Miks on raske olla mina

See juhtus jälle. 
Majanaaber rääkis veerand tundi oma paatidest ja mina seisin viisaka näoga, kuigi mu suits oli ammu tehtud ja ma tahtsin tuppa ära minna. Siis küsis ta, kas võib mind paadisõidule kutsuda, kui juhtub nii (mida iganes peaks tähendama "juhtub nii"), ja mina vastasin tobedalt, et jah, ikka. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et esiteks ma ei taha mingi võõra mehega paadisõidule minna, ma ei taha uusi kohti, uusi tegevusi, uusi inimesi, ja teiseks see vist on flirt. 
Fakk. 
No ok, kui ta kutsub, ma mõtlesin välja esiteks, et ma ütlen ei, ja teiseks, kuidas ma ütlen ei. 
Nüüd üritan sellest mitte enam mõelda, sest vbla ta ei kutsugi ja isegi kui kutsub, ei ole kasu sellest, et ma 45 korda oma peas mõtlesin, mida öelda. Ütlen ikkagi, mis sel hetkel õige tundub. 
Ja mu pea valutab. Loomulikult. Sellised asjad mõjuvad mulle alati. Valu tuleb, sest inimestega suhtlemine on jube ja kui ma teen nii, nagu nemad tahaksid, aga mina tegelikult ei taha, on väga raske.
Aga kui mind ootamatult tabatakse ja ma ei ole ette välja mõelnud, mida ma tahan ja mida ei, ma ikka teen nagu teised sooviksid. 

Eelmise postituse pealkiri ehk "fakk!!!"

Aga noh, sumatriptaan (ma ei saa ikka üle sellest "sa oled siin hoolega migreenitablette krõbistanud") ja - juhtus nii, siis juhtus. Ma ei ole halb inimene seepärast. 
Kui ma saan päeva rahulikult üle elatud, siis see majanaabri-asi ei paina mind enam eriti. Seilasime, teame - kui teha muid asju, nihkuvad hirmsad asjad ajus kõrvale ja enam ei paina. 
Ainult mu pea valutab liiga kõvasti, et ujuma minna. Ja ma ei taha midagi teha, poodiminekuks pole vajadust ja niisama minna kulutab ainult raha ja nutt ja hala. 

Ja kell on ligi kolm ja ma pole veel koeraga välja läinud. Aga pea valutab juba vähem ka, nii et panen riidesse ja lähen. 

Ehk lühidalt: olla mina on raske esiteks seepärast, et mind mõjutavad negatiivsed asjad jube palju - depressioon, noh - ja teiseks seepärast, et ma ei suuda inimestega kuri ja konkreetne olla, kui ma pole ette ära otsustanud, et vot sellisel ja sellisel juhul on ainsaks adekvaatseks reaktsiooniks: "EI!"
Mu automaatne reaktsioon on tahta inimestele rõõmu teha. 

Fakk

Mul oli igasuguseid mõtteid, mida suvel teha.
Panna laminaat maha (see on olemas, kellegi kasutatu, seisab poja toa nurgas virnas) ja kirjutada romaan valmis ja kanda kleite ja nautida. Nüüd on mul lokkav depressioon ja ma olen rõõmus iga päeva üle, mil ma väga ei kannata. Kleite ei kanna, põrandat ei pane, rõõmustan, kui kass kuseb liivakasti ja koer niutsub vähem. 
Vahepeal sügeles ta nii hirmsasti, et niutsus alailma. Nüüd on tal parem, ent ma ei ole kindel, et kõik kirbud surnud on, sest ta kratsib ja püherdab ikka. Krt, ta püherdas juba kevadel palju, aga ma ei teinud sellest mingeid järeldusi, kuni ta lampi niutsuma hakkas ja ma kõhult kratsitud punase piirkonna leidsin.
Kõhul on ainus koht, kus ma karvade vahele näen ka, noh.

Tuleb vist selline aasta, mil ma ei tee ära oma Goodreadsi lugemisväljakutset. Viimasel kuul olen suutnud ühe raamatu läbi lugeda, enne seda läks veel halvemini. Alustasin ja jätsin pooleli mitu teost. Ühe lugesin peaaegu läbi, aga viimane lugu hakkas vastu ja jäi lõpetamata. 

Ma ei saa palka selle eest, et loen.
Tõsi, ma ei saa ka palka selle eest, et kirjutan. Mul on tekkinud kahtlus, kas ma suudan üldse niimoodi kirjutada, et selle eest raha saaks. Aga no - mulle makstakse natuke selle eest, et olen töövõimetu vrakk ja kui ma loobuksin kogu aeg raha erinevatele meedikutele viimast, elaksin sellega ära. 
Kitsutades, aga saaksin toime. 
Siiski - aeg-ajalt on mul tunne, et võiksin kirjutamiste eest raha saada ja kui jälle ei saa, tuleb mõttesse, et mu looming on väga kringel vist.
Mul on fb-s paar sõpra, kes aeg-ajalt ilmutavad seal oma loomingut ja mõnede puhul on see päris ... noh, selline, et mõtlen: "ota, ja need on päriselt luuetajad? Ma suudaksin küll paremini!" Ehk kringel.
Ent ma vist ei suuda paremini. Me oleme umbes ühel tasemel. Selle vahega, et nemad saavad oma loomingu avaldatud ka paberil, mina ... ei.  
Ei, ma ei mõtle murcat, tema on päriselt ka hea. 

Siis ma olen veidi kurb. Aga võib vist vaadata ka nii, et mina ei ole kellegi sõber ega semu, ma käitun täiesti valesti, ei käi kusagil, ei suhtle kellegagi ja ei kirjuta ka nii hirmus hästi, et saaksin endale seda autistlikkust lubada, nii et hea, et niigi hästi on läinud seni, eks? 
Eks?
Mhmh. Nii ongi. Mida see Neil Gaiman ütleski? Et sul on vaja kahte kolmest voorusest: teha alati tähtaegadeks valmis, teha väga head tööd ja olla tore inimene. 
Ja mina vist ei ole tore inimene. 
Ma olen kena inimene, aga mitte tore-lahe-mõnus. 
Mis tähendab, et kui ma ei tee väga head tööd, vaid keskmiselt viisakat, olengi omadega persses.  
Või noh - oleksin ma rõõmsam, ma vist ei peaks kogu aeg midagi saavutama. Mul ei oleks tunnet, et kui ma juba aasta otsa midagi ei avalda ja kiita ei saa, olen persses. Võiksin täiesti rõõmsalt elada, nagu elan, ja sellega rahul olla, mingid välised asjaolud ei ütle, et mul peaks hirmus halb olema. 
OMG, koeral oli kirbud, omg, ja siis ma ostsin kirburohtu ja kaks päeva on möödas ning ikka pole ta täiesti sügelusvaba veel! NII JUBE!
Või siiis mitte.

Ausalt, mul on nii kopp ees sellest depressioonist. Miks mul peab kogu aeg halb olema? Kusjuures ega mul hea ei olnud, enne kui see jaanuari lõpus algas.
Enne oli lihtsalt vähem halb.
Ma käisin perearsti juures, lasin endale antidepressante kirjutada ja end psühhiaatri juurde suunata juba eelmise aasta novembris. Betamax aitas veidi. Aga ega mingit õilmitsemist ikka ei olnud, lihtsalt tase "talutav". 
Ja siis kadus see ka ära. Tuli tase "talumatu", aga ma lootsin kogu aeg, et see läheb mööda. Tulevad ATH-ravimid koos diagnoosiga - ei tulnud.
Hakkavad need AD-d toimima - jaah, nutmised lakkasid, halisesin niisama omaette kõva häälega, ent ilma pisarateta.
AD-d suurema annusena toovad rõõmu tagasi - hakkas veel veidi vähem halb ainult. 
Jah, vahel on paremaid päevi. Aga siis on jälle halvemad. Mul on viimase poole aasta jooksul olnud vist kolm päriselt hea tundega päeva. Veel paar on alanud hästi ja lõppenud migreeniga. 
Ja mul on nii kopp ees sellest!!!

Sõnastasin endale ära, kuidas ma imelik olen ka. 
Ma olen igatepidi imelik. 
Neurotüüpiline ei lähe üldse kirja, sealt kukub kohe ära. Imelikkusi on nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi.
Aga autistina on mu äärmine imelikkus, et mulle meeldib esineda ja tähelepanu keskpunktis olla. Ja meeldibki. Et ma vaatan inimestele otsa, saan aru metafooridest, meigin ja kannan kollaseid saapaid, on selle kõrval pisiasjad. Aga et ma ei pelga inimesi, saan neist omast arust hästi aru ning mulle meeldib esineda, on äärmuslikult imelik. 
ATH - mul ei ole tegevushalvatust. Ei eksisteeri. Jah, OLI küll, aga vanuses 26, pärast ühte oma jubedat lahkuminekut, otsustasin saada paremaks inimeseks. Oma Pojaisa väärida. Ja hakkasin asju ära tegema. 
Jah, oli küll kohutavalt raske. 
Aga nüüd ma lihtsalt teen asju ära. Teen rohkem, kui ma jaksan. Teen ja teen ja teen - ja see on nii imelik, nii NORMAALNE, et ma ei saa diagnoosigi. 
Isegi depressiivikuna ma ei mõtle, et ma olen eriti halb, nõme, kole jne inimene. Ei kõlba kuhugi. Ma arvan, et ma olen hea, ilus ja lahke, nii hea, kui ma olla suudan. Kõik on nii head, kui suudavad, nii minagi. Aga mina suudan olla päris krdi hea.
Lihtsalt nõmeda õnnetu kehaga, vat ÕNNELIK ma ei saa oldud. 
See ei ole normaalne. Või siis vastupidi, on normaalne. Ma ei ole eriti depressiooniski. Tegelt mul on päris hea olla, kui ma endast halvasti ei mõtle, eks?

Kokku olen IMELIK. Valesti. Ei klapi millegagi. Valesti. Ükskõik kuhu kasti ka ürituksin mahtuda, vastas on spetsialistid, kes ütlevad, et ma ei sobi sinna. Ning abi ma kuskilt ei saa. Mul on valus ja hirmus ja ükski krdi vaimse tervise tohter ei aita ja FAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAKKKK!!!! 

Sedasi võiks

Hea on olla.
Ilmselt jaanipäeva hommikul Venemaal toimunud mäss viskas hormoonidele märgukinda: "Hakake tööle!" ja nüüd on mul nii tore. 
Mäss, kahjuks, ei olnud vist tõsiseltvõetav, kuid mul oli korraks elevus ja sellest piisas. 
Kuigi koeral on vist kirbud ja raha on jälle otsas (mis mõttes ma pean JÄLLE loomaarsti jutule minema???) ja jaanilaupäeva õhtut pidasime me arvutite taga nagu iga teistki õhtut. Mõtlesin isegi kirjutada postitust, kuidas suved on mul eriti kahtlased ajad, kaks suve raudselt elu halvimad perioodid, millegipärast on mu kohutavad lahkuminekud leidnud aset mais ja juunis, käesolev suvi tundub samuti hirmsana ... ja nüüd üldse ei taha. 
Mul on hea. 
Jai!

Oreo küpsised pole midagi erilist, aga vat jäätist oskavad nad küll teha. Nii maitsev, nii mõnusa konsistentsiga. Mõnuoiged nagu seksi ajal phmt. 
Jah, selgelt mu hea ronib maitsenautimise valdkonda ka. Toit maitseb ja lõhnab nii hästi. Eile tegin jaanilaupäeva puhul ahjuliha. Tänaseks on see liha umbes poole parem kui eile. Mm. Olen superkokk-ülessoojendaja. Ja kohv sobib selle lihaga kohutavalt hästi!

Tahan isegi raamatut lugeda. Imeline. 

Jaaah, kui kogu aeg selline tunne oleks, võiks täitsa elusse kiinduda ja mõelda, et surm on ebameeldiv, seda tuleks vältida. Ei ole vaja midagi loota, ei ole vaja, et mingid toredad asjad juhtuksid, juba on hea. 
Izver. Ja sedasi inimesed tunnevadki kogu aeg? 
Apike. 
Te olete nii õnnelikud.
Aga ma peaksin ka tegelt risti seinale tegema, et meeles pidada: juhtub ka selliseid päevi, juhtub ka nii, elus on ka häid hetki! Jah, neid on vähe, aga leidub!

Postitus on väga lühike =( 
Aga ristina seinal toimib. 

Pole aeda ega infopuudust

Disclaimer

Kuigi ma seekord panin eneseanalüüsi-disclaimeri vist viimast korda üles.
Kaur nagunii ei loe mind enam ja ma kirjutan alati ju põhiliselt endast. Haruldane, kui millestki muust.

Niisiis.
Aiapuudusest hoolimata muretsen kasvavate taimede pärast ja rõõmustasin vihma üle nagu lumekuningas. Vihma suur puudus: seda oli vähe.
Panin isegi pesu õue, lootes ebausklikult, et see aitab, aga muidugi ei aidanud.
Saatus on tark, ei lase end petta: kui ma tegelikult tahan, et sajaks, ta spetsiaalselt minu kiuste ei saja, isegi kui mul pesu väljas on. Aga vaatasin ilmaprognoose ja no - mõne päeva pärast on hoovihmavõimalus, on. Eks loodan siis sellele.

Kuna ma ikka väga selgelt olen ATH ajatunnetusega - mis on praegu, on igavesti - ja kass täna on end hästi tundnud, vihma sadas ning ma olen nii palju vajalikke asju teinud, on minu meeleolu ka täiesti talutav. Jah, leiaks mõne jama, kui otsima hakkaks, aga no PÄRIS loll ma ka pole. 
Ei hakka otsima.
Tõmbun eemale, kui mõne leian ja ütlen endale, et ma ei pea, kui ma ei taha. Keegi ei võida sellest, kui ma loen innutult raamatut, vajutan muusika käima (öäk) või huvitun maailma asjadest nii palju, et järgi uurida, mis värk on nende mõõkvaaladega, miks fb mulle äkki nii palju humoorilisi pilte jagab neist. 

Seoses sellega, kuidas ma EI TAHA uut infot, taipasin ka, et kitty ja notsu tunne, kuidas uusi asju on tore õppida, uute asjade teada saamine on lahe, ei SAAGI minus kaasa kõlada. 
Minu suhe infoga on hoopis teine. Autistlik. Infot on kogu aeg liiga palju, seda tuleb sisse igast võimalikust ja võimatust kohast. Seletus, miks mulle ei toimi koolid ega formaalne õppimine, miks mulle jäävad meelde ainult aktiivselt kasutuses olevad asjad, on ju nii lihtne ja ilmne!
Mul on kogu aeg liiga palju infot. Olen SUNNITUD olnud õppima hoopis seda, kuidas infot välja lülitada, mitte märgata, mitte sisse võtta. Ma olen õnnelik, kui infost pääsen, mitte kui seda juuurde tuleb.
"Nii tore on ju uusi asju õppida!" ütlevad inimesed ja lähevad magistriõppesse või doktorantuuri ja minus on ainult arusaamatus ja õudus. "Brrr!"
Ma päriselt ei taha lisainfot, millega mul midagi teha ei ole. Ja selle, millega mul midagi teha on, ma õpin kohe ja sujuvalt sisse, kui on vaja rakendada. Rakendamine on ka see, kui ma sellest mõtlen, kui mul on huvi teemasse süüvida. Aga kui mul huvi ei ole, ei jää mulle midagi meelde. Kontrolltöö tehtud ja kõik ajust väljas PUHHHHHHHHHH.
Ma täpselt ei tea, kuidas minusugustele haridust anda või kas seda üldse on mõtet teha, aga avastus, et mu suhe õppimisse on täiega loogiline, on meeldiv. 
Mulle meeldib loogika =)

Mulle meeldiks ka, kui mu avastusi enda kohta kinnitataks. Kui mõni psühhiaater või muidu spetsialist kinnitaks, et jaa, olengi veider, jaa, inimesed ongi enamasti teistsugused, jaa, mulle võiks diagnoosi küll anda. 
Seni on ainsaks kinnitajaks mu ema. Kes on spetsialist, aga ma kahtlustan teda hindamisel erapoolikuses. Või noh ... ta tunneb mind kaua ja hästi. See, mida tema arvab, ei ole see, mida arvaksid inimesed, kes mind vaid üürikest aega näevad-kuulevad.
Kusjuures ma ei arva tegelt, et äkki ma eksin ja tegelt ei ole imelik.
Ma olen kindel, et ma ei eksi.
Aga maailmas umbes kõige rohkem armastan ma tunnet, et mind mõistetakse. Et mul õnnestub edasi anda seda, mis sees. Tahan seda kogeda. Tahan olla usutud ja valideeritud.
Paraku saan validatsiooni vähe ja vähestelt inimestelt. Enamasti inimesed ei saa must aru, vaidlevad vastu või lihtsalt ei usu, ja mina olen nii õnnetu, nii õnnetu. Jälle kord annan oma parima, loodan ka teistest parimat, aga nood teised lihtsalt ei saa aru. 
Ja ei saagi. 
Mina peaksin tõestama, et ei ole kaamel. Ainult et enamasti ei hakka. Sest seda ma tean ka, et minust aru saamiseks ei pea mitte mina olema arusaadavam, vaid teine pool olema vastuvõtlikum ja uskuma, et ma tahan head. Et ma olen hea inimene, mitte pettekujutelmade küüsis mölakas.   
Minu mõistmiseks ei pea mina olema mõistetavam, piisab sellest, kui teine on mõistvam. 

Muide, see on mu 2000. postitus. 

Identiteet

DISCLAIMER

Ujumine on imeline. Vaevalt, et ainult see mind august välja aitas. Kass enam ei kuse igale poole, finantsolukord paranes ja puha, aga iga kord peale ujumist oli ka natuke parem olla ning täna tulin jõe äärest kodu poole ja korraga oli mul hea meel olla 43 ja menopausis. Ma pole seda väga kurtnud, kuna väga piinlik ja odav ja ma ometi ei taha olla piinlik ja odav; aga viimasel ajal olen ajuti häiritud isegi fotodest, kus anonüümsed noored ilusad naised joovad kohvi või naeratavad vms. Lihtsalt ON. Sest mina ei ole enam kunagi noor. Enam kunagi kunagi kunagi.

Täna ujumast koju tulles mõtlesin, kuidas see on täiega jess ju. Mu parim ja võibolla ainus oluline omadus pole enam, kuidas ma välja näen. See on ju äärmiselt lahe tegelt!

Ballad of Lucy Jordan tuleb tuttav ette?

At the age of thirty-seven

She realised she'd never 

Ride through Paris in a sports car

With the warm wind in her hair

Ja siis ta tapab end ära. Sest noorus ja lootus on kadunud ja ta ei ole kunagi see neiu seal autos.
Aga minul ei ole ju väärtust ainult kehana. Ilusa sireda kehana, alati ainult kehana!
Tulin koju ja olin selle üle rõõmus.
Ma ei mõtle nagu Lucy Jordan, ma ei ole noor keha, mis ühel hetkel pole enam noor ja oh õudu. 
Isegi kui ma enam kunagi midagi ei kirjuta ega avalda, kui ma elangi lihtsalt koduloomade ja raamatute keskel - krt, see ongi ju elu, mida paljud netitüdrukud ihaldavad! Ma olengi peaaegu see ull taam paljude kassidega, v.a. et mul on ainult üks kass (kes on viimastel päevadel korralikult liivakasti kasutanud) ja Totoro on üldse koer. 

Naisena identifitseerisin end seni kehaga ja kehana ikka päris krdi tugevalt. Nüüd korraga sain aru, et mult ei ole mitte ära võetud üht viisi, kuidas silma paista ja heakskiitu ära teenida jne, vaid ma ei pea enam kehaga heakskiitu ära teenima.
Mitte kunagi.
Olen vaba.
Mu keha ei ole (enam) miski, mille põhjal inimesed  mehed otsustavad minuga lähemat suhtlemist proovida ja siis ma pean neid tõrjuma ja ohappi. Jai!!!!
Või noh, ega muidugi mul ei kasvanud korraga sarvi ja sõrgu. Eks mõni mees teeb selle vea, et välimuse põhjal võib külge lüüa, ikka. Aga mu enda mõttemaailmas on menopaus küll murrang. 
Ma ei ole enam keha teener. Keha ei juhi enam mu valikuid ja olemist. 
Ma olen vaba. Olen vaba. Olen vaba.
Et oleks selge: üldiselt ma pooldan keha. Hormoone ja vajadusi ja muutusi jms. Aga see, kuidas meestekeskne ühiskond mu keha vaatleb, kui olen viljakas eas naine (mida ma enam ei ole!!!!!) on väga ahistav. Eriti masendav, et ma harjusin selle puuriga ära. Õppisin piirid selgeks ja muudkui liikusin neis edasi-tagasi, julgemata välja astuda. Isegi kui trelle enam ees ei olnud, ma ikka rõõmustasin, kui ilusamaks muutusin ja olin rahulolematu, kui inetumaks.
Trelle ees pole = ma tegelikult hakkasin ammu mõtlema, kas ilu teeb mu õnnelikumaks? Aitab kaasa heale enesetundele? Et olen rohkem ilusana õnnelikum kui vähem ilusana? Ja leidsin juba tükk aega tagasi, üsna varsti Peale Rongi, et ei. Õnn ja ilu ei ole omavahel seotud. 
IKKAGI tahtsin ilus olla. 

Aga tegelikult - menopaus vabastas mu. Ma ei ole, mis te tahaksite, et ma oleksin. Kus te tahaksite, et ma oleksin. Ma ei ole noor kaunis naine. Olen vaba.
Olen vaba!

Homme olen vbla jälle depressiivne. Aga täna on ärganud tunne. 

Näguripäevad mingi põhjuseta

DISCLAIMER

Eip, ikka ei ole hea. Või noh, Polehalb oleks ka juba hea. Mul on hetkel Veidihalb ja see on tohutu edasiminek sellest, mis hommikul oli. 
Nagu ... ma võin ju endale korrutada, et see on ajutine, aga see ajutine halb on mul olnud jaanuari lõpust saadik. Ausalt, kui panustada möödumisele ja ajutisusele, võiks ju vahelduseks hea olla???
Nõme. 
Möödunud suvel ma käisin ujumas ja see oli HEA. Suvi, hein lõhnab, päike paistab, nii tore. 
Nüüd on: "Pärast ujumist pole enam väga halb."
Pfffff. 
Üks teist (lehv!) saatis mulle sihtotstarbelise raha dr Kadri Kooli külastamiseks. Ma täitsin registreerimisvormi ära ja sain automaatvastuse: "Võtame teiega ühendust esimesel võimalusel." 
Kui see esimene võimalus esmaspäeva õhtuks saabunud ei ole, saadan uue kirja. Sest mul on nii kopp eeas sellest, et on halb. NII KOPP EES!!! 

Sealjuures ei ole mu kehavälises maailmas mitte midagi halvasti. Isegi kass pole täna ega eile valesse kohta pissinud. Inimesed saatsid mulle raha, nii et ma saan vabamalt hingata. (Tähh!!!) Poeg on kooli nimekirjas ja kui ma tahan midagi halba leida, siis vihma ei ole ja Ukraina pole ikka veel sõda võitnud. Mis on häda umbes igaühel Eestimaal ja pole nagu põhjus end pahasti tunda.  Isegi tänaöine õudusuni ei olnud väga õudne. Ma olin muudetud mingiks ööliblikataoliseks hapraks olevuseks ja võitlesin end üha edasi põhulademetes, mis mulle peale ja ette valati, kavatsusega need põlema panna. Aga ma mõtlesin kainelt, et kui pannakse põlema ja leegid minuni jõuavad, ma suren üsna kohe. Ei ole mingit pikka piinlemist. 
Nii et väga jube ei olnud. Ainult tüütu oli end põhu sees edasi võidelda, et uksest välja pääseda, sest enne leeke alla anda tundus ka tobe. 

Miks need krdi antidepressandid (mis on, muide, päris krdi kallid, sest neile konkreetsetele haigekassa peale ei maksa) mind ei aita?! Miks mul peab olema nii nõmedalt halb kogu aeg?! Vähemalt ma mäletan, et saab ka teisiti. See on elukogemuse kogunemise voorus: igasugune teave ladestub ja ma tean, et kogu aeg mul ei ole halb olla olnud. 
Ehk siis: see on ajutine. 
Aga ma üha kannatan ja kannatan välja! Miks nii peab, arumaitaipa. 

Üldiselt ma ei näe õudusunesid, muide. Magada on hea. Kui saaks, kogu aeg magaksin ja ei tõuseks kunagi üles, aga samas on ärevus sees ka magades. Kui koer niutsub või kostavad mingid muud ebatavalised hääled, olen kohe ärkvel ja tahan minna hädasid likvideerima. 
Kuigi koer niutsus juba ära, tema mured lahenesid ilma õues käimata ja miski muu ka mu kohest reageerimist ei nõudnud.

Krt, õues on juba 27 kraadi sooja. 
No mis ma ikka - eks ma lähen ujuma. Teeb olemise vast 10% paremaks.

Nad ütlevad, et tagasilöögid on normaalsus

DISCLAIMER

Nüüd on jälle halb. Nii halb, et süüa ka ei taha ja lambist pisardamised mittemillegi peale - lihtsalt elada on nii raske.
Käisin ujumas, sest eile see ju aitas.
No natuke aitas täna ka.
Kass pissis jälle valesse kohta. 
Ja kuigi see+rahapuudus (erilised põiehädadega kasside krõbinad tuli ka osta) on phmt ainsad hädad, mis mul on, kõik muu on korras, on vaimuseisund nii halb et ... et ... noh, te oskate isegi välja mõelda, mis edasi. 

Jep, ma olen elus ennegi nii absurdselt mõelnud. Kogu mu koolipõli oli täis mõtteid: "Aga äkki ma suren ära ja siis ei peagi vene keelt vastama." Tollal ma isegi ei muianud endamisi selle oletuse saateks, vaid mõtlesin täiesti tõsiselt. Kuigi ma päriselt ei lootnud surra - tahtsin, aga see ei tundunud tõenäoline. Olnuks siiski ütlemata hea lahendus. Sured ära ja sul pole enam kunagi vaja vene keelt vastata! Kus on miinused?
Aa, ema kurvastaks? 
Sellele ma ei mõelnud. Jap, olingi nii hoolimatu. 
Nüüd mõtlen küll, et Tütarlaps kurvastaks, Poeglapsel oleks sitem elu ja mis tast saaks, ning mu ema ikka kurvastaks ka hirmsasti. Ehk nende kurvastus on kaugelt kaalukam kui kurvastus selle üle, et kass pissib valedesse kohtadesse ja raha raha raha raha. Aga ma ka suudan nüüd panna oma mannetud mured konteksti: kui inimene tunnebki ainult halbu asju, head asjad ei registreeru tundetasandil, ongi kõik halvad asjad suured ja tähtsad ning head lihtsalt ... ahah. 
Ootamatud head viskavad ka korraks hormoonid tegudele - jestas, inimesed on mu vastu nii head olnud! - aga see ei taha kesta. 
Ometi on mul antidepressandid peal märtsist ja suurem annus mai algusest! Vahepeal läks juba heaks ka! Okei, ainult päevaks, aga vähemalt ei olnud enam halb. Ja nüüd jälle ... urr.

Ok, aga mis seal ikka. Juuli keskel on jälle psühhiaatriaeg, äkki ta mõtleb midagi muud välja. Sest on nii sitaks halb, kui on halb!
ATH ja depressiooni kõrvuti eksisteerimise usku tohtri juurde Tartus (täh, lendav, tema nime ära toomast) tahaks minna küll. Aga mul on esiteks raha kogu aeg otsas ja teiseks kopp nii ees sellest, et raha on kogu aeg otsas, et ma ei hakka juulikuist laekumist sinna alla isegi plaanima. Isegi augustit mitte. Edasi ... krt, see on nii kauge tulevik, et alati saab loota, et mulle kukub kott rahaga pähe selleks ajaks nt. 

Kui ma loota suudaksin, tähendab.

Vähemalt sellele suudan loota, et ehk see sitt sitt sitt (jne) enesetunne läheb üle. Nagu ... üleüleeile ei olnud ju sitt? Isegi üleeile vist ei olnud? Ja kassi valedesse kohtadesse pissimine TÕESTI ei ole maailmalõpp, seda enam, et ma olen kohe kõik ära koristanud ja meil isegi ei haise kodus. 
Ja puhas kollane kusi on, ei mingit verd sees. 
See on ometi hästi? 

Totoro on, muide, täiesti võhmal sellest, et on kaks päeva järjest ujumas käinud. Ainult magab kogu aeg. Eks ma olen temaga viimasel sügis-talv-kevadel ka poole lühemalt jalutanud, kui aegadel, mil päevas vähemalt 3 km läbitud, vahel ka 10, enamasti 5-7. Ta on nüüd täiskasvanud vähesportlik koer ja tema organism ehmus täiesti ära, kui ujuma pidi. 
See on nii nunnu, kuidas ta minu voodis külili  sügavalt magab ja nohiseb.

Vähemalt ma tunnen veel, et koer on nunnu. Asi seegi.

Noor suvi

Poeglaps on ametlikult üle viidud järgmisesse klassi. 
Päris hämmastav, missugused tavapärasused ikka saavutustena tunduvad. 
Et tal on suveks töökoht, tuli nii sujuvalt, et ma õieti ei jõudnud isegi aru saada, kuidas see nüüd nii läks - phmt ta läks omateada tööintervjuule, aga kui ta kohal oli, näidati, et see käib nii, see käib naa, neid asju saab siit, neid sealt, ja graafiku saadame mailile. 
Ta on juba kaks korda ujumas käinud, õpib tõuksiga trikke ja tal on sõbrad. Lisaks on ta ise täiega tore inimene. 
Ma täpselt ei tea, kuidas ma nii lahedad lapsed olen kasvatanud, aga no selgelt olen midagi väga õigesti teinud. 
Või siis on vedanud. 
Ilmselt mõlemat.

Muidu on jätkuvalt veits kehv, aga siiski nii palju kehv ainult, et on lootus: kord läheb see üle. 
Kui on täiesti halb, lootust pole. Siis ongi mu ees igavesti must elu, kus on vaja ainult välja kannatada iga päev ja jubedus ja õudus. 

Isegi see, et ma lõikasin oma juukseid ja MÕLEMAD lapsed on tulemuse suhtes väga kriitilised, päriselt ei murra mind. Sest minu meelest on armas. 
Ainult ebatasane. Üritan Tütarlast veenda veidi tasandama. Ja siis võibolla lasen tal minust teile pildi ka teha. 
Sest ... sest ma sain postituste pealkirjade esitähtedest taas sõna kokku (seekord "jõeveed") ning ma peaksin sellesse posti mõne pildi panema, et sõnavahe teha. Ja samuti, kuna olen otsustavalt jälle sööma hakanud ning esimesed tulemused juurdevõtmisel on juba ilmnenud, mõni pilt võiks mu järjekordsetest kõhnadest aegadest ka ju olla. Lasen teha, enne kui hilja. 
Jaaah, oma vanu fotosid vaatan juba kui igaveseks kadunud nooruslikkuse maamärke. Ma oli nii noor ja sile ...
Menopaus on ikka päris veider elumuutus. 

Kass pissis jälle kott-toolile. Ja üleeile vannitoa põrandale.
Tal on parem ja ilmselget verd enam ei paista, aga täiesti hea ka mitte. Mida ma saan teha? Helistan loomaarstile ja kurdan? Mitte et mul enam 130 eurot kulutada oleks võimalik. 
Ma ei tea.
Oot ... krt. Ma liigun oma mõtteradadel jälle depressiooni süvenemise ja "elu on nii raske, ma ei jaksa!" suunal! Pidi ju natuke parem olema? Ent muuhulgas unustasin eile õhtuse Betamaxi võtta ja tänane päev ilmselt on sel põhjusel ka sitem kui tavaliselt. 
On, tõsi, üpris normaalne, et niipea, kui hakkan mõtlema asjadest, mis on halvasti, tuleb neid meelde leegion. Minu-praeguse-elu normaalne vähemalt.
Nii et vbla ei ole halvem kui tavaliselt. On täiesti tavaliselt halb. 

Tegin pildid ära. Või noh, lasin tütrel teha. (Ta on nii tore!)
Meie majanurgast veits edasi on roosipõõsas, nii et seal taustal. 
Ma kutsun neid valgeid põõsasroose teeroosideks (pole aimugi, kuidas neid tegelikult kutsutakse) ja nad lõhnavad nagu suvi. 

Ja nii ongi ehk peamiselt homoparaadil käimise muljed

Mul tuli revolutsiooniline mõte, kui olin Pride'il käinud ja pobisesin koju kõndides: "Olen demiseksuaal ja selle üle uhke!"
Et ... et ... aga vbla ma ei olegi kirjanik. On mõttetu ja endale kahjulik oma identiteeti selle sõnaga siduda, kui see ei too kaasa mitte rõõmu, vaid ahistust teemal: "Ma ei ole piisavalt hea."
Ma ei ole mitte sitt hetero ega kehv bi, ma olen demiseksuaal ja selle üle uhke.
Ma ei ole kirjanik.
Ma olen mina, see on piisavalt. Mul on igasuguseid omadusi, mille üle uhke olla. 

Igasuguseid omadusi. 

Ma käisin rongkäigus, aga alles poolel teel tuletas Tütarlaps mulle meelde, et mina olen ju demiseksuaal, ma ei ole seal ainult liitlasena. Ehk ma käisin seal, sest see tundus õige asjana, aga tegelikult mul polnud üldse meeles, miks see mulle just õige asi on. Läksin lihtsalt seepärast, et võrdsus jee! ja oleme üksteise vastu head.
Lisaks tegelesin tüüpiline stereotüüpne ema olemisega ehk mu tütar käis ja jagas kõigile oma sõpradele minu tehtud kooki, minu toodud juustupulki ja kirsstomateid, ja mina olin nii rahul. 
Sest mulle meeldib inimestele süüa anda. 
Tohutult meeldib. See on ka minulik - tahe toita on osa minust. "See kook on nii hea!" ütles üks mulle võõras tüdruk nässuläinud brownie kohta (kuigi ma olen nõus, nässuläinud brownie kohta tuli jumala hea kook), teised kiitsid kaasa, ma sain kõik oma vajaliku tunnustuse kätte ning olen rahul. 

Jaah, võtsin migreenitabletti. Peavalu tuleb paljude inimeste hulgas olemisega kaasa, aga see migreenitablett vähemalt aitas. 

Tütarlaps on mul väga teadlik. Nii et enamuse rongkäiku me seisime (enamasti seisime, käimise aega oli selgelt vähem) ja näitasime üksteisele rahva seas erinevaid lippe ning tema ütles mulle, mis on mille lipp. Ma õppisin ürituse käigus selgeks lesbide lipu ja transude lipu, üsna kindel olen ka genderqueer-lipu osas ja ace'ide osas ka, ent neid krdi lippe on nii hirmus palju. 
Oeh!
Ma vbla sihilikult õppides saaksin kaheks nädalaks selgeks, aga siis unustaksin ikka ära. 
Mis seal ikka. Las ma olen lihtsalt sööki jagav emme, mitte mingi liputark. 
Olen, kes olen, sellest piisab.
Vajadus toita on ka selgelt põhjus, miks Totorol on alailma kõht lahti. Sest sitta söömast ma teda keelan, aga kui ta leiab kondi ja on selle üle nii hirmus õnnelik, mul ei ole südant takistada teda seda söömast. Sööb ära ja vahel ei ole see talle selgelt hea: kõht läheb lahti ja sita sees on verd ja puha. Aga ma ei saa ikkagi end nii kaugele, et hakata konte ära võtma või vähemalt koera resoluutselt eemale tõmmata, kui ta erutatult nuuskima hakkab millegi kallal, mis vbla on kellegi toidujääde. 
Jah, olen sel teemal natuke sitt koeraomanik, mis teha.
Mul on samas muid voorusi nagu pikalt jalutamine, vooditesse lubamine ning rihmast vabastamine looduses.

Igatahes ei ole ma kirjanik. Ma olen ... kirjutaja.
Sellisena igati hea. 

Õnne lihtsalt ei ole

Disclaimer, vist.

See on üleni iseendas kinni. 
Kas elu on hea või on elu kohutav - sündmused samad, aga kehas toimuv erineb. 
Kusjuures mul on võimalik asja lainetena käimist vahetult enda peal jälgida: pea valutab ja kõik tundub lohutu. Pea ei valuta ja elu tundub ... päris okei. 
Mitte just hea, aga mitte ka paha. 
Eile vähemalt oli nii. Niipea, kui peavalu kasvas, tuli ka ahastus. Kui peavalu kahanes, võis täitsa elada seda elu, mis käsil.
Ja see oli nii - noh - tobedalt ilmne. 
Minu enesetunne on kõik. 
Saaks seda enesetunnet ainult kuidagi paremini kontrollida. 
Mäletan, kuidas aasta-paari eest kirjutasin fb-s Arnile, et tema söögipiltide jagamine tekitab mus tunde, et elus on naudinguid ja jee. Praegu ei tekita need pildid mingeid tundeid. Üldse mitte mingeid. Pole ka tüdimust ega vastumeelsust. Lihtsalt ükskõik. 
K küsis filmi kohta, kas mul oleks huvi vaadata. 
Ei olnud, üldse ei olnud. Kuid vbla tuleb. Ma LOODAN, et tuleb. 
Ei ole tunnet küll, et tuleks, aga noh - mul vahepeal oli juba täitsa hea.
Kui ma saan üle sellest, et meie romaanile ei anta ühtegi auhinda (sest kui antaks, oleks mulle helistatud, et ma auhindamisele tuleks), ehk läheb jälle. Sest kassil on parem ja poeg jääb kooli ja kuigi raha pole just jalaga segada ja kassi loomaarstiarve oli umbes nagu Confidole maksmine, ma saan hakkama. 

Tegelikult ei ole midagi halvasti peale selle kuradi depressiooni. Eile valutas ilgest hunnikust tablettidest hoolimata pea, aga täna tundub suhteliselt hea olema ka ses osas. Ma sain kassile hommikul valuvaigisti sisse, ilma et mind oleks hammustatud ega küünistatud. Eelmise korra haavad küll alles valutavad - ma ajasin eile ühe kausi peaaegu riiulilt maha, püüdsin automaatselt kinni ja serv sattus täpselt sõrmehaavale, SEE oli küll päris krdi valus - ent juurde neid ei tulnud. 

Aga mitte midagi ei taha, mitte millestki ei hooli, kõik tuleviku tegevused tunduvad hirmsad ja ebameeldivad, ja olevikus ei taha samuti midagi teha. Võrgupäeviku kirjutamine on minu ainus panus maailma heaollu. Pole eriti suur panus? No ... Poeglapsele olen ka päris tore emme ja ... maitea. Käin koeraga jalutamas. 
Võibolla pole ma isegi eriti lahke inimene. Kurat teab. Tahe on küll hea, aga samas ma ei võta sotsmeedias sõprusepakkumist vastu, keeldun valetamast, hetkel ei jaksa isegi kooki teha. 
Jaah, põen igasugu asjade pärast. 
Tegelikult võin haige ja katki olla, eks? See on lihtsalt haigus. Ma ei ole ju eluaeg siuke olnud. Ei ole tõenäoliselt ka kogu ülejäänud elu sihuke. Vähemalt kooki jaksan ikka teha. 
Vbla lõpetan isegi kunagi mõne raamatu. Kirjutamise. 
Lugemisega saan toime, kuigi ma selle eest midagi ei saa. Ei au, ei kuulsust, ei palka - ja kenam olen raamatulugemise läbi ainult siis, kui see on mõne eesti autori või tõlkija töö ja ma kirjutan pika tagasiside. 
Tagasiside on tore. Ise autorina tunnetan seda väga. 
Kuigi ... ma ei tunne end väga autorina hetkel. 
Ma tunnen end nagu tatt. 

Aa. Totorot ma vahelduseks ei lase jõe ääres rihmast lahti. Teadku, et ärakadumisel on tagajärjed ning ma ei kavatse leppida selllega, et ta vahel minu juurde tulla ei suvatse, kuigi hüüan ja puha. 

Ei me ette tea, mis häda järgmiseks on

Karu - see tähendab kass, ma ei suutnud vastu panna - kusi verd.
Kott-toolile, sealjuures.  
Homme hommikul viin ta loomaarsti juurde. Karou-Karu, mitte kott-tooli.
Homme hommikul peaks mulle ka töövõimetoetuse laekumine tulema, nii et ma saan õhtul ka arstiarve ära maksta.
Loodetavasti ei pea ma kassile tema tervenemise huvides tablette andma - ma olen selles piisavalt palju läbi kukkunud, et mitte tahta taas proovida.
Ma loodan, kõik saab korda.. 
Aga see tundub siiski kuidagi ... jaburalt kurb. Kogu aeg on mingi häda. Võiks olla nii, et hädad lahenduvad ka millekski muuks, kui et uuele hädale ruumi teha. Aga ei - poja kooliga sai korda, lapsuke viiakse ilmselt uude klassi üle, depressioon taandus veidi - ja nüüd on kassil mingi põiehäda. 
Nagu ... ma ei tea. 
Tegin õues sirelipõõsa kõrval suitsu ja mõtlesin süngelt sellest, et kui kopsuvähi saan, tuleb ikkagi ennast tappa ja oeh. Ainus võimalus MITTE kannatada on kohe ära surra.

Kuid eks ma riski edasi. Nüris lootuses, et tuleb ka paremaid päevi jms. 

Muide, ma tegelt loodangi, et tuleb. Sest mul hakkab hea, kui on halb, kui ei ole LIIGA halb, ja hetkel on kass oluliselt kebjam kui talvel, mil ta praktiliselt ei söönud kuus päeva jutti ja ainult magas. Praegu näeb ta välja nagu keegi, kes võiks antibiootikumikuuri järel terveks saada. Sööb ja isegi küsib süüa.
Pealegi ei ole ma talle andnud halba toitu - peamiselt kanapugusid, vahel kanamaksa. Toored, maitsestamata. Tema halb toit võis pärit olla vaid koera kausist. 
Tõsi on, et ma ei ole väga karmilt seda valvanud ega teda varastamast takistanud, arvates naiivselt, et kui ta tahab koerakrõbuskeid süüa, ei tee need talle halba. 
Võibolla ei teinudki. Kõigel ei ole lihtsat põhjus-tagajärje seost võimalik kindlaks määrata. Aga no eks ma edaspidi annan koerale süüa ainult järelvalve all ja hoian kassi eemale. Igaks juhuks. 

Lissalt ... lissalt see on täiesti hämmastav, kuidas teistel inimestel on mahvi mingite väikeste probleemide jaoks stiilis "auto ei käivitunud" ja mul on kogu aeg "eiei, ega see pole maailma lõpp, saan hakkama!"-sisekõne asjade jaoks, mis siiski on suht ... maailmalõpulikud.
Aga ma pean lootma, et läheb paremaks. Ma PEAN. 

V*ttu kaalukaotus

Minu lemmikkanal tumblr tutvustas mind taas uue ideega. 
See tundub mu kogemustega kokku sobivat ja ma olen ühiskonna peale sel teemal päris vihane. Ikka kohe PÄRIS vihane. 
Sest ma olen siin korduvalt kaevanud, kuidas mul on parem olla ja ma olen rõõmsam, kui kaalun rohkem, aga keegi polnud mulle seletamas, miks nii on - ilmselt lugejad arvasid, et püüan eriline paista vms. (Jah, ma kahtlustan teid vahel igasugustes surmapattudes, kuigi tõenäoliselt on need, kes mind ei usu ja mu elutunnetusest enda omale kaaskõla ei leia, ammu lahkunud.) Aga selgub, et sel kõrgema kaalu juures rõõmsam olemisel on lihtne selge põhjus: meie aju võtab endale umbes 30% kaloritest, mida tarbime, sest sellise suure inimliku aju üleval pidamine ongi sitaks kulukas. Nii et kui inimene võtab liiga vähe kaloreid tarbides alla, näljutab ta ühtlasi oma aju ja mis on aju reaktsioon näljutamisele? Depressioon, uimasus, igasuguse terasuse kaotus. Kui aju saab piisavalt toitu, on ta rõõmsam, mõtted on vilkamad ja selgemad ja phmt on inimesel parem olla.
Jah, on hulganisti ka muid põhjusi, miks allavõtt on halb mõte, aga minu jaoks kõlab valjult praegu see, et psühholoogiliselt on ajule kaloripuudus raske kanda ja inimese vaimne tervis saabki kõvasti pihta, kui ta toidu kalorsust piirates alla võtab.
(Muide, et treeninguga võtad alla, on toores vale - treenides kulutad rohkem kaloreid, jaa, aga su isu on samuti suurem. Treeninguga alla ei võta.) 

Krt, ma olen jaanuarist saati umbes 10 kilo kaotanud. Väga loogiline, et mul sitt olla oli. Ja siis ma ei söönud migreeniga peaaegu midagi - päevatoidus oli 1 apelsin ja kaks viilu leiba, teine neist või ja juustuga, esimene läks tasapisi ilma milletagi. Sest mul polnud mingit tunnet, et tahaks sinna midagi peale, ainult teadmine, et pean sööma. Maohaavand ei ole tore. 
Ja migreenmigreenmigreen - aga eile ma lugesin seda tumblri juttu, mõtlesin tõsisemalt, et peaksin sööma, ja sõingi.
Täna ka. 
Nii palju parem on olla. 
See tähendab: muidugi pidi peavalu söömiseks möödas olema. Võtsin ta tablettidega maha. Kui see oli tehtud, ega mul ei tulnud veel nälga - lihtsalt toit ei paistnud enam vastumeelne. Nii et ma sõin kohukese ja leidsin, et krt - see on hea! Sõin teise kohukese veel. Ja päeva jooksul mõned võileivad, mõned tomatid ja ... oot, see oligi vist kõik? Aaei, ühe koolijäätise samuti, sest Poeglaps on otsustanud, et see on kõige parem jäätis ja siis ma toon neid vahel koju.
Noh, ja kohvi jõin ka. 
Tänaseks tegin isegi makaronidega hakklihakastet. Söömine tundub oivaliselt palju elukvaliteeti tõstvat. Nii et olen otseselt vihane kogu selle "allavõtmine on sulle ja su tervisele hea!"-idee peale. LAIALT LEVINUD idee peale. Fakk, ma ju tundsin, et juurdevõtmine on mu tervisele hea! Miks ma pean kuskilt obskuurselt saidilt lugema, et mu tunded on adekvaatsed, miks see mingi krdi SALADUS on, et allavõtmine ei ole vaimsele tervisele üldse kasulik ning üle 10% püsivalt kaalust alla võtta on lisaks peaaegu võimatu ka?! Urrrrrrrrrrrrrrrr!

Muidugi on mu AD-d ka viimaks - VIIMAKS - tööle hakanud ja söömine seega vähem otsus ja rohkem "tegelt ongi päris hea". Ehk tumblri-posti lugemine sattus ajale, mil ma saan erilise endavägistamiseta tõepoolest rohkem süüa ja see ei tundu vastik ega midagi. Aga lissalt - mul on nii kopp ees sellest, kuidas ma ju tean asju, ma olen kogenud asju ja tunnen mingil moel, aga ma ei julge seda (ennast) usaldada, sest ühiskond teatab mulle veendunult, kuidas ma eksin, nemad teavad paremini. Jah, ma kahtlustan neid küll nõme olemises, ma umbusaldan kõiki "kõik teavad seda"-tõdesid, aga tõsi on, et ega ma iseennast ka usaldada julge. ERITI kuna ma olen nii palju sõimata saanud selle eest, et söandan midagi üldiselt mitteaktsepteeritut arvata. Sest kui ikka paljud inimesed, keda ma suht intelligentseteks pean, on seisukohal, et ma tunnen ja mõtlen rumalalt, ma ikka hakkangi endas kahtlema. 
Lisaks kurbusele, et nad minuga nõus pole, tähendab. 

Aga see arst kõlab täiega usaldusväärśena ja tema tõed samuti. Ja alati - alati - on tore avastada, et keegi usaldusväärne kinnitab mu tundeid ja sõnu ning ma tunnen ennast kohe paremini, kui päris üksi maailma vastu ei seisa. 
Sest nii krdi raske on kogu aeg üksinda võidelda!