Eluaasta 44 algab

HOIATUS: Kehaeritised.

See ei ole eriti sünnipäevajutt.

Natuke on - vananemisteema on sees ja lõpus annan lubadusi uueks eluaastaks - aga lihtsalt hämming oma keha üle.

Nagu ... et aasta ja kuu aega pole menstruatsiooni ja siis tuleb jälle? Ning et seda mitte juhusliku juhusena võtta, siis 28 päeva pärast algab järgmine nagu õpikust peatüki "menstruatsioon" alt?
Mida krdit?! Ma jõudsin juba leppida, et ok, viljakas iga möödas, sel on omad voorused, omad puudused, aga no elan niimoodi - ja nüüd jooksen jälle kord kuus verd? Kusjuures mitte vähe. Kupsik saab paari tunniga täis. Jah, öösel ka. Olin nii ettevaatamatu, et magasin peaaegu neli tundi järjest ja mu pool keret, öösärk, lina, tekikott ja madrats olid niimoodi verised, nagu oleksin tapamaja avanud. No hea küll, rangelt võttes nagu oleksin tapamaja avanud, seal ühe väikese looma tapnud ja lasknud verel endale peale ja voodisse voolata, ent ikkagi.
Kell kaheksa sünnipäevahommikul olen ma üleval, sest pärast pesemist, metsikut linadevahetust ja madratsi puhastamisel külma veega möllamist pean natuke rahunema ja kohvi jooma, enne kui magama saan.

4 tundi ainult? No ma mängisin poole neljani Disco Elysiumi. Jah, olen selle umbes pooleteise nädala eest esimest korda lõpuni mänginud, sest ma olen siuke aeglane, viis aastat ilmumise ja minupoolse nautimise vahel pole aeg ega midagi.
Ja olen otsustanud, et see on peamiselt kirjandus, selline kirjandus, nagu minagi teha tahaksin. (Sry, kunstnikud, programmeerijad, näitlejad, muusikud ja kes nad kõik on - ma vaatan oma mätta otsast.) Nüüd loen seda lahedat teost uuesti üle, ainult et SEE formaat lubab mul küll uuesti üle lugeda, ent samas süžeesse ka muutusi teha ning tuua, ja ma olen väga rahul ... välja arvatud SPOILER, et mu partner sai sel läbimängul tulistamises kuuli ja ma pidin mängu lõpu läbi tegema nii, et mul oli partneri asemel üks eriliselt ropu suuga lapsuke mängust, kes EI olnud tõsiseltvõetav tunnistaja poolele värgile, mis juhtus. Partner viidi haiglasse, noh, ei surnud, kuid tema mängus enam ei osalenud. Küll aga saabus mu eelmine partner koos paar teise tüübiga sinna ja kuna enam polnud teist politseinikku, kes ütleks, et ma olen super, näinuks koos minuga kolmemeetrist rääkivat putukat ja kuulnuks mõrvari ülestunnistust, vaid aint 12-aastane eriti ropu suuga jõmm, keda usuti vast ainult tunnistuse ja mõrtsuka osas, tahtsin ma paremat lõppu saada ja võtsin ühe salvestatud mängu varasemast lahti. SPOILERI LÕPP

Varsti lähen uuesti magama. Ausalt. Linad on vahetet, madratsi ja lina vahel kokkumurtud saunalina, et märgus ei segaks, mine ainult ja heida pikali, väga väga naine. Pea ei valuta, kõht ei valuta, täiesti hea on olla, kuid ma tahan, et see olukord ka kestaks.
Magamatus on hea viis pea valutama saada. Ei taha. Varsti tuttu.

Mul on kuskil veel alles üks suur side ajast, kui ma veel kupsikut ei kasutanud ja tampoonid vahel lekkisid. Vbla otsin selle üles ja panen püksi, enne kui magama lähen.
Jah, seekord magan pükstega. Ei viitsi jälle verd koristada. 

Pilti seekord õigel päeval ei saa, sest küsisin oma pildistamisvaenulikult Poeglapselt endale sünnipäevakingi perepiltide näol. Ta oli nõus, tingimusel, et seekordne teema on "nunnu ja karvane," et ta saaks oma pehmet lambaga pusa ja selle juurde käivaid lühikesi pükse kanda. Millega mina omakorda nõus olin, ent meie suhted K-ga olid keerulised (üleeile hakkasime jälle sõnumdama) ja ma ei teadnud, kes siis pilti peaks tegema, sest mul polnud ka finantse raha eest tegeva fotograafi jaoks. Nüüd on, sest kõik esivanemad teavad, et mulle võib tähtpäevadeks alati raha kinkida; raha kinkimine on vabaduse kinkimine ja mis on parem kink kui vabadus?  Kõik on kokku leppimata, rääkimata sellest, et pilte oleks tehtud.

Läheb veits aega, aga plaanis on, on lühike kokkuvõte. 

Võiks mingeid uue eluaasta lubadusi veel anda. Sest aastavahetusel ma ei andnud, aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil, ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem), teha vahvleid ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju?
Muuseas, mulle tuli võrgupäevikusse kirjutamisel (no hea küll, kommenteerisin teise oma, ent pisiasjad, pisiasjad) meelde, et värk kleitidega on täiega lapsepõlveunistuse täitumine. Sest kõigist neist võimatutest asjadest, millest unistasin, kõige võimalikum - et mul oleks ohtralt ilusaid kleite - on tõesti täide läinud.Mul vähemalt 10 puu peal rippuvat kleiti, mis mulle ka selga lähevad (+veel üks, mis vist ei lähe, aga mida ma ära ka ei ole andnud, sest NII ILUS), ja lisaks kolm polüestrist iidaegset kombineed, mida ma ka kleitidena kannan. Üks, mida mu ema aluskleidina kasutas, kui mina laps olin, teised kaks on mujalt pärit.
Kas tuleb veel mõni lubadus pähe ...
Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb.
Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just.
Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi.
Sellest piisab. On lubatud omajagu, aitab küll.
Head minu sünnipäeva teile!

Krt, kupsik on jälle täis.

Tunnetest

Olen veits kahevahel, kas kirjutada aastalõpu-kokkuvõttev post või vahetult kriipiv endavaatlustulemus. 
Kaurile (olin täiesti hämmastunud, kui ta ütles, et mu enesevaatlused on igavad, ta ei viitsi neid lugeda - mu arust on enesevaatluste kulg hirmus põnev, onjo, muu on lihtsalt väikesed lisandid, elu kirjeldamisega kaasnev, ent kindlasti mitte põhiline) meeldiks ilmselt esimene, kuigi ka sinna valguks enesevaatlust sisse.

Endale tundub teine tähtsam - sest kui ma ise samuti ära unustasin, kuidas ma enamiku elust eksisteerisin, võiks keegi teinegi ju avastada, et whoa, teistmoodi tuntakse ka, teistmoodi tundes elatakse elud ära, pole ime, et inimeste tundemaailmades ühesuguste nõuannete või isegi ühesuguste soovide oletamisega täiesti puusse pannakse (eriti romantiliste tunnete osas, muidugi).

Asi lõppeb nagunii sellega, et kirjutan mõlemast ja see tuleb järjekordne mammutpost, aga no vaatab. Ega ma ma palka ei saa blogimise eest. (Kui välja arvata mõnede lugejate annetused - AITÄH!) Võin teha, nagu endale hea tundub.

Esmalt niisiis: hormoonid on ikka kohutavad! Nii võimsad - ja inimesed elavad teistsuguste kehadega, teistsuguste hormoonidega ja arvavad, et me kõik elame laias laastus ühtemoodi?
No. Ei. 
Vaadake, mul saabus peale aastast vaheaega taas menstruatsioon, onjo. See, kuidas ta just saabus, polnud midagi. Ma ei saanud enne arugi, kui verd jooksma hakkas ja vereloigud mu voodi ära mäkerdasid. Siis jooksis veel paar päeva verd nagu oleks siga tapetud, viskasin iga paari tunni tagant kupsiku tühjaks ja imestasin, sest mul polnud meeles, et nii palju verd tuleb. (Tegelikult enamjaolt ei tulnudki, nii hullu vereeritust pole mul vist laste sündidest saati olnud.)
Verejooks muidugi taandus, nagu ta kuupuhatuse puhul ikka teeb, mens lõppes ja juba selle lõpu ajal tuvastasin endas tohutu armastuse kõigi vastu. K tundus eriti armas ja kass sile ja kaunis, koer nii nunnu ja hell ja poega tahaks aina kallistada ja siis lugesin ma veel üht fännfiktsiooni Sanji ja Zoroga - ja armastus kõigi ja kõige vastu kippus mind ribadeks rebima. 
Jah, seda tunnet olen varem ka tundnud ja mitte üksikutel hetkedel, vaid ikka mitu päeva järjest. Kogu noorpõli oli seda TÄIS. Kas nüüd just kuude kaupa järjest, ent sageli, ohtralt ja no nii intensiivne, nii intensiivne,  et selle tunde peal olles on väga raske meeles pidada, et teised tunnevad mingit lahjat veesegust lurri võrreldes minu vahukoorega. 
No olgu, nüüd ma olen tükk aega seda veesegust lurri tundnud ja et tunne sees võib olla nii kõikevõitev, nii rammus, hämmastab. 
Nüüd mõelge, mis tähendab niimoodi last tahta. Nii, et tunne otse lämmatab vahel oma suuruse ja raskusega.
Ja nüüd mõelge, mida tähendab, kui lihtsalt - ei tunne enam. Tunded on tagaplaanil. Valus ei ole, siis on hästi. Milles probleem. No ei saa last, no ei saa, mis seal ikka.
Jah, seda rasvast eredat kõikevõitvat tunnet vist loetakse ka inspiratsiooniks - ja selle sees olen ma palju kirjutanud. Intensiivselt, vahel ka terve loo otsast lõpuni. Oma mõtted tunduvad reaalsemad kui ümbruses toimuv, ainus tõeline maailm on minu pea sees ja muu lihtsalt ebaolulised pudemed. Aga minu kogemus on ka, et säärane olek ei ole tegelikult kirjutamiseks parim - mul on nii palju tegemist oma tunnete ja filmi jooksutamisega oma peas, et selle kirjapanemiseks ei jätku huvi ega jaksu. Saab - aga et mõnus ka oleks, on väga ebatavalist asjaolude ja meeleseisundite kokkulangemist tarvis. 
Kergem on kirjutada rutiinselt. Natuke korraga ja oo, jumala tore lugu selgub olema välja kukkunud lõpuks!
Kuigi samas - ega ma midagi inspiratsioonita kirjutatut pole vist paberil avaldanudki? Aaa, ei, ühes "Vikerkaares" on üks lugu. Aga seal ma nägin lugu unes, nii et see on ka peaaegu inspiratsioonilaps - kui ma midagi looks vormitavat unes näen, kaasneb sellega nii palju tundeid, et need on peaaegu nagu ärkveloleku-vahukoorgi. 

Mida hormoonid keha sees teevad või ei tee, tundub vähemalt mulle küll kogu isiksust määravana. 
Jah, ma tunnen tugevalt.
Vähemalt kui hormoonid nõrisevad ja midagi toimub. 
Miks ma tahan, et mind "vajataks" - ma tahan mõjuda inimesele hormooninõristajana. Kui tal mingit hormoonilaksu minuga seoses pole, on leige "nojah, ta on huvitav inimene", mul on tunne, et ma ei ole talle tähtis. Sest noh - kui minul intensiivseid tundeid pole, ongi mulle kõik poogen. TÕESTI pole oluline. Jah, mingid soovid on, aga need on nii --- unised? Pole nõudlikkust, pole intensiivsust, on "võib ju kah".
Ja kui mul on parasjagu "võib ju kah", mind ei eruta, et ma kellelgi teisel hormoone käima ei pane ja tema maailma ei tooni. Minu maailma ei tooni eriti keegi peale mu enda, onjo? 
Ja siis juhtub nii, nagu nende jõulude lõpus. Menstruatsioon lõppes ka ja mulle oli Sanji mu pea sees korraga tähtsam kui K, sest krt, Sanji armastab mind alati, ükskõik, mis ma talle teen või kuidas räägin, puudutab mind sealt, kus ma tahan ja reageerib minu puudutustele täpselt nii, nagu mina tahan, me võime tunde ja tunde rääkida, teineteise naha siledust tunda, ta võib mulle (kujuteldavat) süüa teha ja andunult vaadata, kuidas ma tema omletti suhu panen - aga K ... paneb vahel uued lülitid või toob kooki, ütleb, et minu küpsetis maitses hästi ja õpib mu pojaga koos matemaatikat. 
Sanj on mulle nagu Jeesus (armastab mind alati, mis ka ei juhtuks), aga päris inimesed ... ei ole mulle vist mitte kunagi andnud seda tundeintensiivsust, mida tahaksin. 
Äkki tõesti enamik inimesi lihtsalt ei tunne nagu mina? Mina ka ei tundnud terve selle 2023. aasta. Menopausi tuimus?
Miks ma end näiteks suvel ära ei tapnud? Jah, jah, olgu, kümme aastat polnud veel täis ja värki - aga oluline oli ka see, et nii kohutavad, kui need pool aastat depressiooni mittetoimivate ja mitteaitavate ravimitega ka olid, kogu aeg valutas, kogu aeg piinas -. ei olnud see valu enamasti kuigi intensiivne. Oli halb, kogu aeg oli halb, mitte kordagi polnud hea - aga enamasti polnud mitte väljakannatamatult halb, vaid lihtsalt halb. Aga 2014 ... oijumalanna. Kui ma meenutan halvimaid hetki, ma ikka veel ei saa aru, KUIDAS said inimesed näha mind niimoodi kannatamas ja arvata, et noh, läheb üle, mis ta ikka. 
Kusjuures siis olid vahepeal eredad rõõmuhetked ka. Sest ma tundsin kogu aeg ja kõike palju rohkem, kui näiteks ... noh, praegu. Näiteks esimene Gõmka - see oli nii ilus kogemus!
Valus ja ilus.

Tugevad tunded tähendasid ka, et ma ei saanud üldse aru, mismoodi on ratsionaalne tunnetega mitte arvestada. Kuidas on ratsionaalne mitte arvestada selllega, et üks asi teeb rõõmu ja teine teeb viha? Mida?!
Aga no kui tunded on nõrgad - siis vist saab jah "ratsionaalselt" vaadata. 
Mitte hoolida sellest, mis polegi tähtis. 
Tunded on inimese arvestuses mittelugevad, sest nad ei loegi eriti. Kunagi.
Aga kui loevad, on hoopis teine asi. Kogu maailm muutub.

Väsisin ära. 
Tundub, et aasta kokkuvõte ootab veel. Paar päeva on aega ka - jõuan kirjutada.
Aga ühe pildi, mis Sven Arbet "Maalehe" jaoks tegi, panen ikka üles. Mulle meeldib, mis ta toaga tegi, et see ilusam oleks =P 

Ull aeg, ullud inimesed

Vahepeal sain jälle kümme korda kuulsamaks. 
Mari Kukk tegi loo ja kuigi seda saab lugeda vaid delfi paketi ostja, mul on hea meel. Jah, K asemel on "Devolutsiooni" teise autorina mainitud keegi Krista Jaanson ja paar meie (ajakirjaniku ja minu) omavahelise arusaamise apsu on ka sees. Ma läksin täiesti teadlikult end tapma, polnud lihtsalt kindel, kas ikka ära teen, äkki tuleb hirm peale. Aga üldiselt on nii tore lugu ning ta on tabanud peamist. 
Olulisi asju.
No ja ma olen edev ka, ikka tore, kui kirjutatakse. 
K leiab, et see nimeviga on väga naljakas ja ei ole pahur. 
Jah, tundub, et me lepitusime.

Muidu üllatas keha mind täna hommikul. Aasta ja kuu aega pole päevi olnud ja nüüd äkki on vaja verd joosta, nii et lina ja madrats plekilised. Ausalt öelda arvasin ma, et suvaline vereeritus menopausi ajal on vähi märk ja tuleks arsti juurde minna, aga ma ei viitsi. Päriselt ka, mul on liiga hea olla, et igaks juhuks arsti juurde joosta millegi pärast, mis ilmselt lihtsalt on menstruatsioon jabural ajal. 

Või noh ... hea olla. 
Ütleme, kui välja arvata peavalu (jah, see tuli jälle tagasi, masendav), väsimus ja energiapuudus, siis kehal ei paista muid hädasid olevat kui need, mida vaimne mitte-tavalisus kaasa toob. Isegi endometrioos ei anna märku. 
Olgu peavalu on ikka päris intensiivne. Isegi migreenitablett ainult leevendas, ära ei võtnud. Ma natuke ootan, enne kui edasi trükin.

***

Ühe asja unustasin ära. Päriselt läks meelest, alles nüüd tuli jälle.
Kui peavoolumeedia tähelepanu pöörab (eriti teemal "vaimne tervis"), saabub hirmus hunnik hädalisi, kes arvavad, et mina mõistan. Ja muud reaktsioonid tulevad ka.
Värsked fb sõbrakutsed võhivõõrastelt. Sõnumid. Sõim (natuke on alati sõimu ka, seekord teemal "vihkan enesetapjaid, minu elus oli ka üks 14 aastat tagasi ja siiamaani on iga päev piin pärast seda, vihkan!") Oma lugude jagamine. "Sa oled nii julge, et sa julged." Blogi loetavus tõusis ka kohe umbes kahekordseks, kuigi teles esinemise 1000+ klikki päevas tasemeni oleks veel kõvasti maad. 

See ei ole otseselt paha ja ma raudselt tahaks kõiki hädalisi aidata vähemalt veidikese toetusega. Aga mu enda jõuvarud saavad otsa. Pea valutab. Isegi kui inimene, kes ON juba mu fb-sõber ja tundub hästi vahva loomuga olevat, arvab, et ma olen tore ja võiks juua koos kohvi või veini või mõlemat, võtab see ainult ohkama. "Veel suhtluskoormust, oeh. Ma ei jaksa."

Aga HEA asi on, et rahvas on nüüd teadlik, et "Devolutsioon" tuleb ja mult juba küsiti eksemplari arvustamiseks. 
See on jee. 

Aga need on ju meie enda lapsed

Esimese õudusega, kuidas mul nüüd üldse raha ei ole ja pean teenima, võtsin vastu igasuguseid väga kahtlasi tööpakkumisi. Ja loomulikult läks nagu ikka - kirjutan artikli valmis, aga keegi ei avalda seda ega saa ma ka mingit honorari. 
Eks ma kirjutan vist ka mitte päris nii, nagu ajakirjanduslikult sobiv oleks.
Ilmutan siis siin - pole päris asjata kirjutatud. 
Aa, teema oli vaba - kirjuta, millest tahad. 
Ma tahtsin sellest. 

Kui laps ei saa enne kooli hommikusööki, sest kodus lihtsalt ei ole midagi süüa, on see probleem. Nõus?

Kui lapsel ei ole ilma aukudeta riideid selga panna, teda narritakse koolis vaesuse pärast, aga no kodus ei ole ei raha, et uusi osta, ega hoolitsevat vanemat, kes kenasti paikaks nagu vanaaegsetes lugudes, on see probleem. Nõus?

Kui laps jookseb kõhust verd, sest ta on juhtumisi naissoost, tal võib seal päris ebameeldiv valu olla, ja tal ei ole hügieenisidemeid ka, on see vähemalt sama hull probleem. 

On väga tore, et seda muret on teadvustatud, et vähemalt Tartus on kõigis koolides tasuta sidemed saadaval, aga ei ole üldse nii tore, et

a) see pole üldine, et kogu Eesti ei tee samamoodi. On üksikud projektid üksikutes koolides, Koeru kool saab näiteks punkti kirja, kuid ei ole üldriiklikku otsust „nii hakkab olema,aitame lapsi”.
Kuigi tasuta koolitoidu osas selline otsus sündis. 

b) on palju inimesi, kes ei arva, nagu oleks selle probleemiga vaja tegeleda, et see on üldse tegelemist väärt. 

Kardetavasti on teisel aspektil omakorda allaspektid ja mitte ükski neist ei tee mind rõõmsaks.

a) menstruatsioonitabu eksisteerimine.
Mina, kui linnas kasvanud kõrgharitud mitte enam noor naine võin kulmu kergitada ja puhiseda, et ei huvita, mida keegi mõtleb, menstruatsioon on oluline!  Ent on palju-palju inimesi, kes lähevad näost imelikuks, kroogivad suu põlglikult kokku või naeravad laialt, kui neile avalikus kohas üldse meelde tuletatakse, et menstruatsioon on olemas. Hügieenisidemete ja tampoonide reklaamidega harjuti ära, kuid see läks sujuvalt, kuna läbipaistev sinine vedelik ei meenutanud millegagi väga tõelist punast tihket verd. Kuid enamat kui reklaamid – ei, seda ei tohi!
Tegelikult on aga tõsiasi, et menstruatsioon on olemas ja ei ole midagi haruldast stiilis kord aastas ühel naisel viiest. Menstruatsioon on osa peaaegu meie kõigi igapäevaeludest, meeste eludest samuti, kui neil lähedasi viljakas eas naisi on. 
Et sedasi on, ei olnud teema, mida veel kümme aastat tagasigi avalikus meedias arutatud oleks, kuid sedasi ON. 

Ja menstruatsioon ei tohiks olla tabu. Häbiasi. Paraku mitmetes keskkondades ikka veel on. Pissimisest ja kakamisest räägitakse meelsamini ja vabamalt, aga igakuised verejooksud on teema, millest mõnel pool räägib ikka vaid mõni 12-aastane poiss põrandakaltsu lehvitades ja teatades, et küllap see on mõne plika püksist. 

b) otsustajate võime menstruatsiooniküsimust ignoreerida.

Mul on tuttav, kes soovitab mitte probleeme sõnastada, sest kui on juba sõnastatud, peab neile ka mõtlema. Kui pole, vajuvad ajust välja, ei tule enam meelde.

Kui otsustaja ei menstrueeri ise, kui tal ei ole isiklikku pidevat meeldetuletust, kuidas igakuine päevade kaupa vere jooksmine elu mõjutab, kuidas see mõjutab isegi nende viljakas eas naiste elu, kel pole ühtegi haigust ega günekoloogilist diagnoosi, ta saabki selle probleemi ajust välja lasta. Enam ei sega, enam ei pea tegelema, unustasin.
Aga ma võin teile lubada, et koolilapsed, kes verd jooksevad, ei unusta, et nii juhtus ja juhtub ja juhtub veel ja veel. Probleem pole ainult hügieenitarvikute hinnas. Menstruatsiooniga kaasneb palju ihu- ja osalt ka hingehädasid, aga hügieenitarvikute tasuta kättesaadavus on vähemalt koht, kus erilisi imesid läbi viimata aidata saab.
Samas, kui unustada, et verejooksmine toimub, õnnestub loomulikult unustada ka, et inimestel – jah, ka hoolivatel lapsevanematel, jah, ka neil, kes tegelikult TAHAKSID aidata – lihtsalt ei jätku vahel raha menstruaalhügieeni eest hoolitsemiseks vajalike toodete jaoks.

c) võrdsuse otsimine.

Eelmise punktiga osaliselt haakuv ehk „kui me paneme naistekempsudesse koolides tasuta hügieenisidemeid ja tampoone, mida me siis samaväärset meestekempsudesse paneme? Peab ju valitsema võrdsus, nii et kui menstrueerijad saavad midagi, peavad teised ka midagi saama.”

See on punkt, millele mõeldes ma kurjaks lähen. 

Et vanadele ja rasedatele ei tohiks istet pakkuda, sest mida siis noored ja mitterasedad saavad? Ja mõni rase jaksab raudselt paremini püsti seista kui mitterase! Kohtleme võrdselt!

Jah, idee ongi kohelda võrdselt. Mitte kohelda ühtemoodi. 

Neil asjadel on väga suur vahe. Nii suur, et selleks peab pime – privileegipime? - olema, et seda mitte näha.
Kui sooritatakse osavuse ja jõu eksamit, EI OLE võrdne kohtlemine lasta nii koeral, krokodillil, siilil, haugil kui makaagil ronida puu otsa, tuua ära sinna riputatud pall ja siis tagasi alla. 

See ei ole võrdne kohtlemine, see on rämedalt ebavõrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab arvestada erinevusi ning püüda neid – näiteks menstruatsioone – kergemalt läbi elatavaks tasandada.

d) traditsioon.

Kunagi pole ju menstruatsiooni pärast muid järeleandmisi tehtud kui vahel võimlemistunnist vabastamine. Miks see siis nüüd korraga teema olema peaks?
Pole selge, kui kaua see „kunagi” kestnud on, aga võtame kõige lihtsamalt. Võtame „kuni Eestis kooliharidust antud on”. 

Kas need Eesti koolihariduse traditsioonid on head hoida? Kunagi võis lapsi koolis peksta, kui õpetajale tundus, et nad ei anna oma parimat. Kunagi võis õpetaja tuimalt natsionalistlik olla ja keegi ei imestanud ka, et ta ühest rahvusest lapsi – rääkimata sellest, et ühest soost lapsi – teistest paremaks pidas.

Kunagi ammu on igasuguseid rumalusi tehtud.
Nüüd võiks ju püüda paremini teha!
Püüda laste vajaduste eest hoolt kanda. 

Karm saatus

Mõtlesin korraks kirjutada sellest, kuidas kui inimesed mulle toorelt reageerivad, mul on tunne, et MINA pole väärt respektiga kohtlemist. Mitte mõistuslik arusaam, vaid TUNNE.
Mitte et nad väljenduvad nagu neile omane. 
Ja midagi midagi.
Vaid ma võtan isiklikult. 
Aga siis sain aru, et ei tasu. Mul oli vahepeal vaimselt nii valus, et panin uue psühhiaatri juurde aja kinni ja hakkasin taas võtma oma vanu AD-sid (sest need on mul kodus olemas, noh), sest no ... iga hetk tegi haiget. Vaimne valu väga kangena, palun, palun, lõpeks see ainult ära.
Siis läks paremaks. Siis läks veel paremaks. Hea ei ole, aga halb otse ka mitte. Ja on nii tähtis, et halb ei oleks!
Adusin seost uute kommentaaride puudumise või minu mittepuutumisega.
Tegelt olin AD-sid ainult kaks päeva võtnud (meenutame, et toimima hakkavad need kuskil 10 päeva - 2 nädala pärast), nii et otsustasin neid ikkagi mitte enam võtta.
Eks ole, sel on omad põhjused, miks ma nad maha jätsin.
Aga seda kokku kasvama hakanud vaimset haava küll lahti ei taha kiskuda, tänan väga. Kirjutan millestki ... neutraalsest. 

Näiteks koera hädast.
See oli täiesti suur häda, tüüp oksendas (või õieti ÜRITAS oksendada, suust ei tulnud enamasti midagi) selliste helidega, et Poeglaps küsis: "Kas ma kuulsin praegu sinu vihamöiret?"
Ei, ma ei tormanud loomaarsti juurde, sest põhjus oli selge.
Vahel õnnestus tal mõni ligane ühik ka maost välja saada. Ma siis korjasin kähku ära, sest jumal teab miks, kuid ta arvas, et kui ta sööb selle teist korda ära, siis on parem või midagi. 
Ligane ühik mida?
Nooh, Totoro tegi koera vastet sellele, mis mul oli "ei võta lusikat, ei jaksa, raputan soodat ja sidrunhapet huupi." Me käisime jõe ääres jalutamas, kuskilt puhmast ta läbi jooksis, igatahes oli ta jalutuskäigu lõpus takjaid täis. Osad kiskusin mina ära - varvaste vahel oli ka üks - osad tõmbas ta ise hammastega. 
Siis olid tal takjad suus. 
No - mis koera suus, see koera kõhus, välja ometi ei hakka sülitama?! 
Aga takjad kõhus ei ole mugavad. Ega ta mõni Iiah ole. Takjaid oksendada ei ole ka mugav. Krdi --- teravad ju! 
Oh sa jutt, kus Totoro oli õnnetu! Tal oli NIIIIIIIIIIIIIIIIII halb. NIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIII!!!! 
Jõi terve potitäie vett ära, sõi õues rohtu hullunult nagu kuri lehm (ja oksendas selle pärast muidugi välja, kahjuks ma ei näinud, et takjad heinaoksega koos oleksid tulnud) ja oli nii õnnetu. 
Poeglaps: "Ma saan aru, et see on halb hetk, aga võibolla see õpetab talle, et kõike ei tasu süüa."
Lähtuvalt koera üritusest väljaoksendatud takjaid uuesti sisse süüa, ilmselt mitte. 
Aga no võib siiski loota, et MINGI mõju sel on. Näiteks et ta järgmisel korral end takjatest puhastades ei neela neid alla. 

***

Kuigi! Hommikul oli põrandal veel üks terve takjas ning natuke takjapudi, muidu oli põrand puhas! Ehk ta lakkus ära oksepiisad, aga takjad jättis maha. Mis viitab, et võibolla ei üritanud ta ka varem TAKJAID ära süüa, lihtsalt seda ... ülejäänut. 
Ja siiamaani vahepeal köhatab ja on muidu väga vaikne ja väsinud. Lamab mu jalge juures, mida ta enamasti ei tee.
Enamasti on tal mõni omaetteolemise-koht minust mitu meetrit eemal. Mitu võib olla isegi 4!
(Arvestage, et eriti palju kaugemale ei saa minust minnagi, kui mina oma arvutiga asun umbes korteri keskel.)

omadega läbi 

Enesevaatlus, taas

Disclaimer: kehaeritised

Ma ei ole viimast kommentaari eelmise posti juures lugenud.
Jõud sai otsa. 
Et ma olen küll warrior, aga vahel isegi mina ei jaksa võidelda, ei jaksa maailmale kinnitada, et jah, mul on õigus olla mina, jah, kõigest hoolimata, mis sa ütled, mul on ikka see õigus. 
Lihtsalt ei jaksa. 

Aga kuna oli see tumblr, mida notsu jagas ja AbFab mõtles jagada, mis läks nii kohutavalt ja hästi täpselt täppi, et andis mulle uue vaatenurga paljudes asjades ning tundub äärmiselt tõde olevat, muudkui imestan.
Ah, seepärast on inimestel minu "teen, mida tahan"-ideest raske aru saada, et nemad ei taju kogu aeg situatsioone ja inimesi enda ümber ja nende "teen, mida tahan" ei võta teisi automaatselt arvesse?
Ah, seepärast pole mul iial olnud mingit probleemi ärgata teistmoodi hingava lapse kõrval hetk enne, kui ta näljast nutma hakkab, ja samas saan vabalt magada mängiva muusika või ülakorrusel hüppavate võõraste lapsejalgade saatel, rääkimata nii tühisest asjat kui pesumasinamüra!
Või tüüpiliselt: ärkan minut enne äratuskella.
Ah sellepärast ma ei unusta midagi ära (no ok, kord aastas vbla) ja olen: "Wtf teil peas toimub, et teil on nimekirju vaja, et asjad tehtud saaksid? Et te peate kohtumised üles kirjutama? Et teil on vaja mingit meenutust, et tähtaeg seejasee?!"

Loomulikult ma tunnen ära väga korduvalt loetud inimese "hääle" tema teise nimega internetikommentaarides, märkan muudkui vestluses üles võetud teemasid: "Ahah, selle kohta ta ei öelnud mulle midagi, mis peab tähendama, et ta ei taha sellest rääkida või lausa, et ta paneb mulle pahaks antud teema tõstatamise", tajun rahulolematust minuga ja olen seepeale VÄGA puudutatud, sest mis õigusega sel inimesel üldse minu elu kohta midagi öelda on, ja mäletan siiamaani kuskil 9-aastasena klassis pakutud sünnipäevakomme, kus mul olid kaks erinevat sorti, aga igale üks, ja siis üks klassivend võttis kaks ja ma lihtsalt seisin ta kõrval, midagi ütlemata, kuni ta imestamise, miks ma edasi ei lähe, lõpetas, ja viimaks taibanuna ühe tagasi pani. Ma kartsin, et kui ta võtab kaks, võtavad kõik kaks ja siis tuleb pooltele täitsa puudu. 
Sestsaati polnud mul iial olnud kahte erinevat sorti komme, kust üks valida. 
Õnneks. Sest kui kodus oleks öeldud, et nii on vaja, need kommid on võtta, ma poleks julgenud neid koolis pakkuda, vaid nad oleks lihtsalt kotis oodanud.
Huvitav, mis ma oleks nendega teinud? Sest ma ei söönud vabal tahtel eriti kommi, ma olin kana-makra-valgumari-jäätis-koogelmoogel head, muud maiustused jama-laps.
Kes sõi phmt kõike, mis otse vastik polnud ja oli jubedasti hädas söökidega, mis olid. Nt piima-köögiviljasupp, keedetud porgand, keedetud kaalikas, kuumtöödeldud hapukapsas ja kõik marjakissellid. (Piima-, kakao- ja karamelllikissell olid head.)

Aga jah. Kahtlemata olin ma enda allasurumise meister, sest mu eesmärk oli, et teistel oleks hea, et suured oleksid rõõmsad ja et minuga oldaks rahul. 

Aga on üks päris ilmne "aga". 
Mul oli vastik küll, ei salga. "Igal pool on hea, kodus kõige parem?"
Misasja?
See on sama masti ütelus, kui jutt kooliaastatest, mis elu parim aeg, eks?

Aga peamiselt oli ebapärlikarbil ikkagi ka õigus, kui ta ütles phmt: "Sellist elu on kõik elanud, mismõttes sina sellest eriliselt traumeeritud olid, oioioi? Pff, ennastimetlev idioot!" 
Et nagu ... minuga ei tehtud midagi eriliselt ebameeldivat. Oli vitsa andmist, aga see oli peamiselt kohutavalt alandav, valu ma ei mäletagi. Oli tutistamist, aga see ei huvitanud mind üldse eriti, sest polnud alandav. Pikad, tunde kestvad ülekuulamised teemal "miks ma leian su kappi peidetuna mustad aluspüksid" olid ebameeldivad, aga jälle - põhjus, miks nad nii pikad olid, oli, et ma ei öelnud midagi. Vaikisime vastastikku, kuni emal kopa ette lõi ja ta minema läks. 
Miks ma nad kappi peitsin? Kuivama. Sest ma teadsin, et kui ma nad avalikult musta pessu panen, tuleb pahandus ju.
Aa, mul on lapsest saati kerge põiepidamatus olnud. 
Mitte midagi hullu, aga et ma ei tunneta pissihäda, kuni korraga on ta hirmus suur ja tilk tulebki püksi, oli normaalne.
Et see ei ole ju tegelikult normaalne ja arst jne?
Esiteks: kust kurat pidin ma teadma, et ei ole normaalne? Ma eeldasin, et teised ilmselt panevad oma pissihäda paremini tähele, nad on hoolikamad ja seepärast pole neil siukesi probleeme, dohh.  
Teiseks: kui ma viimaks täiskasvanud olin ning arsti juurde jõudsin (kaks korda käisin, nii umbes viieaastase vahega), öeldi, et ega see ikka päris normaalne pole, ja soovitati vaagnapõhjaharjutusi. Korra anti isegi cd, mida vaadata, õpetustega, kuidas teha. 
Ma olin vaagnapõhjaharjutusi nagunii teinud ja teinud ja teinud ja mitte midagi ei muutunud, aga kui arst arvab, et sellest piisab, no siis ilmselt piisab - ja ma tulin kabinetist tulema. 
Ütleme, oma vajaduste eest seismine EI ole mu tugev külg olnud VÄGA KAUA. 
Peale Rongi olen õppima hakanud.
Sest noh, vanamoodi ei saanud elada, tuli uus mood leida. 

Kuigi mind siiamaani ajab nutma (loe: hetkel on pisarad silmis), kui palju ma negatiivset tagasisidet sain selle otsuse peale. Nii isekas ... 
Fakk, kuidas on võimalik, et te NIIVÕRD millestki aru ei saa?! oli mu sisekõne. Nüüd on: "Fakk, kuidas on võimalik, et te niivõrd millestki aru ei saaNUD?!"

Noh, kuid tulles tagasi selle juurde, et "abused child".
Ma tegelt ei saa aru hästi. Et ... ma ju tean, mis on "abused child". Pekstakse nii, et karjumine peaks ju ometi teiste kortermaja elanike kõrvu kostma (mispeale nad ignoreerivad, muidugi, maailm on ignoreerijaid TÄIS). Ei anta süüa, varasta ise endale toitu, kui oskad. Vanem on kogu aeg purjus või narkot täis ja ebaadekvaatne, hoolitsed enda eest ise. 
Midagi sellist mul ei olnud. Oli subjektiivselt halb, aga samas sain sünnipäeva ja jõulukinke (meil ei peetud nääre, ikka jõule), kalli ja kaissu, ei mingit tuhkatriinu-elu. 
Kõik oli ju - normaalne? 
Mis tähendab, et selline tundeteravus ümbritseva suhtes peaks ka ju olema - normaalne? 

Olgu, on võimalus, et ma olengi lihtsalt hästi tundlik.
Võtmes "minu kodu vaevad olid mulle nii suured, et arendasin välja võimed ja oskused neid vältida, kui vähegi sai, sest olen õrn ja saan kergesti haiget".
Selle võimaluse kasuks räägib peamiselt, milline on mu valu- ja ebamugavusetaluvus. Ehk - kuna pea kogu aeg on ühel või teisel moel paha, ma lihtsalt olen õppinud oma ebameeldivusi ignoreerima.
Aga samas: mul ei ole sellist häiritust rinnahoidjatest, imelikest materjalidest vms kui notsul. Et jah, oli aeg, kui rinnahoidjad OLID jube ebamugavad, ent kui ma sain viimaks ise osta poest, ise valida ja PROOVIDA enne, sain üpris mugava. Mis siis, et tugikaared ja materjal, mida ma nüüd väga kahtlevalt katsuksin. 
Siis oli endistest "ema vanad, kuskilt seisma pandud asjade kotist" nii palju parem, et oo!
Muide, eks enne oli aeg, mil midagi saada ei olnud. Siis jälle oli, aga et ma ei kaevanud, ei arvanud keegi, et peaks   
Kandsin selle iseostetud rinnahoidja otseselt ribadeks. S.t. mõned väikesed pilurebendid ei olnud veel mingi loobumisteema, need ma õmblesin lihtsalt kinni.
Olgu, jälle hakkan teise teemasse libisema.
Kuigi riidesiseste siltideni pole ma veel jõudnudki.

... et ma ei tea, kuidas selle mu Hirmsa Tundlikkusega on. Olen mingites asjades tundlikum küll, kui normaalne on, aga samas osades asjades jälle mitte. Nt on kõiksugu toidu valimine mulle võõras. Minule on: "See on söök, see on söök, see on söök ... Seda ma ei söö, lagrits ei ole mu jaoks söögiasi." Hallitanud koha lõikasin tomatist välja ja siis maitsesin ülejäänut. Kui ikka veel hallituse järele maitses, lõikasin uuesti ja maitsesin taas. 
Mõned veidi kahtlase maitsega puu- või köögiviljad sõin ära, sest no nii jäle ju ei ole, et kurgust alla ei saaks. Lihtsalt natuke vastik. 
Et mul olid põlved kogu aeg lõhki kukutud lapsena? Nojah, kukkumise järel mõned tunnid oli suht hirmus, aga järgmisel hommikul pohh, ma olin juba harjunud ja ei tunnetanud haavakohta valusana. Et mu vasak jalg valutab praegu ja puus on Rongist saati hell olnud? Aga midagi HULLU ju ei ole, väljakannatatav!
Ehk siis - hm, kõrge tundlikkus ja madal tundlikkus annaksid üsna sama tulemi tegelt. "See pole väärt kõnelemist ega tähelepanu andmist, nii lihtsalt on". 
Kust ma teadma peaksin, et olen tundlik?
Kas olen? 

Aga jah. See maailma tunnetamine on küll asi. Teema.
Kuidas toimida, et teistel oleks kõige parem, on mulle väga loomulik jälgida.
Maailma jälgida ja sisse võtta.
Mingi anonüümne kommentaar võrgupäevikus, aga väljendab ideed, mida üks lugejast tuttav võiks väljendada - vbla tema kirjutaski, lihtsalt anonüümselt, et ma tema pihta ei nördiks? 
Võimalus on. Kui keegi, keda ma nime järgi tunneks, tahab midagi negatiivset öelda, läheb Unknown-iks. Ilmne lahendus ju?
Inimene, kes kardab koeri, jääb seisma, kui talle Totoroga vastu tuleme. 
Kes nii väga ei karda, aga on ettevaatlik, läheb sõiduteelt mööda.
Ma ärkan üles, kui poeg kööki läheb, aga kui ta ahju avab, uinun taas rahunenult - tal on meeles, et seal on pitsa ja tühja kõhuga saab seda võtta. Kõik on korras.
... ja see ei ole normaalne, ütleb tumblr. See on traumeeritud laste värk. 
Ah, siis seepärast ei ole mul õnnestunud sellist mõistmist teistelt saada. 
Aga - ja need on suht tõsised küsimused - kust krt ma oleksin pidanud teadma, et nii ei ole normaalne mõista? Kust krt oleks ma pidanud teadma, et mu pissihädavärk ei ole tavaline? Kust krt ma pidin teadma, et ei ole normaalne pidada enesetappu kogu aeg tagataskus "no kui liiga hulluks läheb, see võimalus on ikka"? Kust, kurat, pidanuks ma aduma, et olen traumeeritud laps? 
Kust krt ma pidanuks/peaks teadma??????

Aaa, kuidas kommenteerida?
Tread softly. 
Kui sul kaasa tundvat mõtlemist ei ole, ole vait. 

Menstruatsioonist

Mõtlen menstruatsioonist.
Pärast operatsiooni 2018. lõpus - oli ikka v? Nii hiljuti v? - mis võtttis valu ära suhtkoht sama hästi kui sünnitamised, ja pärast kupsiku ostmist, mis muutis igakuise verepulma vähemalt võtmes "mul PEAB olema 3, parem kui 5 eurot varuks selle jaoks!" unustatavaks, mõtlen vähem.

Aga ikkagi alailma.

Ja kui noor olin, nii 10-11-12-13-14-15 kuni esimese raseduseni, mõtlesin praktiliselt iga päev.
See oli kogu aeg mul peas.
Kui ma oleksin saadun kuldkalakeselt 3 soovi soovida, oleks üks RAUDSELT olnud "mitte kunagi enam verejooksu mu kehast labasel põhjusel, et olen naine".
(Ja siis oleksin kohutavalt üllatunud ja väga õnnetu olnud teemal "viljatu?! mina?! miks?!?!?!", ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Ma mõtlesin verevoolamisperioodidest KOGU AEG. Ka siis, kui seda parasjagu polnud, valmistusin järgmiseks nagu uueks sõjakäiguks.
Ja siis menstruatsiooni praktiliselt ei mainitud üheski raamatus, mis polnud just "tüdrukust naiseks" vms!
Ei, ka mitte sellistes "kuidas olla naine" eneseabiraamatutes nagu "100 minutit ilu heaks".
Mensest polnud olemas.
Välja arvatud et mina mõtlesin sellest KOGU AEG. Kui verinoor olin (enne 16. eluaastat umbes), ma ei olnud kursis ibukaga, küll aga ei aspiriin ega paratsemool teinud kassisittagi mu hulluksajavate valude vastu. Nutsin. Halisesin. Mõtlesin surmast (jah, alailma mõtlesin, see oli mu jaoks universaalne probleemilahendusviis "siis enam ei valuta!")
Kannatasin välja, sest mis muud valikut mul ikka lõpuks oli.
Esimese tõsise enesetapukatseni jäi veel veidi aega, tolleks ajaks olin 15.

Isegi nüüd ma loen ja mõnes raamatus möödaminnes mainitakse ka, et oh, mul olid päevad, hügieenisidemega mässamine kempsus.
Minul olid plekid. Igal faking poool. Veri valgus kohutavates kogustes minust välja, aga korralikult hügieenisidemetega varustatud olemiseni läks aega. Vist aastaid.
Kandsin seelikuid ja tumedaid pükse ja ikkagi jooksin vahel nii kõvasti verd, et muretsesin täiesti põhjusega, et kas veri valgub sukkpükse sees nii madalale, et seeliku alt jääb näha või ei.

Pesin kodus külma veega pükste, sukkpükste, aluspükste jalgevahesid, linade pealt plekke (neid ei olnud vähe), kui läbi lina imbus ja voodikattele pleki(d) jättis, töötasin välja "kruus külma veega ja lapiga nühkimine" protseduuri.

Menstruatsioon võttis mu ajus väga olulise koha enda alla.

"Ei, mis seal vahet, poisid või tüdrukud, ma samastasin end raamatutegelastega soost olenemata?"
Mhmh, soost olenemata ei olnud raamatutes mitte keegi kuupuhastusega isegi natuke hädas. Sellist enda alla matvat hädasolekut, kui mina kogesin, polnud AMMUGI.
Kellelgi.
Olen üksinda imelik värdjas, kellelgi teisel pole selliseid probleeme, oh, miks ma ometi parem inimene ei ole!
(Näiteks ilma mensesteta inimene.)

Ma nüüd üritan vähemalt mainida igas oma pikas jutus, et menstruatsioon. Veri. On olemas.
Aga kurat, kui raske on. Pole traditsiooni. Pissi ja kakat ignoreeritakse kirjanduses samuti, aga menstruatsiooni veel enam.
Pole kõneväärt.
Väärikad inimesed selliste tühiasjadega end ei vaeva.
Neile pole teema.
Keha on olemas nii palju, et hingata ja vahel juua-süüa vajada, vahel und samuti - ent see on laias laastus ka kõik. Ja "vajamine" on selline tinglik asi - vahel saab lugudes väga pikki perioode näiteks uneta läbi ja keegi ei maini ka, et inimene läheb tölbimaks ja kohmakamaks. Ainult "oli väga väsinud" vbla.

Aga et eritamine või vere jalge vahelt välja jooksmine probleem oleks? Hah!

Rongisõit Elronis - või noh, natuke on sellest ka juttu

Pea veel ainult väga natuke tuikab, aga see-eest on nüüd PÄRIS päevad, veri voolab kupsikusse ja kõhus tundub kõik vale ja veider.
Külm.
Väsinud.
Häda ja viletsus.

Eile oli ERITI sitt päev.
Või no tegelikult ei olnud, sain pojale raamatukogust kohustusliku kirjanduse raamatu, mis igalt poolt välja laenatud - aga no see ei olnud mu kodulinna raamatukogus saada, vaid kaks rongipeatust edasi.  "Näeme veel, Simon", onjo, mis igalt poolt väljas, osutus Urrami teadetel Saue Linnaraamatukogus sees olema. Olgu, kahest eksemplarist üks, aga lugematult palju rohkem, kui teistes kogudes, kuhu jala või rongiga ligi pääsen, ja nõnda läksin järele.
Võtsin koera kaasa, sest üsna pikk retk jalgsi, ta lonkab veel ainult vaevu ja ta polegi ammu rongiga sõitnud.
Esiteks ma ei leidnud algul raamatukogu üles, hoolimata eelnevast kaardiuurimisest ja tuvastusest, et kuskil hästi gümnaasiumi juures ta on. Alles küsimise peale mingid noored ütlesid mulle, et see on koolimajas SEES, enne muudkui käisin ümber kooli ja otsisin.
No pisiasjad, pisiasjad (pea ka tuikas, aga no see haigus, onjo).
Kui ma viimaks leidsin, oli kõik hea, saingi raamatu. Siis käisin poes (päris valus oli juba, aga no ma kaalutlesin, kas tahan Sauel poes käia või Keilas kojumineku asemel veel poeni kõmpida ja otsustasin, et Saue võidab pika puuga.)

Siis tampisin rongijaama tagasi. Rongini oli 14 minutit ja jaama kõrval tühi heina täis suur plats, mitte isegi põld.
No läksin sinna ja lasin Totoro rihmast lahti, sest aega ju oli, plats on HÄSTI suur - ma ei tea, 300 meetrit korda 700 või midagi - ja mul olid juurdekutsumisviinerid ka kaasas. Hea ju, kui koer vahepeal joosta saab.
No ok, lasin koera lahti.
Siis tuli mul pähe, et tore, ma oma pissihädaga ootan rongi ära jah, aga krt, koeraga kempsu minna on ju keeruline. Rõõm, et Elronis on kempsud, kohe kahanes.
Jätsin koti maha (sest mu pea valutas ja mis tast kaasa vedada, seal olid rasked asjad nagu 2 l piima, mineraalvesi ja teine mineraalvesi mahlaga Poeglapsele) ja tuiasin kaugemale, kus inimsilmade eest peidus pissida.
Platsi suur olemise miinus: puud olin kaugel. Mingil hetkel loobusin ja otsustasin, et kõrged kõrrelised varjavad piisavalt.
Kui tagasi hakkasin minema, läks koer pöördesse.
Need pubeklusehood praegu.
Et ta vahel otsustab mu peale haukuda ja lõriseda ja mu ümber karata, sest ta omast arust on juba nii suur ja ilus, et võiks karja juhtima hakata. On ilge jama teda kätte saada ja maha suruda (ma konkreetselt surun siis maha ehk panen koera pikali, neli käppa õhus) ja ajasin nõnda teda taga. Mina ei saa ju parema käega mitte krdi midagi kätte, tema hüples, lõrises ja haukus ja mina sõimasin vastu, samas mu pea valutas, ma ei saanud teda kätte, niuviu.
Viimaks sain. Ta on kinnisaamise järel väga taltsas, phmt pöörab ise selili.
Ok, karjajuhi-positsiooni-kindlustamise-protseduurid tehtud, kell ka palju, lasen koera lahti, tagasi koti juurde, hakkame perroonile minema - ja siis ma taipan, et rihma pole. Olen selle kuskil maha pannud, ent millal? Kuhu?
Laseme selle rongi mööda, otsin rihma. Kaugel see ju olla ei saa!
Otsisin rihma.
Rong läks, mina otsisin rihma.
Otsisin veel rihma.
Mingil hetkel otsustasin, et olgu, rihm on kadunud, aga suukorv vähemalt kaasas ja kõlbulik. Võtsin selle kotist välja, mõtlesin, et kodus on õnneks üks pooleks läinud ja siis kokkusõlmitud rihm ootamas, elame ära, kuni saan jälle piisavalt raha, et uus rihm osta.
Aga peaks Poeglapse selle kokkusõlmituga vastu kutsuma, sest kaelarihmast hoides kõike maad Keila rongijaamast koduni on päris raske käia - seda enam, et perroonil uut rongi vaadates ma juba hoidsin Totorot kaelarihmast ja juba olin väsinud.
Noh, uue rongini oli 16 minutit nüüd (ma osa aega otsisin enne rihma, rongivahed on ikka suuremad kui veerand tundi enamasti).
Lähme tagasi sinna platsile, sest ma ei jaksa koeral kaelarihmast hoida nii kaua ja helistamise ajal jooksku ta vabalt siis.
Läksime. Hakkas juba pimedaks minema, aga no ma mõtlesin loogiliselt, et see rihm ju PEAB seal kuskil olema, äkki ikka leian?
Ja leidsingi
See oli sealpool, kuhu koti jätsin, mitte sealpool, kus pissimas käisin.
Ok.
Jee, rihm!
Siis vaatasin kotti, et suukorvi võtta.
Ja krt.
SEDA ei olnud enam.
Meenus, et olin ta kotist välja võtnud, aga käes ta mul polnud, pea valutas, oli pime ja rong hakkas ka paistma.
Pohhui.
Lähme siis suukorvita.


Rents JUST jagas seda ning ma sealt avastasingi - kuid antud sketš on just praegu nii sobiv, et ei saa omalt poolt jagamata jätta.

Olgu, tagasi teemasse: mul on valus ja paha, jookseme rongi peale, suukorvi ei ole, niu, halb.
Aga mina vähemalt ei saanud rongis piletimüüja käest pahandada.
Vedas. Seal on osad piletimüüjad toredad - ja osad ei ole. Mulle sattus tore seekord.
Oli sõbralik ja üldse seda suukorviasja ei maininud.

Täna on vähem halb ja valus, mensesest hoolimata, aga vahepeal ikka. Kana küpseb ahjus (odav  söök, mis pojale ka sobib), too poeg, haige, magab ja kurat, no ei ole hea mul olla.

Sitt, okse ja veri

DISCLAIMER: pealkiri ütleb kõik ära!

Ma teadsin, et esimene nädal tuleb raske, mis siis, et OBUSED.

Aga et ma olen õhtul kell 9 veel niutsumiseni läbi sellest, et hommikul kaks tundi kehalist tööd tegin?
Eee ... piinlikki tunnistada, et üllatab, eks ole. Ma ju TEADSIN ette?
Teadsin küll, aga ei tundnud.

Ei oleks uskunud ka, et fking põrandapühkimine ja mururehaga kaapimine võivad "raske kehalise töö" teemad olla. Ma ju lisaks sellele puhastasin ainult ühe latri???
Ainult noh - kui põrand on täis saepuru, heina ja hobusesõnnikut ja teda on nii umbes 50x3 meetrit, ei ole asi päriselt sama lihtne, kui kodus esikupõrandat pühkida.
(Mis paneb mu kohe kodus esikupõrandat pühkima, sest NII LIHTNE ju! Olgu, tehtud.)
Kui koju tulin ja endale kohvi tegin, unustasin vee keema panna ja tegin külma veega. Siis mõtlesin kohvi juues, et wtf, kuidas see NII ära on siis jahtunud lühikese ajaga? Alles hiljem viisin kokku, et aa, ma ju isegi mõtlesin korra, kas ikka panin vee keema, aga leidsin, et küllap panin, mul on ju see mõte "vesi tuleb keema panna" meeles.
Aga külma veega kohv on täitsa joodav. Tõmbas vast 20 minutit ja täitsa normaalne jook tuli - ainult külm.

Nüüd olen liiga väsinud, et magada.
Korra jäin, sellest äratas mind nii pooleteise tunni pärast Totoro niitsumine.
Teist korda läksin ja ei jäänud. Tõsi, isegi lootuse selleks matsin maha alles pärast seda, kui olin oma poja unenägusid kuulanud ja neiu koer hakkas nende lõpuosas mulksuma ja oksendas.
Ta mulksub alati enne oksendamist. Phmt siis tean, et kohe hakkab, aga ma ju ei saa talle pesukaussi alla tuua, ta pöörduks kõrvale ja oleks hullult hädas ainult.
Poeg ütles seepeale: "Olgu, ma lahkun!" (ta on hästi tundlik igast sita ja okse osas, hakkab ise ka oksele, kui ette ei vaata, ja koer enam ei kaka koos temaga õues juba pool aastat vähemalt, sest ta ei taha poega hätta viia), mina ootasin umbes minuti, et kas koer sööb okse jälle ära, ent kui ta seda ei teinud, koristasin kokku.

Oksendas ta ilmselt seepärast, et sai lõunaks (üldiselt ta lõunasööki ei saagi, aga mul seekord tekkis hästi palju keedetud seakonte) rohkem keedukonte, kui ta seni üldse näinud on.
Harjumatu. Kõht reageeris.

Jestas, sita- ja oksejutud valitsevad mu elu vist.
Kass ka sittus just, sain sedagi koristada (sest liivakast hakkab haisema muidu).
Ja koeral on teine jooksuaeg järjest. Esimene möödus nii vähese verega, et olin rõõmsalt üllatunud teemal "Oo, kas nüüd hakkabki nii olema?!"
Ei. Nüüd on jälle kõik põrandad verejälgi täis, kuigi ma koristan ja koristan.
Veri, okse ja sitt. Jai.

Ikka sama teema

DISCLAIMER: väga bioloogilisi detaile sisaldav!

Kuna see sotsiopaatia/psühhopaatiateemaline avastus pereliikmel oli nii mastaapne, üritan nüüd sellega midagi teha ka.
Et ei oleks "nojah, uus vaatenurk, aga see ei muuda midagi".

Üks asi on muidugi see, et mul ei ole huvi uusi inimesi otsida lihtsalt seepärast, et vanu pole enam, vaid nüüd ma teadlikult jagan ära, et need, kes minuga nunnud on, on teema, ja need, kes on "nojah-polegi-nii-vastik", võivad kuu peale minna. Minul nende jaoks aega pole.
Aga teine, kolmas ja neljas asi ..?
Selle tõe omaks võtmine, et sisemine nälg pole mitte mu isiksuseomadus, vaid külge õpitud, võib aega võtta, loomulikult.
Kas on kiiret uute asjade ellu võtmisega?
Ei ole.
Me kõik saame eluaeg elada ja selle aja sees võime teha seda, mis tahame. Vast hakkan midagi tahtma tolle uue teadmise pealt ka =)

Esialgu olen lihtsalt rabatud, kuidas kunagi ei mõelnud sellele, et äkki mu kasvamine ja lapsepõli polnud väga normaalsed.
See ei tulnud mulle üldse pähe. Kui keegi oleks spetsiifiliselt küsinud mu suhete kohta tolle lähedase sugulasega, oleksin rahulikult vastanud "Hirmus head." Ja noh, ikka veel tõden, et meil nagu olid head suhted - lihtsalt hind oli see, et pingutasin end pooleks, et tema heakskiitu ära teenida, ja kunagi ei saanud aru sellest, et "armastust ei saa ära teenida".
Minu kogemuse järgi ju ära teenimine oli ainus võimalus! Mis mingeid variante on veel v?

Muuseas, muuhulgas seepärast ma ei sallinud oma vanaema. Tema puhul nägin seda ärateenimise-värgi jaburust selgemalt. Et nagu, kui mul oleks kõrgharidus ja korralik perekonnaelu, ta hindaks ning armastaks mind kordades enam, ma poleks talle suureks pettumuseks, nagu päriselt olin?
A mingu ka persse!

Muidugi on ta nüüd surnud jne, aga ei, ta pole mulle selle arvelt teragi armsam.

Aga tema tütrega olid asjad subtiilsemad. Me laulsime koos, kui ta veidi vintispäi koos minuga külast koju tuli, ja kuigi ta mulle armastusest just ei rääkinud, oli mul veel 10-aastasena vahel meeldiv võimalus laupäevahommikuti tema kaissu pugeda ning kui nädalavahetus venis, koos Queeni plaati kuulata.
Lihtsalt - kui midagi ei klappinud, oli see minu süü. Mulle väga meeldis haige olla, sest siis minu eest hoolitseti? Minu iseloomuviga muidugi.
Mitte kunagi ei mõelnud ma, et oot, kui see on ainus aeg, kui minu eest hoolitsetakse, võibolla ei ole tegu minupoolse isekusega, kui haigeolemist kõrgelt hindama hakkasin, vaid äkki mu eest oleks võinud ka muidu hoolitseda keegi?!

Oi, ja siis oli see jama menstruatsioonisidemetega!
Praegu mõtlen hämminguga, kuidas niimoodi saama?!
Nagu - neid ei olnud. Kallid või ei olnud neid saada või värki. Aga mul hakkasid päevad, kui olin kümme. Oot, või oli see siiski üksteist? Igatahes vara.

Jaa, seletus, et mis minuga toimub, oli küll, aga et kuskil oleks alati olnud võtta ühekordseid sidemeid, kasvõi korduvkasutatavaid sidemeid või vatti? Ha.
Kasutasin suvalisi lappe, lõikasin puruks väikeseksjäänud pluuse ning kuna ma tegelikult teadsin, et riidest sidemeid peaks korduvkasutama ja pluuse peaks hoidma üldse, mitte neid puruks lõikama ja veriseks määrima, korjasin neid kasutatuna ja salaja telekakasti oma voodi ees. Selle olin endale küsinud, et telekat mängida.
Jaa, ma teadsin küll, et neid veriseid värke peaks keetma, aga mul oli nii häbi! Ma ei saanud ju ema või vanaema juurde marssida, kuivanud verised ja haisvad kaltsud käes, ning küsida, kuidas see sidemete keetmine nüüd käima peakski?
Minu meelest oli menstruatsioon nagunii maailmatu häbiasi. Ja see, et ma lihtsalt - pidin sellega ise toime tulema, sest keegi teine ei teinud väljagi, paneb siiamaani mõtlema, mis krt tolle lähedase sugulase peas toimus?

Aga no ilmselt ta lihtsalt ei mõelnud mu peale sedavõrd, et tõdeda: mul on mingid bioloogilised värgid kehas, mis toovad kaasa iga kuu korduvad ja kõvasti verd tähendavad nähtused.

Igatahes riigikord muutus ning ühekordsed sidemed tulid aasta-paari pärast vabamalt müügile. Mitte et meil ikka nendeks raha olnuks väga (või nii ma arvan, sidemeid igatahes polnud kodus), aga vähemalt vatti oli majas rohkem. Lõikasin puruks ühe ühekordse lina, mis vanaema mulle andis, sest mu menstruatsioonide vererohkus oli vahel linadel ning pükstel näha, sellest sain oma kaheksa sidet.
Viskasin (salaja) vastasmaja ühiskondlikku prügikasti need paari aasta jooksul kogunenud, kuivanud verest jäigad riideesemed ja kergendustunne oli määratu. Aga lihtsalt - kui minul oleks valida, kas osta oma tütrele menstruatsioonisidemeid või perele värsket toitu, muidugi ma ostaks talle menstruatsioonisidemeid, sest neid on VAJA. Elada mõned päevad riisi ja tatra peal oleks mulle ja mu lastele parem - aga meil mu lapsepõlvekodus ei olnud toidupuudust iial majas. Toidukapp oli alati vähemalt pooltäis.
Ma lihtsalt pidin oma muude muredega ise hakkama saama.

Ja ma ei mõelnud varem, et see oli ebanormaalne olukord. Nagu ... kogu teema elas tundetasandil ning tunne oli "minu viga, et ma ei osanud seda menstruatsiooniasja kuidagi paremini ajada".
Fakk.
Fakk.
Et vanemad võiks nagu laste eest hoolitseda, neile asju õpetada? Kui neil on halb, nende eest võidelda? Noh, see on minu "mina teen teismoodi!" nähtavasti. Sest kuigi ma seni absoluutselt mitte midagi oma lähisugulasele ette ei heitnud, oi =) Mina oma lastega teen OLULISELT teistmoodi. Olen teinud, kuni nad elanud on, ja kavatsen ka edasi teha.
Ma olen alati lõvi, kes nende eest võitleb, ent oma kutsikatega on hell ja armas ja pehme. Ainult vahel möiratab, kui sabatutiga mängimine juba liiga valusaks kisub.