Tänan, see juba on

On parem.
Kolmat päeva juba meenutab halb end hetkevirvendustena, ent taandub kohe, kui märgatud. 
Mitte et hea oleks. Mitte ka, et ma, ahnepäits, ikka ei tahaks, et hea oleks. Aga halb ei ole. 
Ja see on "tabljuu" nagu mu poeg ütleks. Ehk w ehk win ehk võit. 
Olen duloxetiini suhtes hästi meelestatud. Sest KUI kopp ees mul oli sellest, et kogu aeg on halb ... palun, ärge andke seda tagasi. TÕESTI ei taha. Pole hea, pole hea, kahju on, aga saab hakkama. 
Aga halb on HALB. 
Valu on valu. Vaimne valu ei ole kvalitatiivselt teistsugune kui füüsiline. Ja see on kohutav.

Üleeile - selges seoses halbolemise puudumisega - suutsin end pidurdada liiga palju tegemise ees. Ei läinud ujuma. Ei võtnud kapi pealt tolmu. Tegin küll curryt, mis oli juba natuke ülearu, aga ei soojendanud riisi sinna juurde. (Mina sõin nuudleid, mille ära soojendasin, mu poeg valis ise, kas süüa külma riisiga või soojendada.) Ikkagi oli surnuksväsinud tunne, kuid vähemalt hoidusin hullemast. 
Mis on tabljuu. 
Eile käisin ujumas ja poes, tegin salatit ja üldse - ei olnud tark. Lõunaune asemel mängisin civilizationit. 
Tagajärg: peavalu. 
Aga no ma ka ei jaksa kogu aeg tark olla ja hoida end selle pisikese tera peal püsti, kus kõik tasakaalus. 
Võtsin sumatriptaani ja kuradile. 
Et ma tahtsin mängida ja mitte magama minna, on ka hea märk. Mingi hasart jälle, jai!

Jah, olen täna sellest ikka veel väsinud. Hästi väsinud. Ei jaksa toas kõndida, vaid lohisen-väsinud. 

Lõpetan nüüd teist kausitäit šokolaadimüslit keefiriga ja olen väga hämmastunud oma isukusest. Kooki veel ei taha, aga müsli keefiriga tundub ideaalne. Võibolla peaks mõlemat (müslit ja keefirit) poest juurde tooma. Hakkavad otsa lõppema. Ja homme ju ka päev. 
Jah, ma arvan, et kui mul on täna spetsiifiliselt nende toitude isu, nii jääbki. 
Vbla ei jää. Aga no - müsli ei lähe niipea halvaks ja keefirist saab häda korral alati pannkooke teha.
Või kama.
Või süüa purustatud banaaniga.
Või juua niisama.
Mulle meeldib keefir, oleks ühelauseline kokkuvõte.

Ja siis käisin duši all ja pobisesin: "Issake kui mõnus."
Kontekst on, et pool aastat vähemalt pole dušš "mõnus" olnud. Lissalt üks asi, mis on vaja ära teha. Kui peavaluga hästi sooja vett hooga kuklasse lasta, on leevendus ja phmt kergendav, aga kuna siis valutab pea, pole ikkagi "mõnus" ju.
Nüüd oli. Mitte niipalju, kui sõnade järgi võiks oletada - ei olnud niiiiiiiiiiiiiii mõnus, oo, jee, imeline, oli lihtsalt mõnus - ent edasiminek on tohutu.

Kui ma siin oma talutavaks muutunud elust aruannet teen, võib seda ka öelda, et suve esimeses pooles telliti mult üks lugu. Olen seda tasapisi kirjutanud ning kuigi ma ikka veel pole kindel, kas see on hea lugu ja tegelasi on väga vähe, aktiivselt sündmustes osalevaid tegelasi veel vähem, loodan parimat. Ja kirjutan.
5325 sõna juba ja kokku tuleb ilmselt midagi 10 000 ümber. On tore, et mul on midagi kirjutada, kuni "Devolutsioon" avaldamisele tuleb ja See Teine Romaan, mil pole isegi nime, seisab, küpseb ja ootab.
Sest tegelt ma ikkagi tahan kirjanik olla ja selleks on ainult üks tee: kirjutada ning loota, et kellelegi veel meeldib. Aga kuna mu teosed peavad seisma pärast valmissaamist, et ma siis nendega edasi tegeleksin, on ooteaegadel vaja midagi muud teha. Paaniliselt-maaniliselt ainult OODATA on vaimsele tervisele väga paha.
Tuleb midagi muud kirjutada, siis on tunne, et ma ei eksisteeri ühegi sihi ega eesmärgita. 
Ja olukord, kus seda "midagi muud" keegi ilmselt ka avaldada tahab, on eriti hea.
Jee.
Ehk siis kirjutan iga päev veidi ja arvan, et see on pädev meetod.
Mina teisiti ei suuda. Ja ma ei ole keegi teine kui mina ise. 

*** 

Eelnevaga mitteseotud tähelepanek: blogger teeb vahel kommentaaridega veidrat asja: laseb neil mitu päeva üleval rippuda ja siis äkki otsustab, et on spämm ja peidab avalikkuse eest. Nagu ... kui on kahtlane, peida kohe või kui sa näed, et ma olen selle päevadeks üles jätnud, ilmselt mind ei sega ja võib jääda! Miks sa neljapäeval otsustad esmaspäeval kirjutatud kommentaari kohta, et see on spämm ja peidame rahva pilgu eest?!