvasin, et Bradbury 100. sünnipäeva esinemine jääb ära, sest keegi minuga rohkem kui kord augusti algul ühendust ei võtnud ja 22. august on see päev juba. Täna hommikul sain maili, mille sisuks, et tore, et tulete, meil ei õnnestunud teile poliitikut vestluspartneriks saada, aga noh, mis teha.
Päeva ajakava on siuke ja siuke.

(No ... siuke.

11:00-11:45 - ekskursioon TYPAs (Kastani 48f).

12:00-12:45 - saja raamatu teekond. Sõna saab saatemeeskond.
Raamatunäitus, mis rändab hooandjatega kodudesse kaasa.

13:00 - praktilised teemakohased katsetused Aparaaditehase hoovil.
Tulevärk.

13:15-14:45 - lõunasöök ja vestlused restoranis Aparaat, tutvumine
raamatutoaga.

15:00-17:00 - arutelu raamatu "451º Fahrenheiti" üle.

Juhitud vestlus kõigile raamatusõpradele - sobib nii enne kui pärast
raamatulugemist.)

Olen kerges õuduses mõtte ees, et pean vestlema iseendaga, aga noh - ega mina seda üritust korralda, nii et ei vastuta, kui nõme on.
Raha ma ka ei saa, nii et ma ei vastuta üldse millegi eest ja tegelikult olen isegi natu innukas mõtte juures panna endale sokk kätte ja vestelda sellega =)

Ma pole mõni Mikk Pärnits, aga päris normaalne ikka ka mitte.

Lisaks olen vist haige.
Hästi kohane on seda avastada, kui olen jõe äärde jooksnud, selles 570 tõmmet ujunud , siis lühikeste pükste ja maika väel poodi kõndinud ja veel napilt enne kella 23 koju jõudnud. Nüüd istun siin soojas pusas, soojades talvesussides, joon kuuma kohvi, kurk valutab ja kuidagi ... uimane on olla.
Aga kohv on hea. Mitte ükski kohv pole parem kui Thcibo Exclusive ja kui sel oli allahindlus, ostsin kohe neli pakki!

pühapäev, 16. august 2020

Hästi lühike joovastuskarje

Seekord oli aktiivne titahoid.
Ei mingit "ainult söön ja magan", vaid ma käisin ringi, laps õlal, ja laulsin talle, ning siis ta ei nutnud.
Oli küll väsitav.
Nüüd on mul nii hea olla, nagu ma ei mäletagi, millal viimati oli.
Mitte midagi ei taha, aga mitte seepärast, et nagunii on sitt ja miski ei aita (väga tuttav tunne), vaid nagunii on hea, midagi pole vaja.
Jah, ilmselgelt ma tahan titte ka seepärast, et mul füüsiliselt, keha sees on HEA OLLA nendega koos olemisest.
Sellest, et ma saan asju teha ja hädaline titt muutub rahulikuks titeks.
Mulle NII meeldib positiivne tagasiside ja kui see tuleb veel beebilt, kes ei teeskle, varja, valeta, vaid on täiesti aus, on ülim.
+ ta ei saa olla mölakas, kellele hea tegemine on raisatud aeg.

Kõik mu hormoonid laulavad rõõmulaulu ja oh ja ah.

Mis teil ei ole sedasi tittedega?!
Kuidas nii saama ...?

Oletaksin küll, et vbla te pole piisavalt proovinud üldse, aga krt: et inimesed on erisugused ja minu moodi inimesi on kurvastavalt vähe, olen juba selgeks saanud.
Siiski.
Siiski!
Et NII HEA on, on täiesti ... sõnadesse püüdmatu.

neljapäev, 13. august 2020

Ja vihma sajab ja toas on soe ja kuiv ...

Kuulan Deep Purpel'it (seda lugu, mida kõik teavad) ja üritan saada aru ja otsa kätte möödunud päevast, mis kirjandina lõppeks "päeva lõppedes olime kõik väsinud, aga õnnelikud", ainult mul on selle õnnelikkuseosaga natu raske.
Õnnetu ka ei ole.
Lihtsalt väsinud.
Hakkan arvama, et toasein, pool teisest ja tükike kolmandast saabki värvitud. Ja seejärel vist võiks natuke koristada - tegelikult käib mulle päris pinda, kui mustad on põrandad ja aknad.
Kujutasin varem ette, et see uues korteris koristamine on ebainimlik pingutus, aga kuna tasakesi olen vannitoas seinaplaate ja kraanikaussi pesnud ja see polnud üldise remonditegevuse sees ÜLDSE pingutav, vbla saan siiski tehtud rutem kui nädalaga.

Olen nii väsinud (ja kõht läks ka tühjaks), et ärkasin kell 6 hommikul. Tund aega vedelesin veel voodis. Nii mõnus oli. Üritasin magama jääda, aga ikka ei jäänud.
Kui mu poeg (ööselülevalolija) tuli oma toast ja nähes, et ma olen ärkvel, küsis, kas kohvi saaks? ja asus mulle ümber jutustama X sarja esimest episoodi, mida ta just vaadanud oli, alistusin oludele ja tõusin üles.
Tegin kohvi JA kooki - pole ammu kooki teinud, nii et neljapäeva hommikul kell pool kaheksa tundus täpselt õige ajana. Poeg oli küll virsikud ära söönud, aga kuna ta alati kaebab puuviljade või marjade üle koogis (ükskõik, mis koogis), tegin lihtsalt ilma nendeta.
Kuna see konkreetne küpsetis retsepti järgi koosneb nagunii peamiselt kohupiimast, kõlbab küll.

Oot, tegelt RETSPTI järgi on seal küll kolmandik hapukoort ka, aga ... nojah, retsept on siin. Ma lihtsalt varieerin kõike, sest kõike saab asendada. Et see pole siis enam sama kook, näiteks maasikakook lakkab olemast maasikakook, kui seal pole ühtegi maasikat?
Aga ma ei teegi retseptide järgi süüa. Retseptid on idee saamiseks =)
+ mitte kordagi pole mul õnnestunud selle retsepti idee järgi tehtavat kooki 200-kraadises ahjus üle 40 minuti küpsetada. Enamasti läheb pool tundi ja natuke peale. Ma ei tea, mis ahi Mingil Mangol on.
Mingi ... jahe ahi ilmselt =)

Muide, vahepeal teeb kass naljakat häält. Midagi köhimise ja kräunumise vahepealset. Ma ei osanud seda kirjeldada, kuni poeg täna hommikul (mida, meil oli mitmeid jututeemasid!) mainis Palpatine'i. Siis tuli ette! Vot mis häält Korpus teeb! Palpatine, kui ta näiteks raevukalt võitleb või rahulolevalt ohkab, teeb samasugust!

Olgu, ma lähen krundin veel veidi seina - täna saab see tehtud, siis saab lõpuks, peale jube kaua võtnud ettevalmistusperioodi, roheliseks värvima asuda! Tuleb küll uude korterisse saamiseks 5 minutit märjas õues kõndida, aga noh - seal uues kodus on jälle kuiv ja koer tuleks ju nagunii õue viia varsti.

teisipäev, 11. august 2020

Ikka sama teema

Kõik sai taas selgeks (ikka koerakakadraama) ja klaarus ära.
Kordan ja kordan. Palju pordi porrata ...
Ma ei ela selleks, et kellelegi teisele meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida. Ja kui kellegi maailmavaade on: "Kõik peaksid sedasi elama!" on tegu lollusega, mis paratamatult jabur.
Kõik ei sobi elama ühtemoodi. Inimesed on liiga erinevad.

Issandjeesus, meenutage ometi, eelneva tõdemuse peale "ise sa ju ka!"-mõtlejad!
=)
Mina lihtsalt kirjeldasin situatsiooni, kuni inimesed mulle kommentaarides peale jooksid.
Jah, siis ma seletasin, mis minu meelest oleks normaalne käitumine, aga tegelt ei öelnud isegi tolle järelmina, et kõik peaksid sedasi tundma. Selgitasin, et MINU maailmas inimesed tunnevad ja mõtlevad nii. Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head.
Jah, ma ei ole üllatunud, et tegelikult on igasuguseid ja omast arust ilusad ja head on enamuses ka nende hulgas, kes minu arust üle mõistuse nõmedad.
Inimesed elavad nii hästi, kui oskavad. Pole minu asi öelda, et nemad näevad valemini kui mina - aga pole ka nende asi öelda, et mina näen valemini kui nemad.
Igaüks teeb oma parima ja krt, mina teen OMA parima!

Ikka veel seedin seda. Kuidas draama sai taas mu päästjaks, kuidas piisavalt sõimamist - ja korraga NÄGIN, kui absurdne see on.
Kui nõme.
Kukud piisavalt sügavale, saad aru, et sedasi ei suuda.
Aga pole veel nii sügaval ja ahastus ja ebalus ja "KUIDAS nad must aru ei saa?! Ma ju... nii selgelt! Mida, miks?!"
Alles edasi tuleb arusaamine, et ei. Nad tahaksid, et KÕIK elaksid nende moodi. Seadusetähe järgi näiteks.
Minu arust on see absurdne.
Seadused muutuvad.
Mis minu meelest on õige, muutub ka, aga üldse mitte samas taktis. Ja muutub suhteliselt väga vähe, sest seadused muutuvad ka palju pikemas perspektiivis kui ühe inimese eluiga.

Isegi peavalu taandus eile ära ilma migreenitabletita. Kuigi lihvisin ja kruntisin seina, kirjutasin, käisin koeraga ujumas, alustasin "Farenheiti" ning olin üldse nii tusin, et aitaks kaheks päevaks VÄHEMALT.
Kruntvärvi ostsin juurde, täna tuleb liivapaberit ka osta. (Tuleb, peab, sama asi, erinevad sõnad. Ei tule, võiks!)

Nii vara olen ärkvel, sest ärkasin unenäost, kus mu lapsed ja nende onutütar (minu vennatütar) nii umbes vanustes 5-9 vaatasid koos multikaid. Soomekeelsete subtiitritega. Subtiitrid kadusid korraks ära ja lapsed tõstsid kisa, et nad ei saa aru ju sedasi. Supakad tulid tagasi, aga mina küsisin hämmeldunult, kas nad oskavad siis soome keelt?
"Me jagame omavahel kõike! Nii muresid, rõõme kui soome keelt!" vastas mu tütar.
See muide on väga temalik vastus. Vanuses umbes 6-9 võinuks ta täpselt nii öeldagi, mõeldes sellega, et nad selgitavad üksteisele, millest keegi aru sai, ja kokku tuleb peaaegu täispilt.
Ta oli ja on (aga nüüd on ta suur, see ei torka enam sedasi kõrva) elegantse sõnaseade meister.

Kui olin ärganud, köhis kass naljaka häälega. Ja kui ma seepeale pea tõstsin, tuli poeg kempsust ja minu pead nähes küsis: "Mis?!", seletasin - ja pärast ei jäänud enam magama.
Kohv, mõtlesin.
Kohv kutsub mind köögist, peab vist teda tegema minema!

Nii et võiks teda vast tegema hakata, mh? Ja paar võileiba ka süüa, kuidagi õõnes tunne on kõhus.

laupäev, 8. august 2020

Ei pea ju!!!!

See oli päris hea, et kutsikateema esimene kommentaar oma "Jõudu"-ga pani mu mõtlem, et vbla ootaks siiski veel pool aastat. Uue jooksuajani.
Sest ma olen niiiiiiiiiiii läbi omadega, et ikka olen. Pole üldse tunnet, et kui august läbi, on parem - kõik on nii halb, et ei lähe kunagi paremaks. Suvaline link, pole maailmahea artikkel, pole ka maailmahalb, muuhulgas räägib ka sellest, kuidas meie praegune meeleolu määrab ära, mida mäletame.
Ja noh. Mu tunded on TUGEVAD. Kui on juba sitt olla, tulevad ainult sitad mälestused või kui jõuga meenutada endale mõnd head, tuleb see tooniga "nojah, aga see ei tähendanud kokkuvõttes midagi".
Nii et hetkel tundub, et kogu mu elu on olnud ainult rühmamine peavalude serva peal, üritan muudkui parimat ja ikka läheb nagu alati.

Mida ma teen?
Miks ma seda teen?
Kas ma võin surra? (Ei või, lubasin 45-ni välja venitada.)
Ja pea valutab iga krdi päev. IGA PÄEV!
Niipea, kui kasvõi MÕTLEN sellele, et "Nii, ja on vaja ...", hakkab kohe suruma. Mõte "ei pea, las olla!" on universaalne leevendi, aga kui teised inimesed on mängus, ma ei suuda neile öelda, et sry, ma täna ei saa, homme vist ka ei saa, vaatab - eriti kui tegu on igatöönaise vastuvõtmisega, kes tuleb vaatama, mida mu köögis teha tuleb ja mida tal selleks vaja on jms.

Ma PEAN talle näitama, kui augusti lõpuks kööki tahan - ja mu pea on "ok, plahvatame siis".

Eile käisin jälle titte hoidmas. Ta on NII NUNNU!!!! Kuigi seekord ei maganud üldse kogu aeg ja tegi kaks korda mitte lihtsalt valju rahulolematut häält, vaid selgelt nuttis.
Kuna need olid mõlemad korrad, kui emme liikus silmapiiril, ta selgelt suhtus "miks sa jätad mind maaaa-haaaa?!" ja see oli nii arulagedalt nunnu, et ma lihtsalt sulasin sealsamas härduselombiks.
Üleni ilus ja armas laps on.
Oh, ma sulan juba mõttestki talle ... aga arvate, et mu pea ei ole "homme PEAB vara tõusma ja titat hoidma minema, pärast lõunat vaatab, kas ma remonti ka jaksan teha" peale "ok, valutame siis!"?
Muidugi on.
Muidugi on.

Võtsin raamatukogust ka "451 farenheiti", mul on vaja see läbi lugeda. Suutsin raamatu isegi kotist välja tõsta.
Kaugemale pole seni jõudnud.
Kusjuures räägitakse, et hea raamat. Räägivad ka need, kes masendavat kirjandust ei salli. Klassika. Seda peaks ikka lugenud olema.
Ma vist ei ole. Igatahes ei mäleta üldse mitte midagi. Ja ma PEAN Bradbury sajanda sünniaastapäeva auks peetavas vestlusringis sellest rääkima, sest ma ju tahan natuke pildil püsida ja "kuulus kirjanik" olemise najal mõne raamatu veel välja anda, mida mult aga tahetakse, kui arvatakse seda müüvat ja ...

Peab-peab-peab ...

Ei PEA ju?! Kõik, mis teed, on vabal tahtel, väga väga naine!
Nojah, aga teisiti oleks veel halvem ...

Lõks. Mu oma pea sees. Pealegi ma olen sealt juba korra välja murdnud, mitte teinud, mida "peab", aastaid, ja midagi halba ei juhtunud.
Aga kuidas ma siis ikkagi sedasi ilma köögita ... ja see titaga naine tunneb, et PEAB tööd tegema, et koguda raha ajaks, kui tita isa ta kohtusse kaebab, ja ma ju tahan neid aidata ... ja nii ta läheb.

Ok. Ma ... ma homme võtan end kokku ja teen vahe sisse, eks? Sest homme ma olen igatöönaisele korteri ära näidanud ja uue titahoidmiseni on nädal ja nii väga on vaja tunnet, et ma ei pea.

kolmapäev, 5. august 2020

Mõtlen oma kutsule kutsikad saada

Liiga. Palju. Asju.

Kuidas ma peletan õudust ja väsimust tohutu hulga kuhjuvate "on vaja teha" asjade ees?
Muidugi võttes plaani kõigist suurema ja koormavama Asja, sest SEE on samas ka põnev ja ta kaunidus paneb juba ette võppuma ja tühja siis mingi kolimine ja remont ja koristamine ja lapsehoidmine ja avalik vestlus poliitikuga teemal "raamat, mida ka veel lugema pean" ja uue romaani jätkamine ja igapäine trenn ja politsei tahab mult veel infot kurva kutsikaloo kohta ja mul ei ole uue korteri esiukse võtit (sest linnal ei olnud, nad käisid alati tagant) ja ma pean seda ka kuskilt küsima ja koopia teha laskma ja üldse ellujäämine.

See Suur Asi oleks nii põnev!
Äkki Läheb hästi?!

Krt, ma ka ei õpi ... Tean küll, et ei lähe ... aga äkki läheb?!?!?!
Ja tegelikult ON sedasi panga peale minnes ka vahel hästi läinud. Vaadake mu lapsi! Ükski mõistlik inimene poleks neid nendes oludes saanud, aga mina, hah! Mõistlik?!?! Hah!!!!
Ja nad on nii neetult oivalised, et kõike väärt.
+ kas kunagi - KUNAGI - on mõni mu mõistlik tegu toonud kaasa märgatavat kasu? Nagu KUNAGI?!?!?!
Nii et jajah. Ebamõistlikkust õigustatud - tehtud.

Tegelt on asi lihtsalt selles, et tahan tunnet, et elan. Et on, mida elult tahta, on, mille nimel võidelda.
Nagunii on raske. Nagunii praegu mõnus ei ole. Kõik need Asjad tapavad mind niikuinii, nad tuleb niikuinii kuidagi üle elada ... aga kui on midagi lahedat ka plaanis, on, mille nimel.

Ma ei ole enam isegi kuri, et inimesed (TM) ei saa aru, kuidas ma mõtlen ja tunnen. Mul on lihtsalt: "Aaah, jälle! Inimesed ... Aga on mõned, kes mõistavad. Mitte alati ühed ja samad, aga alati keegi on!"

Ja nii ongi. Noh, piibliloo moraal- kui Soodomas ja Gomorras leidub ka viis head ja ilusat inimest, on nende olemasolu kurje inimesi täis linnade eksistentsi väärt. Kui maailmas eksisteerivad Ada, Miyazaki, Kaur, kaamos ja Kate Miller-Heidke, on siinne valu ja vaev õigustatud.

Inimesi, kes must aru saavad, ei ole palju.
Aga mõned on. (Lehvitab.)
See õigustab kõikide muude olemasolu samuti.

Remondiga juhtus naljakus.
Mul sai otsa esimese kruntvärvi põhi ja mõtsin siis teise kasutusele võtta. Kõik mu remondid on jätnud igasuguseid materjalijääke, nüüd saab need kasulikult ära kasutada.
Viisin siis ämbri uude koju, võtsin lahti - krt, mis värk? See on peaaegu tahke, peal kerge veekiht, lõhnab ka imelikult ... Otsisin välja ühe metallist pulga ja segasin. Värv natuke vedeldus, ent ei käitunud üldse nagu värv. Seda metallpulka üldse ei värvinud. Kuidas ta niiiiiii halvaks on läinud? See on ju isegi uuem, kui see eelmine kruntvärv oli?!
Otsisin aegumisinfot.
Leidsin, et aegumiseni on aega, aga tegu on pahtliga.

Oi, mul on nii palju pahtlit?!

Kohe leidsin hästi palju pahteldamist vajavat!
Aga kruntvärvi pean juurde ostma.