Minu lemmikkanal tumblr tutvustas mind taas uue ideega.
See tundub mu kogemustega kokku sobivat ja ma olen ühiskonna peale sel teemal päris vihane. Ikka kohe PÄRIS vihane.
Sest ma olen siin korduvalt kaevanud, kuidas mul on parem olla ja ma olen rõõmsam, kui kaalun rohkem, aga keegi polnud mulle seletamas, miks nii on - ilmselt lugejad arvasid, et püüan eriline paista vms. (Jah, ma kahtlustan teid vahel igasugustes surmapattudes, kuigi tõenäoliselt on need, kes mind ei usu ja mu elutunnetusest enda omale kaaskõla ei leia, ammu lahkunud.) Aga selgub, et sel kõrgema kaalu juures rõõmsam olemisel on lihtne selge põhjus: meie aju võtab endale umbes 30% kaloritest, mida tarbime, sest sellise suure inimliku aju üleval pidamine ongi sitaks kulukas. Nii et kui inimene võtab liiga vähe kaloreid tarbides alla, näljutab ta ühtlasi oma aju ja mis on aju reaktsioon näljutamisele? Depressioon, uimasus, igasuguse terasuse kaotus. Kui aju saab piisavalt toitu, on ta rõõmsam, mõtted on vilkamad ja selgemad ja phmt on inimesel parem olla.
Jah, on hulganisti ka muid põhjusi, miks allavõtt on halb mõte, aga minu jaoks kõlab valjult praegu see, et psühholoogiliselt on ajule kaloripuudus raske kanda ja inimese vaimne tervis saabki kõvasti pihta, kui ta toidu kalorsust piirates alla võtab.
(Muide, et treeninguga võtad alla, on toores vale - treenides kulutad rohkem kaloreid, jaa, aga su isu on samuti suurem. Treeninguga alla ei võta.)
Krt, ma olen jaanuarist saati umbes 10 kilo kaotanud. Väga loogiline, et mul sitt olla oli. Ja siis ma ei söönud migreeniga peaaegu midagi - päevatoidus oli 1 apelsin ja kaks viilu leiba, teine neist või ja juustuga, esimene läks tasapisi ilma milletagi. Sest mul polnud mingit tunnet, et tahaks sinna midagi peale, ainult teadmine, et pean sööma. Maohaavand ei ole tore.
Ja migreenmigreenmigreen - aga eile ma lugesin seda tumblri juttu, mõtlesin tõsisemalt, et peaksin sööma, ja sõingi.
Täna ka.
Nii palju parem on olla.
See tähendab: muidugi pidi peavalu söömiseks möödas olema. Võtsin ta tablettidega maha. Kui see oli tehtud, ega mul ei tulnud veel nälga - lihtsalt toit ei paistnud enam vastumeelne. Nii et ma sõin kohukese ja leidsin, et krt - see on hea! Sõin teise kohukese veel. Ja päeva jooksul mõned võileivad, mõned tomatid ja ... oot, see oligi vist kõik? Aaei, ühe koolijäätise samuti, sest Poeglaps on otsustanud, et see on kõige parem jäätis ja siis ma toon neid vahel koju.
Noh, ja kohvi jõin ka.
Tänaseks tegin isegi makaronidega hakklihakastet. Söömine tundub oivaliselt palju elukvaliteeti tõstvat. Nii et olen otseselt vihane kogu selle "allavõtmine on sulle ja su tervisele hea!"-idee peale. LAIALT LEVINUD idee peale. Fakk, ma ju tundsin, et juurdevõtmine on mu tervisele hea! Miks ma pean kuskilt obskuurselt saidilt lugema, et mu tunded on adekvaatsed, miks see mingi krdi SALADUS on, et allavõtmine ei ole vaimsele tervisele üldse kasulik ning üle 10% püsivalt kaalust alla võtta on lisaks peaaegu võimatu ka?! Urrrrrrrrrrrrrrrr!
Muidugi on mu AD-d ka viimaks - VIIMAKS - tööle hakanud ja söömine seega vähem otsus ja rohkem "tegelt ongi päris hea". Ehk tumblri-posti lugemine sattus ajale, mil ma saan erilise endavägistamiseta tõepoolest rohkem süüa ja see ei tundu vastik ega midagi. Aga lissalt - mul on nii kopp ees sellest, kuidas ma ju tean asju, ma olen kogenud asju ja tunnen mingil moel, aga ma ei julge seda (ennast) usaldada, sest ühiskond teatab mulle veendunult, kuidas ma eksin, nemad teavad paremini. Jah, ma kahtlustan neid küll nõme olemises, ma umbusaldan kõiki "kõik teavad seda"-tõdesid, aga tõsi on, et ega ma iseennast ka usaldada julge. ERITI kuna ma olen nii palju sõimata saanud selle eest, et söandan midagi üldiselt mitteaktsepteeritut arvata. Sest kui ikka paljud inimesed, keda ma suht intelligentseteks pean, on seisukohal, et ma tunnen ja mõtlen rumalalt, ma ikka hakkangi endas kahtlema.
Lisaks kurbusele, et nad minuga nõus pole, tähendab.
Aga see arst kõlab täiega usaldusväärśena ja tema tõed samuti. Ja alati - alati - on tore avastada, et keegi usaldusväärne kinnitab mu tundeid ja sõnu ning ma tunnen ennast kohe paremini, kui päris üksi maailma vastu ei seisa.
Sest nii krdi raske on kogu aeg üksinda võidelda!
Treeninguga allavõtmine on see üks koht, kus mina karjun, et see on väga individuaalne. Mul näiteks ronimine ajab kõhu tühjaks küll, aga pärast jooksutrenni vms ei suuda süüa, pean sundima end, et pool õunagi alla läheks. Aga samas jälle ronides tahan rohkem süüa küll, aga kui ma trenni teha ei saa, siis aju üritab mujalt hea tuju asju kätte saada (šokolaadist, alkoholist, kiirtoidust) - kui trenni teen, on niigi hea olla ja selliseid asju enam ei taha, pugin kõhu rõõmuga tervislikust kraamist täis ja tegelikult ei tarbi rohkem kaloreid.
VastaKustutaeks see muidugi on individuaalne jah. Ei saa isegi päriselt vaielda.
KustutaAga põhimõte ei ole vist nii palju see, kui palju sa lühikeses perspektiivis sööd - ma noorest peast leidsin ka, et trenni tehes on kerge alla võtta, sest täitsin oma aja spordiga ära ja pold ju aegagi, et palju süüa? - kuivõrd selles, et kui lihased on kasvanud ja keha toitainevajadus ka, siis ilma toitumist kontrollimata alla ei võta, sest suurem on isu ja toitainevajadus mõlemad. Ehk ühe päeva või isegi kahe nädala perspektiivis võid ju treenides allla võtta, aga kui me räägime aasta lõikest, pole trenniga allavõtt teema.
teisest küljest lihased ka "söövad" energiat. Ses mõttes saabki suuremate lihastega rohkem süüa, ilma et rasvkudet juurde tuleks (oleneb, kui palju rohkem, muidugi). Kaalunumbri mõttes muidugi see alla ei võta, sest lihased kaaluvad rasvast rohkem.
KustutaMul on muide tihti samamoodi nagu Rentsil. Vaimne töö teeb ruttu näljaseks, sest aju just nimelt nõuab suhkrut. Aga füüsiline rahmeldamine leiab üles need ressursid, mille keha on just selleks otstarbeks tallele pannud. Sisuliselt: kui on varusid, millest võtta, siis füüsiliselt rabeledes saab aju suhkru kätte keha enda tagavaradest. Kahjuks pole me vaimset tööd evolutsioonilses plaanis nii pikalt teinud, et oleks tekkinud süsteemid, millega neid tagavarasid ka puhtvaimse pingega (ehk kus süda ja kopsud ei hakka kiiremini tööle) kätte saaks.
No ega tumblri teooria ka olnud, et treeninguga juurde võtab =D Alla ei võta, ja kõik need rohkem lihaseid, rohkem hapnikku jne eelised olid ka ära toodud. Aga minu mulje on - sõnastan uuesti, äkki pold arusaadav - et kui keha on muidu "näljasem", lihased tahavad süüa, siis need "tahaks midagi head" ja "aju on näljas, andke suhkrut!" on - suuremad? Et tarbidki rohkem siis.
KustutaMa muidugi oma vahetu kogemuse pealt ei saa öelda, mul on just lihased ära kadunud (jooksen küll, aga muud trenni eriti ei tee+allavõtt) ja isud samuti, aga mälestused nagu oleks sellised.
Minu keha on õppinud esimese 20+ eluaasta jooksul energiat koguma ja salvestama nii, et isegi õlilompi ja tordi pilti vaadates tuleb kilo juurde.
VastaKustutaSee on jumalast tõsi, et aju vajab kytet. Olen tähele pannud, et pärast pikemat fyysilist pingutust tahaks veits teisi asju syya kui pärast pikka vaimselt pingutavat ajutööpäeva.
Ma olen täiesti tuim ses viimases osas. Või Rentsi hea-tuju-asjade - mul pole vahet. Ehk minu jaoks on toit toit, varieeruvad aint kogused. Ja kui kõht on maru tühi, tahaks rohkem rasva ja magusat. Palju võid leivale, pigem kohuke kui võileib üldse.
KustutaMu lapsed on mõlemad "no soe toit on ikka täiesti teine asi!" ja eelistavad seda, soojendavad üles, muidu ei söö - ja mina söön külma burritot või külmi kanatiibu täiesti rahulikult ja ei tunne ka, et midagi puudu või valesti on. S.t. praegu ma muidugi üldse ei tunne eriti toidu pihta, aga ka aegadel, kui mul isud olid, toidu soojus küll teema polnud nt.
Kuigi praegu on mul mingit sorti pingutavaid päevi raske ettegi kujutada. Ma ei taha mitte midagi teha ja vastumeelsete asjade tegemine paneb pea valutama ja mõte raskele päevale ajab lihtsalt kuiva õuduse peale =(