Kolmapäev, 21. november 2012

Verine kolmapäev

Jooksen mina hommikul rongi peale.
Ma jooksen sageli rongile, sest joosta on hea ja ma järjekindlalt olen veendunud, et kümnest minutist jaama jõudmiseks piisab heldelt (ja piisabki, aga vahel tuleb rong natuke varem ja siis spurdin).
Samal ajal sõin porgandit, sest hommikuti midagi süüa on ka tore.
Nutikamad võivad oletama hakata, mis edasi juhtus.
Nojah, lidun mina viimast sadat meetrit perrooni suunas, veendunud, et igatahes jõuan, kuna tuli on rongil veel punane (suhteliselt kindel märk, et saabus, jah, rong varem veidi). Ja kuna ma ei ole kuigi murelik, keskendunud ega pinguta väga, teen jooksmise ajal hooletult suu lahti ja hingan suu kaudu sisse.
Suus on mul näritud porgand.

Soovitan teil mitte kunagi niimoodi teha. Õhk haaras porgandikübemed kaasa ja transportis need ühe hooga sujuvalt mu hingetorru. Kuna mul oli veel 50 meetrit joosta, ei saanud ka köhima hakata, vaid surusin vastava refleksi alla, jõudsin trepini, ronisin vagunisse ja seadsin enda istuma.
Siis hakkasin köhima.
Mõningase läkastamise järel hakkas parem. Nuuskasin. Tundus, et vähemalt osad porgandiosakesed olid jõudnud kuskile ninaneelu kanti ja kõditasid seal.
Vaatasin aknast välja ja mõtlesin elu ning olemise kummastava ereduse üle. (Kui minul on praegu nii palju elu, mis siis teistele jääb? Kas universumi tasakaalu järgi jääb keegi teine ilma seepärast, et mul on sellisel hulgal? Mis saab, kui mul endal ka jälle vähem on, kas hakkab kahju ja kurb?)
Aevastasin.
Nuuskasin uuesti nina. Porgandiosakesed ei tundnud eemalduvat, nii et aevastasin veel korra ja nuuskasin ka.

Ilmselt sain selle viimase nuuske käigus vähemalt ühe porgandiosakese liikuma.
Kindlalt öelda ei tea, sest sellega kaasnes veresaun.
Õnneks taipasin vedela soojuse plahvatuse järgi kohe, mis toimub, ja hoidsin pabertaskurätti ninasõõrme ees, kuni kotist uusi otsisin. Aga seda, et taskurätt on uute ülesleidmise ajaks mingi niiske narts ja kui ma seda nihutan, et puhtaga asendada, purskub veri nagu purskkaevust, ma siiski oodata ei osanud. Pooleteise sekundiga olid verised mu püksid, põrand, mantel eest, mantli käeauk, jakk mantli all, parem käsi ja muidugi alumine pool nägu. (Hiljem, Selveri kempsus pesemas käies, selgus, et ka juuksetukk ja laup selle all, mis on päris muljetavaldav.)

Viivuks oli isegi nagu kiusatus mõnusalt paanikasse langeda, aga meenutasin endale, et õendustudeng, noblesse oblige, ja mida tehakse ninaverejooksu puhul. Mälestus oli selge, nii et heitsin pingile külili, pigistasin sõõrme kõvasti kinni ja pikutasin mõtlikult plastmassistmetel, kuni minu jaam kätte jõudis.
Seal ronisin rongist maha, kontrollisin, kas nina ikka veritseb - veritses, aga õnneks aeglasemalt - ja heitsin külili perroonil asuvale pingile.
15 minutit parmjat lamasklemist - ja tundus, et veri on turvaliselt pidama jäänud. Viskasin minema suure kuhja ilgeid verest läbi imbunud taskurätte, mis lekitasid poolhüübinud verelärakaid ka mu kinnastele, ning jalutasin tasakesi kooli poole, hoidudes liigsest tempost ja südametöö kiireks ajamisest.
Ühe tee äärde pargitud auto peeglist saadud info põhjal nühkisin hullema vere näolt, pärast seda pesin Selveri kempsus vere maha ka mantlilt, juustest ja kätelt.

Ja siis, saate aru, oli täiesti tavaline nõme koolipäev. Üks kontrolltöö, üks valehäire (jumalasta ehmatab ära, kui kuuled, et õppejõud on sind puudumiste ja nõrga õendusplaani pärast taga otsinud, isegi kui tegelt oled kõik toimunud kontrolltööd seni ära teinud B peale - see, et õigupoolest otsiti nimekaimu, esialgu saabuvast vastikust ärevusest väga ei päästnud, sest ma ju ei teadnud seda!), pikad venivad õhtuse loengu tunnid ja homse ettekande ettevalmistamine.

Ainus, mis elamust meenutab, on verised püksid.

11 kommentaari:

  1. Kui see lugu lõpeks selle lausega:

    "Ja siis, saate aru, oli täiesti tavaline nõme koolipäev."

    siis oleks see teatud mõttes karm lugu:))

    VastaKustuta
  2. Mind hakkasid kord Varssavis samas purskkaevuolekus (ainult et kuna ma olin taskurättidega kiire reageerima ja kõrvalistujad andsid juurde) kaassõitjad abistama. Andsid usinalt poolakeelseid juhiseid ja küsisid järjekindlalt, kuidas ma ennast tunnen, kuigi ma ei tea, kuidas ma oleks pidanud läbi hüübiva taskurätiklombi neile vastama. Kuni ühed nunnad mu kuskil oma peatuses mingisse oma keskusesse kraani alla tilkuma toimetasid.

    mul juhtub seda nimelt isegi ilma porgandita keskelt läbi kord-kaks kuus, kodus ma juba tean, et siis tuleb rahulikult pooleks tunniks vanniservale istuma kolida. kui vahepeal oli juba üle päeva, siis imestasin, et kui palju verd mul siis lõppkokkuvõttes olla saab, kui iga päev klaasitäis välja tuleb?

    VastaKustuta
  3. * (ainult et kuna ma olin taskurättidega kiire reageerima ja kõrvalistujad andsid juurde, siis jäid riided suht puutumata)

    VastaKustuta
  4. Väga tuttav teema. Kogu minu lapsepõlv on verega märgistatud, niikui suurem nohu oli, siis tuli ka veri järele. Ükskord tilgutasin seda tassi ning siis tekkis mul samuti mõte, et kui palju on võimalik seda välja tilgutada, et mul halb ei hakka. Aga doonoriks käies, võetakse ju 400 ml ja enesetunne ei muutu grammi võrragi.
    Minu kogemus ütleb seda, et ninast jooksvat verd peatab ainult välja tilgutamine, tuleb seda siis, palju tuleb, lõpuks hüübib ära. Kõige suurem mure on pärast selle hüübinud veretombuga ninas edasi elada. Sest kui see verine kärn/tomp/koll ära tuleb, algab uus verejooks. Korra katkestati kirurgiliselt minu nina veresooned ning lihviti sirgeks/siledaks väidetavalt ebatasane/konarlik ninavahesein. Aga võta näpust, mõne aasta pärast need sooned taastusid ning ka ninaverejooksud jätkusid. Üks tark perearst (kes on tänaseks juba meie hulgast kahjuks lahkunud) ütles, et mul on nõrgad ninaveresoone seinad. See arst soovitas mul kasutada ninaõli "PINOSOL", mis on apteegis täiesti vabalt müügil. Sellel pole mingeid kõrvalmõjusid, aga see õli niisutab mõnusalt ninavaheseinas olevaid veresoonte seinu. Kasutan seda iga päev õhtul enne uinumist ning samuti hommikul enne päeva algust. Vahest ikkagi jookseb verd, aga siis peab mul ka töö juures see õli pudelike olemas olema, ning selle verejooksu põhjuseks on ainult kohati juba hooletuks muutunud ninaveheseina niisutamine õliga, tähendab mõni koht on jäänud õlitamata. Õlitades verd jooksvat kohta/nina jääb verejooks hoobilt seisma. Tänu selle õli kasutamisele elan ma täiesti normaalselt elu ning soovitan seda teistelgi proovida.
    Nüüd ma lekitasin siia täiesti vabatahtlikult oma salajasi iskuandmeid. Usun, et minu elukogemusest on kellegile kasu.

    VastaKustuta
  5. minu kogemus ütleb kah, et väljatilgutamine on kõige parem ja kui on head tilgutamisolud, nii et ei pea sündsuse huvides endale taskurätte ninna toppima, siis ei ole pärast mingeid klompe ka.

    VastaKustuta
  6. paistab, et on hooaeg - eile oli mul kolmas päev, kus tuli tund aega ninapidi vanni kohal istuda.

    kle, kas on võimalik, et kui mul pärast kolmandat sellist päeva iga väiksem stress jalad alt ära võtab ja mitte midagi ei jaksa, nagu oleks palavik -ainult et ei ole palavikku -, siis see tuleb verekaotusest? Päevad on samal ajal ka.

    ja kas sel juhul kommisöömine ja kohvijoomine on õige taktika?

    VastaKustuta
  7. jah ja jah, laias laastus =)

    Parema professionaalse käitumise püüdlev tudeng räägiks sulle punasest lihast, c-vitamiinist ja punastest köögi- ja puuviljadest, verivorstist ja granaatõunamahlast kommi ja kohvi asemel, rõhutades, et kohv on diureetikum ja joo ikka neid asju palju, mis kehasse ka pidama jäävad.

    Aga mina arvan tuimalt, et kui tundub mõnus, on ka kõhule hea.

    VastaKustuta
  8. Granaatõunamahla jõin ma ka. ja peedisuppi oli täiesti juhuslikult hiiglaslikes kogustes tekkinud, sööme juba kolmandat päeva.

    Vähemalt kadusid kohvi ja kommi peale jõuetus ja külmavärinad ära, peedisupp nende vastu ei olnud aidanud.

    VastaKustuta
  9. No porgandist VEEL vähem soovitaksin ma hingekurku tõmmata kanget ingveri-tšilli pastat India restoranist.
    Ma olen päris uhke, et mul selline kogemus varnast võtta on.
    Mingi õlled ja õunad ja porgandid ninas või kõris on suht igapäevane asi selle kõrval.

    Ninaverejookse mul üldiselt ei esine, lapsel küll.

    VastaKustuta
  10. Notsu, mingi viirus liigub, mis annab ilma igasuguse verekaotuseta ühel päeval nõrkuse, teisel päeval lihasvalud, kolmandal läheb hääl ära - või mingis teises järjekorras. Palavik võib olla või mitte olla. Hunt sellest aru saab.

    VastaKustuta
  11. aa okei, selle kirjeldusega nagu sobib tõesti. ainult et lihasevalu, nagu oleks väga rasket trenni teinud, tuli kohe koos nõrkusega. Ja kurk hakkas veidi hiljem valutama. ja palavik jäi üldse ära, mille peale ma olin väga pettunud. Mul on lapsepõlve koolist-kojujäämiskriteeriumide tulemusel ikka veel muster sees, et palavik on Hea Asi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.