Kolmapäev, 30. september 2015

Mugavus

Mu ema ja Poeglaps vestlevad.

P: ...ja midagi lahedat pole, mida ma võiksin teha! Reisida, tsirkusesse minna, leiutada...
E (elavneb): Kuule, leiutamine! Mõtle välja, kuidas oleks midagi teha, nii et see senisest mugavam oleks!
P: Mmmh, ma olen ju laps! Ega mina ei suuda teisi kontrollida!
E (õpetaval toonil, leiutamise olemust selgitada tahtes): Miks sa arvad, et peaksid kedagi teist kontrollima?
P: Aga see oleks ju minu meelest mugav!

***

Eile peeti mu Poeglapse sünnipäeva.
"Peeti", sest ma ise ei olnud kohal, kuna olin nii hirmus väsinud (täna selgus mul olema ka palavik, aga eile ei teadnud keegi sellest veel midagi), see oli kodust väljas ja sisaldas mängupüssidega pimedas ruumis mängimist, söömist ja magusate jookide joomist.

Tund ja kolmveerand enne sünnipäeva algust sain ma telefonikõne.
Kõigepealt küsis naisehääl, kas ma olen Poeglaps? Vastasin, et ei, olen tema ema. Ja siis rääkis too naine midagi, mille detailidest ma täpselt aru ei saanud, aga ilmselt oli mu poeg andud tema omale sünnipäevakutse, aga sel päeval öelnud, et ära mu sünnipäevale tule, ta annab kutse hoopis kellelegi teisele.
"Nii ikka ei tehta, et ükspäev on sõber ja teisel mitte," ütles võõras naine mulle väga ärritatult. "Ma loodan, et ta on nüüd õnnelik!"
Ning pani toru ära.
Nüüd, Poeglaps oli tõesti tema pojaga tülitsenud sel päeval, kuid üleni üllatunud, et tema sõnu sedasi tõena võeti. Suhtlemine ei ole tema tugevate külgede hulgas.
Aga samas - kui too naine oleks mu poja kätte saanud, mida ta oleks saavutanud?
Teinud ta tuju halvaks enne pidu.
Jee.
Poeglaps ei ole siin ainuke suhtlemisalane idioot. Mõni on vähemalt just üheksa saanud selle õigustuseks, mõni ei ole.

Laupäev, 26. september 2015

Läheb aga jälle

Olen nädal otsa koolis käinud ja täiesti tummaks löödud sellest, kui tubli olen. See tähendab, päriselt - mõtlesin, kas blogipostitust alustadagi, sest mul lihtsalt ei tulnud pähe, mida öelda.
Üldiselt ma selle üle küll ei mõtle, kas kirjutada =) Ainult "mida siis täna".

Tegelikult muidugi tekkis selle aja jooksul mitu avastust.
(Nüüd vaatan ekraani enda ees ja ei mõtle midagi. Võibolla ikka ei tasu kirjutada, kui aju ei tööta? Aga midagi muud ka ei taha teha. Näiteks magamast tõusin natuke enne 12 öösel juba üles, sest mõte kohvist ajas jalule - aga nüüd on mul pool kruusi täiesti ärajahtunud jooki, sest isegi kohvi juua eriti ei taha.)

...avastust.
Näiteks väsisin ju-be-dalt ära. Kohe. Esimesel päeval. Esimeses seminaris. Natuke üle tunni oli normaalne, sealt edasi läks allamäge. Viimasest kõndisin lihtsalt minema, sest 6 tundi oli juba isegi ülearu, 8 oleks olnud ... sama ebatõhus kui 6, aga veel palju piinavam.
Õppejõud on mu endine kursavend, see, keda umbes kõige targemaks pean.
Ta ei teinud üldse viletsaid seminare, lihtsalt ma ei jaksanud. Pealegi langetasin pea mingil ajal kätele ja veerand tundi ei kuulanud - ning pärast ei saanud enam millestki aru, sest siis räägiti, mida erinevad piirkonnad EKG lugemisel tähendavad, pärast aga põhines kõik neil piirkondadel.

Noh, ja ma olin väsinud ka, eks ole.
Kodus mõtlesin väga põhjalikult, kas järgmisel päeval üldse minna. Nii väsitav. Pea valutas. Kas maailm läheb hukka, kui ma ei lähe? Kas mu enda elu on oluliselt halvem?
Aga järgmine päev oli lühem ja algas 4 tundi hiljem. No proovime!

4 tundi 8 asemel oli kergem. Mitte normaalne, ma väsisin ikka surnuks, pea valutas jälle, aga võrreldes esmaspäevaga oli siiski parem.
Käeline arvestus sisaldas õnneks seda, et kuhu lahtrisse mida kirjutada. Kui väga hoolega silmas pidasin, kuidas lahtrid jooksid, sain tehtud.
Mõtlesin, et õudne, mul on nii palju kergem teha seda, mida peab, kui valida ennastsäästev programm, seni kuni veel täitsa surnud ei ole. Mult nõuab ekstrahoolikust endale mugavuse lubamine, isegi kui olen nii haige ja ebanormaalne ja kolmapäeval on mingi teoreetilise info vahearvestus juba, emake maa kui jube ... mispeale läksin kohale, tegin arvestuse ära ning püsisin seekord kõik 8 tundi koolis, sest ma polnud enam vormis, kus teha ekstrahoolikust nõudvaid asju.

Õhtuks olin nii väsinud, et ei saanud enam magada.
Üleväsimus üleni.
Pea valutas, süda oli paha, istusin üleval nagu kägu, kell kaks öösel saatsin õppejõule maili, et ma täna ei tule, ja kell kolm jäin viimaks magama.

Neljapäeval olin kodus, tatsasin pikas kampsunis, mida hommikumantli asemel kasutan, kella neljani ringi, siis panin tasapisi riidesse. Käisin solaariumis, mille põhifunktsioon on, et seal saab pead pesta. Poes. Lugesin tekste teemadel, mis sel päeval seminarides ja praktikumides olid (ette rutates võin öelda, et paraku mitte kõiki, kuigi ise ma ei teadnud, et mingid puudujäägid) ning olin päeva alguses ikka väsinud, päeva lõpus ikka väsinud, aga täna kooli minna tundus võimalik - ja sai mindud.

Noh - nii ja naa.
Väsisin ära - jaa. Väsisin väga ära - jaa. Tegin käelise arvestuse intubatsioonitoru paigladamise assisteermise kohta ära - jaa. (Täiega huvitav asi tegelikult, sest mulle ju pandi ka intubatsioonitoru, kui pärast rongi üldse ei hinganud, nüüd ma siis umbes tean, mismoodi, miks ja mida. Ning isegi minusugune, kellele asjad meelde ei jää, kes millestki aru ei saa ja ära väsib, saab arvestuse tehtud, kui enne vaatab kümmet teist seda tegemas.)

Teoreetilise arvestuse kohta mõtlesin, et vbla tegin ära, aga ei teinud. Üks punkt kümnest jäi puudu, mis on päris rämedalt palju, arvestades, kui lihtne see arvestus oli - aga mulle tulid kaks teemat täieliku üllatusena. Need vist olid selle faili teises pooles, mida ma loetuks-kuulatuks pidasin. Tõesti, mulle isegi meenus pärast, kuidas õppejõud ütles: "Seda vaatame homme."
Ehk siis eile. Ehk siis, kui mind kohal polnud. Õnnetuseks ei olnud see mul siis meeles, kui teemasid läbi lappasin.

Nojah. Loodetavasti mu kursavend lubab mul uuesti teha - mitte sellepärast, et ta mu kursavend on-oli, vaid seepärast, et ajukahjustus, ning ta on minuga nii nõmedas seisus tegelikult - ma ise küll ei tahaks kedagi sellist suhtlusringi, kellega ma olen kolmes rollis korraga: hea tuttav, õppejõud ja kiirabis aastaid töötanult liiga hästi kursis, millised on traumapatsiendid.
Aga küsisin temalt enne, et kas tulla sinna gruppi, kus ta õppejõud on, ja ta ütles, et talle meeldiks.
Nojah, ja usalda(si)n.

Seda vahearvestust teen siis ümber. "Loodetavasti" on täielik alatus öelda, muidugi ta lubab mul uuesti teha - iseasi, kas siis paremini teen.

Noh, ja täna on siis reede, koolinädal läbi, jee.
Aa, esmaspäeval on veel kaks seminari? (Seda avastasin ka täna.) Teises aines, teise õppejõuga.
No ... no ... aga see on ainult üks päev enne 6. oktoobrit, kui algab uus kooliperiood. Üks päev kooli.
Pärast nädalavahetust.
Ma ju jõuan?!

Ja lähen aga jälle.

Kusjuures oleks siis nii, et ma tõesti hirmsasti tahaks seda õenduse diplomit. (Et paremaks õeks saan, seda nagunii üldse ei usu, te ei näe, kui halvasti mu parem käsi töötab, aga mina ju näen!) Ei, mul on selline leplik "võib ju kah" ses osas.
Aga nii halb on otsustada, et eih, liiga raske, ei tasu vaeva.
Mulle ei ole ju miski liiga raske?! Ma ju suudan, kui pingutan?!
Ning läheb aga jälle...

Neljapäev, 24. september 2015

See ongi kunst

Väga mitme päeva jooksul kirjutatud postitus.

***

Eelmine teema on ikka veel täiega teema, aga kell on 00.14 ja ma ei saa magada - natuke on peavalu, uni ei tule, istun üleval ja loodan, et peavalu taandub.
Siis võiks selle ajaga näiteks midagi kasulikku ka teha, eks ole. Näiteks kirjutada larbist, mis see on, miks ta oluline on ja miks meeldib, sest minu arust nii selget ja ilmset asja vist polegi eesti keeles ekraanile pandud ning hakkan seda puudujääki siis likvideerima.

Vaata, ma käin larpidel, on ju. Hakkasin ometi alles hiljuti mõtlema, miks.
Hästi palju on inimestel selleks sihukesi valvevastuseid nagu "meeldib mängida" ja "ühest elust ikka ei piisa, et kõik läbi proovida" ja "põnev on ju!"
Aga samas on ju raamatud, mida lugeda (ja elude arv, mida elada, kohe kasvab) ja filmid, mida vaadata, arvutimängud, mida mängida, kui mängida meeldib, kujutlused, mida kujutleda ja lõpuks võib ka oma mittelarparitest sõprade-sugulaste-tuttavatega kohtuda ning kollektiivile süüa teha, kui sotsiaalne puudujääk väga närib.

Larp võib täita neid funktsioone, millest valvevastused räägivad, aga tegelikult - ja sellest üldiselt ei mõelda, väljaütlemisest rääkimata - on see kunstivorm. Ei ole nii, et larp on mingi eraldi asi, mitte kuhugi kuuluv, täiesti teistmoodi ning sihuke üleni imelik.
See on kunstivorm täpselt nagu kirjandus, teater või film. Elamuse tootja inimese sisemuses. Larbil käia on nagu teatris käia - selle vahega, et esiteks kestab larp üldiselt kauem ja mulle isiklikult meeldib palju rohkem kui teater.

Mis larbis tõesti isemoodi on, on see, et osalevad kõik. Loovad kõik. Passiivset publikut ei ole ja ei saagi olla. Mängutegija võib küll ellu tuua maailma, panna sinna dekoratsioonid, käima loo(d), aga ilma mängijateta ei ela miski, ei sünni miski. See on kollektiivne looming ja kuigi mängutegija(d) lükkavad palli veerema, võib see minna kuhu tahes, mängijad suunavad.

Kui mängutegijad üritavad kõigi vahenditega palli suunada, kutsutakse seda railroadiks või raudteeks ning see ei meeldi mängijatele. Larp on kollektiivne looming, pagan (pun intended!) võtaks! Kui röövid meilt selle mõnu, mida kaasloomine annab, pead ikka väga palju muud asemele pakkuma!
Enamasti mängutegija(d) ei suuda. Või noh, mulle ei meenu, et kunagi oleks keegi suutnud, aga võibolla lihtsalt ei tule meelde.

See kollektiivse loomise asi muidugi tähendab teatud ... iseloomulikkusi.
On inimesed, kellega koos mulle mängida ei meeldi, näiteks. Kui neid on mingil mängul suhteliselt palju (näiteks pooled), ega ma ka sinna ei lähe. Mitte seepärast, et oleks mingi põlvkonnalõhe vms, lihtsalt kui mulle on seni meeldinud nendega koos mängida ainult 10% juhtudest, ei viitsi enam proovida, et äkki seekord tuleb ka hästi. See on minu aeg ja ajutegevus, millega riskin.
Mingis mõttes on nõme see, et umbes kõiki Eesti larpareid tean ja pealekasvu on vähe. Tulge ka, kes seni pole proovinud, uskuge - teid tervitatakse avasüli! Ükskõik, kui nõmedad te kardate tunduda, keegi on alati nõmedam, ning meile meeldivad uued inimesed! Meile kõigile, sest natuke igav on mängida, kui tead inimese kohta liialt.
Mingis mõttes on see samas mõnus, et tean umbes ette, mida igaühelt oodata. Me ju hakkame koos looma. Igaühel võib olla halbu päevi, aga mõnel ongi ainult halvad päevad ning ma tean ka seda ette.

Iseloomulikkusi on veel.
Näiteks pole Eestis ühtegi diplomeeritud professionaalset rollimängijat või mängutegijat. Meil ei peeta seda piisavalt ametlikuks kunstiks, et ülikoolis õpetada, ning isegi välismaal on sellega lood kehvad.
Kõik hakkavad ise, proovivad, õpivad kogemuste kaudu, katse-eksituse meetodil. Kõike tehakse ise, mäng tuleb selline, nagu tema tegijad suudavad valmistada, ning igasugused pärismaailma oskused on mängutegijate juures hinnas. Leitakse kasutus, nagunii leitakse, ole sa osav siis söögitegemises või seinakontaktide paigaldamises, progemises või kostüümiõmblemises. Parim variant - ole osav kõigis neis asjades ja lisaks veel maru sportlik, hea logistik, inimestega suhtleja ning lugude väljamõtleja.

See ise kõige ärategemine on päris hirmus töö, sest hea larp tähendab väga mitmesuguste valdkondade sidumist, aga raha, et professionaale palgata, pole. Seal on üleni hinnatud jack of all trades, master of none.
Väga inimese üldise arete ala.
Larbipiletid on Eestis ikka sündmatult odavad, üle kahekümne euro kahepäevase mängu eest on mängijate poolt juba veidi kalliks hinnatud ikka. Tee ise, tee ise, tee ise. Mida osavam sa oled, seda parem.
Mingis mõttes on mängijate mittemakstatahtmine arusaadav, sest nendeta ei oleks ka mängu ning oma kostüümi teeb ju üldiselt igaüks nagunii.
Aga kuna samas mängutegijateta poleks üldse mingit mängujusugi, võiks neile ikka veidi enam maksta kui "enamiku kulude katmine piletitulust, ülejäänu tuleb, kuna  mängutegijad taovad jäägi oma taskust kinni."

Samas, rahapuudus tähendab, et larbiga tegelevad ainult oma ala fanaatikud. Ning kui neil tuleb hästi, tuleb ikka väga väga väga hästi.
Põhjus, miks ma üldse hakkasin sellest päris elus rollimängust kirjutama, on nädalavahetusel külastatud Hilise Lõikuse pidu. Peo korraldasid mängutegijad ise, sest neil oli kõige enam motivatsiooni, maksid enamiku omast taskust kinni ning andsid mängijatele auhindu.
Mul on siiamaani see Hilise Lõikuse ripats kaelas. Pole ära võtnud sestsaati, kui sain.
Ei raatsi.

Sest see oli nii hea sari. Üleni hea. Kõik oli hea - reeglitest looni, keskkondadest mängjateni, rekvisiitidest loo jaoks vajalike tegelasteni (npc-d, noh). Kui ma tagasi mõtlen, ei tule ühtegi madalpunkti meelde.
Mõelda, et selle tegid mitteprofessionaalid armastusest asja vastu, ise peale makstes!
Seal olid vahemängu-episoodid skaibis, mõnusad info jagamiseks, aga ühtlasi mängijaid siduvad. Seal oli nii hea lugu, et ma ei teagi, kuidas seda veel paremaks teha oleks saanud, realistlik, verd, möllu, õudust, inimlikkust ja draamat siduv. Seal olid päris autod, päris soomuk, ehtsatega sarnased püssid. Seal oli KÕIKE.

Oot. Ma jagan natuke äratuntavaid inimesi mitte väga sisaldavaid pilte viimasest mängust. Agnes tegi.



Ütlesin, et oli soomuk?

Ja tead kui jube on, kui nad lasevad ja ei kuku su kuulide peale, ainult natuke vanguvad ning muuuuuudkui tulevad?


Neid oleks rohkem ka, aga võibolla on igav vaadata, kui kõik ainult mitteäratuntavaid inimesi sisaldavad.

Ma võin ju sellest lugusid kirjutada, kirjutamine on mõnevõrra ametlikum kunst. Mõni teine võib pilte joonistada (nt arvutis). Tegijad ise mõtlevad lühifilmile.
Aga see oli juba kunst, ise kunst, päris kunst, ja see võib küll inspireerida teisi ka kunstile, aga miski ei muuda fakti, et iseseivalt, ilma millegi muuta
see
juba
oli
kunst.

Näed, siin ma olen Hilise Lõikuse peol oma auhindadega =) Pilt Itilt.

seekord ilma lillekeseta =)

Pühapäev, 20. september 2015

Hind ehk tasuta lõunaid ei ole

Olin õhtul voodis üleval üle pooleteise tunni ja mõtlesin asjadest.
Täpsemalt inimestevahelistest suhetest.
Vastukaaluks sellele, et mul oli vahepeal kõiges segadus, on nüüd maailm hästi kerge. Lihtsalt inimesed elavad ta keeruliseks. Mõistmine, mis ja miks neile inimestele tähtis tundub, on raske.

On väga vähe asju, mis ajavad mind hullemini närvi kui otsustamatus. Minu jaoks on selge see, et kui teed, tee. Kui ei tee, ära tee. Ja siis ela selle otsusega. Või sure ära, kui elada ei suuda. Kõigel on hind, otsusta, kas sa tahad seda maksta või ei, ning ela edasi. Või ära ela, eks ole.

Seda on mul muidugi sündmatult kerge öelda, sest täpselt seda mitteelamist püüdsin teha ning vähemalt otsusena oli see minu peas konkreetne, ainult reaalselt ei tulnud välja. Põhimõtteliselt on igatahes otsustamatus täpselt see, et mu vaade neile mitteotsustajatele saab olla vaid külm "nad ei ole minu inimesed".

Võibolla neh, võibolla mette
tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine. Ma tahaks, aga ei saa, sest ... tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine.
Oled oma võimaluse otsustada käest andnud.
Sellepärast ma teen, kui mõtlen. Kui valin mitte teha, on see ka valik, ja isegi vilets valik on parem kui mittevalimine.  
Alati on hind, ka mittetegemisel on hind, kuid parem maksta teadlikult tehtud otsuse eest kui "juhtus nii"-eest.

Ma mitte ei saa end ära tappa, sest mul on koer, lapsed või mõlemad, vaid kui otsustan surra, mu jaoks on see, et lapsed ja/või koer elavad edasi minuta või surevad ära minuta, hind, mida maksta.
Oma elule lisaks.
Tegelikult ma ei saa aru, kuidas üldse saab mõelda, et kellegi teise elu (nt koera või lapse) on tähtsam kui inimese enda oma. Isegi kui anda enda oma ära kellegi teise oma nimel, see on siiski enda valik, mida selle eluga teha, kergem on surra, kui maksta teise surmaga elamise hinda.
Kui ma oma elu ära teadlikult viskan, kuidas peaks see, et võibolla elab keegi teine seepeale halvemini, mind pidurdama? Ta maksab nagunii võibollaga minu kindla otsuse kõrval! Teise makstav hind on selgelt pisem kui mul.
Otsus on vastutus on elamise põhiolek.

Avastus, et kõik ei ela nii, on esiteks mitu korda tehtud ja teiseks alati valulik.

Mul on emotsionaalselt kuidagi valus, kui kuulen inimesest, kes "tahaks" kloostris elada, aga "ei saa", sest tal on naine ja lapsed - isegi kui pole seda inimest elu sees silmagagi näinud.
Vajun näoli lauale, kui kuulen kedagi rääkimas suitsetamise mahajätmise vajadusest ja siis näen 10 minutit hiljem teda suitsetama minemas.  (Sealjuures ei ole ma üldse suitsetamise vastu, eks ole.)
Tee, kui teed, ära tee, kui ei tee, aga ära, kurat!, halise!
Muidugi, ka ma ise sõin liitriste pakkide haaval jäätist ning lugesin, selle asemel, et elada. Lihtsam oli unistada kui teha, see on läbitud etapp.
Ei tahtnud maksta, ei teinudki midagi.
Noh - nüüd ma teen. Ilgelt häirib siiski, et on ka teistsuguseid inimesi, isegi pealtnäha täiesti mõistlike hulgas.


Me maksame, teades või pimedalt
maksame kurtes või kergelt või karmilt.
Maksame, pääsedes minema,
maksame - ja jäävad armid.

Midagi ei tule „lihtsalt“,
kusagilt ei tule „vist“ ja
kõigel on hind.

See on aluspind.


Mul on raske mõelda, et võiks mitte maksta. Aga mingil moel saan aru neist, kes otsivad odavaimat hinda nii elus kui poes. Või noh, mu arust see, kes võtab poes kallima piima hea põhjuseta seda teha, ongi vähe lollakas.
Aga ma ise teen valikud selle järgi, mida tahan, ja olen valmis ka selle hinna maksma, mis tuleb.
Isegi kui hind on väga hirmus.

Teine asi, millest kirjutada, kusjuures püüdsin seda kuidagi selle maksmise-teemaga siduda, aga ei osanud, on mu kalduvus end maailma külge siduda läbi inimeste. Mingis mõttes tundub see tahtmine vajalik olla ikka haiglane - aga ma olen juba nii vana, et lootus end ümber teha suri ära.
Selline ma olengi.
Eksisteerin seoste kaudu teiste inimestega, mu vajadus kellelegi tähtis olla on vajadus siduda end maailma külge rohkemate sidemetega. Kui liin minu ja mingi inimese vahel ära katkeb, katkeb ka see side maailmaga.

Kuigi ise võin küll sidemeid kaalutletult läbi lõigata või mitte sõlmidagi. Miks, pean veel mõtlema, aga ilmselt seal on seos sellega, milline maailm mulle meeldib ja milline mitte.

Reede, 18. september 2015

Mis ma nüüd siis olen vol V

Olgu, see on siis viimane sel teemal tulev postitus.
Aasta täis ja rohkem neid ei tee.

See, et aasta täis, on oluline mu enda jaoks. Teatud moel on surma-aastapäev mu jaoks nagu sünnipäev, aga ilma kohustusteta. Ma ei mõtle, et oo, teine sünnipäev, jäin ellu - ei, ma võtan seda kui surma-aastapäeva ja see on sellisena täiega lahe. Mul ei ole mingit kohustust kellegagi tähistada, kooki teha, pidu pidada, sotsiaalne olla - aga võin, kui tahan.
Pealegi ei ole inimestel enamasti surma-aastapäeva ja mul on: ma olen nii eriline, asja teise sünnipäevaga asendada oleks lihtsalt mage. Mida ma võidaks seda tehes? Ainult kaotaks!

Üks asju, mille üle alguses kaebasin, oli see, et mingit tarkust ei tulnud juurde sest surmakogemusest, ainult lollust.

Aga nüüd, kui aasta möödas, on mul üsna palju tunnet, et inimesed on minuga võrreldes rumalad. Täpselt nagu pidevalt joostes mul mitte ei tulnud juurde tunnet, et jaksan joosta rohkem ja kiiremini, vaid vahemaad hakkasid lühemad tunduma, ei tulnud mul ka nüüd tunnet, et oleks ise targem - aga mõtteavaldused inimestelt, keda varem tarkadeks pidasin, tunduvad ebaloogilised ja tobedad.
Mis on tõenäolisem - kas nad on kollektiivselt kõik lollimaks muutunud või on muutunud minu hinnang nende mõtetele?
Muidugi, on ka võimalik, et jäin lihtsalt nii lolliks, et ei suuda nende tarkust hinnata, aga selle vastu räägib, et pool aastat tagasi veel suutsin. Võin ka nende poole aastaga ise olla lollimaks muutunud, aga see on juba see tõenäosuste mõõtmise koht - mis on tõenäolisem, kas olen viimase poole aastaga muutunud lollimaks või hoopis see, et targemaks? Eriti ülejäänud omaduste aeglase, aga kindla paranemise taustal?

Mõnes mõttes on mu üldine kama-olemine natuke õudne, aga samas on seal ka "sulle tundub see asi oluline? Ilmselt on sul väga kerge elu!" -üleolekumoment.
Mulle tõesti ei tundu paljud elunähtused enam tähtsad. Raha on ainult raha, välimus ainult välimus, haridus ainult haridus, söök ainult söök ja kõige selgemaks saab, kui ükskõik mul on, kunsti pealt vaadates.
Nagu mis mõttes - kas mulle peaks mingi fiktsionaalse tegelase surm rohkem korda minema kui mu enda peaaegu-surm? Päriselt?!
Ha. Fking ha!
Ma loen küll raamatuid, aga ainult puhta naudingu pärast - kui ei ole nauditav, jätan pooleli ning ei põe ka seepärast. Miks teha midagi, mis ei tundu mõnus? Kes sellest kasu saab?
Seepärast ma ka eriti filme ei vaata. Üldiselt on raamat parem ja kui ei ole raamatut, noh, siis peab mulle ikka väga seda filmi kiitma, et ma üldse vaevuks oma aega sellesse panustama.
Teatris ei viitsi pea üldse käia. Mu oma elu on mulle nii palju huvitavam. See kõlab küll nagu lolli tibi: "Miks ma peaks raamatuid lugema, kas ma ise ei suuda siis mõelda vä?", aga teiste inimeste kujuteldavad armudraamad, elu mõtte otsingud ja raskused tunduvad mulle parimal juhul mu enda omi kinnitavatena, enamjaolt aga "miks nad nii lollid on?!" -emotsiooni tekitavatena.

Mul on pärisasi kujutluste asemel, esmalt seedin selle läbi, siis võibolla hakkavad teiste mõtted taas huvitavad olema.

Ah, ja see veel:
ma ei karda enam suurt sittagi. Ega enne ka just kartlik inimene polnud, aga nüüd on päriselt nii, et ei karda eriti midagi. Ma võin surra? Mul on valus? Keegi teine võib surra? Kellelgi teisel on valus? Nagu MIDA ma pole endale juba teinud?! Mis mulle hirmsa üllatusena saab tulla?!
Mina talusin kõik ära, taluvad ka teised. Kõigest saab üle. Me keegi ei jäta inimesekujulist auku endast maha, kõik taandub ära ja kui ka langeb igavest lund igavese tühermaa kohal, hõbedased tähekesed moodustamas hangi, kus keegi ei mängi, keegi ei uuri, kas kõik lumehelbed ikka on erinevad, see on samuti jätkuvus.
Kõik jätkub. Lõpud on ainult individuaalsed. Mis neist ikka peljata.

No nii, viimased näitajad siis.

Kaal: 63. Võiks ju mõelda, et võtan tasapisi juurde, kuid tegelikult on lihtsalt see aeg, kus keha korjab vett ning on raskem.

Pikkus: jestas, ma ei viitsi mõõta. Nagu tõesti. Mida see annab? Kellele? Miks ma ennast mõõtsin üldse? Nagunii ma ju pikkust kõrvalveerus ära ei muuda. Pffff.

Kõne: väsinuna halvem. Midagi muud selle kohta öelda ei oska.

Kiri:
Käsikiri: Täna juhtus sihuke lugu, et ärkasin, unenägu veel soojas meeles, ja mõtlesin, et olgu, panen märksõnad kirja ja saadan Poeglapse kooli, hiljem jõuab päriselt üles kirjutada. Õudselt kerge oli kirjutada: "Intelligentsed hobused (või välgumihklid)."
Siis ei tulnud esiteks rohkem märksõnu meelde, sest unenägu lahkus, ning ka seni kirjapandu ei tundunud üldse mõttekas. Hobused või välgumihklid, ma pole kindel, kummad? Mäh? MIDA ma unes nägin?!
Panin siis selle kirja, kuidas ja mis plaan mul märksõnade üleskirjutamisega oli ning kuidas ka seni kirjapandu ei tundu üldse arusaadav, ning selle kirjutamine oli täiesti tavapärasel moel raske.
Kahtlustan seega, et tegelikult suudaksin paremini kirjutada, kui ei mõtleks teadlikult sellele, et kirjutan. Muidugi ma ei suuda oma teadlikkust välja lülitada, aga teada, et seal kuskil mu sees peidus elab inimene, kes suudab käsitsi kirjutada, on armas ja hea.
Arvutikiri: Teen vähem vigu. Midagi muud selle kohta öelda ei oska. 
Loovkiri: 200 sõna päevas. On veider, kuidas lihtsalt sõnanormiga on võimalik kirjutada end pika ning põneva jutu sisse, sest midagi peab ju kirjutama ka, ilma nagu ei saa.
Ma ei tea, kas see tuleb hea jutt, põnev on eeskätt mul endal ju, aga mulle piisab sellest, et ta üldse tuleb.

Jooksmine ja üldine jaks: Ma ei teagi, mida siia öelda. Tegelikult.
Ma ei jookse oma jaksamise piirini, pole enne ka jooksnud, mul on muud piirajad peal kui jõudlus. Seda, kuidas mul hingamine kiireneb vaevu, panin küll alles nüüd tähele, enne jooksin ära ning ei mõelnudki hingamisele. Mul olid probleemid pigem sellega, kuidas iga konarus teel mind komistama pani ning kui ma tähele ei pannud, et tee kaldub alla korraks, maandusin jubeda põrutusega ja tegin tilga püksi.
No jooksen umbes 3 km, see on nagu ... noh, mingi objektiivne näitaja. Ja see, et teen 42 kätekõverdust, samuti. Ma kõverdan neid käsi iga päev, nii et asi püsib 42 juures kontrollitult. Rohkem teha ei viitsi, vähem teha ei luba südametunnistus.

Vaateväli:
Väsinuna halvem. Midagi muud selle kohta öelda ei oska ... Oot, ei, midagi siiski.
Kui olen väsinud ja lihtsalt seisan kuskil, tunnen end paremini millestki käega kinni hoides, sest nii rõvedalt käib pea ringi.

Peenmotoorika:
Esiteks on see ka muidugi väsinuna halvem. Aga muutusena võib mainida, et ma ei viitsi enam kõigeks paremat kätt kasutada. Kui meelde tuleb, ikka kasutan, aga kui teen midagi automaatselt vasakuga, ei hakka enam uuesti paremaga üle tegema. Põhiliselt seepärast, et ma ei märka, et see oleks midagi muutnud, et tarvitasin peaaegu aasta otsa paremat kätt igal võimalusel. Minu meelest suhtub mu aju sellesse täiesti ükskõikselt, mis kätt ma kasutan. Kui parema poole taastumiseks kulub X kuud, ei muuda mu üritused kätt rohkem kasutada midagi.
Aga no midagi siiski on. Head. Vahel tuleb ette seda, et teen midagi vasaku käega, ei suuda nii edukalt, kui võiks. Teen siis paremaga ja asi paranebki. Mis on väga jee.

Väsimus:
Võtmesõna. Võtmesõna. Võtmesõna.
Tegelikult olen sellega ise juba nii ära harjunud, et kui keegi ei saa aru, et ma väsimusele viidates viitan tegelikult oma ebaadekvaatsusele ja sellele, et mul kõik võimed on madalseisus, solvun üleni. Mis mõttes saab üldse soovitada midagi teha, kui olen öelnud, et olen väsinud?! See on järelikult aeg puhkuseks, mitte tegemiseks, dohh!
Aga eile uinusin esimest korda nii, et mu poeg oli ilma kõrvaklappideta samal ajal arvutis. (Lõunauni, mis te arvasite midagi muud või?) See on minu jaoks väga väga suur edasiminek.
Vaadake, selleks, et magama jääda, peavad nii keha kui vaim olema lõdvestunud ning mul oli (nojah, "on" tegelikult) sellega raskusi isegi siis, kui ümberringi oli vaikus ja pimedus, rääkimata siis sellest, et mingid helid nõuavad tähelepanu. Juba arvuti sumin, kui keegi tegutses seal kõrvaklappidega, oli segav, rääkimata siis mänguhelidest, mis tulevad kõlaritest. Vaikseks pandud kõlaritest, aga siiski.
Eile läksin voodisse nagu ma enamasti ikka päeval lähen - mitte magama, sest nagunii ju ei jää, vaid lihtsalt puhkama. Ning õnnestus uinuda. Magasin kaks tundi.
Pärast olin nii õnnelik, nagu oleksin loosimisel sada eurot võitnud.

Jalavalu: Ma vahel ei kasuta seda masinat, mis on valuvaigistav ja neuroloogiat taastav ning mille normkasutuseks ma võtsin kolm korda päevas, enam kaks korda päeva jooksul valu vähendamiseks ja üks kord neuroloogia taastamiseks, vaid vastupidi. Jee? Jee!

Vaagnavalu: vt jalavalu

Seljavalu: vt jalavalu

Peavalu: kuule, polegi ammu olnud. Päris lahe. Ka jee.

Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus või? Kunagi enne eelmist septembrit vist oli nagu?

Mälu: Mul on kahtlus, et seegi on paranenud. Nüüd ma tunnen inimesi ära, ainult ei tea, kust.
Mingi vanamees läks mu aknast mööda, nii et nägin ainult ta kõnnakut. Ja ma teadsin, kuidas ta välja näeb, mismoodi räägib, et ta üldiselt on lahke, ent selgesõnaline - mis mulle meelde ei tulnud ega tule, on see, kust ma teda tean ning kus võiksin uuesti näha.
Ja ei tule meelde. Ja ei TULE.
Nii ongi.

Seksuaalsus: Tuleb. Tasakesi. Tagasi. Tasakesi. Peaaegu märkamatult. Aga tuleb.


Kunagi Rents oma postituses tutvustas mulle seda lugu. Ikka meeldib. Kuigi Rents on ka nende inimeste killast, kes oleks nagu lollimaks jäänud =P

Kolmapäev, 16. september 2015

Katkiste inimeste õudus

Käisin eile poes ja nägin Õhtulehe reklaami.
Oh. OH!
On mingi piir, kust alates ei ole teemad enam kama, isegi kui ma ei saa midagi teha, kui kõik on ammu ära juhtunud, kui mu ainus panus olukorda ongi see, et loen sellest (reklaami pealt, mis oli umbes sama, kui lingitud artikli pealkiri) ja tunnen end väga halvasti, sest mis mõttes on selliseid inimesi?! Kuidas nii saab?! Minna selle tegija pea sisse või selle tapetu sisse on mõlemal juhul nii õudne, et mul pole sõnu, oskusi ega midagi muud selle olukorra jaoks.

Istusin roosipeenra kõrvale parki pingile ja tõmbasin suitsu. Midagi muud polnud ka teha.
Et jaa, ma suudan kujutleda üsna kaugele. Kirjeldada üsna paljut. Aga kuskil tuleb piir ette. Kuidas nii saab? Miks nii saab? Tegelikult ei tahagi teada, aga samas arvan ju, et teada on alati parem, kui mitte teada?
Nende küsimuste vastused on nii õudsed, et pole ikkagi kindel.
Ma peaks ju suutma mingit ühisosa leida? Et sel isal oli - kama?
Jah, aga ... miks ta siis läks välja nii suure valu põhjustamise peale?!?!?!
Isegi lopsakaid tumepunaseid roose peenral ei suutnud ilusaks pidada selle reklaami taustal. Õhtu võis olla mahe, hämarus pehme, taevane hall leebe, aga minus torkis.
Ma tean, et maailmas juhtub halbusi. Iga tund teeb haiget. Viimane tapab.
Aga see oli - liiga ekstreemne mu jaoks.

Jagan seepeale veel kord MTÜ-d Vaba Ukraina.
IBAN: EE042200221060257931
SWIFT/BIC: HABAEE2X
MITTETULUNDUSÜHING VABA UKRAINA.
Sest nad teevad täpselt vastupidist tööd - aitavad neid, kes on viga saanud. Näevad vaeva selle nimel, et inimlikkust oleks rohkem,  katkisi inimesi vähem, õnnelikke jätkuvusi enam kui õnnetuid lõppe. Anda neile selle jaoks raha on oma südametunnistuse niigi odavalt väljaostmine tegelikult, sest raha on ainult raha - aga samas, ega ilma rahata ei saaks üldse midagi tehtud.
Anname neile raha!

Esmaspäev, 14. september 2015

On märkamist väärt?

Magasin täna kella 6.55ni, siis saatsin poja kooli, kirjutasin oma tänase loovtöö ära (200 sõna), võtsin ravimeid ja läksin uuesti magama. Kell 9.44 ärkasin, sest rõvekülm oli, hoolimata kolmest pealolevast tekist, mõtlesin, et noh, hommik! Aga ei jõudnud kempsuskäimisest kaugemale.
Kell 12.56 ma ärkasin lõpuks päriselt, tegin kohvi ja nüüd kirjutan teile, kohv kõrval.
Oot, ma võtan lonksu.
Kohvi väljamõtleja sai preemiaks kohvi. Täiesti tasakaalus maailm!

Ühemõttena, olen rõveväsinud niisiis.
IKKA VEEL olen väsinud, kuigi surnuks väsitanud sündmus oli laupäeval, kell on päris hiline täna ning võiks ju mingi puhkus asju muuta sel väsimuserindel?
Sittagi. Lusikad otsas.
Seda, kuidas ma lähen lusikate lõppedes enda sisse ära ja miski ei huvita, kavatsengi kirjeldada. Paari näiteta see ei olegi arusaadav. Teile on ka kama, et mingi juhe vedeleb tänaval ja et limusiin pööras sinna parkimisplatsile, mida te ületasite parasjagu. Lihtsalt see, kuidas mulle jõuabki ajju ainult minu jaoks vahetult tähtis info (või siis info, mida kavatsen hiljem võrgupäevikusse kirjutada), on eripärane. Minu "kama" ja tavalise normaalse inimese "kama" ei ole samad asjad.

Läksin Poeglapsega laupäeva hommikul Lõunalinna ning mind tegelikult väsitas juba see ära, kuigi Üritus polnud veel alanudki. (Tütarlapsel oli lokkav nohu ja kuna ta viimane kolmekümne üheksase palavikuga haigus tuli tagasi, sest neiu hakkas aktiivseks liiga varakult, on ta nüüd ettevaatlik.)

Poeglaps: Ma vaatasin, et see juhe tänaval on mao moodi!
Mina (pead pööramata, teadmata, mis juhtmest on jutt, kus ta oli ja kas oli mao moodi kuidagi, aga võttes end kokku, et sotsiaalne olla): Ahah.

Õhtul nii 21 paiku tulin üle parkimisplatsi, kuhu pööras valge limusiin. Ma spetsiaalselt salvestasin mällu hiljem, et valge ja limusiin, pikk ning teistsugune, kui enamik autosid. Aga parkimisplatsi ületades oli mu ajus ainult "auto tuleb, huvitav, kas ma peaksin sammu pikendama või läheb ta teed, mis minu omaga ei lõiku?" Ma ei tuvastanudki muid parameetreid kui vahetult olulised. Olin väsinud ning aju ei võtnud sisse asju, millega midagi peale polnud hakata.

Natuke mõtlesin selle üle hiljem ja sain viimaks aru, miks mulle on nii tähtis tähtis olla ja miks ma ühtlasi olen see inimene, kes väljendab, kui talle miski tähtis on olnud, ning kui ei väljenda, siis teadlikult - "ei oska midagi öelda, mis poleks igav, ilmselt on teisel rohkem rõõmu sellest, et ma ei ütle mingit banaalsust", eks ole.
Mu tutvuskonnas pole ühtegi inimest, kes väljendaks oma kogemusi rohkem.
Ikka veel. 
Ma olen ikka veel see inimene, kes ütleb, kirjutab, naeratab, noogutab, tänab, kes teeb märkama. Kui ei tee, siis tal tõesti on kama või on tegu selle teadliku mitteütlemisega.

Aga võibolla sel on põhjus?
Kuidas ma lihtsalt ei kogegi asju, inimesi, sündmusi, mis vahetult olulised ei ole, pole äkki üldlevinud nähe? See, kuidas mina väljendan, kui on midagi väljendada, tegelikult on märgiks, et leidub ka neid asju, mis jäävad väljaspoole mu märkamispiire. Aga kui pidevalt märgata kõike, võibolla tõesti ei ole millegi märkamine eraldi väljendamist väärt sündmus ja märgatu tähtisolemise märk?

Kuigi tegelikult ma ikkagi arvan, et inimese märkamine ja talle aja pühendamine on sihukesed asjad, milleta lihtsalt ei olegi teine inimene tähtis. Näe, tehke ka testi viie armastuse keele kohta =)
Muide, minu tulemuses pole koosveedetud aeg üldse väga oluline:



















10Words of Affirmation
9Acts of Service
5Physical Touch
5Quality Time
1Receiving Gifts


Mis on tegelt päris pädev. Mul on suht kama, et teen midagi koos oma lemmikinimesega, kui ta ei ütle, et talle on minuga koos seda midagi teha tähtis, näiteks. Lisaks, kui tean, et talle meeldib see tegevus ka, niisiis ta ei ole spetsiaalselt minu pärast tegemas seda midagi, mida me teeme, mul on üpris kama, et teeme seda koos.
On tore seda midagi teha, hea meel, et tal on tore, aga mu heameel ei ole midagi vastastikkuse armastuse väljendamisest tingitut. Ma ei näe, et seda üldse seal oleks. Lihtsalt meeldib, et sümpaatsel inimesel on hea.
Ja kingitusi ma ei pea üldse oluliseks, eks ole.

See on mu ajus juurdunud teadmine, et mida annad, seda saad, aga samas: ega tegelikult ei ole nii, et inimesed muutuks mu jaoks kellekski muuks. Et ma ütlen küll ise, kui on midagi head öelda, tänaval teen võõrale komplimendi, kui tal on lahe kampsun, noogutan ja naeratan igale autojuhile, kes mu ülekäigurajal üle tee laseb, aga kui keegi kingib mulle midagi väikest, ta on minu peale mõelnud seda hankides, ma noogutan, tänan viisakalt ja panen asja lihtsalt kappi ära. See, et kingituse andjale on see palju rohkem väärt, kui kiita mu blogiposte, tuleb mulle pähe näiteks aasta pärast.
See, et mina omalt poolt kiidan ta vesti, ei ole elu- ja isiksustmuutev meie kummagi jaoks.

Me oleme, kes me oleme, eks ole. Muutumine on teema, aga see käib väga vähehaaval, väga märkamatult, kui sa näed inimest sagedamini kui kord aastas.

Ennast näeme oluliselt sagedamini =)

Kolmapäev, 9. september 2015

Rohkem infot on parem

Mu psühhiaater ütles, et enamik inimesi ei taha rääkida oma traumaatilistest kogemustest. Et see nagu tooks need kogemused nende jaoks tagasi ja siis neil on paha olla ning inimesed ei taha pahu asju.

Mul on täpselt vastupidi. Ma aint räägiks sellest rongist, sest siis tunnen, et see on oluline ka kellelegi peale minu, kes ma nagunii selle kogemusega elan ning kelle elus see parasjagu põhiosa mängib. Nagunii mõtlen ju põhiliselt sellest, nagunii see määrab mu elu. Kui sellest rääkida, tundub asi vähemalt natuke ka teistele korda minevat. Mis ma peaks rääkima sellest, et kuidas mu poeg trenni vahetas ja talle meeldib v? Või et kuidas mu lastel koolis läheb? Kuidas ma koristasin? Kuidas sul tööl läheb? Mida keegi kolmas kohvikus tegi?
Nii kõrvalised asjad minu jaoks.
Ma ei saa hästi aru neist paljudest inimestest, kes oma elu põhilistest asjadest ei räägi. Ei mõtle. Püüavad neid enda ja teiste eest maha salata.

Samas ma võingi muidugi ses osas mingi vaimse puudega olla. Algusest peale. Sest ma ka ei saa aru sellest, et armastatakse, aga ei meeldi. Ja siis on peale inimese surma näiteks korraga rõvepaha olla.
Minu jaoks on tegu lihtsate asjadega: mulle meeldis see inimene, on kurb temast ilma jääda, väga kurb. Mulle ei meeldinud see inimene - puuuhhh! Kergendus, et nüüd vähemalt ei pea enam temaga tegelema. Kas armastus inimese vastu siis käib mingeid muid teid kaudu kui meeldimine?!
Minu jaoks ei ole need kaks asja erinevatel skaaladel. Kui inimene mulle ei meeldi, loomulikult ma ka ei armasta teda, mul ei ole temaga ühiseid häid hetki, ja kui ta mulle kasulik ka pole, miks ta peaks mulle üldse kuidagi oluline olema?!
Ei saa aru, aga see on mingi normaalsus vist, et mõistad peale teise surma, et eieiei! Ma ju armastasin teda! Nii kahju!
Võibolla on see oma traumadest mitterääkimine ka samasugune normaalsus ja olen imelik, et mul seda pole.

Aga mul ei ole.
Pole kunagi olnud ja ilmselt ei tule ka. Olen autistlikult avameelne. Kunagi öeldi mulle, et olen keeruline, kuna ütlen välja, mida tahaksin. Noh, ma ütleks kõike välja, kui inimesed ainult küsida - äh, kasvõi vihjatagi, et neid huvitab - viitsiks.

Võibolla ma sellepärast elangi, et enamasti inimesed sellised imelikud pole ning maailm keeras end nii, et ellu jäin, et ma räägiksin? Jaa, on küll ennastimetlev mõte, aga samas näib nii võõras see, et ausus on kuidagi paha mulle - ja ometi enamik inimesi ei räägi oma vastikustest, valudest, vaevadest. Ma ei tea, miks. Miks see neile igapäevane reaalsus pole, miks neile on mugavam mitte rääkida, miks neile on mugavam oma eredaid kogemusi salata.
Ja noh. Ma kirjutan hästi - kuigi ka räägin üha paremini. Võibolla maailm arvab, et keegi teine paremini eesti keeles ausalt ei kirjutaks? =)

Oi, mul tuli mõte. Just praegu.
Äkki on see teema teistele valus ja seepärast nad ei räägi?
See, et minule polnud see Rong mingi eriline šokk, sest mul oli sitt juba kuid enne ning Rong tundus nagu leebe padi valu lõpul (muide, mul ei ole üldse seda emotsiooni et miks ometi - kõik on väga selge ja loogiline, on ikka veel: ma lihtsalt tahtsin, et valu viimaks lõppeks), ei tähenda, et teised šokeeritud poleks olnud. Mida ma mõnes mõttes panen pahaks, sest kuidas sai mitte märgata, kui valus mul oli, mis te olite kurdid või? Ma rääkisin sellest kogu aeg! Ja mõnes mõttes on see samas meelitav, sest vähemalt läksin kellelegi hinge.
Äkki neil on paha sellest rääkida ja kergem koristamisest või laste kooliedust?
Hm. Nii veider - mina võiks aga teised ei või.

Larbis on sihuke suund nagu põhjamaade larp e. nordic larp. Seal kehtivad metatehnikad, mille eesmärk on enamasti anda mängjatele rohkem infot, samas tegelasi informeerimata, sest larp on selline kunstivorm, kus rollid ja mängijad on mõlemad olulised, aga pole üldsegi üksühele seotud.
Ma olen alati imeks pannud inimesi, kelle meelest on metatehnikad kuidagi mängu lõhkuvad ja nad ei taha teada rohkem, kui nende rollid teavad. Rohkem infot on ju alati parem, ei pea ise nuputama, et mis-kes-kus, vaid saab reageerida sellele, mis ette öeldakse!?
Aga nüüd mõtlen, et võibolla see on minu vaimne puue, mis kõneleb. Võib olla, et see vaikimine ja mitterääkimine on osadele inimestele nii sisseharjunud, et nad teisiti ei suudagi.

***

Mustand, millest ma kunagi ei kirjutanud valmis rohkem kui esimese lõigu, pärineb kuskilt aastast 2010 ning peaaegu oleksin ta ära kustutanud, ent nüüd on nii paljud sõbrad-tuttavad riburada lapsi saanud, et las ta olla avalik hoopis.

* mitte keegi ei taha teada, kui lahe laps sul on. Kui mõni viisakusest küsib, vasta ikka, ära jäta võimalust oma järelpõlvest rääkida kasutamata, aga usu: mitte kedagi tegelikult ei huvita, kas su laps vaatab pildiraamatuid õiget- või tagurpidi. Nii et väldi lasteteema ülesvõtmist vestluses, kui see just ei ole kuidagi väga vahetult seotud su enese teemaga ("Lottaliisa magas jälle öösel 3 tundi, ma olen täielik kapsas, vabandust").
Erand: naljakaid lugusid (korraliku puändiga) rääkida on lubatud, aga mitte rohkem kui 1 tunni jooksul.

=P

Teisipäev, 8. september 2015

Varsti

Kahtlustan, et olen nüüd umbes nii terve, kui saan olla.
Jaa, enne ma kartsin ka, et rohkem enam ei parane, aga kui mingi väsimuseasi, topeltnägemine ja parema käe mittekoordineerumine välja arvata, mul oma teada polegi väga kuskile paraneda.

Seksuaalsusest ei viitsi isegi mõelda, muidugi. Seda teemat ignoreerin praegu, sest midagi ju on, aga ...

Mul on erinevad meeleolud (nendega tuli harjuda ja ikka veel on raske aduda, et igaüks neist pole igavene, kuid isegi sellega saan teoreetilisel tasemel hakkama). Mul on unenäod, mis ei jää küll nii hästi meelde kui varem, aga siiski jäävad. Ja issand, kui palju puht välimusepõhiseid komplimente tuleb!
Ma olen ilus kui ka muud mitte.
Kuigi eile lugesin üle vestlusi ja seal öeldi, et mu nina pole See.
Nojah.

Suudan nautida. See on nii isemoodi, tegelikult, et miski meeldib, mitte lihtsalt pole valus ega vastumeelne. Kuidas mingi asi võib meeldida rohkem kui teine, aga meeldivad mõlemad (päriselt!). Võiks minna magama, ent tee ja muusika on veel paremad, ma lõpetan nad ära enne, kui lähen.
Või teen tee otsa veel kohvi ka, mind see mõte meelitab. Või söön hommikust.

Olgu, see, et ikka veel imestan, et nii üldse saab, vast ei ole pärisäraparanemise märk =)

Noh, tänane minimustand ka, eelmisest suvest.

__________________

Olen tööl kõik asjad ära teinud, mida annab teha.
Verevõtulaua tegin nii puhtaks, et sahtlite siseservad võtsin ka desvahendiga üle. Steriliseerisin uueks nädalaks valmis üüratu hunniku sidumismaterjale. Kirjutasin kõikkõikkõik asjad arvutisse, mida üldse saab. Joonisin vihiku ära. Verd võtsin alusetäie + veel veidi, päris palju muidupatsiente käis ka, mul endal jooksis nina kaks korda verd, nii et pidin pikali heitma, lõunaks oli asutuse kohv ja patsiendi kingitud kringel...
Aga ikkagi on nii igav kuidagi, päev lohiseb nõnda, et kasvõi maga.

Arst läheb pikkade jõuliste sammudega mööda ja naeratab: "Nii hea on töötada, kui kedagi pole! Rahu ja vaikus..."
Muidugi on tal õigus. Kui kirjatööd teha, siis üleni segab, et ühte patsienti sisse kandes pead täiesti ootamatult korraga teisega tõtt vahtima ja hoopis tema haigusloo lahti katkuma. Aga mul on täna nii kohutavalt igav siin, et täitsa tahaks mõnda inimest näha lausa. Kasvõi haavanditega diabeetikut! Mida i-ga-nes!
_______________________

Võiksin isegi tööd teha! Päriseltpäriseltpäriselt, verd ma ei võta (te ei taha oma terve käe kallale sihukest vabisejat kui mina!), niite ei noki, tervet päeva ei jaksa - aga mõte töötegemisest ei ole võõrastav, vale ja veider üleni.
Võiksin tõesti, aga kuna varsti algab kool minulgi, ei hakka sellega vaeva nägema.

Samas ma muidugi mõtlesin detsembris ka, et varsti varsti varsti olen nagu enne, mõned detailid välja arvatud.
Sellest on natuke aega möödas.
Meigipliiatseid kasutan, kuigi ikka veel arvestan igaks juhuks, et võibolla tuleb kõik maha pesta ja uuesti teha, ning see ei ole selline automaatne 30 sekundi värk, võtan ikka viis minutit. Kui läheb rutem, on hästi, kui ei lähe, pole ka midagi halvasti.
Üle üheteistkümne olen üleval vahel, elan omaette vahel, haldan lapsi vahel (kuigi ühte korraga suudan paremini kui mõlemat - kuidas nad jaksavad sedasi pidevalt kakelda, aru ma ei mõika!), üldse olen selline kahevaheline asi - juba suudaks palju, juba võiks palju, aga küsin endalt, miks peaksin, kui see minu käest nii palju võtab ja siis ma taastun kolm päeva?
Heal juhul. Võibolla ka viis.
Aga siiski on nii ... elus olla. Nii elus.
Võibolla varsti hakkan tundma, et mu elusolek on hea asi, mitte et lepin sellega rahumeelselt (nagu seni)?


Pühapäev, 6. september 2015

Aju on hirmutavalt võimas

Üks suhteliselt hiljutine mustand ka. Veebruarist.
Mitte midagi arukat ega sügavat seal pole, lihtsalt igapäevapildike. Aga tegelikult mulle meeldib alles hoida igapäevapildikesi haiglast, sest muidu unustan kõik ära - mäluga on nagu on, ei tasu kustutada sealt, kust niigi kipub kustuma.
Kui seda mustandit poleks, ma näiteks ei mäletaks, et Haiglalinnas kõndides ning lemmikloomakauplust nähes unustasin korraks täiesti ära, kes ja kus ma olen. Olin vist Pealinnas omast arust, läksin paneelmajas asuvasse koju ja mul oli kaks last (nii palju täpselt, kui see laste arvu puudutav lauseosa, oli õiget), aga sihukesed nelja- ja kaheksa-aastane, ning koer. Ja ma mõtlesin, kuidas peaks koerale koeratoitu ostma ja kuidas koer ja mu lapsed mängivad suure palliga ning muretsesin, et nagunii läheb palll varsti katki ja kas peaks lemmikloomapoest juba ette uue ostma.

Siis tuli tasakesi taas meelde, kes ja kus olen, ning kuigi ma ei tundnud eriti üldse ega tundnud seetõttu ka erilist õudu, oli ikka väga imelik tõdeda, et ma ei mäleta ajuti MITTE MIDAGI ning aju ehitab puuduva asemele kiiresti mingi asenduse.

Aga muidu on nii, et mu juuksed on ikka veel lokkis ja nii lokkis nad ei ole kunagi olnud.
Nüüd ma tean seda.
________________________________

Aken on lahti, sest mul pole hetkel üldse palatinaabrit ja ma tahan ju vahel ka hingata. "Liiga külma" pärast muretseks, kui oleks miskis kodusemas piirkonnas kui haigla.
Siin lõhnab nüüd värskelt küpsetatud saia järgi. Kas lõhnaks rohkem või vähem, kui aken kinni panna? Selle tuulega? Kas mina saaksin praegu saia küpsetamisega hakkama? Miks kohvi järgi ei lõhna? Kust see lõhn tuleb? Kas minna alla kohvi jooma? Kas vahetada paberraha kohvimasina jaoks müntideks, kuigi ühe kohvi jagu on nagunii olemas? Võib-olla tasuks hoopis magama minna, unine nagu ma olen ja olen olnud terve igaviku umbes? Kes võitis Eesti Laulu? Kuidas - ehk milliste suurtähtedega - see üldse kirjutatakse?
Jube palju küsimusi pühapäevahommikusse. Vähemalt seda, kuidas kirjutatakse ja kes võitis, saab lehest lugeda, tegu on uudisega.

Ma olen juba jube kaua üleval, see postitus on alustatud ammu enne 10 hommikul, ajal, mil olin duši all käinud ja söönud. Siis vaatasin, kuidas mu juuksed pesujärgselt lokki tõmbuvad. Ilmselt on parajasti see pikkus, kus kiharad on näha, aga veel mitte nii rasked, et juuste endi kaal nad sirgu veab. Lokilammas. Kas ma olin enne ka sellise peaga, lihtsalt ei pannud tähele?
Omamoodi on selle avastuse sees uhke ka - mul on viimaks käes see hetk elus, kus on üsna kama, kuidas välja näen. Kõverad või sirged juuksed - juuksed. Mingid asjad seljas - kuni külm ei ole, käivad. Mingit identifitseerumist oma välimusega pole, sest ma näen välja suht normaalne, aga pole seda ju tegelikult üldse. Ma unustan kõike, kaasa arvatud näiteks seda, kes ma olen. Või kus linnas.
Ja ometi, ja ometi - üsna kama ja täiesti kama ei ole samad asjad. Ma saan seda ükskõiksuseluksust endale lubada, sest kaalun jätkuvalt enda kohta vähe. Mitte nii vähe kui vahepeal, aga siiski. Ja ikkagi häirun ja pean end mõistusega korrale kutsuma, kui mingi juurdevõtmismoment ilmseks saab. Nii sügavalt on see kaaluasi sees!



_______________________________

See oli siis see mustand.

Eile lugesin lastele õhtujutuks "Jumalate aeda", seda kohta, kus ema Kondos plaanis hukata kutsikaid ja Gerry, saanud aru, kuidas ta seda teeb, purskus pisaraisse ja päästis koerapojad hirmsast surmast elusalt matmise läbi.
Täna vaatasin porikärbest oma topeltakende vahel - tont teab, kuidas ta sinna sai, me pole seda akent avanud nii umbes eelmisest suvest saati - ning mõtlesin.

Tegelikult ju vahet pole.
Aga meie aju teeb vahe sisse.
Kui mingi lind on katuse alla kogemata sisse müüritud ning püüab siis nokkides ning kraapides endale läbi seina väljapääsu teha, on see traagiline. Aga kui ta teeb sedasama, ise samamoodi mures, aga temast kolm meetrit eemal on meile selgelt nähtav läbipääs vabasse õhku, tundub lind lihtsalt vähe lollakas ja kogu olukord saatuseirooniline.
Porikärbes ilmselt pääseks välja sama teed, mis ta sisse, akende vahele, tuli. Aga ei oska minna, sest ta ei mõtle nagu inimene.
Ma võiks talle akna lahti teha - mina mõtlen nagu inimene. Kuid see on raske, tuleb aknalaud tühjaks tõsta, seal on raadio, mille antenn läheb raudselt paigast ära ... Kas tasub vaeva?
Kas tasub vaeva kedagi aidata, kui ise saab null kasu - tegelikult saab isegi kahju?

Vahel mõtlen sellest, et on kaks inimest, kes ei ole mulle üldse veresugulased ega kuidagi perekondlikud, aga nad on viitsinud mind toetada, vedada järel, teha maailma mulle talutavamaks, kui too seda muidu üldse ei olnud.
Ilma nendeta oleks ma teistsugune.
Ausalt öelda: mul oli nii väga vaja, et keegi mitte-veresugulane minuga tegeleks ja mind tähtsaks peaks, mis siis, et olin täiesti kasutu ise. Mis siis, et olin sitt seltskond. Mis siis, et ei jaksanud midagi vastu anda. Nii väga oli vaja!
Ning tahaks küll neile kuidagi ise ja omalt poolt kasulik olla, teha midagi nende heaks, aga ... mingid tavalised asjad pole nende teema, sellest neile kasu ei ole, erilisi aga jaksaksin teha ainult neist mitu korda suurema hinnaga.

Põhimõtteliselt: kui ma teeks mingeid asju neile tänuks (ja väsiks ise õuuuuuuuuuuudselt ära neid tehes ning oleks poolsurnud), neil oleks ainult kohustus teha omakorda tänulikku nägu, et ma poleks ilmaasjata pingutanud, isegi kui neile mu tänulikkusoperatsioon suhteliselt vähe korda läheb.
Vähe nõme ka nende suhtes, onju.
Nii ma siis olengi porikärbes, lasen ennast aidata, aga ise midagi ei anna, sest pole minu võimuses.
Jee.
Huvitav, kas peaks siiski kärbsele akna lahti tegema? Et maailmas mingi tasakaal oleks?

Kuram! Kärbes on kadunud!

Reede, 4. september 2015

Kodune kangelastegu

Päris veider.
Kui mul on kõik hästi, siis on homme võrgupäevikusse kirjutamiseks täiesti kõlbulik päev. Vajadus "midagi öelda nüüd kohe" tuleb ikka siis, kui miski sees kraabib. Isegi siis, kui kraabib positiivselt, kui on hea tegelikult, aga miski tundub teistmoodi.

Praegu ka ei kraabiks, aga et ärkasin kell 6.38 peavaluga ja see on ikka veel mu peas, hoolimata ibuprofeenist ning vahepealsest magamisest, on paha täiesti piisavalt ning ülearugi, et sõna võtta.

Mul kukkus plastkarbi kaas pliidi taha. See on kuramuse seitsmes aasta, mil siin elan, ja mul pole miski varem pliidi taha kukkunud, vähemalt minu nähes mitte. (Tegelikult leidsin sealt ka kuivanud mandariinikoore ning bananaanikoore ja veel ühe plastkarbikaane, kui sündmustest ette rutata.)
Ei ole ka erilise füüsilise kohmakusega seotud asi, sest ma lihtsalt pesin karbi puhtaks, panin ta kuivama ja kaane tema kohale, viltuselt, ning vehkisin seal ringi, nagu ma ikka köögis teen, müksasin nõudekuivatusresti, nagu varem sadu kordi olen teinud - ja seekord võttis karbi kaas kätte (kuigi tal käsi pole) ning kukkus täiesti valesse kohta.

Esmalt vaatasin tema kadumispaika ja mõtlesin, kas viitsin teda üldse välja õngitseda. Lõpuks pole üks kaaneta plastkarp veel maailma lõpp. Ja mul on ning oli peavalu ja kas tasub vaeva ning võibolla see üldse ei õnnestu ja siis on halb ja kurb raisatud aja ja energia pärast.
Ent siis mõtlesin, kui nõme on, kui sinna pliidi taha hakkab asju kuhjuma, lõpuks polnud ma teinud midagi erilist, et plastkarbi kaas sinna kukuks, ja mis siis järgmise asja kukkudes tuleb rabistama hakata v? Pealegi on kaanega plastkarp siiski parem kui kaaneta. Kohe ei ole halvem hetk kui nädalate pärast. No mis seal ikka.
Proovin karbikaant kätte saada.

Alustuseks tundus parim viis ronida pliidi peale ning sealt karbikaane järgi sirutada. Pliiti tuli selleks küll pealtpoolt pesta, aga ma viimati tegingi seda kunagi mais või igatahes kevadel, pole siin vahepeal eriti elanud ka, ongi umbes õige aeg. Pesin pliidi ära, panin talle kaane peale ning ronisin kaane peale ise.
Asja käigus kukutasin pliidi taha ka ühe purgikaane.
Ei ulatunud küünitades kummagi kaaneni, mis pliidi taga.
Nihutasin eemale nõudekuivatusresti, et oma kummarduvale peale ruumi teha. Küünitasin uuesti purgi- ja plastkarbikaante järgi alla.
Ikka ei ulatunud, kuigi muretsesin natuke, et pea kapi ja seina vahele kinni jääb. Õnneks vähemalt seda ei juhtunud.
Ronisin pliidi pealt alla tõdemusega, et tuleb pliit kahe kapi vahelt eest ära nihutada, kui tahta asju tema tagant kätte saada.

Pliit on kindlasti jube raske. Aga no proovima peab!
Nihutasin siis teist. Oli kergem, kui ootasin, aga ta ka kaldus üsna varmalt ettepoole.
Kaldus. Hm.
Kallutasin pliidi kõhuli kohalt, kus ta seisis, sain tee purgi- ja plastkarbi kaanteni lahti ning lisaks paljastusid ka pliidi küljed ning kappide pliidipoolsed küljed, mida polnud keegi pesnud vähemalt kuus aastat. Korjasin kaaned üles ja asusin kõiki pliidi- ja kapikülgi pesema, mida pesema pidi, lisaks ka põrandat sealt, kus pliit seisnud oli, ning tõstsin pliidi viimaks püsti tagasi. Vat neid 5 cm enam ei vaevunud teda tagasi nihutama, mis ta mu pikaleveninud karbikaane-ülestõstmisaktsiooni käigus nihkunud oli. Võibolla teinekord nihutan.
Aga ei luba midagi.

Siis olin suht omadega läbi.
Ikka veel olen, kui ausalt öelda. Aga selleks on hea, et mu esimene loeng sel semestril on 23. septembril ning pole ka mingit kohustust seal pidevalt käia - akadeemiline puhkus on puhvriks. Sain täna pärast pliidinihutamist terve päeva eriti ei midagi muud teha kui süüa valmistada ja kohvi keeta, peavalu taandub tasapisi, aga kindlalt ning midagi muud mul öelda polegi.


Teisipäev, 1. september 2015

Ei midagi erilist

Kuidas elab mälu: olin 90% kindel, et siin on mingi eile alustatud postitus ootel.
Tühjagi.

Küll aga olen nädalavahetusest nii väsinud, nii väsinud, nii väsinud, et peaaegu võiks unustamist loomuliku asjana võtta. Meeles on üleeilse ... ei, üleüleeils ... ühesõnaga laupäeva õhtust hetk, kus mõtlesin üllatunult, kuidas ma ei olegi nii kohutavalt väsinud, nagu kõigi näitajate järgi (palju inimesi, osad neist mittetuttavad, programm, mis oli uue esitlemisele ning õpetamisele üles ehitatud, koht, kus olen ühe korra käinud) järgi olema peaksin - ja põrkasin siis vastu seina, mis tegelikult oli hea, sest muidu oleksin ninuli kukkunud.
Et asi ikka kindel oleks, põrkasin minuti pärast uuesti.
Rämedalt väsinud. Piisavalt, et sellest ise enam mitte aru saada.

Eelmisel aastal oli see kogemus, sel aastal oli ... teistmoodi.
Natuke lihtsam. Natuke tavalisem.
Aga ega ma ei oleks ise vast ka suutnud midagi sellist kogeda kui mullu. Olen teistsugune.

Kuigi mitte väga, tegelikult. Varem ma lihtsalt peitsin paremini, nii enda kui teiste eest, aga mehhanism oli sama. Mida vähem mul ressursse on, seda enam lähen enda sisse ära ja teisi ei märka, ei tee märkama, mu ainus reaalsus olen mina ise. See on nii selge nüüd, kus mu maailm kuivab mu väsides täiesti ilmselt kokku ning mitte miski peale iseenda ja oma kurnatuse ei huvita enam.
Ent varem oli tegelikult samamoodi. Miks ma ei suutnud eelmisel aastal Viljandi folki nautida, kuigi Rong oli olemata, ja lugesin selle asemel omaette raamatut? Miks ma ei mõelnud oma lastele ja vanematele, miks ma ei mõelnud sellele, kuidas teised minu pärast nutavad ja et neil on halb, kui ma end ära tapan?
See lasteasi oli ikka väga mitmel hinge peal, meenub =)

Sellepärast, et mind teised enam ei huvitanud. Täpselt nagu praegu vaatan väsinuna Poeglapse ehitatud legodest lennumasinat ning ütlen end kokku võttes ja sotsiaalne olles: "Ahah," lülitades selle sõnaga oma maailmast välja nii lennumasina kui Poeglapse, ei olnud nähtused ning isikud väljaspool mind mulle enam tähtsad ka toona. Lihtsalt seda ükskõiksust oli vähem näha, sest mina isegi ei teadnud, et ressursinappus paneb mind teisi inimesi oma maailmast välja lülitama.
Teised ei teadnud seda ammugi.

Läksin enda sisse ära ning välja näitasin naeratust nagu ikka. Ma lihtsalt ei jaksanud enam elusat kontakti otsidagi, nagu veel juulis mõnikord suutsin.
Kurat küll. Natuke olen ümbritsejate peale pahane ka - kui mult oleks sel ajal rohkem küsitud, minuga räägitud, kui ma oleks kellelegi tähtis olnud ise kontakti otsimata, võibolla mul ja teistel oleks palju vähem jamasid praegu!

Mul leidis feissbuugis viimasel päeval (emake maa, 18. sepembril 2014, see on see viimane päev, noh!) aset sihuke vestlus:


  • 18.09.2014 17:24
    T: ma olen korraga nii tüdinud sellest, et ma pean endale kogu aeg ruumi ja tähtsust välja võitlema, umbes nagu see uste vahelt anekdoote rääkiv tegelane leopoldis
    kapiuste vahelt*
    me kõik oleme tähtsusetud =)
    vbla ma peaks muidugi embama oma sisemist tähtsusetust ja leidma, et kui vahet pole, siis võib ju ka samas vaimus edasi lasta
    lõpuks ei ole see midagi ületamatut
    /me hingab sügavalt ja püüab
  • 18.09.2014 17:31
    Teine T: :)  proovi nautida ilusaid kogemusi, siis sa tahad ka olla, et nautida neid ilusaid kogemusi
    ma tean et seda pole lihtne teha, aga proovi .... nii tuleb ka soov ja tahe tagasi
  • 18.09.2014 17:33
    T: ma isegi ei oska täpselt ... miski ei ole nagu halvasti
    nautimisvõime on phmt nagu alles isegi
    eile sõin kooki
    väga hea kook oli
    täna tegin päikese käes suitsu
    oli ka hea suits ja hea päike
    nojah, aga see ongi see, millest ma üle ega läbi ei saa
    miski ei ole halvasti peale minu enesetunde
    ma ei näe mingit kohta, kus käed külge lüüa ja paremaks teha
    "ela paremat elu => oled õnnelikum" korraga ei tööta

    kuhu kuramuse kohta ma peaks edasi minema, kus oleks parem?


    See oligi täiesti täpselt see, mis oli viimseni valesti.
    Mul oli nii vähe ressurssi alles, et enam ei jõudnud endale ruumi ja tähendust välja võidelda, kumm kapiustel oli tugev edasi ning ma lihtsalt ei viitsinud-jaksanud rohkem. Olin enda sees ära, keegi ei sirutunud sinnapoole ning mul ei olnud enam jaksu ka endast või kapist või kuidasiganes seda nimetada, välja tulla.
    Kui andsin, mulle anti vastu küll, aga seda, et mul enam ei ole midagi anda, nüüd mõnd aega suudan ainult saada, ANDKE - seda oli raske endalgi märgata.
    Oli lihtsam rongi alla minna kui abi küsida, oli lihtsam ennast füüsiliselt ära lõhkuda, kui tunnistada kõigile, k.a. endale, et nüüd olengi üleni katki juba, appi.

    Sellega on seotud üks kolmas (sest "teine" on liiga äraleierdatud, eks ole) tähelepanek.
    Vaata, ma käisin seal larbikoolitusel, kolmepäevasel, et õppida paremini larpama ja võibolla ka mänge korraldama (kuid see larbikunst tuleb alles pärast kirjutamist ja hetkel piirdun tollega).
    Kolm päeva.
    On filmid, kus kahe tunni sisse mahutatakse ära aastane võtteperiood ning lugematud duublid.
    On jutud, mida kirjutatakse kuid ning kuid ja mille tegevustik hõlmab poolteist tundi.
    Ja siis on elu.

    Miks ei õpetata meid paremini elama, kuigi see oleks tähtsam kui rollimängud, filmid, raamatud ja ametlik haridus kokku? Iga hetke on ainult üks, nad kaovad päästmatult minevikku, võiks neist ju vähemalt maksimumi välja võtta?!
    Aga ei. Elamist õpitakse iseseisvalt, katse-eksituse meetodil. Nõnda, et "igatahes nii ei ole hea" on enda avastada.
    Muidugi on "hästi" elamine väga individualne asi, mingit universaalset retsepti, kuidas õnnelik olla, ei ole - erinevad religioonid küll üritavad natuke juhiseid anda, aga neid on nii palju ja soovitused ka ühe ametliku usu raames nii erinevad, et lõpuks taandub ikka kõik sellele, mis inimese enda jaoks hea tundub. 
    See selleks.

    Kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et mul on nüüd ette näidata Midagi Erilist elus, mingi Sündmus, millele inimesed võiks nagu reageerida, aga ...
    Filmis oleks see tähtis. Raamatus oleks see tähtis. Larbis oleks see tähtis. Inimesed reageeriks. Selle kohta oleks nii paljudel midagi öelda ka aastate möödudes. Seda mängitaks välja, see oleks nähtavalt oluline ja muudaks tulevikku nii palju, et ilma selle sündmuseta poleks seda lugugi.

    Päris elus ei öelda midagi.

    Ma tean, sest ma tean.
    Päris elus
    ei
    öelda
    midagi.

    Inimesed mu ümber ignoreerivad, elavad omasid elusid, räägivad ilmast ja oludest, nende tagamõte on nähtavasti mitte öelda ega teha midagi valesti - ent nad ei tee ka midagi õigesti.
    Elu läheb mööda, sisaldamata midagi erilist, sest erilised asjad on harjutamata, elutöötubades läbi proovimata, ja inimesed ei oska reageerida. Ilmselt ei osanud nad (me, aus on öelda "me"!) reageerida sellelegi, kuidas läksin enda sisse ära, sest enam ei jaksanud. Me keegi ei saanud aru, mis toimub, ei teadnud, kuidas on õige ja hea - ning elu läks mööda.

    Kes saab uuesti proovida, kes mitte, onju.
    Päris jõle oleks muidugi olla tuttavate enesetapjatega juba nii ära harjunud, et adekvaatselt reageerida. + see on jälle see koht, kus tõdeda, et ma ei saa näha neid maailmu, kus surin.
    Aga võiks ju vähemalt üritada midagi lahedat öelda-teha-näidata?! Sest elu läheb mööda ning midagi erilist polnudki, kui ise mitte neid erilisi hetki luua!



    Endale õlale patsutamiseks ütlen ka ära, et ma proovisin ära selle Asjast ise rääkimise ning väga meeldis. 
    Aga samas olla see, kes otsustab, on õudne. 
    Sest kui ma ei suudaks. Kui ma ei jaksaks anda, vaid tahaks praegu ainult saada - siis ikka keegi ei annaks. 
    Pole ju harjunud. Ei julge. Ei tahagi. Elu on pikk, küll jõuab.

    Kes saab uuesti proovida, kes mitte, onju.