Jaksame - oot, kui palju jaksata on normaalne?

Toit on nii hea, et nüüd ma lihtsalt söön kogu aeg. 
Puder banaaniga? Imeline, aina söön.
Võileib odava brie'ga? Imeline, aina söön. 
Makaronidest oa-hakklihakastmega või õunakoogist rääkimata. Nii hea! Ja kui kõht on liiga täis, et midagi tõsist võtta, siis mõni õun või kollane ploom ikka läheb.
Süüa on nii tore. Emake maa küll. Nauding on tagasi, oh ja ah.

Kuidas ma nii kaua ilma sain? 
Jestas, vaene mina. No tõesti. 
Praegu kaifin täiega keharaskuse survet käsivarrel ja omakorda selle survet madratsil. Kassikarva pehmust, kui ta tuleb vastu mu teki alt väljas jalga magama. Vabandust, aga puuksu on ka hea lasta. Nagu ... kõik on nii mõnus ja hea! 

Ainult homme algab kool. 
Vat nii eufoorias ma ka ei ole, et see väga halb uudis ei oleks. 
Jah, ma suhtun ikka sügava eelarvamusega isikutesse, kellele kool meeldis. Tõsi, mu varasem seisukoht - kui sulle kool meeldis, on sinuga midagi viltu - on andnud ruumi süngele tõdemusele, et kui sulle kool meeldis, ilmselt ei ole sinuga kõik need asjad viltu, mis minuga. Sa oled tõenäoliselt neurotüüpiline päikesekiir. Ja ei saagi must aru saama. Me elame täiesti erinevates maailmades. 
Niipea, kui ma koolist kasvõi MÕTLEN, mul on kohe tunne, et elamine on ikka pingutus ja kannatus ja miks ma pean.
Sest ma jälestasin kooli, ent kooliskäimise tegi natuke talutavamaks usk, et see pole igavene ja pärast läheb paremaks. 
Aga nüüd ma tean, et paremaksminek on ajutine ja sama ahastus valgub ka hiljem peale. Mingit pääseteed ei ole, kuniks elu, seniks valu. 
Brr. Kool. Ja inimesed RÕÕMUSTAVAD kooli alguse üle, oh need puhtad vihikud ja suled ... 
Me elame nii erinevates maailmades ...

Aga mu lapsed ka jälestavad/jälestasid kooli, nii et nendega elame vähemalt sarnastes.

Mõtlen, et võibolla ... võibolla on suur erinevus veel seal, kus koristamine, kokkamine, tehniline täpsus jms ei ole mitte erihuvid, mille alla oled valmis panustama, vaid Teistel Inimestel on nii palju jaksu üle, et need asjad hakkavad tähtsad olema?
No et sama teema - energiaülejääk - on kooliga ka. Teised inimesed saavadki elada elu ja kool on selle elu sees lihtsalt üks asi, mida teha. Mitte et kool on kogu elu, kui sa koolis käid, see võtabki kõik enda alla.
Vahel teed teisi asju ka, kooli kõrvalt, aga ega see kergelt käi ja ega tihti ei jaksagi. 
On inimesed, kellel on jaksu ja sära kooli kõrvalt veel asju teha, ja on inimesi, kellest kool imeb välja kõik, mis on, ja tahab rohkem-rohkem-rohkem. Ja inimesi, kellel on energiat üle, on ROHKEM, kui neid, kel puudu.
Hämmastav ...

Ok, inspiratsiooni ideeks sain jälle Katariina blogist. Neist, kellega ma vahel üldse nõus ei ole, on ta üks mu tihemini jälgitavaid, ja ta kirjutas, kuidas ta kogemata poest varastas ja järgmisel päeval tõttas arvet tasuma. 
Nüüd, ma ei rõhuta, et minu arust on varastamine pisikene patt ja ma olen ise poest täiesti teadlikult varastanud noores põlves mitu korda. See on möödas, nüüd olen 20 aastat vähemalt korralik kodanik olnud jne. Aga elu sees - tõesti mitte mingis maailmas, ei viitsiks ma ainult selle pärast poodi minna, et ära tasuda mingi kogemata kotti jäänud asi. Sest see on raske! Mul ei ole mitte mingit vajadust oma elu mingi pisiasja nimel veel raskemaks teha. Poeomanik ei lähe seepärast pankrotti, et ma paki tortillasid korvi unustasin. Ammu on möödas ka ajad, kus poetöötajate taskust võeti raha ära, et vargused kinni maksta. 
See oli lihtsalt õnnetus, keegi ei tahtnud paha, juhtub.
Elan edasi, selle peale rohkem mõtlemata.
Aga kui inimestel on energiat üle, nad hoolivad sellistest asjadest?

Ükskord - sellest on oma aasta möödas - vihastasin fb-s hirmsasti. Sest ma kirjutasin sinna, millise geniaalse nõksu ma avastasin, kuidas on vaimselt ja füüsiliselt kergem borši teha (tee oma tavaline supp, lisa sorts äädikat ja pakk riivitud keedupeeti) ja siis üks mu kontaktidest kirjeldas vastusena mingit effing poolteist tosinat eri sammu sisaldavat viisi Õigesti Borsi Teha. Teate küll, alates õiget sorti koodi valimisest turul lõpetades mingite värkide võis pruunistamiseni ning peaaegu valmis supile lisamiseni, ja mul hakkas kolju aurama. Nagu ... kas sa päriselt arvad, et kui minu arust on niigi vingelt suppi tehtud, kui ma raguust puljongi keedan, kontidelt liha lahti harutan ja siis sinna puljongisse tükeldatud köögiviljad viskan, et ma millegipärast jaksan veel ja veel ja veel asju teha? Lõpus tuli kõigele veel üks-kaks küünt purustatud küüslauku lisada (minu seisukoht: seda on 4-5 liitri supi kohta nii krdi vähe, et küüslauguga sehkendamine ei tasu vaeva) ja ma sain mentaalsed krambid. Kurat, minu eesmärk elus ei ole asju teha nagu mingid vanavanavanaemad, külmad käed ja külm või, 2 tilka äädikat, 3 tera vürtsi ... Minu eesmärk on teha kõike nii lihtsalt kui võimalik ja hoida pingutuse ja saadava naudingu kaalukausid nii, et minimaalse pingutuse eest maksimaalse naudingu saaks. Ma TÕESTI ei jaksa nühveldada asjade kallal, mis annavad natuke naudingut, aga võtavad palju pingutust. 

Mul on siiakolimisest saati vedelenud nurgas roostes käsisaag, sest ma ei ole suutnud välja mõelda, kuhu see panna, aga ära visata nagu ka ei taha - kui majapidamisse juba saag on sattunud, las ta olla - äkki läheb vaja. Pealegi on ta üsna maaliline - õudusfilmi sobiva "ja sellega nüsime su käe maha!"-olekuga.
Teises toanurgas on samas ajast ja samadel põhjustel õng. Kuigi õng ei näe üldse hea välja, täiesti suvakas. 
Mul on lauanurgal vähemalt aasta hunnikus riided, mis olid kunagi liiga mustad, et kappi panna, liiga puhtad, et pessu panna, ja mida ma samas pole vahepeal kanda tahtnud. Pole piisavalt ilusad =P
Mõtlemine, mida muud nendega teha, kui lasta seista seal, kus on, nõuab rohkem, kui tulemus tulu toob. Seisavad edasi. Kirjutasin läbi, tõin teadvusesse, aga ei, ikka ei tundu, et nendega tegelemine mingit tulu tooks. Las nad olla. Kunagi tuleb idee, siis teengi.

Ma teen asju, kui need on minu meelest tähtsad, aga vaatan väga-väga kuidas saaks energiat kokku hoida. Ei kuluta millegi peale ülearu. Üks tee, parem mitte kaks, vaid kolm asja. Minna poodi, et maksta asja eest, mida ma ei tahtnudki ja mis kogemata kaasa sattus? Nagu ... kui ma nagunii sinna poodi läheksin, mul oleks üle aega, mul oleks oleks üle raha ja ma tunneksin end vaba ja innukana töötajat otsima ja talle seletama, et siuke asi juhtus, las ma maksan teile, VÕIBOLLA ma viitsiksin. Aga spetsiaalselt sinna arvet maksma minna ... 
Ja ta kirjutas ka, kuidas talle mingid ilmselged spämmarid kirjutavad ja ta "igavusest vastab". 
Nagu ... nagu ... mis krdi maailm see oleb?! Kus inimesel on lihtsalt nii palju energiat, et suhelda võõraste, väga tõenäoliselt ebameeldivate inimestega??? Mul ei ole jaksu isegi omade kümme aastat sõbrasuhetega kinnitatud inimestega suhtlemiseks! Aga äkki ta ei tahagi, kaks korda pole kokku saanud, kuigi plaan oli, äkki ma tema kurvale teemale reageerisin tookord halvasti, äkki tal on mingi mure ja ta ei taha mind koormata ... kergem on mitte suhelda.
Ja siis on teine inimene, pealtnäha üsna sarnane, kel on igav ja lihtsalt hakkab suhtlema võõra halva inimesega. Nagu ... 
Teine maailm. Taiesti teine maailm. 
Ühest küljest: selgelt ma olen puudega, SELGELT ma tunnetan maailma hoopis teismoodi. 
Teisalt: aga minu meelest see ei ole rongipuue. See on lapsest - sünnist? - saati minuga olnud. Või noh - kas see pole üldinimlik? Inimene lihtsalt ei teegi asju, mis ei anna tagasi rohkem kui sisse läheb. Ja minul ei ole energiat paljude asjade jaoks, mida normaalseks peetakse, sest mulle ei anna plekitu peegel või purudeta laud eriti midagi tagasi. Kõik, mida see annab, on: ""teise pilguga" vaadates on okei."
Phmt sama, mis külaliste tulekuks koristada, ainult mul on need külalised pea sees. Kujuteldavad. "Nii on suht viisakas, ainult erilised mölakad viriseksid, kui külla tuleksid."
Aga see ei ole ainult koristamisteema. See on suhtlemisteema. See on söögitegemisteema. See on poeskäimisteema (hind ja kvaliteet balansis). See on trennitegmisteema. See on kogu elu. 
ATH teema? 

Krt, kõht on JÄLLE tühi. Aeg järgmiseks juustuvõileivaks.

Uudised

Mind ennast tüütavad (ja enamasti jäävad lugemata) teiste postitused stiilis "mida tegin, mida nägin". Kui just midagi tõesti erakordset ei nähta, onjo, see on ikka põnev. Mind huvitab, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad, mitte mida nad teevad-söövad-vaatavad. Kui nad sinna tegemise ja söömise juurde märgatavalt tunnevad ja mõtlevad, on parem. 
Välja arvatud, kui nad tunnevad ja mõtlevad igavalt =P
Hea on, kui nad mõtlevad ja tunnevad minuga ühtemoodi. Kui selgub, et teistmoodi, olen omaette nördinud ja kui nad mõtlevad nagu "kõik" ja "nagu ühiskondlikult tavaline on", täiesti võimalik, et ma loobun kogu blogi lugemast.
Sest noh. Tasapisi, ent kindlalt olen otsustanud, et ühiskond ei tea midagi minu kogemustega haakuvast, ja enamik, mida loetakse üldkehtivateks tõdedeks, on puhas pask. 

Aga just nüüd just täna tuli tuju kirjutada oma tegevustest.

Hea uudis on, et käisin koeraga jooksmas ja poes.
Halb uudis on, et sain seejuures päris märjaks. Sest sajab. 
Hea uudis on, et nüüd on väljaskäimised tehtud kuni õhtuni (hilisõhtuni), panen kuivad sokid ning sussid jalga ja mõnulen.
Halb uudis on, et sussid PEAB panema, sest koer raputas end ja põrand on ka märg. Seal kuivade sokkidega kõndida oleks lihtsalt kuivuse raiskamine. 
Hea uudis on, et tegin eile õunakoogi, mis tuli väga hea. Märkus iseendale: sealt saab hea liivataignaretsepti, mis ei eelda külma võiga jamamist (asi hakkab taigna moodi olema ikkagi alles siis, kui või pehmeks sulab, ma ei saa aru, mis selle külmuse mõte on)  ja kui mul võitoosis nagunii pehmet võid on, läheb lihtsalt ja kiirelt.
Halb uudis on, et ma sõin eile pool kooki ära ja enam eriti ei isuta. 
Hea uudis on, et ma kasvatuslikult üldse ei teinud oma pojale hommikul süüa ja ta keetis JA PRAADIS (sest krõbedad makaronid on nii head) endale ise.
Halb uudis on, et järelikult ma pean hakklihast midagi hiljem valmistama.
Hea uudis on, et mul on kõik burritodeks vajalik olemas.
Halb uudis on, et mu poeg ei ole (enam) burritodest eriti vaimustuses, kuigi ta sööb üsna innuga burritotäidist riisiga.
Oot, see "kuigi" oli juba hea uudis. 
Hea uudis on veel, et K tõi mulle väga häid kollaseid ploome. 
Ja täna on koeravõtmise viies aastapäev. 

Tegelt on häid asju üldse rohkem. Nii tore, nii tore. See lugu, mida ma hopepunki kogumiku jaoks kirjutan, tundub päris hea näiteks. Kuigi mul ei ole veel lõppu - aga ikkagi. Mingil hetkel hakkasin teda läbi töötama-ümber kirjutama ja kartsin halba, ent täitsa hea on. Küll see lõpp ka tuleb - alati on tulnud, tuleb seegi kord. 
Ja siis tagasi romaani juurde, mis on juba peaaegu valmis. Lihtsalt viimistle, naine, viimistle! Ning kui viimistletud, ehk mul õnnestub talle samuti avaldaja leida ja natuke raha saada. 
Kuigi ma täiesti endalegi ootamatult vean vist järgmise laekumiseni välja, ilma et peaksin K käest lisa norima. Näeb. 

"Devolutsioon" on minu kätest väljas, aga loodetavasti ilmub ta kunagi ka ja see on hea. 
Pea ei valuta - no ok, õige pisut tuikab. Aga väljas on raske madalrõhkkonnavihm, kõik on hall ja nöörile kuivama jäänud kaks paari pakse lühikesi pükse (mida, Poeglaps armastab neid!) on täiesti läbi vettinud. Nii et kui sellise ilmaga pea ainult hästi veidi tuikab, on täiega wõit käes.

Ja koer on nii nunnu ja kass on nii nunnu ja poeg on nii nunnu, kui ainult kohalolijaid loetleda. Oma juuksed tunduvad käe all mõnusad. Kass on pehme. Koer on karusem, ta on karvaajamise tõsiselt ette võtnud ja varsti jääb ilmselt kiilaks. Poeg on üsna puhtusehulluks muutunud, käib iga päev duši all ja tema juuksed on samuti puhtad, siledad ja tugevad. 

Jaa, otseselt hea on ajuti olla, mitte lihtsalt "pole halb". 
See on hea uudis.

Hormoonid käima

Viha on nii tore. 
Mis mõttes see on negatiivne tunne?! See on üdini positiivne. Sul on energiat millegi suhtes tunda ja nördinud olla, vahel isegi seina peksta või karjuda, sa hoolid nii väga - ja miski su sees arvab, et too halb asi ei peaks olemas olema, maailm peaks olema hea ja tore. Vihas on lootust, usku ja armastust. 
Viha EI ole leppinult noogutamine ja tõdemine, et maailm ongi rõve, inimesed ongi lollakad ja sinna pole midagi parata. Viha on energia. 
Jee viha, ma ütlen! 

Kui ma hakkasin vihastama, teadsin, et hull aeg on möödas. See, kus oli ainult valu ja väike kergendus ehk vähem valu. Viha ei ole halb, ausalt. Kui teile tundub, et vihane on paha olla, teil on muidu hirmus hea. 
Veel ausamaks minnes: kurat, te ei tea, mis on halb enesetunne ju! Jeebus ... 
Viha tundub halb?!

Jajah, iga ahastus on ahastus, olenemata sellest, mida inimene muidu kogenud on. Ent kuna ma ei ole nii kaua tundnud otsest rõõmu, vaid ainult naudingut sellest, et halb ei ole, on mu jaoks viha täiesti teretulnud ja vahva emotsioon. Meeldiv.
Vihaselt tunnen ma end elusana. 
Tugev stiimul: jai, nii tasub juba elada!

Rage, rage against the dying of the light ...

Muide - lõdvalt teemaga seotud, aga side on - dr Kadri Kool ütles, et duloksetiin on uuringute järgi parim antidepressant ATH-inimestele. (Ja lisas, et väga hea valik ehk ma ütleksin, et ta näeb minus jooni.)
Seos on see, et mu avastus oma nõrga hormoonide töö kohta kõlab nagu ATH. Neil (meil) on ju dopamiin ja noradrenaliin väga viletsalt nõristuvad. Muuhulgas sisaldab duloksetiin noradrenaliini. 
Ja vihastamisel saan ma oma hormoonid tööle. 

Samuti teemaga lõdvalt seotud ehk ma otseselt ei vihastanud, aga vandusin kõva häälega ja korduvalt ning elu tuli sisse: mul libises õunakook koos küpsetuspaberiga plaadilt kuuma ahju laiali. Nüüd on kõik täis tossu, mis tuleb kaneeli ja suhkru ahjupõrandale pudenemisest. Aga krt, sama kook on ikkagi ahjus, sest see ei olnud vedel tainas. Lehttainas oli. 
Kuna ma söön asju, mis mu pojale meeldivad, ja tema lemmikõunakook on poest ostetud lehttaignale laotud õunaviilud kaneeli ja suhkruga heldelt üleriputatuna, 25 minutit ahjus, teen seda kooki nelja päeva sees kolmandat korda. Seekord olin targem: õunu ei tohi liiga palju olla - see talle ei meeldi. 
Ja lollim: isegi mõtlesin, et sedasi paokil uksega ahju on natuke riskantne plaati panna, aga taburetti eest nihutama ka ei hakanud. 
Edaspidi nihutan. Ausalt. 

Aga hormoonid lõi käima =)
Sahmisin õunatükke kuumast ahjust välja lapiga ja kuradid lendasid. Poeg ei kuulnud midagi: klapid peas ja oma toas. 

Olen tasapisi muutnud oma seisukohta, et oma tuba pole mitte vajadus, vaid luksus. Tasapisi. Arvan ikka veel, et saab elatud ka jagatud toaga, aga et oma tuba on ikka krdi mõnus, ei saa ka salata. 

Totoro on oma põieantibiootikumid tänasega lõpetanud. Hästi naljakas: ma panin tabletid hoolega viinerite sisse kõigil kümnel päeval. Tema lätsutas ja keeras neid viinereid suus seda- ja teistpidi, aga kui tablett välja kukkus, sõi selle samuti hoolikalt põrandalt ära.
Minu järeldus: tabletid ei maitsenud väga vastikult, aga neil oli vale lõhn. Puhas viiner lõhnab teisiti. 

Tartu ja aju

Käisin Tartus psühhiaatri juures. 
Sest ma ei ole normaalne ja ei ütle, et kuulge, teeme videokõne, mulle on Tartusse liiga ebamugav tulla. Kui mulle on öeldud, et vähemalt esimesel korral arst tahaks ikka näost näkku kohtuda, ma lähen kohale. 
Läksin Tartusse kohale. Kaks rongi sinna, kaks rongi tagasi. Seal hästi palju jala kõndimist, sest ma olin veendumusel, et Tartu on tore linn selle poolest, et igale poole saab jala, ning ei võtnud mingit ühistransporti üldse plaani.
No ... sai ka. Lihtsalt jalad olid pärast väsinud, sest lisaks on muidugi vaja käia edasi-tagasi, sest majanumber on valesti meeles, ja siis on vaja leida toidupood ja kui toidupoodi ei leidnud, on äraminekul vaja minna kohta, kus kindlasti ON toidupood. (Kesklinna kaubahall e. Rimi.)
Et suitsu osta.
Kohupiimataskutele ja krabipulkadele lisaks.

Aga põhmt läks vist hästi. Diagnoosi ei ei ega jaa, kohtume uuesti, aga dr Kadri Kool oli TORE; mul on hea meel teda uuesti näha (seekord läbi videokõne) ja 60 raha, mis kordusvastuvõtt maksab, on märgatavalt vähem kui esimese vastuvõtu tasu.

Minu aju on ikka imeline organ. 
Läksin nimelt kliinikusse, mis oli mulle nime järgi täiesti võõras - midagi kuskil Teguri tänaval.
Tänavanimi ei öelnud mulle samuti midagi.
Vaatasin google mapist kaardi, kuidas rongijaamast sinna saab. Jätsin aadressi valesti meelde, aga õnneks lõppes tänav ära ammu enne minu meelde jäetud aadressi, nii et läksin tagasi ja leidsin õige koha (sest ma olin kasutanud ka Google street view'd ja teadsin, kuidas see välja peab nägema). 
Ja siis mõtlesin: "Ma olen kuskil E-kaubamaja lähedal."
Sellele järgnes mõtisklus, kas Tartus üldse on E-kaubamaja, siis mõtisklus, et Tallinnaski vist pole enam, ma ikka ajasin asjad täiesti jaburalt segi ja üldse, miks ma arvan, et ma kuskil E-kaubamaja juures olen, see on ju võõras koht ... Ainult et parki lugema lontsides (vastuvõtuni oli veel poolteist tundi, rongijaamast teele asusin kahe ja poole tunnise varuga) avastasin, et seal kõrval on tõesti E-kaubamaja. Sisustuskaubamaja. Üldse olin ma Tähe tänaval korraga, sest see ristus Teguriga AJK kliiniku lähedal. Ma olen siin 25 aasta eest omajagu jalutanud ja sealt E-kaubamajast on ema mulle umbes 23 aastat tagasi kaks kolmeksvolditavat poroloonmadratsit ostnud. 

Mul oli paik kuidagi meeles. 
Nagu ... ise seda teadmata mäletasin.
Aju on ikka imeline organ. 

Minu aju vähemalt.
Hiljutine tumblri lugemine sõnastas mulle ära: eelarvamuste puudumine, esmalt detailid, siis teooria, selgub ka olema autistliku mõtteviisi värk. Mõtlemegi teistmoodi. Ei näe inimest ja siis oleta, milline ta on, vaid esmalt tutvume, uurime, korjame fakte ja siis teeme teooria. Ja kui tulevad uued faktid, teeme uue teooria neid arvestades. Nii ongi.
Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi on teistmoodi elada. 
Kaur kirjutas, kuidas ta ei kujuta ette, kui raske on elada nii, et EI püstita oletust kohe. Palju õnne, tema on ilmselt siis neurotüüpiline. Aga mul ei tule, ma ei saa ja ma lähen närvi inimeste peale, kes teevad neid oletusi. Mustanahaline (see termin ajab mind ka närvi: enamik neist on pruunid ju!) või naine või venelane või rätikuga naine või habemega mees - kohe on teooriad platsis, milline inimene on. Feministid vihkavad kõike, eriti naiste alastust, mendid rikuvad inimeste elu ära, koerad hammustavad (loom on loom, kunagi ei või teada!)
Ma sain vaimse trauma mingite vanainimeste vestlust kuulates bussis: möödusime majast, millel on  tornikesed küljes olnud viimased 30 aastat ja nemad olid: küllap see on mošee, tänapäeval need muslimid trügivad igale poole. 
Ja see on normaalne?! Öäk. 

Ma ei saa aru, mismoodi niimoodi mõelda saab, kuidas inimesed nii lollid on, mis krdi VÄRK on??
Aju on imeline organ ...

Einoh, ma olen ise ka vigu teinud. Suuri vigu. Vaatan kolme fakti põhjal, et tore inimene - ja siis neljas ei lükka teooriat veel ümber, viies paneb kahtlema, aga no kõigil meil on ju väikesi veidrusi, ja alles kuues ja seitsmes veenavad mind, et ei. 
Selle mehega ei taha ma rääkida ka, mingitest intiimsematest värkidest mõtlematagi, ja kui ta on vahepeal minusse ära armunud, no tough luck. Ei vedanud.
Ma ei taha. Iu. Idiootidega ma ei mängi. 

Aga kui inimene välimuse põhjal tahab minuga tutvuda ja koos kinno või sööma minna ... aaaaaaaaaaaaaaaappiii! 
Ta on teinud otsuse enne, kui tal üldse mingeid fakte on! Lihtsalt ma näen välja nagu tema ettekujutus ilusast naisest. See on jälk! Vastik! Iu! Ma ei taha, ma ei suuda aktsepteerida, et inimesed sellised on! 

Miks inimesed ei võiks normaalsed olla? Nagu mina, noh =P
Muidu viimasel ajal on mulle taas komplimente tehtud, et nii ilus naine ja väga ilus naine, mitte päris jumalik, aga väga ilus. Komplimentide vastu pole mul midagi. Need on toredad. Isegi kui tulevad selle pealt, et olen depressiooniga 12 kilo alla võtnud. Naeratan ja tänan, mis siis, et tegija on purupurjus ja veidi pehme keelega.
Aga kui tahetakse suhelda selle pealt, et vaatepilt meeldib, ma lähen täiesti pöördesse. 
Sest ma ei saa aru, mismoodi sedasi mõeldakse üldse, et üks asi inimese juures meeldib ja tahaks kohe armuvõimalusi avades suhelda. Nagu EI. See ei käi nii!!!! 

Mälestused (vist peamiselt)

Kas Kate Atkinson on mu lemmikkirjanik?
Igatahes. Lihtsalt ta jagab esikohta veel kümnekonnaga. Aga ta on nii hea. Kirjutab nii, nagu mina tahaksin seda teha - kuidagi sujuvalt, pingutuseta, ja samas näidates oma muigava targa pilguga elu, nagu ta on: samad asjad on võrdselt traagilised ja koomilised, mõlemat palju ja palju.
Valu on valus - mis ei muuda, et lapse surm, sest arsti auto jäi teel mutta kinni, on jabur. 
Eriti kuna raamat on kirjutatud niimoodi, et tead kindlalt: arst oleks selle lapse päästnud. Kuigi ta on üsna ebasümpaatne inimene ja hindab marineeritud juurvilju kõrgemalt, kui mõnd järekordset tüütut patsienti.

Ehk siis: ma hakkasin taas lugema. Juba loetud raamatut, sest mul on kindlam tunne nii: tean ette, et ei pettu. 

Üldiselt on mul tunne, nagu oleks mulle elu tagasi antud. Tulin Selverist üle äsja niidetud niidu ja maailm lõhnas. 
Mõtlesin heinamaadele, kus ma pärast koristamist kõndinud olen, samamoodi künklik pind jalge all ja heinalõhn, õhtused linnuhääled hilissuvisel ööhakul, ja mäletasin korraga, kuidas ma küünis heintes magasin ja kui pehme oli lehma lüpstes lehma nibu. Meenus ka, kuidas pärast saadeti mulle abi eest heinateol karp kiisuga komme - neid, mille nimi nüüdsel ajal on vist: "Koorepumeti komvekid".
Nüüd ma neid eriti ei fänna, aga tollal ... Ooh, parim asi üldse!
Mõtlesin ka, kuidas nädal-paar tagasi oleks mulle vbla isegi kõik see meelde tulnud, aga mitte rõõmu ja nostalgiaga, vaid "nojah, nii oli". Depressiooniga ei kao ära võime näha taevast, tunda tuult, kuulda hääli - kaob lihtsalt ära võime tunda rõõmu ja heldimust. Jääb: "Ma vist peaksin seda nautima. Aga ei naudi. Ohjah."

Olen igasuguseid vanakooli asju kogenud: näinud, kuidas piim peale lüpsmist kaevu jahutusse lastakse ja vikatika tehtud heina küünis kinni tallanud, lammastele leiba andnud, peenrast supirohelist, porgandit ja kurke toonud, kanamune korjanud ja kurja kukke kartnud, lüpsisooja piima joomisest ja kangaspuudele pandud maavillase lõnga kerassekerimisest rääkimata. Jajah, kui mina alles laps olin, mängisin ma talvel (ühel konkreetsel talvel, kui me tegime sellise vea, et läksime talvevaheajal maale) laua all, kus seinad härmas kütmisest hoolimata, pissisin sellisesse keraamilisse pissipotti, nagu nüüd vahel filmides näha, ja mu väike vend magas väga ilusa kummuti alumises sahtlis. 

See oli välja tõmmatud, loomulikult. 

ATHkatel olevat kehv mälu. Mina panen oma hiilgava mälu selle arvele, et autist olen ma siiski ennekõike. 

Ma mäletan isegi, et mu väikevenna silmalaugudel olid kerged kurenokajäljed, nii et kui tal silmad kinni olid, olid laud ikkagi veidi tumedad. Mitte punased, vaid pisut sinakad. 
Ta oli väga ilus beebi suurte tumedate silmadega. 
Omal moel mäletan teda väikesena teravamalt kui oma lapsi. Segadus ja hämming, teadmatus, kuidas suhtuda ja mis värk on, olid temaga suured. Aga oma lastega olin ma unistuste emme, kes armus lapsesse juba siis, kui ta kõhus oli, ja edasi vaimustus ainult kasvas. 
Mul ei olnud sünnitusjärgset depressiooni kummagagi. 
Mul oli sünnitusjärgne eufooria: ma võinuks taskunoaga draakoni tappa, kui vaja. Ma suutsin kõike. 

Kuivõrd ma olen mälestuste real ja see lugu tuli meelde, emadusteema oli ka just üleval ning mul on pealegi natuke meh olla vananev naine ja see lugu meenutab, et täiskasvanud naine olla ei ole mitte paha ... vaadake jälle!
Jeh, kuulasin ise ka kolm korda järjest.

Jah, ma suudan isegi muusikat kuulata, ilma et see häirima hakkaks!

Rahast vist peamiselt

Mõnikord ma ikka hämmastan ennast. 
Näiteks tabas mind korraga meeleheide, kuidas mul enam kunagi rahulikult raha ei ole, ja kandideerisin Selverisse tööle. 
Ilmselt nad ei võta mind, aga kui võtavad, ma lähen ka. Kui raske see infoleti töötaja olemine ikka saab olla, eriti kui rõhutasin kaaskirjas, et ma mitte mingil juhul ei saa võtta täiskohta?
Mõtle, kui sul hakkab iga päev pea valutama, väga väga naine, kas sa sedasi suudaksid toime tulla? Või isegi üle päeva? Ja pearinglus ning kohmakus ülejäänud ajal?
Olgu, saab raske olla. Aga ma vähemalt prooviksin. 

Vahepeal sain kerge külmetuse. Ehk tõesti pisikese haiguse: natuke nohu, natuke kurguvalu. Paraku minu depressiooni ja migreeni otsa oli see päris ebameeldiv. 
Mitte hirmus halb, aga halb. Ja pea kogu aeg valutas ja sumatriptaani läks jälle nagu leiba. Huvitav, kas nad saavad perearstikeskuses mu retsepti ära uuendatud, enne kui mul sumatriptaan otsa saab ja ma tasulise retsepti tellin? (Sest seda kogemust korrata küll ei taha, mis mul viimati oli: kui ei teadnud, et tasulise retsepti saab tellida ja sumatriptaan otsa sai. Sa jutas, millised kaks päeva! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.)
Selgelt puudega inimese hädad - kerge haigus võib põhjani kahjustada, sest eelnev seisund on juba kehv. Võibolla on jabur sellisel inimesel Selverisse tööle tahta minna? Isegi proovida?
Muidugi riik soosib seda täiega - tee ikka tööd, isegi kui see su tapab. Aga mulle on ka lapsest saati sisse taotud, et kui inimene ise end ülal ei pea, on ta halb ja väärtusetu, mõttetu kulu. Ma olen sellest ennast läbi võidelnud ja usun, et mul on väärtus ka siis, kui ma raha ei teeni - aga ma tahaks anda. 
Nt oma lastele. 
Ja ühele neist mul ei ole juba ammu enam anda emmet, kes talle hommikul kell pool kaheksa leiba ja sinki praeb, ja varsti on ka teine veidi liiga suur, et see minu meelest adekvaatne andmine oleks.
Veel on. 
Või noh, ütleme et oleks täiskasvanud mees, kes läheb uuele töökohale, ma ka tunneks soovi nunnutada ja talle hommikusööki teha. 
Erandkorras on see teema igavesti (ja tavakorras ma seda ei teinud ka nelja aasta eest).

Aga ma tahaks anda neile raha, ma tahaks maksta nende trenne, sporditarvikuid, saapaid ja pükse, lõunaid ja sõpradega väljaskondamisi, nii et see kõrist kinni ei tõmbaks. 
Aga ma elan praegu rahulikult ainult annetuste toel. 

***

Rahulikult? Ma ei ela rahulikult. Kassi põieprobleemid olid ära, käisin täna temaga vaktsineerimas ja ostsin põietoitu, kõik lill. Sain seda endale finantsiliselt lubada. 
See-eest ajas koer hommikul mu vaikse niitsumisega üles mingi 4-5 tundi enne tavalist aega. Mõtsin, et tal on kõht lahti - aga ei olnud. Selle asemel ta pissis mingi 8 korda või umbes nii. Guugeldasin kodus. Esitasin arstile küsimuse, et kas ja mis ja vaatab, ehk ta teeb seda jälle ja siis pöördume? Aga arst ütles, et homseks pissiproov.
Nüüd ma vaatasin ka, mida ta pissib ja konkreetselt verine oli see kusi.
Nii et nüüd on põiepõletik koeral. Viisin analüüsi - koera pissi püüdmine oli lihtne, hoidsin purki all ja pärast tõmbasin süstlasse - saan antibiootikumid ja maksan end vigaseks. 
Vahel on loomaomanik olemine ikka raske. 

Rahaliselt.
Ja et vahel on mure, et neil on halb ja valus.
Muidu on loomad nunnukad ja toovad mu päevadesse rõõmu ja paisid. Totorole on põiepõletik ses osas veidralt mõjunud, et ta tahab palju rohkem mängida kui vahepeal. Ja nunnutada, sügamist-kratsimist-kallistamist. Kuidagi kutsikalik käitumine on tekkinud. Ja ta on alla võtnud. Silmaga nähtavalt kõhnem. Küllap on ta juba mitu nädalat haige olnud, lihtsalt seni pole ma seda märganud, sest õueminekute tavalise arvuga sai toime. 

Tegelt on mul hea meel, kui saab antibiootikumidega probleemi lahendatud - ja tundub, et saab, sest ta on muidu ikka rõõmus ja külma ninaga, lihtsalt kuseb verd. 
"Muud pole midagi, lihtsalt kuseb verd."
Idiootlike lausete hulgas päris kõva. "Muud pole midagi, lihtsalt ajutükid tulevad ninast välja," oleks mõnevõrra hulllem, kahtlemata. Aga sama vaib.

Tegelt koer magab vist veidi rohkem ja sügavamalt samuti. Ja on nii armas. NII ARMAS. 

See kott-tool, mida ta armastab, on väga nagu Ritsiku koera lemmikki, eks?

Tudub

Need heledad kriipsud voodile
näris ta kutsikapõlves =)

Et natuke ka päevakajalistel teemadel kaasa rääkida, siis see Vikerkaare artikkel pani mu mõtlema, et krt - äkki polegi normaalne, et nii raske peab olema? Sest ma arvasin siiralt, et mees on siuke lisalaps, kellega jamamiseks peaks olema lisajõudu ja üksikvanemana ONGI kergem. Aga et on ka teistsuguseid mehi ja keegi lausa ootab, et mehed võiksid olla võrdsed partnerid, tuli täitsa üllatusena. Neil üürikestel aegadel, kui ma proovisin meestega kodu mängida, olin alati mina see suurem, tugevam, vastupidavam ja et ma ühtlasi raha ei teeninud, tekitas lisaks veel süümekad ka - kergem oli üksi. 

Vähemalt polnud iga kord "ma tean, et ma pole seda väärt", kui mees poest asju tõi. 

Natuke oli avastades tunne, nagu selle lapse kogemuslugu lugedes. 
Mis siis, et selgesti välja mõeldud, ikkagi lõikas hinge - kas selliseid peresid ka olemas on ... ja mehed minu elus (jah, ka isa ja ema mees) on alati olnud siuksed ... luksuseseme laadi. Need, kes ei tohi haiget saada, kelle eest tuleb hoolitseda, kes võivad katki minna, kui nendega ettevaatlik pole jne. Ma siiralt arvasin enamiku oma elust, et sedasi mehed käivadki.
Oot, MINA olen see, kes tegelt katki läks?!
Pole midagi, ma olen erinevatelt meestelt küllaga saanud rohkem või vähem looritatult tagasisidet: "Kuidas sa võisid (mulle, oma emale, oma lastele, Rongimehele) niimoodi teha?!" 
Tütarlapsel on üks onu, kes ütles: "Arusaadav: sa läksid katki. Piir käes." 
Ma olin nii liigutatud, et siiamaani mäletan.
Üldiselt tuli ikka süüdistusi. Nii meestelt kui naistelt. Mitte mõistmist, vaid süüdistusi. 
Kunagi ei ole naine piisavalt hea, ükskõik kui palju ta endast ka annnab =P Mina kui väga väga naine, eks ole. 

Autismist vist peamiselt

HOIATUS

Tegelt ma ei pea panema hoiatust, et hala teemal, mis tegelt teema ei ole, eks? Sest olenevalt vaimuseisundist on kõik teemad kas ülevaadatavad-rahulikud või paanika-õudus.
Minu teemad muidugi ka.
Lihtsalt vaatleja erineb.
Mina erinen isegi iseendaga võrreldes, teistega võrreldes veel rohkem.
Kui mul oli depressiooni põhi käes, ma sain aru küll, et maailm ei saa otsa, kui poeg läheb õhtukooli või kass ära sureb või (eriti) kui koeral kirbud on, aga tundus ikka piinavalt valus ja hirmus, et pean seda kõike taluma ja surra ka ei tohi, tuleb ära kannatada.
Aga kõik läheb halvasti, kindel.

Nüüd ma saan aru, et on natuke naljakas olla, kes ma olen (ehk oluliselt imelik) ja samas tahta kõigile meeldida.
See tähendab, jälle näen selle naljakat külge. Vahepeal nägin ainult traagilist. 
Ma tahan meeldida seetõttu, et mu ajupõhjas on ikka vaikiv oletus, kuidas suurem jagu inimesi on nagu mina, saavad must veatult aru ja neile meeldivad ja ei meeldi samad asjad kui mulle. MIS MÕTTES EI OLE NII??? Ma olen ju normaalne ja normaalsed inimesed on nagu mina?! ON JU SEDASI?!
Ainult tegelikult ei ole. 
Ma olen imelik. 
Osadele meeldin just sellise imelikuna. 
Osadele mitte.

Samas on olemas need inimesed, kes ka minu meelest imelikud on. Ja üldse ei ole nii, et mulle meeldiksid kõik need imelikud, kes on imelikud teistmoodi kui mina. 
Ma ka diskrimineerin.

Tunnen isegi sarnasused enda ja nende teiste autistidest imelike vahel ära - patoloogilise aususe, keeldumise midagi varjata ja soovi lehvitada oma kõige isiklikemate omaduste-soovidega. Minu puhul, et saada tagasisidet: "Sa oled okei. Nii võib."
Ma näen, et nende käitumine on sarnane. Mõistan mootorit, tuvastan, et olen samamoodi ise teinud ... ja ohkan, sest nii tüütu.
Kas ta ei või oma imelikkustega kuskil peidus olla, selle asemel, et nendega lehvitada? Kas ta ise ei saa aru, kui tobe ta tundub???
Ta tahab tunda, et ta on okei? Minu käest saab mõni toredam imelik oma nürimate hetkede leebet ignoreerimist või kui mul paha tuju on, pahurat ignoreerimist, ja mittetoredam pahurat ignoreerimist enamjagu aega, ainult vahel reageerin, kui pime kana on ikkagi tera leidnud ja ta ootamatu terasusega välja tuleb.
Tagasidet saab minu käest siis, kui minu meelest normaalne ollakse ja normaalsetel teemadel räägitakse. Minu "normaalne" ei ole ühiskonna "normaalne," aga see ei tähenda, et mu jaoks normaalset ja õiget ei eksisteeriks. Ikka eksisteerib.
Ja vahel on mul sellepärast oluliselt piinlik. 

Üks mu tuttav naine tappis end selle aasta esimeses pooles ära näiteks. Mul on siiamaani piinlik, et ta mulle ei meeldinud. Liiga paljusõnaline, liiga enesekeskne, liiga valjuhäälne, liiga hoolimatu --- sedasi tajusid teda küllap teisedki. Jätsid ta üksi, jätsid ta hätta.
Me jätsime ta üksinda ja hätta.
Aga no ta ei meeldinud mulle - mis ma teha saan, et ma tahtsingi ta üksinda jätta?! Ta polnud iial midagi sõbra moodigi, ma vältisin teda alati. Kaasa arvatud fb-s.
Mul ei ole kahju, et ta surnud on, mul on ainult kahju, et tal enne oli ilmselt väga valus. Valu ei soovi ma kellelegi. Aga muidu ... 
Ta oli täpselt selline, kes minu meelest on "mittetore imelik".
Ei, ei ole kerge olla kummaline ja ise mitte aru saada, mis su teistega võrreldes kummaliseks teeb.
Ei, ei ole kerge ka selliste inimestega kokku puutuda ja nad rõõmsalt omaks võtta.

Ehk - panete tähele, kuhu ma välja üritan jõuda? 
Ma tegelt saan aru, kui raske ma võin osadele inimestele tunduda. Olla. Ei, ei ole kerge sellise inimesega kokku puutuda ja ta rõõmsalt omaks võtta. Isegi kui on teada, et tal (mul) on raske ja depressioon ja valu ja häda. 
Kui ei meeldi, no siis ei meeldi, nii on!

Olgu.
On inimesed, kes on minu jaoks ka liiga imelikud, ma saan aru, et mina võin liiga imelik olla. Nii.
Mis siis ikkagi on see, mis mulle ei meeldi?

Nüüd ma muidugi kehitaksin õlgu ja ütleksin, et "rumalus". Mulle endale tundub see nii lihtne ja selge, aga samas pean võimalikuks, et hindan kuidagi valesti. Vaatan kuidagi ... veidralt. Lühike kirjeldus:
"Mittetoredad imelikud" ei ole mu meelest võimelisedki metatasandile minema. Iga kord, kui näen iseenda kõrvalt jälgimiseks võimetuid innukaid autiste või ath-kaid olemas ausalt ja maskimata nemad ise, mul sees võpatab. 
"Katsu olla," mõtlen ma. "Sa saad ju ise ka aru, et käid teistele närvidele?"
Aga nad ei saa.
Öelda ei ole ka võimalik: siis neil on lihtsalt halb, aga nad ei hakka paremini inimesi ning olukordi lugema.

Eriline õudjuht:
"Ma olen asperger," ütleb mõni ja ma tahaks kohe panna ukse kinni tema ees, sest mis mõttes ta ei tea, et ükski korralik autist ega ka psühhiaater ei tee autismispektri sees enam selliseid eristusi ja et Asperger oli nats ja eugeenik, kes leidis, et "kasutud" lapsed tuleb hukata?! 
Või veel hullem - kuigi ebatõenäoline - kui inimene teab, aga ütleb enda kohta ikkagi asperger.
Erilised miinuspunktid, kui inimene sõnastab (oma) aspergeri diagnoosi kui "aspi"-olemise. Sa teed sellest tobediagnoosist hellitusnime ja kasutad enda kohta, sest mingis 15 aastat tagasi välja antud raamatus kasutati seda sõna? Nagu ... aaaargh. SIUKE inimene oledki?!

- Kuulge, seda diagnoosi ei eksisteeri juba 10 aastat!
- Ma sain selle pool aastat tagasi! 

Ja hakka siis seletama, kuidas meil kasutatakse ikka veel RHK 10 ega ole RHK 11-le üle mindud, kuigi autismi ja aspergeri teemad on tegelikult selgeks vaieldud juba 10 aasta eest. 
Minu loomulik eeldus on, et kui inimene on mingi diagnoosi saanud, ta hakkab sel teemal uurima ja saab teada asju, mida eelnevalt olen maininud kui "mis mõttes ta ei tea". Ma tõesti eeldan, et esiteks vaatavad inimesed end kõrvalt ja teiseks, et nad uurivad asjade kohta, mis puudutavad neid isiklikult.
Ja jah, ma hindan  kuritegelikult rumalateks inimesi, kes seda ei tee.
Kes
a) ei vaata end kõrvalt
b) lepivad nende teadmistega, mida kuskilt antakse
c) ei tunne huvi teemade vastu, millel samas end identifitseerivad

Vahemärkus: väga sageli on need inimesed haritumad või vähemalt omandamas kõrgemat haridustaset, kui minul olemas on. 
Üks põhjusi, miks ma haridusse ei usu.
Jah, mina ei saa õppimisest targemaks. Ma saan targemaks, kui ma tahan mingist teemast rohkem teada ja ise seda uurin, aga enamasti koolides ei taheta, et sa asjast aru saaksid, vaid et sa oskaksid vastata küsimustele nii, et õpetajale meeldiks. 
Ja need on VÄGA erinevad oskused. 
Ehk peamine põhjus, miks ma haridusse ei usu, on minu enda võimetus haridust omandades õppida ja targemaks saada.
Aga teine põhjus on, et haridus ei tundu lolli rikkuvat. Ma tunnen nii palju haritud idioote ja nii palju harimatuid tarkpäid, kes päriselt ka targad on, et väga raske on uskuda haridusse kui asja, mis näitab midagi muud kui nüri visadust. 
Vahemärkuse lõpp.

Jah, ma ei ole oma rumalusediskrimineerimisega üldse kaasav ja sõbralik, mõistev ja hell inimeste vastu, kel tegelikult on niigi raske ja kes rabelevad neurotüüpilise ühiskonna nõudmiste all, vaid olen ainult eriti nördinud selle peale, et näe, on küll imelikud, aga mitte nagu mina. Ja ma saan tegelikult aru, miks ma olen diagnoosimata oma kummalisustega - inimesed, kelle vaimsed võimed ei küüni nii kaugele, et iseennast ja olukordi kõrvalt vaadata, on need, kes vabalt diagnoositud saavad. Aga kui sul ei ole imelikku tunnet, nagu oleksid tulnukas, vaid sa õpid rahulikult lapsepõlvest saati sisse "mitteverbaalsed märgid" ja kasutad neid kohastes olukordades teadlikult, tulemata selle pealegi, et teised inimesed ei pea selliseid asju õppima, sa ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 
Ma ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 

Mis ei ole kuidagi lohutuseks kellelegi muule kui mulle endale ja teistele, kel ka sama probleem: nad on lihtsalt liiga ratsionaalsed, et nende imelikkus psühhiaatritele selge oleks. 

Igapäev

Mitte-halb enesetunne jätkub. Täpsemalt käib halb välgatustena, aga ei vajuta mind kogu aeg ligi maad ja jee. JEE!
See-eest olen väsinud.
Jaa, ma olin enne ka väsinud, kuid kuna mul oli nii rõve olla, ei tundunud väsimus kõneväärt. 
Teate küll: inimesed, kes on muidu väga rõõmsad ja õnnelikud, jaksavad häiruda koerakarvadest või plekkidest aknal, mis sita enesetunde puhul lihtsalt ei huvita. NB! Kui ma jälle hakkan oigama, et koer ajab NII PALJU KARVA, teadke, et mul on hea olla. 
Muide, ta ajab karva praegu. Toakoera asi: tema kaks karvaajamisperioodi aastas on paigutunud jaanuar-veebruar ja juuli-august. See lihtsalt ei tundu teemana, mil mul midagi öelda oleks.

Tuleb meelde, kuidas vaidlesin siin Kaamosega, kes tõi näite katkiläinud taldrikust ja kuidas see teda hullumeelselt kurvastas. Jaa, sellest: "Kõik on persses ja nüüd see veel ka!" asjast ma saan aru. Aga ikkagi tuleb selline ahastus peale ootamatu juhtumise peale ju? Ma ei kujuta hästi ette, kuidas inimesel tekib kõikemurdev ahastus teemal: "Kõik on persses ja aken ka sama must kui eelmisel nädalal!"
Võibolla nii saab. Aga see ei tundu mulle loogiline. 
Vbla lihtsalt mu oma elu teistsugused kogemused.

Nojah, nii et ma olen väsinud. Kogu aeg. Varasel pealelõunal pole päriselt ärganud. Hilisel pealelõunal olen juba kurnatud. Ja siis kurnan end õhtuni veel surnumaks, üritan magada hilist lõunaund, mis erinevatel põhjustel ei õnnestu, ja kukun kuskil 1-2 ajal voodisse. Magan 12 tundi. 
Enamasti valutab mingil hetkel ka pea. Lõunaunega õnnestuks seda vältida, aga kui ma lähen voodisse ja leban seal liikumatult, aga tunni ajaga magama ei jää, no siis nii on. Tõusen jälle üles. 
Ei, puhkus on see lebamine ikka. Lihtsalt veel efemeersem, kui unega puhkus oleks. 
Aa, et on hulk inimesi, kes puhkamisega, eriti magamisega, puhkavad end välja?! 
Pfffff ... õnnelikud inimesed, oskan ma ainult öelda.

Palun, ärge mulle parema päevarežiimi teemal nõu andke. Esiteks on praegune rütm kestnud umbes nädala, lihtsalt mulle tundub see igavikuna. Teiseks olen umbes kõik võimalikud rütmid läbi elanud, enamasti isegi mitte tahtega korrektiive teinud, vaid nii on läinud.
Vahet pole.
Ikka väsinud.
Need eelmised vorstiokse-antikad natuke aitasid, aga kuna väsimus oli ainus asi, mille vastu nad aitasid, pole mul mingit huvi nende juurde tagasi pöörduda.

Üldiselt olen igal rindel tahtega enda muutmise vastu. Sest mulle see kunagi head pole teinud ja tegi mu hoopis täiesti katki. Korduvalt. Nii et ma soovitaksin kõiges kuulata ennast ning anda endale, mida tahad. Kehakaal, söök, uni, trenn, lugemine, kirjutamine, töö, kool ja nii edasi.
Probleemid kerkivad ilmselt siis, kui tahad kogu aeg kõike (ma väga uduselt mäletan, kuidas tahtmine käis, aga no teoreetiliselt taipan), või kui midagi ei taha. 
Selle viimase osas olen tarkur. 
Teate, ma ei taha isegi last enam. 
Aga noh, keefir tundub hea ja eile lugesin ühe väga õhukese raamatu lõpuni. Vbla läheb paremaks. 

Tänan, see juba on

On parem.
Kolmat päeva juba meenutab halb end hetkevirvendustena, ent taandub kohe, kui märgatud. 
Mitte et hea oleks. Mitte ka, et ma, ahnepäits, ikka ei tahaks, et hea oleks. Aga halb ei ole. 
Ja see on "tabljuu" nagu mu poeg ütleks. Ehk w ehk win ehk võit. 
Olen duloxetiini suhtes hästi meelestatud. Sest KUI kopp ees mul oli sellest, et kogu aeg on halb ... palun, ärge andke seda tagasi. TÕESTI ei taha. Pole hea, pole hea, kahju on, aga saab hakkama. 
Aga halb on HALB. 
Valu on valu. Vaimne valu ei ole kvalitatiivselt teistsugune kui füüsiline. Ja see on kohutav.

Üleeile - selges seoses halbolemise puudumisega - suutsin end pidurdada liiga palju tegemise ees. Ei läinud ujuma. Ei võtnud kapi pealt tolmu. Tegin küll curryt, mis oli juba natuke ülearu, aga ei soojendanud riisi sinna juurde. (Mina sõin nuudleid, mille ära soojendasin, mu poeg valis ise, kas süüa külma riisiga või soojendada.) Ikkagi oli surnuksväsinud tunne, kuid vähemalt hoidusin hullemast. 
Mis on tabljuu. 
Eile käisin ujumas ja poes, tegin salatit ja üldse - ei olnud tark. Lõunaune asemel mängisin civilizationit. 
Tagajärg: peavalu. 
Aga no ma ka ei jaksa kogu aeg tark olla ja hoida end selle pisikese tera peal püsti, kus kõik tasakaalus. 
Võtsin sumatriptaani ja kuradile. 
Et ma tahtsin mängida ja mitte magama minna, on ka hea märk. Mingi hasart jälle, jai!

Jah, olen täna sellest ikka veel väsinud. Hästi väsinud. Ei jaksa toas kõndida, vaid lohisen-väsinud. 

Lõpetan nüüd teist kausitäit šokolaadimüslit keefiriga ja olen väga hämmastunud oma isukusest. Kooki veel ei taha, aga müsli keefiriga tundub ideaalne. Võibolla peaks mõlemat (müslit ja keefirit) poest juurde tooma. Hakkavad otsa lõppema. Ja homme ju ka päev. 
Jah, ma arvan, et kui mul on täna spetsiifiliselt nende toitude isu, nii jääbki. 
Vbla ei jää. Aga no - müsli ei lähe niipea halvaks ja keefirist saab häda korral alati pannkooke teha.
Või kama.
Või süüa purustatud banaaniga.
Või juua niisama.
Mulle meeldib keefir, oleks ühelauseline kokkuvõte.

Ja siis käisin duši all ja pobisesin: "Issake kui mõnus."
Kontekst on, et pool aastat vähemalt pole dušš "mõnus" olnud. Lissalt üks asi, mis on vaja ära teha. Kui peavaluga hästi sooja vett hooga kuklasse lasta, on leevendus ja phmt kergendav, aga kuna siis valutab pea, pole ikkagi "mõnus" ju.
Nüüd oli. Mitte niipalju, kui sõnade järgi võiks oletada - ei olnud niiiiiiiiiiiiiii mõnus, oo, jee, imeline, oli lihtsalt mõnus - ent edasiminek on tohutu.

Kui ma siin oma talutavaks muutunud elust aruannet teen, võib seda ka öelda, et suve esimeses pooles telliti mult üks lugu. Olen seda tasapisi kirjutanud ning kuigi ma ikka veel pole kindel, kas see on hea lugu ja tegelasi on väga vähe, aktiivselt sündmustes osalevaid tegelasi veel vähem, loodan parimat. Ja kirjutan.
5325 sõna juba ja kokku tuleb ilmselt midagi 10 000 ümber. On tore, et mul on midagi kirjutada, kuni "Devolutsioon" avaldamisele tuleb ja See Teine Romaan, mil pole isegi nime, seisab, küpseb ja ootab.
Sest tegelt ma ikkagi tahan kirjanik olla ja selleks on ainult üks tee: kirjutada ning loota, et kellelegi veel meeldib. Aga kuna mu teosed peavad seisma pärast valmissaamist, et ma siis nendega edasi tegeleksin, on ooteaegadel vaja midagi muud teha. Paaniliselt-maaniliselt ainult OODATA on vaimsele tervisele väga paha.
Tuleb midagi muud kirjutada, siis on tunne, et ma ei eksisteeri ühegi sihi ega eesmärgita. 
Ja olukord, kus seda "midagi muud" keegi ilmselt ka avaldada tahab, on eriti hea.
Jee.
Ehk siis kirjutan iga päev veidi ja arvan, et see on pädev meetod.
Mina teisiti ei suuda. Ja ma ei ole keegi teine kui mina ise. 

*** 

Eelnevaga mitteseotud tähelepanek: blogger teeb vahel kommentaaridega veidrat asja: laseb neil mitu päeva üleval rippuda ja siis äkki otsustab, et on spämm ja peidab avalikkuse eest. Nagu ... kui on kahtlane, peida kohe või kui sa näed, et ma olen selle päevadeks üles jätnud, ilmselt mind ei sega ja võib jääda! Miks sa neljapäeval otsustad esmaspäeval kirjutatud kommentaari kohta, et see on spämm ja peidame rahva pilgu eest?!

Ärategemine

Käisin ema juures kassi hooldamas. 
Tegelt on selleks palgatud mu poeg, aga ma ajasin ta täna üles poole kolme paiku pärastlõunal ja siis oli tal valida, kas minna jõusaali või kassi hooldama. Mõlemat ei jõua enne, kui õhtused plaanid peale tuleksid. 
Tal on päevane kuukaart jõuksis ka.
Ja siis ma ise pakkusin, et võtan kassi oma hoolde, sest mul on kuidagi hea ema tunne, kui ta jõusaalis käib. Mina tahtsin, et ta jõusaali läheks, sest siis on mul parem olla. (Kuna ta armastab jõusaali, teeb see ta rõõmsaks ja ma ju tahan, et mu poeg rõõmus oleks!)
Nojah, ja siis ma käisin kassi- ema- ja tütrekodus ning seal on kaal.
Kaalusin ennast. 
66 kg. 
Püha püss, see olnuks juba lausa minu kui väga heas vormis noore naise kaal ju, kui noor oleksin!

Või mu kaal Pärast Rongi, kui olin juba natuke juurde tagasi võtnud ja mitte enam täielik vrakk.
Igatahes see mõõt ja kaal, kus ma juba iseennast ka igatepidi ilusaks pidasin. Pean.
Ei, olen jätkuvalt kaunis küll, aga kuna see mind enam eriti ei huvita, oli kaalumise tulemus ikka parajaks šokiks. 66 ... ja seda riietega. 
Täiesti hämmastav. 

Depressiooni kõrvalmõju. Üsna hirmus õigupoolest - kuidas kaal üha langeb ja langeb. Järelikult ma ei saa eriti tervemaks, noh. Toit ei ole hakanud taas maitsema. Kui kõht on tühi, üldiselt läheb söök kurgust alla ja pole ebameeldiv.
Üldiselt. Vahel on. Õige toit tuleb leida - magusaisuga võileib ei sobi. Aga kui nälga pole, ei meeldigi miski. Ja nii ongi.

Raamatutega on veel hullem. 
Et lugemishuvi võib otsa saada, nii et paar lehekülge üle mõne päeva näib suure asjana, on täiesti veider.
Kusjuures ma olen ammu (loe: PR) minetanud Suur Lugeja olemise. Aga nüüd ma ei saa isegi väike oldud. 30 raamatut aastas tundub selgelt liiga suure arvuna, hea, kui 20 hakkama saan. 
Goodreadsis lubasin üldse 38 lugeda. 
Ei. Nii ei saa juhtuma. Ma ei suuda süüa, ma ei suuda lugeda, ja mis inimestel veel need asjad on, mida nad teevad? Ei, muusikat ma ka ei kuula. Lissalt ei taha. See ei anna midagi, võtab tähelepanu ja jõudu.
Sõnalist juttu võiks ka kuulata? Kulge, seda ei ole ma iial teinud. Raadio oli see asi, mis mängis muusikat. Kunagi ammu.

Aga raskete asjade tegemise ees ei ole mul pidurit. Ainult nende, mis nagu võiksid toredad olla ja meeldida, ees on. 
Asjad, mida ma ei tee mõnu pärast, saan ikka tehtud. Normaalse depressiiviku "ei tee midagi, ei suuda end motiveerida midagi tegema, parem tunnen end halvasti, sest asjad on tegemata," asemel on mul: "Teen ära, olen pärast kurnatud, pea hakkab valutama ja vihkan kogu maailma, sest ma nägin nii palju vaeva, aga keegi ei saanud õnnelikumaks, mulle sellest märku andmisest rääkimata". Ma teen, aga mul ei ole saavutusetunnet. On ainult: "Ilma tegemata oleks veel halvem."
Tegemise järel tuleb toibumisaeg mõnest tunnist pea nädalani, mille jooksul mul eriti rõve olla on. Ja siis kerkib enesetunne tasemele: "On halb, võiks midagi teha, et parem oleks," teen midagi - ja otsast peale. 
Ei ole ka seda, et ma ei teeks, sest niigi on hea - ma teen, sest on halb, ent kuskil mu sees elab lootus, et pärast on parem. Mõistusega tean, et pärast on sageli halvem ... nojah, aga kui tegu on piisavalt väike (käia koeraga poes, teha riisi ja kastet, imeda põrandalt tolmu jms), on pärast veidi parem ikka küll. Pealegi koer peab ju välja saama!
Lihtsalt jube kergesti läheb üle piiri. Kirjutada päevas 200 sõna, käia koeraga poes, teha kastmega riisi,  pesta nõud, nõeluda üks sokk ja üks tekikotinurk - ja juba ongi palju. Ja kui ma siis lisaks pesen kempsupoti ja käin duši all või viin pesu välja ja korjan pärast kokku, ongi juba persses. 
Ja nii on. 
Depressioonis mina on ikka väga nõrk.
Aga ma olen pärast 26. eluaastat, mil otsustasin hakata Oma Pojaisa Väärt Naiseks - kui too Pojaisa oli mu maha jätnud - väga tegutsemisaldis. Ma teen. Alati teen asjad ära. Mis mõttes ei taha? See ei ole argument mitte teha!
Muutsin enda täiesti ümber. Hakkasin Ärategijaks. Pojaisa ma peale esimest kahte aastat enam tagasi tahtnud, aga arvasin, et parem inimene olemine on ju mu enda huvides. Tahan olla inimene, kes teeb ära, mitte inimene, kes ainult plaanib ja mõtleb.
Nüüd - - - nüüd ma kahtlen, kas see ikka on mulle hea. Aga ega tagasi minna ei oskagi. 
Treenisin enda tegema, kui tuleb mõte: "Peaksin tegema."
Ja nüüd nii on. Ma teen. Õnnelikumaks see mind ei muuda, päris sageli teen enda katki, ent mul pole ka depressiooni- ega ATH neid sümptome: "Ma ei tee asju, ei pea tähtaegadest kinni, ei suuda peale hakata" vms. 

Mina teen. 
Enne Rongi, mille ajal olin 34, ka tegin. 
Ei ütleks, et see mul kuidagi elada aitaks, aga kahtlemata raskendab diagnooside saamist, sest ma ju ei valeta. Saan asjad õigeaegselt tehtud? Jaa. 

Haige?!

Depressioon on vist haigus.
Jaah, milline üllatus.
Ma VIST olen seda varemgi avastanud.
Aga mul läks ikka päris mitu kuud, võibolla ligi aasta, et taibata: kui ma olen peale rongi teinud igasuguseid asju - IGASUGUSEID - ja praegu suren seesmiselt ka kodust väljas magamise peale, ei ole see "no rongi alla jäämine paiskas mus kõik segamini" seletustega hästi seletatav.
Näide: pidin oma endist kassi, kes nüüd on ammu juba mu tütre kass, folgi ajal söötma ja nunnutama ja selleks 25 minutit rongiga sõitma.
Ja see tappis täiega.
Mul on siiamaani halb ja hirmus.
Nimetu ärevus, üüratu üksildus (kuigi koer oli kogu aeg kaasas, sõitsime rongiga ja ta pidas end taas väga hästi üleval), lihtsalt nii halb. Ja korraga tuli mõte, et asi ei ole ju selles, et olen vanaks jäänud, või selles, et olen juhmiks jäänud, või selles, et kurk hommikul valutas, vaid depressioon ongi haigus. Muide, ka migreen on haigus.
Et nendega palavikku ei tõuse, ei tähenda, et nad sitaks kurnavad pole ja kui ma ei suuda teha asju nagu vanasti, kui mul hakkab halb ja väljapääsu ei paista, nii hirmus ja halb on, siis ...

No ma olengi haige ju. 
Dohh. 
Jah, ma olen ürgkaua haige olnud. 
Jah, eriti on probleem, et millelegi loota ka pole ("SIIS hakkab parem" - kurat, mul on nüüd uued antidepressandid ja ikka on halb). 
Ja ma mõtlen erilise vihaga kõigi lihtsate lahenduste peale, mis mind aidanud ei ole. "Otsi abi vaimse tervise spetsialistidelt," "liigu palju värskes õhus", "toitu mitmekülgselt, palju puu- ja aedvilju," "hellita koduloomi," "pea alkoholiga piiri," "maga vähemalt 8 tundi ööpäevas" jne. 
Ma suitsetan, olgu. Aga muidu ma elan nii ideaalset elu, et peaksin, kurat, KUMAMA õnnest, kui need asjad aitaksid. 
Vihkan. 

See vaimse tervise spetsialistide asi on eriti marruajav. "Otsi abi" - kurat, nagu see oleks lahendus. Nagu see abi alati aitaks. 
Neli erinevat psühhiaatrit, kaks psühholoogi, üks "terapeut", kes oli mu toonase psühhiaatri õpilane, neljad erinevad antidpressandid, sitaks igasuguseid teste ja küsimustikke - ja kas mul on hea???
Fakk.

JA lisaks olen ma osade inimeste meelest selles süüdi. 
- "Kas sa tahaksid surnud olla?"
- "Jah, muidugi. Ma ei tee selleks ise midagi, aga loomulikult ma eelistaksin mitte kannatada, kui see võimalik on."
- "Kuidas sa niimoodi öelda võid?! Normaalsed inimesed tahavad elada, sa oled mingi viga! Miks sa arvad, et sul on ÕIGUS mitte elada???"

See on minu süü ja viga, et mul on valus, ja tahta, et kannatus lõppeks, on ebamoraalne. Aitäh!
Muide, ma ei ole hetkel nii katki, et ei arvaks, et mu kadumine teeks hulga inimesi õnnetuks. Ma ei taha neid õnnetuks teha, ma saan elamisega hakkama, ma elan.
Aga olen ikkagi vihane selle peale, et mul ei ole osade inimeste meelest õigust surra. Kurat, proovige ise elada nii, et pidevalt on väga valus, ja siis öelge, et on ebamoraalne surra tahta!

Tegelt mu pea tuikab, seepärast ma nii kuri ilmselt. Duloxetiin aitab, peavalusid on vähem ja tabletid mõjuvad ka sellega rohkem ja paremini, aga peavalust terveks see mind ei ravi(nud). 
Depressioon on haigus.
Migreen on haigus.
Mina olen haige. 

Käisin ujumas. Lootsin, et võtab haigussümptomid maha.
Oli abiks küll. Erinevalt külmetustest nende haiguste vastu tundub jahe vesi aitavat. Vähemalt ajutiselt.

"Heade ennete" uus hooaeg on tore. Eriti meeldis mulle lõpp =)