neljapäev, 29. november 2012

Ürgkurbus II

Eile elasin söetablettidest.
Täna elan ibuprofeenist ja teest. Selline peavalu on eilsest vedelikukaotusest, et lihtsalt ei lähe ära, ei lähe, ei lähe-giiiii ja ilma valuvaigistiteta oksendaksin jälle ilmselt. Valust.
Nüüd on lihtsalt väga uimane, tuikav ja pea käib ringi.

Nii raha kui ajaga kehtib vist täpselt ühesugune seadus - nimelt universumi tasakaalu oma. Kui sulle tundub, et ootamatult on mingit ressurssi natuke rohkem, kui tavaliselt, tuleb vääramatu jõud ja võtab selle ära.
Vabadel päevadel, kui oli plaanis teha seda ja seda ja seda ammu tegemata asja, jääd haigeks. Või jääb laps haigeks.
Uue sissetulekuallika tekkimisel kukub kas vana tagant ära või puruneb mõni eluliselt oluline kodumasin või lähevad lapsel korraga (s.t. ühe nädala sees) katki kõik püksid ja saapad.

Mõnikord on väga raske mäletada, miks sa üldse midagi teed.
Siis saab nii, et korjad raasukesi. Mõni inimene. Mõni süüdimatu sõbralikkus. Mõni kompliment. Annad ikka nii palju, kui suudad, ja vahel saad mõne käest midagi tagasi ka.
Vahel ulatab mõni sullegi rohkem, kui ootaks. Siis ütled aitäh.
See on tähtis. Päriselt ka.

Ja läheb jälle üle ja ühel hetkel tahad jälle oma lubadused ära täita. Elada enda valitud elu. Olla täpselt see inimene, kes oled.

Mul läheb veel hetk aega sellega. Veidikene veel.


Meelis Krošetskin oli nii armas ja tegi siukse ürgkurbuse pildi must. Mõtsin, et siia vist sobib.

teisipäev, 27. november 2012

Ürgkurbuse haardest

Blogi autorit tabas päästmatu arusaam, et tal ei õnnestu olla päris igas pulmas pruut ja kõigil peiedel kadunuke ja ta ei olegi kõigi inimeste jaoks kõige tähtsam maailmas. 
Siis ta hädises.

Väntame sellest väikese filmi.

Stsenaarium

Kaader nr 1.
Miski pruun möga potis. Möga pinnale ilmub mullike. Siis teine. Peagi asub kogu möga innukalt mullitama. Ilmub puulusikas, mis asub möga segama, samal ajal kukub ollusesse mingeid heledaid, tundub, et pisut märgi kribalaid. 
Blogi autor (süngelt): Kui piparkoogitaigna tegemine ka tuju ei tõsta, siis ei tõsta miski.
Puulusikas segab täiesti hullunult mullitavat möga, sinna pudeneb veel midagi natukese riivitud õuna sarnast.
Blogi autori hääl taustal: Nii, värske ingver ja apelsinikoor ka lisatud. Nüüd suhkur (potti maandub suur kogus valget suhkrut) ja varsti paneme või. Aga ma lähen loen igaks juhuks veel korra retsepti, sa sega seni.
Puulusikas segab.
Sama hääl (kaugemalt, hüüab kohkunult): Oi, aga ma unustasin ära! See siirup ei tohi keema minna!

Kaader 2
Sama pott, aga möga on muutnud konsistentsi. Eeskätt on näha palju valget jahu, mida keegi raevukalt puulusikaga segab.
Blogi autori hääl (traagiliselt): Mitte miski ei õnnestu. Olen juhm ja mõttetu inimene. Isegi piparkoogitainas läheb untsu, kuigi seda tegelikult ei ole võimalik nässu keeratagi normaalsel inimesel! Miks ma, loll, siirupi keema pidin laskma?! Eile sündinud või?! Maitseainetel ei ole niisiis mingit maitset enam. Nüüd on 3 kilo pruuni imalat tainast, oh kui õudne on elu ja see on mulle paras!
Teine hääl (noorem ja optimislikum): Aga sega siis teisi maitseaineid juurde!
Blogi autor (soiub): Need jääksid kõik ühte hunnikusse! Vaata, seda asja ei ole võimalik segamini kloppida ju! Isegi jahu ei taha läbi niiskuda!

Kaader 3
Blogi autor, riietatud põlvini kampsunisse, kahte sokki ja pealtnäha ei millessegi muusse, lebab voodis selili, jalad seinale toetatud. Vaikus. 
Vaikus.
Blogi autor: Mul on järgmiseks nädalaks nii palju õppida.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Ma peaks tõesti õppima hakkama.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Tegelt võiks hoopis jooksma minna. Kõht on parasjagu tühi.
Vaikus, liikumatus.
Siis ajab blogi autor end jalule ja lahkub.

Kaader 4
Blogi autor istub arvuti taga, ees suur kruus rohelist teed ja pikk riba Kalevipoja shokolaadi. Kaks pisemat riba valget šokolaadi ka. Tühi kõht tõi tagajärjed ilmselt.
Raamatuid ja vihikuid täis aknalaualt mõõdab väga suur musta frakiga kass naist jäiselt põlgliku pilguga.
Blogi autor (võtab suutäie šokolaadi, pominal): Feissbuuk, võrgupäevik, mailikast, dragon, ulmeleht. Mitte keegi mitte kuskil pole mitte ühtegi isiklikku kirja saatnud. Muidugi, milleks seda.
No kurat, aga äkki on vähemalt palka makstud? (klõbistab klahvidel) Ja... ei, muidugi mitte. Milleks mulle raha.
Blogi autor kohendab kampsunit ja näeb mõrumasohhistlikult rahulolev välja. Klõbistab veel.
Blogi autor (oiates): ...ja skaibis ka keegi ei räägi muga! Kas tõesti peabki õppima hakkama?

Kaader 5
Blogi autor peseb külmkappi. Seestpoolt.

Kaader 6
Blogi autor riputab pesu kuivama. Taustal hakkab vaikselt laulma Brodka.

Kaader 7
Blogi autor koristab lastetoa põrandalt mänguasju. Brodka hääl üha valjeneb ja koristaja liigutused muutvad järjest tantsulisemaks.

Kaader 8
Blogi autor, punases öösärgis (mis ilmselt peitus põlvini kampsuni all), vasakus käes millegipärast sõrmedeta must kinnas, teeb laste voodeid üles, tantsides, lauldes, puusi nõksutades ja vahepeal kõrges kaares üle madratsi karates nagu kitseke.



Loo moraal: kui saab kuidagi õppimist vältida, tasub seda iga hinna eest ka teha.
Moraal nr 2: Brodka päästab päeva.
Ja vbla ka moraal nr 3: vähem riideid on parem =)

laupäev, 24. november 2012

Promilliga või promillita

Alkohol.

Mis värk sellega on? Kenad inimesed, intelligentsed inimesed, sümpaatsed inimesed teavitavad perioodiliselt, kuidas pudel veini - paar õlut - midagi-midagi on kohe väga vajalikud või hiljuti tarbitud või nii toredad või veel midagi, üldiselt vaimukalt ja kujundlikult väljendatud kujul.
Nagu mingi salakood, ja siis kujuteldav lugeja naeratab ning noogutab arusaavalt.

Mis mul viga on, et mul niimoodi ei tepsi ja mulle see salakood tegelikult arusaamatuks jääb?
Ei, noh, on olukordi, kus naps või kaks on teretulnud - mingi uudne ärev situatsioon, mida phmt võiks nautida, aga mõtlen liiga palju. Nt enne mehega esimest korda voodisse minemist. Või enne avalikku esinemist (või ka selle ajal - see oli päris äge!).
Üritus või isik, mida ihkan ja kardan korraga, muutub nauditavamaks, kui see kõige ärevam osa ajust saab ära mahendatud. Ja vahel sobib alkohol kirjutamise juurde ka. Pits või kaks, mitte mingil juhul rohkem.
Aga normaalselt inimestega koos viibimiseks end jooksvalt alkoholiga õlitada?
Mul ei hakka põnevam, kui on igav. Ei hakka lõbusam, kui on nukker (pigem paisub nukrus maailmatuks kurbuseks, mis ulatub maailmaruumi lõppu). See ei muuda mind leebemaks, kui olen vihane, ega erguta, kui olen väsinud. Viimasel juhul tuleb lihtsalt uni kiiremini peale.

Tal on mingi sidujaväärtus, seda ma tunnistan. Oled seltskonnas, on igav ja nukker, ja keegi ulatab sulle joogi - siis on meeldiv "ah, näe, minust hoolitakse!"-hetk. Mingi sotsiaalse lubatavuse tekitab ka - teemad, mis muidu jutuks ei tule, võetakse üles. Tõsi, see minu peal ei tööta - s.t. mina olen alati valmis iga teemaga kaasa minema, aga tõstatada ei oska ma neid ei joonud ega täiesti kaine peaga. Aga midagi siiski on, millest ma aru saan, põhjused, miks alkohol peojoogina natuke mõtestub.

Aga siis kahekesi armsamaga koos joomine kodus? Või nt kuskil restoranis einetades? Miks, miks?! Mis mõte sel on?

Vbla olen ma mingi anomaalia. Vbla teistel inimestel lülitub alkoholi juues kaine mõistus välja ka varem, kui teadvuse täielikult välja lülitudes, ja tõesti on mingi reaalne pidurite maha võtmise tunne. Vbla teistel ei teki jõhkrat peavalu, kui on tarbitud mingit alkoholi ja pole tore hakanud - mul tekib. Muidu ma suudan oma pingepeavalud veel kuidagi läbi mõelda ja ära peletada, kui väga vaja, aga alkohol joodud, vastik pingeline olukord kestmas - ja mu peas lõigataks nagu kreissaega närvitüvesid läbi.

Muidugi ma kannatan üldse suuremaid üritusi ja pidusid väga halvasti. Kui inimesed ajavad peojuttu (vastandina isiklikele põnevatele asjadele, mida nad räägiks, kui oleksime väikeses intiimses seltskonnas), hakkab lihtviisil igav ja ma küsin endalt: "Miks ma siin olen, selle asemel, et kodus midagi ägedat teha, nt kirjutada või koristada või lastega koos olla või internetis kolada?" 
Ja kui mul juba igav on, ei päästa alkohol enam midagi. Seda kuluks nii palju, et teadvus muutuks häguseks, ja meelelahutus, mis seisneb mõtlemise väljalülitamises ja iivelduse sisselülitamises, ei ole minu arusaam meelelahutusest.

Aga ometi on alkohol üldtunnustatud viis millekski. Kuitahes nõme on üritus, kus sa viibid, sealt internetti postitada: "Kus need võllid oma õllega on siis nii kaua? Naised kuivavad ära!" on igati ok. Seda lugevad inimesed muigavad leebelt, arusaavalt, ja isegi ma ise tunnen väikest kadedust. Sellest hoolimata, et ma tean - mul oleks maailmatu vastik samas olukorras olla, midagi hullemat, kui nii nõme pidu, et seda peab alkoholiga parandama, pole üldse olemaski.
Aga kõik mängivad, et nii on tore.
Või ongi? Või tegelikult ikkagi on tore ja lihtsalt mina, kes ma viskan pitsi brändit millegi muu, kui kommetega kohandumise põhjendusega hinge alla ainult enne aktifotode tegemist või avalikult luuletuste lugemist, olen anomaal?

reede, 23. november 2012

Koolilaps, virk ja kraps

Sain aru, et käin Tervishoiukeskkoolis.
Paberi saab kõrghariduse oma, aga formaat on keskharidusest juba tuttav.
Kogu aeg tuleb kohal käia. Kui ei käi, on paha-paha.
Kogu aeg on koduseid töid - s.t. igaks päevaks ikka midagi, sageli ka igaks aineks, mis sel päeval on.
Loomulikult tehakse nii palju kontrolltöid, kui vähegi võimalik, ja aine, mis ei sisalda ühe iseseisva tööna powerpoint-esitlust, ei ole ilmselt tõsiseltvõetav aine.
Tavaline nõutud iseseisva kirjaliku töö formaat on referaat.
Sealjuures on töö vormistamistreeglite järgimine üldiselt olulisem töö või ettekande sisust ja sellest, et sa nt teemast aru saad - korralikult vormistatud, aga ebamäärase sisuga töö saab tõenäolisemalt arvestatud, kui korraliku sisuga, aga valesti vormistatu.
Mitte et see korrektne vormistus raske teha oleks, aga õppejõudude mõtteviis on omapärane.
Üldse ei tasu nende meelest arusaamist üle hinnata. Piisab täiesti sellest, kui ettekandes on kõik need keerulised sõnad sees, mida õppejõud ise kasutas, tühja sellest, et keegi ei oska neid hääldadagi, arusaamisest rääkimata.
Mis põhiline ja kõige kummalisem ja ausalt öelda isegi pisut õudne: õppejõud saavad aru, et tudengid ei jaga nende ainest masti ega mändi - ega lase end sellest häirida. Panevad välja positiivsed hinded või arvestused, ja kogu moos.
Mõni tundlikum peedistab tudengeid enne korralikult, et need ka ise tunneks, et nad midagi ei jaga - aga enamasti esitatakse aineprotokollid vastastikkuses arusaamises, et kas

a) see on mõttetu aine, algmed saab kätte juba paari brošüüri lapates, aga programmis on ta kirjas - no saage lihtsalt läbi
b) aine on keerukas ja oluline, aga aastakümneid on veel lollimad õed kui teie tööle asunud ja kättesaadava tundide hulgaga midagi paremat ei saavuta ka - no saage läbi siis niisama
c) aine on keerukas ja ebaoluline, mis teist ikka piinata
d) aine on lihtne ja oluline, loomulikult te saate sellest aru - kui mitte kohe, siis varsti, praegu võib teid poole teraga ka läbi lasta

Mõtlesin, kas lasta end sellest häirida.

Otsustasin mitte lasta häirida. Las läheb läbi, mis seal ikka!

kolmapäev, 21. november 2012

Verine kolmapäev

Jooksen mina hommikul rongi peale.
Ma jooksen sageli rongile, sest joosta on hea ja ma järjekindlalt olen veendunud, et kümnest minutist jaama jõudmiseks piisab heldelt (ja piisabki, aga vahel tuleb rong natuke varem ja siis spurdin).
Samal ajal sõin porgandit, sest hommikuti midagi süüa on ka tore.
Nutikamad võivad oletama hakata, mis edasi juhtus.
Nojah, lidun mina viimast sadat meetrit perrooni suunas, veendunud, et igatahes jõuan, kuna tuli on rongil veel punane (suhteliselt kindel märk, et saabus, jah, rong varem veidi). Ja kuna ma ei ole kuigi murelik, keskendunud ega pinguta väga, teen jooksmise ajal hooletult suu lahti ja hingan suu kaudu sisse.
Suus on mul näritud porgand.

Soovitan teil mitte kunagi niimoodi teha. Õhk haaras porgandikübemed kaasa ja transportis need ühe hooga sujuvalt mu hingetorru. Kuna mul oli veel 50 meetrit joosta, ei saanud ka köhima hakata, vaid surusin vastava refleksi alla, jõudsin trepini, ronisin vagunisse ja seadsin enda istuma.
Siis hakkasin köhima.
Mõningase läkastamise järel hakkas parem. Nuuskasin. Tundus, et vähemalt osad porgandiosakesed olid jõudnud kuskile ninaneelu kanti ja kõditasid seal.
Vaatasin aknast välja ja mõtlesin elu ning olemise kummastava ereduse üle. (Kui minul on praegu nii palju elu, mis siis teistele jääb? Kas universumi tasakaalu järgi jääb keegi teine ilma seepärast, et mul on sellisel hulgal? Mis saab, kui mul endal ka jälle vähem on, kas hakkab kahju ja kurb?)
Aevastasin.
Nuuskasin uuesti nina. Porgandiosakesed ei tundnud eemalduvat, nii et aevastasin veel korra ja nuuskasin ka.

Ilmselt sain selle viimase nuuske käigus vähemalt ühe porgandiosakese liikuma.
Kindlalt öelda ei tea, sest sellega kaasnes veresaun.
Õnneks taipasin vedela soojuse plahvatuse järgi kohe, mis toimub, ja hoidsin pabertaskurätti ninasõõrme ees, kuni kotist uusi otsisin. Aga seda, et taskurätt on uute ülesleidmise ajaks mingi niiske narts ja kui ma seda nihutan, et puhtaga asendada, purskub veri nagu purskkaevust, ma siiski oodata ei osanud. Pooleteise sekundiga olid verised mu püksid, põrand, mantel eest, mantli käeauk, jakk mantli all, parem käsi ja muidugi alumine pool nägu. (Hiljem, Selveri kempsus pesemas käies, selgus, et ka juuksetukk ja laup selle all, mis on päris muljetavaldav.)

Viivuks oli isegi nagu kiusatus mõnusalt paanikasse langeda, aga meenutasin endale, et õendustudeng, noblesse oblige, ja mida tehakse ninaverejooksu puhul. Mälestus oli selge, nii et heitsin pingile külili, pigistasin sõõrme kõvasti kinni ja pikutasin mõtlikult plastmassistmetel, kuni minu jaam kätte jõudis.
Seal ronisin rongist maha, kontrollisin, kas nina ikka veritseb - veritses, aga õnneks aeglasemalt - ja heitsin külili perroonil asuvale pingile.
15 minutit parmjat lamasklemist - ja tundus, et veri on turvaliselt pidama jäänud. Viskasin minema suure kuhja ilgeid verest läbi imbunud taskurätte, mis lekitasid poolhüübinud verelärakaid ka mu kinnastele, ning jalutasin tasakesi kooli poole, hoidudes liigsest tempost ja südametöö kiireks ajamisest.
Ühe tee äärde pargitud auto peeglist saadud info põhjal nühkisin hullema vere näolt, pärast seda pesin Selveri kempsus vere maha ka mantlilt, juustest ja kätelt.

Ja siis, saate aru, oli täiesti tavaline nõme koolipäev. Üks kontrolltöö, üks valehäire (jumalasta ehmatab ära, kui kuuled, et õppejõud on sind puudumiste ja nõrga õendusplaani pärast taga otsinud, isegi kui tegelt oled kõik toimunud kontrolltööd seni ära teinud B peale - see, et õigupoolest otsiti nimekaimu, esialgu saabuvast vastikust ärevusest väga ei päästnud, sest ma ju ei teadnud seda!), pikad venivad õhtuse loengu tunnid ja homse ettekande ettevalmistamine.

Ainus, mis elamust meenutab, on verised püksid.

esmaspäev, 19. november 2012

Reklaam

Seoses sellega, et mu võrgupäevikus käib täna rohkem inimesi, kui normaalselt nädal otsa jutti, on vast õige hetk avalikke teadaandeid edastada.

28. novembril kell 18.00 ja siis veel jupike aega räägin Kirjanike majas ulmest. Pilet on odav ja natuke raha saan selle esinemise eest minagi - et lapse lasteaiaarvet maksta jms.

+ mul on ulme ja kirjanduse kohta midagi öelda. 
Ja ma ei ütle praegu siin üldsegi ära, et mida =P

laupäev, 17. november 2012

Kui ise ei oska ja ei tee, tahaks ju ikka teisi õpetada

Ma käisin ka meeleavaldusel. Sest mul on meel ja seda oli vaja avaldada.
Kuna on väga õudne, kui minu riigis poliitikud ei vaevu valetama isegi mitte nii, et see natukenegi usutav tunduks, vaid sülitavad mulle külma näoga otse silma.

Nagu Mihkel Kunnus ja Rein Raud ütlesid - sõnad ausus ja austus on sarnasest tüvest ja üheta ei ole teist. Mina, tõsi, ei teinud sellest küll järeldust, et kui minuga ei olda aus, ei saa mina ka neid inimesi austada, kuigi nood kõnelejad vist tüürisid mu mõtet sinnapoole. Mina näen asja hoopis nii, et mina olen aus inimestega, keda ma austan, sest ma leian, et nad väärivad seda. Ja kui minu riik poliitikute näol mulle pidevalt ja ülbelt näkku valetab, järeldan ma, et nemad mind järelikult ei austa, isegi mitte natukene. Nad leiavad, et ma ei vääri ausust.
Mis on ebameeldiv tõdemus, sest ma olen ometi nii tore ja hea inimene ja tõsine patrioot. Ma nüüd ütlesin neile, et mulle selline suhtumine ei sobi.

Aga olgu, kaunis osa läbi. Phmt, kui vaja, visake mind mädamunadega, kel on kodus spetsialselt mädandatud mune, ma hakkan ette lugema, mis meeleavaldusel valesti oli.

* Kas tõesti on nii raske mingit korralikku kõnet ette valmistada ja seda ette kanda nii, et see kõlab nagu kõne?
Mihkel Kunnus saab hea kõne (ja kenade õlgade) eest praegu andeks kõik need tema spetsiifilist erialakeelt tulvil pudruartiklid, milles kõrge sõnavahukuhja taga peitub umbes neli lihtsat mõtet.
Aga tema oli ka ainus, keda neljast kõnelejast üldse kuulata kõlbas.
Rein Raud, no hea küll, oli kirjutanud korraliku kõne, ainult ette luges kehvasti (ei jätnud pausiruumi).
Made Luiga sai hakkama umbes samal tasemel kui Raud, rääkides samas peast, keerutanud kõne algul käes mingit paberit ja pomisenud: "Issand jumal, mul on üks täiesti vale paber siin...".
Kõnelejaid sisse juhatav neiu tegi paremat tööd kui nad kumbki, aga temagi mõjus natuke nagu "olen vahva koolitüdruk, natuke ebapädev, aga ei häbene seda... või vähemalt ei häbene eriti."
Ja siis rääkis veel Maarja Kangro ja see oli väga kole elamus ja mul hakkas väga halb, sest tegu on kindlasti intelligentse inimese ja päris hea luuletaja-kirjanikuga, aga meeleavaldusel kõnet ta küll ei oska pidada. Ma täiega olin huviline ja tema vastu isiklikku sümpaatiat tundev publik, aga isegi minu mõte läks kõne teises pooles juba uitama, sest see, mille kohta Maarja Kangro veel "Ma arvan, et..." ütleb, tundus juba täiesti ebaoluline ja mõttetu.
Arvata võib igasuguseid asju. Kui oled meeleavaldusel ja pead seal kõnet, peaks omama vähemalt  võimet moodustada kindlas kõneviisis ja kõhklusteta lauseid! Või võimet teha oma mõtetest selgeid löövaid kokkuvõtteid. Nagu mingeid kõne-elemente võiks oma juttu siiski põimida ju!

* Ma saan aru, et igal üritusel on teatud arv mitte-väga-intelligentseid osalejaid ja mingi arv tuimi kaasatammujaid. See on paratamatu.
Aga millest ma aru ei saa, on see, miks ei suutnud korraldajad oma intelligente niimoodi mobiliseerida, et nad suudaksid produtseerida korralike hüütavaid hüüdlauseid rongkäiguks nt? Mitte ainult platsi peal "jaa!"-karjumise küsimusi?
Üldse oli mul mitu korda piinlik sellel üritusel osaleda. Mitte seepärast, et asi polnuks mu meelest õige (täiega õige asi oli!), vaid seda aeti kohati nii rumalasti, et mul oli piinlik sellises formaadis iseenda ja maailma silme all olla.

* Kõik need üha ja üha korduvad "Me väga täname, et te tulite!"-jutud. Kurat, ma ei tulnud sinna nende rõõmustamiseks! Ma läksin, sest mul oli meel, mida ma tahtsin taeva poole tõsta. Ma läksin sinna, et näidata - ma olen olemas, ma olen jõud, minuga tuleks arvestada. Ma ei taha, et tüdrukud mind tänavad nagu oma uurimistöös osalenuid, kes aitasid saada positiivset hinnet. Ma tahan, et mulle ja teistele koos minuga öeldakski, et Me oleme jõud! Me oleme teie üle uhked! Meil on hea meel näha, et vaba kodanik on valmis ennast näitama!
Mida iganes sinnakanti, aga mitte sellist tänamist. Meie võinuks tänada neid, et nad tegid meile võimalikuks oma selge arvamuse avaldamise vaid väikese vaeva hinnaga. Aga mitte vastupidi.

* Ning mis mind tõesti hämmastas, oli kogu ürituse... jäikus. Mul on tunne, et olin kogu seltskonnas üks vast kümnest inimesest, kelle meelest meeleavaldus võiks olla tore. Kelle meelest ei pea meele avaldamine olema igav, ebamugav, kange, ja eestlane selle käigus eestlasele otsa vaadata ei tohi.
Kas ma olen ainus, kes on lugenud raamatut "Rock'n'roll ja ridamaja" ja mäletan, et meeleavaldustel võiks olla kaasas 100 moorapead ja kakao, tantsitakse ja lauldakse? Pagan võtaks, see on minu rahvas, inimesed, kes on minuga samasugustel ajenditel laupäevasel päeval linna tulnud, me peaks ju olema peaaegu sõbrad!

Aga olgu. Vbla me alles õpime seda meele avaldamise värki Eestis =)
Ja inimesed tulid ja tegid! See on põhiline!

***

Kui mina oleksin prohvet, siis näeks mu õpetus "kuidas peaks inimene elama head elu" välja umbes sedasi:

* Sina ei pea tingimata olema vapper, aga sina peaksid elus ette tulevate kahtluste korral küsima endalt, kuidas käituks vapper inimene, ja siis nõndaviisi peaksid sina ka käituma.
* Kui sinus on valu, meeleheide või lein, mis lämmatavad kõik sinu head tunded ja mõtted, otsi unest avitust ja uut jõudu.
* Kui sinus on üksildus, nukrus ja pettumus, anna midagi teistele - naeratus, tervitus, õnnesoov, tänu või kompliment, mida jagada, on kaasas igaühel, kel on miimika ja kõnelemise võime.
Küpsist, kooki, pähkleid või teisi inimesele meelepäraseid kergesti jagatavaid toidupalu võid samuti rahva sekka minnes kaasa haarata. Iga jagamisega saad midagi vastu, mis sinu sisemist nälga kustutab. Kui ka tundub, et ei saa, võid ennast ometigi lugeda inimkonda armastuse juurdetoojaks ja sellevõrra iseend ka paremini tunda.
* Kõik inimesed, keda kohtad, ei peagi sinule meeldima. Ikkagi peaksid sina neid kohtlema hoolimise, austamise ja kaastundega. Kui sina seda igaühe puhul suuta ei oska, hoia nendest inimestest eemale, aga ära kunagi unusta, et nemad samuti inimesed on.
* Kõik inimesed ei räägi alati tõtt. Ikkagi peaksid sina püüdma neid uskuda, kuni kogemus ei ole sulle õpetanud, et just see sulle juba tuntud inimene ei ole usaldusväärne.
* Et sina küllap ei ole alati suutnud olla aus, vapper ja õilis ei tohi sind peatada püüdmast olla aus, hea ja julge edaspidi.
* Sina pead oma eluajal tegema seda, mida sa armastad.
Ära raiska oma elu sellele, mida sa teps mitte teha ei taha, hukatuslikkudele kõhklemistele ja muutumisehirmudele. Arvestama pead sina kogu oma elu, et kui sina ei tee seda, mis sinule tähtis on, ei teegi seda keegi.
Või kui teevadki, siis halvemini. Armastus, julgus ja töö annavad sinule kõik oskused, mida sina vajad!
* Ära kunagi loobu sellest, mis on sinule tähtis, aga ära sina jää ka kinni põlenud põllule, mis sind enam ei toida. Ole omaenese tuli, mis sind ennast soojendab!

reede, 16. november 2012

Elus olemise valik

Kui ma nii palju ei mõtleks, kuidas mu käitumine välja paista võib, oleks elu palju lõbusam.
Minu elu, loomulikult, on silmas peetud.
Teistmoodi teha nagunii ei oska, aga kogu too tüütu hilisem endamisi arutlemine oleks olemata. Kas ta mõtleb, mis ta mõtleb, ega ta ometi ei mõtle jne.

Samas, siis ma ei teeks teistele inimestele kooki ja küpsist nii palju, nii et mingi kasutegur sellel "aga mida tehnikumi-inimesed sellest mõtlevad"-mõtteviisil siiski kellelegi on ka.

Tehnikumi-inimesed, muuseas, mõtles kunagi aastal 1990+ välja minu vend.
Kuna mu vend on metsinimene veel palju täielikumalt, kui mina, kes ma olen lihtsalt veidrik, siis ma ei põe temast nii otse kirjutades =) Ta on ühiskonna haarmete vahelt nii väljas, et miski, mida ma ütlen, ei saa teda kuidagi negatiivselt mõjutada.

Mina võisin olla kuskil teismeea alul, tema algkoolis. Üks meile lähedane ja kallis inimene, meessoost, rääkis ühe laisa ja kauni maajaanitule järel, kui läbi sinaka suveöö tasapisi lossimägedest tagasi Karksi kodu poole jalutasime, loo sellest, kuidas tema pioneerilaagris sõpradega lõket teinud oli. Ja peldiku katuselt eterniiti virutas, et paremini pauguks.
Vennas kuulis seda juttu pisut valesti.
Ta vaikis veidi, nisupõld sahises, ja siis küsisis vend mõtlikult kogu väga noores inimeses öösiti ärkava tõsidusega: "Aga mida tehnikumi inimesed siis sellest mõtlesid?"

Sealt siis perekondlik komme kasutada sõna "tehnikumiinimesed" igasuguste asjasse täielikult mittepuutuvate isikute kohta. (Tegelikult oli asi lihtsalt sõnade "peldiku" ja "tehnikumi" teatavas sarnasuses, mille mahe suveöine tuul ja jaanipäevaks kõrgeks kasvanud sahisev rohi esile tõid.
Aga see kuulmissegadus illustreerib "mida teised mõtlevad"-küsimuse absurdsust päris hästi. Tõepoolest, aga mida mõtlesid tehnikumi-inimesed sellest, et peldiku katuselt eterniiti varastati? Ja kust need tehnikumiinimesed sellest üldse teadsid? Ja mida nemad seal tegid?
Kõik väga kahtlustäratav ja huvitav!)

***

Otsused. Need lihtsalt ei saa alati õiged olla.
(Ehk siis sama teema, mis enne tärne, aga teise nurga alt.)
Kas sa jooksed bussile ja jõuad peale või jooksed bussile ja jääd maha. Ei jookse bussile, kui joostes oleksid jõudnud, ei jookse, aga mõtled hiljem, et vbla oleks ikka pidanud jooksma. Valid kerge jaki, et mitte higistada, aga hakkab lund sadama. Valid paksu jaki ja higistad end oimetuks. Otsustad kõndida ühe peatusevahe jalgsi ja selle aja sees läheb minema ainus buss poole tunni jooksul. Otsustad turvaliselt oodata, igavled, külmetad - ja buss tuleb poole tunni pärast, mille jooksul oleksid jõudnud 5 peatusevahet maha jalutada ja metsast mustikaidki süüa.
Misiganes.
Olen märganud, et on inimesi, kes sarjavad end iga eksi läinud otsuse teemadel. KUIDAS ma ometi nii loll olin, et selle bussi peale üldse tulema hakkasin, kui oli võimalus, et jään maha! Oleksin ometi võinud arvestada, et see läheb välja viis minutit enneaegu!

Nagu... mida paganat. Isegi paavst pole ilmeksimatu. Elamine ja otsuste tegemine tähendabki, et osad neist on valed, ja siis sa elad edasi nende valede valikutega nii hästi, kui suudad. Vormid neist hiljem parima, mida annab. Õpid, aga mitte tingimata ära. Ei ole tegelikult nii, et ühel hetkel oled enda valmis inimeseks õppinud ja siis enam vigu ei tee.
Siukest asja nagu "valmis inimene" ei ole olemas.
Me teeme alati vigu. See on inimliku eksistentsi seadus. Elukvaliteedi määrab ära pigem see, kuidas me ennast ja oma tehtud otsuseid, vigased või mitte, hiljem kohtleme. Kindel viis elada halvasti on neid otsuseid ja iseennast sarjata ning mälestusi mustade plekkidena lõputult südamel kanda kui tõestusi kõlbmatu inimene olemise kohta.

Maailm ei lähe ühegi sinu otsuse pärast lõplikult hukka. Universum on suur ja põnev ning sinu (minu) otsused seal sees kärbsemust. Võta vabalt ja anna oma parim lihtsalt!
Elagem nii, et oleks iseenda seltsis hea olla, ja kõik muu... tuleb nagu tuleb.

Pildil on isik, kes pole kunagi ühtegi viga teinud. Ma ei ütleks, et ta selle üle väga õnnelik tundub.

teisipäev, 13. november 2012

Kes palju teeb vol II

Üldiselt teeb haridusasutus kõik, et hoida mind tootmast surelikku proosat Eesti kirjandusmaastiku maitsestamiseks. Lihtsalt ei jäta mitte mingit kirjutamisaega, sadistlikult.
Kui ma mõtleksin eraldi iga töötulemi peale, mille selle nädala lõpuks koolile tootma pean, vabiseksin juba kuskil laua all, varbad soorituskrambis. Seda kõike on nii palju. (Homme nt 2 arvestust ja kontrolltöö.)
Ega teistel muidugi parem pole.
Kursuseõde täna lausa küsis, et mismõttes ma ei kirjuta avalikult üldse õppimisest, kas ma siis üldse ei õpigi? Nemad kõik hulluvad, mina teen kõike muud!
Tegelikult ma lahendan probleeme lihtsalt jooksvalt, ette tulemise järjekorras, ja õpin küll. Kui jaksan. Antud hetkel on nt isegi aega arvutiklassis istuda ja võrgupäevikusse trükkida.
...
Või siis oli see aeg päeval, ülalolevate ridade jagu.
Hetkel liiga väsinud, varsti liiga magav, hommikul jälle liiga õppiv.

Suudlused ja kallistused ja 24. november hakkan jälle inimeseks!

laupäev, 10. november 2012

Ekshibitsionist

Fotograaf (eelkokkulepete sõlmimise faasis): Noh, et äkki sa tahad enne raseerida või midagi..?
Mina: Ei, ei, ma kategooriliselt keeldun raseerimast. Tegelikult ma juba nädal otsa hoolikalt kasvatan neid karvu, et ei oleks liiga sile pildi peal.
Fotograaf (teeb natuke hämmeldunud nägu ja tõdeb siis): Et sellised täisfeministlikud pildid siis, jah?
Mina mõtlen, et mis täisfeministlikud, ma lihtsalt ei ole mingi magus playboy-tšikk teile...

Selgesti avaldas see jutuajamine mulle aga mõju, sest järgmisel ööl nägin unes, et olen pilte tegemas, tõstan peegli ees kätt ja mu kaenlaalused karvad ulatuvad poole küljeni, lehvivad ribide juures, paksud pruunid ja läikivad, nii et punu või patsi.
Kuram, need ma vist pidanuks küll maha lõikama, mõtleb unenäomina. Aga nüüd on jälle piinlik seda teha fotograafi silma all, kui ma juba nii uljalt teatasin, et ei mingit raseerimist...

***

Kaks inimest, mõlemad omamoodi olulised ja lähedased, on mind viimase paari nädala jooksul ühtemoodi kommenteerinud. Kattuvus oli kohati lausa sõnasõnaline. Nt ütlesid mõlemad
"Sa oled keeruline."
Mina (umbkaudne sõnastus): "Ei, misasja?! Ma olen otse naeruväärselt lihtne ju!"
Nemad, kumbki eraldi ja üksteist tundmatagi (umbkaudne sõnastus): "Nojah, ja see teebki su keeruliseks. Üldiselt inimesed ju nii ei tee, et ütlevadki, mida mõtlevad."

Ja siis ma olen üleni hämmelduses.
Vt ka indigoaanlase postitus.
Teate, et ma sageli ei saa seda, mida ma tahan, isegi mitte siis, kui ütlen selle selge sõnaga välja üldiselt heasoovlikele inimestele? Vahel ei saada sõnadest aru, vahel ei võeta tõsiselt, vahel lihtsalt ei taheta anda. Vahel pole anda. Isegi mitte näpuotsatäit isiklikkust. Arusaadav, ega mul endal ka käsu peale mahlad jooksma ei hakka tavaliselt.
Aga mis siis veel saaks, kui mu teised inimesed peaksid päris otsast peale ise nuputama hakkama, et mida ma nüüd mõtlen ja mida tahangi... seda segaputru ei jaksa üldse ette kujutama hakatagi!

Samas on vahel natuke sitt tunne seepärast.
Enamasti on inimene nagu jäämägi - see osa, mida sa ei näe, on oluliselt suurem. Aga siin olen mina, laiali nagu klammerdamata ajaleht, haavatavused surmakuulutuste rubriigis mustaga ümbert joonitud, lehekülgede arv lõplik ja nähtav.

Tunne, et olen kohutavalt igav inimene, on mõnikord ikka väga tugev.

neljapäev, 8. november 2012

Pilvepiirilt alla vaatan

Kui hakkab vedama, siis veab.
Ja veab ja veab ja veab ja kui enam ei vea, lohistad ise edasi, sest no KAMMAAAAAN! Peab ju vedama!
Teiste sõnadega - ma olen adrenaliinist purjus.
Kõik asjad jooksevad üksteise selga kokku, kõik head, kõik põnevad, kõik erutavad ja säravad.
(Ühtlasi ka kõik koolitööd, mille nimi on leegion ja milleks mul üldse aega pole, aga neid ma ignoreerin.)
Selline tunne on, nagu jookseksid mööda veresooni pisikesed kuldsed mullid ja  kui nad kõik korraga lõhkevad, lõhken ka mina. Täiesti tükkideks - aga väga rahulolevalt.
Mängiti head mängu. Kirjutati häid sõnu. Tehti fotosid. Kutsuti esinema. Tänati. Kiideti. Töödeldi. Kritiseeriti. Tehti illustratsioon. Lubati maksta. Ilmutati raamat. Lubati teisi raamatuid ära osta. Tehti ettepanekuid. Oldi huvitatud minu vallalisuse faktist. Tehti veel ettepanekuid, teistsuguseid. Saadeti allikaid. Suudeldi kätt.

Kõik inimesed on nii ilusad ja head.
Ja isegi valusad asjad on ilusad ja igavad asjad põnevad. Oleks vaid aega, oleks vaid aega süüvida!

Pildiõrritus. Ei sisalda rõivaid, küll aga näpuotsaga loodust.

esmaspäev, 5. november 2012

Matemaatika poes

Riiulil on kõrvuti tomati- ja oakonservid.
Neljasajagrammine oakonserv maksab 59 senti. Toote kilohinnaks on samas märgitud 2.04. Kaheksasajagrammine oakonserv maksab 1.49. Kilohinnaks on märgitud 1.84.

Kuidas see võimalik on???? Mismoodi nad saavad siuksi tulemusi?!
Kusjuures umbes sarnaseid kombinatsioone esineb ka teiste analoogiliste toodetega seoses. Tomatikonservidega suht sama kamm, arvud natuke teised lihtsalt. Olen seda mõistatuslikku matemaatikat seni märganud Rimi ja Säästumarketi kauplustes, aga ega ma ei käigi teistes poodides väga, samas.
Vbla on mujal ka.
Suurema purgi silt näitab väiksemat kilohinda, samas kui sa ostad kaks väiksemat purki, maksad tegelikult vähem. Purkide kaalud kontrollisin kaheksa korda üle, et ega ma midagi sassi ei aja.
Ei ajanud.

Muidugi on võimalik, et matemaatika on nii peen relv, et mu talupojaloogika lihtsalt ei taba nüansse ja tegelt ikkagi ongi nii, et kui ma maksan oma kahe neljasajagrammise oakonservi eest 1.18, selle asemel, et kaheksasajase eest 1.49 maksta, maksan ma tegelikult rohkem.

Aga ma tegelt väga ei usu seda.

laupäev, 3. november 2012

Ilu mõttetusest e. edevuse katk IV

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kaalunumber päeviku vasakus servas oli tükk aega vale.
Mitte seepärast, et ma oleksin oma reaalset kaalu häbenenud, vaid seepärast, et ma lihtsalt ei pannud tähele, et see kaalunumber on juba pikemat aega piinlikult vale.

Kuidas see niimoodi juhtuda sai 

Nagu te loodetavasti teate, on naiste kaal kuu lõikes nagunii 2-3 kilo jagu kõikuv. Mis tähendab, et panna enda kohta kirja mingi ühene kaalunumber on nagunii tõe venitamine. Aga kuni see kirjasolev kaalunumber korrakski kuu jooksul saavutatav on, ongi samas ju kõik õige. See on mu selle ja selle tsükliperioodi püsikaal.
Nii, aga ma ei kaalu end ju iga päev. (Ega ka iga nädal). Ja vahel, kui kaalun, ei viitsi riideid ära võtta, siis saab kohe arvestada, et kaal näitab liiga palju, aga kui palju liiga palju, on juba enesepettusvõimekuse teema. Ning teate, 2-3 kilo võib ju tegelt olla vabalt venitatav ka suurusjärku 3-4, eks ole! Kui on tundlik organism.
Ja nii ma üldse ei märganud, et oleksin juurde võtnud, kuni kaalunäit mind ükspäev arvuga 75 ehmatas ja ma seda siis pea viltu vaatama jäin.

Kui te arvate, et ma siis võtsin käsile drastilised meetodid, dieedi ja hullunud treenimise, arvate küll valesti.
Ma tundsin end hästi, nägin vähemalt enda meelest täiesti kena välja, skoorisin jätkuvalt komplimentide mägesid, ja kuna enamik mu rõivaid on mulle nagunii siit või sealt laiad olnud, siis ei pidanud ka garderoobi asendamisele mõtlema.
Tegelikult istusid osad riided isegi paremini. Kurvidega naine on nagu taskutega teksad jne.

Mõtlikult kirjutasin kõrvalolevasse enesekirjeldusse kaaluks siiski 72, leides, et 75 pidi olema tsükli kõige veerikkam aeg, +3 kilo on kõik veest, eks ma söön natuke vähem ja kõik kohe normaliseerub, pole vaja muretseda.
Ja siis tabas mind haigus ja isupuudus.
Nädal hiljem vahetasin kaalunumbri 69 peale tagasi. See 69 oli küll patuga veidi pooleks, sest tegelt näitas kaal 70 ja kriips rohkemgi, aga ma arvutasin automaatselt 3 kilo maha ja leidsin, et asi on pettusest kaugel.

Hea enesetunne ja normaalne kehatemperatuur taastusid, isu ei tulnud aga ikkagi tagasi. Tervelt kuu aega. Minu teatavaks pettumuseks ei juhtunud aga seda, et iga nädalaga veel 5 kilo alla oleks läinud. Kui täpne olla, ei läinud alla suurt midagi. Keha viskas vee välja ja muutus kõige muuga maru kokkuhoidlikuks. Kusjuures ma ei näinud ka oluliselt teistsugune välja kui selle õnnetu 75 kilo ajal. Esineksin ma alasti mõne hurmava noore mehe seltsis igal õhtul, siis ta ilmselt oleks mingit vahet märganud, aga kuna mu seltskond voodis on ainult kujuteldav, siis... ei paistnud nagu vahet.
Kuni see kuu aega, kui ma kaalusin 70 koma natuke, sai mööda, isu oli ikka minimaalne, ja keha asus jupphaaval kaalu alla laskma uuesti.
Sel päeval, kui ma pärast duši kahe jalaga kaalul seisin ja see näitas 69 reaalselt, mitte kujuteldavalt, võis ka seinal olevast peeglist näha, et kõhnemaks on läinud nii mu nägu kui õlavarred ja väike rasvapadi alaseljal enne tagumikukumerust oli samuti ära kadunud.
Krdi hea nägi välja.
Keerutasin end võlutult peegli ees ja võtsin poose, lastes käterätikul hooletult paari põnevamat kehaosa katta või kasutades seda sihipäraselt, nii et kaetud said täiesti mittestrateegilised osised ja kõige muu hämmastav voolujoonelisus jäi pilgu ette imetlemiseks.
Kurat, mõtlesin riidesse pannes, kui kogu see ilu ära kadus ja kampsun seljas nõmedalt lotendama asus (aga ilma kampsunita ei saa elada, sest nagu kõigil kaalu kaotanud inimestel, on ka minul permanentselt külm ja ma magan öösel nelja tekiga). Ja mis kasu mul sellest siis nüüd on? Mida ma sellega nüüd peale hakkan? Kujutan end ilusamana ette teki all või?
Sulaselgest pahameelest tuli isu peaaegu tagasi. Suure ponnistusega meenutasin talle, et mul pole teda tegelikult vaja, kõtt!

Keegi hea fotoka ja fotosilmaga isik (eelistatult naissoost) must napis rõivas fotosid tahab teha? See sireduse värk tuleks ju kuidagi ära kasutada, enne kui ära kaob!
(Mul üks pildistav kandidaat on juba: nimelt kunstnikusilmaga Tin. Aga... keegi talle natuke paremat kaamerat laenab sihtotstarbeliselt?)

reede, 2. november 2012

Fire, fire everywhere and nowhere near a shrink

Kuningas toetus uksepiidale ja vaatas.
Seal sees oli keegi oma elu kaotamas ja mõistust pahupidi pööramas. Keegi valges leegitsevas meeleheites. Põrand lainetas ja lagi värises.
Kuningas vaatas ja mõtles, et nüüd vist kõik lähebki. Ta peaks ilmselt sekkuma. Midagi tegema. Kas pole ta siis kuningas, kas ei vastuta ta kõigi eest?
See ei olnud vesi, mis põrandal lainetas. Lõhnas nagu mootorikütus pigemini. Mööda seinu ja lagesid looklesid juhtmed. Ruumis nuteti ja karjuti.
Kuningas heitis veel viimase pilgu.
Siis pöördus ja läks. Jooksmata, ent kiirelt, kergelt, veendunult.

Ta ei vaadanud enam tagasi, kui maa rappus ja leegid läbi katuse tõusid.

***

Või mida ta pidanuks tegema?



Natuke pühendatud kolmandate inimeste purunenud suhete lahkamisele läbi interneti ja omaenda osalemisele selles.