Teisipäev, 13. november 2012

Kes palju teeb vol II

Üldiselt teeb haridusasutus kõik, et hoida mind tootmast surelikku proosat Eesti kirjandusmaastiku maitsestamiseks. Lihtsalt ei jäta mitte mingit kirjutamisaega, sadistlikult.
Kui ma mõtleksin eraldi iga töötulemi peale, mille selle nädala lõpuks koolile tootma pean, vabiseksin juba kuskil laua all, varbad soorituskrambis. Seda kõike on nii palju. (Homme nt 2 arvestust ja kontrolltöö.)
Ega teistel muidugi parem pole.
Kursuseõde täna lausa küsis, et mismõttes ma ei kirjuta avalikult üldse õppimisest, kas ma siis üldse ei õpigi? Nemad kõik hulluvad, mina teen kõike muud!
Tegelikult ma lahendan probleeme lihtsalt jooksvalt, ette tulemise järjekorras, ja õpin küll. Kui jaksan. Antud hetkel on nt isegi aega arvutiklassis istuda ja võrgupäevikusse trükkida.
...
Või siis oli see aeg päeval, ülalolevate ridade jagu.
Hetkel liiga väsinud, varsti liiga magav, hommikul jälle liiga õppiv.

Suudlused ja kallistused ja 24. november hakkan jälle inimeseks!

1 kommentaar:

  1. Pärast koolipäeva

    Istusin arvutisse ja avasin e-kooli, et Tütarlapsele puudumistõend kirjutada. Sisestasin oma mailiaadressi ja vahtisin 10 sekundit tühja pilguga ekraani, teadmata, mis edasi saab.
    "Mis ma siia nüüd kirjutama pean?" küsisin tütrelt.
    "Salasõna," vastas too abivalmilt.
    Klikkisin siis kastile ja peaaegu oleksin juba "s-a-l-a-s-õ... trükkima asunud, kui viimasel hetkel ühildus, et oot, ei. See pole see asi, mida ma tavaliselt sinna kasti kirjutan.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.