Kolmapäev, 17. juuni 2020

Menstruatsioonist

Mõtlen menstruatsioonist.
Pärast operatsiooni 2018. lõpus - oli ikka v? Nii hiljuti v? - mis võtttis valu ära suhtkoht sama hästi kui sünnitamised, ja pärast kupsiku ostmist, mis muutis igakuise verepulma vähemalt võtmes "mul PEAB olema 3, parem kui 5 eurot varuks selle jaoks!" unustatavaks, mõtlen vähem.

Aga ikkagi alailma.

Ja kui noor olin, nii 10-11-12-13-14-15 kuni esimese raseduseni, mõtlesin praktiliselt iga päev.
See oli kogu aeg mul peas.
Kui ma oleksin saadun kuldkalakeselt 3 soovi soovida, oleks üks RAUDSELT olnud "mitte kunagi enam verejooksu mu kehast labasel põhjusel, et olen naine".
(Ja siis oleksin kohutavalt üllatunud ja väga õnnetu olnud teemal "viljatu?! mina?! miks?!?!?!", ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Ma mõtlesin verevoolamisperioodidest KOGU AEG. Ka siis, kui seda parasjagu polnud, valmistusin järgmiseks nagu uueks sõjakäiguks.
Ja siis menstruatsiooni praktiliselt ei mainitud üheski raamatus, mis polnud just "tüdrukust naiseks" vms!
Ei, ka mitte sellistes "kuidas olla naine" eneseabiraamatutes nagu "100 minutit ilu heaks".
Mensest polnud olemas.
Välja arvatud et mina mõtlesin sellest KOGU AEG. Kui verinoor olin (enne 16. eluaastat umbes), ma ei olnud kursis ibukaga, küll aga ei aspiriin ega paratsemool teinud kassisittagi mu hulluksajavate valude vastu. Nutsin. Halisesin. Mõtlesin surmast (jah, alailma mõtlesin, see oli mu jaoks universaalne probleemilahendusviis "siis enam ei valuta!")
Kannatasin välja, sest mis muud valikut mul ikka lõpuks oli.
Esimese tõsise enesetapukatseni jäi veel veidi aega, tolleks ajaks olin 15.

Isegi nüüd ma loen ja mõnes raamatus möödaminnes mainitakse ka, et oh, mul olid päevad, hügieenisidemega mässamine kempsus.
Minul olid plekid. Igal faking poool. Veri valgus kohutavates kogustes minust välja, aga korralikult hügieenisidemetega varustatud olemiseni läks aega. Vist aastaid.
Kandsin seelikuid ja tumedaid pükse ja ikkagi jooksin vahel nii kõvasti verd, et muretsesin täiesti põhjusega, et kas veri valgub sukkpükse sees nii madalale, et seeliku alt jääb näha või ei.

Pesin kodus külma veega pükste, sukkpükste, aluspükste jalgevahesid, linade pealt plekke (neid ei olnud vähe), kui läbi lina imbus ja voodikattele pleki(d) jättis, töötasin välja "kruus külma veega ja lapiga nühkimine" protseduuri.

Menstruatsioon võttis mu ajus väga olulise koha enda alla.

"Ei, mis seal vahet, poisid või tüdrukud, ma samastasin end raamatutegelastega soost olenemata?"
Mhmh, soost olenemata ei olnud raamatutes mitte keegi kuupuhastusega isegi natuke hädas. Sellist enda alla matvat hädasolekut, kui mina kogesin, polnud AMMUGI.
Kellelgi.
Olen üksinda imelik värdjas, kellelgi teisel pole selliseid probleeme, oh, miks ma ometi parem inimene ei ole!
(Näiteks ilma mensesteta inimene.)

Ma nüüd üritan vähemalt mainida igas oma pikas jutus, et menstruatsioon. Veri. On olemas.
Aga kurat, kui raske on. Pole traditsiooni. Pissi ja kakat ignoreeritakse kirjanduses samuti, aga menstruatsiooni veel enam.
Pole kõneväärt.
Väärikad inimesed selliste tühiasjadega end ei vaeva.
Neile pole teema.
Keha on olemas nii palju, et hingata ja vahel juua-süüa vajada, vahel und samuti - ent see on laias laastus ka kõik. Ja "vajamine" on selline tinglik asi - vahel saab lugudes väga pikki perioode näiteks uneta läbi ja keegi ei maini ka, et inimene läheb tölbimaks ja kohmakamaks. Ainult "oli väga väsinud" vbla.

Aga et eritamine või vere jalge vahelt välja jooksmine probleem oleks? Hah!

11 kommentaari:

  1. ma arvan ausalt öeldes, et vaikimine ei tule mitte sellest, et tühiasi, vaid vastupidi, see on üks kehaline sacrum. klassikalise keha kultuuris (Bahtini mõttes) - st kultuuris, kus ideaalne keha on nagu klassikaline marmorskulptuur - püüatakse unustada, et kehal on õõnsused ja väljaulatuvad osad, et sealt tuleb midagi välja või läheb sisse, ja püütakse unistada, et kehal on selged piirid, et on selgelt aru saada, kus keha aegruumis lõppeb (eirata segaseid momente nagu sünd, surm, söömine, sittumine ja sigimine, kus keha ja välismaailma, keha ja teise keha piirid on udused.)

    Ja ma usun, et tänapäeva keha-kultuur on suuresti klassikalise keha kultuur. Seks on huvitaval kombel tabu alt natuke välja pääsenud, aga vaevalt nüüd iga suvaline seks. Ainult stiilne seks tohib.

    Ja noh, stiilselt on üldse igasugused asjad lubatud, freebleeding-performantsi tehakse ju ka. Aga stiilsed asjad ei ole enam päris need.

    (üks põnev teema see klassikalise vs groteskse keha kultuur.)

    VastaKustuta
  2. Ilmselt on sul õigus.
    Lihtsalt kuna mul on nii väga olnud "aaa, ma polegi ainuke siuke imelik, meid on palju, see on GRUPP!", tahaksin igal pool, kus mõni siuke imelike grupp võiks olla, sõna võtta ja ehitada =P

    VastaKustuta
  3. Ära isegi mõtle sellele!
    Ma mõtlen millele sa mõtled.
    Sa mõtled sellele millele ma..

    Ma mõtlen lapsele, sinuealine.
    Terve nagu purikas, arsti ei vajanud.
    Loominguline, joonistas ja vehkis kätega.

    Kuni... ühel hetkel läks laps lolliks.
    Ma ei ole oma elus midagi hirmsamat tundnud
    kui terava mõistusega skisofreenik manipuleerimas.

    Pärast jätkus targutajaid muidugi, et kogu suguvõsa
    on olnud enesetapjad ja naised eriti õelad...
    Üle 20 aasta koos elades mina ei märganud.

    Noh, olgem ausad, eks ma ikka märgasin,
    sest sel ajal 80..90..00 ikka tarbiti :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hormonaalspiraal? Mul 2 last ja verd pole tulnud enam 10+ aastat. Ma tean, et nad rääg6vad, kuidas see peas asjad halvaks teeb, aga asjad olid halvad juba varem ning mina pole muutuseid täheldanud. Päriselt ka julgen soovitada. Ma isegi enam ei mäleta, kuidas seda verejooksu ennetama ja katma pidi. Ancient history.

      Kustuta
  4. Hormoonspiraal aitas mind ka. Ütleme nii, et esimesel aastal ma kahetsesin, sest nagu mingid väikesed päevad olid suvalisel ajal (aga valu oli ka väiksem). Mõtlesin, et mulle ei mõju. Aga peale seda on olnud lausa lust.
    Ma põhimõtteliselt ka surin enne igal kuul 3 päeva (esimesed kolm, ülejäänud päevadel oli veidi parem). Kavandasin tegevusi selle järgi, kas saab kuskil käia või mitte. See oli nii hull.
    Süda oli paha, pea valutas, jalad valutasid, kõht valutas jne...
    Peas asjad halvaks ei ole läinud. Võib-olla ma ei saa aru? Ei ole probleemi deprekaga või üldse vaimse poolega, olen pigem selline, kes on õnnelik ka niisama.
    Võib-olla mõjus see ka hästi, et päevi pole. Elu on vabam.
    Arvutasin kokku 3 päeva ja 12 kuud ja 11 aastat - see tähendab, et olen oma elule juurde võitnud aastajagu päevi. Aasta otsa selle aja jooksul oleks kägaras olnud kuskil nurgas.

    VastaKustuta
  5. ma olin 14. eluaastaks juba paar korda valude kätte minestanud ja paar korda ka no-spa üledoosi saanud (tol ajal oli see ainus, mis natukegi aitas, aga ega ta suurt ei aidanud). kui asi jõudis selleni, et kiirabibrigaad käis mul kodus valuvaigistavat süsti tegemas, ütles keegi sealt brigaadist - arst, õde? - mu emale, et saatke laps ometi günekoloogi juurde, miks ta piinleb.

    günekoloog oli kurja olemisega mees, kes suurema jututa ütles: menstruatsioonivalud vähenevad pärast esimest sünnitust, seni pole midagi teha. kui õde kõrvalt pakkus, et pillid siis ehk, teatas doktor resoluutselt: nii noorele mina hormoone ei kirjuta! kui suguelu tahab elada, kasutagu tupevahtu. (ma pole siiamaani teada saanud, misasi see tupevaht on või kas ta päriselt olemaski on/oli.)

    õnneks juba paari aasta pärast avati esimene noortekabinet, mille põhiline missioon oli "nii noortele hormoone kirjutada", seega sain kombineeritud tableti peale, päevad koos kogu oma ebamugavusega jäid alles, valud enamvähem kadusid.

    siis millalgi veetsin aastaid oma peavalude põhjuseid otsides, kuni taipasin küsida tollaselt günekoloogilt (naine), kes hetkegi mõtlemata ütles: muidugi, teil on ju kombineeritud pillid. vahetas need minipillide vastu välja, müstilised peavalud kadusid ja päevad enamvähem ka. nüüd veritsen paar päeva korraga ca 3 kuu takka, tampoone ostan ainult ultra-mini suuruses ja umbes korra aastas.

    ja iga kord, kui keegi midagi ütleb hormoonvahendite vastu, meenub mulle see õudne vanamees, mu esimene naistearstikogemus, "hormoone mina ei kirjuta". võibolla ta polnud vanamees. võibolla oli 30ndates. ma ei tea, ma olin 14 ja mul oli valus.

    nagu Yxkb, nii olen minagi oma ellu juurde võitnud mitme aasta jagu kvaliteetselt elatud päevi.

    VastaKustuta
  6. Mina olen üks neist, kes pole iial päevi eriti tähele pannud või neile eriti mõelnud - kuigi mul ka muidugi varakult hormoonid peal. Seda olen küll täheldanud, et päevade alguses tihti pea valutab ja olen ise ka arvanud, et ju need hormoontablettidest tulevad, aga pole nii seganud, et viitsiks midagi vahetama hakata.

    VastaKustuta
  7. Mul olid ka suht hullud valud, sünnitamine eimuutnud asja. Aga tundub, et see tõesti seotud eneses naiselikkuse teemaga tegelemisega. Ja kombineeritud pillid olid noorena ok,kui aga vanana tuperõngast kasutasin (mõnusalt mugav), siis ütles organism ca aastaga üles, tulid ilged peavalud, mis ei läinudki ära enne minipillidele üleminekut.
    Mooncup vms on super, mulle tundub tampooni mõju kehvale enesetundele nsiurem

    VastaKustuta
  8. Njah, ma lugesin kommentaare ja olin "nooojah, kui teile toimis ..." aga tegelikult ma olen hämmingus.
    Sest mul on kõik pillid ja ka tuperõngas võtnud seksiisu maha. Nagu MAHA maha. Ei rasestu, sest ei seksigi, sest ei taha. Ja ma olen väga korduvalt mõelnud sellele, et krt, kas rasestumisvastased pillid siis NIIMOODI peaks toimima v?!

    Isegi päevadest vabanemise nimel pole ma valmis seda ohvrit tooma, et igasugune seksihuvi ja sellesuunaline tunnetus ka kaob.

    VastaKustuta
  9. Tähendab, minipillid tegelikult ei võtnud, aga nende ajal ma olin noor ja kogu aeg nii kiimas, et vbla "tahan ikka! Mmmm ..." osaliselt tuli sellest.

    Ja kupsik meeldib mulle samuti =)

    VastaKustuta
  10. Mul noorena võttis isu maha aga nüüd ei võta, vbolla mõjub seksikas partner? Või on minus endas midagi muutunud, sest kehakaalule mõjub ikka, st mu keha pole hormoonile päris tundetu.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.