See on ühe Hando Runneli lasteluuletuse algusrida.
Edasi läheb: "Karu käib su taru taga" ning rohkem ma ei mäleta.
On kolm põhjust, miks igasugune efektiivne kehakaalu alandamine mind alati närvi ajab.
* Mul hakkab külm (hea küll, kannan paksemaid rõivaid)
* Rinnad kahanevad kokku (mitte et väikestel rindadel nii väga viga oleks, aga ikkagi)
* Ma ei saa magada
See viimane ajab tõsiselt närvi.
Magamajäämisega on väike jama (noh, vahel tuleb keerelda ja pöörelda ja suur abi on päeval millegi kehaliselt väsitava tegemisest, sest mitteväsinud kerega ei taha tühja kõhu peale uni üldse tulla), aga suur jama on see, et nälg ajab mu üles kuskil kell 6 hommikul.
Ajab tavaliselt üles mõne õudsemat sorti unenäoga.
Mitte et ma seal alati kalasisikonnaga pekstud ja tulnukate poolt nõiutud saaks nagu täna [öösel] hommikul, aga vajadus teha ära vene keele kontrolltöö, kui ma pole 10 aastat vene keelt isegi mitte nuusutanud, on kah piisavalt õudne, et mind äratada ja edaspidist und eemal hoida.
Ma tean juba ette, et selle mitteunega leppides olen ma nädala pärast närviline, depressiivne ja tige.
Ja äkki oleks siis juba parem aktsepteerida oma suurejoonelist kehakuju ja osta suveks suuremad bikiinid?
Ainult et tegelikult ei ole nii parem. Sest praegu jah, number suurem kui eelmisel suvel olla pole veel tragöödia, aga paari aasta pärast veel 3 numbrit suurem...
Aia.
Jääb ära.
Parem ärkan kell 6, tõusen voodis vähkremisest tüdinuna kell 7 ja mossitan siis natuke võrgupäevikus. Ja lähen siis jooksma, kuni lapsed veel magavad.
Vahepeal olen ma kiirhiilimiselt taas jooksmisele üle suutnud minna.
Jooksen mööda metsa, mõeldes traagilise saatusega haldjatele ja ümisedes oma pea sees kõik 4 km jutti seda laulu, mille linki klikkides nähtavale tulevat (hurmavat ja südantmurdvat) fänntüdrukuvideot ma olen umbes 40 korda vaadanud juba.
(Mulle meeldib laulu sõnade kirjutaja mõttetäpsus. Üritasin sõnu ka eesti keelde tõlkida, aga üks kolmest läheb kaduma: täpsus või tunne või laulukssobivus. Sõna "ustavus" ei ole eriti laulev, loyalty'ga ei anna võrreldagi. Jääb nagu ussikõne.)
Kuvatud on postitused sildiga paast. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga paast. Kuva kõik postitused
laupäev, 25. aprill 2009
esmaspäev, 13. aprill 2009
Niisiis: paast läbi
Alustuseks:
40 päeva paistab olema toitumisharjumuste muutmiseks päris paras aeg.
Praegu ma mõtlen tõsiselt, kas üldse hakata jälle liha sööma või mitte. Igatsust küll ei ole.
Võib-olla hakkaks suust sisse lubama ainult õnnelikku elu elanud liha, talulammaste ja karjamaal käinud lehmade oma, ja unustaks nt õnnetute piinatud vabrikukanade söömise igaveseks?
/nende mune söön ikkagi. Neetud silmakirjalikkus! Aga kust ma leian talukanade mune, ah?!/
Siis - kui ma koos paastuga piirasin ka oma söömisaegu nii, et pärast kella kuut söön ainult tooreid köögivilju (või marineeritud kurke), õnnestus mul kohe (loe: nädalaga) tekitada endale talje, mida pole piinlik eksponeerida ka mitmekihilise rõivastuse või korsetita.
Samas puusaümbermõõt märgib, et teda see värk üldse ei huvita, ja püsib täpselt sama.
Ning niipea, kui ma olen mõnel päeval põrsas olnud ja kellaaega venitanud (ah! ma ei lõpeta ju poole taldrikutäie pealt söömist, sest kell lõi kuus!), on see kõhu pealt kohe näha.
Kõige huvitavamalt käitub nahk - ta pole mul iialgi, mitte iialgi väitnud, et hoolib sellest, mida ma söön. Aga nüüd on täiesti selgelt näha, et kui eelmisel paaril päeval on märkimisväärses koguses maiustusi tarbitud, võtab seljapoolne nahapind mingeid jubedaid kühme tekitada. (Iseenesest on mu kehast kena muidugi, et kühme ei tekita nägu!)
Mingil põhjusel (ohter kala?) on mu küüned saanud üle oma ajutisest pehmusest sügisel ja talvel ning muutunud jälle märkimisväärselt tugevaks.
Juuste kohta ei oska öelda. Ma katan neid vahel hennaga, et karv ikka läigiks, ja sealt alt taibata, mida nad ise teevad, on pisut keeruline.
Aga üht asja olen ma kohe täiesti kindlalt tähele pannud: pea ei lähe enam üldse nii kiiresti mustaks.
See on ka paastu kõige veidram ja ootamatum tagajärg, ausalt öelda. Juuksed ei lähe enam rasvaseks? Mida keppi?! Sellepärast, et ma liha ei söö, ei lähe juuksed enam rasvaseks???
...
Lapsed söövad mul ikka veel sinki ja hakklihakastet, tänan küsimast. Kuna ma enam ise liha ei igatse, suudan isegi teha neile erinevate soojade toitude juurde hakklihalisandi, seda ise maitsmata.
Nüke, ütleks ma kokkuvõtvalt, on selles, et ei saa minna kohtadesse, kus antakse liha, ja siis seal kükitada, mingit saia närida ja hästilõhnavat sooja toitu piielda. See ei toimi, siis annad järele, sest kõht on ju tühi. Alati peab olema kaasas midagi, mida tohid süüa ja mis on hea ka. Kasvõi kalakonserv või köögiviljakotlet. Või marineeritud kurk.
Samuti ei saa end eriti rangelt piirata päeva jooksul söödavate asjadega, kui peale 18.00 tõhusat toitu ei söö. Sest kui sul on teadmine, et olgu, praegu on kõht tühi, aga homme hommikul teen endale kena kalasalati ohtra majoneesiga, on see hoopis teine asi kui mõelda "Kõht on kole tühi. Ja enne, kui ma homme oma nõdra ilma piimata hommikupudru võin ära süüa (ainult üks portsjon!), et siis uuesti lõunani nälgida, on veel pikk-pikk õhtu ja öö ees..."
Ma edaspidi kah ei söö peale kella kuut õhtul.
Isegi kui alla ei võta, ei võta vähemalt juurde samuti.
esmaspäev, 6. aprill 2009
Kui elus on palju tegevust, ei jää mõtlemiseks mahti ehk aruanne ja ei mingeid sügavaid mõtteid
Igatsus oma kunagise saleda joone järele viis mu niikaugele, et ma lõpetasin ära (millegi muu kui toore köögivilja) söömise peale kella kuut.
Koos muu paastu ja ohtra füüsilise tegevusega on see õhtusest söömisest vaba nädal viinud mu niikaugele, et võrreldes möödunud nädalaga...
...pole mitte midagi muutunud. Peale enesetunde ja jõudluse ja veidi paranenud naha. Vinnid on seljalt tagasi tõmmanud ning jaksan ka kõvasti pikemalt poeglaps süles mööda linna tormata ega tunnegi juba kilomeetri pärast tungivat soovi teda maha panna ja sadakond meetrit koormavabalt puhata.
Mitte et poeglaps ise kõndida ei oskaks. Aga kui on kiire, siis ei saa lubada - tema liikumiskiirus on umbes pool minu omast.
Siis oli nädalavahetus.
* Haldjate uusaastaid peetud: 1
* Beleriandi koosolekuid peetud: poolteist, resulaate on umbes ühe jagu, aga esialgu piisab
* Lapsi, kes selguvad olema maagiliselt mõjutatud saatusega: 1, Siuru ja Polyroni oma
* Suuri kakasid, kus Siuru ja Polyron jälle omadega kõrvuni sees on: 3
* Selleks nädalaks paika pandud ülesandeid: öö-ööö... selle arvu nimi on leegion
* Nägusaid noori mehi punastama pandud: 3 (ah, kuidas mulle meeldib noori nägusaid mehi punastama panna!)
* Üdini kevadisi päevi nauditud: 2
* Mõtlemine ära unustatud: 1 kord, tõeline ajuseisak keset kõnet. Ai!
* Vapper oldud: 1 kord. Seal Tartus on need Toomkiriku tornid, eks. Me käisime seal. (Teekond tornide poole on näha juuresoleval pildil, foto on teinud Earnarmo, illustreeriv väärtus poeglast kandva vana naise tutvustamisel on suur.) Aga mulle NII ÜLDSE ei meeldi trepid, kus kõndides on astmete vahelt näha kauge-kauge maapind.
Ma näen vahel selliseid asju unes, kusjuures too treppidega ehitis üldiselt ka vangub ja väriseb asja juures innukalt, ja mina lõdisen ja tudisen seal astmetel turnides, ja mul on tavaliselt laps süles ja siis ma kukun ja pillan lapse, ja kõik on väga kole. Et ma ikkagi sain sealt Toomkiriku treppidest üles, ja veel vingem: alla, täidab mu suure rahuloluga omaenda vaimse jõu koha pealt.
Kahjuks mul "maha äng" teemadel on väga vähe öelda. Ainult kordan, et lihtsam on kohe ära teha kui edasi lükata ja kuigi poole mäe peal on oma allaveeremist hirmus raske pidurdada, on sul sel hetkel, kui jälle üles otsustad rühkima hakata, suur rõõm igast sentimeetristki, mille võrra sa pole allpool vaid mäeseljale lähemal
/Lihtsalt õnnestus jälle mõnd allaveerejat näha. Õudselt kenad inimesed kõik. Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud.
reede, 27. märts 2009
Kuul-pähe-tiheda nädalavahetuse eel
Vahel, kui asjad ei suju kõige paremini ja kõik sõnad, mille ma kuhugi endast maha jätan, ei olegi puhas kuld ja teised inimesed ei laula mulle oode teemal "küll sa oled tark ja küll sul on alati õigus", tahaks küll, et oleks keegi, kes patsutaks ja kallistaks ja ütleks, et see kõik ei ole ju üldsegi oluline. Sa oled lahe piisavalt.
Praegu ma olen sunnitud seda endale ise ütlema, ja patsutamise asemel annan ma endale mandleid ja kalasalatit ja kommi (et ei osta maiustusi? Jah, tore. Aga kui kingitakse? Siis minu tahtejõud küll välja ei kanna, vabandust.) Ja see ei ole pooltki nii hea, kui kehaline kontakt, tegelikult on see halvem kui üldse mitte midagi ja sihukesed hädised enesehaletsuslikud hetked tuleks lihtsalt endast välja treenida ja töötada, aga....
Aga alati ei viitsi.
Just praegu ei viitsi.
Ja ainult selleks, et oleks keegi, kes patsutaks, kallimat ka otsima hakata ei tasu. See keeraks lõpuks kordades suurema jama kokku kui iseendapatsutamisest vabanemine väärt on.
Kui kedagi teist patsutamas ei ole, kõlbab iseenda patsutamine küll, aga enda patsutamine söögiga on libe tee - patsutad liiga palju ja pärast vihkad ennast vale kehakuju pärast. (Naah, ei vihka, loomulikult ei vihka, aga noomid, noh.)
**************************
Täna tabas mind muide esimene "Lihalihaliha! Andke LIHA!"-atakk paastupidamise jooksul. Kusjuures naljakal kombel ei tahtnud ma mitte hakklihakastet ega hautatud loomaliha ega isegi mitte kanafileed või muid selliseid häid asju, mida ma muidu armastan, vaid atakk leidis aset suitsuvorsti peale.
Üldiselt mulle isegi ei maitse suitsuvorst. Ma söön seda küll, kui ema külmakapist leian, aga pika hambaga. Ma muidu eriti vorsti ei söö, toorvorstid välja arvatud, ja nüüd lapsed poes nõudsid. Ning ma kujutasin suistuvorsti endale ette. Selle lõhna ja maitset ja kuidas see hamba all tundub. Siis kujutlesin maksavorsti. Ooooo! Siis maksapasteeti. Siis (ja see on juba tõesti üle võlli) lihapirukaid.
Ja ma igatsesin lihatoodete järgi nii kangesti, et mind siiamaani üllatab, et ma kiusatusele järele ei andnud ja ei toppinud suud koju jõudes lastele ostetud vorsti täis.
Aga ei toppinud. Ma olen natuke taastanud oma kehakuju kunagist siredat joont, aga ainult natuke.
Üldiselt on nii, et ma ei tohi päevas liiga palju arvutis olla. See tõmbab koheselt söögiisu üles. Aga mul on
* päris ilmne sõltuvus
* kirjutav töö
* Beleriandi organiseerimine ilma arvutita üldse ei edeneks ja
* pool vabaajameelelahutustest tulevad ju kah läbi selle asjaduse. Võrgupäevik muuhulgas.
Nii et... kel määratud on hukka minna...
(Aga ma ei loobu, mul on visa loomus tegelikult.)
teisipäev, 17. märts 2009
Paastuaruanne
Nii, ma siis annan aru oma paastu kulust siiamaani.
Ausalt.
(Aus on väga raske olla, sest see ei näita mind heas valguses, aga noh...)
1. Ma sõin kaks korda juustu. Ühe korra jalutades poest tagasi ja kõht oli kohutavalt tühi ja juustupulgad nii mugavad võtta, ja teise korra peedisalatis. Juust oli salatis, mitte mina.
2. Salaja ma ikkagi lootsin mingit figuuriparanemist, kui paastumist alustasin. Aga kuna ma ei keelanud endale ära martsipani ega tiramisu-mandleid ("Kalevi" toode) ega hulka muid erinevaid maiustusi, vahvleid ja pannkooke ja margariiniga keeksi, majoneesi, söömist pärast kella seitset, ega piiranud ka toidukoguseid mingil moel, siis pole ma alla võtnud poolt kilogi ja mu reied (vaatab neid murelikult) näevad välja nagu joonia sambad. Igatahes nagu midagi, mille peale võib asetada kivist katuse ja eeldada, et see ei kuku maha.
3. Te mäletate midagi sellest, et kala ja muna ei söö ühel päeval?
Hea küll, keerutamata: ei tulnud välja.
4. Kuigi ma söön iga päev vähemalt ühe keskmise kaalika või nuikapsa ja 3-4 erinevat puuvilja (+4-5 korda nädalas on mul aedviljadepõhine soe toit laual), ei ole ma märganud mingit paranemist ka naha regioonis. Kui nüüd veel kord siiras ja aus olla, siis - selja peal oleks nagu rohkem punne kui 3 aasta jooksul ette on tulnud.
5. Mul pole eelnevalt loetletud kurbadest asjaoludes hoolimata plaanis paastumist katkestada. Küll aga pean vist ära keelama maiustused. S.t. KÕIK maiustused, mis pole isetehtud.
Muidu läheb asi ikka väga käest ära.
Kella 7 järel söömine tuleb vist ka vetostada.
/nutap
***************************
Muidu on nii, et lõpetasin jutu sisu kirjutamise. Paar korda läbi kirjutada-toimetada ja ongi valmis. Mõned inimesed saavad jälle kirjanduslikke kingitusi =D
pühapäev, 8. märts 2009
Paastust ja temperamentidest
Täna hommikul ärkasin üleni valutavate lihaste ja silmituksvõtva näljaga.
See on mitme päeva erinevate kehaliste harjutuste tekitatud lihasevalude kuhjumine ja mitme päeva harjumus pista nahka tubli 200-300 g martsipani päevas (mida ma eile juhtumisi ei teinud ja nüüd mu kõht kaebles hommikul).
Ja kohati hüplevad peas täiesti provotseerimatud mõtted lambalihast, loomalihast, kanalihast, kotlettidest ja lambavorstidest. Mõtted, mis tulevad tuulest ja lähevad koos sellega (ning tahtejõust taganttõugatult).
Aga (margariiniga tehtud) lehttaignapirukad kahtlemata vähendavad mu igatsust liha järele.
(Rammus toit hoiab elu sees ja ülemäärase kumeruse piha kohal paigal. Vabanedes teisest läheks ilmselt ka esimene, ja ma pole veel kindel , mismoodi on kõige otstarbekam toimida).
Ja ma söön ikka veel piima ja kala ühel ja samal päeval.
Muna olen pagendanud omaette päevadesse, mis sisaldavad mõnevõrra vähem piima kui kalapäevad :D.
Karjusin täna natuke laste peale, kes ei suuda jagada pirne ega aru saada, et banaanikrõpsude tualettlauale laiali valamine ei ole hea tegu.
Siis mõtlesin, et kuskil on inimesed, kes räägivad üksteisega lahkelt ja viisakalt ega karju kunagi. Ja mingil moel sain mina sellega ka hakkama, kuni kumbki mu laps oli alla 2 aasta vana.
Või noh, vähemalt ei karjunud ma kurjalt, vaid röögatasin vahel niisama, tähelepanu tõmbamiseks ("Ettevaatust, kapiuks!" jms).
Kui mu vanaema /jah, seesama vanaema, kellele ma oma igaveseks häbiks kätega kallale läksin/ mõnd sellist hoiatavat röögatust pealt kuulis, saabus ta kohe noomima, seletades, kuidas laste peale ei tohi kunagi karjuda ja neile peab kõik ilusasti ära seletama. (Mainin viisakuse pärast ära ka selle, et tema arusaam "seletamisest" üle kaheaastastele on "korda hästi palju kordi ja üha kasvava helitugevusega üht ja sama asja, pistes vahele mõned halvustavad märkused sihtmärgi ja talle kalliste inimeste teemal ning mõned fataalsed ennustused à la "Sellest lapsest saab üks sita iseloomuga tüdruk!"")
Teda ei huvitanud minu vastused, nii et ega ma palju midagi vastanudki, aga ma olen siiamaale veendunud, et kui mu laps on kummargil avatud kapiukse all ja hakkab tõusma, ei ole mul aega talle ilusasti seletada, et tema pea kohal on lahtine uks ja sinna vastu pea ära lüües saab kõvasti haiget.
See selleks.
Ükspäev ma mõtlesin oma vanaema manitsuste üle sügavamalt järele. Ja jõudsin otsusele, et tema soovitused ennast vaos hoida ei päde eriti. S.t. loomulikult ma püüan end omaenese tarkusestki vaos hoida, aga kui see nõuanne tuleb daamilt, kes 80 aasta vanuses ronis kirsipuu otsa kirsse korjama, sealt alla kukkus ja siis nii hirmsasti vihastas, et võttis sae ja saagis puu maha,
on "vaospidamise-" jutul kuidagi irooniline maik man. Umbes 75 aasta vanusena ei leidnud ta üles võtit, mis oli talle salakohta ära pandud, vihastas selle peale, et talle võtit jäetud ei olnud ja ta "OMAENDA KOJU SISSE EI SAANUD" ning loopis minu venna kui patuoina riided ja plaadid ja muud isiklikud esemed teise korruse aknast välja lume sisse. (Hiljem selgus, et võti oli kogu aeg rahulikult salakohas oodanud, aga ilma kilekotita. Ja ilma kilekotita võtit ei leidnud vanaema üles.)
Sellest, kuidas tal on umbes 14 stampsüüdistuskõnet, mida ta igal võimalusel esitab, rääkimata. Või noh, need on nii naljakad, et ma ikkagi räägin ja toon ühe näite.
Minu lugupeetava ema elukohas teisel korrusel tehti remonti. Muuhulgas viidi välja ka mõningane osa mööblit ja tühjendati panipaiku, mis iidamast aadamast saati igasugust veidrat koli täis on olnud. (Nt. kingamuuseum oleks sealt päris arvestatava täienduse oma 1950-1989 kollektsiooni saanud).
Ja vanaema asus taga nutma mingisuguseid minu vanaisa (surnud 1996) "täiesti kandmata ja uhiuusi" pidzhaamasid. Aasta jooksul kuulsin ma seda "Ma olen igalt poolt otsinud, no ei tea, kuhu ta need ometi pani, täiesti tuttuued pidzhaamad, ise ostsin, ju vist visati kõige kapiga minema. Ja kui raske oli seda kappi sinna leida ja kui palju vaeva selle kokkupanemisega läks, kõik sai millimeetri pealt ära mõõdetud..." vähemalt 20 korda. Liialdamata. Võin tuua tunnistajaid, kes on ka kuulnud. (Ning mina, meenutan, ei ela koos oma vanaemaga vaid käin ainult külas).
Nojah, ja ühel hetkel (ma kujutan ette, et umbes 45. kõne ajal), sai minu ema austusväärsel mehel kõrini, ta läks garaazhi ja otsis need pidzhaamad üles.
Andis vanaemale.
Võite ühe korra arvata, mida vanaema ütles.
Jah.
"Einoh, mis mina nendega teen? Ega minul neid tarvis ei ole, ma lihtsalt mõtlesin, et kus need said."
Loogiline ka, mu vanaisa oli umbes 35 cm pikem ja 50 kg raskem kui mu vanaema praegu.
Aga see annab loodetavasti ettekujutuse minu vanaema kirest tänitamise suhtes.
Ja ilmselt ka sellest, kust ma olen pärinud oma plahvatusliku temperamendi.
Ja sellest ka, kui väga on vaja seda temperamenti ohjata.
Muidu saadab vaev ja nutt kõiki mu lähedasi kuni meie ühise tee lõpuni. Aamen
Pilt näpatud siit
See on mitme päeva erinevate kehaliste harjutuste tekitatud lihasevalude kuhjumine ja mitme päeva harjumus pista nahka tubli 200-300 g martsipani päevas (mida ma eile juhtumisi ei teinud ja nüüd mu kõht kaebles hommikul).
Ja kohati hüplevad peas täiesti provotseerimatud mõtted lambalihast, loomalihast, kanalihast, kotlettidest ja lambavorstidest. Mõtted, mis tulevad tuulest ja lähevad koos sellega (ning tahtejõust taganttõugatult).
Aga (margariiniga tehtud) lehttaignapirukad kahtlemata vähendavad mu igatsust liha järele.
(Rammus toit hoiab elu sees ja ülemäärase kumeruse piha kohal paigal. Vabanedes teisest läheks ilmselt ka esimene, ja ma pole veel kindel , mismoodi on kõige otstarbekam toimida).
Ja ma söön ikka veel piima ja kala ühel ja samal päeval.
Muna olen pagendanud omaette päevadesse, mis sisaldavad mõnevõrra vähem piima kui kalapäevad :D.
Karjusin täna natuke laste peale, kes ei suuda jagada pirne ega aru saada, et banaanikrõpsude tualettlauale laiali valamine ei ole hea tegu.
Siis mõtlesin, et kuskil on inimesed, kes räägivad üksteisega lahkelt ja viisakalt ega karju kunagi. Ja mingil moel sain mina sellega ka hakkama, kuni kumbki mu laps oli alla 2 aasta vana.
Või noh, vähemalt ei karjunud ma kurjalt, vaid röögatasin vahel niisama, tähelepanu tõmbamiseks ("Ettevaatust, kapiuks!" jms).
Kui mu vanaema /jah, seesama vanaema, kellele ma oma igaveseks häbiks kätega kallale läksin/ mõnd sellist hoiatavat röögatust pealt kuulis, saabus ta kohe noomima, seletades, kuidas laste peale ei tohi kunagi karjuda ja neile peab kõik ilusasti ära seletama. (Mainin viisakuse pärast ära ka selle, et tema arusaam "seletamisest" üle kaheaastastele on "korda hästi palju kordi ja üha kasvava helitugevusega üht ja sama asja, pistes vahele mõned halvustavad märkused sihtmärgi ja talle kalliste inimeste teemal ning mõned fataalsed ennustused à la "Sellest lapsest saab üks sita iseloomuga tüdruk!"")
Teda ei huvitanud minu vastused, nii et ega ma palju midagi vastanudki, aga ma olen siiamaale veendunud, et kui mu laps on kummargil avatud kapiukse all ja hakkab tõusma, ei ole mul aega talle ilusasti seletada, et tema pea kohal on lahtine uks ja sinna vastu pea ära lüües saab kõvasti haiget.
See selleks.
Ükspäev ma mõtlesin oma vanaema manitsuste üle sügavamalt järele. Ja jõudsin otsusele, et tema soovitused ennast vaos hoida ei päde eriti. S.t. loomulikult ma püüan end omaenese tarkusestki vaos hoida, aga kui see nõuanne tuleb daamilt, kes 80 aasta vanuses ronis kirsipuu otsa kirsse korjama, sealt alla kukkus ja siis nii hirmsasti vihastas, et võttis sae ja saagis puu maha,
on "vaospidamise-" jutul kuidagi irooniline maik man. Umbes 75 aasta vanusena ei leidnud ta üles võtit, mis oli talle salakohta ära pandud, vihastas selle peale, et talle võtit jäetud ei olnud ja ta "OMAENDA KOJU SISSE EI SAANUD" ning loopis minu venna kui patuoina riided ja plaadid ja muud isiklikud esemed teise korruse aknast välja lume sisse. (Hiljem selgus, et võti oli kogu aeg rahulikult salakohas oodanud, aga ilma kilekotita. Ja ilma kilekotita võtit ei leidnud vanaema üles.)Sellest, kuidas tal on umbes 14 stampsüüdistuskõnet, mida ta igal võimalusel esitab, rääkimata. Või noh, need on nii naljakad, et ma ikkagi räägin ja toon ühe näite.
Minu lugupeetava ema elukohas teisel korrusel tehti remonti. Muuhulgas viidi välja ka mõningane osa mööblit ja tühjendati panipaiku, mis iidamast aadamast saati igasugust veidrat koli täis on olnud. (Nt. kingamuuseum oleks sealt päris arvestatava täienduse oma 1950-1989 kollektsiooni saanud).
Ja vanaema asus taga nutma mingisuguseid minu vanaisa (surnud 1996) "täiesti kandmata ja uhiuusi" pidzhaamasid. Aasta jooksul kuulsin ma seda "Ma olen igalt poolt otsinud, no ei tea, kuhu ta need ometi pani, täiesti tuttuued pidzhaamad, ise ostsin, ju vist visati kõige kapiga minema. Ja kui raske oli seda kappi sinna leida ja kui palju vaeva selle kokkupanemisega läks, kõik sai millimeetri pealt ära mõõdetud..." vähemalt 20 korda. Liialdamata. Võin tuua tunnistajaid, kes on ka kuulnud. (Ning mina, meenutan, ei ela koos oma vanaemaga vaid käin ainult külas).
Nojah, ja ühel hetkel (ma kujutan ette, et umbes 45. kõne ajal), sai minu ema austusväärsel mehel kõrini, ta läks garaazhi ja otsis need pidzhaamad üles.
Andis vanaemale.
Võite ühe korra arvata, mida vanaema ütles.
Jah.
"Einoh, mis mina nendega teen? Ega minul neid tarvis ei ole, ma lihtsalt mõtlesin, et kus need said."
Loogiline ka, mu vanaisa oli umbes 35 cm pikem ja 50 kg raskem kui mu vanaema praegu.
Aga see annab loodetavasti ettekujutuse minu vanaema kirest tänitamise suhtes.
Ja ilmselt ka sellest, kust ma olen pärinud oma plahvatusliku temperamendi.
Ja sellest ka, kui väga on vaja seda temperamenti ohjata.
Muidu saadab vaev ja nutt kõiki mu lähedasi kuni meie ühise tee lõpuni. Aamen
Pilt näpatud siit
laupäev, 28. veebruar 2009
Paastpaastpaast /ja kirjutamine, aga sellest ma ei räägi =)
Postimees kirjutab pisut paastu reeglitest.
Eelmisel korral ma üritasin korrektselt pidada. Tõsi, ma pole kindel, et mu allikas oli 100% tõene, minu teada võis nt kala süüa õigeusu paastu reeglite järgi 2x.
2x 40-päevase paastu jooksul.
Ma sõin vist umbes 4x.
Ei pidanud vastu.
Ja taimeõli ning pähliktega ma patustasin ka. Neil nädalatel, mil nad tegelikult keelatud olid.
Ma elasin selle paastu sel moel enam-vähem üle (paar korda külas olles sõin küpsiseid, kus sees oli kohe kindlasti muna ja võid, ning korra libastusin keeltpidi lausa lihaga pajaroa sisse).
Nüüd?
Ma lubasin endale nii muna, kala kui piimatooteid alla 5% rasvasisaldusega?
Teate, see pole paast ega asi.
Ma ei pea midagi leiutama.
Ma ei pea peaaegu millestki loobuma, mis mulle kallis on (ok, koorekastmega veiseliha ning kummikommid (zhelatiin!) tõesti ei ole lubatud, aga ma võin selle asemel majoneesiga forelli ja beseeküpsiseid mugida seni, kuni rahakotil põhi kätte tuleb).
See on nõme!
Mis mõte on paastuda, kui tegu pole isegi märgatava eluviisimuutusega? Noh, jah, võid enam leivale ei määri, aga kuna ma luban endale muna, siis majoneesi küll. Taevas ja emake maa, ma võin PIIMA JUUA IGA JUMALA PÄEV! Jogurt! Keefir! KODUJUUST!
Mul ei ole absoluutselt tunnetki, et ma millestki loobuma olen pidanud. Kui lapsed söövad kuumi võileibu singi ja juustuga, teen mina endale heeringa ja sibulaga, joon piima kõrvale ja olen täiesti õnnelik.
Ei nälga, ei isusid.
Askeet ja masohhist minus on sügavalt pettunud.
Niisiis tõmban reegleid koomale.
Ma võin süüa KAS kala, muna või piimatooteid iga päev. Mitte kõiki kolme korraga.
Alustades homsest, sest täna ma sõin loomseid koostisaineid sisaldavatest toitudest majoneesi /muna!/ ja pähklitega forelli, sardiiniga leibu, mille kõrvale jõin piima, ning võtsin ka suutäie mingit tobedat odavat margariiniga küpsist (kuigi juba reegleid tehes otsustasin ma, et shokolaad ja küpsis ei kuulu minu paastu, isegi kui nad sinna formaalselt sobivad. See küpsisesuutäis oli hajameelsushoos juhtunud õnnetus lihtsalt).
Ja mul on kõht täis ja ma ei tunne mitte millegi järele isu.
Mis on - noh - mõnes mõttes muidugi väga hea, aga ka väga tavaline tunne.
Kui ma oleksin tahtnud süüa nagu alati, ma poleks selle paastuga üldse jamama hakanudki.
teisipäev, 24. veebruar 2009
Suur Paast
Niisiis, seoses Suure Paastu ametliku algusega kahekümne minuti pärast otsustasin minagi sel aastal paastumise ette võtta.
Ühe korra ma juba tegin seda, tütarlaps oli siis umbes sama vana kui poeglaps praegu, ning see oli valgustav, huvitav ja hariv kogemus.
Ja vabastas mu kuskil 3-4 kilost. Muidugi ajutiselt, nagu mõõdulindi pealt praegu näha, aga olgem ausad - kõik meie figuurid on ajutised. Kunagi kaalusime me kõik nii umbes 3 kilo ja tuleb aeg, kui kõik, mis meist alles on, kaalub jälle umbes sama palju.
Ja siis veel vähem.
Aga mitte selles pole asja iva.
Paastuda on huvitav. Inimesed ütlevad "oh, mina küll ilma lihata elada ei suudaks" ega proovigi, mismoodi see tegelikult on. Liidame juurde piimatooted ja munad ja kala - ja enamik inimesi pööritavad silmi ja oigavad.
Aga võiks ju ometi proovida. Ma mäletan eelmiselt korrast, et kõigi suurem jama oli munadega - muidu saab kõike asendada, aga sa ilma munata ikka pannkooki ei tee, sojapiim või mitte sojapiim. Noh, ma muidugi üritasin, aga tulemus oli üsna kole.
Ja kuigi ma käitusin väga loovalt kõiksuguste uudsete retseptidega, soja, erinevate pähklite, mandlite, seemnete, suhkru, kaunviljade ja erinevate nuudlitega, tekkisid ikka VÄGA meeletud neelud loomse valgu järgi.
Niisiis luban endale sedakorda muna, kala ja piimatooteid rasvasisaldusega alla 5%. Sest noh, päris enesepiinamine ka teema ei ole.
See saab huvitav olema.
Kui kedagi huvitab, võin paastu kulust ka nii umbes iga nädal teada anda. Aga kindlasti annan teada paastu lõpetamisest ja järeldustest.
Tellimine:
Postitused (Atom)