esmaspäev, 31. detsember 2018

Kurat, ja ma lihtsalt unustasin ära!

Vahelduse mõttes on hea olla. Tasakaal, tunne, et teised on teised ja nende otsused (kuitahes mindpuudutavad) ei ole minu mõjutada, on tagasi.
Nad teevad, nagu NEMAD on, mitte midagi minu teemal. Mina olen ainult virvendav varjukuju, keda nähakse uduselt ja vilksamisi, toredad inimesed on mu vastu toredad, sest NEMAD on toredad - ja külmad ja kalgid on mu vastu kalgid, kuitahes hea ja lahke mina ka oleksin.

Ei ole minu asi mõjutada.
Pole minu teha.

Ja koos tundega, et see ei ole minu asi, maailma ümber kujundada ei OLE minu asi, on rahu ja rõõm.
Ja mis siis, kui mul ei tule rohkem lapsi? Maailm saab hakkama. Ei lähe hukka. Kas mul on praegu halb elada v?
Ei ole vaja maailma ümber teha ja siis ahastada, et ei suuda. Maailm saab hakkama. Mina ... teen oma asju, oma võimuses olevaid. Hoolitsen enda eest.

Et toredad inimesed peaksid ka tahtma minuga toredad olla? Hei, ma olen ise nii tore loomulikul moel, et ei pea selleks midagi EKSTRA tegema.

reede, 28. detsember 2018

Mõni päev on veel, aga pohh

Kui kokku võtta, siis see on olnud karm ja kange aasta.
Heade aastate otsa jälle üks sihuke ... viisakalt öeldes ere? Üles ja alla ja alla ikka nii, et veri taga ja hambad lendavad.

Ausalt, ma päriselt-päriselt olin kindel, et 2018. aasta lõpuks on mul titt vähemalt kõhus, kui mitte käte vahel. Aga no ma olin ka kindel, et Poeglapse isa on mu päris igavene armastus ja et Rongimehega me ju sõbrad, head ja armsad sõbrad ikka oleme alati edasi ja oeh.
Mul on usk, et kui tööd teha, tuleb ka tulemus. Mitte et ootad ja ootad ja saadki õnnelikuks, aga kui visalt üha teed ja teed, siis on loota.
Jah, noh, loota ongi - aga osades asjades ei toimi see IIAL. Ja ma ei saa tegelt aru, kuidas on sedasi, et ma olen pikka aega nii nunnu, mõistev ja hea, nagu ma oskan olla, ilus ja tantsin nõnda, et ikka on, mida vaadata - ja siis on mingi naine, kes naeratab, mees paneb talle käe ümber ja paari kuu pärast kolivad kokku ja no WTF?!
Oleks veel parem naine kui mina KUIDAGIMOODI. EI, lihtsalt ... ma nagu ei loegi.

Olgu, või ei ole isegi teist naist, ei kolita kokku ega isegi suudelda, seksist rääkimata, aga üksi on ikka parem kui minuga. Isegi natukene koos minuga, kurat, ma ei oota ega oodanud ju kooselu ega midagi, lihtsalt et ma ei peaks küla pealt seksi otsima.

See tita puudumine ... ma arvasin, et lapse saab endale kõhtu lihtsalt osta, aga see päris nii lihtne ikka pole. Nagu sünnitamise kui protsessigagi - MINA ju tean, mis on mulle normaalne ja kuidas on hea, aga meedikud on ÕPPINUD mingeid keskmisi ja kui ma nende mõttes olevasse tervislikku vahemikku ei mahu, on vaja sekkuda, kiiresti ja väga - ja oeh.
Nüüd oli täpselt sama selle kunstliku viljastamisega - ma ise arvaks, et ootaks mu ovulatsiooni ära, laseks sperma tuppe nt kolmel päeval järjest ja mõne kuu pärast oleks loode kasvamas. Aga ei, on vaja mingeid iks imesid teha, ma võtan tablette ja süstin ennast, nii et küpseb mitu munarakku korraga, siis need võetakse välja, viljastatakse kehaväliselt, mina võtan teisi tablette ja lasen iga õhtul vittu mingeid hormoone. Ja siis on siirdamine ja no sada kraadi pingutust - kuid võiks nagu LIHTSAMALT enne proovida äkki?
Võibolla see ei toimiks, ent siis ma vähemalt teaksin ning poleks "aga miks mitte nii?!"

Nojah.
Miski ei lähe lihtsalt. See pole minu elus. Ei "vea".
Ainult töö, töö, töö viib MÕNIKORD sihile.

Ja no see aasta meenutas mulle jälle seda.
Kui ma saan õige tunde najale, "maailm saab hakkama, minul on hetkel hea, järelikult ongi kõik hea, KÕIK ON HEA", ma mitte ei sunni end sedasi mõtlema, vaid nii ongi. See on PÄRIS tunne. Karikate emand saab aru =)
Aga enamasti ma ei saa sellist vaikust enda sisse, TEEN liiga palju, torman liiga kaugele ja siis värisen valust, et see polnud ikka piisavalt kauge veel, ikka on nii halb!
Vahel meenub, et mul ei ole kuhugi vaja minna, ma juba olen enda juures kogu aeg.
Aga ses osas on see aasta ka karm olnud, et ainult vahel. Vahel. Sest ma kurnan enda kogu aeg üle, kui valu või absoluutset jõuetust pole, ma jaksan ju veel? Ja no alles masenduse üle minu pühkides saan aru, et vist ei jaksanud.
Vist kindlasti on üle piiri.

Aga no samas ... Totoro. Esiku kollased seinad. Reis Brightonisse. Kuningad. Tütre grand prix. Vahel saan pai ka seda nõudmata. Legendsi (on sihuke söögikoht mu Mittedepressiivses Väikelinnas) kitsejuustusalat. Bohemian Rhapsody filmina.
Neid üles-asju on ikka ka mitupalju olnud. Neid, mis ütlevad, et tasub elada, tasub!

Kange aasta. Nagu kange kohv - korraga terav ja tugev, kuskil pole pehmust.

teisipäev, 25. detsember 2018

Väga teistsugused jõulud

Olen diskreetne ja üldse ei räägi teile, kuidas ma eile arutasin kätepesu tähtsust peale kempsuskäimist (ma pean seda äärmiselt oluliseks ainult haigla- ja perearstikeskkonnas, kui ma õena tööl olen, muidu loputan üle, vahel kasutan seepi ka, aga kaugeltki mitte alati) ning mu üldist räpakust.
Aga see oli huvitav.

Täna on mul esimesed jõulud peale varast lapsepõlve, kus ma midagi ei pea, ei ürita, ei sebi ja kõigile teistele rõõmu ei ürita teha.
Ei, möödunud lähiaastatel piirasin end ka, aga no kingid ikka ja piparkoogid ikka ja kuskile reisida ja midagi teha - ja brrr.
Ja nüüd lihtsalt olen. Kingitused pakkisin hommikul, hea küll, ja andsin lastega kaasa, aga kella poole üheteistkümnest saati on olnud rahu ja rõõm. Ainult koer seltsiks, kes on ka eilsest väsinud. Nagu ... oot, SEE ongi "jõulurahu" või? Et oledki täiesti rahulik ja miski ei kraabi, ei väsita, mängid Civi ja jood kohvi, sööd mandariine, piparkooke ja vahepeal mõne lõhevõileiva?
Izzzzand, ja nii palju aastaid on minu jaoks jõul võrdunud sebimisega!
Oo, kui kummaline on viimaks RAHULIK olla!

Olen täiesti hämmingus. Aga noh - see oli ka paaril viimasel aastal, kui taipasin, et minu ideaalne jaanipäev on üksinda veedetud.
Mitte ei pea end kogu aeg energiliselt kokku võtma ja inimestega suhtlema, vaid võib täitsa rahulikult omaette olla ja keegi ei sure sellest.

Hämmastav.

Et mul peaks kurb olema, jõululaupäeva õhtul üksi?

Täiesti hämmastavalt normaalne on. Kui turi hakkab pikast arvuti taga istumisest tuikama, teen käteringe, seljalihastele harjutusi ja mängin koeraga - ja mul on nii tore.
Või noh - mitte eriliselt tore, eks ole. Aga ei ole vaeva, ei ole hullunud "proovin paremini, veel paremini, veel paremini - olgu, rohkem ei suuda"-värki ÜLDSE.

Tegelikult saan sellest maailma paiglatlükkamise tunde väärtusest ka aru. Ikka veel ja täiesti. Kui õnnestub - oo, see on imeline tunne! (Kuigi enamasti ei õnnestu.) Aga ma lükkan nagunii alailma, vahel (näiteks täna) võib puhata samuti.
Ei ole nii, et just jõulude ajal peab lükkama ja üritama ja püüdlema.

Kuigi mul ON jõulukaunistus! Tilda saatis mulle jõulude puhul küünla, mis on päev otsa põlenud.

laupäev, 22. detsember 2018

Varsti on jõulud

Inimesed on vahepeal mu vastu ilusad ja head olnud (ka too ema mees), kingipakid postis ja head sõnad, kulka saatis raha ja pool tabletti antidepressante päevas on juures = ma olen eluga jälle rahul.
Üldse pole enam tunnet, et pean maailma turjal kandma, muidu läheb ta hukka - ei, maailm saab hakkama. Mina olen pisike ühik ilma mingi olulise mõjuta seda- või teistpidi, hoolitsen ainult selle eest, et minul hea oleks.

Sellega seoses saadan oma lapsed mõisa jõulupeole, aga ise jään Totoroga koju. Sest juba mõte sellest, KUI raske oleks teda esmalt sinna saada, siis valvata, et ta midagi ära ei näriks, olla rõõmsam-kui-meeleheitel, kui ta ikkagi närib ja Tütarlapse vanaema ütleb, et no pole väga hullu, eks me kuidagi, ajab mu hulluks ja halliks.
Ja mulle meeldib üksi olla. Ju.
Lähen kinno veel korra "Bohemian Rhapsodyt" vaatama, söön oma imeheast taignast (testitud, nüüdseks väga mitmel korral) piparkooke ja teen sushit.
Aint ma ei saa aru, kuhu riisiäädikas külmkapist kadunud on. Pool pudelit oli ju veel? Nüüd pean uue ostma.

Tegelikult võin oma piparkoogitaignaretsepti jagada. Sest see on päriselt minu oma, tehtud kogemuste ja mitmete teiste retseptide põhjal. Ja no kogused on natuke umbkaudsed, sest ma ei mõõda punktuaalselt.

400 ml siirupit (kõlbab nii tume, hele kui näiteks tumeda pudeli põhjast umbes 100 ml ja ülejäänu heledat)
200 ml vahukoort
250 g suhkrut
1 apelsini koor
poolteist pakki piparkoogimaitseainet
1 tl jahvatatud kardemoni
natuke kaneeli ja ingverit võib eraldi veel võtta, aga ei pea
400-450 g võid
3 tl soodat
5 muna
1 kg või veidi rohkem nisujahu (jälle - ma olen teinud nii üleni kõrgemast sordist või pannud kogu kõrgema sordi, mis kapis oli, ära ja kuskil 300g täisterajahu juurde, ikka tuli hea)

Riivida potti apelsinikoor.
Selles potis kuumutada väikesel tulel apelsinikoorele juurde valatud siirup, millesse on lisatud maitseained ja suhkur. Segada.
Kui peaaegu juba keeb - kerkivad esimesed mullid - valada juurde vahukoor. Segada.
Keerata tuli alt ära ja panna sisse või, ei pea olema tükkideks tehtud, aga võib. Segada vahepeal, oodates, kuni või ära sulab.
Kui või on sulanud, on ka segu niivõrd jahtunud, et annab lausa lusikaga maitsta, eelnevalt peale puhumata. Sellesse jahtunud segusse lisada munad ja segada. Ja lõpuks segada kuivalt jahu sisse sooda ning saadus vedelasse segusse ja segada veel. Kuni on väga tainas ja pole valgeid tükke.
Noh, ja siis kilekotti-kilesse ja las seisab.

Piparkoogid küpsetada umbes 200 kraadi juures, kuni on saavutatud soovitud pruunsuse aste. Tulemus on natuke pehme ka jahtunult (või kui ma selle pannitäie teen Poeglapsele mõeldes, siis veidi heledad ning üpris väga pehmed, talle meeldivad sellised), magus ja mõnus.
Kui tahad krõbedaid, üleni kuivi piparkooke, otsi retsepte mujalt, neid on.

Ma nüüd lähen võtan ühe piparkoogi.
Või mitu.

kolmapäev, 19. detsember 2018

Natukene siiski

Oi, ma olen nii väsinud, et ... ööö ... tegelt mul ei ole selle kohta sõnu.
Jap, nii see kirjaniku elu on. Sõnatu.
Lihtsalt KUI ära mu väsitab võõraste inimestega suhtlemine, veel hullem, kui mingis ametlikus soustis, mida ma tegelikult ei taha (võtame pikalt kirjeldada, selle asemel, et "tööbüroo" kirjutada), on mulle endale ka hämmastav IKKA VEEL.
Kusjuures see mees, kes minuga tegeles, oli tore ja mul ei olnud jubedat tunnet "ma peaks vist valetama, et ta kurjaks ei saaks", mis mul seal seni on olnud. Kõik läks hästi, isegi kohustust töökohta otsida ei pandud mulle (veel) peale ja jee. Aga ... aga ...

Et asja hullemaks teha, võttis üks teine mees minuga suhelda tänaval. Ma ei olnud tema peale kuri, sest
a) ta ei olnud pealetükkiv, MUIDUGI olen ma ilus, selle sõnastamine on ainult tõe rääkimine
b) nahavärvi ja inglise keele järgi otsustades ongi ta keskkonnast, kus inimesed on tänaval palju varmamad suhtlema
aga kui ma olen niigi väsinud ja siis pean võõrale inimesele inglise keeles selgitama, et mul ei ole temaga suhtlemise vastu midagi teemal "a black man", aga on, sest "you are a total stranger to me", on mu maailm juba kaldus.

Ja kui ma siis lähen veel ema juurde, sest mulle kingiti TERVE TORT, mis oli küll minu arust täitsa hea tort, aga mu poeg loomulikult ei söönud seda ja siis ma mõtsin ülejäägi sinna viia, seal kodus oli ainult mu ema mees, istusin ja jõin kohvi ja sõin veel ühe tüki head torti, aga väga sotsiaalne pinge - olen täna IKKA VEEL nii väsinud, et tahaks aint nutta.
Voodis.
13 tundi (katkestustega, Totoro) und enne. Aga no on ikka vaja end viimaks üles ajada, tolmu imeda, nõusid pesta, kohvi ja avokaadoga võileiba teha ... isegi poodi jooksin. Tagasi kõndisime, sest mul hakkas pea valutama poes.
VIHKAN kauplustes käimist jõuluajal!

Koer sööb mu nuuskamispaberit. Olen liiga väsinud, et seda talt ära võtta.

***

Oo, praegu taipasin!
"Kuningate" kohta on Goodreadsis mingi 4-5 (ma üle ei loe, tühja mul vaja seda ebameeldivat tunnet, seega täpselt ei mäleta) arvamust "esimene kolmandik oli lahe ja edasi täielik prügi" ja korraga sain aru.
Nad ootasid midagi hoopis muud!
Mina tegin "esimene kolmandik - kuningad on pahad, vbla annab neid ära kasutada?" teine "kas nad on loomad või inimesed?" kolmas "kas inimene on inimesele siis hunt päästmatult?"
Aga nemad (need "esimene osa on hea"-tüübid) olekski tahtnud, et oleks jäänud "hirmsad kuningad, väga ohtlikud" teema peale!!!!
Üleloomulik õudus ... asi, mida mina kohe ERITI ei salli. Õuduskirjandus - mkmm. Õudusfilmid - mkmm. Minu mättalt võttes on kogu õudus- maailmas ülearu.
Muidugi ei saa mina ja õuduselembid üksteisele meeldida, sest mina teengi "õudust" ainult selleks, et näidata: õudus on ainult vaataja peas, kusagil mujal seda pole.

***

Oh, seekord ei läinud asi migreenitabletini, valu taandus ka ibuka peale!
Kulkalt tuli raha. Olen suht ... no mitte hämmastunud, aga üllatunud siiski. Ma pole veel toimetatud kujul teksti näinudki, rääkimata läbitöötamisest, aga oi, raha. Selle aastanumbri sees samuti ... oh, kas ma KUIDAGI saaksin järgmisel aastal tita, ma oleks suht normaalselt teeninud (oma standardite järgi) riigi arust, saaksin rohkem emapalka ka?
Ohjah. Unistada võivat.
Ma unistan.

reede, 14. detsember 2018

Sita mobiilikaameraga tehtud udune pilt Totorost

Aga ikka parem, kui ei midagi, eks?

Poeglaps pildistas, sest koera päriolukodu-inimesed
tahtsid tunnistust saada, kas ja kuidas Totorol hästi läheb

See punane värk all paremas nurgas on sohvapadjakate, millega tirimismängu mängime. Poroloonist padi ise on ammu tükkidena prügisse lahkunud. Praegu üritatakse mõõduka eduga teha tükkideks mu voodit ja kõiki meie puust toole. Tähendab, kõvast plastikust tooli ka, aga see ei alistu, võid närida või mitte närida, tooli üldse ei huvita.

Ei, ma ei ole eriti häiritud mööbli äranärimisest - ILU ja KORD ei ole küll miski, mida meie kodus väga leida oleks. kuni asjad on funktsionaalsed, täidavad oma funktsioonid ära, oleks järgmine asi, millest ma hooliksin, seinte värv - aga kuna head värvi on ainult esik, on kõik äranärimised ja äratäkkimised mulle täiesti ükskõik. Kuni neiu koer toolil või laual jalga või voodil põhja alt ära ei näri, on kõik kena.
Kuigi mind segab, kui põrandal kätekõverdusi tehes peopessa pinnu saan. Tundub maailma julmusena ja tunnistusena, et MISKI EI ÕNNESTU, KÕIK LÄHEB HALVASTI.

Välja arvatud, et Varrak sai mu raamatu jaoks Kulkalt toetuse ka kätte, raamat tuleb ja mis ma selle ilmudes olen veel mingi protsendi võrra rohkem kirjanik vä?
Ei ole rohkem, ma juba olengi ju?
Ma ilmselt ei usu, ei hakkagi uskuma.
Ei tundu nagu päris asi. Kirjanikud on inimesed nagu Heljo Mänd ja Leelo Tungal ja võibolla ka Indrek Hirv. Aga mina? Mina olen ju ... mina.
Mitte mingi ... ikoon.

Kuigi "Valikuid" arvustati "Loomingus" (novembri omas) ka. Aga linki ei tule, sest "Looming" sellest numbrist pakub netislugemiseks üldse ainult nelja teksti ja see minu raamatust rääkiv ei ole muidugi üks neist.
Jooksin täna raamatukokku ja lugesin läbi, seepärast mainin. Midagi väga uut ei öeldud, MUIDUGI on Omara klassikaline karm detektiiv, ainult juhuslikult seekord naissoost, ja maailm on avanenud praost sissepiilumise jagu, mitte lahtijutustatud.
Aga mulle meeldib eriti, et "Reaktoris" vatti ja sõimata saanud keel, Mngoate murde- ja inglise segu, Valner Valme meelest imeline on =)
(Mu enda meelest ka ei ole üldse rahulolematuse kohtki, et ma midagi HUVITAVAT olen teinud. See on ju HEA asi, et kõik pole nagu kõigil???)

Kuidagi märkamatult on läinud sedasi, et päevas viie asja tegemise asemel teen umbes 8. PLUSS need asjad, mida ma eraldi tegevusteks ei nimeta nagu koeraga möllamised, õueskäimised, söötmised jms, nõudepesu, asjade kappidesse panek, paberraamatu lugemine, trenn ...
Ega see mulle hea ole. Üle jõu tegemine. 
Üritan küll teha ainult neid asju, mis meeldivad (kõikvõimalikud pagaritööd on mu lemmikud näiteks, piparkoogitainas ja jõulukook, martsipan kuuma aprikoosimoosiga peale kleebitud ja glasuur üle kõige valatud), aga ikka on vaja pakendid ka veel pakendikonteinerisse viia ja läätsi keeta ja poes käia ja ...

Kirjutanud ei ole 3 nädalat. Sinna tõmbasin ise piiri ette, et kui ma olen nii väsinud, et niutsun häälega päevast päeva, vähemalt selle võin tegemata jätta. Mängida Civilizationit ja lugeda internetti läbi ja üldse mitte üritada sotti saada loost, mis pooleli ja millele oleks vaja mingit lõppu hakata leiutama vaikselt.
Las ta olla. Kord tuleb eluisu tagasi, seni ootab mind. Ei kao kuhugi.

kolmapäev, 12. detsember 2018

Väga lühidalt

Mul pole midagi müüd (muud nüüd) öelda, kui et konsulteerisin kirja teel psühhiaatriga, tõstsin antidepressantide annust ja juba teisel päeval hakkas tunda olema.
Üleni nõrkvasinud, aga ei vihka midagi ega kedagi, eriti mitte ennast.
Nüüd magan möödunud nädalaid järele. Ja kui ei maga, loen internetti läbi või olen koeraga, kes näris mu voodi niimoodi ära, et sees magasin ja alles tunde hiljem avastasin pinnuhunniku, õues.

pühapäev, 9. detsember 2018

Endauurimise hobi ikka

Ega ei ole kerge.

Kunagi Rents imestas, et kuidas inimene jaksab nii kaua ühest asjast jahuda kui mina Rongist, normaalsetel inimestel tuleb peale Madonna uus plaat ja nähtud film või midagi, ja ma ei osanud midagi öelda peale rõhutamise, et ärasuremine ei ole päris nagu eksamil läbikukkumine, see on natuke suurem asi.
Aga no üldiselt ongi nii, et kui miski mind ikka mõjutab, ma ei räägi nädal hiljem juba uutest asjadest - kui mõjutab, siis on ka aasta hiljem väga tugevalt meeles, ja nädal hiljem, kaks nädalat hiljem, kolm nädalat hiljem ikka on väga tunda veel. Kui ma enam sõnades meelde ei tuleta(nud), siis seepärast, et püüan püüdsin olla normaalne.

Noh, ja nüüd oli mul see ema mehega jama ja kuigi ma söön jälle ja enam-vähem ka magan (kaks kahetunnist ööd, kuuetunnine ja üheksatunnine otsa, nüüd üheksa umbes venitabki välja, kuigi uni läheb lambist ära), see ei ole unustatud asi. On ikka veel intensiivselt siin ja kohal - ja ma mõtlen, et vbla see on ka natuke, miks ma lahkuminekutest (s.t. teise initsiatiivil) üle ei kipu saama. Et mul ei lähe üle MISKI. Mida tugevam emotsioon, seda kauem kestab.
Siiamaani mäletan hellalt ja vaikse vaimustusvärinaga (s.t. siiamaani värisen, kui meenutan) 2014 Kõmmkärajaid.
See oli imeline. Jah, ma varsti tapsin end, aga see oli IMELINE.
Et kui asi mind mõjutab, see on mulle TOHUTULT võimas.

Sellega seoses: mina vist olengi see väga tundlik. (Vt pilti näiteks.)
Liiga hästi klapib =/
Aga mida pildil kirjas pole: ma mäletan. Ma mäletan 2 aasta eest öeldut, 20 aasta eest öeldut, 30 aasta eest öeldut. Ma mäletan oma öeldut, ma mäletan mulle öeldut (eriti solvanguid muidugi - ka tahtmatuid).
Seda seepärast, et kui ma tajun ebakõla, mulle jääb asi ajju kui "oot, see pole mulle veel selge".
Mõnikord on otseselt kurb seepärast - mul oli üks klassivend, kes mulle NÜÜD on nii ilusti öelnud ja kellega me võiks otseselt hästi läbi saada - aga ta oli umbes 10, kui lehvitas põrandakaltsu klassis, sõnadega "See on mõne plika püksist võetud" - ja see oli päris räme tumehall kalts, mina olin selleks ajaks arvatavasti ainus menstrueeriv tüdruk oma klassis ja iga krdi kord, kui ma teda näen reaalis või netis, tuleb meelde.
Sest see haavas mind.
Mis siis, et tema ilmselt ei teadnud, et ma olen otseselt puudutatud.
Ma olin.
Pole selge mu ajus = no et kas ta teadis? Kas talle on menstrueeriv tüdruk vastik? Kas menstrueeriv tüdruk on a priori vastik? Kõigile? Kuidas paremini varjata, et ma olen sihuke vastik?
Kuskil vanuses 9 (mul algasid päevad vara) kuni 13 oleks olnud minu soov kuldkalale võtta menstruatsioonid ära. Et mul kunagi ei tuleks enam ühtegi. Valus, muudab mu vastikuks, veri lekib kõikjale (mul olid ka väga vererohked)  ja varjata on üsna raske, kui sul on korraga plekid isegi pealisriietel ja samas oled valust kahvatu.
Raseduse ja sünnitusega läks normaalsemaks. See oli esimese raseduse kaheldamatu tulu mu kehale koos peenikeseks muutunud pahkluude (oluliselt raskem keha, mida jalalihased liigutama pidid) ning püramiidjatest rinnakujulisteks muutunud rindadega.

Nojah, see selleks. Tegelikult hakkasin ikkagi kirjutama sellest, et mul on ikka veel sitt, kuigi natuke vähem.
Ja et ma ei tea, kas see on normaalne, aga see lihtsalt ON nii, noh.
Päris hirmus on leida, et Teised Inimesed on nii teistsugused, neid ei mõjuta miski nii hullusti. Aga ma loen jälle "Seltsimees last" ja vähemalt sealt tundub, et Leelo Tungal on samalaadse meelelaadiga. Valmis korjama kõik süü enda peale ja püüab olla "hea laps" - aga no ei tule välja, tee mis sa teed.

neljapäev, 6. detsember 2018

Noh, jälle targem enda osas

Mu ema mees kirjutas eile mulle päev otsa (millele ma vastasin ka, ega ta monoloogi pidanud) ja selle tulemuseks oli toores enesetapumeeleolu mu sees.
Ma ikka ei ole piisavalt hea, käitun agressiivselt ja olen alati liialt virisenud (MINA?).
Phmt ööseks olin jälle veendunud, et parem, kui mind olemas poleks, sest ma olen eksisteerimiseks piisavalt hea ainult end kogu aeg vägistades ja teiste soovidele kohandades ja veel paremini käitudes, ikka paremini, veel paremini - aga ma ei suuda ju!
Magasin öösel umbes kaks tundi, nii halb ja hale oli olla - aga kui ma nende kahe tunni pärast tõusin, koeraga väljas käisin ja Poeglast äratasin, sain korraga aru, et ei.

Ei ole nii, et mina olen kohutavalt süüdi ja kui mul on halb, siis seepärast, et mina olen halb. Kas ta aitas mind Enne Rongi?
Ei.
Kas miski muutus sellest saati, kui mina muutusin tema jaoks meeldivast ebameeldivaks inimeseks? Et enam ei saa ma temalt sooja ja armastavat tähelepanu näiteks?
Hah. Ainus, mis muutus: ma enam ei ürita talle meeldida.
AINUS ASI.
Ja siis vaatasin fb-sse, kuhu öösel ahastuse turjal olin jätnud palve mulle öelda, et ma midagi hästi olen teinud ja KURAT, kui ilusti inimesed kirjutada oskasid!
Ma hakkasin liigutusest kaks korda nutma. Siis sain skaipi ja erasõnumitesse kah hästiütlemisi ja nutsin veel. Mitu korda.
Miski ikka ... jah, ma saan kohati tagasisidemeid, mida mul on nii raske kanda, et mööduvad aastad pole mingi teema, et haavad paraneks. Ikka on valus.
Aga kui ON VAJA, siis tuleb minu pihta nii palju armastust, et sellest piisaks aastateks (kui vahepeal teiste tagasisidemete poolt jälle headust unustama ei pandaks).

Lõppjäreldus on mul, et mu ema mees ei ole võimeline armastama ja arvestab kõik suhted rahasse, aga kurat, see EI OLE absoluutne tõde igal pool ja kõigile!

Lisaks tegin ühe üldistuse enda suhtes ja imestan veidi, et ma seda päris nii selgelt (kuigi hämusemalt teadsin küll) enne ei sõnastanud.
Ma tean, et see ei ole tavaline, mida mina tunnen, kui mult midagi küsitakse. Et minupoolne teistelt millegi küsimise vältimine oli vähemalt osalt ka sellest, kuidas mina reageerin küsimistele, millele ma ei saa või ei tahagi vastu tulla.
Mul hakkab füüsiliselt halb. Pea hakkab valutama, süda läheb pahaks, isu ei ole, und ei ole.
Ma hakkasin otseselt vältima meest, kes oli minusse armunud, aga keda mina ei tahtnud, sest iga kord teda nähes sain peavaluhoo. Ta tahtis mult midagi, mida ma ei andnud.
Praegu mu ema mees tahab mult käitumist, mida ma ei taha anda - ja ma ei saa magada, ei saa süüa, eile valutas pea, aga see õnnestus migreenitabletiga maha võtta.

Ja siis imestatakse, et miks ma ei küsi, kui midagi puudu on. Sest ma ei taha teistele samasugust rõvedat olekut põhjustada, dohh!
Ja siis imestatakse, miks juba eos väldin mehi, kes lähenevad mulle, tahtes soolist suhet. Sest ma ei taha ära öelda, aga sedasi sunnitult ei suuda nõus olla ka mitte!
Ja siis imestatakse, kuidas neid #metoo lugusid mu elus NII palju on olnud. Sest kui mult midagi pealekäivalt tahetakse, ma ei jaksa ära öelda, sest see on mulle endale ju ka raske!

Nojah, NÜÜD ma tean, et neil teistel (aus on öelda, et enamasti, ju mõned minusugused on veel) ei tekigi seda. Valu, kui peab ära ütlema.
Et mina olla isekas? Jah, ilmselt küll, sest ma ei taha, et minul halb oleks, aga mul on kohe halb, kui teistel on. Ja nüüd, kus ma tean, et teistel pole sellist sisemist vastust olukorrale, kui nad ei anna välja, mida neilt tahetakse, suudan juba küsida ka.
Aga varem, vanasti? Ei. Ma arvasin, siiralt arvasin, et kõik tahavadki alati teistele vastu tulla, kui vähegi saavad, nii et küsisin ainult nii palju, et sellega hädapärast toime tulin. Küsisin ainult, kui väga vaja oli.
Sest noh - kui need, kellelt küsin, mulle ei saa või taha anda, neil on ju halb! Kuna mul endal on enam-vähem, kui võõras tahteavaldus tuleb vormis "on täitsa ok, kui sa ei taha seda teha, mul ei ole probleemi, aga ...", küsisin ka ise enamasti nii.
Ja siis olen ISEKAS.
Minu jaoks oli LOOGILINE lahendus, et kui küsin, mulle ei anta ja kui mulle ei anta ja ei anta ja ei anta isegi mitte natukest hellust ja hoolt, ma ennast ära tapan. Sest no selgelt, kui inimesed ei anna, kui ma küsin, ma olen neile ikka rämedalt vastik ju. Ma olen nii halb ja ebameeldiv, et maailmal on parem, kui ma teda oma olemasoluga ei reosta.
On ju nii?
Ei ole v?

Nii kuradi keeruline on olnud selgeks õppida, et kõik ei ole nagu mina.

Aga selle selgitamine mõnele ema mehele ... ma ei tee ta viimast kirja lahti (täpselt nagu ma ei loe osasid siinseid kommentaare ja kustutan ära juba nähes, kes autor on). Mulle ONGI kergem olla välja tõstetud ja otsida uut elupaika ja saada sellega hakkama, kui teda ümber veenma hakata.
Tema maailmas olen mina see isekas ja nartsissistlik ja no las ma siis olen.
On vähemalt hulk inimesi, kes on teist meelt. Üks saatis mulle Pauluse "Kirja korintlastele" kaaskirjaga "see meenutab mulle alati sind" ja ma nutsin lugedes.
Nutan ka praegu seda teile kirjutades.
Lõppu lisas ta lause, mis tõstis mu liigutuse veel taseme võrra kõrgemale. (Ei, ma ei ütle teile, mis see oli, liiga ilus =P)
Aga on neid, kes hoolivad ja mõistavad, on palju! Neid, kelle jaoks mu armastus ei ole maha visatud.

Ja et on ka teistsuguseid - noh, inimesed on erinevad, eks?

teisipäev, 4. detsember 2018

Hala

Mõtsin, et ei postita hala enam, puhkan välja ja olen rõõmus.
Aga no mida ma teha saan, kui kell kaks käin pissil ja oma nördimuseks avastan ärkvel Poeglapse, kes küll on just hambaid pesemas, siis enam jalavalu keskel magama ei jää ning kell kolm istun arvuti taga, sest no MIDA ma muud teen, kuni valuvaigistav masin töötab?

Üle-eelmise postituse lõpu mees, oh ÜLLATUST, ütles mulle ära (tegelt tal oli adekvaatne põhjus, väga palju parem kui "ma ei soovi ühelegi lapsele isata kasvamist" - krt, mina ütlesin, et sa isaks ei või olla v? et ma sinuga koos ei ela, on hoopis teine teema ju).
Goodreadsis üks lugeja arvas, et mu hüüumärgid ja tekstisisesed sulud "Kuningates" on "lugeja solvamiseks".
Peeglist paistab keegi taignane olevus (ovulatsioon sai läbi, nii et imeline kaunidus möödus), kõik asjad (mantel, kott, hetkel seljas olev öösärk) otsustasid korraga puruneda nii palju, et mul on nõelumist lähiajal igaks õhtuks ning hommikukski, olemas on EKRE (mis ma kunagi mõtsin, et kohtuprotsess Kenderi vastu on õigusriigis karm? Ha. Ha. Haaa!), sõda Ukrainas intensiivistus ja kui ahastasin selle üle fb-s, tuli keegi kauge tuttav mind õpetama, kuidas peaksin tegelt mõtlema, sain täiesti juhuslikult teada, et on olemas siuke asi nagu "aastane loomestipendium" ja sain seda teada nädal pärast tähtaja möödumist. Samas käisin töötukassas ja möllisin end töötuks, sest "aktiivsusnõue" ütles, et muidu ma toetust ei saa, ning mulle loeti ette hulka õpetussõnu selle kohta, kuidas ma aktiivselt tööd pean otsima, muidu nad ei saa mind "aidata" - aga kui saaksin loomestipendiumit, oleksin sellest jamast vabastatud.
Lisaks pean umbes elama seal büroos: alles taastun eelmisest käigust, kuid 18. dets on juba järgmine.
Mul on kogu aeg janu. Mineraalveest hoolimata.
Mu faking jalad faking valutavad. Parema käe randmes on pind, mis on piisavalt pisike, et ma teda ei näeks, aga haiget teeb ikka. Eriti hiirt kasutades, sest pind on täpselt seal, kus ranne lauale toetub sedasi tehes.
Ja üldse: kõik on halvasti. Kusjuures isegi mitte suured eredad eraelulised asjad väga. Same old, same old, last ei saa - aga neid on lihtsalt korraga nii palju ja vajutavad mu täiega maadligi.
Nõõ-mee.
Aa, mõttekriipsud olid ka kas toimetamatus või lugeja solvamiseks.
Jap, ma saan täitsa aru, et kõigile idiootidele mitte ainult ei saa, vaid ei peagi meeldima. Aga ikkagi aga ikkagi aga ikkagi!

Läheks ja jooks jälle, aga masin kipub välja lülituma, kui ma ringi liigun. Ta on juba veitsa vana ka, noh.

Öösärgil on muide katki õlapael, nii et enne pika kampsuni, mida talvel hommikumantli asemel kasutan, selgatirimist olin nagu vabadus, kes viib ühe palja rinnaga rahva barrikaadidele.
Jaa, ma saan aru - kui ma nii väsinud ei oleks, kannaksin kõik mured ja vaevad muiates ära, sest kõik on kõige parem ja pole minu asi teiste ellu sekkuda. Nemad näevad, mis neis enne kasvanud on, mitte seda, mida mina omast arust teen, sest minus on jälle niimoodi kasvanud.
Aga ma olen. Väsinud. Paraku.

Mallukas läks ka minuga tülli, nii et ma saa isegi rõõmustada ta tite üle. Kohe, kui talle mõtlen, tuleb kurvastus, et inimesed on inimesed, ebatäiuslikud.

Jap, kõik on nõme.

laupäev, 1. detsember 2018

A tegelt on päris soerõõmus jälle, mind tunnistati ikkagi "piisavalt heaks"

Mõnes mõttes on ikka päris kurb, et ma võin olla kohutavalt väsinud, aga kui juba üles aetakse (6.23 koeraga õue, onjo, kalli, kalli, musi, musi, KALLI, lähme, onjo?), ei jää enam uuesti magama.
Kell 8.07 loobusin üritustest ja tõusin uuesti.
Tegin toidu soojaks, varsti teen teed ja kohvi ka.
Valuvaigistav masin peal (vahel ma mõtlen, kumbapidi sellistel valuga mittemagamajäämistel põhjuslikkus käib - kas ma ei jää magama, sest valus on, või segab mind valu eriliselt, sest voodis ärkvel lebades ei keskendu väga mujale kui oma kehale?)
No mõnes mõttes on kurb. Peamiselt selles mõttes, et ma kipun üsna tuntavalt katkisem olema kui väsinud, aga välja ka ei puhka, sest ... sest magada ei saa.

***

Hiljem

Asja hea külg: ma ikka meeldin endale välimuselt rohkem, kui vähem kaalun. Ja no see on kindel värk, et kui ma palju ei söö, on mu uni nõrgem ja läheb kergemini minema, tagasi tulemata. On külm, magada ei saa - aga ilus olla.
Elik unepuudus ja sire kehakuju on ühe mündi kaks külge minu puhul.
(Mingi legend on, et täis kõhuga ei tohi magama minna, siis magad paremini. Võin ainult öelda, et väga korduvalt proovitud ja mul on vastupidi: kui tühja kõhuga magama lähen, olen hiljemalt kuue tunni pärast ärkvel, sest Organism ei suuda toidupuudust taluda, röökimata "EIDEKE! Otsiks nüüd süüa, mitte ei põõnaks siin suvalt!")

Muidu on päris hea - mind ikka ei lükatud nii absoluutselt tagasi, kui arvasin, ja isane, kes nagu lükkas, on minu sõpruse nimel ikkagi valmis minuga ka magama. Suudlesin eile tema õlga korduvalt, hingasin teda sisse ja nautisin end tohutult. Vaatab, kuidas selle seksiga läheb. Aga seni on hea.
Eks see natuke vägistamise moodi ideeliselt, aga noh - vaatame, vaatame, mis saab.
Ma päris ilma temapoolse huvita vist ikka ära ei tee, ei suuda. Aga talle on mõte lapsest kah meelitav - vähemalt veidi.

Emotsionaalne pinge ka väsitab. Nii et selle võrra olen veel väsinum.

Kogu aeg on külm - ka kaalukaotuse tulem.
Miks see allavõtt mingi HEA asjana küll ühiskonna (ja ikkagi ka minu) teadvuses püsib - et nii tore on, kui magada ei saa ja pidevalt külmetad?
Oh, ja veel unustamatu "palju rohkem energiat!"
Kuulge, ma ei saa magada, olen kogu aeg väsinud, kust, kurat, see energia tulema peaks?!
Elik kui sa võtaks alla mingi 100 kilo pealt, vbla. Aga mul läheb 77 pealt (mis tegelt pole ka ju maru vähe) ja no täiega kehvem on olla. Oleks isu, sööksin rohkem, aga ilmselt läks hormonaalsete muutustega näljatundlikkus jälle alla.

Päris õhtul

Järjekordne sotsiaalne sündmus üle elatud.
Jaamarestoranis Elsa saab hästi süüa. Osad inimesed on toredad. Osad rumalad. Aga noh - mu lapsed kandsid suhtluskoorma suht rõõmsalt ära, K. kannatas pea sama edukalt ära kõik need võõrad inimesed ja minult vargsi küsijad "kas see on sinu abikaasa?", ja minul ei valuta pea.

Greit saksess.

Ainult tasakesi libisen jälle tagasi sinna vakku, et ma elan elu üle. Mitte ei naudi seda, vaid "kannatan ära".
Ma arvan, aeg pidurit tõmmata ja targemasse vakku end nihutada. Pole vaja "välja kannatada", "jee, pea ei hakanudki valutama" jms - elan, nii et endal hea on!
Just.

kolmapäev, 28. november 2018

Algul hädaldan, siis vihastan

DISCLAIMER: Siin ma phmt hädaldan ja vingun praegu ja kui nüüd tuleb kommentaare "nii isekas, kuidas sa võid" või "võta end kokku ja ole tubli!", ma lihtsalt kustutan ära.

Valu ikka väsitab.
Mul ei ole selle kohta midagi uut öelda kui et näe, jälle kogen seda. Aint magaks kogu aeg, aga Poeglaps röögib (poolihääli, aga see on kõvasti valjem kui vaikus) arvuti taga, kuidas mäng vihkab teda ja miks, miks, miks?!
Ei, mul ei ole ka mingit probleemi, lihtsalt mu floksid ei õitse ja on november, midagi teha ei saa, praegu polegi floksiaeg, ja siis olen kurb seepärast.
Läheb üle. Aga on kurb.

Ma tahaks jalaga peksta, aga ei tea, keda või mida.
Ma olen valesti, olles mina, aga ei taha ka keegi teine olla - suht võimatu olukord.
Ok, hullult ponnistades suudan veel kaks meest välja mõelda, kellelt last küsida, aga nad ka nagunii pole nõus.
Mu poeg mängib fortnite'i ja räuskab, et see mäng vihkab teda, miks, miks, miks, ja mul on tunne, et mind vihkab elu, miks, miks, miks, mis on mõnevõrra hullem - aga teda "ei huvita".

Et ma tean, ma tean, lubasin 10 aastat ja neist pole neligi päriselt läbi, ma ei tee midagi endaga - aga see tunne, et sa oled kõigi jaoks valesti, et tegelt sind talutakse, sest kedagi paremat pole võtta, kas see ei käigi kõigil vahepeal peal? Kas tõesti on nii imelik tunda, et ilmselt oleks parem, kui mind olemas poleks?
Kui su poega ei huvita ja tütar elab mujal ja koera jalutaksid ja annaksid talle süüa ju teised ka, jee ta tänavale visataks või magama pandaks, kui lastel "niigi raske aeg on", kui sind ei taheta, kui sind ei vajata, sa lihtsalt - loksud ju?
Kas see "miks ma pingutan, kedagi ei huvita ju" on tõesti mingi HARULDANE asi v?

Aga elada ilma pingutamata ... ma tean, jutlustan seda kogu aeg. Ja siis tulevad inimesed ja ei ole minuga üldse rahul ja ma ei ole nende jutu järgi täiskasvanulik ega vastutustundlik ja olen isekas ja narstissistlik ja no MA EI SAA ARU, mis nende peades toimub, mida nad ette kujutavad.
Sest mina kipun alailma pingutama teiste heaks üle oma võimete, sest ma ju TAHAN, ja ma üritan endale piire ette seada lihtsalt sinna, kus ma tegelt ei taha, aga pingutamine teiste heaks on juba nii harjunud, et kipun seda automaatselt tegema. Kuidas see HALB on, et ma natuke ennast ka hoida katsun?
Vanadel kurbadel aegadel ma tundsin end kogu aeg süüdi, et miks ma rohkem ei teeni, miks ma oma ema mehele korteriüüri ei maksa, miks ma rohkem ei korista, paremini ei kirjuta, rohkem lastega ei tegele, parem tudeng ei ole, sportlikum ei ole, vähem ei kaalu - nüüd ma vähemalt saan aru, et kõike üks inimene ei suuda, see on normaalne, et kõike üksi ei suuda ja ei tee. Ja kui seda oodatakse, on probleem ootajal, mitte minul.
Nagu - ma üritasin KÕIKI õnnelikuks teha. Ja kui enam ei ürita, olen ISEKAS ja NARTSISSITLIK? Vabandust, aga äkki teeks vahelduseks teistpidi? Et kõik, kes on mult oodanud, et ma neid õnnelikumaks teeksin, tunneksid end süüdi ja halvasti, kui nad ei suuda mind õnnelikuks teha? Mitte et paha mina, miks ma üüri ei maksa (rohkem), vaid paha korteriomanik, miks ta minu meele järgi remonti ei tee (rohkem)? Millal on minu käest küsitud, mis mulle meeldiks, mitte eeldatud, et ma kõige eest tänulik olen ja räägitud, kuidas ma teen seda ja toda ebapiisavalt?

Oh, vihane on palju toredam olla kui kurb =P

Just, mitte mina ei ole halb inimene, kui keegi ei hinda mind aktiivselt, vaid fakk need teised, kui nad mind hinnata ei mõista!
Huh, jaa =)

Ma selle vihaga võiksin midagi teha kohe.
Oh, tean!
Kunagi avaldasin luulekogu. Helen tegi sellele viimase peal kujunduse.
Kriitikud suht (väga?) kiitsid seda, oli ka Betti Alveri preemia nominent. Ma elasin usus, et keegi seda ei osta ega loe, sest tagasiside kirjastuselt oli, et aastaga on müüdud 32 eksemplari või midagi.
Aga mõned aastad tagasi juba väitsid inimesed, et raamatupoodidest on otsas.
Mõtsin, et eks kirjastus loobus neid laiali vedamast lihtsalt, olgu - aga kuskil aasta eest avastasin, et Hermese koduleht ka ütleb, et "läbi müüdud".
(Muidu on see arvustuste lugemiseks nüüd parim koht, sest enamik vanu linke on praeguseks tummad.)

Aga! Minu käes on veel viis täiesti uut ja lugemata praakeksemplari, sest algul trükiti neid täistiraaž, kuid siis selgus, et mu lemmikluuletuse keskel on leheküljed vahetusse läinud, luuletus algab lõpust ja siis tuleb algus. Tehti siis uus tiraaž (kuna mu isa ja mu ema mees maksid kirjastusele avaldamise eest, oli korralik tulemus neile kohustus), aga meie kätte jäi nii palju praaki, kui küsisime.

Kui keegi, kes on võimeline ühe luuletuse jagu vales järjekorras lehekülgi lugema, tahaks sihukest luulekogu endale koju, siis kui ta saadaks aadressil murumuna ät gmail punkt com oma kontaktid (linn, pakiautomaat, oma telefoninumber), ma detsembri jooksul saadaksin need kogud laiali.
Siia postituse alla võib ka öelda, et saatsid kontaktid, sest mul on neid praakeksemplare siiski ainult viis ja oma märgades unenägudes ma näen kümmet innukat luulehuvilist kohe tormamas ja mina siis pilgutaksin abitult silmi ja mõtleksin, kust veel 5 eksekat välja võluda.

Küsisin kohe neti teel last ka.
Pakkumine olla väga ootamatu, aga huvitav.
Lubati järele mõelda.

esmaspäev, 26. november 2018

Kõik on halvasti

Inimese kohta, kes kogu aeg seletab, et on hormonaalne olend, kelle määrab ära keha ja mõistus tuleb teises järgus (kui mitte kolmandas), oli mul väga veider ettekujutus selle kohta, kuidas noodsamad hormoonid kaalu mõjutavad. Või siis ei mõjuta eriti.
Või õieti - ma tegelt uskusin, et mõjutavad, aga teistel. Mul hoiavad menstruatsioonitsükli osadel päevadel vedelikku kehas kinni, siis lasevad jälle vallale ja muud eriti ei tee.

Noh, praktika selgus natu teistsugune olevat.
Eelmisel talvel hakkasin lambist juurde võtma. Mitte midagi teistmoodi ei teinud, sama palju trenni olen kolm aastat teinud, samapalju sõin ka - ja no võtsin juurde. Näiteks seitse kilo.
Selle pealt mingeid järeldusi veel ei teinud, sest no - ju ma siis endale märkamatult sõin rohkem või midagi, ega ma ju ometi jäta kasutamata võimalust enesekriitiline olla, kui mitteolemine nõuaks pealegi oskust vastutust kuhugi mujale panna, kui enda peale võtta.
Aga nüüd võtan alla, samamoodi lambist, midagi tegemata, ja olen seega sunnitud tõdema, et need kunstliku viljastamise hormoonid ikka mõjutasid. Kuna mul sai raha otsa, siis on suvest saati ses osas tühi maa old ja nüüd läheb kaal lihtsalt, mitte midagi tehes, jälle alla.

Nojah. Väga paljuütlev. Ütleb palju loodetavasti neile, kel ka arvamus, et eieieiei, NENDE kehas ei tee hormoonid vähemalt kaalu osas väga midagi.

***
14 tundi hiljem:

Oi.
Oi, see juhtus jälle.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saan vähemalt selle, miks mul alati nii valus on, kui mind ei taha mees, keda mina tahan.
Sest mina hakkan tahtma meest, keda ma juba tunnen. Ja siis ma ootan kannatlikult, oh, kohutavalt kannatlikult kuid, vahel aastaid, seekord poolteist aastat, enne kui asi "kuule, ütle nüüd välja'ni" läheb.

Kui siis selgub, et mkmm (ja alati selgub nii. Mis värk? ALATI!), siis mul ei ole: "Kui ta mind paremini tunneks, ta ju tahaks".
Sest nad tunnevad juba.
Nii hästi kui saab - ja ma ei ole neile piisavalt. Või olen liiga, vahet pole.
Kes ma olen, ei sobi neile.
Ma olen valesti.
Ja ma ei tea, mida teha. Ei saa ju hakata kellekski teiseks.
Lihtsalt on, nagu on.

Nii neetult valus. Nii valus, et magada ei saa, aint värisen siin omaette. Suitsu ka pole ja kell on pool viis hommikul. Huvitav, kas võtta koer nööri otsa ja kõmpida 4 km kaugusele bensukasse?



No mis ma muud ikka teen siin. Istun arvuti taga ja kannatan?
Lähen.

laupäev, 24. november 2018

Oh ja ah!

Käisin oma tütre kooli playboxil.

Ma täpselt ei tea, kuidas oma vaimustust väljendada, sest see orgunn, mis kulus ürituse korraldamiseks, oli üle igasuguse mõõdu, phmt ma tahaks nutta lihtsalt vaimustusest, aga LISAKS sellele olid etteasted! 20 klassi olid ikka väga palju tööd ja vaeva alla pannud, laval oli nii imelist tervikut ja näitlejameisterlikkust, hästi sünkroonis tantsukavu kui elus saltoviskaja ja noh - ma eksisin JÄLLE ära (üldiselt ma ei eksi, kui kohas juba enne käinud olen, 32. koolis olin kaks korda, neist ühel ekslesin enne 2 tundi mööda Mustamäed) ning olin juba kohale jõudes surnuks väsinud, ent ikkagi olin vaimustusest tumm.

ÜKS asi oli aint ebahea - see, et võimlas ei saanud aknaid avada ja publik etteastete teise poole ajaks juba lämbus.
Aga kõik muu oli IMELINE.
Isegi see, kuidas publik vahepeal röökis ja kiljus - ma küll ei saanud aru, mis laul see üldse oli, mida koolidirektor laulis, aga no see, kui LAHE oli kuulajatel, kui LAHE on omada selliseid õpetajaid, sellist koolivaimu - see ikka tuli läbi.
Kui ühe õhtujuhi klass esines (nad tegid viimase peal tööd, ma isegi hindasin nende tervikut natu kõrgemalt kui oma tütre klassi, kes sai viimaks grand prix, oma - aga no mu tütre klassi ülesanne oli oluliselt vingem ka, seal ei olnud keegi lihtsalt "tantsija", KÕIK olid rollid ja rollis), siis ta saatis neid innustusega ja pärast intervjuu ajal kallistas oma klassivenda.
Mu meelest mehed peaksid omavahel palju rohkem kallistama, patsutama, õlavarsi suruma - puudutamine võiks ka neile normaalne olla ju? Ja paistab, et noor põlvkond juba suudab ja oskab seda teed käia.

See poiss, kes oli riietatud Brintney Spearsiks ja tegi laval saltot! Mu süda murdus Florence and the Machine'i järgi tehtud kava järel! Meie Mehe "Solgitoru sultani" teemal tehtud kavas Kõige Nägusam Noor Mees tegi laval kelmikalt strippi!
AAAAAAHHHHH!
Mul oli termosega kohv kaasas, sest mul oli vähe usku puhvetisse vaheajal, ja õigesti, sest vaheaeg tehti pärast kõiki kavu, et žüriil oleks aega otsuseid teha.
Jah, pudelikesega piim ja purgiga suhkur (ma ise joon suhkruta, aga ma päris üksi ei olnud) ka.
I come prepared. 

Mida, muidugi olen ma väsinud ainult vaatamas käimisest, nii väsinud, et mul on kogu aeg külm (istun kampsunis JA talvemantlis) ja ei saa magada. Aga ma olen niiiiiiiiiii uhke, nii rõõmus, nii rahul!
Sest mu tütre klass võitis gümnaasiumiosa kavade seas ja sai ka grand prix ja no kurat.
Vähemalt pole ma pärandanud seda, et teed nõrkemiseni tööd ja siis keegi eriti ei hinda =)
Ma ei saa teile veel eraldi videot linkida, sest ka korraldajad on inimesed ja järgmise päeva hommikul veel ei ole videosid üleval. Aga need on olemas, livestreami sai kohe võetud ja no lõpus, kuskil 4 tundi ja minut-poolteist algab mu tütre klassi encore - ja see oli mu meelest isegi parem kui esimene kord.

MA OLEN NII UHKE!!!!!!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

esmaspäev, 19. november 2018

Töö

Poeglaps tegi ajaloo kodust tööd, milleks oli 15 lauset Mespotaamia kohta ja kirjas pidi olema loogiliselt seotud tekst, muidu võtab õpetaja 25% hindest maha

Istus mul voodis, kirjutas ja samas seletas: "Ma olen päris kehv selles loogilise teksti tegemises. Siis ma kirjutan sedasi, et iga järgmine lause tuleb eelnevast. Näiteks: Mesopotaamia aladel elasid inimesed juba ammu, aga tsivilisatsiooni tekitasid nad umbes 3000 a  eest ja nad leiutasid palju asju. Selle kõik ma kirjutasin sinna, et saaksin järgmise lause: nende üheks kõige tähtsamaks leiutiseks oli ratas. See leiutati, et linnast linna kiiremini liikuda. Ja siis ma räägin linnadest!"
Mina: See ongi loogiline tekst. Tähendab, sedasi loogilist teksti tehaksegi.
Poeglaps: Fakkjee! Ma olen nii tark!!!!

Täna valutas mul pea. Isegi ei jõudnud väga kaua valutada, enne kui kütsin sisse valuvaigistid, siis kolmveerandi tunni pärast migreenitableti ja läksin kuuma duši alla takkapihta.
Ja selle järel magama.
Et kaua ei olnud, on oluline peamiselt seepärast, et mulle ei hakka valu õieti õudne tundumagi, kui see kestab alla paari tunni. Aga vist oli õudne. TUNNE oli õudne ja kuigi nüüd enam valu otseselt polegi, ainult nõrkus, uimasus (ja kas ma nõrkust mainisin?), on täiesti läbipõlenud olla.
Nagu oleks midagi rasket teinud.
Janu on ka, aga kööki vee järgi ei jaksa minna.

Oh, läks ainult pool tundi, siis läksin, jõin ja tõin tuppa ka pool liitrit mineraalvett! Jee mina!

Veel 3 tundi hiljem on suht ok olla juba. Käisin Totoroga poes (pisikesed sammud, kuhugi pole kiiret), valgus oli nii kaunis, nagu ta vahel novembris on, kuldne ja hele korraga, ning koju tulles naeratasid taevas mulle roosalillad pilvetupsud.
Ainult on täiega üllatav, et on esmaspäev. Nii äravaevatud, ületöötanud ja viimaks kergendatud tunne on, et olin väga reede-olemise-tundes sees, kui Poeglapsega seoses korraga meenus, et tont võtaks.
Töö- ja koolinädal on EES, mitte möödas. .

Reedel teeb mu tütar playboxi.
Nende koolis on see traditsiooniline hiilgav üritus (eelmise aasta muljed) ning juba umbes kuu aega on käinud:
"Emme, meil on ju kodus sukki ja korsette? Mitu? Saada pildid ka!"
"Need heledad kombineed - mitte mustad, aga peaaegu valged, need sobiksid meile hästi!"
"Meil vist mingeid 1920 aasta moodi toole ei ole?"
"Jaa, saada need klaasid ka, meil on lavakujundust ju vaja!"

Ainult ma mõtlen, et äkki nad on liiga suure tüki hammustanud. Sest noh - need on ju Päris Tantsijad seal?
Samas - samas - kurat, sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!!!!



Ja nad teevad kõvasti tööd, ärgu selles kahtlust olgu.

Muidu mina ise eelistan loo seda kaverit, aga mõistan, et sealt videost tantsukava välja võluda oleks üsna ... jabur. Et mitte öelda "lootusetu ja nii kerge vastupanu teed minek, et pole üldse teema".

laupäev, 17. november 2018

Õudus!

Totoro kardab plekist kausse.

See ei ole mingi uus asi: algul ta ei joonud mul siin ka, kui uude koju tuli ju.
Läks veidi aega, kuni avastasin, et ta ei joo sellest metallpotist, mille vee andmiseks ette nägin, aga plasttaldrikust läheb küll.
Süüa andsin talle algul plastist jäätisekarpidest, kuni mõne nädala pärast mõtlesin, et neiu koeral võiks ikka korralik sööginõu olla. Võtsin plekkkausi, panin selle krõbuskeid pooleldi täis, aga midagi mul oli veel vaja teha. Toetasin kausi vannitoas pesumasina peale, kaotasin selle "millegi tegemise" käigus tasakaalu, koperdasin ja lükkasin kausi masina pealt alla.
Esiteks lendasid krõbinad laiali, teiseks kolises päris kõvasti. Plaaditud põrand.
Totoro pages õudusega.
Mina korjasin krõbinad jälle kokku ja läksin talle tuppa järele, et söök kätte anda, aga koer keeldus voodi alt välja tulemast.
Ka jubeda kausi põrandalepanek ei aidanud.
Ka jubedast kausist krõbuskite jäätisekarpi ümber valamine ja selle karbi põrandale panemine ei aidanud.

Ta oli voodi all peidus ligi kolm tundi, sest JUBE KAUSS OLI NII JUBE!
Mõni päev hiljem proovisin uuesti, aga siis ei olnud vaja isegi kaussi vannitoapõrandale pillata - piisas selle nägemisest, et Totoro roniks voodi alla ja sealt paar tundi välja ei tuleks.

Ma siis rohkem enam plekk-kausiga ei üritanud, jäätisekarbid olid teema ja no mis siis, et neid näriti - kuni põhi all, kõlbab küll, eks?
Tasapisi hakkas Totoro taldriku asemel potist jooma. Selleks läks küll ligi kaks kuud, aga no õnneks ta leppis potiga viimaks - nii suurele koerale pidevalt taldriku täitmine (sinna ei mahu nimelt väga palju) läks vähe tüütuks.
Ja kõik jäätisekarbid mul kodus said nii ära näritud, et mõtlesin: no mida, ta sedavõrd kaua ju ei jaksa ühest kausipillamisest traumeeritud olla?
Alustasin eile õhtul ja kuna õhtusöögiks ei ole mitte krõbinad, vaid pehme toit (seekord koeravorst), mida ta oluliselt enam armastab, läks küll. Sõi metallkausist ja jee!
Olin rahul ja täna hommikul panin talle krõbinad sinnasamasse kaussi.

Kuna meil on süsteem (või noh, mina nägin ette, et nii peab minema, ja Totoro ei saa vaielda, sest ta ei oska inimeste keeli), et söögi saab kätte mõne käskluse täitmise peale, ütlesin: "Kõrval!" ja kui koer must meetri kaugusele maha istus, oigasin sisemiselt, et ikka ta aru pole saanud, mida "kõrval" tähendab, ja üritasin teda kausiga (s.t. eesmärk oli kausis olevat toitu demonstreerida) enda kõrvale juhtida.

Seepeale lahkus Totoro teise tuppa.

Hüüdsin teda, tuli, üritasin "Kõrval!"'iga - ja täpselt samade tulemustega. Kolmandal korral ei tulnud Totoro enam tagasi minu juurde ka kutsumise peale, vaid passis mind toast, silmad lambivalguses läikimas.
Aaa, ma hirmutasin teda selle plekist kausiga, taipan takkajärele. Tema tuli tagasi, mina jälle panen jubeda kausi ta ette ja kohutan kavakindlalt!!!

Nojah, mis seal ikka. Totoro oli toas, minu juurde ei tulnud, korraldust ei täitnud. Panin kausi riiuli peale, koera ulatusest välja, ja läksin magama tagasi, sest kõik eelnev toimus kell 7 ja laupäeva hommikul ei ole see aeg, mil üles jääksin.
Kell 9 käisin Totoroga taas õues (ta hommikuti esimesel käigul miskipärast aint pissib ja kakale küsib tund-paar hiljem), siis lasin tal "lamada" (ei pea tingimata mu kõrval lamama, ma selline lõtv koeraomanik) ja kuna ta lamas, sai kausi käppade vahele.

Alles kui kella 12 paiku päriselt tõusin, avastasin, et esimest korda ajaloos on osa toitu kausis alles!!!!!!
Saate aru, ma annan koerale toitu pooleldi täis kausi ja seal on kolm tundi hiljem veel natuke alles!!!!
Isegi minu aju tegi seepeale ühendused ära-  ja no olgu. Üritan leida veel mõned plastikust asjad talle söögi andmiseks. See taldrik, kust alguses juua sai, on näiteks variant ju.

Muidu on malbe olemine. Homme kutsikakooli pole, sest Agle on ühel koerte ühiskonnakõlbulikkuse eksamil kohtunikuks, nii et laisk rahulik.
50% peale alla hinnatud vorst ahjust läbi käinud ja söömisel, kõrvale koorega kohv ja vaikselt käin ning panen masinast jälle pihutäie pesusid kuivama. Kiiret pole, et kõik korraga peaks panema. Ei lähe maailm hukka seepärast, et mõned siidpidžaamad, kampsunid ja villased sokid 2 tundi kauem pesumasinas on kui teised.
Nõup, ei ole õudust, üldse ei ole.

1 koomiks raamatupoe-müüjast-hundist, kes öeldi väga minu moodi olevat:



(ei, seda on umbes 70 neljapildilist episoodi veel siin, kuidas muidu saaks leida, et minu moodi? Liiga vähe infot oleks!)

kolmapäev, 14. november 2018

Irreaalne

... aga nii tuttav.
Nii hirmus.
Ja ometi nii tavaline. Vähemalt olnud.

Olen nüüdseks enda nii ära väsitanud, et tunnen Nagu Vanasti.
Kunagi üks toonane sõber, kes luges mu käsikirju, märkis, et mu tegelased on kõik jube väsinud.
Ma ei osanud midagi öelda, sest mõtlesin, et Kõik ongi Kogu Aeg väsinud nagu minagi. Mida muud ma pidin kirjutama, kui väsimust pidasin inimene olemise kaasnähuks? Muidugi olid nad väsinud, mis sa polegi v?
Selline tunne kui praegu oli mul KOGU KURADI AEG, ainult et toona pidin elama teadmisega, et homme jälle vara üles nagu ikka ja töö ja kool ja lapsed ja kunagi, KUNAGI ei ole aega puhata.

Nüüd mul on luksus olla nii kuradi väsinud ainult väga harva ja siis ka teadmisega, et ok, vähemalt järgmine nädal on mul üleni vaba, siis puhkan välja.

Kui ma olen väga väsinud (nagu praegu), mul ei tule kergesti üle huulte soov, et keegid teised teeksid ära asjad, mis tehtud peavad saama.
Näiteks koeraga välja isegi mõtlesin korraks Poeglapse saata. Aga kellegi teisega mängida mänge "tee seda, mida mina tahan" on mulle oluliselt kurnavam, kui ise asjad ära teha.
Kusjuures kui oleks nii, et ma ütlen, poeg läheb, ütleksin.
On aga nii, et isegi HEAL juhul ta vastab: "Jaa, ok, ma 3 minuti pärast!" mis venib sujuvalt esmalt kuueks, siis kümneks, siis meenutan veel korra - ja kogu aeg vaatab koer mind kurva näoga ja kaapab ajuti käpaga.
RÄÄKIMATA veel juhust, kui poeg on: "Aga miks mina?"

Mul on väga palju kergem ise viia ja kui olen väsinud, lähen kergemat teed.

Mul kulgeb see kuidagi valepidi: kui mul on raske, ma ei jaksa enam abi küsida, kergem on ise ära teha või läbi ajada tegemata. Nüüd, õppinuna, katsun küsida, kui veel jaksan, aga noh - mul laupäevast saati pole hoo ja hoobi vahet olnud väga, ja nüüd on näha, seestpoolt, mida see minuga teeb.
Ma vihkan maailmas kõike, tunne on, et keegi ei armasta mind, ei hinda ja ma hoian ohjepidi maailma tasakaalus, aga kui ma need lõdvaks laseksin ... tegelt on parem ja hetkel elulisem kujund, et hoian maailma rihmast, onjo?
Ja ma ei oska lahti lasta, sest tunne on, et siis paneb kohe lõikama ja ma pean tegelema veel selle probleemiga, et koer maailm on jooksus ja teeb, mida tahab ja kõik on minu peale pahased, sest kuidas ma siis niiiiiiiiiii ...

Tegelt maailm ei ole kutsikas. Päriselt ka.
Ei kao ära, kui ma teda rihmast ei hoia.
Rääkimata sellest, et Totoro ka ilmselt ei kaoks.
Lihtsalt üks mu naabrinaistest (hea mäluga lugejatele tuttav kui "no sul ei käi temast enam jõud üle") vaatab teda iga kord hapu näoga, kui trepikojas kohtume, üks teine pahandas minuga, et muru seest on umbes 15 ruutsentimeetrit üles kaevatud, ja põhiliselt on mul tunne, et mu koer on neil kogu aeg ees ja halb ja pähh.

Muidu igast asjad meenutavad vanu aegu: näiteks et isegi kui kõht ei ole tühi ja toit eriti hea, on kuidagi kehas lootus, et söömine taastab mingeid energiavarusid, ja tahaks süüa. Ning mõte, et olgu, mulle see asi, miks linna lähen, ei meeldi, aga loen rongis raamatut, on leevendaja. Säärase lubadusega saan end rongi veetud.
Sest kui enam midagi ei jaksa, ei taha, ei oska, ei suuda, on raamatusse ära minek peitupääs maailma eest.

Aga jah.
Mõtlen (ja ma olen väsinud ja mõtlen igasuguseid halbusi, sest väsinud), kuidas kui mul on kõige raskem, keegi ei tule appi ja ei paku end piksevardaks. Sest siis ma ei jaksa enam küsida. Ja pärast olen mina süüdi teiste meelest, et miks ma siis niimoodi tegin - ma ikka vihastan mõne inimese peale kolinal ikka veel.
Et MINA olen nartsissist, isekas, ainult endale keskendunud? Et kui ma mööda maad ei rooma ja end kõiges süüdlaseks ei pea (miks ma ei teeni rohkem? miks ma ei treeni rohkem kui 5 haledat korda nädalas à pool tundi? miks ma ei saa ainult viisi kõrgkoolis ja ei kirjuta nii, et kõigile meeldiks ja miks ma nii kuradi vilets olen, et üldse kellegi abi vajan vahepeal, nõrk, nõrk, NÕRK!), olen nartsissistlik?!

Oleks naljakas, kui poleks nii kuradi õudne.
Ma vahel, just sedasi väsinuna, mõtlen ka, et aga äkki ikkagi ... Ja kuigi mul nüüd tuleb mõistus kohe koju, võtan faktid ja oeh, ei, ikkagi mõtlen sellele võimalusele.
Vahel.
Ja siis saan vihaseks, lähen vihast siniseks nende peale, kes seda pakuvad - ikka veel pakuvad.
Et nagu ... et nagu ... te niivõrd ei saa millestki aru, aga möliseda ikka tahaks, arvamus omaenda arvamusest on nii kõrge, et seda peab ikka teistele ka peale suruma?

Huvitav, miks mul ei ole vajadust käia ja diagnoosida teisi, kes seda küsinud pole? Miks ma ei õpeta kedagi elama, kuni mu arvamust otse küsitud pole?
Miks, kurat võtaks, ei võiks mulle pakkuda samu asju, mida mina teistele pakun, nimelt jätta mind rahule oma õpetustega?!
Aga ei, ma olen nartsisisstlik ja ennastimetlev, kui mulle need küsimata antud soovitused ei sobi ja ma neid ei taha ...

pühapäev, 11. november 2018

Kuidas ma kinos käisin

Tahan muidugi oma kinoskäigust ka rääkida, sest noh - mulle ei ole see mingi "ah, läksin kinno".

Esiteks ma muidugi ütlesin sõbrale, kes mu kinoskäimiste eest hoolitseb, et jaa, seda, Queeni filmi, mhmh!
Ütlesin umbes augustis. Ja siis uuesti peptembris. Ja oktoobris. Ja siis veel oktoobris. Saatsin talle invite'i 31. oktoober toimunud ühisvaatamisele Dakiga.
Ta selle viimase kohta ütles, et nädala sees ei sobi hästi, ja varasemate kordade kohta mhmh, jah.
Nii et ostsin lõpuks ise piletid, sest VAJA OLI.

Loomulikult oli mul tunne, et ka mu lapsed peavad seda filmi nägema - hariduslikel eesmärkidel ja natuke aru saamaks, mis muusikat nad sünnist saati kuulama on pidanud.
Nii et klapitasin Tütarlapsega aegu ja sain paika, eile õhtune aeg klappis.

Aa, et mu poeg otsustas K pealekäimisel päeval ka fortenite'i turniirile minna?
No aga ... phmt ju jee, et see päeval on? Ok, tema võistluskaaslane tuleb ka kinno siis kaasa, sest tema ekstratransport mu Mittedepressiivsesse Väikelinna, kus toogi elab, oleks täiesti ajutu ettevõtmine.
Ja enne sööme, eks ole, sest esiteks on neil pärast turniiri nagunii kõht tühi ja teiseks on neil vaja teada, et midagi toredat on ootamas, kui halvasti läheb, ja et tähistamine tuleb, kui hästi läheb, eks?

India toit, otsustas poeglaps ja hästi otsustas. Mustamäe keskusest ju saab ja sinna oli meil vaja saada, sest Solaris oli videomängude poolt hõivatud (vt fortenite'i turniir) ja seal kino ei näidatud, kuid kuna mul on Apollo sooduskaart, loomulikult tuli mõnda Apollo kinno minna.

Turniir läks eriti traumeerivalt ("ÜKS ELU! Ta jäi ellu ÜHE ELUGA!"), me jäime ka mõnevõrra söögikohta hiljaks, sest Poeglaps ei tahtnud midagi teha pärast seda, kui ta oli esmalt kolm tundi lampi ootama pidanud ja närveerinud (turniirikorraldajad korraldasid vist esimest korda, miski ei toimunud õigeaegselt) ja siis niiiii napilt kaotanud.
(Üks elupunkt jäi alles kahesajast, et see selge oleks.)
Mina tulin nagunii linna rongiga ja plaaniga natuke hiljaks jääda, sest rongide vahel oli tunni ja neljakümne minuti pikkune auk - ja ma siis parem tulen natuke hiljem kui hästi palju varem, eks? Tegin korralikuma meigi, kui viimasel neljal aastal olen teinud, vaatasin netist suitsusilma tutoriali ja puha. (Et ma siniste toonidega mängisin pruunide või hallide asemel, on ometi pisiasi?)
No aga tund aega, kui kino on samas majas, jõuame ju süüa küll?

Noooooojah.
Ei, meid hoiatati küll, et toitudega võib minna pool tundi või nii, aga ikkagi lõppes asi sellega, et 17 minutit enne filmi otsustasin, et ok, kui vaja, jääge teie toitu ootama ja sööma, mina lähen kinno. Kolm minutit enne filmi läksingi, täpselt ajal, kui meie sööke hakati ette kandma.
Enne arutasime veel toidu kaasavõtu võimalust:

K: Aga kus me siis sööme?
Mina: Kinos!
K: Sinna ei tohi ju oma toitu võtta.
Mina (kehitab demonstratiivselt õlgu)
Poeglaps: Jaa, seal on 200 eurot trahv!
Mina: (arvab, et keegi krt ei kontrolli, aga saagu teie tahtmine, ei võta siis süüa kaasa): Olgu, siis ma lähen niisama, te tulete hiljem järgi.
K: Ega, need filmid ei alga kunagi täpselt. Treilerid ja värgid. Sa võid rahuga siin veel oodata.
Mina: Kuule, ma olen mitu kuud seda filmi oodanud! Muidugi on see mulle tähtsam kui toit!
K (nunnutavalt): Aga sa jääd ju siis ilma söömata!
Mina (vihaselt): NO SITT LUGU KÜLL!
K: (etteheitev pilk, milles umbes välja võis lugeda, et no kuule! Ma ju mõtlen su nälja peale ja olen abivalmis ja lahke)
Mina: (lahkub raevunult, sest misMÕTTES ei saada aru, et see film on mulle tähtis?!)

Lisaks võib mainida, et ma olin toopäev söönud ainult ühe kaks päeva seisnud sõõriku ja ühe võileiva. Tütarlaps andis mulle oma mangolassit (mis oli väga hea, kuigi mangot oli maitses tunduvalt enam kui ... nojah, lassit), et ma päris otsi ei annaks, see aitas ka.

Ja siis olin ma kinos (enne pileteid kontrollivat teenindajat hoiatanud, et osad inimesed veel söövad

See ei ole nüüd PÄRIS see, kuhu sihtisin,
aga paremat pole.
Arvestage, et filmi lõppedes värisesin
väsimusest nii,et Tütarlaps märkas.
praegu ja tulevad hiljem, sest ma kipun kõike sõnastama ja mitte iseenesestmõistetavalt andma või võtma).

OH SA PÜHA PÜSS!!!!

Ma enne lugesin küll teiste arvamusi, et esimene pool filmi oli kehvake, teine pool okei. Aga fännitüdruku jaoks (kes ma kahtlemata olen) oli KÕIK hea. KÕIK!
Sellist Freddiet ma usun. Roger oli täpselt see, mis vaja, sellist Rogerit tunnen dokkidest. Deaky ja Brian nii oma nägu ja tõelised ja ... ach!!!

Olin kinosaalis kuni tiitrite päris lõpuni. Kaasa laulsin aint sosinal, mille kohta Tütarlaps hiljem tunnustust avaldas - et ma mitte ei laulnud vaikselt või ei pomisenud, vaid röökisin sosinal. Laulmine oleks teda (ta on sitaks musikaalne) seganud, aga nii oli ok.
Laulisin sedasi kaasa praktiliselt kõiki laule, ainult kõige esimest Smile'i oma ei teadnud, ei osanud. Nutsin neli korda, kaks neist puhtast liigutusest muusika peale.
Liigutusest. Muusika. Peale.
Lisaks suitsetasid nad seal filmis alailma (et suitsetamine rikub häält? Freddie ei tundunud nii arvavat) ja mul tuli jube suitsuisu.

Ja siin olen lihtsalt mina,
üritusetagi Freddie ikoonilist poosi teha.
Tütarlaps märkis, et see, mida ma kannan,
on väga öösärgi moodi.
Ei, see on kombinee, seletasin mina.
Pärast filmi arvas mu poeg, et see oli palju parem, kui ta ootas. K ütles, et talle meeldis eriti mõnus inglise huumor vahepeal. Tütar ütles, et tema teadis muidugi kõiki lugusid (poeg tegi nõustuvat häält) ja rääkis, kuidas kunagi oli nii, et ma võimlesin muusika saatel ja tema küsis, kas ta võib vahepeal arvutisse minna. Ma ütsin jah, aga iga "We will rock you" refrääni ajal pane video peale, ma tahan näha.

Ja mina olin mõistagi kummuli vaimselt.
Arvasin ette, et see meeldib mulle ja see MEELDIS TÕESTI.
Nii väga.
NII väga.

Ainult kui ma olin tiitrite lõpuni saalis istunud ja ilma hääleta kaasa laulnud, kui K oli autost fotokat läinud tooma ning ma viimaks pidin tunnistama, et film on läbi, tabas mind jube pissihäda (mis ilmselt oli mul juba ammu, aga ma ei pannud tähele). Ja koos sellega tuli "Appi, Totorol on veel hullem kindlasti!"
Nii et kemps, fotod ja suits ja siis RUTTU koju!

Enne on veel Poeglapse võistluskaaslane vaja koju viia?
Pohh, pane mind maha, ma lähen koeraga õue!
Koer oli niiiiiiiii tubli olnud, ei pissinud põrandale ega midagi. Aga kui ma olin temaga õues käinud, pannud endale allahindlusega ostetud liharullid ahju ja arvutikõlaritest Queeni mängima, tabas mind selline väsimus, et tuikusin. Ei jaksanud kõvemini rääkida kui sosinal ning põhimõtteliselt oli mul kõik pohh. Kõik!
Lülitasin ahju välja, sõin natuke lõpuks üle jäänud ja meile koju jõudnud India toitu, jõin kohvi, andsin K.le samuti ja läksin magama.

Kell seitse ajas Totoro mind üles, et õue minna, ja muidugi ei uinunud ma enam, sest nälg.
Phmt seepärast on teil nüüd see postitus.
Kaalun tõsiselt, kas täna kutsikakooli minna. Ettevalmistused on tehtud, aga ma nüüüüüüüd hakkan uniseks jääma.

Ei, ma ikka käisin. 12 paiku hakkas tunduma, et polegi nii hull - ja täna oligi koolitus juba tore, hakkan ära harjuma.
Veel üks lõunauni otsa ja postitan, olgu?
Olgu nõnda.



Seda laulu filmis polnud, aga kuulake kui ILUS!

laupäev, 10. november 2018

Huvitav, mitu "kõige rämedamat" nähtust ma juba endale leidnud olen?

Avastus, et kõige, KÕIGE rämedam mu jaoks on, kui inimesed ei mõista mind, on pädev.
Mitte miski pole nii valus, nii lõikavalt masendav, kui mitte mõistetud saamine.
Sest omameelest, onjo, ma teen kõik nii lihtsaks ja selgeks. Ja siis tulevad Inimesed, kes elavad omaenda peas ja kelle teadvust mina ja minu sõnad riivavad mingi täiesti X nurga alt, saavad mingist poollausest ärritatud ja ma saan sõimata. Halvemal juhul veel nädalaid ja kuid takkajärgi ja Halva Inimesena nende ajus sildi peale ja ma olen: "Miks?! Mille eest?!"

Ma saan mõistusega ju aru, et minu mõju on minimaalne, ärritus ja ärritumine on neis endis - aga IKKKKKKKKKKKKKKKAGI.
Mulle meeldib nii väga olla mõistetud (notsu, su püüe kõiki mõista vähemalt mulle jubedalt meeldib, sa oled mu netisõber täiesti!) ja sellist abitut viha ja kurbust ei tekita miski muu kui tunne, et must ei saada aru.
Brr.
Üks selline juhus oli jälle eile ja ma lihtsalt ... ma lihtsalt.
JUBE on.

Mõistus ütleb, et see ei ole ometi minu asi, kuidas teised  aru saavad ja mida mõtlevad, teevad, kuidas ON seepeale.
Aga ma ei ole mõistus.
Kurat.

Aga õhtul on Queeni film plaanis, see lohutab. Päris oluliselt. Saab mõelda, mis selga panna, proovida, valida ... jaa, te saate pildi =P

Lihtsalt see on ilmselt minu üks väga nõrku kohti - ja seoses autist olemisega eriti kerge samas väljenduma - et ma hullun, kui must aru ei saada ja samas kui mõistetakse, mõistetakse kasvõi seda, et aa, sulle meeldib siis üsna kõik, kui piparmündimaitset šokolaadiga kombineerida, on nii tore olla.
Jee, must saadi aru, ma olen olemas, ma olen päris inimene!
Kui ei saada, on õudus ja abitus. Ma ju üritasin, miks nad siis ometi ... ma ju olin nii selge, kui oskasin, ja ikka ...
Maeioska, maeisuuda, mind võiks samahästi üldse mitte olemas olla, nad ei näe mitte mind, vaid midagi omaenda peas.
JUBE tunne.

Aga jah. Iga selline kui eilne sündmus jälle meenutab, et inimesed pole nagunii rahul, nii et vähemalt võiksin siis teha, mida ise tahan. Teised, need suurtähega Teised, pole nagunii rahul. Nende reaktsioonid ei ole minu kontrolli all.

See ei ole minu probleem, mida Nad välja loevad. Nende oma.
Ei ole minu oma. Et ma ei suuda mõjutada? Ei suuda maailma parandada?
Pohh, maailm saab ka ilma minuta täiesti hakkama.

Noh, nüüd on juba kergem. Tõsi, et ma vahepeal (koeraga) jooksmas käisin, võis ka aidata. Endorfiinid jne.

_________________________________

KÄISIN KINOS.  SEE OLI KÕIGE LÄHEM KOGEMUS QUEENI KONTSERDILE, MIS MUL OLLA SAAB. LÄHEN VEEL VÄHEMALT KAKS KORDA.

VÄHEMALT!

kolmapäev, 7. november 2018

Aruanne

Valmistun ka Queeni filmi vaatama minema. Sel nädalal.
Et te teaksite.
See saab olema nii tähtis sündmus, et teen natuke põhjalikuma meigi kui tavaliselt ja kannan kleiti.

Umbes aasta tagasi käisin samasuguse elevusega Ragnarökki vaatamas. Paistab, et film aastas ongi minu annus. Ei, olen veel kinos käinud vahepeal, aga miski ei jätnud nii palju ka muljet, et meeles oleks.
Või, ei - Infinity War oli nii krdi vilets, et see on mälus.
Paneks möödunud aastast ja toonasest kleidist pildi ka, aga fotol on mu poeg samuti ja niisiis ei saa.

näe, Dagmar.
Nägin teda, muide, täna poes. Ütles "Tšau".
Krdi ilus ja hea naine ikka ...
Võibolla teeb keegi must seekord pildi, siis võtan sarnase poosi kui Daki. Oh, selliste piltidega võiks lausa meemi algatada!

Mitte midagi muud tarka pole öelda.
Nii et mittetargalt:

Kutsikakooli teine kord läks veidi libedamalt kui esimene, kahjuks ei tulnud ka, et rongiaegu oli muudetud ja sain alguseks kohale.
Mu poeg plaanib laupäeval Fortenite-i võistlustele minna. Võistkonnakaaslane on ka olemas.
Tütar käis Lapis isal külas. Too isa oli enne ise külas, elas mu ema juures nädal aega. Nüüd plaanib ta (tütar siis, mitte tema isa) tõlkida prantsuse keelde Saaremaa valsi, sest see on nende prantsuse keele õpetaja lemmiklaul.
Ta on prantsuse keelt õppinud 2 kuud.
Tajun teatud - problemaatilisust olukorras.
Aga noh - suured inimesed panevad end proovile, väga jee ju!

Kuigi NII suured vahest ka mitte, mõtlen takkajärgi, meenutades, kuidas Poeglaps koeraga mängib - nagu võrdne võrdsega. Mina olen see "otsakuinunnu, tõi PALLI, no ma viskan siis sulle ... otsakuiNUNNU, tõi nii kenasti tagasi! Nii, anna, anna ... anna ... niih, TUBLI KOER!" jne.
Ütleme, minuga mängides küll koera enesekindlus pai ei saa, ma nii selgelt olen ikka ülevalt alla temaga.
Aga õnneks on Poeglaps.

Varrak annab mu uue raamatu taotluse Kulkasse sisse, jai. Olen kirjanik! (Ei, ma ise ikka veel ei usu seda päriselt.)
Raulile lubasin jutu kirjutada.
Muidu ikka 200 sõna päevas.
Kõik muu on hea, aint jalad valutavad ja pea käib jubedalt ringi.

pühapäev, 4. november 2018

Mõistus ja tunded

Oh, mõtteserv!
Katkun natuke, äkki tuleb edasi midagi lahti. Või kui mul ei tule, ehk tuleb teil?

Olen korduvalt ka siinsamas saanud pähe selle eest, et mismõttes ma teen, mida tahan, nii ikka on halb. Ja üldse mitte aru saanud, et MIDA, miks see halb peaks olema, kuidas üldse saab mõelda, et iseenda heaks tegutsemine halb on, kui mu iseenda heaks tegutsemine tähendab automaatselt ka teiste olemise võimalikult heaks tegemist?! (Sest mul on halb, kui teisel on halb.)
Kuidas?! Mis mõttes?! Ma ju räägin lihtsalt, et teiste olemist heaks tehes ei tasu iseennast tähelepanu alt välja jätta, ma olen tähtis, sa oled tähtis ja tehku igaüks teiste heaks aint seda, mida nad ise tahavad!
Ja see on PAHA ?!  Mäh?!
Vähemalt aasta, vist kaks, vbla ka rohkem, olen mõelnud, MIDA ASJA, mis loogika?!
Ja täna, täiesti suvaliselt ütles keegi, et talle on planeerimise raskuse tõttu vaevaline asju mitte spontaanselt teha, ja mul välgatas.
AAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!

SPONTAANSUS on see, mida hukka mõistetakse!

Nojah, aga mulle ei ole spontaansust olemas. Mõtlen kogu aeg kõigele, kogu aeg, kogu aeg, kogu aeg, ma ei tee midagi spontaanselt (ei saagi teha, ainus võimalus mul spontaanne olla on ette otsustada "selles olukorras olen spontaanne, lasen end hetkel juhtida, vaatab, mis saab") - ja unustasingi ära, et sedasi tehakse üldse.
Mõtlemata. Tegutsetakse kuidagi nii, et aju ei ole kaasas.

Ma olen kunagi selle üle endamisi imestanud, kui mul küsiti, et kas ma pole siis kunagi kellegagi voodisse sattunud ja järgmine päev endamisi oianud ja kätega peast hoidnud, et NII VALE ASI sai tehtud? No ikka olen, vastasin, kui ikka seks üldse hea polnud, muidugi on hiljem halb tunne.
Ei, mitte see, seks oli hea, üritab teine mulle seletada, ja mina kohe naeratan ja küsin, et no milles siis probleem saaks olla?
No sõbranna mees nt, öeldi.
Ei no aga ... kui on sõbranna mees, oli ta seda ju ka eelmisel õhtul ja ma ju teadsin teda ennegi? Mõtlesin sellele, otsustasin, et ok, ma tahan seda seksi rohkem kui mitte sõbranna mehega magada, ja läheb? (Mitte et KUNAGI oleksin sedasi teinud, aga hüpoteetiliselt.)

Ja teine inimene EI SAANUD ARU. Pakkus, et vast talle meeldib seks rohkem, kui see tavaline on või mida, mismoodi. Kuidas ma kunagi ei ole?
Mina ei saanud jälle temast aru. Sest kuidas on VÕIMALIK mitte mõelda? Kuidas saab mitte oma tegudest teadlik olla? Nagu ... kogemata saab vastu uksepiita põrgata või püksisääre kinni õmmelda pükstele aplikatsiooni külge pannes, aga mitte oma sõbra mehega magada, emake maa küll!
Või noh, Shakespeare on välja mõelnud mitu viisi, kuidas umbes nii saab minna, aga selleks ikka on väga erilisi tingimusi tarvis.

Aga osad inimesed on spontaansed.
Muidugi!
Spontaansus ON mingi eksisteeriv osis inimestes, on täiesti võimalik, osad (ilmselt paljud) inimesed elavad sellega ja spotaansus juhibki neid rohkem kui mõistus.
Ma siin seletan, et tunded on tähtsad, keha on tähtis, kuulakem neid ... oi, aga jumala palju on inimesi, kelle tegevused tunded ja keha ära määravadki ja kes üldse säärast õpetust ei vaja, sest nad on HOOPIS TEISTSUGUSED.

Inimesed on erinevad, kes seda küll arvanud oleks ...

Aga see tõesti üllatas mind praegu. Kunagi tegelikult isegi teadsin, et sedasi saab, aga kunagi AMMU.

Nii umbes 2-3 aastat tagasi kirjutasin nii:

Muidugi on mul plaanid,
sellised suht kindlad
ja võibolla-plaanid
ja varuplaanid
ja varuplaanidele varuplaanid.
Nende tegemisel
tulevad mängu mõned postulaadid:
teistele inimestele ei tohi loota,
endalt ei või ka lõputult nõuda
ja kaugemale jõudmiseks tasub tasa sõuda.

Aga ikkagi
vahel mu plaanid ei lähe täide.
Sisestage siia sobilik näide -
ma ise ei hakka.
Polegi midagi teha,
lükka takka
või ära lükka - lihtsalt ei.

Vot siis tuleb mängu väljapääs viimne:
pean olema impulsiivne.

Brr.

Ikka veel on nii. Minu jaoks on ilma plaanita tegutsemine nii üleni võõras, veider ja ebamugav, et teen nõnda vast korra aastas.
Kui ikka VÄGA vaja on.

reede, 2. november 2018

Natuke autismist ja raskest elust

Midagi peab süüdistama, kui on arusaamatult halb olla, päevad pole algamas, pea käib kogu aeg ringi, aga haige ei ole, isegi ülekoormatud pole ...
oh, süüdistan kellakeeramist!
Kauem magada on ainult hea, aga tunne, et õhtu on käes ja mitte midagi kasulikku pole ma veel teinud, on ränk. Isegi kui olen kirjutanud oma 200+ sõna, poes käinud, koeraga õues 6x, teda söötnud 3x, poega õppima suunanud 3x, tolmu imenud, pinnavormide kontrolltööks Poeglapsele küsimusi esitanud - midagi KASULIKKU ju pole tehtud?

Vähemalt tunne on sihuke.

Aa, muide: toiduhoiatus.
Rimi plasttopsis müüdavad wasabikattega maapähklid ei kõlba kuhugi. Kusjuures kate on täitsa hea, wasabimaitse tugev ning puha - aga mis on puudu, on maapähklid (umbes pooltes kestades on sees mingi küpsisetaoline ollus, ja isegi kui on pähkel, see ei maitse nagu maapähkel, vaid nagu ... küpsis).
Ärge toetage neid oma rahaga.
Ei, ma söön oma topsitäie ära ikka. Sest wasabi - mulle maitseb wasabi.

Nii halb on olla, et kraadin.
36.8. On ja ei ole ka.
Nojah.

Kellakeeramine. Lõpuks on mul sellega seoses ennemal aal ka sitt old. Mhmh.

Aga täiesti hämmastav ikka, KUI sitt.
Olles viimaks lugenud hulgi (neti)kirjandust autistide klahvide alt, saan aru, et mu alatine ja alaline depressiooninivoo pole teiste minusuguste juures üldse haruldane. Et ongi osa inimkonda, kes võtab tõdeda "elu on kannatus" ja kas elab nii või tapab end ära.

Kas te teadsite, et autistide keskmine eluiga on märgatavalt-MÄRGATAVALT lühem kui mitteautistidel? Siin on teadusuuring, siin selle lihtne lahtiseletus. Ja üks väga olulisi surmapõhjuseid on enesetapp.
"Lihtsa seletuse" artiklis on pakutud, et kiusamine on enesetappude peamiseks põhjuseks, aga ma ei usu seda. Lihtviisil EI USU. Oleks kõik nii lihtne, eemalda kiusamine ning kõik on pojengid ja vahtraõied, oleks ju väga lihtne.
Aga ei. Ei.
Mitte ainult minu isiklik kogemus ei räägi teist juttu, vaid hei! Pruugib ainult netist inimeste kogemusi, nende lugusid lugeda ja asi saab väga selgeks!

Enesetappude taga on hoopis tunne, et elu ongi kannatus. Et valjud helid (ma olen õppinud ära kannatama, olin nii hästi ära õppinud, et ei saanud üldse aru, et migreeniga on kõvad helid ja ere valgus valusad - aga need on ju nagu ikka? Minul küll pole vahet!) ja inimeste puudutused teevad haiget (mul seda puudutuse-värki pole), et sa oled kogu aeg väsinud, et teised ei saa sust aru, kuigi omast arust teed kõik võimaliku, et mõistetav olla - selline elu ongi vaja välja kannatada. Kui ei kannata välja, sured ära.
See kõik on autistliku elutunnetuse osa.
Üpris vältimatu osa.

Et depressioon? Oojaa. Aga ka see on autistide tüüphaigus ju!

Sest taust on selline, et ega muud väga välja tulema kipugi kui depressiivsed kodanikud.

Nojah, aga see "lihtsa seletuse" lehekülg on päris sitt tegelikult ja kui ma lugesin nende tutvustust autismist, kuidas poisid-tüdrukud "põevad" (jaa, mina arvan raudkindlalt, et autism ei ole haigus, mitte kuidagi pidi) seda 4:1, ma ei osanud muud teha kui pead vangutada ja kähku sulgeda.
Kurat, 10 aastat on juba vähemalt teada, et poistel autismi diagnoosimine oli lihtsam ja levinum, sest autism ilmneb poiste enamikul teistmoodi kui tüdrukute enamikul. Ja poiste järgi pandigi kunagi "sümptomid" paika üldse. Tüdrukud jäid toonase radari alt välja, aga TEGELIKULT ilmneb autismi võrdselt mõlema soo juures.

Kui üritasin leida teile lugemiseks natuke paremaid allikaid, tahtsin jälestuskülluse hinge pugedes üldse otsimisest loobuda esimese kolme lehekülje järel, kuna seal räägiti "autismiga inimestest" (vrdl kuidas mina ütlen nt enda kohta "autist", sest "autismiga inimene" kõlab nii, et võta mult autism ära ja sama inimene jääb järele, aint tervem ja rõõmsam. Aga minult küll autismi ära võtta ei saaks, nii et "mina" alles jääksin, aitäh, ei aitäh) ja sellest, et "arenguhäire".
Piltidel olid samuti sellised traditsiooniliselt juhmi ilmega inimesed, kel siis neurotüüpilised abistajad lahkelt naeratades paremini elada aitavad.
Aa. Et ikka veel levib selline lähenemine esmajoones. Noooooooooooooojah ...

Noh, mõned paremad allikad:
ülitundlikkust puudutav tekst, mis lõppeb visuaalse mõtlemise üle arutamisega. Enam-vähem teaduslik (ja veidi raske lugeda seetõttu)
erinevaid mõtlemismeetodeid kirjeldav tekst (minule meeldisid-meeldivad loomad ja nende käitumine, mu vend oli/on ajaloofanaatik)
Lihtsas keeles selgitus, miks "vana" vaade autismile ja "uus autism" nii krdi erinevad on

Ma muidu oleks veel kurjem kõigi nende valeinfo-levitajate peale, aga mingi 7-8 aastat tagasi olin täpselt samasugune, arvasin, et minu autistlikud kalduvused on pisipisikesed ja TEGELT olen ikka normaalne.

Noh, vähemalt sellest normaaluse-illusioonist olen täiega vabanenud.

teisipäev, 30. oktoober 2018

Kurat, isegi kurb ei ole

Ennustan: saan igast muud värgid, mida tahan või mida isegi natuke tahan, suurt iha tundmatagi, mõned on oivalised (Totoro), mõned on pettumused, aga ma EI saa last.
Aga noh. Siis jääb lapsendamine.
Kui olen 41, hakkan selle üritamisega pihta.

Olen üsna ära harjunud (kahjuks) sellega, et kui midagi päriselt tahan ja arvan, et saan ka (ei tule õieti isegi pähe, et ei saa), saan vastu lõugu ja ei midagi rohkemat.
Ja noh, ma hakkasin lapsesaamisprojektiga (esialgu potentsiaalsetelt isadelt küsides) tegelema, kui olin 35. Nüüd saan üsna varsti 39, pole nagu titt lähemale nihkunud ja korraga annan endale aru, et aeg hakkab otsa saama.
Mis ma tahtsin KAHTE last veel?
Noojah. Naeraks, aga liiga kurb on.

Aga samas on (nagu armuasjadegagi) sees vaikne lootus, et kui ma ei looda, nagu ÜLDSE ei looda, äkki ikka juhtub.

Umbes selle valepidi-lootuse pärast on mul alati väga imelik olnud lugeda neid "lase lootusest lahti, siis saad" soovitusi.
Kui ma lasen lootusest lahti lootusega ikkagi selle lahtilaskmisega tahetut saada, ei lase ma ju tegelikult lahti? Soovitama peaks ju PÄRISELT lootusest lahti lasta, mõtteta, et "siis saad"? Sest muidu loodad ju edasi!

Nojah, mitte et üldse SAAKS lahti lasta.
Ma tean võimatust: mõneks ajaks suutsin sest meheteemast. Nii paar aastat.
Siis tuli tagasi. Ta on ju nii tore, me klapime nii hästi (välja arvatud, et mind ei huvita see ja see ning teda eriti too mitte), miks ei?
See on ilmselgelt mingi kultuuriline värk. Et mees ja naine, mõlemad kenad ja vallalised, võiksid ju paar olla, kui nad nagunii kogu aeg ninapidi koos on?

Oh, mul on sõprustega nii huvitav kogemustejada, et nutaks, aga on liiga naljakas.
Kusjuures ei saa isegi üldse öelda, et minu kogemuse järgi mees ja naine ei saa "lihtsalt sõbrad" olla, sest minu meelest - minu meelest, ma selgesti ei ole selle tundega normaalne - on seks osa heteroseksuaalide kahe soo sõprusest ja kui seda ei ole, pole inimesed kas päriselt sõbrad või on üks teisele seksuaalselt vastuvõetamatu või on inimene või inimesed mõlemad mingis muus monogaamses paarissuhtes.

Ma ei arva, et seks oleks midagi erilist ja töötaks mingite muude aluste peal kui muu klapp - ja seepärast muidugi nt Rongimees saigi mind maapõhja üllatada sellega, et kui meil seks omavahel ei sobinud, ta nagu ... ei hoolinudki enam minust?
Mis mõttes?!
Sõbrad oleme ju ikka?!
Kusjuures takkajärgi ta viimaks selgitas ja ma enam-vähem taipasin, et ta üritas olla minuga külm, et ma nii armunud poleks. Aga läks, nagu - läks.

Nojah, tundmine.
Tundmine.
Sa tunned, mida sa tunned. Ma tunnen, mida ma tunnen. Ma ei SAA tunda Valesti, sest Valesid tundeid pole olemas. Su tunded on sina, mu tunded on mina - ja sina oled arvatavasti (nagu minagi) tark. Targem, kui sa arvad. Lased mõistuse lõdvaks ja valid õigema raja, kui kõige mõtlemisega iial saaksid.
Ma ise enda puhul küll TUNDSIN seda juhtumas.

Võibolla põhjus, miks ma last ei saa, meest ei saa, miks suured asjad mu eest pagevad, on just see, et ma mõistusega arvan, et nii ei ole ju loogiline: olen kena ja tugevate looduslike naineolemise hormoonidega, lõpuks pean ju saama kasvõi keskmiste arvude teooria järgi? Ei saa ju kogu aeg viltu vedada?!
Ja üritan niisiis neid keskmisi arve ikka suuremaks teha, et tõenäosuslik viimaks ometi toimis juhtuda saaks.
Aga ei juhtu.
Titte pole.
Mõistuslik lähenemine ei vii kuhugi ikka ja jälle, ikka ja jälle. Ning mu elukogemus irvitab ja küsib: "No mida sa siis lootsid?"

Kusjuures ma ei ole isegi õnnetu. See lootus/mittelootus on juba nii sisse harjunud. Lõputu eneseiroonia.
Asjad, mis kõigi puhul toimivat paistavad, minu puhul lihtsalt ei tööta.
Noh, vähemalt saan end erilisena tunda siis.

pühapäev, 28. oktoober 2018

Veel kutsikaelust

DISCLAIMER: Ma räägin ainult koerast, elust koeraga ja muud ei midagi.

Kutsikakool tekitas järgmisi mõtteid:

a) Ma ei jõua!
Sain umbes aru, mida tuleb teha, teisi koeri vaadates - mida treener ütles, unustasin kohe ära, mispidi koer peaks olema, kuidas seda saavutada, mis värk ... kuidas ma maiusega ta istuma saan, nii et tagumikule ei vajuta, mismoodi peo seest maiusega meelitada, mis ...
Mis me räägime sellest, et koer ei saanud aru - MINA ei saanud praktiliselt ühestki harjutusest aru enne teiste pealt vaatamist, et mis värk, kuidas käib!
Pealegi oli seal mingi süsteem, et koer käib vasaku jala juures ja siis parema käega teed asju, aga mina ja parem käsi ...

b) Mul on PISIKENE koer. Mõni kutsikas on bernhardiini oma (issandkuiarmas) ja mõni on krantsikutsu väga njuufaliku olemisega (ISSANDKUIARMAS!) ja need minu koera kasvu on sellised siredad ja taiplikud ja mina ise olen nagu mingi abitu karu omanikuna. Nemad on: poomile - vuhh ja üle, istu paigal, kui omanik su ümber ringi teeb - vabalt kohe. Nad istusid ja tõusid nii kiiresti, et olid raja juba lõpetanud ajaks, kui mina olin umbes neli sammu liikunud.
Õnneks meie kõrval askeldas kutsikas, kelle näol oli tegu kahe väga energilise tõu kogemata tekkinud ristandiga (husky ja berni alpi karjakoer - meil on ka 25% seda berni alpi sees, aga ossa püha püss, KUI palju rahulikum!) ja tal oli vähemalt sama raske korraldusi täita - mul oli see jama, et ma ei jõudnud ISE aru saada, mis nüüd tegema peaks, rääkimata info koerale edastamisest, tal oli, et kutsikal läks kõik mahv selle peale, et mitte tormata ja paigal olla. Muuks ei jäänud midagi üle.

c) Totoro on vist lühinägelik. Päris pime ei ole, see oleks ka muidu märgata olnud, aga seal oli üks harjutus selline, et omanik jookseb eest ära ja kutsub, siis treener laseb koera rihma lohisema ja teoorias siis jookseb koer omaniku juurde.
Bernhardiinikutsu igatahes ei jaksanud, väsis poolel teel ära ja tuli treeneri juurde tagasi, njuufataoline ikka napilt tegi raja läbi, aga Totoro jaksas küll - jooksis kolmveerandi raja peale (no "raja", tegelt koolitusplats oli põllu moodi ja me jooksime nii 60 meetrit vast), aga seks ajaks oli ta silme ees 7 inimest, ja ta peatus segaduses, jooksis tagasi, jooksis edasi, jooksis ringiga tagasi - ja kuigi ma hõikusin ja kutsusin, ta lihtsalt ei leidnud mind üles. No lõpuks ikka, aga segadusesolek oli selge.
Ja ma mõtlen, et kui ma poest tulen ja tema poe ukse taga rihmas ootab, ega ta ei hakka kohe vänderdama ega ilmuta äratundmist, kui ma nähtavale ilmun. Kuskil 10-15 meetri peal alles.
Kui ta lihtsalt ei näe kaugemale, oleks ta käitumine tegelt arusaadavam kui mu senine arvamus "no ta teeb nii, selge".

d) Aga vähemalt on teisedki kutsikad seal "ta pole enne teiste koertega praktiliselt suhelnudki" ja üksteisest nii põnevil, et muud ei taipa. Totoro ei old ainus.
Ta ei ole teiste koertega praktiliselt suhelnudki mitte seepärast, et pole ühtegi näinud, vaid ta kardab täiskasvanud koeri. Ka siis, kui nad kasvult umbes talle põlvini on. Huvitav on küll, jube põnev lausa - aga eemalt vaadata (jälle nii 10-15 meetrit), mitte ligidalt. Lähedalt on jube!
Ta on ÜHE täiskasvanud koeraga (pisike) üksteist nuusutanud. Muidu poeb minu selja taha ja istub maha, välja tuleb, kui teine koer seljaga on. Siis talle järgi vahtida ja tasakesi järgigi minna võib küll, aga näoga olev võõras koer on HIRMUS.

Nojah.
Ja siis oli koolipäev (45 min, rohkem ei oleks hästi jaksanud ka) läbi, läksime ära rongi peale (ja ma unustasin aiaposti kõrvale maha kilekoti koerakakaga, paari tunni eest tuli meelde) ja kurat - rongini oli poolteist tundi.
Nii et ma ootamise asemel otsustasin, et ah, Niitväljalt Keilasse saab selle ajaga küll, ning asusime kõndima. Mingi 8 km või nii, pole ju hullu?
Noh, arvestades, et Totoro IKKA VEEL magab (pissi- ja söömispausiga), vist natuke oli.

Normaalsed inimesed (loe: kõik teised) olid muidugi autodega. Aga noh. Ma ei ole tegelt õnnetu. Vihma ei sadanud (aint veidi rahet ja lund), valgus oli ilus, külma tuult ka polnud ... polegi ammu üle 4 km järjest kõndinud.

Vat eile oleks rõve kutsikakoolis käia ja siis perroonil oodata olnud. Kõndima poleks vist sellise ilmaga hakanud. Aga võibolla oleks ka, sooja saamiseks. Vihm ja külm oli - aga tänaseks sai kombe ju.

neljapäev, 25. oktoober 2018

MaiVÕI, kui nunnu ta on

Mu koer on nii nunnu.
Nagu.
Ma ei suuda seda sõnades kokku võtta kuidagi. Kuidas ta vaatab, milline pilk tal on, kuidas ta pea viltu pöörab, kui asju hoolikamalt uurida võtab ...

Aga vähemalt üht saan sõnastada: käisime jalutamas ja kuna tema pööras tähelepanu teeäärele, vaatasin ka mina sinna.
Kuram, teeäär on ootamatult huvitav! Toores kartul. Kaks meetrit edasi tomat, kergelt mädanenud. Veel edasi poolik toores kartul. Mis värk, ühepajatoi ... ja mis kuradi meeleheitlik sirin see siis nüüd on?! Totoro?! Mis see on sul seal?!
Tõmban koera rihmast eemale ning väike paks lind lendab ikka meeletult siristades minema.

Ausalt, ise ka ei usuks, kui näinud poleks. Veel uskumatum, kui avastada suvel linnupoeg oma kassi, keda täiesti jahiinstinktita ühikuks pidasin (ta ei mängi ühegi asjaga, millega normaalsed kassid, kui liputada ta silme ees näiteks paela otsa seotud poroloonitükki, heidab ta sellele põlgliku pilgu, kui "mänguasi" häält ka teeb, lahkub jälestusega), käppade vahelt. Sest seesinane polnud isegi linnupoeg, oskas täiesti lennata, Totoro oli kogu aeg rihma otsas ning samas on ta suur linnuhuviline, tardub põnevusest, kui maas kõndivat varest näeb.
Kuidas KURAT ta selle siristaja käppade vahele sai?
Teeäärtes leidub tõesti KÕIKE, kui vaid vaadata - vist.

Ma olen nii võlutud, nagu oma ihust titegi puhul vist oleksin. Kuidas ta tuleb mu une ajal, pall suus, ning teeb voodi kõrval viisakalt ja vaikselt "niits-niits-niits". Kuidas ta tuleb esikäppadega sülle ("minu pisikene SÜLEkoer!") ja on nii pehme ja kallistatav ja leebe. Kuidas ta söögiandmisel juba enne korraldust "lama!" pikali heidab ja mulle lootusrikkalt alt otsa põrnitseb, et kas nüüd on õige v? NII NUNNU!
Mu poeg paistab samamoodi arvavat (ehk teisest toast on kuulda: "Nii armas! Issand kui armas!!!!")

Muidu on rahulik. Pea käib ringi. Kogu aeg. Aga no selliseid perioode on kord kahe nädala järel 4-5 päeva ikka, pole hullu, ei valuta ju. Kirjutan korralikult 200 sõna päevas, loen Gaimani mitteilukirjanduslikke tekste (tore inimene on tore!) ning hoian kokku, sest kutsikakool JA hambaarst, mõlemad.
Aga kuna Poeglaps toetab oma sünnipäevarahadega (need on LAENUKS, mitte päriseks), saame hakkama jubedalt kitsutamata.
Kuidagi väga hea on, noh.

Kui last ei saanud, võtsin koera. See oli jube hea otsus. Armastuse ülejäägid said kohe hea koha ja armastust tuli üha juurde nagu ikka armastatute arvu suurenemisega.
Ainult, noh - tulevikkuvaatamisega on kehv lugu. Sest ISEGI kui ma Totorot ära steriliseerida ei lase ja mingil hetkel talle kutsikad orgunnin jne, ei ole väga loota, et hea kasvatus, mille ma oma koerale annan, MINGILGI määral kutsikatele edasi kanduks.
Lapsed on ses mõttes elujõulisem valik, et nende puhul läheb ka kultuuriline järglus palju tugevamalt edasi. Ei pea olema geenid, oled tore ema ja su laps (mittebioloogiline) saab selle pealt juba toredam.

Aga noh, kui ei ole inimlast, on koeralaps ja ta on oivaline! Ülehomme esimene kutsikakooli päev. Eile käisin ettevalmistuseks koeraga sinna kohta rongiga sõitmas ka, et ta poleks šokki rongisõidust ja siis kutsikakoolist takkapihta.
Läks suht okeilt, kuigi rongis oli selline laps, keda ka teised inimreisjad süngelt kommeteerisid, et kui ta natuke suurem oleks, paluksid ta maha tõsta, sest ta LÖÖB ju.
See ei ole okei.