Reede, 5. oktoober 2012

Jätkuvalt ilge sitt e. "Libahunt"*

Mu nimi on Triinu.

Mu silmad on hallid, mu juuksed tumedad ja ma armastasin Tammaru Margust.
Tammaru Margus armastas mind vastu. Ma võin seda öelda, sest kõik teadsid seda. See ei olnud ainult minu usk. Tema armastas mind.
Aga ometi laskis Tammaru Margus neil mu metsa peletada. Laskis mul minna ja jääda.

Mustikavarred karjusid mu taldade all. Männitüved nutsid vaigust pisaraid minuga kaasa. Ma karjusin oma viha pilvisse ja matsin valu samblasse.
Kas kasvatasin ma küüsi või tiibu, kulli- konna või hundisilmi, ei mäleta. Kuu kahanes ja kasvas üha uuesti, aga ma ei hoolinud. Ta naeris mu üle kurba naeru, aga mina ei hoolinud enam millestki.
Ma armastasin Tammaru Margust ja Tammaru Margus jättis mu.
Mu juuksed kasvasid läbi pajuokste. Surusin sõrmed mulda ja tundsin, kuidas nad juurduvad. Võib-olla ma palusin. Võis olla, et mu palvele vastati.
Aga võis ka olla, et ma vastasin endale ise.

Tundsin ikka veel tema lähedalolu, nii nagu peni tunneb peremeest.
Oli talvehakk, härmatis ehtis langenud lehtede servi ning ma tundsin seda, tundsin teda nagu kutset. Võib-olla raputasin ma pead nagu kult. Võib-olla ajasin küüned välja nagu ilves. Võib-olla kiskusin juured lumisest maast nagu kuri unenägu.
Ei ole meeles.
Ma tean, et ta ei tundnud mind ära. Muidu ei oleks ta ju püssi tõstnud, muidu ei oleks ta lasknud.
Ma usun seda ikka veel. Ta ei oleks lasknud.

Mu nimi on Triinu ja veri jookseb mu sõrmede vahelt, nii soe, nii tume. See aina jookseb ja jookseb. Võib-olla mõni teine minusugune läheks ta ukselävele. Läheks ja näitaks seda haava. Võib-olla sureks  ta käte vahel, naerdes ja tänulik, teades, et nüüd Tammaru Margus enam ei unustaks.
Enam ei andestaks endale.
Mina rooman tagasi metsa, oma puude vahele. Surun end vastu männitüvesid. Ulun end nendesse sisse. Tõstan tiivad ja kõverdan küünised. Jooksen oma vere tüve mööda maasse.
Ja lendan.

* Te ikka teate, et enne näidendit kirjutas Kitzberg jutustuse, kus libahundi nimi oli Triinu? Ja selles loos ta oli ikka üleni päris libahunt, mitte mingi metsikus looduses mustikatest ja hundinuialeemest elunev loodulaps? 
Selle kuramuse Kivesti Kaarli varsa murdis ka päriselt maha. 
(Mis muuseas näitab, et ega ta eriti tark just ei olnud.)

6 kommentaari:

  1. On saabunud aeg avaldada uus luulekogu?

    VastaKustuta
  2. Nah, kui ma ilmutaks mingi uue armuitkude-teemalise luulekogu, see oleks räme kordamine ju.

    Tuleb oodata, kuni midagi muud ka öelda on.

    VastaKustuta
  3. oot sa tuled ka võistlusele? http://libahunt.kutimuti.ee/ ?

    VastaKustuta
  4. Ma sel ajal olen Tapal ühte teist liikumisega seotud ja mõne arvates ekstreemset ala harrastamas.

    Aga huvitav info.

    VastaKustuta
  5. Usu mind, mitte kedagi ei huvita.

    Eriti mitte teda, kellest sa seda kõige rohkem ootad ja loodad.

    Jah, alatu.

    VastaKustuta
  6. Tegelt mu eesmärk ei olnudki mingeid isiklikke vihjeid liputada või erilisi reaktsioone saavutada.

    Aga lause valu ja alatuse kohta ei olnud mõeldud õigustuse vaid selgitusena.
    Et ma mõistan seda tungi suvalises suunas hammustada, aga see ei pane mind veel sümpaatiat tundma. Veidi kaastunnet tekitab küll.
    Aga samas on piinlik ka. No kuidas siis nii?!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.