Kolmapäev, 31. oktoober 2012

Sein

Kui ma teile siia kirjutan, siis teen ma enda lahti.
Te võite mu läbi lugeda. Mitte päris lõpuni, kõike ma ei oska näidata, aga siiski. Ma kirjutan enda avali, sikutan kudesid ning kelmeid veel laiemale, et te ikka organitest ka kena selge pildi saaksite. Olen inimese anatoomia ja psühholoogia ühes näiteisikus. Olen elus: tahate, torkige, vaadake, kuidas võpatab!
Katmata ja kartmatu eksemplar.

Ja siis ma suhtlen päris inimestega ning püstitan enda ümber väga efektiivse müüri. Ei mingeid organeid, ei südameverd ega pisaraid. Silmad vaatavad nagu laskeavad. Peakalle on meistritöö jäise iroonia vallas, naeratus lubab: "Sa võid olla tark, aga küllap ma leian mõne ala, kus mina olen targem."

Minu igavene needus, lahendus ja esmane automatism vähegi ebakindlaks võtvates situatsioonides on: mine metatasandile! Räägi toimuvast kui kõrvalt vaadatavast protsessist, väldi emotsionaalset, lähene mõistuslikult. Ole distantseeritud, kaine ja jahe.
Ise ma nimetan seda delikaatsuseks enamasti =P
Teise inimese mittesurvestamiseks. Emotsionaalsest väljapressimisest hoidumiseks.

Ilmutab keegi minu seltskonnas vaid haavatavust ja inimlikkust, mina põrutan kohe raksti! metatasandile juhtunut intellektuaalselt analüüsima. Vaatan tahtekindlalt mööda sellest, et tundlik. Sellest, et päris. Selllest, et palun ole olemas.
Hiljem imestan, miks mul ei õnnestunud kontakti saada. Puudutada midagi ehedat, lasta puudutada omaenda rumalat inimlikku osa...  
Kõik naised suudavad nutta ilma pisarateta ja enamiku puudutus ravib. Aga mina ei puuduta.
Arutan ehk selle üle, mis võiks juhtuda kui ma puudutaksin. Kas platseebo oleks piisav, et ravitoime tööle panna, ja kumb siis puudutuse käigus rohkem tunneks, minu või teise inimese nahk.?
(Oleneb puudutuse piirkonnast, eks ole. Sõrmedel on palju närvilõpmeid nt.)

Aga päriselt kätt ei siruta. Müür on ees.
Roni üle, murra läbi, ära mine veel ära..!

Teisipäev, 30. oktoober 2012

Kokkupuutepunkt

Terve päev santehnikat.
Kodu võõrustab elektrikku JA torumeest ühekorraga.
Mehed räägivad mingit täiesti mõistetamatut juttu, millest ma õnneks ei peagi aru saama. Arusaadavad punktid on, et kempsupoti ma peaks uue ostma, senisega pole midagi teha, nad pole näinudki sellist juba aastaid. Ja et seda juppi ja seda juppi ja seda juppi käisime Bauhofis ostmas, ja nüüd läheme ostma seda juppi ja seda juppi ja seda juppi ja kui seda viimast ei ole, tellime kohe ära ka.
Ma täpselt ei tea, mida ma lootsin enne selle raske otsuse tegemist, et kutsun professionaalid askeldama. Et lasen töömehed uksest sisse ja maagiliselt on mul kaks tundi hiljem vaesus, aga laitmatult töötav vannituba-kemps siiski ka? Ilmselt küll.
Noh, ei ole asjad nii lihtsad.

Esiteks pole vaesust - nad võtsid ainult materjaliraha, aga tööarve tuleb hiljem. Tõtt-öelda eelistan ma kiirvaesumist sellele hilisemale arvesaatmisele oluliselt, aga no mis teha. Kord on kord.
Teiseks minu iidsele kempsupotile lihtsalt pole seda pisikest lihtsat jubinat saada enam, millega ta jälle vett peaks. Nii et selles osas ei paranenud midagi.
Kolmandaks selgus taaskord, et töömehed on inimesed! Nendega peab suhtlema! Õnneks mitte nii palju, kui vastutuleliku meessoost tuttavaga, kes tuleb kodutöid tegema, aga siiski. Ning see, et nad räägivad pool aega täiesti arusaamatut juttu, millegipärast seejuures kõiki (nii arusaamatuid kui arusaadavaid) lauseid 4 korda korrates, ja üks veel pudistab ka, ei lase kohustuslikul suhtlusosal üldse sujuda. Minu ülesanne kaasinimesena oli olukorraga kuidagi toime tulla.

Päästjaks osutus täiesti ootamatult kass.
Nüüd ma viimaks tean, miks neid elukaid vaja on! Kõigil meist on oma kass ja omad kassilood, võime teha nunnutavat häält ja arutada, kas karvasem kass ajab rohkem karvu ka. Kui tekkis veider vaikus, sai vaadata, kuidas Korpus akna vahel tuterdavat kärbest jälgib, ja selle kohta tähendusi teha.

Šokolaadiküpsised, muidugi, aitasid ka pisut seda aega lühendada, kui üks mees töötas ja teine ootas ning siis jälle vastupidi =)

Pühapäev, 28. oktoober 2012

=(

Tähendab, misasja.
Nüüd pani Rents ka oma plogi kinniseks!
Ainus inimene, kelle peale võis kindel olla, et kui elu on ka lage ja tühi ja kurb, vähemalt nädala jooksul ta ikka midagi toredat kirjutab!

Olen sügavalt löödud.
Võiks lausa öelda, et mu maailmapildis on nüüd mõra. Ta ei tundunud üldse seesugune inimene, kes paneks oma plogi peitu või jätaks järsult maha.

/klikib hämmeldunult juba neljandat korda "Pärdikute päevaraamatu" linki, ohkab ja vangutab pead.

No mida ma nüüd siis lugema hakkan?

Laupäev, 27. oktoober 2012

Vaatenurk

Mingi ootamatu joovastav roosa talvine taevas. Kass kükitab aknal ja vaatab rabatult, kuidas kõik väljas on korraga teist värvi, endal saba radiaatori vahele topitud. Oktoobrile omane valguse nurk koos kogu selle lumega annab täiesti uudse aknakogemuse meile mõlemale.

***

Aga mõne päeva eest oli veel sügis.

***

Kõik mis on olnud ja tuleb. See on seal olemas. Kui kõndida sügisel metsas, mille mälestused on aeglased ja loomulikud, on tunne, nagu aega polekski. Tuhat aastat siia või sinna. Sünnib, elab, sureb - ühtlase voona. Elukülluse ringkäik.
Lõhn. Raske ja niiske. Kõdu vaikselt ragisev järeleandlikkus jala all.
Mitte nii palju kõndida, kui pugeda ja ronida. Oksad painduvad ja unustavad siis su möödumise. Mõni ligeniiske tüvi pillab pihutäie pehkinud koort.
Kivid metsasüdames. Millal nemad siia jõudsid?
Ammu enne metsa. Liiga ammu, et keegi teine seda mäletaks.
Mis see on, mida kivi näeb? Mida kivi tunneb? Kõik see raske, niiske ja muutuv tema ümber, ja kivi ise. Murenemas nii palju aeglasemalt kui too lõhnav elurikkus. Kestmas hoopis teistsuguses rütmis. Kivi kui jäävus.

Ma ei tea, mida kivi näeb.
Aga ta nutab rohelist. Rohelist rasket sammalt, iga aastaga üha rohkem.

Kolmapäev, 24. oktoober 2012

Ei ühtegi mõtet

10 tundi kooli päevas. Hommikul sõidan ühe ühistranspordiga kakskümmend viis minutit, et laps lasteaeda viia. Siis veel kahe ühistranspordiga umbes kolmveerand tundi kooli edasi. Lapse äraviimine ja tagasi jalutamine seal vahel ka umbes 40 minutit kokku.
Ja õhtul sama teed tagasi vastupidises suunas.
Ma ikka ilgelt imestan, et kuidas teised inimesed jaksavad ka elu elada kooli kõrvalt. Mõned käivad lausa tööl.

Samas, nt mängida jaksan millegipärast ikka veel.
Sest, issand, kus see pakub alles emotsioone!
Mul oli väga väga elamusrikas larp Hiline Lõikus III ja selle järelmäng.
Kogu keha läheb soojaks sellele mõeldes. Natuke aega on mängult lausa rohkem päriselt kui päriselt (sest "päriselt" tähendab hetkel "pärast kuuetunnist und kümme tundi kooli läbi zombitseda, võimalusel suuremat peavalu vältides").
Kuigi ma õppisin täna kanüüli panema. See on äge. Päriselt. Mulle pandi samuti üks. Kõik see nõeltega torkimine võtaks ka seest soojaks, kui ma nii väsinud ei oleks kogu aeg igavesti pikast päevast ja igavesti lühikesest ööst.

Aga aju seisab paigal. Mul ei ole aega ega jõudu mõelda. Vabalt võis täna juhtuda, et põrnitsesin 20 minutit aknast välja, mõtlemata isegi nii palju kui "Näe, mingi puu." Lihtsalt vaatasin, tunnetasin vere voolamist soontes, tühja magu ja natuke krampi vedavat säärelihast.
Siis sõin banaani. Banaan teeb kõik paremaks.

Jah. Selline mu vaimne tase hetkel ongi.

Reede, 19. oktoober 2012

Härrasmehe lapsepõli

Tulen köögist ja toetan tagumiku toolile, et vaadata, mida sõber on msn-is kirjutanud.
Poeglaps mu selja taga sõnab rahulikult: "Emme, palun tule sealt ära!"
Mõtlen, et ok, minutikese loen, mis mulle kirjutati, ja siis lähen vaatan, mis lahti. Kohendan end mugavamalt toolile ja kuulen, et Poeglaps hakkab vaikselt nutma.
Et see on väga ebatüüpiline käitumine tema puhul, heidan üle õla uuriva pilgu.

Tal oli sõrm selle tooli jala all, kus ma istusin.

Tähendus teeb mateeriaklombist objekti

... või subjekti.
(Pealkirjaks on Marteni tänane avaldus, jätk esimesel real on minu oma.)

Üldiselt on mul peal bipolaarsuse mured - isegi kui ma tean ette, et tulemas on midagi toredat, kui mul hetkel ei ole tore, ma ei taha selle tulevaga ka tegeleda. Ja mul ei ole hetkel tore.
Magamise vähesus selgub, muuseas, olema minu puhul selges korrelatsioonis füüsilise tervise halvenemise ja ilgelt sittade meeleolude tekkega. Paar kuue-seitsmetunnist ööd - ja ma olen omadega läbi mis läbi.

 Märkus iseendale: maga rohkem. Saad helgema elu.

Samas, kui mul parasjagu on kõrgaeg, siis ma ei suuda oma töö ja tegevuse juurest magama minna. Tuli, mis tagant põletab, on liiga ere.
Täiesti saast ringkäik. V.a. et see on minu elu ja laias laastus pole siiski põhjust kaevata.

Kui ma mõtlen inimestele, kelle elul puudub üldine eesmärk (mingi muu eesmärk kui "elada ära ilma valuta"), siis hakkab päris õudne. Nemad saavad paremini hakkama oma eluga kui mina ettekujutusega, mismoodi oleks niimoodi elada.
Ma võtan mõttes oma elust maha lapsed - ja hakkab jube. Ma võtan maha kirjutamise - ja seal on selline kohutav lage asfaltväli ühegi puu või rohulibleta, aga siiski silmapiiriga, teadmisega, et kuskil serva taga on midagi uut.
Aga kui ma võtan oma õenduskooli ka maha, kujutan ette, et mu elu oleks mu elu v.a. need kolm asja, siis see oleks nagu betoonist kera, mille sees ma istun ja kusagilt väljapääsu ei paista.
Vat siis tõesti peaks otsima mingit... lastekodudele liiklusõpikute jaoks raha kogumise projekti või jagama facebookis koduta kasside pilte või käima rebaseid karusloomakasvandustest välja aitamas, ignoreerides täielikult kogu infot selle tegevuse mõttetuse või koguni kahjulikkuse kohta.
Sest ma ei suudaks seda tühja siledat elu välja kannatada muidu. Kui ma ei teeks, kui ma ei looks midagi, mis vähemalt tundub hea ja ilma minuta oleks olemata, võiksin samahästi ka ise olemata olla.
Sest hing, kui tahes ilusaks ma seda ka ette ei kujutaks, sureb koos kehaga. Võitmatu ja hävitamatuna tundunud sile maailmakera pudeneb samal hetkel laiali lendavaks tolmuks.
Ja lisaks, ja lisaks ei oleks mul ju ka lõbus!

Ei, ei, ei. Ma ei suuda.
Juba mõte sellele ajab peale tahtmise võtta suur vasar ja hakata väljastpoolt teiste inimeste betoonkerade seinu lõhkuma.
Ma parem ei mõtle.

Kolmapäev, 17. oktoober 2012

Läänemaailmas kultuurireisil

Elu.
Sinu väike omailm ja tunne, et selle reeglite järgi on kogu maailm lahterdatav.
Siis täiesti kogemata sattud kusagil oma maailma piirialadel tuterdades võõrasse sisse.

Piiriala: mu tütre mõisnikest suguvõsa. Nad on ses mõttes ikka päris mõisnikud, et raha on kogu aeg puudu, valitsejamaja katus lekib natuke, noorperemehed suudavad kõike traktoriga metsa tegemisest seente marineerimiseni, aga selgub, et siiski mitte kõike korraga, ja majapidamine neelab natuke rohkem raha, kui tagasi teenib. See muidugi ei takista üha uute, eelnevatest suurejoonelisemate projektide algatamist.
Käisin seal siidritalgusid ette valmistamas. Siidritalgud = aetakse kokku tööstuslik kogus õunu, tööstuslik kogus sõpru, tehakse õuntest ilge pinu mahla, osa pastöriseeritakse, osa mitte, suurem osa mahla pannakse siidriks valmima tasapisi.
Paraku mõisa õunaaed sel aastal eriti ei kandnud. Lahendus: küsime õunu talupoegadelt, popsidelt, saunikutelt jms!

Ma siis käisin koos oma laste ja ühe noorperemehega ühe vene papi juures õunu korjamas.
Mees elab rookatusega (kohati eterniidi abil lapitud rookatusega) tares koos oma paksu naise ja kahe koeraga. Õunaaias puid kuskil 80, alla veerandi neist kandis sel aastal korralikult, aga me räägime siiski oma poolest tonnist õuntest vähemalt. Hein oli põlvini, heinas ohtralt lambasõnnikut. Lambad hulkusid samas ringi, kui me õunu korjasime, ja leida lammastest närimata õuna osutus mõne puu juures päris raskeks ettevõtmiseks.
"Viige minema, mida aga jaksate," ütles mees (vene keeles, loomulikult). Tal po..i.
Kuna meie muudkui korjasime, noorperemees kõige kiiremini muidugi, lisas papi tollele: "Ära rabele, ega sa varas ei ole! Rahulikult!" Käis meil abiks kotte kärutamas ja raputas puudelt õunu juurde ja tõi korjamiseks ämbreid.
Ämbrid olid siuksed toiduainetetööstuses kasutatavad valged, peenikese sangaga. Mitte mingid ostetud ämbrid.
Pärast pakkus pererahvas õue peal ka kohvi. Ja paneeritud kala (Läänemaa ikkagi!). Ja kondentspiima ja leiba ja juustu. Slaavi külalislahkuse mastaapne jõud.
Üks koer oli ketis ja kui raadio mängima pandi, ulgus muusikaga kaasa. Teine koer uitas meie ümber ja värises põnevusest.
Kui asjad funktsima hakkasid (loe: arenes vestlus vene-eesti segakeeles, kus noorperemees kasutas kõiki sõnu, mida ta vene keeles oskas ja mina vahepeal korrigeerisin grammatikat, sest kui ma ka keelt ei oska, grammatikanats olen ikkagi) panid kohalikud lauale ka viis kena seent meile kaasavõtmiseks, oletatavasti kännumamplid. Noorperemees etiketivastaselt kohe degusteeris, et kas ikka on mamplid (nägupidi me kumbki mampleid ei tunne ja vene keeles on neil teine nimi). Siis karjusid nii pärismaalsest peremees kui tolle naine õnnetult tema peale, et eieieiei, nii ei tohi, on vaja valmistada - ning välja toodi mingi imelik pütt. Seal sees tundus olevat suur kivi ja mingi veider vedelik. Vedelik, nagu selgus, oli selleks, et niisutada kuradi häid marineeritud seeni. (Või olid need üldse küüslauguga hapendatud seened?)
Need olid seened Vene muinasjutust. Unustamatud seened. Noorperemees vääksus vaimustusest ja ütles nii palju kordi "normalna" ja "takoi nada živu" (tahtis öelda "tak nada žit" - või peaks seal hoopis "nužna" olema?), et ma loobusin parandamast.
Elektrit pererahval majas ei ole. Pestakse saunas, mis oli ehitatud põhiliselt vineerist, aga läheb see-eest 20 minutiga soojaks. Veidi aja eest olid neil seal majapidamises veel ka sead, mille keegi sama küla mees mõne aja eest oma sünnipäevapraadide jaoks ära ostis. Enne seda luusisid sead vabalt aias ja metsa all ringi, aga õhtul, söögiajal, kogunesid röhkides värava taha.
Vanaperemees tõi välja telefoni (mobiili) ja näitas sigadest pilte. Kenad notsud, ühel must laik seljal.
Siis näitas veel pilte. Ühel talvisel pildil oli ilves, päris lähedalt. Järgmine pilt oli vanamehest lume taustal, kükkasendis ja ilvesel (ilmselgelt elus ilvesel) kõrvust kinni hoidmas.
"Ah, jahimehed on temaga hädas, tapab koeri. Aga meie koeraga käib siin mängimas. Hüppavad koos ja... minuga mängis ka, aga tõmbas käed lõhki. Ei oska inimesega ennast kontrollida."
Purk seeni pandi meile ka kaasa.
Noorperemees üritas pärismaalasi veenda, et nad võiks neid seeni müüa, mõisa külalistemajale klientide jaoks.
"Eiei, meil ei jätku endalegi. Kahekümnest liitrist on ainult kaheksa alles. Ja üldse, saab keegi mürgituse, meie läheme kohtu ette..."

"Ma need seened räägin neilt välja," kinnitab noorperemees kodu poole sõites, silmad peas hõõgumas. "Neile kuluks raha ära, meile sihukesed seened. Või vähemalt viin talle punsu ja veenan, et ta mind neid tegema õpetaks! Siuke mees, kelle koeraga käib ilves mängimas... Täitsa lõpp!"
Ma mõtlesin endamisi rohkem sellele, kuidas naisel olid haiged nii selg kui jalad. Kuidas papi käib rattaga tööl, 16 km. Kui tööd on, muidugi. Aga saunas on kõik restid ja dushikabiingi korralikud, uued, siledad.
Ilma elektrita. Sead ja lambad õunaaias segamini.

Täitsa lõpp oli hoopis see, et ma täiesti kujutasin ette, et ma ka niimoodi elaksin. Ainus tõsine takistus on see elektriasi - kuidas ma siis ilma arvutita kirjutan sedasi?
V-o kunagi, kui mul enam sõltuvaid väikesi lapserajakaid pole... Võib-olla siiski.
Sest ega minu selg ju ometi kunagi haigeks ei jää!

Esmaspäev, 15. oktoober 2012

Lapsesuu

Erialakeeled. Mida enam ma nendega kokku puutun (ja ma puutun kokku üha enamatega, sest mul on laialdased huvialad), seda enam tekib kahtlus, et erialakeelte terminid ei ole sellised kuivad ja kiretud mitte täpsuse huvides. Mille poolest on hemostaas täpsem termin kui verejooksu peatamine? Mille poolest on aversioon täpsem sõna kui vastikus?
Ei, mul on kahtlus, et erialakeelel on kaks põhilist otstarvet - esiteks vähendada võimalust, et kõrvalseisja saab aru, millest jutt, ja sekkub. Ning teiseks spetsialistidepoolse tundlike teemadega seotud emotsionaalse sidususe vähendamine.
Praegu ma tegelen rohkem meditsiiniga, aga mul on jäänud üsna sarnane mulje nii juura- psühholoogia- kui militaarsõnastikust. Kasutusel on distantseerivad terminid. Asja ei nimetada nende nimedega, mida me igapäevaselt kasutaksime, sest need tekitaksid liiga palju tundeid. Empaatiat, vastikust, kõhklusi. "Rindkere on verd täis valgunud" tekitab tunduvalt tugevama emotsionaalse reaktsiooni kui "hemothorax".
Kirurg töötab üsna samamoodi kui automehhaanik, ja et ta seda suudaks, ei tohi ta mõelda patsiendist liiga hoolega kui inimesest. Jurist ja militaar on ilmselt sarnaste probleemide ees. Võimalik, et isegi psühholoog, kuigi ma endamisi mõtlen, et praktiseeriv nõustaja ehk isegi võib endale lubada inimest näha.
Ja siis ma mõtlen, et huvitaval kombel kipub olema nii, et suuri murranguid nendes distsipliinides tehakse siiski nii, et korraga, täiesti ootamatult, suudab mõni spetsialist näha oma ala nagu profaan. Tabada inimlikku faktorit. Ta ei tarvitse näha seda väga õrnatundeliselt, piisab sellest, et ta suudab seda näha - ja ära kasutada.
Laksti! saavutub "läbimurre teaduses". Ja siis on kõik teised siukest nägu:



Ei tea, miks?
Kas pidevalt erialakeelt kasutades oligi neil tegelikult ununenud, mida need sõnad algselt tähendasid? Nt et valu on valus?

***

Lõpetuseks väike eneserooskamine: mõnikord ma guugeldan teiste noorte naiskirjanike või poeetide pilte, ja siis rõõmustan, kui need on halvemad, kui must endast tehtud pildid.
Hoolimata tõsiasjast, et ka mina näen vahel piltidel väga jube välja. Neile piltidele ma lihtsalt ei mõtle.

Pühapäev, 14. oktoober 2012

Laisk pühapäevane pärastlõuna

 Issand, nabaimetlemise post. Lugege, kui teil midagi paremat tõesti teha pole.

 ***

Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.

Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.

Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.

Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)

Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.

***

Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"

Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.

Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.

Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.

***

Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema  ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.

Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.

Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.

Kolmapäev, 10. oktoober 2012

Sa võid mind läbi lugeda

Oli üks asi, millest ma pidin teile rääkima, aga rääkisin ainult ümber nurga.
Põnnama lõin.
Sest isegi kui endale kogemata löödud haavad said samamoodi, koba peale, ka ise kokku õmmeldud, ei ole mul jätkuvalt kuskil puust kasti ega jämedat templit "LÄBITUD ETAPP" võtta.

Võib-olla arvasin, et kui sellest kirjutan, siis kast ja tempel tekivad.
Aga muidugi tuli vahele see või teine pisike asi, teine või kolmas pilk, lause, detail - ning ma ei taha seda lõplikku kasti enam kasutada. Silt tundub kohe eriti tobe.
Kui elu tundub nii väikeste asjade (nagu see teine või kolmas pilk, lause või peapööre) mõjul mõnikord parem ja kaunim, milleks end kiusata nende ümbert kasti kinni naelutamise, sildistamise ja keldrisseviimisega?

Vahepeal, tõsi, ei tundunud elu täpselt nendesamade mõjurite tõttu enam üldse hea. Väike rumal rämps olemise tunne ronis vaikselt üle rinna kaelani ja kerkis sealt juba suhu, ninna ja silmisse. Uputas.
Ma vaatasin end võõraste silmadega ja ei näinud kedagi, kellega isegi rääkida tahta.
Ja siis ma ei tahtnudki enam end nende silmadega vaadata.

Aga siis, korraks, mõne lühikese tunniga, tekkis tunne, et need silmad vaatavad ikkagi soojalt ja leebelt ajuti. Kohe proovisin ma seda pilku jälle peegli ees selga ja leidsin, et sobib üsna kenasti. No miks siis ei sobi, sobib ju küll!
Eks ole, õhevil olla või kaamelt kannatada on ometi põnev. Anna see võimalus ära, ja mis jääb järele?
Mõõdukas igavus. Lame ja lapik.

Tunnete pilvisel maastikul uitamiseks ei ole mõistust õnnekombel väga palju vaja. (Muidu oleksin ma üsna hädas.) Ainult jõudu on tarvis, et kõiki tundeid kaunilt kanda. Ka siis, kui nad päriselt raskeks osutuvad.
(Mul muidugi alati ei jätku, aga milleks siis treenimine üldse välja mõeldud on?)


Kohtumine lugejatega

Seitsmes-kaheksas klass. Sääse raamatukogu.
Ettekanne ulmekirjandusest.
Hiljem lepingu pealt vaatasin, et selle ürituse nimi oli "Kirjanik raamatukogus". Ma olen nüüd ametlikus dokumendis ka kirjanik!

Kõik algas väga halvasti. (Ma oleksin seda nagu juba öelnud? Kas minu elus tavaliselt algabki kõik halvasti?)
Nimelt jäi esimene buss, millega ma liikusin, ummikusse. Kaotasin 10 minutit varuaega. Sellepärast mures olles jooksin huupi teise bussi peale, selle asemel, et minna trollile nagu planeeritud, ja juhtus nii, nagu selliste avantüüride puhul minuga alati juhtub.
Buss sõitis täiesti valel marsruudil ja viis mu planeeritud sihtkohta arvestatava ringiga.
Sinna kadus veel 10 minutit.
Viis minutit enne üritust tahtsin helistada raamatukokku, et küsida, kummale poole ma peaksin pöörama (olin kindel, et raamatukogu peaks asuma 200 m raadiuses, aga ei tahtnud valele poole lidumisega aega raisata). Avastasin, et kuigi olin hommikul oma telefoni raamatukogu numbri salvestanud, oli see arusaamatutel asjaoludel kadunud.
1182 ütles, et nende sekundi hind on 25 senti. Nutsin verepisaraid (muidugi mõttes), aga eeldasin, et ettekande eest saabuv tasu katab selle summa kuhjaga, ja helistasin ikkagi.
Telefonikõne põhjal selgus, et ma olin vales kohas. Mitte totaalselt, aga umbes 800 m jagu.
Issand jumal ja püha perse!
Sest varuminutid olid viimseni otsas ja järgmised 10 minutit tulid juba ajast, kui ma pidanuksin rääkima, inimesed ootasid ja minu raamatukogupoolne võõrustaja sai üha kurjemaks ja kurjemaks. Vihma hakkas ka sadama, nii et ma jooksin pori pritsides läbi lompide.

Aga noh, siis ma jõudsin kohale ja kõik läks hästi nagu alati.
Rääkisin neile raamatutest, mida ma ise armastan. Ja soovitasin raamatuid, mis mulle ei meeldi, aga ma lootsin, et äkki neile meeldivad. Nimetasin maagiliseks realismiks puhast sotsulmet, hirmutasin nad ära fantaasiateoste üüratu paksusega (üks poiss küsis iga raamatu järel "Kui palju lehekülgi seal on? Ja kui suured tähed?" ja kui ma ütlesin arvu ja näitasin suurust, vangutas iga kord kahetsevalt pead ja tõdes: "Ei sobi") ja oma natuke liiga täiskasvanuliku lähenemisega.
Aga nad rääkisid minuga. Küsisid küsimusi, muuseas ka mu enda teoste kohta. Ja lõpuks meelitasid mu üht oma luuletust ette kandma.

Nii et ma lugesin seitsmenda ja kaheksanda klassi lastele armastusluuletuse. Nemad plaksutasid. Ma eelistan ette kujutada, et neile päriselt ka meeldis. Sest kes veel peaks häbenematult siirast armastusluulet hindama kui mitte verinoored?

Ja ma tulin raamatukogust ära üleni sulanuna ja mõeldes, et teismelised on ikka ületamatult armsad, kui nad vähegi viitsivad.
Mis siis, et nende hulgas see ilmselgelt paljulubav kõrgintellektuaal oli toosama isik, kelle lemmikraamat oli "Eragon".
Nad on nii liigutavalt noored - need noored.

Pühapäev, 7. oktoober 2012

Hüpohondriku kaebelaul

Ühe lausega: mul on siiralt hirm oma elu pärast, aga samas ilgelt naljakas selle hirmu sees, sest OBJEKTIIVSELT võttes ei ole tuvastatavalt 5 päeva järjest palavikku 37.1-37.3 ilma mingite muude haigussüptomiteta (s.t. väsimust, isupuudust ja halba meeleolu ei loe sümptomiteks, onju, need on palaviku kaasnähud) siiski eluohtliku näiduna tõsiseltvõetav.
Sünkja suremismeeleolu tegelikuks mõjuriks on see sita meeleolu osa: kui kõik tundub väga halb, siis loomulikult on ka haigusprognoos väga halb. Ja ma suren ära ja keegi ei hooli! Kui traagiline.
Lisaks olen ma sitt kirjanik, must saaks ka sitt õde (kuigi ma muidugi ei jõua selleni, sest suren enne ära), ma olen sitt seltskond, sitt sõber ja sitt inimene. Viimast tõendab see, et vastsaadud vooditest üks võttis kätte ja lagunes koost.

Siuke tõeliselt moondunud taju on tekkinud, üleni negatiivne. Aga kuna ma veel mäletan, et tegu on tajuveaga, siis on samal ajal ka kohutavalt naljakas. Nagu hoiaks pilti negatiivi viivaid prille ees, süda on küll paha ja pea valutab, aga ikka veel on lõbus, kuidas tuttavad heledanahalised blondiinid on neegriteks mutunud ja kass valge nagu jääkaru.

Reede, 5. oktoober 2012

Jätkuvalt ilge sitt e. "Libahunt"*

Mu nimi on Triinu.

Mu silmad on hallid, mu juuksed tumedad ja ma armastasin Tammaru Margust.
Tammaru Margus armastas mind vastu. Ma võin seda öelda, sest kõik teadsid seda. See ei olnud ainult minu usk. Tema armastas mind.
Aga ometi laskis Tammaru Margus neil mu metsa peletada. Laskis mul minna ja jääda.

Mustikavarred karjusid mu taldade all. Männitüved nutsid vaigust pisaraid minuga kaasa. Ma karjusin oma viha pilvisse ja matsin valu samblasse.
Kas kasvatasin ma küüsi või tiibu, kulli- konna või hundisilmi, ei mäleta. Kuu kahanes ja kasvas üha uuesti, aga ma ei hoolinud. Ta naeris mu üle kurba naeru, aga mina ei hoolinud enam millestki.
Ma armastasin Tammaru Margust ja Tammaru Margus jättis mu.
Mu juuksed kasvasid läbi pajuokste. Surusin sõrmed mulda ja tundsin, kuidas nad juurduvad. Võib-olla ma palusin. Võis olla, et mu palvele vastati.
Aga võis ka olla, et ma vastasin endale ise.

Tundsin ikka veel tema lähedalolu, nii nagu peni tunneb peremeest.
Oli talvehakk, härmatis ehtis langenud lehtede servi ning ma tundsin seda, tundsin teda nagu kutset. Võib-olla raputasin ma pead nagu kult. Võib-olla ajasin küüned välja nagu ilves. Võib-olla kiskusin juured lumisest maast nagu kuri unenägu.
Ei ole meeles.
Ma tean, et ta ei tundnud mind ära. Muidu ei oleks ta ju püssi tõstnud, muidu ei oleks ta lasknud.
Ma usun seda ikka veel. Ta ei oleks lasknud.

Mu nimi on Triinu ja veri jookseb mu sõrmede vahelt, nii soe, nii tume. See aina jookseb ja jookseb. Võib-olla mõni teine minusugune läheks ta ukselävele. Läheks ja näitaks seda haava. Võib-olla sureks  ta käte vahel, naerdes ja tänulik, teades, et nüüd Tammaru Margus enam ei unustaks.
Enam ei andestaks endale.
Mina rooman tagasi metsa, oma puude vahele. Surun end vastu männitüvesid. Ulun end nendesse sisse. Tõstan tiivad ja kõverdan küünised. Jooksen oma vere tüve mööda maasse.
Ja lendan.

* Te ikka teate, et enne näidendit kirjutas Kitzberg jutustuse, kus libahundi nimi oli Triinu? Ja selles loos ta oli ikka üleni päris libahunt, mitte mingi metsikus looduses mustikatest ja hundinuialeemest elunev loodulaps? 
Selle kuramuse Kivesti Kaarli varsa murdis ka päriselt maha. 
(Mis muuseas näitab, et ega ta eriti tark just ei olnud.)

Kolmapäev, 3. oktoober 2012

Mingi hirmus katk

Kirjutasin siia mingi vigiseva luuletuse, aga siis kustutasin jälle ära, sest esiteks hakkas piinlik ja teiseks tuvastasin palaviku.
Ning kui matusemeeleolu on põhjendatud tervisliku kräšiga, ei pea sellest leinalisi luuletusi avaldama, onju. Sest palavik läheb ühel hetkel üle isegi arstide streigi ajal ja kui ma peangi tegema mingi neliteist kirjalikku tööd, sest puudun homsest seminarist, siis ma parem teen neid 14 tööd kunagi, kui mulle ei tundu, et kogu maailm vihkab mind. (Ja tunne on vastastikkune.)
Sest noh, alternatiiv on teha ära üks töö praegu, mil ma üldse tahaks oma paberid välja võtta või vähemalt akadeemilisele minna, sest isegi 14-tunnise ööune järel on tunne, et olen kohutavalt väsinud ja tegelt oleks äge olla surnud, sest siis vähemalt ei peaks enam kunagi üles tõusma.
Nagunii ma pean lapsele lasteaeda järgi minema mõne tunni pärast. Elu on nii nõme.

Aa, ja ma postitan siia nüüd selle ebamäärase hala, sest need inimesed, kes leinalise luuletuse tõttu arvavad, et ma olen midagi uut kirjutanud, ja lugema tulevad, on muidu sunnitud pettuma. Ning isegi siis, kui ma umbes suren sita enesetunde tõttu (kahtlustan mingit eriti jälki haigust kuskil organismi sügavustes, sest tuvastatavalt pole mul ei nohu, köha, kurguvalu ega üldse mingit tavalist ülemiste hingamisteede viiruse komplekti kuuluvat häda) ei taha ma ometi jumala pärast kellelegi pettumust valmistada!
Sest maitea, mis siis juhtuks, ilmselt ma peaks minema ja avaliku seppuku sooritama.

 Laul ka, sest ma olen seda umbes 8 korda täna kuulanud ja video on nii ilus:

Esmaspäev, 1. oktoober 2012

Valu teeb alatuks

Ma saan neist inimestest aru, kelle üle kaebasin. Vaidluseteemalises postituses 25. septembril.

Mu endaga toimub sama asi, ainult et aeglaselt.
Inimene saab haiget, tõmbub ümber haava ümmarguseks palliks kokku ja muutub väikeseks. Ime siis, et ka väiklaseks.
Juba paar nädalat või kauemgi olen ennast ümber ühe haava keeranud. Aga kuna haav on minu sees ja püüe seda kaitsta ei võta valu ära, siis tahaks pidevalt kedagi salvata.
Eriti hea on salvata siis, kui ikka tundub, et teine on selle täiega ära teeninud. Mul on kõrvalaknas lahti artikkel, mis räägib sellest, kuidas mehed, rajakad, ei saa aru, mis tähendab olla naine. Eriti enam-vähem atraktiivne naine. Hea artikkel on, tabav.
Õudselt tahaks kuhugi linkida.
Tunda, et mina olen see õige inimene.
Karistada valesse sukku sündmise eest.

Ainus, mis tagasi hoiab on see, et nii väga tahaks!
Aga miks tahaks? Mis sellest paremaks läheb? Kellel on edaspidi parem olla? Kas mehed hakkavad paremini käituma, kui neile öelda, et nende sõbralikkus ei ole alati tahetud?
Millegipärast ma arvan, et ei hakka. Pigem hullemini, sest sõbralikkusest on alati hullemaid variante.

Sees kriibib, sees kraabib ja närib. Tee teistele haiget, see näitab, et sa veel saad! Näitab, et sul on jõudu! Kui ei suuda panna kõiki neid haaravaid isikuid naeratama, tee haiget: valu on vähemalt sama hea mõjur!

Suhteliselt raske on vastu panna, kui aus olla.