reede, 26. veebruar 2021

Igapäevadetailid

K oletas, et mu "emake maa, ma paranen, õnn on mu õuel!"-tunne on madalrõhkonna taandumisest ja kõrgrõhkkonna saabumisest. 
Milline mõte on tegelikult üsna pädev ja mu enda idee "ma lihtsalt olin haige ja nüüd paranen" vbla vähem adekvaatne. Sest noh - kui välja arvata võigas peavalu ja tohutu uimasus (ma ajasin ümber kohvikannu, lõin käe kaussi kappi pannes kõvasti ära, sest panin konkreetselt MÖÖDA jms), polnud mul ühtegi haigustunnust, mis nüüdseks taandunud.
Kurk valutas, aga see valutab praegugi ikka edasi. 
Aia.

Tegelikult käib ka pea ikka veel kohutavalt ringi ja koordinatsioon on ... eeee ... kehv.

Kuivõrd Rentsil on koroona, mulle taas tundub võimalikum, et mul (meil, Poeglapse sümptomid on suht samad olnud) on samuti, aga tegelikult vist ei ole. Palavikuta, uimased, peavalused. 
Tuttav tunne.

Ma tahaks üritust, kus kanda oma fäänsit uut (kaltsukauut) kleiti. 
Selline "tahaks edevat üritust"-tunne pole mulle üldse uus korooonaajastu värk, vaid kuna minule sobivaid üritusi on nii vähe, tundsin sedasi juba ammmmmmmmmmmu - mõnikord. Ja no ma ei ole ses mõttes nõudlik, et peaks palju pidukleitides naisi ja ülikondades mehi olema (sellisele üritusele läheksin kas ülikonnas või üldse haaremipükstes ja maikas, üleüldine pidulikkus kipub mulle vastik olema), mulle just meeldiks, kui oleks mingi ... ere, ent NÕKSUGA riietumine eeldatav. 
Aga nüüd ei saa ja ei ole. 
Hmh.
Isegi burleskietendusi ei ole, sest koroona.
Tõsi, meenutades, et veel paar aastat tagasi, kui koroonat polnud, polnud mul samas ka piletiraha (mitte et praegu oleks) ja ma ikka ei läinud, tunne ei ole teine.
Tahaks, aga samas tahaks normaalselt süüa rohkem, eks ole. 

Ma ostsin hilisel sügiskuul ühe lilla (hästi endale valetades võin öelda, et peaaegu tumepunase, kuigi tegelikult on see siiski lilla) kleidi larpi jaoks - aga larpikorraldajad on vastutustundlikud inimesed ja lükkasid ürituse "määramata ajaks" edasi. Nüüd on mul ilus kleit ja mitte kuskil seda kanda ja no - olen, mis ma olen, kunstripsmete ja rippuvate kõrvarõngaste, võrksukkade ja karvase jakiga vahel-väga-edev olen ma ikka, onju?

Mae West
Minu hingesugulane, ainult tema oli lööva terava ütlemisega, mina olen rohkem tüüpi, kes kõik oma naljad enne läbi mõtleb - või kel takkajärgi tulevad suurepärased ideed, mida võinuks öelda.
Siis on, muidugi, juba hilja.
Kuigi tegelikult on Mae juba ammu surnud ja ma ei tea ega saa ka kuidagi järele uurida, kas ta mõtles vast ka oma ütlused enne välja ja siis esitas neid kui spontaanseid. Eks ole, kirjanik, kes kirjutas oma etendused ja filmid ise, võis nõnda teha küll.
Aga vaatan tema säravblonde juukseid ja kurve pildil, tean, et ta oli 40+, kui Hollywoodi seksisümbol - ja mõtlen, et kõik pole veel kadunud. Ma olen okei. Ma saan olla nagu tema, olles samas üleni mina.
On mingi hea roll mulle alles. Veel.

... hmm, äkki oleks pildistamine "väga väga naine à la Mae West" teema, kuidas saaksin kanda oma lillat kleiti ja kunstripsmeid???

esmaspäev, 22. veebruar 2021

Raisk, no OLEN nüüd targem!

Pole ammu sellest "kuidas sa võid nii isekas olla?!" teemast rääkinud. 
Sest inimesed on maha rahunenud ja otseselt enam mulle midagi öeldud ei ole liinil "Võeh, kuidas sinusugune julgeb lapsi tahta?!" või "Võeh, sul on mingi SEISUKOHT, kuigi ise oled vaene?!" 
Aga mind häirivad vahel sellisedki asjad, mis ei ole minu pihta, vaid üldised kaebed või katsed olla parem inimene. 
Mõtlen, et täna arutan nende üle avalikult. 

Nimelt.
On need asjad, mida kõik teavad. 
Et lapse saamiseks peab ikka majanduslik kindlustatud olema. 
Et palju arvutit on inimesele halb ja Päris Elu käib ... eeee ... no ... mujal igastahes.
Et kui keegi ka ostab süüa suht kõike, mida tahab, aga samas pole sääste ega kinnisvara, on ta kohatult vaene ja lisaks veel loll, et rahaga paremini ümber ei käi. 
Et palju raha on hea ja kui inimene hästi teenib, järelikult EI ole loll.
Ilusal inimesel on paremad armupartnerid, kui ta just iseloomult kohutav mölakas pole.

Asju on veel, aga kuna mind ei häiri need, mis mind ei puuduta, siis püsin pinnal, mis tuttav ja mis meelel.

Mõtlesin, miks mind häirivad mõtted, mis pole isegi minu pihta - ja sain aru, et aa. 
Jaa. 
Kui on probleem, miski elus häirib ja sügeleb, otsib aju sellele põhjuseid. Ning kuna asjad, mida "kõik teavad" on kohe võtta, võtabki aju nad sisse, leiab, et probleem on nendes, ja asub lahendama.
Iidsetel aegadel olin ise ju samasugune. Kui keegi vanu postitusi kammib, leiab ta sealt kõvasti allavõtmisposte. Selgus, et sedasi või teisiti süües sai/ei saanud kõhnemaks (ma siiralt uskusin, et kuna ma pole vastik inimene, mu armuõnne takistab peamiselt, et pole piisavalt ilus), poste selle kohta, kuidas oma miljoni eluülesande täitmisele lisaks MÕNED VEEL täita saab, ja lisaks ütles ikka keegi kommentaarides, et no osta see-teeni rohkem-leia mees, ning ma mõtlesin täitsa siiralt ja ausalt, et noh, mu probleem on, et teenin liiga vähe ja keegi mind ei armasta.
Te teate, kuhu see mõtteviis mu viimaks viis.
(Neile, kes ei tea: RONGI ETTE.)

Siis tulin sealt tagasi teades, et sedasi elada ei saa.
Vähemalt mina ei saa. Ning viskasin maha ja ümbert ära need "kõik teavad seda"-värgid ja hakkasin otsima, mis mind PÄRISELT segab õnnelik olemast.
Mind ei sega see, et raha vähe. Mind segab, et ma pole vaesena (ka iseenda silmis) täisväärtuslik inimene. 
Hm, kuidas probleem lahendada? 
Rohkem teenida ei ole mu forte. Lihtsalt ei ole. Ma ei oska, ma ei suuda, ma EI TAHA olla selline inimene, kes igale oma teole hinnasildi külge paneb. 
Nii et muuda suhtumist - ja oh! Nii palju kergem.

Jah, ma ei ole halb ema seepärast ka mitte! Mul ei ole mingit probleemi tehtavad kulutused peamiselt lastele teha, mul on probleem ainult sellega, kui inimesed ütlevad, et ma olen paha. 
Aga sain ka sellest tasakesi üle. 
Inimesed enam ei öelnudki. 
Eriti. 
Sain vist nats rohkem raha ka, muidugi, nii et võibolla sellega seoses. 

Mulle MEELDIB, et enamus mu elu on arvutis. Ma EI TAHA, et see oleks mujal, kurnaks mind välja, kurnaks mind JABURAKS ja pea ka valutaks kogu aeg. 
Brr. 
Mul ei ole vaja välja mõelda, kuidas vähem arvutis olla, kui mul siin HEA on, krt.
Ja kas ilu on mulle KUNAGI mingit tulu toonud? Kas ma oma ilusaimatel aegadel olin kuidagi hinnatum ja õnnelikum kui muidu? Kui praegu?

Ainus asi, ainus asi, mis TÕESTI oluliseks osutus, oli enesehinnang.
Arva endast hästi. Arva, et sa oled väärtuslik, kuitahes vähe teeniksid, kuitahes kehvasti armurindel läheb, kuitahes sassis on su toad või täis kõht - see on ainus, mis loeb. Usu, et oled oivaline. 
Kõik muu on ebaoluline. Lihtsalt arvan endast hästi ja mul on nii palju parem olla.

Ja siis tulebki mängu, kuidas 
a) ma vihastasin ja vihastasin end roheliseks ja triibuliseks, kui tulid inimesed seletama, et eiei, sa oled tegelt HALB. 
Nagu ... mida nad võidaksid sellest, kui ma TÕESTI neid uskuma jääksin ja end taas tappa tahaksin? Miks, MIKS nad seda teevad?! Mis MÕTE sel on?! 

b) täna ja eila ja üleeila nördisin selle peale, kuidas ma olen nii palju vaeva näinud, närinud läbi end seintest "kõik teavad seda" - ja krt, pealtnäha täiesti toredad ja arukad inimesed tulevad ning tsementeerivad neid seinu jälle.
Kõik teavad seda, ma ka tean - ja sein jälle tugevam.
Nad siiralt usuvadki, et rohkem raha teeb õnnelikumaks vms. 
Krt, VAADAKE ometi reaalselt omaenda silmade, mitte "kõik-teavad-seda"-ga, vaadake ja tunnetage! 

Jah, kui midagi häirib ja ajus on juba vastus "no see on paha asi", on nii kerge seda vastust uskuda.
Aga see on ka täiesti kasutu. 
On kahjulik. 
Igaüks ISE leiab oma õnne omaenda teelt. 
Minu jaoks toimis usk, et ma olen õnne väärt. 
Olen väärtuslik sellena, kes olen, ei pea olema keegi teine.

Kahtlustan, et selliseid on veel palju. 

laupäev, 20. veebruar 2021

Reede

Hommik algas migreeniga. Võtsin tabletti ja millegipärast (ärge küsige mingit mõistlikku selgitust, mu pea valutas, polnud väga mõistlik) otsustasin võtta HTP5 hiljem.
Aga hiljem unustasin. 
Seepeale oli kogu päev kummaline ja kella kuue ajal läksin teravalt tülli oma pojaga ja lõpetasin selle, valades talle pähe käes olnud kannus olnud külma kohvipaksu. 
Vabandada ka ei tahtnud pärast. Raisk, ON VAJA olla minuga nõme? (Põhimõtteliselt ärritusin maapõhja seepärast, et ta ei hinda mu igapäev-tehtavat-koduhoidmistööd ja tema omakorda vihastas seepeale, et ma mitte ei öelnud "Võta esikust oma saabastelt sulanud vesi ära!" vaid "Ma teen nii palju asju kogu aeg, võta vähemalt sulavesi ise ära!")
Õues suitsu tehes meenus.
Et rohud võtmata.
Neelasin HTP5 alla, magasin neli tundi, vabandasin ja ikka veel on veider olla teemal "kuidas ma NII marru läksin NII pisikese asja peale?!" Kusjuures mingi väike osa minust teadis, mis teda häiris, aga olin nii kinni oma mind-ei-hinnata-s, et see ei tundunud oluline.

Tunded on KEHAS. Tunded on ained. Muuda ainete tasakaalu ja muudad tundeid. 

Taaskord kinnitus.

Vahel ma mõtlen, kes must peale menopausi saab. Kui hormoonid teistsugused, olen ka mina teistsugune ju.
Lootus on, et läheb paremaks. Võibolla lausa heaks! Aga krt teab ...
Mul algas mens vara. Vist olin üheksa. Nii et kes ma enne olin, on mälus mõnevõrra hägune. Aga üles-alla, rõõm ja ahastus olid ka päris lapsena osad mu elust, seda ikka mäletan.
Mis on isiksus, on mu jaoks ikka veel segane. 

***

Meil on Netflix.
K sai mingi "neli sõpra vaatavad tasuta" pakkumise ja programm on meil juba kaua, ent nüüd vahel kasutan ka. Kuna olen filmide osas suht sama suhtumisega kui raamatute ("kui meeldis, on hea turvaline uuesti vaadata, nüansse leida. Uus on kahtlane, kuigi vahel põnev"), vaatasin Totorot. Myazaki tehtud animafilmi. 
Vaatasin ja ohkasin: "Totoro on ikka NII HEA!" 
Koer tõstis põrandalt pea ja pööras selle viltu. Siis teistpidi viltu. Vahtis mind ja keeras uuesti pead.
"Mis ma tegin? Millest sa räägid?" küsis kogu ta olek. 

kolmapäev, 17. veebruar 2021

Lõpuks läheb kõik hästi

Algul oli natuke imelik end selle 
naisena identifitseerida, ent
tänaseks olen juba harjunud.
Ma olen nüüd blondi poisipeaga naine.
See oli õnnetus, aga kuna keegi viga ei saanud ja kuna täna teise blondeerimise (eile juuksuris tegin esimese) järel on juus päris valge ka, ma ei kurda. 
Pikem lugu on fb-s, kui kedagi huvitab, ma uuesti ei hakka seda kirjutama. Pole nagu tunnet, et mul nii vähe öelda on, et dubleerima peaks =P
Vähemalt mitte alailma!

Lisaks loen Lauri Sommeri raamatut "Lõputu soovid" ja vat SEE on minu arust hea raamat. Nii hea ja ilus, et ma ei ole armukade ka, miks mina ei taibanud ja sedasi ei teinud ja ... ja ILUS. 
Baudelaire kirjutas "Väikesed poeemid proosas", ent see polnud veerandit ... ei, veerand on palju. Polnud kuuendikkugi sedavõrd luuleline ja kaunis!
Ma rohkem ei kirjuta siia praegu, sest sain "me annaks sulle arvustamise eest raha ka"-tööd temaga, aga vaimustus, vaimustus. 

Kuna oli vastlapäev, ei saanud ma jälle kelgutama minna (lähen ma, jah, mäele just sel päeval, kui seal on palju rahvast!), aga tegin vastlakukleid.
Või noh, mõtlesin teha. 
Kuna kasutasin sama taignaretsepti kui kaneelirullide puhul, tulid mitte kuklid, vaid kakukesed. S.t. üsna lamedad saiad, mida "kukliteks" küll nimetada ei saa.
Sõime neid vahukoorega ja maitsesid head. 
Kukkelsus ongi ülehinnatud, onju?

Igatahes mõtlen minna kelgutama peagi. Sest oodata, kuni lumi ära sulab, kah nagu ei tahaks. Vastlaliud võib ju järgi teha, aga sellega aasta otsa oodata on kuidagi mage. 
Muidu olen igal aastal MINGI liu teinud - kui üldse lund ei ole, jääga loigul jalaga hoogu andnud. Kui jääda ka ei olnud, siis laste mänguväljaku liumägi (tol aastal, kui Haapsalus haiglas olin, tegin ka nii, kuigi siis oli lund. Aga mul ei olnud kelku.) või trepikäsipuu. 
Rangelt võttes olen rämedalt traditsioone murdnud, et täna ei liuelnud. Kuid polnud seda tunnet, noh. Ja päev või paar ees või taga - mis see ka loeb.
Kukkel ei pea ka kukli kujuga olema, kuni hästi maitseb, eks ole. 
Ega juuksed juuksuri lõigatud. 

pühapäev, 14. veebruar 2021

Kurblik vahekokkuvõte

Sain just aru, et kell on 2 öösel, valentinipäev peal ja ma ei oska midagi uut ega üldse midagi vähegi huvitavat öelda seksuaalset sisaldava armastuse kohta. 
Et arvan, et see on nagu muu armastus?
Kas mul on mingit tõendust? Mingit kogemust?

Minu kogemus ütleb õigupoolest, et ei ole. On armumine ja see võib olla lõikav ja pikaajaline ning mitte üle minna - issand, kui kaua ma Poeglapse isa taga nutsin! Phmt sama kaua, kui me koos olime!
Aga et lihtsalt inimliku meeldimise pealt tuleks seks ja siis me meeldiksime üksteisele ikka edasi ning armastus õitseks?
Kui ma olen inimestega seksinud ilma armumiseta, isegi kui on nagu suht meeldiv isik (loe: kena noor mees, kes otseselt jäle pole), mõne kuu kuni poole aasta pärast olen alati mõelnud, et fakk, ma ei taha teda enam nähagi. Kuidas ma nii lolli inimesega ...?
Vähemalt oli see kunagi nii. 
Mitte et seesugust seksi oleks mu elus ... eee ... kaua olnud. 

Kui tulla kaasajamasse perioodi mu elus, siis K ei ole tahtnud minuga magada - algul arvasin, et pole situatsiooni tekkinud, aga ükskord kuskil poolteist aastat tagasi langesid kõik asjaolud kokku (minu ovulatsioon, mu poja kodust ära olek, tema küllatulek) ja ma pingutasin natuke omalt poolt - ning kui peaaegu nagu näkkas, ta küsis leebelt, kas ma väga kurvastan, kui ta nüüd koju läheb, mina vastu et ehh, ei ... ja ta läks.
Ma ei kurvastanudki selle üle, et ta koju läks. 
Aga ma kurvastasin väga, maapõhja, et ta mind ei taha.
Isegi kui kodust messengeris kinnitas mitu korda, et liblikad kõhus olid.  

Olen ikka veel veendunud, et me oleks hea paar, aga samas - et ta mind ei taha, ei taha, ei taha on päris valus. 
Ma ei suuda näha, kuidas saab olla, et inimene ei taha teist õnnelikuks teha, kui see viis talle endale just absoluutselt jäle pole. 
Ma ei taju seda.
Et minuga magamine on absoluutselt jäle? 
Noojah ...

Tõsi, talle on tegelikult "absoluutselt jäle" mõte armusuhtest - kuni ma rääkisin ja kinnitasin, et seks on suva, seda võivad ka sõbrad omavahel teha, oli ta kuidagi oluliselt rohkem hakkamas.
Aga väljendasin ka, et minu jaoks on armusuhe samuti suva, nimeta suhet, kuidas tahad, ega see inimestevahelisi tundeid, tegevusi, midaiganes-sisu ju muuda ... ja mis mõttes sa oled kategooriliselt vastu mõtetele "see on minu naine, see on minu mees"? Nagu - tegu on ju ainult sildiga, mis näitab, et mul ei ole piinlik, et mind sinuga kellegi mõttes ühendatakse? 
Tähendab, sul on piinlik? 
Tähendab, sul ei kõlba minuga ühendatud olla inimeste peades? Krt, ma olen nii hea, sa peaks ju rõõmus olema? Kurat, sa ei pea isegi minuga magama, kuni oled nõus mind rahva ees endaga seotud olevaks tunnistama, ma oleks sellega ka ju rahul?!
Ühesõnaga: draama.

Ja jälle lähen oma mõtetega privaatsete ahastuste teed ja üldse ei saa aru, mis värk on armastusega, mis värk on armumisega, mis värk on seksiga - ainult see on selge, et minu elus kõiki kolme ühe inimesega katta kauem kui paar aastat ei ole võimalik. 
Kauem kui paar aastat ... viimasest paariaastasest korrast on ka umbes 15 aastat möödas või sedasi. 

Nojah.
Aasta peale Rongi korrutasin endale, et suhted meestega ei ole mu forte
Aga kuskil sees elas ja elab visa lootus, et pole lihtsalt Seda Meest leidnud, kellega kõik klapiks, aga leian ju veel, ei ole ju veel surnud ja ... 

Küllap tuleb seda "pole mu tugev külg" endale lihtsalt rohkem korrutada taas. 



Sest selgelt ei ole

kolmapäev, 10. veebruar 2021

Vaat, mis juhtus

 Ah.
Sõnastus tekkis!
Ma ei saa haiget, sest inimene ütleb mulle halvasti.
Ma saan haiget, sest inimesed on nii lollid ja kurjad, et tahavad, et end halvasti tunneksin, või isegi ei taipa, et nende öeldu põhjustab valu.
SEEPÄRAST ei suuda ma end takistada erinevaid sitatormi kaasa toovaid asju sõnades väljendamast. Sest mulle ei tee haiget mitte see, et öeldakse seda või toda, vaid et seal taga on mootor, mis paneb seda või toda ütlema ja noh - see mootor ei kao ju ära, kui ma vait olen. 
Läheb tööle teiste ärritajate peale, aga phmt on sama. 
Ta on ikkagi olemas ja ma ei võida midagi, kui inimene ründab kedagi minusarnast, lihtsalt mitte mind ennast. Kvalitatiivset vahet pole.

Samas - ega ma ise ka just liiliapuhas pole. 
Veronika Kivisilla raamat käis mulle pinda, aga palju rohkem käis pinda kiidukoor, mille seda netis arvustusi lugedes saatmas avastasin. Nii et kirjutasin Loteriisse oma muljed just seepärast, et mis mõttes kõigile meeldib?! Mulle ei meeldi ÜLDSE. Phmt "ütlesin halvasti", kuigi eesmärk polnud Kivisillale valu teha, vaid legitimeerida seisukohta, et "Kuni armastus peale tuleb" ei ole hea kirjandus.

Sain tagasisideme. 

Ja just, mul ei ole halb, et rumal inimene mind rumalaks ja kurjaks peab - aga mul on halb, et nii rumalad inimesed oskavad lugeda ja loevad raamatublogi ja oeh ja aeh!
Ei, ma saan aru, aga ...
mul on ikka raske sellega leppida, et inimesed on inimesed. 

Kusjuures Kitty kirjutas ka sellest raamatus Goodreadsi innukalt, aga tema peale ei ole ma raasugi nördinud. Et kellelegi meeldib miski, mis mulle mitte, on täiesti ok.
Kivisilla raamat pole isegi Stalin, eks ole, see on süütu ja roosa.
Minu jaoks lihtsalt liiga süütu ja roosa.  
Ent kui ma otsustan omaenda arvamust avaldada ja siis tullakse seepeale mind halvustama ... õnneks olen Loteriisse kirjutanud umbes aastast 2012 või sedasi, nii et" kisub väga väga delfilikuks" on küll vbla mõeldud minu pihta, aga näitab tegelt ainult ütleja kohta seda ja teist. 

Nii, nüüd ma olen jälle demonstreerinud, KUI hinge ma võtan "asju internetis" ja kuidas mul on otseselt raske sellega, kuidas "inimesed internetis eksivad!" 
Plusspool: ega mul parem oleks, kui inimesed oleks lollid ainult väljaspool internetti. Kui võrk ei olnud veel osa mu igapäevaelust ja vaatasin sealt ainult paar korda nädalas ut-mailile saabunud kirju, sai inimeste lollus ja kurjus mind üllatada ja mind jalult võtta. Sain ka igasuguste jõleduste kõrval aastaid elada ja kannatada, mitte teades, et jõledus on jõledus ja tegelikult nii ei tohiks teha, nagu minuga tehti.
Enam ma ei üllatu. Ja olen omaks võtnud, et pedofiil ongi süüdimõistetud pedofiil (ei, ma ei räägi Peeter Helmest, vaid palju valusamast keissist) ja minuga ongi halvasti ümber käidud, mis siis, et ei löödud (eriti sageli ega eriti kõvasti). (Ei, nüüd ma ei räägi sellest pedofiilist.)
Et ... tegelikult on üldine avalikustumine ja avalikustamine mind palju aidanud. Internet tore asi. Mulle väga meeldib. 
Aga noh, masendav ka. 
Ja ma ei õpi - ikka panen enda vabalt välja, alasti ja pea püsti, visake tomatitega, kui tahate! (Vahel mõni viskabki ja ma ei ole nutu äärel mitte valust, mida põhjustab lendav tomat, vaid et leidus keegi, kes tahab haiget teha. Kusjuures selgelt ei ole nendes diagnoositav nähtus "tahan väga väga naist [mõnikord ka mäda] tomatiga visata", vaid "tahan inimesi tomatitega pilduda, mul on see tomativiskamine nii käe sees ja mulle meeldib!" Ja see on nii kuradi kurb!)

***

Seoses sellega, et meil on nüüd telekas ja peaks sealt ju siis midagi vaatama ka, olen tõmmanud "Ameerika jumalate" uuest hooajast seni välja tulnud neli episoodi.
The Last Airbender sai läbi, noh =) 
Ei ole imeline, ent pole ka sugugi paha. 
Mulle meeldib.

Olen teinud mõned tähelepanekud: 
* ilmselt tundus raamatu peategelane sarjakirjutajatele liiga passiivne (mina ütleksin: liiga Gaimani enda moodi vbla?) ja nad tegid ta aktiivsemaks, andsid talle rohkem ... välja näidatavaid tundeid. Just selle kontrasti tõttu ma näen, KUI palju raamatu-Shadow lihtsalt jälgis ja ei reageerinud. 
Sarja oma on intensiivsem. 
Vähemalt kolmandaks hooajaks küll.
* kõik mustanahalised naisjumalused on head-head-head v.a. see üks, kes TEGELIKULT ei ole mustanahaline naisjumal, vaid valge meesjumal.
Mis tegelt on arusaadav. Ma ise olen ka kirjutanud raamatusse, kuidas lesbi surma saab (no vbla sai, see on küsimärgiga) ja alles hiljem taibanud, et aa - ta oli selle filmi neeger, muidugi ta pidi surema. Kurat, AITAB NEIST KLIŠEEDEST ÄKKI V?! Väga väga naine, mis sa tegid?!
Ma kirjutasin nii, sest mul on lastekiiks. Keegi pidi surema ja siis oli kuidagi okeim võtta keegi lasteta ja seksuaalsusega, mis antud ühiskonnas üldse lapsed välistab. 
Aga samas: kui torkab silma vastupidine; kui "teda me ei tapa ega näita halvas valguses, sest ta on mustanahaline naine" (ja/või lesbi), on ikkagi samuti natuke nõme.
* ma ei kiida väga heaks, et nad on sisse toonud "kuhu lähevad surnud inimesed"-hingeteema, aga kui see juba teemaks tuli, siis tegelikult tehti seda üsna hästi. Ei antud mingeid selgeid vastuseid, ooteruum enne Päris Asja on suht hea mõte. 
* süžees on muutusi - just parasjagu, et hoida huvi üleval ka vaataja jaoks, kes raamatuga hästi tuttav

***

K tõi meile nüüd ukse taha ka Poeglapse põrandale mõeldud vaiba ja see on hea.
Ilus vaip. 
Elu on ... suht talutav hetkel ikkagi =) 

esmaspäev, 8. veebruar 2021

Aastaajad

2 põhjust, miks see postitus.

1. Loen Veronika Kivisilla raamatut "Kuni armastus peale tuleb 2.0" ja olen "Eee .... mis see on nagu kunst v? Mu pea on selliseid juhuseid täis ja vanal ajal viitsisin neid võrgupäevikusse ka üles panna, ent enam ei pane, kui VÄGA ere ei ole, sest ma mõtsin, et igav ja kõik ju elavad sedasi, et asjad juhtuvad???"
Tegelikult ei ole järgnev üldse sedasorti ASI, ent ma lugesin Goodreadsist kõiki neid vaimustusavaldusi ja värke ning mõtsin, et noh - vbla mu tavaline elu, mitte sügavad mõtted, kuidas paremini elada ja igaüks on hea just nii, nagu nad on, oleks ka lugejatele lõbus? 
Näiteks mida ma aastaaegadest arvan, onjo.

2. FB-kommentaari kohta on tegu päris pika jutuga ja ma tegelt ei taha, et see seitsme inimese poolt loetuna olematusse kaoks. Tahaksin hoopis ise sealt hiljem vbla osakesi kopida ja kuskile "oma arvamusena" kirja jätta, mitte iga kord jälle uuesti luua. 

Oo, lemmikteema + ometi on üks inimene, kellele KA kevad ei meeldi!
Jah, mulle meeldivad ka aastaajad sellistena, nagu nad PEAKSID olema. Aga kevad PEABKI olema löga ja sopa aeg, sulatab-külmetab-sulatab, löga ja libedus, häda ja viletsus.
Maikuu mulle meeldib, aga ma loen seda juba Nooreks Suveks. Õunapuuõied ja vahtraõied jaa, kevade lõputul hulgal märgi jalgu ei. Mai, isegi aprilli lõpp on juba ok, "kevadvee"-loikude ümber laveerimist siis enam pole.
Saabub noore suve otsa päris suvi ja mulle meeldib selles ujuda (mu lemmiksport on looduslikus veekogus ujumine), jäätisekokteilid, maasikad, vaarikad, välguvalgus ning hullud paduvihmad. Suvi on hea, aga IMELISEKS muutub ta augustis kuni poole septembrini.
Mu lemmikaeg aastas. Küpsemise, valmimise, "nüüd on kõik tipus"-aeg, pehme kuldne valgus, mida juulis veel pole, päevad on siis veel liiga pikad, kõrge öine taevas ja kirkad tähed, uduvihmade leebe paitus, floksiõied ja isegi turul käia on sel ajal iga kord taevalik. Kõik on valmis, KÕIK!
Sel sügisel kusjuures ulatus see lemmikaeg veel kaugemale kui septembri lõpp. Oli konkreetselt selline päev, kus ma kahlasin kuldse päikse käes kuldsetes vahtralehtedes, oli 20 kraadi sooja, võtsin pikkade varrukatega pluusi seljast, sest palav - ja käsil OKTOOBRI lõpp.
Aga sügis nagu november nagu tormid ja külm, valav vihm ning pimedus, on ka lahe aeg. Tuled õuest tuppa ja õdusus igal pool. Pehmed tekid ja kuum piimaga kohv, ahjus podiseb hautis ning omatehtud shokolaadiküpsised maitsevad nagu ei iial varem ega hiljem. Külm ja tormine osa sügisest on põnev nagu hea krimka.
Ja talv (mitte see, mis meil seekord detsembris oli, vaid see, mis algas jaanuaris) on vaikuse ja rahu aeg. Kõik helid on poole tasasemad, sest sumbuvad lumme. Inimesed väga väljas ei käigi, sest külm. On hingematvalt kaunis ja samas on rahulik, nii rahulik! See on aeg, kui ma ülejäänud aastast välja puhkan.
Kuni tuleb kevad, kõik plärtsub, autod sööstavad vee pritsides mürinal mööda ning eh - noh, mul pole muud teha kui maini välja kannatada.

laupäev, 6. veebruar 2021

Talvehomm... talvelõuna

Mõned aastad tagasi (näiteks kaks) tuututasin, et miks kõik räägivad, et külm, pole ju miinus kahtekümmetki, kolmekümnest rääkimata - vähegi vanemad inimesed peaksid ometi mäletama aega, kui PÄRISELT külm oli?!
Aga eile käisin oma normaalses külma-ilma-varustuses poes ja kuigi oli ainult miinus üksteist või sedasi, oli IKKAGI kuidagi kõhe olla. 
"Külm on vist," mõtlesin.
Rohkem ei mõelnud.
Tuppa tagasi jõudnud, hakkas jälle soe kah.
Alles täna hommikul tulin selle peale, et peaks kapist oma KÜLMA-külmailma talvemantli välja otsima.
Lasin sellele isegi eelmisel sügisel uue voodri panna. (Vana oli suht ribadeks.) Ja kui juba, siis juba - valguse teistsuguse nurga alt langedes värvi muutev roosa-lilla-violetne vooder sai.
Tumesinisele mantlile.
Enne oli vooder samuti tumesinine. Teisiti öeldes: hiii-iigav.
Viimaks saan uuendatud mantlit kanda ka!

Kuigi hommikuse koeraväljaviimise jätsin pojale. (Ta pole veel läinud ja koer niutsub, aga küll läheb!)
Ma käisin eile mõlemal korral! Tehku ka midagi kasulikku!
Kuigi ilm on täiesti supid-hautised-isetehtud-kuklid-või-kaneelisaiad ja mul pole kodus isegi pärmi, veiselihast rääkimata ... 
Samas burritotäidis on valmis ja kui seda ei kasuta, läheb halvaks. Ning saiakeste asemel võib ju teha küpsiseid. 
Kooki hetkel saaks kehva, selleks napib samuti aineid. Kuigi virsikukooki tegelikult saaks - lihtsalt mu pojale ei maitse virsikud selles, talle maitseb see kook ILMA virsikuteta, aga mul jälle on kuidagi kehv tunne teha kõik hapukoor katteks ära, kui MULLE tegelikult väga ei maitse.
Tahaks virsikutega. 
Hm, aga pool kooki virsikutega, pool ilma? On mõte ju?

Noh, on ... aga tegelikult tahaksin hoopis putru. 
Teen esialgu putru, siis vaatame, mis edasi saab. 
Mina teen piimaga, mulle meeldib sedasi palju enam.
Ja mu poeg on eriti radikaalne, tema valab endale selle piimaga tehtud pudru peale veel pool kruusi piima lisaks, paneb supilusikatäie suhkrut juurde ja on hirmus rahul. 
Moosi ega võid ei tunnista.

Niih, koer ja poiss käisid õues, "Ei olnud eriti külm", poiss võttis putru ja rahu on maa peal.
Mina söön hoopis apelsini, sest kogu see toiduga askeldamine teeb sageli nii, et kui söök valmis, ma ei taha (jaksa) seda enam süüa ja läheb veidi aega, kuni mina tehtut tarbida suudan. 
Aga apelsin on ikkagi hea.

Varsti võtan oma pudru ja vaatan uuesti, kuidas Zuko oma onuga taaskohtub. 
See on hea stseen just seepärast, et lühike.
Aga pisaraid on palju.
Mulle meeldib. 

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Vajada vajalik olemist on KA täiesti kombes, krt

Kutsu sai viimaks ometi teise kutsuga mängida.
Kuna ta on lumest kohutavas vaimustuses (kui see on pehme ja kohev, kõva koorik nii väga ei tõmba), on ta juba mitu nädalat olnud kohutavalt elev. On üritanud võõraid inimesi nuuskida ja korra ehmatas üht kelgutavat last, sest no "äkki tema mängib minuga?!", kuid kõik teised koerad on kas kodudes kinni, kaugel üle paksu lume kähku kuskile müttava inimese küljes ohelikku haagitud või üks, kellega nägu näo vastu kohtusime, oli nii ilmselgelt hirmul, et ma isegi ei üritanud. 
Ehk siis koeral oli hull suhtlemisvaegus.
Aga täna kohtusime kutsuga, kelle oheliku küljes oli telefoni näppiv noormees ja kes oli küll PISUT kõhklev, aga kui sai aru, et nüüd saab MÄNGIDA, muutus väga innukaks ja tormakaks.
Koer siis.
Algul kõhklev ja siis innukas.
Noormees väga ei rääkinud, tormamisest kõnelemata - ütles viisakuse piires, et jah, võib ligi tulla, jah, mängida ta koerale meeldib, aga telefon oli minust huvitavam. Ma ei kaeba: mis mul selle vastu saab olla, kui võõrastega suhtlema ei pea =) 

Huvitav, ma enne ei saanud arugi, et Totoro häda suhtlemisega mul hinge peal on, aga nüüd on nii kerge ja hea olla. Ta sai mängida! Ta on õnnelik! Ma ei ole halb koeraomanik! (Olen hea koeraomanik, tähendab.) Jai!

Kui lapsed väikesed olid, oli mul samamoodi. Et pikk õueskäik või hea vestlus lapsega olid mu enesetunnet tõstvad, ja kui õnnestus põngerjas nt mänguväljakul teise lapsega mängima saada, mul oli isikliku saavutuse tunne ja oeh, nii rahul.
Nüüd ma rõõmustan, kui mõnele mu tehtud toit maitseb niiväga, et ütleb ka seda, mu ostetud vaibad (hetkel on vaibad teema, Tütarlaps sai enda oma - kasutatud - jõuluks, Poeglaps pole veel kätte saanudki, kuid näitasin talle pilti ja ta oli rahul) meeldivad, ja isegi siis, kui kumbki mu lastest ütleb, et keegi kolmas oli talle öelnud, et temaga on tore. 
Või kui K ütleb, kui Poeglaps õhtu maha magas, et oli käinud diskussioon teemal "krt, üldse ei saa temata mängida ju!" 
K tegeleb samade inimeste seltsis arvutimängimisega kui Poeglapski. 

Kui mu lapsed ja koer on õnnelikud ja vajatud, olen mina ka. 

Zuko
Kuna meil on nüüd telekas, tõmmati (mina ei tõmmanud, vist K) 3 hooaega Avatari. Seda The Last Airbender-värki. Ja ma tasakesi vaatan samuti, sest kui lapsed väikesed olid ja meil pisikene iidne telekakarp, vaadati sealt multikaid, mis mõnelt kodumaiselt kanalilt tulid. Last Airbenderit samuti. Ma kohe märkasin, et jumala hea, ning vaatasin koos lastega - kuigi me ei näinud terveid hooaegu vaid kuidagi siit-sealt. 
Peamiselt esimest hooaega.

Mu lemmiktegelane on Zuko.
Pole midagi parata.
Need tüübid, kes vajavad abi, armastust ja juhatust, on mu lemmikud. Teised ei liiguta mingit olulist närvi mu sees ja noh, jah, see-või-teine on tore, aga mis siis, onjo.

Varsti võtan taas käsile oma teise romaani, millega tegelesin, kui ei tegelenud sellega, mis nüüd võistlema läks. Enne tema kirjutamise jätkamist tuleb vähemalt nii palju otsustada, et kuhu käsilolev dialoog välja viib - sest ma ei mäleta oma plaanidest midagi.
0
Nada. 
Mitte midagi.