Laupäev, 20. veebruar 2021

Reede

Hommik algas migreeniga. Võtsin tabletti ja millegipärast (ärge küsige mingit mõistlikku selgitust, mu pea valutas, polnud väga mõistlik) otsustasin võtta HTP5 hiljem.
Aga hiljem unustasin. 
Seepeale oli kogu päev kummaline ja kella kuue ajal läksin teravalt tülli oma pojaga ja lõpetasin selle, valades talle pähe käes olnud kannus olnud külma kohvipaksu. 
Vabandada ka ei tahtnud pärast. Raisk, ON VAJA olla minuga nõme? (Põhimõtteliselt ärritusin maapõhja seepärast, et ta ei hinda mu igapäev-tehtavat-koduhoidmistööd ja tema omakorda vihastas seepeale, et ma mitte ei öelnud "Võta esikust oma saabastelt sulanud vesi ära!" vaid "Ma teen nii palju asju kogu aeg, võta vähemalt sulavesi ise ära!")
Õues suitsu tehes meenus.
Et rohud võtmata.
Neelasin HTP5 alla, magasin neli tundi, vabandasin ja ikka veel on veider olla teemal "kuidas ma NII marru läksin NII pisikese asja peale?!" Kusjuures mingi väike osa minust teadis, mis teda häiris, aga olin nii kinni oma mind-ei-hinnata-s, et see ei tundunud oluline.

Tunded on KEHAS. Tunded on ained. Muuda ainete tasakaalu ja muudad tundeid. 

Taaskord kinnitus.

Vahel ma mõtlen, kes must peale menopausi saab. Kui hormoonid teistsugused, olen ka mina teistsugune ju.
Lootus on, et läheb paremaks. Võibolla lausa heaks! Aga krt teab ...
Mul algas mens vara. Vist olin üheksa. Nii et kes ma enne olin, on mälus mõnevõrra hägune. Aga üles-alla, rõõm ja ahastus olid ka päris lapsena osad mu elust, seda ikka mäletan.
Mis on isiksus, on mu jaoks ikka veel segane. 

***

Meil on Netflix.
K sai mingi "neli sõpra vaatavad tasuta" pakkumise ja programm on meil juba kaua, ent nüüd vahel kasutan ka. Kuna olen filmide osas suht sama suhtumisega kui raamatute ("kui meeldis, on hea turvaline uuesti vaadata, nüansse leida. Uus on kahtlane, kuigi vahel põnev"), vaatasin Totorot. Myazaki tehtud animafilmi. 
Vaatasin ja ohkasin: "Totoro on ikka NII HEA!" 
Koer tõstis põrandalt pea ja pööras selle viltu. Siis teistpidi viltu. Vahtis mind ja keeras uuesti pead.
"Mis ma tegin? Millest sa räägid?" küsis kogu ta olek. 

2 kommentaari:

  1. "ma mitte ei öelnud "Võta esikust oma saabastelt sulanud vesi ära!" vaid "Ma teen nii palju asju kogu aeg, võta vähemalt sulavesi ise ära!"" - klassika. Ma olen läbi paljude valusate kogemuste ära õppinud, et esimene versioon töötab 95% õigesti (no mõnikord on vaja seda lihtsalt korrata) ja teine versioon on äärmiselt destruktiivne (aspergerist laps lülitus selle peale lihtsalt täielikult välja nooremana, praegu võib... mmm... reageerida viisil, mida ma kirjeldada ei taha)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.